Ööfilm: Open Water 2

IMDB link. Suht värskelt on meeles esimese osa elamus. Oli tõeliselt originaalne film ja otsustasin siis igaks juhuks ka järje ära vaadata. No loomulikult oli järg hoopis teiste inimeste ja natuke teise situatsiooniga lahendatud, kuid põhimõte sama. Lõksus keset avamerd, päike kõrvetab, vesi külmetab, juua pole ja pääsu pole kuskilt näha.
Tegelikult oli aga lugu selline, et seekordsel seltskonnal (6 inimest) oli pääsemisvõimalus kogu aeg olemas, oleks pidanud ainult natuke ajusid ragistama strateegia paika panema ja olekski olnud. Järjekordselt näitas see film, mis võib juhtuda, kui satutakse paanikasse ja ei tehta koostööd ja rabistatakse umbropsu igaüks oma lolli ideega. Teine asi mis seda tüüpi filmidest silma jääb on see, et mitte ei arendata nati ebaõnnestunud varianti edasi, vaid visatakse lusikas hoopiski nurka. Kas tegu vaid filmi vaadatavuse nipiga, või inimestele omase käitumisega?
Ma tõsiselt loodan, et kui ise kunagi mingi supi sisse satun, siis säilitan külma verd ja lähenen probleemi lahendamisele loogiliselt ja rahuliku meelega.

Vaata see film ära ja pane kirja viis erinevat pääsemisvõimalust, mida tiim EI kasutanud. Parimale pakkujale 5 tugrikut.

Hommikune sutsakas paneb päeva käima

Täna hommikul jõudis asi nii kaugele, et leidsin toimiva partneri ja rammu, et hommikul sügaval uneajal voodist tõusta. Varustus oli juba eelneval õhtul valmis pandud ning ei jäänudki muud üle, kui kama õlale, ja autoga rannamõisa. Seal polnud muud vaja, kui lint ümber puu, juba valmis seotud sõlmega köis karabiinist läbi ja alla. Siis kordamööda ronimist nii kaua kuni aeg lubab (5-6 korda). Jälle üles, kama kokku ja autoga linna poole tagasi. See oli siis lühidalt hommikune sutsakas.
Plaan oli ronimisega alustada kell 7, kuid logistiliselt venis 10 min. Siis oli igatahes veel kaunis pime ja lamp oli täiesti kohustuslik. Vaikselt aga hakkas ka taevas heledamaks muutuma ja varsti võis lambi kustu panna. Kui kell hakkas kaheksale lähenema sättisime end ära minema. Esimese korra kohta sujus korraldus enamvähem, kuid teisel korral peab asi käima vähemalt poole kiiremini.
Töölejõudmise graafikust jäin igatahes maha. Rannamõisast sain liikuma 15 min hiljem, kodunt peale auto ja asjade ära viimist 20 min hiljem ja tööle jõudsin peale korralikku kiirkõndi vaid 10 minutilise hilinemisega.
Homme vist jällle.
See sutsaka, mitte hilinemise osa.

Jääd oli jälle omajagu juurde tekkinud ning meri oli jäätunud lume arvelt taganenud 2 meetrit. Meri oli küll vaikne, kuid kaane all veel polnud. Küll aga hulpisid nüüd vees lume asemel juba pannkoogid ja ega see jäätumine enam kaua ei tohiks aega võtta.

Ööfilm: Jarhead

Öö, taevas olevaid tähti pole näha, kuid see ei ole tingitud pilvisest taevast. Siinsamas 100m kaugusel põleb puurtorn. ja seal natuke eemal veel teine, ja seal kaugemal... Taevast sajab kosutava vihma asemel õli. Kõik, ka muidu nii kollane liiv on musta värvi...
See on küll stseen filmist, kuid hoopiski mitte filmi sisu. Pigem näitab see ilmekalt mõttetust, mis kaasneb sõjaga ja võimuga ja vajadusega.
Film järgib siis noorukese merejalaväelase (marine) sõjaretke Saudi-Araabia ja Kuveidi kõrbetes. Seda, kas tal õnnestub ka oma kauaoodatud "first kill" teha, vaatad juba ise. Filmi väga heaks iseloomustavaks lauseks kopin siia IMDB lehelt võetu. Tõlkima ei hakka, kuna see võib minu oskamatuse tõttu untsu minna.
"Swoff and his fellow Marines sustain themselves with sardonic humanity and wicked comedy on blazing desert fields in a country they don't understand against an enemy they can't see for a cause they don't fully fathom..."
Edasi loe http://www.imdb.com/title/tt0418763/
Aga vaata kindlasti ise mis seal filmis toimub ja kuidas algab, kestab ja lõppeb.
Väärt vaatamine.

