esmaspäev, juuli 31, 2006

Mahukas pereauto Hyundai Trajet

Läinud nädala üks põhitegevustest oli perele uuema ja suurema auto otsimine, selle tsekkimine ja ostmine. Masina saime kätte reede õhtul ning siis algas niiöelda tutvumissõitude tegemine.
Senised masinad on mul kõik olnud vanad. See tähendab 10 ja rohkem aastat juba ostes. Masin millegi praeguseni ringi liikusime, sest mugavaks sõiduks seda küll nimetada ei saa on juba 15 aastat liikunud ning tema kere on nii ussitanud, et eelmise aasta sügisel pidi vahetult enne ülevaatuse tegemist iluravi tegema. Paar nädalat peale ülevaatuse tegemist oli aga rooste jälle värvi alt väljas. Samuti on kõik masinad olnud suhteliselt väikesed 2x Honda CRX ja 1 Ford escort ning manuaal kastiga. Loomulikult pole olnud mingeid mugavusi nagu rooli -ja pidurivõim ning konditsioneer ja turvapadjad ja ...
Uus (tegelikult ikka kasutatud) on aga automaat, 7 kohaline suur auto mis on ruumikas, mugav ja igati tänapäevaselt sisustatud masin. Kõige rohkem nõuab harjumist automaadi peale minek. Pidevalt tahaks vasaku jala ja parema käega sisseharjunud liigutusi teha. Mõned korrad on juhtunud, et ootamatus situatsioonis pidurdamisel tallub vasak jalg esimest ettejuhtuvat pedaali ning kuna see on pidur, siis on turvavöö pingul ja hing kinni. Mugavam on üldisel aga sõita küll.
Nüüd on kohta, kuhu panna istuma lapsed ning kuhu toppida kaks titekäru. Lihtsalt sai 7 kohalisest masinast tehtud 6 kohaline (Üks iste välja ja pööningule) ning tekkinud kohta käruga "sisse sõidetud". Ning ruumi võtta peale mõnin hädaline tuttav, kes tahab maalt linna saada.
Eile sai ka juba nn. kapteniistmeid proovitud. Kapteniistmed siis sellised, ket juhi ja kõrvalistuja istmeid annab keerata 180 kraadi ehk siis näoga tahapoole. Nii on hea autos piknikku pidada. Eriti kui keskmisel istmereal on pisikesed lapsed, kes vajavad lusikaga söötmist.
Kokkuvõtvalt on masin nädalavahetuse muljete põhjal hea ost. Mõningad pisiprobleemid veel on varustusega, aga ehk saab nendest kah lähiajal üle.
Näiteks on masinal sees mingi AKAI ACR-46MP/S cd makk, mis peaks ka mp3'sid mängitama. Probleem aga selles, et ühtegi minul riiulis olnud plaati tema omaks ei tunnistanud. Sai küll aru, et tegu mp3 formaadis failidega, kuid enne sisselugemise lõppu andis alati mingi vea (ERROR 7, ERROR 10) ning lülitas raadio peale tagasi. Tundub, et see mudel on vene turu jaoks tehtud ning mingit mõistlikku vastet ei andnud isegi google ega akai koduleht. Hea oleks leida mingi manual või foorum või asi, kus seletataks, mis struktuuriga või formaadiga mp3 plaate siis asi sööb.

reede, juuli 28, 2006

Süsteemiadministraatorite päev

Käes järjekordne süs adminnide päev. Ehk siis muu tähistamise (seletan millalgi hiljem) kõrval peaks täna õhtul enda ja teiste ametivendade terviseks paar klaasi tõstma. http://www.sysadminday.com/

Varganäod -- pange ennat põlema

Tuju kaunis läinud. Öösel käidi meie maja kuure puistamas ning muude hulgas murti sisse ka meie kahte kuuri. Esialgsete pälupingutuste ja vaatluste põhjal kadunud:
- 1m stabila lood
- rullis 40m pikendusjuhe
- väiksem ise koostatud pikendusjuhe
- murutrimmer (väike paarisajakroonine)
- posu mutrivõtmeid ja kruvikeerajaid
- kilekotitäis laste mänguasju. Sellised korralikud ja lihtsalt toast eest ära viidud. Väiksemale lapsele oleks sealt hakanud varsti huvitavamaid kätte andma. Seal just sellised head mänguasjad, millega mängida saab mitte mingid karvased elukad, mis niiskuse kartuses tuppa riidekappi jäid.
- paar väiksemat lillepeenarde harimise riista. Ka kummikindad olid tuuri pandud.
- korralik meislite komplekti kõige tähtsam osa -- Käepide, kuhu kõik terad külge käivad. Kohver ja kõik peale ühe tera jäid alles kuna need oid toas.
- Mu ainus korralik puidust mõla. Võib vist õnnelik olla, et ei olnud jõudnud pirita kosel kaduma läinu asemel uut muretseda.
- ja iga hetkega tuleb aina rohkem asju meelde, mis kuuris olid ja seal enam silma ei hakanud.

