See ongi vist rutiin

Piip-piip-piip....
Vajutan instinktiivselt mobiili vasakust nupust vait ja magan edasi.
10 minuti pärst kostub jälle piip-piip-piip....
Kui ma juhuslikult viimase 10 minutiga üles ärganud ei ole, siis vajutan instinktiivselt mobiili vasakust nupust vait ja magan edasi.
Mingi hetk saab mobiili kinni vajutamisest villand ja tõusen ikkagi üles. muidugi vahest juhtub selline asi, et vajutan segaduse hetkel siiski paremat nuppu ja siis saan natuke kauem magada :)
Riidesse ja loivan kööki. Tegelt vist ikka vastupidises järjekorras, et mitte teisi oma sabistamisega äratada.
Kui on mingi eriline hommik ja olen õigel ajal üleval, siis teen endale miskit nosimist.
Putru või krõbinaid. Vaevalt, et eelmisest päevast midagi külmkapis ootamas on.
Tavaliselt jääb see etapp siiski vahele, sest ülestõusmise hetkel on kell nii palju, et jõuan end vaid nati kasida ja riided selga ajada.
Keegi tuleb päterdades teisest toast. Loomulikult Tirts kes tuleb issiga hommikust juttu ajama. Mõned mõttevahetused une ja hommiku ja tuleva päeva teemal ning peabki uksest välja astuma.
Kalli-kalli, musi-musi ja aidaa.
Klapid pähe ja kesklinna poole kõndides R2'te kuulama. Igahommikused raadiolained toovad minuni nimepäevaliste nimistu, pädeva tegija ja eestlasi vaevavad igavikulised küsimused. Enne aga, kui neid küsimusi vastama hakatakse jõuan tööle ja katkun klapid peast.
Töö...
Töö....
Lõuna
Töö...
Töö...
Kell kukub. topin aga jälle klapid pähe ja R2 pleier saadab mind koju. Sedakorda jõuavad minuni kohustuslikud lõigud Portaal ja nädala demo.

Ja nii juba pool aastat jutti. Peaks vist kanalit vahetama.
Tegelt vist ikka ei raatsi.
Hommikune mula on hea ülesärataja.

BAR 06 vol.2 ehk mis me seal tegime

Start.
Kalpsasin kiirelt kaardipaki poole ja koukisime sealt kotist välja ühe aerofoto paar lehte legendidega ning roadbooki (punktide nummerdus ja etappide kirjeldused ja legendid). Kiletasime vajalikud asjad ja panime esimeste punktide poole ajama. Need tuli siis selle lennuki pealt tehtud foto järgi lähiümbrusest üles otsida. See oli peale pisukest mõtlemist ja enese enamvähem paika panemist üldsegi mitte keeruline.
Edasi tuli liikuda juba legendi järgi: 1,15km pärast pööre vasaskule jalgrajale, 0.34km pärast ristmikust otse edasi, ... Ja nii järgmised 35 km.
Tegelikult oli lätlastel ka paar vimkat sisse planeeritud. Esimene mõtlemise koht oli siis, kui legendil oli kirjas mingi ristumine teise teega, kuskilt mujalt kohast legendist. See võttis natuke kukalt kratsima ja panime väikest pausi pidades siiski antud kursil edasi, kuid õnneks oli meil tiimi sees ka helgemaid päid, ning jõudsime selgusele, et vahepeal on kaval ka roadbooki jälgida. Selgus, et järgmine punkt peab olema 53 ning selle juurde saab just nimelt legendi juures viidatud ristumise kaudu. Tegime siis selle pisikese tiirukese ikkagi ära. Kuna lätlased on visad ja taibukad tõprad, siis oli sama, kuid samas ikka natuke teistmoodi nipp tehtud ka järgmise punktiga. Pidi kasutama ristuvat ja hoopis teises legendiosas kirjeldatud teed, kuid et asi nii lihtne ei oleks pidi seda tagurpidi lugema. 0,25 km eest oli vot selline ristmik ning kui sa oleksid sõitnud vastupidises suunas, siis oleksid sa keeranud vasakule. Loomulikult oli legend ikkagi piltide ja numbrite kujul, muidu me olekski sinna metsa nuputama jäänud.
Väga kaval ja riukalik igaljuhl, möödusime hiljem mitmest tiimist, kes mõtlikult legendi uurisid ja üritasid meilt läti keeles küsida, kas me oleme mõne kontrollpunkti kah leidnud. Tegime näo nagu me ei teaks asjast midagi ning sahistasime valges lumes rahulikult edasi.
Järgmine punkt oli millegipärast otse raja ääres ja korralikult legendile märgitud. Ilmselt selleks, et meie valvsust hajutada ning et me järgmise ristumisteate kohal ikka ringiga sõidaksime. Õnneks nägime lätakate järjekordset plaani läbi ja valisime otsema tee etapi lõppu. See tuli siis jälle sõita tagurpidi legendi abil.
Järgmine etapp oli jalgsiorienteerumine. Väga lihtne. Isegi siis oleks olnud väga lihtne, kui me oleks pidanud ise orienteeruma. Mingi elevandikari oli sealt juba läbi trampinud ja suure laia raja sisse tallanud. Ole ainult mees ja käi mööda rada. Tegelikult aga pidi ikka natuke kaarti kah vaatama, sest üks punkt oli kavalalt puu taha peidetud ja kui ei oleks kaarti vaadanud oleks selle võtmata jätnud. Just nagu need kuue varbaga lätlased, kes meie ees siblisid. Kahju ainult, et tagant tulevatele tiimidele kogemata punkti asukoha ära reetsin.
Jooksu ajaks sai oma seljakotid rataste juurde jäetud ning otseloomulikult oli tagasitulles joogikottide voolikutes spordijoogi asemel hoopis spordijää. Väikene voolikusoendus ja mudimine ja imemine lõkke paistel ning sõit võis jätkuda. Muideks külma oli sel ööl kuskilt otsast 15 kraadi saadud, seega oli joogi külmumine pidev ja süvenev probleem.
Nüüd anti meile kätte mingi imelik legend, mille sarnast varem polnud kohanud. Põhiline, et kui enne oli antud vahemaa ja ristmiku kuju, siis nüüd oli antud kas vahemaa, üldine kilometraaz etapi algusest või ajakulu antud lõigule. Põhiline aga oli see, et järgima pidi ette antud keskmist kiirust, sest kui jõudsid etapi lõppu varem kui ette nähtud said trahvi ja kui jõudsid hiljem, said kah trahvi.
Aga ega lätlased pole papist poisid. Nad (korraldajad) olid selle raja läbi KIHUTANUD ajal, kui polnud lund ega kedagi. Meil aga tuli sealt külmetavate sõrmede ja varvastega läbi uisutada pilkases pimeduses ja jäisel ning lumisel rajal.
Tegelikult olid rajameistrid ikka huumorisoonega vennad. Selgistuseks üks legendijupp:
- peatu üheks minutiks ja tutvu legendiga (selle jätsime loomulikult aja kokkuhoiu mõttes vahele)
- 0,26 km pärast vasakule, kiirus 17km/h
- kiirus 22 km/h sõida 3:41 min siis hoia hargnemisest vasakule
- Sõida edasi kiirsega 12km/h Kuni kogudistants on 3,49km, siis tee 180 kraadine pööre ja tule sama teed mööda tagasi :)
- põhjusmõtteliselt sõida tagasi sinna samasse kohta, kus pidid peatuma ja legendiga tutvuma.

Meie jõudsime sõita natuke seda kiiret lõiku enne kui taipasin, et tegemist on ühe järjekordse petekaga. Keerasime otsa ringi ja võitsime nii mõnedki minutid. Edasine sõit oli külm ja vaevaline. Iga natukese aja tagant tuli seisma jääda ja sõrmi mudida ning neile kuidagi eluvaim sisse puhuda. Samas aga oli kogu aeg kiire, sest aeg tiksus ja trahviminutid on teadagi tunduvalt pikemad kui tavalised.
Loomulikult külmus meie jook alatasa voolikusse ära ning seda pidi lahti koukima ja mudima. Mul sai ühes kohas villand ja tõmbasin kileka seljakotile peale ehk siis tekitasin endale oma isiklikku subtroopikat. Aga pole midagi öelda, nipp aitas. Edaspidi oli minu jook kogu aeg vedel ja enamvähem leige. Ja loomulikult käisid kogu aeg kõik minu põues joomas, kuna endil oli voolik kange. Oi kui uhke oli olla... Imelikul kombel oli peale võistlust veel korralik ports jooki üle. Järgmisel korral nii külma ilmaga võtan vist vähem vedelat kaasa.
Kuskil 22 km peal olid aga rajameistrid veel ühe vimka sisse visanud. Nimelt oli rada juhitud läbi mingi suvilarajooni ning seal sees tegi üks teekene järskude pööretega silmuse. Kui korralikult legendi ei jälginud ja rajameistrite mõttest aru ei saanud, siis eksisid õigelt teelt nagu niuhti. Meil õnneks läks tänu minu "meisterlikkusele" tips-tops, kuid ümbruskonnas oli suuremaid mõtlikke punte näha küll.
Ja saabuski selle legendi viimne punkt. see oli ettenägelikult pandud nii, et sinna sai vaid kõndides/ronides ning sealt edasigi sai vaid ronides. See toimus aga juba tavapärase kaardi ja orienteerumise järgi, mis muuhulgas tähendas seda, et raja valik oli vaba ja võita või kaotada sai sellest johtuvalt metsikult.
Nii juhtuski, et 64-ndasse punkti sukeldudes (Noh seal oli ikkagi sügav lumi ja mingid tallumata metsasihid) avastasime eest vaid ühed kerged jäljed ning needki olid vaid ühesuunalised. Aga tagasi pidi tulema sama teed pidi. Mäletasin ähmaselt, et juhendis oli punkt jalgrataste kaasas tassimise kohta, ehk siis ei tohtind jalgrattaid punktis käimise ajaks põõsasse jätta. Meie ees olijad olid seda küll teinud, kuid meie üritasime korralikud olla ja sumasime koos ratastega lumisesse metsa.
Siinkohal pean toonitama, et legendi jälgimine on kasulik. Ainult kaardi järgi punkti otsides võib puusse panna, sest ega see ei pruugi kaardil ju täitsa õige koha peal olla. Õnneks meil väga kaua sellest arusaamiseks ei läinud.
Igaljuhul oli nüüd seis selline, et meie ees sõitsid üks lätlaste punt ja tagant polnud kedagi näha. Lätlased sõitsid kiirelt ja hoolimatult, meie võtsime aeglasemalt, kuid jälgisime kogu aeg kaarti ning kokkuvõttes püsis tempo sama. See oli tegelikult trassi toredaim koht, sest olime niiöelda süütu lume tarbijad. Olime esimesed, kes ratastega läbi paksu lume sõitsid ja sumpasid. Järgmistel oli juba lihtsam metsatukast läbi minemiseks õige koht valida ning teederägastikus õige ärakeeramise koht valida. Niimoodi sai liigutud enamvähem orienteerumise etapi lõpuni. Seal jõudis meile järgi ISC ja veel mingi lätlaste punt.
Algas järjekordne legendi järgi sõitmine ning kohe esimese keeramise juures ajasin distantsi kümnendid sassi sajadikega, õnneks mitte kauemaks, kui oli vaja lätlaste segadusse ajamiseks ja valele teele ärgitamiseks. Vahest on ikka hea tunne, kui õigel ajal õige koguse eksid :)
Et aga meie tempo ei kannatanud tõsta, läksid kiiremad siiski mööda ja eest ära ning meie panime oma tempoga edasi. Kui sõrmed tuimaks muutusid, siis sai kinni peetud ja plaksutatud ja vehitud ja muditud. Kui varbad hakkasid külmast kangestuma astusime rattalt maha ja tegime kõndi. Mõnes kohas oli ilus sirge asfalttee, kuid meie kõndisime, sest jalad tahtsid liigutamist. Mina üritasin mingi aeg isegi kotis olnud varusokke tossude peale venitada, kuid raisad ei veninud piisavalt ja see diil jäi katki.
Mingil hetkel jõudsime järjekordsesse suvilate rajooni ning seal ootas meid ees omapärane ülesanne:
"KP 69 located in seasonal village area, in sector 292 Eglu street. Punch the KP and continue the navigation protocol no 4. There's street map located somewhere in the village area. It is allowed to split when searching for checkpoint"
Egas midagi, tundus mõistlik. Tegime sinkavonka siin ja seal, majanumbreid ega tänava nimesid eriti ei paistnud olema, kuid mõnel pool siiski paistsid silma. Sektoritest hakkasid silma vaid alfabeediga tähistatud asjad. Suhteliselt kiirelt õnnestus leida see viidatud tänavate kaart, kuid meie kurvastuseks puudus seal otsitava tänava nimi. Küll aga panime tähele, et mõningad tänavad olid ilma nimeta. Vot neid siis kammmima hakkasimegi. Vaatasime läbi viimse kui ühe kaardil leidunud, kuid markeerimata tänava, kuid tulemus oli ümmargune null. Isegi veel hullem, sest aeg kulus, sõrmed külmetasid ja ideedest mis edasi teha oli puudus. Olin üritanud ka majadelt numbreid piiluda ning panin tähele, et ühe nurga poole minnes muutusid need suuremaks. Muidu olid vahemikus 0-50, aga seal nurgas muutusid järsku 100, 200 ja rohkem. Jõudsime aiaväravani, mille kõrval ilutses number 296 ehk siis otsitav pidi olema kuskil siinsamas lähedal. Sealpool tänava otsas aga, kuhu oli tarvis suunduda oli kuri kohalik tüüp oma kurja kohaliku ja kohutavalt suure koeraga. Temale muidugi ei mahtunud pähe, et me ei mõista tema lätikeelset mulinat(loe: sõimu ja ähvardusi) ning mingit mööda päsemise võimalust ei paistnud. Äärepealt oleksime hoopis hambad säärde(või koera suurust arvestades kuskile kõrgemale) saanud. Alternatiiv -- kõrvaltänav. Ja seal ühe maja ees, aia sees, täiesti silmapaistamtus kohas seisiski nukralt kontrollpunkt. Esimesed me ei olnud, sest mõni jälg oli veel, kuid see punkt oligi meie edasise edu saladus. Paljudel jäi see võtmata ning sellega kaasnes 2h trahvi.
Kui uuesti oma tiimi kokk suutsime korjata ning mõnele läti tiimile punkti otsimises näpunäiteid olime jaganud sai üritatud edasi liikuda. minul olid selleks ajaks sõrmed lootusetult tuimad ning olin käed sügavale püksi toppinud. Enne loomulikult märjad kindad käest, ja põuest võetud soojad sokid käe ümber topitud. Tegelikult oli as nii hull, et peast käisid läbi katkestamise mõtted. Igaljuhul alsutasime liikumist nii, et minul käed kuskil sügaval riiete all ja ülejäänud talutasid rattaid. Peale kilomeetrit kahte kõmpimist sain käed enamvähem soojaks ja funktsioneerima, kuid külmus ja tuimustunne jäi ikkagi sisse. See on muideks isegi praegu, kaks nädalat hiljem nii. Järgmine kord, kui kuskile külmaga välja lähen panen endale korralikud käpikud kätte ja pikema otsa puhul võtan kindlasti kuivad varukindad kaasa. Õnneks sai see rattaetapp suht kohe otsa ja algas jalgsi orienteerumine. Enne aga tegime korraldajate lõkke ääres natuke pausi.
Olin kaval ja panin oma kindad lõkke äärde kuivama. Ma ei olnud aga arvestanud oma kinnaste temperatuuritaluvusega ning mõned hetked hiljem sain tagasi kindad, mille väikese sõrme osa oli kokku ja auklikuks sulanud. Lappisin augud mäkaivari teibiga, kuid kui üks kinnas mahtus peale sõrme kahandamist hädavaevu kätte, siis teisel juhl oli juba paljalt peale vaadtes selge, et sinna ma küll oma sõrme sisse ei suru. Selge, edasi tuli väikest sõrme peapesas hoida. Positiivne asja juures oli aga see, et sain teha vana head "vaata ma murran enda sõrme otsast ära" trikki. Kaardi lugemise ülesande delegeerisin edasi, endal sõrmede soojendamisega niigi tegemist. Sellest hoolimata liikusime jõudsalt mööda elevantide rada edasi. Jooksusammu ei teinud, liikusime vaid kõndides ja roomates, viimast siis nende mõnusate järskude jõekallaste kohal. Eestis pole just eriti palju kohti, kus sellise pikkusega sellist turnimist teha saab.
Raudteetammi pealt oli kah tore liugu alla lasta.
Ja siis saabus see kauaoodatud ronimise punkt. Olime ju terve tee kaasas vedanud portsu (kaks komplekti) varustust. Iagaüks pidi läbima ühe kõrgseiklusraja, erinevad raskusastmega. Kuna minul käed tömbid ja kindad füüsilise puudega, siis otsisime endi seast kellegi teise vabatahtliku raskeima raja peale.
Seal ronimisvarustuse jagamise punktis muideks oli üks sõbralik lätlane, kes üliusinalt osalejatele teed ja SOOJA LEIBA jagas. Pean mainima, et see oli kõige parem suutäis kogu võistluse jooksul. Ilmselt selle pärast seal ka nii pikalt aega viitsime enne kui ronima suundusime. Igaljuhl said kolm meist oma ülesandega kenasti hakkama, see värskelt leitud vabatahtlik aga sattus ootamatult raskustesse. Rajale pääsemiseks pidi üles ronima aasadega köiest, mille aasade/jalaastete vahe oli meeletult suur. Ei tea, kas oli põhjuseks kogenematus köietöös või suur väsimus jalgades ja kätes, igatahes saime selle raja pealt 30 min trahvi. Kahmasime endale veel mõned suutäies leiba teele kaasa ja jalutasime viimast jalgsi lõiku võtma. Esimene oli seljandiku peal kraavis, teine raudtee all olevas truubis ning kolmas juba enne korra võetud punkt kuusevõsas.
Uuesti rataste juures asutasime endid kiiresti minekule, sest ega külm ei anna asu. Järgmine 12km tuli jällegi ajalise legendi järgi sõita, kuid meie tempo oli ettekirjutatus ikka tunduvalt väiksem. Juba paljalt jalgade soojendamise jalutuskäike tuli kilomeetrites ning ega see sõitmistempogi kiire olnud.
KP 78 tähendas seda, et edasi oli vaja tegeleda vaid joont mööda sõitmisega ja tee kõrvalt fotode peal leiduvate objektide otsimisega. See fotoorienteerumine oli jällegi üks meie jaoks uudne etapp. Korraldajad andsid meile paberilehe 9 fotoga objektidest, mida oli pildistatud trassi pealt. Näiteks oli seal üks puu küljes metsapiiri tähistav silt, mingi kõveraks väänatud postkast/kilomeetripost, kõver puu, jäme mänd, oksahunnik, maagiline nr 68 jne. Ja muidugi iga võtmata punkti eest vastavalt raskusastmele ka trahv 10-30 min. Kõik need objektid pidid olema siis järgneva 24 km jooksul. Ja see etapp algas pimedas ehk siis märkamine veelgi keerulisem.
Kuna meist väga sõitjaid ei olnud, siis oli meie õnn, et suur osa trassist läbis täiesti sõidetamatuid sihte. Seal sai rahulikult tiksuda ja ümbrust piielda. Kokkuvõtteks võib öelda, et meil ja enamusel jäi võtmata üks 30 min punkt jahimeeste istumispuki redelipulga pealt. Tegelt oli nii, et see oli sihi ristumiskohas ja me isegi vaatasime, kas need pukid mis mõlaml pool rada paistsid võivad õiged olla, kuid siis leidsime sealtsamast ristist veel teisegi fotoobjekti ning pukkide kohta kujundati ilma lähedale uurima minemata arvamus, et pole vist ikka päris see õige väljanägemisega ja siht on kah nagu natuke teistmoodi (lumi oli vahepeal maha sadanud).