Esimene jääproov

Pühapäeval sai siis esimest korda kasside ja kirkadega jääl käidud. Hommikul sai veel igaks juhuks helistatud nõmme seikluspargi numbril, kuid sealt saadeti mind pehmelt öeldes pikalt. Nemad alles õpivad täna julgestama ja veel torni peale ei lasta. Seepeale siis sai hoopis Rannamõisa mindud.
Meri käis ikka veel väga tihedalt vastu kallast ja jääd polnud veel väga tekkinud, kuid natuke ronida sai. Järsemad kohad loomulikult olid veel jäävaesed või siis kaitsva mere taga peidus. Viimane tähendab siis seda, et altpoolt mööda kaldaäärt neile kuiva jalaga läheneda ei saa. Kuna aga seal, kus jääd piisavalt oli, polnud eriti vertikaalset seinaosa, saigi tehtud niiöelda tehnika meeldetuletamist.
Kitsa tsooni ronimist,
pikkade astetega ronimist,
käevahetusega traaversit,
allaronimist,
külje pealt koormamist,
väikeste nukkide pealt koormamist...

Õhtul saunas sain aru, et käed said vist omajagu koormust.
Ja õhtul tuli hea uni.

Jää olukord

Esimene jääskaut tehtud. Sihtmärgiks siis rannamõisa panga alune. Ega midagi väga rõõmustavat hetkel veel öelda ei ole. Põhiline ronimiskoht (nr. 1) tundus olema jäävaene ehk siis ei mingit ronimist veel. Muidugi oli kõik praeguseks lume all ja täpselt polnud näha, kuid ega seal miskit head veel pole.
Järgmises suures sopis sadama poole (nr. 2) oli keskel üks hinnanguliselt peaaegu ronitav seinajupike 5-7m üles. Seal kohal aga
puid pole ja puuridega mingit julgestamist ei soovitaks küll ette võtta.
veel järgmise käänaku taga (nr. 3) seal kus kaks aastat tagasi olid toredad ja parimad purikad on sel aastal potensiaali. Ühes kohas on purikas juba peaaegu maapinnani veninud ja seda vaid 4 päevaga.
Ennustan, et kui sellist ilma peab, siis nädalaga juhtub seal nii mõndagi. Seal on ag probleem seinani jõudmiseks, sest alt käib meri peaaegu kajudeni välja ja ainuke suund kust ligineda on ülevalt.
Viimane sopp enne sadamat (nr. 4) jäi pilgu eest varajtuks, kuid üle ääre kiigates paistis mingit purika alget olema. Eelnevatel aastal oli seal täielik tühjus, kuid üleeelmise aastal vist sai ronitud. Täpsemalt peab tehtud piltide järgi meelde tuletama. Kõik see oli vaadatud ülevalt serva pealt, sest kasse polnud kaasas ja ega all polnud eriti liikumisruumigi. Meri oli praktiliselt pangaserva
ääres. Niiet mõnes kohas võib olla midagi üllatavat, kuid sellesse ma eriti ei usu.

Möödaminnes sai ka Nõmme suusakeskusest läbi põigatud ja sealsele jääronimistornile pilk peale visatud. Jah, on selline paras asi püsti pandud, kuid jäätamisega pole vist esimeste külmade saabudes pihta hakatud. Praeguseks oli igas küljes midagi, kuid mitte piisavalt, et sinna kedagi võiks peale lasta. Jällegi ennustan, et kui korralikult jäätada, siis ühe-kahe ööpäevaga saadab seal omajagu ronitavat jääd teha. Keegi seal igaljuhul torudega askeldas. Loodetavasti saab varstiasjaomastelt lähemat infot. info peaks tekkima lehele http://www.nommeseikluspark.ee/

Daone Ice Master 2007

Toimus järjekordne World cup jääronimises. Nagu tavaks on saanud, siis
Daone cup jooksul tehakse hulganisti videoid ning riputatakse need ka
kõigile vaatamiseks netti üles. Kes vähegi huvitub jääronimisest, see
võib kiigata aadressile http://www.daoneicemaster.it Sealt siis saab
vaadata nii pilte kui videosi. Kõrvale muidugi igatsugu uudiseid ja
juttu kah. Kõrvalolev pilt kah sealt pärit. Kui aga tahtmine videod enda masinasse sikutada, et ka hiljem
vaadata, siis tasub minna hoopis sellisele aadressile :

http://www.daoneicemaster.it/video/
Täitsa metsik, mis on võimalik teha kirkade ja kassidega, kui on olemas
kätes jõud ja tehnika. Ja loomulikult korralik varustus mängib kah ikka
rolli. Suvalise kirka ja kassidega seliseid trikke ei tee.
tasakaalustatus ja hammaste kuju ja suund on ikka väga oluline.
Mina ei suuda laes "figure 4" liigutusi teha üle kolme-nelja, sest siis
väsivad käed ära ja kukun potsti alla, aga küll ma kah kunagi tugevaks
ja osavaks saan.