On ikka raisad küll, kes niimoodi teiste asju omastavad. Krt, no lapse mänguasjad vähemalt oleks võinud alles jätta. Persse küll. Vot sellistele "ärimeestele" sõidaks ilma kõhklemata pasunasse.
Enne tööle tulekut sai igaks juhuks veel tiir Balti jaam turul tehtud, kuid midagi silma küll ei hakanud. Peab nüüd hakkama seal igapäevaselt käima ja silma peal hoidma. Päris palju asju tunneksin kasutsmärkide järgi ära.

kolmapäev, juuli 26, 2006

Mis teha kui foorid kalavad?

Täna hommikul tööle vändates sattusin täbarasse olukorda. Kuna üritan
liikluses jalgrattaga osaledes ikkagi enamvähem korrektne olla, siis
põhjustas täna üks kalav foor sellise olukorra, et kas peaks punasega
üle panema või kõnnitee kaudu lipsama või jäämagi maitiamida ootama.
Nimelt oli tegu suure ristmiku ühe väikese haruga, kus otseselt oli vaid
ülekäigurada. Seal aga põles mitme tsükli vältel autodele ainult punane.
Kuna see on mu igapäevane trajektoor, siis tean enamvähem täpselt,
kuidas tuled vahetuvad ning nii see asi küll toimima ei oleks pidanud.
Täna aga polnud ka ühtki autot ootamas ning kahtlustasin mingit nippi.
Kui juba mitmes soomlaste voor oli nina alt üle tee jooksnud, panin
minagi jalad liikuma ning eirasin punast tuld. Mis oleks aga teinud
autoga samas situatsioonis olles ei oskagi oelda. Ehk veel mõned tsüklid
lootusega oodanud ja siis samamoodi talitanud. Nii kurb, kui sind
sunnitakse liikluseeskirju rikkuma.
Muideks, kui jalgrattaga liiklemise korralikkusest rääkida, siis mina
üritan hoida järgnevat joont:
- Kui olen autoteel ja foor näitab punast tuld tavalises jalakäijate
ülekäigukohas, siis ma ootan. Isegi siis, kui jalakäijaid hetkel
silmapiiril pole, lihtsalt südametunnistuse asi.
- Kui lähenen autoteel sebrale ja seal on ootaval seisukohal mõni
jalakäija, siis võtan hoo maha ja pakun võimalust tee ületada.
Tavaliselt on jalakäijad aga mökud ja ei oska jalgratturi sellise
käitumise peale ei ood ega aad kosta ning seisavad tuimalt edasi.
- Kõnniteid mööda sõites ja sebra juures "jalakäijat mängides" EI TULE
teed ületades jalgratta seljast maha, vaid ootan rattaga nii kaua, kuni
saan segamatult autode vahelt üle või mõni autojuht jääb ise
solidaarsusest seisma. Seega ei ole väga pealetükkiv ning säilitan
võrreldes jalakäijaga suurema tee ületamise kiiruse.
- Kui teel on ka teisi liiklejaid, siis annan oma manöövritest
käeliigutusega märku. Loomulikult ei saa signaliseerida manöövri lõpuni,
kuid vahetult enne viipan küll.
- Ühesuunalisel teel ei sõida vastassuunas, vaid kasutan seal ikkagi
kõnniteed. Olen näinud nii paljusid autoteed kasutavaid jalgrattureid
ning seda samal ajal, kui tee on autosid täis.
- sõiduteel liiklen ikka nagu auto (paremal pool), mitte nagu jalakäija
(vasakul pool). Nii mõnedki korrad on autoteel sõites mulle mingi jorss
otse vastu tulnud. Huvitav, kas sellistel ka üldse mingit mõistust kupli
all on?
- Segan teisi liiklejaid nii vähe kui võimalik.
- Ahjaa, kiiver on kah selline asi, mida üldjuhul kannan. Mõnikord küll
olen maha jätnud, kui sihtkohas pole seda kuskile panna või kui trett on
selline hästi lühike. Niing minu kanaaju arvestades on üsna arusaadav,
et aegajal ma lihtsalt unustan valmis pandud kiivri koju aknalaua peale
või välisukse kõrvale maha.