Kauaoodatud finish saabus 21:19:45 peale starti ning enne meid oli kohale jõudnud vaid 11 tiimi. Olime oma saavutusega rahul. Ikkagi tegime oma elu esimese läti seiklusvõistluse läbi. Seda, et me võrreldes teistega nii vähe trahvi saime ning selle tõttu esikolmikusse mahtusime saime teada aga alles siis, kui olime parasjagu velode autosse pakkimist lõpetamas(väga pikk protsess) ning Tanel mulle telefoni teel asjast teada andis. Meie eduks oli lihtsalt stabiilne ilma vigadeta liikumine ning trahvide minimiseerimine. Kokku saime siis 3 tundi, 14 min ja 15 sekundit trahvi. millest 30min oli ronimisest ja 30min fotoorienteerumisest. Ülejäänud tuli sellest aja legendi sõidu pealt. Mõlemal etapil jäime hiljaks mingi 22 min ringis millest tambovi konstandiga korrutamise teel saadi vähe suurem number. Esimesel ajalegendi etapil saime väiksuselt kolmanda trahvi ja ülejäänud olid kaunis kaugel järgi, kuid teisega saime ühe viletsaima tulemuse. Nojahh, teisel lõigul polnud ju mingeid vimkasid sisse planeeritud ning meie aeglane liikumiskiirus ei tasunud ennast kuskil ära. See trahv oli aga kokkuvõttes ikkagi kõige väiksem. Järgmine 4:02:39 ja veel järgmine 4:18:51.
Sõida aeglasemini, aga korralikult.
Kui trenni jõuab teha ja järgmisel aastal on jalad ja käed saadud külmast ära paranenud, siis mõtleb järgmise läti võistluse peale.

Ametlik leht

Sissekanne lendas suitsuga minema

Ja juhtus see, mis juhtuma pidi. Olin just jõudnud oma pika ja hästi viimistletud jutu viimase võistluse kohta bloggerisse sisse toksida, kui magiline suits otsustas arvutist lahkuda. Nüüd hõljub teine mul siin kuubikus vaikselt ringi ja peab peenikest naeru.
Katsu sa teist nüüd enam sinna sisse tagasi panna. Pole ju olemas selliseid suitsu kogumise seadeldisi. Ja ega kui suits juba korra on vabaduse maitsvaid vilju maitsnud ei ta siis enam viitsi uuesti tööd tegema hakata. Hea on, et teine arvuti on kah laua all tiksumas.
Nüüd mõtlen, mida ma peale viimast salvestamist muutsin ja mida mitte, mida pean uuesti juurde kirjutama ja kust midagi maha kustutama.
Ei meeldi mulle need tehnilised viperused.
Kohe üldse ei meeldi

lõbutsemine poola moodi

Pan'id teavad, kuidas hooaja väliselt lõbutseda. Vaja vaid natuke palke ja asju maja seinale riputada, mõned strateegilised augud puurida ning tuld.
Link galeriile
Kui ma asjast õigesti aru sain, siis maja läks plaanitult remonti ja enne seda tehti linnarahvale väikest showd. Ahh... tahaks Sakala peale turnima minna... Kui enne lammutamist rahvale tsirkust pakkuda, küll siis ka protesteerijad taltuvad ja lepivad maja maha sikutamisega.

BAR 06 vol.1 ehk kuidas me sinna jõudsime

Et rääkida eelmisel nädalavahetusel toimunud seiklusvõistlusest tuleb alustada sellest, kuidas me üldse Lätti ja võistluskeskusesse jõudsime. Mõnes mõttes oli see nagu proloog. Küll mitte nii aja peale, kuid see-eest erinevate takistuselementide ja tiimitöö ülesannetega.
Neljapäeval oli tunne, et suvekummidega ikka lätti ei põruta. Teed tundusid tuisused ja libedad olema ning ega ju tea, mis lõuna pool ees ootab. Seega sai nati tsekitud ja endale rehvide ost ja vahetus järgmise päeva hommikuks kokku lepitud. Kes ütles, et järjekorrad on pikad ja läheb 2 nädalat? Häh... Kui ikka vaja küll siis saab. Ja eks oma osa oli ka selles, et kulutasin märkimisväärse summa rehvide ostuks. Kui hommikul kokkulepitud ajaks jazz'u jõudsin, selgus, et tegelik tööpäev algab neil alles pool tundi hiljem. Õnneks sain töökoja poisiga jutu peale ja võeti auto siiski ette (leiti ming märkmepaber olukorra seletusega eelmiselt vahetuselt/ülemustelt). Muideks, kui veel suvekatega üritasin jazzu juurde sisse keerata, siis oli see teeots seal nii libe et tegin tutvust lumehangega. Lihtsalt masin keeldus enne tee otsa lõppemist seisma jääma. Kõks oli küll väike, kuid näitas hästi kätte selle mis oleks võinud pikemale otsale minnes juhtuda. Tunnike hiljem oli mul auto käes ja sain hakata ajama rattaraami võtmeid, ja muid vajalikku stuffi. Tööl jõudsin olla minimaalselt, kuid õnneks oli (töö)olukord rahulik. Kodust asjad peale, ja veel piimaringile(osalejate/asjade pealekorjamisring). Viimases Tallinna lähedases punktis otsustasime siiski kogu koorma ringi pakkida. Nimelt toppisime kõik kaherattalised auto kongi. Nii säiliksid nad puhtamad ja kuivemad ning tuuletakistus kah väiksem. Riiga läksime loomulikult Tartu kaudu et ikka pikem ring tuleks ja õigeks ajaks kohale jõudmisega tuugaks läheks(neljas tiimiliige oli Tartust). Veel viimased ostud kohustusliku varustuse hulgast, et meid ikka starti lubataks ning hakkasimegi juba kell 17 riia poole edasi liikuma. Nüüd oli selge, et seitsmeks me küll kohe kindlasti kohale ei jõua, kuna aga osavõturaha pidime pre-party'l maksma, nii oli kokku lepitud, siis võtsime suuna siiski Riia peale.
Riiga jõudsime kuskil 8 paiku, kuid enne oli vaja leida veel üks raha automaat, ning läbi terve pika linna sõita õigesse kohta. Siinkohal tahaks räigelt sõimata lõunanaabrite pealinna liikluskorraldajat. Absoluutselt KÕIK, kordan igaks juhuks veel: KÕIK foorid olid otsustanud meie sõitu aeglustada. Kui Tallinnas on mingisugune roheline laine siiski juurutatud, siis seal oli asi lahendatud pigem seda punakamat värvi laine järgi. Nii kui sinul roheline süttis, siis nägid, kuidas järgmine foor hakkas vilkuma ning transformeerus liikumist keelavaks värviks. Ja nii kesklinna sõidul, kui ka pärast kesklinnast uuesti välja sõidul.
Linnast välja sõitsime aga alles peale seda, kui olime lootusetult hiljaks jäänutena pre-party asukohast läbi käinud ja X-Xport poele pilgu peale visanud, LIDO's (oli vist selline nimi) söömas käinud ning natuke linnas ekselnud.
Just siis, kui jõudsime maanteele, kus oleks saanud kiiremini ja takistusteta sõita otsustas ilmataat meile hakata lund krae vahele kallama.
Tegelt poetas ta helbeid ikka auto peale, aga seda nii tihedalt, et julgesin nähtavuse puudumise tõttu sõita vaid 40-50 km/h. Ja ma olin seal üks kiiremaid liiklejaid.
Otseloomulikult polnud sellises lumepadrikus suunaviitasid korralikult näha ning õigest teeotsast sai väheke mööda põrutatud. Tagurdada aga ei saanud, sest ei näinud, kus on tee äär ja kus on tee, kõik oli ühtlaselt lumesaju taga peidus. Saatsime siis "majaka" Jaagu isikus välja taskulambiga näitama, kuhu peaks sõitma või keerama.
Järgnev teelõik, mida oli vaid 38 km möödus tihedas lumesajus lähituledega sõites. Või no mis sõites. Pigem oli see selline ettevaatlik venimine. Lisaks kõigele muule selgus, et mul oli tuuleklaasi pesupaagis mingi natuke lahjem stuff ja vedelik külmutas mul vee pritsimise otsad kinni. Lund aga tuli nii palju, et pläga kuhjus kojameeste peale ning külmus sinna kinni, see omakorda takistas klaasi kuivaks lükkmaist, mistõttu tekkis ka klaasile läbipaistmatu kiht. Kokku võttes sai iga paari kilomeetri tagant auto seisma jäetud, välja kobistatud ning käsitsi kogu see krempel jääst puhtaks kaabitud.
Brr... ja järgmisel päeval pidime minema jalgratastega sõitma. Metsa. Külma ja lume kätte. Hostelis saime magama suhteliselt vara. Kell 2 öösel olid vist juba kõik teki all :)
Mitte just kõige parem sissejuhatus läti seiklusvõistlusele. Või siis just et igati sobilik?

Külmade ilmadega kasutage nõetekohast varustust...

Ei ole olemas halba ilma, on olemas ainult valesti valitud riietus(varustus). See kehtis 101%-liselt nädalavahetusel lätis toimunud seiklusvõistluse kohta. Emotsioone on igasuguseid, nii häid kui halbu. Pikem kirjeldus tuleb, kuid praegu on mu külmavõetud näpud nii valusad(imelikud), et ei taha pikalt trükkida. Kindlasti aga mainin ära, et kuigi vasak jalg ei ole saadud külma tõttu väga kasutuskõlblik ja ühtegi kodus leiduvasse jalanõusse heaga ära ei mahu ning näpuotsad on külma poolt näritud võib meile õnne soovida. Esimene läti seiklusvõistluse reis tõi edu. Koju tulime eneselegi ootamatult kolmanda koha diplomas-tega ning hulga heade auhindade ja kogemustega. Siiamaani parim tulemus seiklusvõistluse vallas. Aitasime kaasa eestlaste mainele lätis :)

Kinnisvara omanikud palun aidake...

Selle talve projekt läks vett vedama. Omast arust sai jääseina tekitamiseks välja valitud nii hea objekt. Olemas oli nii vesi kui ka elekter ning hulganisti ruumi nii kõrgusesse kui laiusesse. Loomulikult oleks saanud jääseina teha objekti põhjapoolsele küljele, et päevane päike seda sulatama ei pääseks. Ehk siis kõik head omadused, mida üks talvine jääronimisseina koht võiks pakkuda.
Eile aga selgus kurvastav tõsiasi, et konkreetne maja lammutatakse juba selle talve jooksul ning sinna miskit teha EI SAA. Tujunivoo langes vähemalt meetri võrra. Tuleb uuesti otsast peale hakata sobivat paika otsima.