Akendest

Viimastel päevadel on saanud uurida maja jaoks vaja minevate akende
variante. Kõige raskem otsus siiski on see, kas läheme plastiku või
puidu peale. Endal kisub ikka väga sinna puitakende poole, kuid hind
kuramus on neil ikka nii krõbedaks läinud, et kokkuhoiu uss hakkab
valusalt rinnus närima. Oleks siis tegemist mingi mõne tuhandese või
isegi 10 tuhandese erinevusega? Ei, vahed on lausa kahekordsed ja
rohkemgi.Ja kuna majal on neid täidetavaid avasid ikkagi meeletult, siis
kujuneb ka komplekti hind meeletuks. Valikuteks võtsime siis plastikute
poole pealt Plasto ja Koduaken ning puidu poole pealt Haapsalu uksetehas
ja Viking. Pakkumist küsides sai erilist tähelepanu pööratud
avatavustele, terrassiuksele ja muidu kasutusmugavustele.
Lisaks on meil veel leiliruumis aken, mis soosib puitakna valikut, sest
plastiku valikul peab kas selle ühe akna puidust panema või siis
sissepoole topeltraami panema. Kumbki neist variantidest pole eriti
meelitav.
Kindlasti ei taha saada neid kõige odavamaid ja koledaid valgeid
plastikaknaid, vaid suund ikka nati kallimate ja ilusamate profiilide
poole. Plastol siis Elegance ja Koduaknal oli vist Topline selle nimeks.
Plasto aknad näevad suht normaalsed
välja, ümarad servad ja muu värk. Samuti on neil praegu 50% alla
kampaania, mis muidugi ei tähenda seda, et see oleks soodsam kui teised,
sest ega hinda saab ju teha nii kõrge, et igasugune allahindlusprotsent
sobiks. Võrdluseks oli meil olemas samasugune aknakomplekti pakkumine
umb. aasta tagusest ajast ning hind oli siis väiksema
allahindlusprotsendiga aga ikkagi soodsam kui praegu. Värvivalik oli
suhteliselt nigel, vaid 4-5 eri värvi oligi ainult. Päris sobivat ei
leidnud, kuid ajab ehk asja ära.
Koduakna profiil küll natuke
kandilisem, kuid seegi nägi täitsa normaalne välja. Mingit
hinnakampaaniat küll polnud, kuid koguse pealt saime siiski 35% alla
ning pea iga artikli pealt oli hind viiendiku võrra odavam kui
konkurendil. Niiet ka koguhind tuli olenemata väiksemast allahindlusest
vähekene odavam. Kavaliteedi ja väljanägemise osas on nad aga
suhteliselt sarnased, välja arvatud muidugi see, et erinevalt plastoga
oli Koduaknas valida palju rohkemate värvivariantide vahel. Sealt sai
valida rohkem meie värvikaardile sobivama lahenduse.
Haapsalu uksetehase pakkumine
ehmatas aga ära. Hind oli üle kahe korra kõrgem, kui kumbki plastiku
pakkumine. Ja ma kujutan ette, et kui oleks võtnud kõrvale veel selle
kõige odavama plastiku pakkumise, oleks hinnavahe tulnud ligi
neljakordne. No okei, paljalt raami materjali pärast ma kah nii palju
juurde maksma ei hakka. Kurb küll kuid nii see on. Ja ausaltöelda ega
see algne jooniste vastu võtmine ei olnud kah just parima teeninduse
killast. Kui mujal ikka selgitati erinevaid avanemisi ja profiile ja
lahendusi, siis seal tehti vaid joonisest koopia märgiti mõned asjad
peale ning täpsustavaid märkeid ei tehtudki.
Vikingis oli muidugi jälle hoopis
vastupidine kogemus. Pandi meid kenasti perega diivanile istuma ning
käidi kogu aknakomplekt meiega koos läbi. Iga tüki juures seletati
variante ja näidiste najal sai siis sobivaim välja valitud. Pean
mainima, et enne hinnapakkumise küsimist oli mul arvamus, et plastik on
odav, muu on keskmine ja Viking on kallis, kuid ka kvaliteet ja isiklik
meeldivus oli samas järjestuses ainult et vastupidi (Viking, puit,
plastik). Peab mainima, et üks suur pluss, miks just Viking mulle
meeldib on akende väljapoole avatavus ning paljude erinevate
avatavusvariantide võimalus. Seekordne külaskäik kinnitas mu arvamusi
akende sobivusest meie majale ning kahjuks oli ka hind üpris sellel
tasemel, mida kartsin. Mitte küll oluliselt, kuid siiski Haapsalu tehase
omas kõrgem. Kui sealt märgatavat protsenti alla ei saa, siis jääb vist
see kaup meie jaoks katki. Väga kahetsusväärne igaljuhul aga ega kõik ei
sõida lexustega kah.
Lõpliku valikuni veel natuke aega. Mõtleb ja arutab veel.