Loomulikult tuleb ette kordi, kus ka minu kohta võib kõrvaltvaataja ehk
miskit inetut öelda (kõnniteelt hooga sõiduteele hüppamised näiteks),
kuid ise arvan, et need korrad on siiski erandlikud ja ikkagi
kontrollitud ja kaalutud manöövrid ohustamata teisi ja mind ennast.

Jalgratturid, osalegem liikluses võimalikult korralikult ja teisi
arvestades. See mõjutab ju üldist imagot jalgratturliiklejatest.

reede, juuli 21, 2006

TON - Türisalu

Nagu arvata oli, siis seekordne maastik oli hoopis erinev kui eelnevad, kus sel aastal käidud. Suures osas oli tegemist lageda alaga ning teid ja radu oli mõnes osas kaunis tihedalt.
Esimesed kolm tulid möödaminnes, neljandast panin lolli peaga mööda. Peab ikka seda kõrgusjoonte ja kauguste asja natuke harjutama.
Kuuendasse punkti minnes panin liiga pikalt mööda teed ja siis ei saanud enam lihtsalt astangust üles. Mismuud kui kaart hambu ja natuke ronimist.
Seitsmendasse joostes ei leidnud ma kaardilt tuulegeneraatorit üles ja seetõttu läks natuke kauem, et end kaardil paika saada.
Üheksandasse punkti joostes ajasin kaevikute suunad vähe sassi ja jällegi natuke hävimist.
Edasi mõned väikesed möödalaskmised suuna ja kivihunnikute järjekorranumbritega, kuid miskit hullu ei olnud. Rajameister oli küll kaks otse üle lageda juppi sisse pannud, need polnud suuremad asjad. Orienteerumist oleks võinud ikka rohkem olla.
Kokku võttes aga paistab protokollist päris hea tulemus. Poleks enesetunde ja soorituse järgi julgenud arvatagi. Pealegi on paar nädalat vahele kah jäänud. Rada iseenesest saab hindeks 3+, sest oli selline rohkem jooksukas ja vähem nuputamist. Aga eks maastik oli kah selline lagedavõitu, et võetud oli peaaegu maksimum.
Peale jooksu tuli aga asjad kotti laksida, rattapüksid jalga ning tulistvalu tagasi Tallinna. Algus oli küll puine, kuid mõne kilomeetri pärast sai rütmi sisse. Peale seda naljalt enam alla 30km/h ei langenud. Tabasalus sai veel ka ühele kopale tuulde võetud ja mõned kilomeetrid sai lausa 40-se kiirusega "puhatud". Nüüd on siis teada, et Türisalust koju on 30 km.

neljapäev, juuli 20, 2006

Trenn kehale (ja vaimule)

Sai oma tulevase kodukoha ümbrust rattaga uuritud ning hiljem paar tundi
koledal kombel vikatiga vehitud. Kui tavaliselt on peale trenni valusad
allpool vööd olevad lihased, siis täna on vikatiga ringi sebimisest
parem külg hellake ning nagu linnamehele peale korralikku füüsilist tööd
kohane, ka käed rakkus. Küll on hea, et igapäevane töö on arvuti taga
klahvide klõbistamine ja hiire sikutamine. Nii pole vaja väsinud
lihaseid ja rakkus käsi liigselt koormata. Pool krundist jäi aga veel
niitmata ning sellega on peaaegu et kiire.
Kuna aga käes on jällegi neljapäev ning seekordne TON on maastikul,
millisel pole senini käinud, peab hoopis jalgadele valu andma ja õhtune
vikatitöö vol.2 jääb vist täna ära. Igaljuhul on mul jooksustaff kotiga
nurgas ootamas ja transportki peaaegu organiseeritud.