Kes veel ei tea, siis otsin kohta, kuhu saaks külmade saabudes tekitada tehisliku jääronimisseina. Ideaalne koht omaks järgmisi parameetreid:
- asub Tallinna lähiümbruses või isegi linna piires.
- seal on koha peal olemas vesi mida saab külmutada ning ehk ka elekter valgustuse tarvis.
- Seal on mingi objekt (kalju, vana maja, müür, postid, ...) mille peale saaks vee jooksma panna (kõrgus 10 ja rohkem)
- omanik peab seedima seda, kui seal igal nädalavahetusel ja vahel ka tööpäevadel käivad kirkade ja kassidega tüübid ronimas.

Tegelikult ajaks asja ära ka lihtsalt tühi plats, kus mingit objekti ei ole. Olen vabalt nõus ise mingi ajutise karkassi püsti panema, mille peale jäälossi saab ehitada.
Kes ei tea, milline üks tehislik jääsein välja näeb, siis siin on päris mitu erinevat näidist. Tulemus võib olla vägagi ilus vaadata ja huvitav uurida ning ronida. Kõik oleneb tegemise metoodikast.

Kulud loomulikult kanname ise. Ja ega ronijad on selline mõnus rahvas, ei ole mingit joomist ja laaberdamist. Ja niipalju kui mina olen tähele pannud, siis jääronimise laagriplatsid on alati prügivabad püsinud.

Kui seda juhtub lugema mõni jääronimisest huvitatu, kellel oleks koht pakkuda, siis olen meelsasti nõus jääronimist tutvustama ja võimaluste piires ka varustusega toetama. Kui aga jääronimise vastu huvi ei ole, siis ehk saab mõnes muus asjas kokkuleppele. Kui on miskit pakkuda, siis ärge tagasi hoidke.
Infot võib jätta siia kommentaaridesse või iceclimb(ätt)hot.ee

Ööfilm -- Crash

Eilseks filmiks sai valitud "Crash". Seekord tõmmati mind jällegi lohku. Nagu vahest ikka ei viitsinud enne filmi nautimist hakata mingit taustauuringut tegema ning paljalt pealkirja järgi omasin teatavat kujutlust mis see film olla võiks. Oma mõtetes olin valmis filmiks mis ehk meenutaks natuke "Changing lanes" linateost. Tegelikult aga oli filmi pealkiri hoopis teise külje pealt seletatav. Tegu siis nimelt omapärase filmiga, kus erinevate eelarvamuste ja hoiakutega üksteisest täiesti einevate inimeste elud põimuvad erineat laadi sündmuste kaasabil. Kes kuidas ja kellega soovitan ise lähemalt järgi vaadata, kuna kirjas mingit adekvaatset pilti anda on väga raske. Igaljuhul oli minule kaunis ehmatavaks, et kui mitmest küljest on võimalik vaadata rassiprobleemile. Siinmail pole ei neegreid ei hiinlasi ega Vietnami põgenikke ja seda suhtumist ehk raskem mõista, kuid siiski on mõnes kohas asi ikka nii haigelt rassistlikuks aetud. Samas lugesin mina filmist välja, et suuremas osas on selles suhtumises süüdi siiski konkreetsete isikute eelarvamused ja iseloom mitte üldine hoiak. filmis läheneti igale juhtumile just isikute tasemelt ja tulemuseks arusaamine muutumise võimalikkusest.
Filmis tehakse küll pauku ja kihutatakse autodega, kuid mingit actioni ei tasu sealt otsida. eelkõige on see film inimestest.
Kuigi see polnud selline film, mida lootsin diivanile istudes näha, ei nuta taga aega mis ekraani ees veetsin. Head nautimist.

Ilm läheb sügiseks kätte ära

Täna tööle tulles tõmbasin endale tormiülikonna selga/jalga ehk siis riietasin ennast ettenägelikult kilesse. Kui jalad välja arvata, siis oli vihmas kõndides enamvähemkuiv tunne.
Tööle jõudes kraapisin pealisriided maha ja leidsin, et kilepükstes on vähemalt kaks auku. Üks neist pisike ja süütus kohas kintsu peal, teine aga suurem ja paikneb täpselt selle koha peal, kus keha kaheks hargneb. Kui ma poleks kilekatest auku leidnud võiks arvata, et mul juhtus "õnnetus". Teised ilmselt nii arvaksidki. Seepärast istun nüüd harkis jalgadega sugavalt laua ääres ja ootan, millal püksid ära kuivavad. Alles siis võib minna kööki hommikust joogipoolist hankima.

Muideks kas keegi teab juhatada kust Tallinnas leida seda õmbluste teipimise materjali? Mul kilejopel originaalis küll õmblused korralikult teibitud, kuid seda on nüüd nii palju kasutatud, et teibist on järel vaid räbalad ja ürp lekib täiega.

Vihma ja tuult tegema

Eilne õhtu möödus osaliselt TV1000 pealt mingit hiina keisrist tehtud filmi vahtides. Tore oli. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ühes kohas seal filmis, kui noor Keiser oli just endale nooriku saanud, rääkis see talle midagi vihma ja tuule tegemisest. Ütleme nii, et kuna ei mõistnud mis see võiks tähendada, siis väga ei süvenenud.
Veel rohkem õhtu poole aga sai vilksamisi mingit teist linateost piilutud, kus seesama väljend ära seletati. Tegelikult vaatasin seda teist kokku vaid mingi 10 min ehk. No pole olemas võiks selle peale öelda. Paari tunnise vahega, kahe erineva kanali pealt, kaks täiesti erineva zanriga filmi ning minu mõttemaailm sai jälle ühe hea väljendi võrra rikkamaks. Kes ütles, et teleka vaatamine ei ole hea?
Ja nüüd kõik vutt-vutt internetist otsima, et mis see vihma ja tuule tegemine tähendab....
Kes oskab seletava lingi anda, see on väärt kahte tugrikut.

Temaatiline maksevahend

Lasin endale teha kohe täiesti personaalse pangakaardi. See on selline edevuse värk. Nagu mobiiltelefoni helinad ja ekraanide taustapildid ja ....
Ühesõnaga vinge.
Kõige raskem oli jällegi pildi valimine ja kaardile paigutamine. Kammisin enamvähem kõik oma temaatilised pildid läbi ning siis tegin paremate seast finaalvooru ja siis tegin järelejäänutele finaal-finaalvooru ning siis hakkasin viimseid variante kaardile paigutama. Brr... kui keeruline. Mõni asi jääb liiga kribu, mõni asi jääb valesse kohta, mõni jääb valet pidi, .... Ühesõnaga, üks häda ja viletsus. Viimane variant ei olnud küll päris see mida alguses soovisin, aga enamvähem.
Paigutamisega panin lõpuks ikkagi natuke mööda - jalg on rohelise joone taga peidus. Seda ei osanud alguses arvestada.
Aga nüüd on iga kord kui taskust kaardi välja võtad kena meeldetuletus, et varsti on talv ja saab jälle jääd toksima minna.
Kellele hakkas huvi pakkuma, siis lähitulevikus on see teenus võimalik ka inimestele tänavalt. Jälgige reklaame...

EDIT: Nüüd ametlik teadaanne.[www.seb.ee]

Enim esmakülastusi

Vana asja kohta, aga alles nüüd juhiti sellele minu tähelepanu. Ise polnud kah millegipärast taibanud varem sinna klikkida.
Kui vaadata TAOK rogaini punktide läbimise statistika lehte, on näha, et olen sel aastal olnud osaline vägiteo sooritamises. Nimelt sai meite tiim kirja kõige enam punktide esmakülastusi. Jee.... Eelmisel aastal sai samaväärse tulemuse "Aventura". Veel varasemate aastate kohta kahjuks veebis väljatoodud info puudub.
Niisiis saab selle auks täna õhtul kuulide veeretamise kõrvale üks õll... või paar...

Arusaamatu probleem tigeda naisega

Tulin täna tööle nagu iga teinegi hommik klapid kõrvas rahulikult omaette raadiot kuulates ja vahest ehk saladuslikult itsitavat nägu tehes. Pole ju minu süü, et hommikuprogrammis aegajalt ikka head kildu kah visatakse. Kaubamaja tunnelist läbi sammudes on aga levi kehva ja ehk on natuke suurem protsent ajust hõivatud ümbritseva maailma tajumisega. Igatahes märkasin mingil hetkel, et minu ees kõnnib üks pahura või pigem ikka tigeda olemisega naisuke. Järsku keerab ta ringi, ning hakkam mulle vihaseid pilke tulistades minu selja taha tulema ning teeb liigutuse nagu on näha paljudes Gori karikatuurides -- jalaga per**e. Hüppan õigeaegselt reageerides siiski eest ära päästes nii oma taguotsa sopasest jalajäljest. Olen hämmeldunud ja ei oska midagi kosta, vahin talle ainult imelikult otsa, kui ta uuesti minekule pöördub ja endiselt väga tigeda olemisega trepist üles suundub. Vahepeal ainult vihmavarjuga ebamääraseid raputavaid ja ähvardavaid liigutusi tehes.
Kuna mul sama suund, siis mis minagi sinna tunnelisse passima jään ja suundun samuti maa alt välja. Eesliikuja on endiselt vihast roheline ja piilub pidevalt tapvate pilkudega üle õla tagasi. Välja jõudes on teine jälle valinud aktiivsema tigetsemise viisi ning üritab mulle selja taha jõuda. Huvitav, kas eesmärk on sama mis tunnelis või tahab mulle hoopis vihmavarjuga virutada? Kougin oma klapid kõrvast välja, et vastasega natuke juttu vesta, kuid minu küsimustele, et milles siis meil probleem võiks olla ja kas ma saan kuidagi aidata tuleb vastu vaid mõrvarlikke pilke. Uhh...
Kuna vestlusest asja ei saa, hakkame jälle liikuma ning kui minu trajektoor jällegi kogemata ühtib neiukese omaga, siis teeb ta resoluutse otsuse, pöörab kanna peal ringi ning tuiskab hoopis kolmandas suunas minema.
Mind jäi aga piinama teadmatus, kas olin ehk mina kuidagi sellise käitumise põhjustajaks või oli tegemist tõeliselt häiritud isikuga. Äkki talle lihtsalt ei meeldinud, kui keegi teine samal trajektooril liikus ja see häiris teda niivõrd, et ta oli valmis jälitajale füüsilist mõjutust avaldama.
Igaljuhul on mul temast siiralt kahju. Probleeme peaks võimaluse korral lahendama ikkagi verbaalselt. Ning kui sul on probleem kellegagi konkreetselt, siis oleks kaval sellele persoonile sellest ka selgelt teada anda.

Keefirielevant

Postimees üllitas teadusliku uudisega, et keefiri joomine pidi alllergiaid vähendama/leevendama. Vot ma ei saa sellest hästi aru. Meil nimelt kodus olukord selline, et pliks on juba väiksest saati igasugu värgile ülitundlik. Ei saa süüa mingit poest pärit kemikaalidega kasvatatud puuvilja ega mingit kommi, kus jõhkralt shokolaadi või E'sid sees. Okei, mõni lihtsalt on selline, pole midagi teha ja peab elus sellega arvestama.
Imelik on aga selle uudise sisu. Nimelt oli meie pliksi esimese pooleteise aasta põhitoidus lisaks rinnapiimale keefir. See Gefilus variant, mis eriti kasulik ja hea peaks olema. Mõnikord oli tunne, et tema joob üksinda rohkem keefiri, kui ülejäänud pereliikmed kamba peale piima jõuavad kulutada. Samas muud tahkemat toitu ei läinud teinekord päevas üle paari lusikatäie. Allergiale aga ei mõjunud see kohe kuidagi pärssivalt. Ikka nii kui miskit jama oli endale suhu toppinud sai jalad kärna.
Kujutan ette, et see keefiri mõju on seotud konkreetse allergiaga ning ka kindalsti on see seotud mingi kindla keefiri koostisosaga, mis ei pruugi kõikides selle nime alla koondunud jookides sisalduda.
Misiisikka, loodame, et hommikumaa teadlased ka miskit asjalikku sellest asjast välja hauvad.

Sügisene Paljassaare poolsaar

Tuleb tunnistada, et eelmine kord, kui ma paljassaare poolsaarel uitamas käisin oli sinna palju raskem pääseda. Siis pidi mööduma valvuriputkast, suurest kurjast koerast ning läbima mingi puiduterminali. See oli ka hea mitu aastat tagasi ning vahepeal on ajad ja olud paljutki muutunud. Enam pole kuskil tõkkepuud ees ning ka koerad on vaid tee ääres asuvate majade hoovides. Piirkond on samuti vaba ligipääsuga ning puiduterminalist pole enam ammugi mingit jälge. Selle asemel on nüüd avalik rand ning sellise ilmaga nagu nädalalõpp andis ka omajagu surfajaid.
Kuna sai tehtud poliitiline otsus seiklusvõistluse hooaega veel ühe üritusega pikendada, siis vaja veel natuke trenni teha. Ja mis sobiks paremini, kui teha üks tiir paljassaare poolsaarel nii koduümbruse tutvumise eesmärgil.
Minek ja tulek oli 2*5km mööda linnatänavaid. Minnes tegime küll väikese otsa mööda raudteed, kuid see on iga osa ja jätame vahele.
Ütleme, et ranna läheduses on väga palju väikesi rajakesi ning sörkida sai suhteliselt ranna lähedal. Väga liiva sisse ei roninud, seetõttu ka väheke veest eemal. Põhjapoolseima tipuni jooksime mööda teed aga kuna tagasi oleks pidanud mööda sama teed tulema, siis tõmbasime lihtsalt mööda ranna äärt edasi mööda kive ja kände. Vahepeal tuli küll tunne, et tihnik läheb kõrgeks ja on oht sohu sattuda, kuid see aasta on ikka nii kuiv, et muu hulgas on veevaba ka kahe neeme vahel olev roostik/tihnik. Vahepeal tuli võtta "kontrollpunkt" mingist vaatetornist (Simulatsioon peab ikka täielik olema) ning jällegi jooks mööda kahelt poolt okastraataedadega palistatud teekesi. Siin seal tee kõrval ka mõned militaarrajatised, kui aega ja viitsimist võib neisse sisse piiluda ja otsas turnida. Üks asi, mida tasuks seal poolsarel aga vaatama minna on see "veetünn", mis juba kaugelt silma hakkab. Ehk siis tegu mingi betoonsilindriga, mis läbimöödult ehk mingi 10-15m ja kõrgusega 20-25m. Külje pealt läheb üles redel ning üleval on piiretega jalutusrada. Sealt alla (sissepoole)on aga sünge vaade -- kobrutav vesi ja püstloodis seinad. Kui seal mõni xdreami etapp toimuks, siis KP juurde võiks köiega laskuda. Ilmselt pooltel tiimidel jääks asi tegemata. Tugeva tuulega nagu pühapäeval oli eriti "tore" sealt redelist üles ronida ja üleval ääre peal turnides merevaadet nautida.
Noh edasi panime jälle mööda ranniku äärt plagama. Ühes kohas oli teekene nii pajuvõsa alla mattunud, et sealt pidi lausa läbi pugema. Rattarööpad tundusid aga täiesti olemas olema, eitea kuidas ja millal seal küll viimati sõideti.
Aastate eest, kui seal viimati käisin toimus loodusest tagasi tsivilisatsiooni jõudmine nii, et sattusin rattaga ootamatult Tallinna Vee territooriumile ning ei leidnud enam suletud territooriumilt väljapääsu. Tiirutasin seal mõnikümmend minutit ringi ilma et oleks kuskil mõnd valvurit või asjapulka näinud (nädalavahetus) Lõpuks hakkas mingi jorss silma, kes mind värava juurde juhatas ja lahkelt välja lasi. Seekord võtsin suuna rohkem poolsaarega risti, et mitte sama viga korrata. Asjatu lootus. Teeke mis sai valitud lõppes suurel asfaltplatsil, kus tõenäolieslt kuivatati veest kokku kogutud ja välja sõelutud muda/mulda. Õnneks sai väikese tiiruga siiski õige tee peale välja ja oligi tagasitee jalge all.
2 tundi liigutamist ja poolsaarel tiir peal. Tegelikult on seal poolsaarel aga avastamisrõõmu veel küllaga ja oleks väga tore, kui selle piirkonna kohta mõni orienteerumskaart oleks. iseenesest võiks seal mõni orienteerumispäevakki toimuda. Materjali maastiku näol nagu oleks. Mis aga kõige tähtsam: See on koht, kus enamus Tallinna elanikke pole enne käinud, tunne oma kodulinna. See kui sa oskad Stockmannist Viru keskusesse jalutada ei tähenda veel, et linn on selge. Vähemalt tervisejooksu tegemiseks on see küll täiesti sobiv koht. Lühikese ajavahemikuga saab nautida vaadet nii Viimsi kui Kakumäe poole.

Veel üks põhjus miks joosta just metsas

Üleeelmisel aastal sattusin xDreami raames jooksma sellises kohas, kus ei raatsinud jalga maha panna. Mitte, et oleks tossud mustaks teinud või midagi muud sellist, vaid seal oli maapind paksult seenekübaraid täis. Kogu piirkond oli nii tihedalt männiseeni täis, et sealt puhtalt läbi joosta ei oleks õnnestunud. Nädal paar hiljem sai sealt hulganisti seenesousti materjali ning mis seal salata, eks purki sai kah midagi. Eelmisel aastal oli aga mingi ikaldus. Konkreetne koht oli peaaegu seenevaba. Tekkis kahtlus, et öko oli seente elutegevuseks piisavalt palju muutunud ja tuleb uut kohta otsida.
Kuna rogainil nägin mõneski kohas palju seeni ning mõttes jätsin ka suuremad leiukohad meelde tuli tahtmine natuke metsas korilast mängimas käia. Igaks juhuks aga põikasime ka vanast leiukohast läbi ning käesolev aasta tundub tõesti seentele meeldima. Liikusime 100m ja ilusamaid, väiksemaid ja värskemaid kübaraid valides saime piisava koguse kähku kätte. Õnneks hakkas tugevamalt vihma sadama ja pidime lõpetama, sest muidu oleks ahnus upakile ajanud. Mis sa krt kõigi nende seentega pärast pihta hakkad... Nüüdki andsime pooled ära, et rõõmu(vaaritamiskohustust) jagada. Ja rogaini ajal meelde jäetud kohtadele ei jõudnudki. Eks järgmine kord üritab.
Tegelikult peaks otsima erinevate seente leiukohti. Näiteks kuuseriisikate salajast peidukohta oleks vaja teada saada. Või siis kukeseene pesa. Männikad on küll head, aga vaheldust oleks kah vaja.
Seega kui vahest aega saab lidun mina meelsamini metsas mitte maanteel.
Kahju ainult, et seda aega ja võimalust nii vähe on.

Kahju et hooaeg otsa saab, vormi nagu veel oleks

Laupäev möödus seekord rogainimise tähe all. Üle tüki aja saime õigel ajal kohale ning raja planeerimiseks oli piisavalt aega. Ka tulemus oli sellele vastav. Planeerisime 30 punkti ning ühte kohta enne lõppu jätsime väikese variandi lisa võtmiseks. Punktid olid rajameistri poolt kaardile paigutatud väga hästi ehk siis ei tekkinud peale vaadates kohe sellist unnet, et jooksed niimoodi. Väga palju oi erinevaid rahavalikuid ning eks igaüks valis selle, mis tema arust paremini sobis. Meie plaan sisaldas endas küllaltki palju teede ja radade ja sihtide peal kulgemist aga samas oli ka risti üle raba minekut ja metsas ragistamist. Ehk siis panime segast.
Alguses sai kohe mindud üldisele massile erinevas suunas ehk siis sai joosta läbi mitme punkti nii, et teisi võistlejaid ei näinudki. Alles rabast üle tulemisega (kuues punkt) nägime ühte samas suunas liikujat ja paari vastu tulijat. Kaardi peal lagedana märgitud raba oli paraja tihedusega nign sela sai mõnde korrad sunda muudetud, kuid lõpuks saime ikkagi suht hästi punktile peale. Vahepeal käis kõva arvutus ja otsustasime, et punkti 33 jätame vahele ning teeme rada natuke lühemaks. Kui läbitud oli pool ajast ning vist 16 punkti hakkas Jaagu põlv jooksmist segama ning edasi sai liigutud enamjaolt kõndides vahest harva ka jooksusammu juurde tehes. Kaardi kõige kaugemas punktis olime ümmarguselt 2 tundi enne finishit ning seal oli kogu aeg arvestamist, et kas jõuame või mitte. Natuke häiris ka see, et loodetud liivase ranna asemel tuli ukerdada mööda kive ja adruvalle. Lõppu aga jõudsime siiski 14 min enne kontrollaega ning olime läbinud oma planeeritud raja 97%-liselt. Kui jooksutakistust ei oleks olnud, siis ehk oleks isegi õnnestunud lõpu lähistele planeeritud põiked ära teha.
Igaljuhul oli selle aasta vorm parem, kui eelnevate aastate rogainidel. Jõudis joosta ja erilisi orienteerumisvigu kah ei teinud.

Säästsin miljoneid

Selline uudis käis Postimehest läbi. Sellega tuleb kiirelt meelde, et mõni nädal tagasi üritati mind sinna suhteliselt aktiivselt tööle värvata. Ja eks see osakute värk oleks kah ikka asjaks läinud ma arvan. Juhul, kui ma oleks oma praegusest tööst veel rohkem tüdinud olnud ja kihk kuskile edasi püüelda oleks natuke suurem olnud, siis tõenäoliselt oleks praegu kaotanud "miljoneid" pluss veel kindluse töökoha tuleviku pärast. Pika ajaloo ja kindlate alustaladega ettevõttes on ikka hea töötada. Eriti, kui vaja peret ülal pidada ja iga kuu mingit ilget eluaseme laenuraha tagasi maksta.
Teisest küljest peab aga töö olema inimesele ka natuke väljakutse eest ning minu arvates playtechis see just niimoodi olekski. Mine nüüd võta kinni, kas otsus oli hea või halb. Kõige tähtsam on aga oma otsusega rahul olla. Kõige hullem minu meelest ongi see, kui pidevalt halisetakse oma minevikus tehtud valikute üle selle asemel, et üritada vaadata, kuidas edaspidi paremini valida.
Tegelikult on veel hullem see, kui polegi valikuid...

Igal majal on oma haisukott

Reede õhtul umbes kella 12 paiku kuulsin akna tagant mingeid kahtlasi kobinaid. Akna peale ilmudes selgus, et mingi "hea" inimene on meie naabrimuti kuskilt tänavalt üles korjanud ja oma auto ning juhuslike möödakäijate abiga meie õuele tassinud. See muidugi ei adunud maailmast eriti paljut. Missiismuud, kui kobistasin kah alla ja üritasime vanamoori kuidagi uksest sisse saada. Talle ei mahtunud pähe, et uksepakust peab üle astuma. Järjekindlalt üritati kinganinaga sellest läbi rammida. Teine asi, mis kogu aeg otsimist vajas ja jälle ära kadus oli ukselink. No kuratküll miks ta kogu aeg siis ära nihkub, kui inimene tahab temast kinni võtta.
Kui muti juba trepikojas oli lasin võõra inimese koju ja üritasin ise edasi toimetada. Mitte et ma eriti rohkem oma inimene oleksin, aga noh ikkagi ühes majas ju. Kui ma olin teisele 5 minutit seletanud, et see ukselink, mida tema käes hoiab ja paaniliselt sikutab ei vii ju üldsegi tema korteri juurde, vaid hoopis mujale ning et trepp, mida tema lootis teiseltpoolt ust leida asub ju siinsamas pool meetrit eemal, hakati lõpuks trepist üles komberdama. Kuna meil on küllaltki järsk ning pikk trepp, siis kartsin seda etappi kõige rohkem. Väga ebasanitaarsele mutile ei tahtnud kätt kah külge panna ning nii ma siis liipasin talle trepil järgi nig olin valmis vähimagi tasakaalukaotuse peale tagant toetama/kinni püüdma. Tegelt oli mul kogu aeg kartus, et kui ta kukub ja ma teda kinni ei suuda pidada, siis olen matsti trepist all ja pea lõhki.
Õnneks aga jõudsime ilma kukkumata üles. On meil ju head trepikäsipuud, mida mööda on suhteliselt hea üles "roomata". Nüüd aga oli järgmine probleem: uks ju lukus. Pakkusin ennast küll lahkelt ust avama, aga minu abipakkumisest öeldi ära -- ega iga võõrast inimest saa ju usaldada oma korteriust avama. Pealegi pole võtme leidmine mingi lihtne kunst. Minu õnneks, sest ma tean väga hästi, et nii kui natuke seda korteriust paotada, tuleb sealt kohe selline lebra vastu, et iga selleks spetsiaalset koolitust mitte saanu kokub kopsti maha. Mis muud, kui kerisin aga jälle telekat vaatama ning varsti magama.
Sellega aga polnud veel kõik. Hommikul, kui mina lapsega välja hakkasin minemaavastasin, et muti oli ennast parasjagu puhkusel oleva naabri uksemati peale kerra keeranud ning magas ennast välja. Terve koridoripõrand oli võtme otsimise käigus taskust välja pudenenud münte täis ning koridoris levis võigas hais. Esimene kartus(alateadvuses lootus) oli, et muti on vedru välja visanud, aga ei. Liigutas, järelikult elas. Hiljem, kui ta silma lahti tegi, üritasin ka vestlusse laskuda ning keelitasin teda ikkagi tuppa minema. Loomulikult pakkusin ka ennast appi, aga mulle vastati kindlalt, et tema eelistab tuppa minemisele sealsamas edasi lamada. Ja nii veereski päev õhtusse Järgemööda käisid vist kõik naabrid seal läbirääkimisi pidamas, kuid kõik tulutult, kuni ühel lihtsalt üle viskas ning sanitarid ja võimuorganid kohale kutsus. Sanitaride keelitused ei kandnud kah vilja, kuid selle peale, kui teda hakati kaineriga ähvardama sai mutt üllatavalt kiirelt kargud alla ning kobis oma tupp edasi haisema. Uksematt, millel möödus öö läks utiili. Kuigi vesiklosett oli sealsamas kõrval otsustati kõik hädad siiski ilma püsti tõusmata ära õiendada. Ei tea, kas prügiveofirma meile nüüd ohtlike bioloogiliste jäätmete prügikonteinerisse panemise eest suurema arve kah esitab?
Vot selliste eluseikade nägemisel peaks igal normaalsel inimesel tekkima tõrge kõiksugu meelemürkide (üle)tarbimisele. Olgu see siis odekolonn (tõenäoline konkreetse situatsiooni tekitaja) või miski muu.
Oi rõõmus on see päev, kui saan ükskord sealt majast rahulikumasse kohta ää kolitud.

Lasin end jälle veristada

Erinevatel põhjustel on nüüd juba pea 3 aastat viimasest vereandmisest mööda läinud. Kord on olnud kõht tühi ja kord on olnud kiire päev ja kord on olnud samal õhtul trenn või samal nädalalõpul mingi pikem võistlus. Ja eks ma olen ka vahest lihtsalt laisk ja hoolimatu olnud. Spetsiaalselt verekeskuses sai ikka väga ammu käidud, sinnakanti pole lihtsalt eriti liikumist. Täna siis võtsin kätte ja lasin oma hinnalist verd kenasti plastikaatkotti niristada. Suurem meeldetuletamine oli, et kummast käest lasta, sest varemast mäletan, et ühelt poolt on tulemuseks kotitäis verd ja teiselt poolt boonusena auklik veen ja sinine nahaalune. Seekord läks siiski õnneks, sest plasma hakkas ilusti jooksma ja veretädi ei saanud paralleelse ohvriga eriti aega tegeledagi, kui mul juba paun täis.
Kurvastuseks ei saanudki pärast shokolaadiga maiustada, seekord jagati vaid mingit nänni. Egas midagi sain oma ilma kõrvata tassi ära visata ja uue Verekeskuse joogianuma kasutusele võtta. Järgmine kord lugati shokolaadi kah anda ja kui mingit takistust ei tule, eks siis maiustan.
Skoor oli kaardi pealt uurides 11 korda vahemikus 1999-2003. Peab vaatama, kas järgmise nelja aastaga saan uue isikliku rekordi. Algus igaljuhul on juba tehtud.