esmaspäev, juuli 17, 2006

Puhkuselt tagasi

Sai siis lapse sünni puhul veidi puhkust võetud ja seetõttu pole ka jõudnud siia midagi kribada. Küll aga on vahepeal juhtunud nii üht kui teist. Kõigepealt loomulikult xDreami öine etapp, kus kõik peale starti hilinemise laabus enamvähem ning saime rahuldava 11-nda koha. Vaatab, kas kirjutan ka midagi pikemalt kui aega ja viitsimist saab. Kuna aga sellest juba 2 nädalat möödas, siis mälestused pole enam kõige värskemad.
Siis oli vahepeal suguvõsa kokkutulek, kus sai natuke oldud. Sedakorda oli siis oma eluga niipalju tegemist, et ettevalmistused läksid minust kauge kaarega mööda ning sain üritust võtta kui tavaline külaline. Eelnevatel kordadel saanud ikka paar nädalat enne tõsiselt ettevalmistustöid teha. Pisike oli jahedate kivimaja seinte vahel peidus, sest ilm oli meeletult palav. Alles õhtu eel sai teine välja värsket õhku hingama toodud. Ei tea, kas põhjuseks palav ilm või midagi muud, aga millegipärast oli pealelõunal rahva äravool juba suur ning õhtuks oli vaid paar perekonda jäänud järelejäänud sööke ja pakkide kaupa jahedat veini nautima. Nagu selliste päevadega ikka, tuli autosõit ette võtta pimedas, kui temperatuur oli enamvähem talutavaks muutunud. Üldse sai puhkuse ajal vist autoga öösel rohkem sõidetud kui päeval.
Kui meie eelmine lapsuke käis oma esimeses pulmas 4 päevaselt, siis teine oli natuke vanem (2 nädalat). See-eest aga sai läbitud kogu protseduur, ehk siis registreerimisest kuni pulmatordi söömiseni. Kannatas ilusti ära ja väga ei vigisenudki.
Muideks pulma eelsel hilisõhtul kui sai tagasi linna sõidetud, kukkus poole tee peal autol sumps küljest ning masin hakkas traktori moodi podisema. Tagumine pütt oli mõlemalt poolt toru küljest lahti roostetanud. Et mitte pulmarongis "traktoriga" sõita, sai end hommikul vara üles aetud ning elavas järjekorras paar tundi sumpsi vahetust oodatud. Vahetus iseenesest oli 5 minutit mille eest kasseeriti 150.- Misteha, kui on vaja, siis on vaja. Ja loomulikult oli neil laos olemas vaid seda kallimat varianti oleks paar päeva oodanud oleks 725.- asemel pidanud vaid 410.- välja käima.

laupäev, juuli 01, 2006

3420g ja 51cm


Vot see oli alles seiklus! Peale selle nädala viimase tööpäeva lõppu sai koju tulles olukord selgeks, et taganeda pole enam kuhugi ja nüüd varsti läheb sünnitamiseks. Mina kui lihtsalt tugiisik loomulikult ei tea kuidas asi tegelikult on/oli, kuid oma mätta otsast vaadatuna edenesid asjad niimoodi. Valud olid ebaühtlaste vahedega ning esinesid põhiliselt siis, kui toimus mingi tegevus (kõndimine, tõusmine, ...) Seega, et asi kaelast ära saada läksime jalutama. Võib vist öelda, et see mõjus. Kui olime peale kaht tundi liikumist tagasi koju jõudnud oli oht juba reaalne ning nüüd oli vaja pisike tirts veel Vanaema juurde toimetada. Missiis ikka, autole hääled sisse ja 40km sinna ja 40 tagasi. Kui oli veel 5 min koduni, sain kõne, et nüüd on asi täitsa jama. "Veed on voodis ja kui sa kohe-kohe siia ei jõua, siis on hilja." Punn põhja, kolm astet vahele jättes trepist üles, kodinad kaenlasse, ning kuidagi saime valude vahepeal jupikaupa liikudes autosse. Teekond keskhaiglasse polnud pikk, kuid selles ajaga käis hoog mitu korda üle ja kõrvalsõitvatel juhtidel ehk isegi natuke kisa kuulda. Autoga treppi, Naine maha, autoga parklasse. Krabasin kotid kaenlasse ja punusin järgi. Enne kui mind kuskile lasti pidin kiirelt mõned paberid täitma ning liftiga üles jõudes kõlas leti taga ootavatelt õdedelt/ämmakatelt: "Minge nüüd kähku, juba tuleb!". Ja siis ei läinudki palju aega, paar minutit ja limane mudilane oli lumpsti rõõmsa ema kõhu peal. Seega nagu ikka, võistlus on pikk (9 kuud), kuid lõpus on rebimine nii tihe, et medalid jaotatakse minutite eest. Edasine muidugi oli juba tuttav: pesemine, kaalumine, mõõtmine ja õmblemine...
Tüüp ise on asjalik. Lutsis alguses pöialt ja pärast tissi sellise innuga, nagu tuleks sealt mahedat mõdu. Perepalatit kahjuks ei saanud, sest kõik on hõivatud, kuid õnnestus vaesekesed Ema-lapse palatisse tudima sättida. Homme lähen hommikupoolikul kohe vaatama ja tõenäoliselt saab enna õhtut koju.
Kui olukord soosib, siis ehk (no väike võimalus on), et 20h pärast saan ikka xDreami stardis olla.