xDream sprint Võrus - Verd päris välja ei saanud

Seekord saime vett, tolmu, mägesid, päikest ning ühe liiklusõnnetuse. Ja loomulikult mitu tundi mõnusat rassimist Võru ümbruse maastikul.
Rajale saime tänu eelmise etapi heale tulemusele esireast. Sellest polnud aga suurt tolku, sest asi algas valikorienteerumisega -- Iga tiim pani oma ettenägemise järgi punkte võtma. Meie otsustasime kõigepealt minna järvest lääne poolse ala peale, kuna seal oli lihtsam ring paika panna ning siis tee peal mõelda teise poole trajektoor. Väga suuri prohmakaid sisse ei tulnud, kuid kümmekond minutit saab paljalt orienteerumise kaela ajada küll. Kas siis natuke ebaõnnestunud järjekorra pärast, või siis vale trajektoori pärast või siis maastikul ebalemise pärast. Meie rajavalik siis järgmine: 46-47-42-43-44-45-41-38-40-39-36-37-34-33-31-32-35-48. Lõpus ei viitsinud ümber tiigi joosta ja tegime väikese supluse. Vesi oli mõnus.
Lisaülesande käigus tuli paintballi lasta, see sai ülesandeks Ristole. Tulemuseks 4 mõnusat trahviringi, ilmselt saime kõige rohkem joosta. Igaljuhul saime peale suplust kondid soojaks ja siis oli juba mõnusam ratta selga istuda.
Esimesse rattapunkti sõites tekkis juba kaks viga. Esiteks valisin vale tee haru mistõttu sõitsime natuke ringi ning teiseks ei keeranud suurelt teelt päris õige koha pealt ära, mistõttu pidi väheke tagasi sõitma. Kuradimäe punkti minnes sai mõnikümmend meetrit õigest teeotsast mööda pandud ning jällegi väärtuslikud sekundid/minutid kuluvad. Andsumäe punkti ei viinud aga ühtegi teed ja kõige kiirem variant oli sinna järsust nõlvast ose üles ronimine. Jälle tuletas ratta raskus meelde seda, et peaks voki kergema ja parema vastu välja vahetama. Sellest hoolimata oli meil aga selle lõigu kaheksas aeg. Hiljem piltide pealt vaatasin, et seal kuskil oli ka üks trepp, tõenäoliselt nati mööda mäekülge edasi hüppetorni juures.
Järgmisesse punkti minek oli aga esimene suurem eksimus. Suurele teele jõudes ei paigutanud ennast korralikult kaardile ning valisin paralleeltee, mis viis valele poole punkti. Tulemuseks see, et kogu punt, kellest olime mööda saanud, jõudis meist ette. Ja kuna pidime neile järgi jõudma, siis ei vaadanud väga hoolikalt kaarti ning saigi pundi sabas liiga hooga sõidetud ning tulemuseks väikene ring.
Kõige hullem orienteerumisviga sai aga tehtud Viimäe punktist lahkudes. Pikemalt kaarti süvenemata keerasime tagasi suurele asfaltteele, et kiiruses võita. Tegelikult aga selgus üsnagi varsti, et asfalt läks üle kruusaks ning seegi tegi sellist sinkavonka trajektoori, et loodetud võidu asemel tuli kopsakas kaotus. Lisaks veel väike segadus enne suurele teele saamist ehk siis lõike mitte kasutamine. Loodetavasti võtsime natuke tagasi sellega, et punkti lähistel ei sõitnud me ainult mööda teed vaid üle ühe oja panime roostikust vähemalt poole kildise lõikega. Järgmised punktivahed sai head tempot tehtud ning paljudest möödutud, kuid vahetult enne kanuu vahetusala juhtus ühes pimedas kurvis "kerge" õnnetus. Ütleme nii, et üks konkurentidest oli punktist mööda pannud ning tuiskas täiel aurul meiega vastassuunas(tagasi). Risto oli seekord esimene ning nii kui vastutulija kurvi tagant ilmus tehti mõlemalt poolt mõned "pettemanöövrid" (vinks vonks rattaga otsutamata, kas keerata vasakule või paremale) ning kiirelt pidurit. Piduri panemisest polnud aga suurt kasu, sest kiirused olid suured ja laupkokkupõrge vältimatu. Käis ilge raksakas ning maas oli vaid kaks meest ja hunnik rauda. See oli esimene kord, kus ma nägin kiivrit toimimas kogu raha eest. Kui peale mõneminutilist kogumist ja asjade ülevaatamist saime seekord liikuma, siis ilma kiivriteta oleks sealt kaks meest autoga ära viidud. Ja pole üldsegi kindel, kas kanderaamil või plastikaatkotis. Soovitan seega kõigil ratturitel kiivri kandmisesse täie tõsidusega suhtuda, sest juba järgmise kurvi taga võib ka teid oodata ettenägematu takistus.
Niisiis saime kenasti liikuma ja ees ootas kanuu. Alguse paar punkti oli lihtne, vaid mõla, sest mingit valiku tegemist teha polnud vaja. Siis tuli rullitamine, mille keskel tuli ka üks vabavise sisse saada. Ei tea, kas asi oli selles, et seisin rullidel või selles, et pole ammu saanud kossu harjutada, igatahes kulus hulk proove enne, kui võrk sahises ja saime hakata tagasi rullima. Peab ütlema, et suusakeppidest oli abi, sest siis sai asendit ja tehnikat vahetada ning kokkuvõttes said jalad ja käed võrdselt koormust.
Kanuu teine pool oli aga vähe keerulisem. Alguses kohe 400m ülevedamist ning siis ei paistnud kah mingit head varianti, kuidas lõppu jõuda. Meie otsustasime sõita nii kaua, kuni linn vastu tuleb ning siis kaks meest panna kanuuga vahetusala poole jooksma ning kolmas korjab järelejäänud punktid. Seda aga ei pidanud tegema, sest osutus, et üks kaardile joonistatud kraavike oli tegelikkuses päris lai kanal ning see viis suhteliselt hea trajektooriga punktini ja siis lõppu. Sillapunkt 37 oli aga meie kohale jõudmise ajaks kavalalt vee alla peidetud, niiet esimese hooga ei leidnudki teist üles. Kanuu lõpetasime 15 kohal ning ees ootas väikene jooksuring linna peal. Ega seal linnas eriti orienteerumist vaja lähe, lihtsalt kes on tugevam, see jõuab kiiremini. Meie seega eriti kiiremini ei jõudnud. Jooksu keskele oli aga pandud üks mõtlemisülesanne. Nimelt tuli jalanõud jalast katkuda ning spordisaalis olevad eri värvi toolid üle lugeda, kokku liita ning veel mõned arvutusülesanded teha. Tulemus paberile kirja panna ning kui õieti sai, siis sai välja. Esimesel korral tegin lolli eelduse, et kõik neli pinkide gruppi on ühesuurused ning korrutasin ühe neist neljaga. Teisel korral sai ikka kõik ilusti üle loetud ja saime õige numbri. Koos aeglase jalanõude manageerimisega saime siin kaotust ligi 5 min. Nüüd jällegi tuim jooks tagasi vahetusalasse, kust ratta selga ja viimaseid punkte võtma. Ühe punkti otsimisel tegime (mina tegin) vale pöörde ning seetõttu pidime oma koha pärast rohkem pingutama. Sellest hoolimata aga saime oma lähimatest konkurentidest mööda ning lõpus oli meil 15-nes koht (meestest 12). Esialgsete arvestuste kohaselt sai sel aastal tänuväärne koondtulemus saavutatud. Eks ootab ametlikud tulemused ära ja siis rõõmustab juba põhjendatult.

Ilmastikukindlat telefoni otsimas

Vanasti oli muru rohelisem ja suved ilusamad. Vanasti vähemalt üritati teha selliseid telefone, mis maailma karmile kliiimale ja keskkonnale vastu peaksid. Niiöelda tugevdatud korpusega telefone oli nii nokialt, ericcsonilt, kui ka Siemensilt. Viimane, aga mille kohta vähegi reklaami tehti on minu taskus oleva telefoni pisike edasiarendus(Nokia 5140). Ning see oli juba aastaid tagasi ning tehnoloogiad on sellest ajast juba palju edasi liikunud.
Minu unistuste komplekt oleks praegusel hetkel pisike, aga suurte mugavate nuppudega telefon, mis on sinihamba võimeline. Loomulikult peaks tal olema ka mp3 ja FM raadio ning hea oleks mälukaardi pesa (SD sobiks ideaalselt). Kaamera oleks kah hea lisa, kuid mitte isegi nii tähtis. Juurde peaks võtma ühe veekindla sinihambaga kõrvaklapikese, et rääkida ja mussi saaks ka ilma tasku kallale minemata kuulata.
Vastupidiselt lugematutele kommentaaridele kõikjal foorumites ei ole veekindlat telefoni vaja selleks, et vee all rääkida. Seda on vaja selleks, et kui sa trenni tehes jääd vihma kätte, siis pole muret, kas telefon vastu peab. Või kui sa lähed kohta, kus on oht märjaks saada ja äkki on vaja abi kutsuda. Või tahad lihtsalt tehnikale mõtlemata ennast looduses ja tegevuses vabalt tunda.

Võtsin kätte ühe oma ammuse projekti ja hakkasin mööda netiavarusi otsima infot ilmastikukindlate (weatherproof) telefonide kohta. No loomulikult oli esimene otsing googl-est. Märksõnad siis waetherproof, waterproof ja muud häid omadussõnu koos ja eraldi, ühes ja teises järjestuses. Sealt siis juhtisid niidid edasi mööda kõiksugu foorumeid ja tootjate kodulehti.
Tulemuseks sain, et nii mõnigi firma on parandatud vastupanuvõimetega telefoni aegajalt oma mudelivalikusse tekitanud. Jama on aga selles, et siinmail ehk siis Eestis pole sellest tükk aega midagi kuulda ega näha olnud. ning ega mujalgi pole need telefonid väga suurt kõlapinda leidnud.
Laias maailmas pakutavast leidsin siis järgmist:
- LG CanU 502 on veekindel, kuid praeguses kehtivas LG telefonide nimekirjas, ega ka kuskil netipoes seda isendit ei leidnud. Kuna aga uudis telefoni turule toomisest on pärit eelmise aasta lõpust, siis üpris tõenäoliselt on tegu kas aasia turule orienteeritud või kiirele surmale määratud tootega.
- Sony/Ericsson ja DoCoMo panid pead kokku ja tegid käesoleva aasta alguseks esimese weekindla 3G telefoni SO902iWP+. Tundub liiga hea et olla tõsi? Jah, kahju, kuid nii ta on. Eestis seda saada pole ja tegelikult pole seda vist ka kuskilt mujalt saada. Froogle näiteks ei oska sellise nimega tooteid kuskilt välja võluda.
Ja ega väga palju rohkem ei õnnestunudki leida. Vaid mingeid vanemaid mudeleid, mida enam saada ei ole või siis näiteks selle LG eellane Casio firmamärgi all välja lastud G'zOne Type-R

Kui ei õnnestu saada vee(ilmastiku) kindlat telefoni, tuleb leppida variandiga number 2 ehk teha oma olemasolev telefon võimalikult vastupidavaks. Selle tegevuse juures on pakkujaid juba rohkem ning valik on päris hea. Esimesena tulekski ära mainida kodusel eestimaal juba ammu saada olevaid Aquapac kotte. Kindlasti turustab neid Matkasport, kiire otsing NETI kaudu andis teiseks müüjaks elioni e-poe.. Aquapaci kahjuks peab aga ütlema, et kuigi ta kaitseb hästi, siis läbi koti telefoni käsitseda ja kaasas kanda on küllaltki kohmakas. Lisab ta ju telefoni mõõtmetele jubedalt juurde.
Et ei oleks mainitud vaid ühte tootjat panen siia juurde teisegi lingi Wavecase. Eestis edasimüüjat vist ei ole. Loomulikult leiab analoogsete toodete tootjaid teisigi, lihtsalt paar märksõna guuglisse ja tuleb...
Oma otsingutel aga sattusin sellise "omapärase" toote peale, mis oma olemuselt ja kasutuselt meenutab kondoomi. See tõmmatakse samamoodi telefonile pähe, erinevus on vaid selles, et tõenäoliselt on libestusaine ära jäetud, materjal on mõned korrad tugevam ning see pannakse ümber mitmekordselt. Jällegi on Eestis saadavusega kurvad lood, kuid vähemalt on võimalik seda nende kodulehel oleva info kohaselt saada rootsist. Netist kah võimalik tellida. 3 nahka "vaid" $9.99. See aga tundub olema nii uus toode, et erilist kõmu pole veel jõudnud tekkida. Eks see kondoomiga veekindlaks tegemine ole tõsistele seiklejatele juba ammu tuntud nipp, kuid selle miinuseks on esiteks pläkane telefon ja teiseks ikkagi oht mingi abrasiivse asjaga kumm katki teha.
Ja otseloomulikult on osadele telefonimarkidele spetsiaalseid kestasid, mis sobivad vaid ühe konkreetse mudeliga, või siis on samamoodi kohmakad nagu eelpool mainitud kestad. Kes soovib oma telefoni jaoks leida, toksigu aga googlesse oma telefoni mark ja märksõna waterproof ning ehk miskit tuleb.
Mina aga üritan veel oma tuimade nuppudega telefoniga kuidagi hakkama saada ning kui asi totaalselt ära keerab, eks siis võtan sellesama uuringu uuesti käsile. Seniks jääme ootama ja lootma, et mobiilitootjad ka seikluslikele inimestele vastuvõetava mudeli tootmisesse panevad.

Esimene talvekuulutaja

Postimees edastab, et Põhja lapis sadas juba selle hooaja esimene lumi. Tunduvalt varem kui tavaliselt. Loodetavasti tähendab see seda, et tuleb tavalisest pikem, külmem ja talvisem talv. Ma juba mitmendat nädalat olen jääronimisvarustuse peale mõelnud ja ühtteist nokitsenud. Kui ainult aega oleks, teeks kohe mitmed kirkad varuks valmis.
Külm-külm, tule ja jääta ka meie maa jugasid ja veeniresid, et jääronijad saaksid kirkadega jää kallal krõbistada. Öösel ja päeval, ehas ja koidus.

Oi, mammud!!!

Eile oli see tähelepanu vääriv õhtupoolik, kus suutsin naiska panna orienteeruma. Nimelt tehti Raul Reiman'i mälestuseks väikene orienteerumisüritus Harku metsas ning mõtlesin, et millal veel oleks parem aeg peret metsa meelitada, kui mitte praegu. Tehtud-mõeldud. Paar minutit enne 18:00-i, kui start pidi kinni pandama jõudsime stardipaika, vahetasin nati riideid, aheldasin väikese poisi kõhukotiga endale külge, suurema tirtsu võtsin käekõrvale ja kompassi ning SI pulga andsin kohe heaga käest ära. Stardist jõudsime 10m kaugusele,kui läks lahti üks suur mustikate söömine. Ja ega siis Tirts ei tahtnud edasi minna, kui saab ise põõsa küljest mammu võtta ja natuke pläkerdades suhu toppida. Tegelikult olidki edasiviivateks motivatsiooni allikateks vaid eespool lubatavad suure(ma)d ja magusa(ma)d mustikad ning piiksumasinaga piiksu tegemine. Piiksumasin oli siis SI jaam, mis pulga toppimisel last rõõmustas. Tund ja 8 minutit ning olimegi 12-st punktist 5 ära võtnud. Jee, meie pere esimene ühine orienteerumine. Järgmisel aastal võib juba rogainile mõelda :)
Aga metsas oli tore, seened pungitasid oma kübaraid sambla seest välja, pihlakad punetasid ning mõnes kohas oli ka mustikaid kämblaga suhu ajamiseks. Peaks ikka millalgi pikemalt metsa sattuma.
Niisama, ilma mingi kiirustamiseta omaette olemise jaoks oleks aega vaja.

Aeroc plokid on defitsiitkaup.

Täna hommikupoole sai Saku kandis käidud Aeroc plokke toomas. Reklaamitud 250 asemel lugesime seal kokku vaid 177. Endine plokkide omanik oli aga omal ajal maksnud terve kompoti eest. Arvutasime, et vahe tulenes aluste suuruse muutumisest. Endistele alustele mahtus 48 plokki ja uutele vaid 32. Niisiis peale pikka aru pidamist, kuidas plokid kõige valutumalt autole saada, sai need ikkagi Veoautol olnud kraanaga üle heki tõstetud. Vahepeal vajus küll autol tugijalg maa sisse ja seda toestades sai hulk paekivi maa sisse vajutatud, kuid kahe tunniga olidki kõik plokid kenasti kastis. Peab mainima, et käsitsi laadides oleks vist kiiremini saanud.
Nüüd on vajalikust 41-st alusest juba 16 olemas. Kõva sõna kas pole.
Kui kellelgi juhtumisi ehitusel Aeroc 375'te üle jääb võib teada anda, sest sellise tempoga plokke taga ajades ei saa me vajalikku kogust veel nii pea kätte.
Ladujad on aga juba kohal ja täna pannakse esimesed plokid paika.

Rattamaratoni jaoks vaja ikka ratast sõita

Nädalalõpp oli siis seekord Tartu Rattamaratoni valguses. Laupäeva õhtul Pühajärvele aklimatiseeruma minek tähendas järjekordset lühikest ööd. Väikene vein, snäkid ja alias aitasid aega veeta varajaste hommikutundideni. Kui ükskord voodisse sai heidetud ei thatnud loomulikult uni tulla ja nii oligi, et hommikul mobiili piiksumise peale väga rõõmus meel ei olnud. Loomulikult käis ka elav diskussioon riietuse pikkuse ja paksuse osas. Esialgu otsustasin pikaga minna (hommikul oli vaid +3). pool tundi enne starti aga sai pikkad püksid maha aetud ja stardis olin nagu igal teiselgi suvepäeval. Selle poole pealt läks hästi, sest päike hakkas mõnusalt kütma ja viludaks küll ei läinud.
Sel aastal polnud ühelgi teisel rattamaratonil käinud ja sellist spets maastikutrenni polnud eriti teinud. Sõidukilomeetreid küll natuke on kogunenud, kuid kõik pikemad sõidud on olnud kas lihtsamatel radadel nagu xDreamil või siis piisavate puhkepausidega. Seega, kui 35 km läbi sai ei olnud enam sellist gruppi, kuhu ma oleks saanud hambad külge lüüa ja ennast natukenegi vedada lasta. Kõik panid suure hooga mööda. Et olukord veelgi hullem tunduks hakkas alaselg vaikselt väsimise märke andma. Põhimõtteliselt saigi sealtmaalt praktiliselt omal jõul edasi rühitud (ilma grupisõiduta siis). 20 km enne lõppu läks seljavalu järsku nii hulluks, et pidasin väheke kinni ja üritasin nati võimelda/venitada. Edasi sõitsin nii, et kui tee oli vähegi konarlik või põrutav, sõitsin püsti ja muidu sai rahulikult ilma vajutamata keritud. Istudes lihtsalt ei tahtnud pedaalile vajutada. eiole midagi, tuleb enda sõiduasendit hakata korrigeerima ja sõites regulaarselt seljale puhkust andma.
Rada oli aga normaalne, rohkem metsaalust keerutamist kui enne. Algselt hoiatati küll, et tunduvalt raskem, kuid see oleks kehtinud ilmselt siis, kui enne sõitu oleks hea tugev sahmakas vihma raja püdelaks teinud. Sellise ilusa kuiva ilmaga aga oli "hea" sõita.
Peale sõitu oli kuum saun ja külm õlu nagu rusikas silmaauku.

Ööralli: No nii sooda ei anna olla

Sai siis selline tore orienteerumisüritus nagu ööralli kavasse võetud. Kahesed tiimid ja öine teatejooks. Joostakse siis pirita metsades kordamööda 4.8; 2.3; 2.3; ja 4.8km pikkustel radadel. Minu kanda oli esimene ja kolmas. Ühisstardist sai kohe oma punkti poole kapatud ja üritasin meeleheitlikult jälgida, et ikka õige numbriga punkti võtaks. Tegelikult mulle ei meeldi eriti Pirita metsas jooksmine, sest seal on minu jaoks liiga palju teid ja radu. Lugemine ja suunataju lähevad väga kergelt sassi ja tulemuseks on metsa kammimine valest kohast. Niimoodi viitsin aega punkti 43 otsingul. Veelgi hullem oli punkt 42, mis tuli võtta peale jõe ületust. Esiteks ei saanud ma täpselt aru, kuskohas ma peale jõe ületust olen, teiseks ajasin ma kaks oja omavahel sassi ja tuhnisin natuke aega vales võsas ning siis sa ka veel punkti lähiümbruses ilgelt kaua aega ringi sebitud, kuna oli teine nii mõnusalt kalda alla paigutatud. Järgnevad punktid tulid ilma eriliste probleemideta. Andsin vahetusalas teate üle ja siis selgus pulga lugemisel, et olen siiski esimese punkti valesti võtnud 33 asemel ilutses minu nimekirjas 33. Juba teist korda järjest sama jama. olenemata disklaffi saamisest tegime ikkagi kõik neli etappi ära. Võiks öelda, et teine jupp läks juba tunduvalt paremini. Ju ma võtsin asja rahulikult ja ei tormanud liigselt. Ühes kohas panin küll suuna peale minekul väheke võssa, kuid see viga sai paari minutiga korrigeeritud.
Kokkuvõtvalt oli öine orienteerumine jällegi mõnus vaheldus. Peaks lähiajal veel paari öist üritust proovima ehk hakkab siis ka asjast natuke asja saama.

Titekari Raekojas pidu panemas

Eile oli see päev, kus valitud tegelased said rahulikult oma autot raekoja platsil parkida. Mina nende hulgas. Nimelt oli suvel tavapärase perekonnaseisuametist sünnitunnistuse kättesaamise asemel kihk valida pidulik tunnistuse kätteandmine Tallinna Linnapea poolt Raekojas.
Eile jõudis siis see päev kätte. Loomulikult oli juba nädalake varem kodus selline teema, et mis me lastele selga paneme ja mis ma endale selga panen (see pole minu suust muideks) ehk siis selline teada naiste värk. Igaljuhul lahenesid organisatoorsed küsimused eelneval/üleeelneval päeval kõigile osapooltele vastuvõetavas formaadis.
Pidulik üritus ise oli tore. Saal oli tittedega lapsevanemaid täis tuubitud, linnapea nägu oli kui säraküünal ja ega teisedki tegelinskid just väga mornide nägudega ei paistnud. Kohale oli kutsutud ka mingi mudilaskoor, kelle esituses paari ilusat laulukest kuulati. Linna kõrgeim ametnik pidas väikese kõne ja hakatigi tunnistusi ja väikesi kingipakke üle andma. Huvitav oli see, et kuigi ühte ruumi oli kokku aetud hulgaliselt väikseid ilmakodanikke, oli kisa siiski üllatavalt väike. Enamus kas magas või uudistas niisama suurte silmadega ringi. Meie poiss oli kogu ürituse aja kenasti üleval ja uudistas mis ümberringi toimus. Tegelikult oli hoopis nii, et kui päälik kõnet pidas, siis kisa tõusis ja kui lapsed laulma hakkasid, siis kisa vaibus ja nauditi ilusaid helisid. Kui aga muusika lõppes ja jälle jutustama hakati, tekkisid jälle lastele iseloomulikud hääled. Tore oli aga asja juures see, et linnapea ei pannud asja üldse pahaks vaid mainis hoopis, et pole vajagi lapsi väga vaigistada, see käib kõik asja juurde.
Peale tseremoonia lõppu pakuti ka natuke torti ja jooki. Väga maitsev igatahes, kondiitri pealt polnud kokku hoitud.
Ja otseloomulikult lasima ka endid koos linnapeaga pildiaparaadi sisse imeda, eks lähiajal uurib piltniku käest, et kuidas pildid välja tulid ja mis nende eest plekkima peab.
Tagantjärele olen rahul, et tavalise protseduuri asemel sai see pidulik sündmus valitud. Ehk siis tegelikult pidi seda ise eelnevalt teadma ja ametniku käest spetsiaalselt küsima, sest ega ju tavalistele inimestele ei hakata peale pressima, et "Kuule äkki tahaksite ikka Raekojas linnapea käest käepigistust ja torti kah?". Siit siis mõned plusspunktid www.perekool.ee keskkonnale, kust meie naispere tarvilikku infot ammutamas käib. Igaljuhul kellel pole tunnistuse kätte saamisega kiiret võiks seda pidulikku varianti kaaluda. Endal pärast võibolla mingi tore mälestus lisaks.

ööfilm: The Long Weekend

Üks õhtu võtsin jälle filmivaatamise ette. Täiesti masendav, milliseid filme olen endale arvutisse sikutanud. Tegin mitu korda läbi protseduuri: kirjuta film plaadile, vaata esimesed 10-20 min, kontrolli IMDB-s, kas film on ikka tõesti selline saast, nagu esmamulje on, Pane plaat ülekirjutamisele.
Tsüklist aitas välja film The Long Weekend. Lihtsalt esimesed kaadrid olid kohe sellised pilkupüüdvad ja tuju heaks tegevad. Film ise siis süzeelt midagi erilist ei olnud, tavaline naistega ebakindel tüüp otsib armastust(kramplikult eelmisest kinni hoides). Hoopis omapärane oli aga kogu selle filmi ülesehitus. Väga tabavalt ja õigetesse kohtadesse näiteks oli sisse pikitud lõike nn. koduvideotest. Loomulikult oli selline käitumine filmi tegelase poolt seletatud, kuid selle liigenduse tulemusena oligi film just omamoodi vaatamist väärt. Ka ei ole midagi suurt ette heita näitlejatööle. Situatsioonid, mille sarnaseid ise ei oskaks küll välja mõelda, mängiti välja mõnusalt. Üldse oli kogu film suhteliselt ladusa ülesehitusega, lihtsalt üks tegevus viis teiseni ja mingit auku kuskile ei tekkinud. Kui peaks vaadatud filme kuskile kastidesse jaotama, siis "Mõnus koomiline väikese seltskonna film" oleks selle klassifikatsioon.
Olgugi, et filmi vaatamise alguses oli kell juba miljon ja oleks pidanud ammu voodis linade vahel olema, sai siiski linateos lõpuni vaadatud.

Pisike köietöö

Nädalavahetusel sai natuke köietööd harjutatud. Saunamajakese katuse äärelauad tahtsid värvimist ning redeliga hästi ei ulatunud. Minule kui "kogenud" turnijale polnud see muidugi probleem. Köis üle katuse, mõlemalt poolt sipsti vundamendiposti külge kinni. Vöö peale (värviga mäkerdamise kartuses panin seekord mingi vana veneaegse millest kahju pole), zumaar slingiga külge ja minek.
Tulemuseks veel üks köietöö kogemus, väikene tõrvakahjustus köiel, mõningad jalajäljed katusel (päikesepoolne tõrvapapp oli nii pehme, et pealmine puru nihkus jalaga toetamisel paigast.) ning loomulikult edukalt värvitud lauad.
Putkast hakkab asja saama. Millalgi vaja veel mõnikümmend meetrit kaabli jaoks kraavi kaevata ning terrassi ehitamisel abiks olla ning saabki hakata saunamõnudele mõtlema.

TON Saustinõmme

Seekordne metsaskäik ei olnud nii jube kui eelmine, kuid endiselt on metsas liikumise kvaliteet allapoole arvestust. ei tea, kas hakakb sügisrammestus peale tulema või mis. Rajal sai kokku tehtud umb. 15 minuti jagu vigu. 5-ndas panin mööda aia äärt valele poole, 6-ndat otsides sabistasin tükk aega tihedas kuusevõsas ringi, enne kui tagasi tee käänakule tulin ja uuesti algusest korralikult suuna peale läksin. 7-ndas otsisin punkti liiga oja ligidalt (ei fikseerinud korralikult metsa/lageda piiri) ja seega panin kõvasti mööda. Edasi tagasi sabistades sain ka mingi ilge kaikaga kodaratesse. 8-ndasse minnes kaldusin tublisti kõrvale tulemuseks pikk võsast sihti mööda turnimine. 10-ndasse läksin suhteliselt hästi, kuni viimase lõpuni, kus jällegi suunda valesti vaatasin ja õieti tihnikusse ei süstinud. 19-ndasse ei hakanud läbi tihniku trügima ja panin väheke ringiga mööda jalgrada ja lagendikku.
Lõpus selgus aga tõsiasi, et ükskõik, kui kehvalt mul rajal läks kõik selle nullis aga asjaolu, et esimese punkti olin valesti võtnud. Nimelt võtsin 45 asemel 55 mis oli pandud samasse kõrvale paralleelsituatsioonile (kaevikute ristumine). Misteha, ju ma siis vaatasin punkti peal olevat numbrit natuke hooletult. Tulemuseks vabaklass ehk ümmargune null.

Maailma külmima madri kõrgeim tipp

Et siis selline uudis EPL vahendusel: http://www.epl.ee/artikkel/353790
Kui mõned aastad tagasi lugesin raamatut "7 summits" ehk siis jutt sellest, kuidas kaks vanaldast ärimeest võtsid nõuks vallutada aasta jooksul esimestena maailmas kõigi mandri kõrgeimad tipud. Avaldas see Antarktika tipu vallutamise osa sellist mõju, et sinna on pea võimatu jõuda. Loomulikult on ajad edasi jõudnud nii transpordi kui ka varustuse koha pealt, kuid siiski on lõunapoolseima mandri vallutamises midagi täiesti erilist. On ju selline võiamlus siiamaani olnud vaid vähestel.
Jõudu ja jaksu Alarile ja Kalevile. Ja loodetavasti jõuavad mõlemad tippu ning alla tagasi ilma tõsisemate viperusteta.
Mäe kohta leiab infot googlest või näiteks siit http://www.7summits.com/vinson/vinson.htm

Maja keset metsa tehtud metsa saadustest

Viimastel aastatel olen nii siit kui sealt lugenud nii põhu kui saviehituste kohta. Erinevad veebisaidid, raamatud mis seletavad et kui odavalt ja hästi ja mõnusalt saab looduslikest toormaterjalidest mõningaid asju ehitada. Täna sattusin lapsevahiks olemsie kõrvalt vaatama Travel&living pealt ühte dokkfilmi(Grand Designs: Sussex), mis rääkis sellest kuidas mingi tüüp otsustas oma metsa ehitada oma maja. Näitas väga head lahendust, kuidas saada püsti karkass, kuidas teha seinu ning igat muud värki. Välisseintes soojustuseks põhupakid, katuse all tselluvill. Siseseinad vitstest punutud ja saviga üle tehtud. Kogu protsess ja lõpptulemus oli nii kihvt, et endalgi tekkis üha suurenev veendumus, et kui ikka enda elamisse sisse saan kunagi kolitud, siis kuskile aianurka hakkan lastele savimajakest ehitama.

Peaks hakkama vist süstemaatiliselt igast dokkanalite kavasid kammima. Viimasel ajal on mitmeid kordi kogemata hea asja peale sattumisi olnud.

Minu panus rahvarohkeimale rahvajooksule

Hommikul väntasin rattaga kohale, kuna veebilehe kohaselt pidi kohapeal olema valvega rattaparkla. Tunnike enne 21km starti seda igaljuhul veel ei olnud ning pakihoius töötavad noored sellest ka miskit asjalikku ei osanud rääkida. Igaljuhul sain oma ratta sinnasamasse pakihoidu numbri vastu ära paigutada. Hiljem teisele ringile minnes nägin läbi aia ka juba vahepeal kerkinud jalgratta parklat. Seega korraldajad olid lihtsalt natuke omadega jännis.
väikesed soojendused, valmissättimised ja varsti oligi stardi aeg. Kodust oli ka mingi 30 kroonise taskuraadio koos tuliuute patareidega kaasa haaranud, et väga igav joosta poleks. Timmisin selle Energy FM peale ja olingi valmis.
Starti võtsin enamvähem rahulikult, kuigi üritasin eespool jooksvat Ristot kätte saada. Õnnestus see alles kuskil 5km peal, kus tal vist esimene spurt otsa sai. Kuna enesetunne normaalne, siis ei hakanud hoogu eriti maha võtma ja panin edasi. Enne esimese ringi lõppu said raadio patareid tühjaks. Ikka eriline voolutarbija on see odav käkk küll. Peaks prügikasti viskama. Lisaks sellele hakkas teise ringi alguses vasak jalg üleeilset orienteerumist meelde tuletama. Siis nimelt jäi kand teipimata ja tulemusena suur villikene strateegilises kohas. Edasi pidi jooksma vasaku jalag plätsudes sest rulluvat sammu ei saanud hõõrumise pärast teha. Pärast jooksu oli lihaste järgi kah aru saada, et jalgadega on ikka väga ebasümmeetriliselt tööd tehtud. Tempo langes kah vähe ja tulude/kulude (möödumiste/möödujate) suhe hakkas negatiivse poole kalduma.
Lõpusirgel aga hea üllatus: aeg tuli sutike alla 1:40-ne ehk siis suts parem kui 5min/km. Pole üldsegi paha tulemus. Nüüd peab ainult jala(d) korda saama ja järgmised üritused juba ootamas.
Ja peale jooksu loomulikult sai lihased ühe väikese rattasõiduga maha rahustatud. Küll on hea, kui võistlused on kodust mõistliku väntamise kaugusel, pole vaja bensiinile raha kulutada ning saab enne natuke sooja teha ja pärast natuke lõdvestust.

Jackpotist jäi natuke puudu

Et siis eile oli üks äraütlemata kehva õhtu.
Hoolimata kergest vihmasabinast otsustasin siiski Tugamanni orienteeruma minna. Oli ju rataski selleks otstarbeks kaasa võetud. Ja ettenägelikult panin selle hommikul ka majja vihmavarju, et õhtul oleks hea kuiva tagumikuga sõita.
-- Maha olin aga unustanud teibi millega kannad üle tõmmata. Hüppasin peale tööd läbi ühest apteegist, seal polnud. Siblisin teise juurde, see oli hoopiski varem kinni pandud. Polegi midagi teha, otsustasin tee pealt kuskilt läbi hüpata.
-- Tassisin ratta välja ning sain selle käigus noomituse/ähvarduse osaliseks, et vaata et sa enam seda ratast siia sisse ei tassi. Keegi võib veel pahandada.... Täitsa pekkis, nagu ma oleks ilge rattavandaal.
-- Kentmanni tänavalt Liivalaiale keerates vaatasin, et satuksin autode voolus segamatult paika ning ei pannud kohe tähele, et selasamas nurga peal oleva jalakäijate ülekäigu foor läks autodele just punaseks (autod just moment enne seda veel liikusid) ning ei reageerinud seda märgates piisavalt kiirelt pidurdamisega. Tulemusena oleks ma peaaegu jalakäijale otsa sõitnud. tõsiselt vabandan, kui sa peaksid seda lugema.
-- Ratta spidokas ikka veel ei tööta olenemata väikesest torkimisest ja sudimisest. Peaks millalgi ikka põhjalikuma remo ette võtma.
-- Tugamannis vihme veel sadas ja kaartide jaoks jagatavad kiled olid loomulikult minu startimise hetkeks otsa saanud. Oli veel mingeid imepisikesi kiletaskuid, kuhu siis oma kaardi kuidagi sisse voltisin (raja peal voltisin mitmel korral ringi)
-- kohe peale esimest punkti avastasin, et vihm oli metsa alla raudnõgesed vohama pannud ning loomulikult läks minu trajektoor mööda nõgesevälju. Jalad praegugi aegajalt surisevad.
-- Metsas eksisin pehmelt öeldes ära, sest ühte punkti taga otsides olin tõenäoliselt kaardist välja jooksnud ning siis ei saanud tükil ajal aru kus olen ja kuhu edasi peaks minema. Liikumiskiirus 40 min/km on ikka karm küll. Pärast ei osanud isegi kaardile liikumistrajektoori jutti tõmmata, nii teadmatuses olin vahepeal enda asukohast
-- kordasin eelnevat eksimistegevust veel kahel korral. Suuna võtsin nagu õieti, aga õigesse kohta välja ei jõua. Ise mõtlesin välja kolm võimalust: kompass on rikkis, kompassi mõjutavad mingid maastikul olevad tegurid(magnetväli, rauahunnikud, ...) või olen ise nii kuradi mööda pannud et häbi hakkab. Kahtlustan millegipärast viimast varianti.
-- eelviimasesse punkti jõudsin samaaegselt kohtunikuga, kes selle üles korjas. Õnneks sain ikka enne märke tehtud.
-- Metsast välja saades avastasin, et kell on peaaegu miljon, võitjale kaotus on pool miljonit, vihma sajab, hakkab pimedaks minema ning ma pean elusalt ja tervelt rattaga koju vuristama.
-- Pakihoid oli loomulikult juba kokku pakitud, vaid minu kott oligi laua alla vihmavarju pandud.
-- lampi mul muidugi kaasas ei olnud, sest tõesti ei uskunud nii hilist koju sõitu. Kujutan ette, et vihmasel maanteel olin ma üks pime tomp tee ääres liikumas. Hea on, et vähemalt helkurid on mul küljes (rattal taga).
-- Ja nüüd jackpoti loosimine.... Sõle tänavast üle minnes hakkas minupoolses reas liikuv auto aeglustama just nagu mind üle lastes, kaugemas reas liikuvat ma aga hästi ei näinud ja niimoodi ebalevalt ületamist alustades oleksin peaaegu liiklusstatistikaks muutunud.
-- Kuna joogiks oli mul seekord vaid paljas vesi ning soolad kehast vihma poolt maha pestud, siis hakkasid lõpus jalad krampi kiskuma. Viimased kilomeetrid olid väga valusad sõita.
-- "Õnnelikult" kodus komberdasin kuidagi valutavate krampis jalgadega sooja dushi alla. Hoolimata pikast soojaga leotamisest oli pärast tunne nagu põhjanabal. Tunnike, hunnik sooje riideid ja liiter kuuma teed hiljem hakkas soe sisse tulema.

Täna on eneselegi üllatavalt normaalne olla. Energia oleks nagu kehast kadunud, aga muud hullu väga polegi. Homme aga peab 21 kiltsa maha jooksma. Nendesamade tossudega, mis praegu ajalehti täis topitult vannitoas kuivavad.

xDream Pikasillal 19.08

Seekord otsustasime minna hommikul ning seda varasema algusaja ja lühema kogumisringiga, kui eelmine kord. Kell 6, kui mina Ülemiste parklasse jõudsin, oli udu tõttu raskusi parkla teist otsa näha. Igaljuhul saime seekord vist varem Tallinnast liikuma, kuid kuna tuli kaugemale sõita, siis Võistluslinnaku parklasse jõudsime ikkagi vaid napid 25 min enne starti.
Seekord aga olid riided juba varem selga topitud ning joogikotid valmis jooki täis. Starti jõudsime mõned minutid enne pauku.
Algus kanuudega, seekord olid korraldajad teinud hargnemise ning mei suundusime ülesvoolu kolmanda-neljandana. Enne teie punkti jõudmist aga jõudsime järeldusele, et üks peaks eralduma ja maad mööda liikudes võtma järgnevad kolm punkti. Muidu peab kanuuga väga palju tiirutama ja vedama. Tagantjärele mõeldes oli see paras viga, sest juba teise punktini jõudes möödusid minust kui sellest ühest õnnetust mitu paatkonda.
Kallas paistis paadist mõnus heinamaa, kuid tegelikult oli nn pokumaa ootamatute mudaaukudega, kuhu oli mõnus sisse kukkuda. Jõe vahetu äär oli võsavaba, kuid seeeest nii pehme, et seal liikuda polnud võimalik. Nii kui astusid olid põlvini sees. Nii ma siis ukerdasin teise punktini lõpus ka natuke ujudes, sest punkt oli katkise paadisilla otsas. Kolmandasse minnes lootsin kaotuse tagasi teha, sest teised pidid kanuusid tassima. Lootus aga suri, kui loodetava natuke soise ala ületamisel avastasin eest suhteliselt põhjatu mudajõe. Mitmel korral pidin end kõrkjatest hoides välja sikutama, sest olin kogemata mudasele kohale astudes vööni sisse vajunud. Enne teist jõeharu oli ka natuke tahedamat maad, kuid seal oli pajuvõsa nii tihe, et andis läbi pugeda. Ja loomulikult oli punkt teisel pool jõge ja mul tuli oma kaart hambus ujumisoskusi demonstreerida. See polegi nii lihtne, sest kui miskit peab hammaste vahel hoidma, siis ju vabalt hingata ei saa ning seega ka väsimus tuleb kiiremini. Järgmisessse punkti jõudsin ma maad mööda natuke kiiremini kui konkurendid kanuuga, sest kallas oli natuke tahedam ja kannatas natuke jooksusammu teha, kuid neljas punkt oli kaardil kujutatult natuke mööda pandud ning tiigi asemel oli see hoopis tiigi otsas. Nüüd tuli veel kanuus ootavate seltsimeesteni jõuda ning olekski saanud edasi minna. See aga oli kõige raskem osa. Segamini pokumaaga, sooheina väljadega, tiheda paju ja pilliroovõsaga tuli ka mudaaukude ja ojadega võidelda. Kui ma ükskord surmväsinult ja läbini mudasena silla all ootavate kamraadideni jõudsin selgus, et olime kuskil 13-ndad Niipalju siis heast liikumisstrateegiast. Kaks järgmist punktivahet olid lihtsad tõmbamised ning ma kogusin end sellel sõidul omajagu, sest seitsmendasse minekul tuli jälle üle poolsaare lõigata ning üle jõe ujuda. Viimase juures oli ujumine kõige lihtsam tegevus. Kõigepealt hüppasin kaldast nii kaugele, kui sain, roomasin kaart hambus nii kaua, kuni kõht ja jalad olid mudast lahti ning ujusin teisele poole. Kui aga muda hakkas kõhtu kraapima, tuli roomates edasi jõuda. Ka punktini jõudmine polnud kerge. Mööda "kallast" edasi liikudes jõudsin mingi aeg porimülkani, milles ka punkt püsti. Väga lähedale ei julgenud astuda, sest muidu ma oleks praegugi veel seal.
Kamraadidele vastu liikudes väga hull ei olnud, sest kõrkjates olid mõningad lohad juba sisse tallatud ning püdelamad kohad nägi paremini ära. Uuesti kanuus ja järgmine ehk kaheksas punkt oli see, millest kõik hiljem rääkisid ja mis oli põhiline ekstreemsus seekordsel etapil. Nimelt oli punkt pandud mudavälja keskele. Ei mingit vett, ei mingeid kõrkjaid millele toetuda või millest haarata, vaid ühtlane püdel muda. Kui meie sinna jõudsime oli seal ka teisi ning kuidagi tegutsemise käigus sai kolme tiimi ja kahe kanuuga see punkt ära toodud. Ikka, et ronid ühte kanuusse ja sikutada teist kannud edasi, siis jälle ronid teise kanuusse ja sikutad esimest edasi. Suhteliselt norm kiirusega saime punkti kätte julgen öelda.
Ülejäänud kanuusõit oli suhteliselt sündmustevaene. Vaid sutsu enne lõppu pidime kanuuga "sõitma" kohas, kus polnud piisavalt vett ning põhi oli jalgadega lükkamiseks suhteliselt olematu. Tegime seal "tõukekat" -- üks jalg kanuus, teisega kõrvalt hoogu. Kui kõik kolm seda sünkroonis tegid, sai päris hästi edasi.
Kanuu lõpus tehti meile meeldiv üllatus öeldes, et oleme neljandad. Alguses ei osanud miskit arvatagi, aga pärast oli vägagi üleolev tunne. Sai ju ikkagi alguses roostikus mütatud aeg natukenegi tagasi võidetud. Koht paranes aga meil ratta alguses veel natuke. 18'nda punktini jõudes arvestasime endi kohaks 2, kuna aga seal SI jaam ei töötanud, siis ei jäänud sellest ka miskit jälge maha ning järgmises punktis olime juba ühe koha järgi andnud. 20 punkti asemel sai kogemata üks siht varem ära keeratud ning tulemuseks väikene ajaline kaotus. 22 punkt ja jalgsietapi algus tähendas meie jaoks meestest teisel kohal olemist, kuid tagant oli suhteliselt lähedal tulemas ISC, seega erilisi sansse ei olnud. Tavaliselt on meil võistluse keskel ja lõpupoole olevatel jalgsietappidel alati suhteliselt kehvalt läinud, sestap võtsime natuke rahulikumalt ning kaine peaga. Alustuseks saime kaardi millel peal vaid veed ja kõrgusjooned. Kulgesime alalhoidliku tempoga ning 6 esimest (23-28) punkti tulid enamvähem täppi. Vana lasketiiru otsimisega aga läks meil vähe nihu ning oma 5-10 min võib sinna keerata küll. samuti tuli paari minutiline vivitus punkti 31 (soo lõunanurk) otsimisega, kaldusime liigselt põhja poole.
Sellele järgnes nn. tavaline jalgsiorienteerumine, mille trajektoor meil võitjate omadega suures joones ühtib. Ainult mõnes kohas on natuke sihte mööda ringi mindud või suunaga eksimise tõttu väike look sisse tulnud. 40-ndas punktis pidi määrama torni kõrguse, mis minu pikkuse ja torni kõrval seismise kaasabil 1m võrra mööda läks. Tulemuseks trahv 1min.
Jalgsietapi lõpupunkti läks truubist võtma Jaak, kes kuskil truubis SI pulga olematusse pillas. Misikka, mina läksin allavoolu vaatama, et kui pulk vooluga välja tuleb, siis püüan kinni ning Jaak hakkas kätega truubi põhja kammima, et kaotatud asjandus üles leida. Halvim jäi tulemata ehk saime pulga kätte. Ajaline kaotus aga mitmeid minuteid.
Siis üks väikene golf ehk saalihoki kaikaga tennispallide ämbrisse ajamine. 3-st 2 ja see mis punnis tegi ilge napika. Korvpallist võrdlus oleks selline pall, mis teeb rõngal kaks tiiru ning siis kukub mööda. Trahviks liitrise purgi täitmine, milleks meil kulus kaks korda joogitopsiga ja üks kord joogipudeliga järve ääres käimist. Edasi panime ratastega veel viimaseid punkte otsima. Esimene pikem sõit kukkus meil enamvähem välja. Kuigi võtsime natuke ringi ja suuremaid teid ning kaotasime parimatele 6 minutiga olime "oma tugevusklassis" siiski normi piires. Veel natuke metsateedel sõitu, üks jõe läbimine, natuke alfalti, kruusa ning saabusimegi finishisse. Igati austusväärne 4-s koht ajaga 7:43:30. 8 minutit kiirem aeg ehk siis natuke vähem puterdamist rajal oleks meile toonud koha poodiumil, aga oleksid ei maksa ju midagi. Tuleb ikka trenni veel teha. Tegelikult aga oli see meie hea koht suuresti tingitud ikkagi õnnest ja teiste ebaõnnest. Võrdsete kanuuringide ja kaotamata SI pulkade korral oleks koht ilmselt 10 ringis tulnud.
Igaljuhul oleme meie oma sooritusega seekord peaaegu et rahul.

Avalikud tasuta kontserdid

Mind on pikka aega vaevanud üks küsimus. Kust saada infot Tallinnas toimuvate tasuta vabaõhus toimuvate kontsertide/ürituste kohta. Aegajalt on minuni infot jõudnud ajalehenupukeste, töökaaslaste või spämmi kaudu. Kui aga üritada Tallinna kodulehelt (või mujalt internetist) kinnitust või lisa otsida, on tulemuseks peaaegu alati suur ümmargune null. Sealt võib leida vaid tasuliste ürituste infot ning nendegi hulk on väga väike.
Eile toimus siis Kadrioru pargis Heliseva muusika laulude kontsert. Väga tore oli, kuigi suurem põnn tüdis varsti ja väiksem vaevleb meil nüüd gaasivalude käes, sai siiski peaaegu lõpuni oldud. Kohe alguses aga paistis silma, et kohale olid peale meie tulnud ilmselt vaid esinejate lähedasemad sõbrad tuttavad. Esinejaid oli seal 10 ringis ja pealtvaatajaid ma üle 100 küll väga ei julgeks pakkuda. Minuni jõudis info üllatuslikult asutuse siseveebis avaldatud uudisnupukese kaudu ning mujalt selle kohta infot ei leidnudki. Kahju lihtsalt, muud midagi. Kutsun üles selliste kontserttide korraldajaid üritusele ka väheke reklaami tegema. Kui mitte muidu, siis andke minule teada, et saaksin võimalusel vaatama tulla. Ja Tallinna kodulehele võiks ju kah panna. Või mujale ürituste kalendrit hoidvale/jagavale portaalile. Saavad esinejad tunnustatud, et neid ikka vaatama tullakse ja linnlased meelelahutust.

Ööfilm: V for Vendetta

"There is more under this mask than flesh and bones. There is an idea. And ideas are bulletproof."
Tänaõhtune(öine) film andis uue vaatevinkli terrorismile, vandenõudele, idealismile, eneseohverdusele, kättemaksule ning ühtekuuluvusele rõhuvatele filmidele. Lisaks eelolevale visati veel mitmeid mäletamist väärivaid lauseid. Tasub ehk süvenenult vaatamist. Kui paljalt pealkirja järgi ootasin miskit läilat vesterni tüüpi armastuse kättemaksu action filmi, siis kohe alguses anti mõista, et filmi sisu ja vorm ja tagamõtted on hoopis midagi muud. Lõpp oli küll suures osas etteaimatav, kuid siiski filmile kohane.
http://vforvendetta.warnerbros.com/

TON Ihasalu

Seekord sai naiskale usaldatud kodust koti kaasa krabamine ja bahilladele uue kummi õmblemine. Riideid selga ajades selgus, et kaasa son vaid üks bahilla ja seega tuleb leppida, et üks jalg läheb tõenäoliselt katki. Õnneks nii ei juhtunud, sest metsaalune (kaasa arvatud soised alad) oli täiesti kuiv ja tossud võis pärast rahuliku südamega seljakotti toppida. Kartmata seejuures koti määrdumist.
Jooksust.... Alguses esimese punktiga oli kohe väike jama, sest keerasin vale rajakese peale. Sealt oleks kah normaalselt punktini jõudnud, kuid mina panin uljalt õigest kohast mööda ja siblisin natuke tulutult metsa all ringi. Kohe näha, et paar nädalat on vahele jäänud. Kolmandasse minekul sai kah suund valesti võetud ning seetõttu ei leidnud rajakest ja kuivanud kraavi üles.
neljas punkt oli kaardil selliselt, et sealt sai kaks korda läbi joosta. Sellest segadusse aetuna panin Alguses viienda punkti otsingul hoopiski seitsmendasse (õnneks märkasin punkti numbri mittekokkulangemist) ning kui setsmendast tulin, siis oleksin kohe ka neljandas uuesti komposteerinud. Õnneks aga tsekkisin igaks juhuks nummerdust ja joonte katkemisi ning selgus, et lihtsalt punktide vaheline joon sattus sellise suunaga joonistatud olema, et jooksis üle teise punkti. kaheksa punkt tegelikult hoopis kaugel-kaugel. Seal loomulikult olin vist sapsus ja sabistasin mööda helerohelist ala natuke liiga kaugele.
Üheksa punkt oli paigutatud sügavale männinoorendiku võssa. Nähtavus paar meetrit ja seal tuli korra uuesti tee peale välja joosta, et õige suund võtta enne kui lõpuks punktini jõudsin. Ilgelt lahe punkti otsimine tegelt.
Kümnes sai jälle mööda joostud ning tagatipuks veel SI jaam ei töötanud kah, seega vanakooli komposteerimine kaardi serva. Seda tuli teha veel punktides 11 ja 17. Edasised punktid kuni lõpuni tulid suhteliselt kergelt, kuna polnud kuskilt vaja pikalt suuna peale minna. Ikka mingi kraavi või tee vahetus läheduses. 2 minti alla tunni. Suurematest vigadest mingi 5 minti ikka tuli, täpsemat aegade analüüsi seoses vigaste SI jaamadega ei saagi vaadata.
Aga ilm oli ilus. Pärast sai veel käia lapsega mere ääres kiva vette loopimas ning ämma juures pool-pidulikult sünnipäevatamas. Vein oli küll autos natuke soojaks läinud, aga hävitasime teise ikka ära.

Ehituse kurnavad mõjud

Ehitusmeestega sekeldamine hakkab vaikselt üle viskama. tähtajad on
kummist ja töö venib. Materjalide tellimisajad on pikad, kuid ikka
"avastatakse" alles suht lõpus, et nüüd kohe on vaja. Tegelik vajadus on
aga juba ammu teada olnud.
Hakka või ise ehitajaks pagan võtaks. Tegelikult ehitaks ise küll, aga
sellised tähtsamad konstruktsionid nagu vundament ja
seinad,vahelaed,sarikad laseks hea meelega proffidel teha. Hiljutiste
muljete põhjal aga hakkab kahtluseuss hinge närima...
Esialgu veel natuke kannatan.

Urr.... millegipäast oli Draftidesse läinud, nüüd lükkasin üles.

xDream öine etapp Kurgjal

Otsustasin siiski ka sellest võistlusest mingid mälestused kirja panna. Hiljaks on küll natuke jäänud, aga parem hilja kui lootusetult hilja.
---------------------------------------------
Sünnitusmajast sain naise ja lapsega koju kuskil 16:30 kanti ning juba pooleteist tunni pärat pidin hakkma Kurgja poole sõitma. Asjad olid mul juba eelnevalt igaks juhuks valmis pandud ning viimse hetkeni sai veel koduste asjadega toimetatud. Kui aga auto aia taha jõudis aretasime auto katusele omatehtud laiemate klmabritega veel ühe rattaraami. Kokku üritasime auto peale mahutada 2 tiimi jagu inimesi ja varustust ning selle kokkukorjamise ja paigutamisega läks ette arvatust sutsukene pikem aeg. Niisiis "juba" enne kaheksat olime me linnapiirist väljas panime Viljandi maanteed pidi minema. Loomulikult olid vahepeal mingid teetööd ning kuna me olime kõik ikkagi arvestanud söögipausiga, siis otsisime Türil mingitki kiiret söögikohta. Pidime leppima aga 15min ootusega.
Egas midagi sai see aeg kasutatud riiete vahetamiseks ja joogikottide täitmiseks.

Parklasse jõudsime ümmarguselt 20 min enne starti. Meil oli jänud veel rattad töökorda sättida, varustus lõplikult pakkida, numbrid hankida, ennast metsatukas kergendada ja muud sada tegevust mis alati viimasele minutile jäävad. Seetõttu kukkuski välja nii, et kui kõlas stardipauk, olime meie alles rataste rattaalasse paigutamisega ametis ning startisime absoluutselt kõige viimastena. Nagu kiuste olin ma veel nii loll kah, et jätsin ähmiga rattakiivri pähe ning et mitte 10-15 km metsas kiivriga ringi joosta silkasin tagasi rattaalasse ja viskasin selle sinna kus ta oleks pidanud kohe olema. Nüüd olime siis kohe raudselt kõige viimased. Seega potensiaali positsiooni parandada meil oli.

Esimene punkt tuli suhteliselt hästi, kuigi õigele sihiotsale ei saanud koheselt pihta, kuid juba selle lõiguga olime järele jõudnud ja möödunud nii mõnestki tiimist (vist kah kerged starti hilinejad). Edasi sai mindud suures osas enda suunaga ja natuke olemasolevat jälge piiludes, kaardilt vaatas vastu küll mitu jõeületust, kuid nagu kiuste sattusid iga kord kui me jõekaldale jõudsime sellesse kohta mingi sild või tamm. Esimene vette astumine toimus mul silla all oleva truubi punktis, kuigi ka sinna oleks ehk paremal üritamisel saanud kuiva jalaga minna.

Järgmine punkt viis meid jällegi diagonaalis läbi metsatuka ja ühest kahest tiimist mööda, ning veel järgmine oli juba nn. tuumikgrupile järele jõudmise punkt. Nii mõnigi tuttav nägu hakkas juba hämarduvas metsaaluses silma. Kuna aga meie tulime tagantpoolt ja olime täkku täis sai kogu pundist mööda rebitud ning järgmine alguses üle aukliku raiesmiku ja siis pikalt mööda teid kulgev punktivahe viis meid jälitajatest aina ette ja ette. Loomulikult tuli ka eestpoolt aegajalt uusi tiime nähtavale. Jooksuetapi viimased punktid sai võetud ikka mööda pimedat metsalust võsa lõigates ning sellega läks meil seekord enamvähem. Vähemalt ei pannud mööda ning etapi lõpus olime juba enamvähem normaalse positsiooni saavutanud. Kerge sumamine jahedas vees kus minul ka korraks väga konarlikul põhjal astet otsides tasakaal kadus ning sulpsti olin ka ülakeha märjaks saanud.

Edasi suundusime rattaetapile kuhu meie tiimist mina ainukesena panin pehmendusega püksid. Ju mul siis on kõige kehvem sadul :)
teine ja kolmas punkt olid kõige hullemad. nimelt tuli mitmest kehvast trajektoorist valida üks ning meie puhul sattus see üks olema küll suhteliselt otse, kuid enne meid polnud sealt vist keegi läbi läinud, sest teed rajasime endile läbi lepavõsa ise. Kohati oli kõige parem liikuda mööda kuivanud kraavi põhja, kuid kraavi langenud oksarisu kohtades oli järskude kallastega kraavist piin välja turnida ning pärast uuesti sisse ronida. Sellist lõiku oli küll ainult mõnisada meetrit, kuid aega võttis see meil tublisti. Ei olegi täpselt uurinud, kuidas see meie positsioonile mõjus, kuid halvasti küll mitte. Enne punktini jõudmist sain aga veel korra pimedas kitsal metsarajal üle lenksu lennata ning korra pedaaliga jala pihta sellise litaka, et tükk aega ei tulnud sõitmsest midagi välja. Aga ega seal rajal väga sõita ei saanud kah. Edasi mõningad erilised punktid nagu joostes punktini ja tagasi ning puu otsast kompostri otsimine. Viimasest tagasi tulles sattusin hooga jalaga oma käe pihta äsama ning SI pulk oligi lännu. Õnneks oli kadumise koht suht täpselt teada ning rohi AINULT rinnuni. Igaljuhul sai pulk leitud ja järgmise punkti poole ajama pandud. Pikk asfaldi lõik mis lõppes silla alla punkti järele ronimisega. Kaardilt paistis edasine olema kaunis tuim kruusaralli millele pakkus vaheldust Ristol lõhkemud tagumine kumm. Õnneks seekord ainult sisekumm ning natuke aega hiljem ja mõned positsioonid tagapool, saime jälle liikuma.

Järgmine punkt tõi endaga kaasa selle ürituse meeldejäävama osa ehk siis mööda laudteed ringi tegemise ja kuskil keskel rabasaarelt punkti toomise. Kuna seekord oli pulk minu käes ja keegi teine vabatahtlikult vette ei tahtnud hüpata hakkasin riideid seljast koorima. Kindad ja rattapüksid jäid kaldale, ülejäänud selga. Vesi oli ülipositiivselt soe ning kui oleks aega laialt käes olnud, siis veest ei oleks välja tulnud. väljas hakkas aga jahe ning seetõttu tegime ülejäänud laudteel väheke kiiremat sammu ning saime sealt hea ajaga tulema.
Edasine oli jällegi suuresti mööda kruusakaid sõitmine, ainult vahepeal oli ka natuke metsavahelist sabistamist, kuid rada oli piisavalt hästi näha ja eksimist polnud karta.

Jõudsime nooleviskepunkti, kus ka meie pidime kehva visketäpsuse tõttu osalema liivaluidete madalamaks kündmises ehk siis mõnesajameetrisel mööda tähistatud rada ülesalla kulgeval liivasel rajal jooksma. edasi algas nn joonorienteerumine, kus pidi liikuma mööda etteantud trajektoori ning rajal võis paikneda punkte. Olgu siin mainitud, et meie tegime selle raja 100%'liselt õieti. See nõudis meil küll ühe koha peal tagasi sõitmist ja õigest teeotsast sõitmist, kuid vähemalt oleme ausad. Väga palju oli tiime, kes panid otse ning isegi siis, kui said veast aru ei läinud tagasi vaid leppisid lõikamisega. Kahjuks aga ei olnud kõrvalistesse kohtadesse punkte pandud ning karistust nad seega ei saanud. Pärast söögilauas sai rajameistriga juttu aetud ja selgitus, et muidu oleks B raja SI pulgale mahtuv punktide arv lõhki läinud, tundus suht usutav ja ka mingis mõttes arusaadav. Igaljuhul oli seal vahel üks jalgsietapi moodi lisaülesanne. Nimelt anti meile vahepeal kätte jooksu kaart, kus vaid osa kaardist oli alles jäetud. Nimetati seda vist koridor-orienteerumiseks. Igatahes sai esimesse punkti mindud mööda teed ja sihti, teise mööda sihti tagasi ja siis mööda teed. Kolmas oli aga natuke nutikam, sest kaardilt polnud tee kulgemise kohta väga palju lugeda. Alguses natuke mööda teed, siis aga pidi keerama hommikuselt vesisesse padrikusse. Imelikul kombel polnud seal praktiliselt üldse jälgi, kuigi tervelt 9 A raja tiimi olevat meie ees olnud. Juu siis läksid nemad mööda teist rada. Jõudsime aga enamvähem kenasti kallasrajale kust avanes kena vaade jõekesele ning varsti ka punktini. Järgmised kaks punktid tulid lihtsalt. vaid jalgades oli jõudu vaja leida, et kohale jõuda.

Tagasi rataste juurde jõudes võtsime natuke aja maha, et Jaak saaks oma joogikotile teipi peale tõmmata. Oli teine kuskile orgi otsas vist katki läinud. Sellega läks aga nii kaua aega, et vahepeal möödus meist posu konkurente. Tulemsut aga ikkagi ei olnud. Kott lekkis ja jooki sees hoida ei kannatanud. Õnneks oli ratta lõpuni jäänud veel ainult väikene jupp ning selle kannatas Jaak kuidagimoodi ära.
Edasi oli jõkke veetud lintidega mingi rajake ning seda läbides selgus meie valik. Üks tiimi liige pidi rattaga(meie puhul kahega) sõitma kanuu lõppu ning teised kaks võtma kolmanda ratta kanuusse ning sellega mööda vett kulgema. Truisime ratta ikka korralikult kanuu külge kinni ja hakkasime Ristoga koos mõlama. Jaak pani kahe rattaga mööda teed. Kanuu sõidust polegi palju rääkida, kui siis seda, et esimene punkt oli kavalalt pilliroo padrikusse peidetud ning et jõgi oli lai ja rohtu täis. ahjaa, seda kah, et möödusime nendest tiimidest, kes meist kotilappimise ajal möödusid.

Kanuu lõpus juhatas Jaak meid kenasti valmis vaadatud rada pidi kuiva jalaga punktinin ning panime rattaga ajama. Esimese punkti juures oli meile järele jõudnud "JAH tiim" ning tundus, et neil on hirmkiire tempo ning kohe jõuavad meile päris kannule ja panevad mööda. Tõstsime ka ise tempot maksimumi juurde ning läbisime kõik järelejäänud punktid täie auruga. Mina kui meie tiimi kõige nõrgem rattur sain Ristolt ja Jaagult veel aegajalt abistavaid tõukeid, et rong kiiremini liikuma saada. Rajal olles tundus, et jälitajad jõuavad kogu aeg üha lähemale, kuid pärast aegu analüüsides selgus, et tegelikult oli meie lõpuspurt ikkagi kokkuvõttes võimsam.
Kokkuvõttes siis sai metsas oldud 11 tundi ja igati normaalne 11-nes koht. See on juba rohkem meie taseme moodi, mitte nagu selle aasta esimene etapp. Loodetavasti saab järgmisel korral kah rahuldava tulemuse.