Jalgades ja tossudest

Eile tegin ühe tossuproovimismaratoni. Või noh, vähemalt ühe korraliku pikamaajooksu. Nimelt maandusin Kaubamaja neljandale korrusele tossuriiuli ette ning krabasin sealt järgemööda kõikvõimalikke jalavarjusid. Eelistasin küll selliseid, mis natukenegi jooksutossu moodi välja nägid ja ka varvaste koha pealt sutike laiemad olid kui moekad paadi kujulised kaunad, kuid vaatasin igaks juhuks ka teised üle. Proovisin nii nike, adi, asics, NB, kui ka muud mis nähtaval oli. Üks õnnetu Salomon oli kah, kuid tundub, et kaups on Salomoni müümisega lõpparvet tegemas, sest valikust ei saa seal selle koha pealt juttugi olla.

Igatahes tuli välja tõsiasi, mida ma juba kaua aega olen kahtlustanud: vanajumal on mulle täiest ebastandardsed jalad kinkinud. Kogu sellest hunnikust jalavarjudest ei olnud ühtegi, mis mulle kuskiltkohast jala peale ei oleks hakanud. Mõni oli küll enamvähem ümber, aga see ei toeta piisavalt jalavõlvi. Mul on ta paganas natuke kõrgevõitu vist. Kunagi heal ajal lapsepõlves ütles praeguseks juba lahkunud vanaisa selle kohta, et kõrged võlvid -- kiired jalad. Ta oli kehka õps ju ta ikka neid asju teadis.
Teised tossud aga mis parajalt toetasid, pitsitasid varvast. Või siis kui varvast kah ei pitsitanud ja peaaegu sobis, siis oli kannaosa sellise ehitusega, et juba paari sammuga käis toss mööda kanda üles-alla. Kujutan ette, et kui jooksen kilomeetri, siis on kannad verel.
Vot nii siis on lood.
Aga alla ei anna, lähen varsti järgmisesse poodi ja proovin seal edasi. Ehk on natuke teine valik ja miskit ikka leiab.
Ja kui ei leia, siis peab jalad vist õigesse mõõtu lõikama.

Ööfilm -- Ong Bak: The Thai Warrior

Ong Bak: The Thai Warrior on natuke teistmoodi võitluskunsti näitav film. Nimelt pole tegmist mingi kung-fu haruga, vaid "pesuehtsa" tai poksiga. No aga mis mina tean Tai poksis eksole... Igaljuhul antakse seal ka igasuguste asjadega vastu vahtimist, kuid üldises pildis on võitluse stiil hoopiski erinev. Väga palju kasutatakse küünarnuki ja põlvega äsamist. Süzee pole muidugi teab mis, kuid liikumist ja tegevust on ekraan kogu aeg täis. Ei liigitaks just kindalti vaatamist väärt filmide hulka, kuid vahelduseks võib ju silma peale visata.
Mingi hetk näiteks hakkas natuke häirima vanadest kung-fu filmides kasutatav kordamise trikk. Kui mitu korda ikka on vaja vaadata, kuidas tüüp sopsti auto alt läbi hüppab või osava saltoga matzeetega vehkiva kurjami eest ära hüppab. Samas teine hetk oli jälle nii efektne löök/kombo et meelsasti oleks kordust vaadanud. Ühe korraga lihsalt ei saagi täpselt aru, mis liigutus ja kust see viimane löök siis lõppude lõpuks tuleb.
Ja seda kah, et kui vaatate, siis väiksemad lapsed pange ikka enne tuttu muidu saavad veel elust vale pildi ette.

2006 tähtsaimad sündmused

Igaühe jaoks on olulised erinevat laadi sündmused. Minu jaoks paistavad verstapostidena just need. Võib ka olla, et mõni oluline on välja jäänud, kuid kesse ikka aasta lõpul enam alguse asju suudab meeles pidada.

Sain poja
Lõpuks ometi algas majaehitus
Uus, suur ja mahukas auto
Oman nüüd blogi, kuhu aegajalt ühtteist üles märkida
TON'il olin rajal lausa 12-l korral
Osalesin kahel jooksu (pool)maratonil
Esimene seiklusvõistlus väljaspool eestit
Jõuluvanale lugesin ilusti luuletust mitte ei teinud mökk-mökk nagu tavaliselt

Puhkus otsas, selle peale peaks natuke puhkama.

Oi milline puhkus mul oli. Teist sellist pole veel olnud ja loodetavasti ei tule ka tulevikus enam kunagi. Aga kõigest lähemalt.
Ette plaanitud puhkus pidi kestma 11 kuni 31 detsember. Kui aga viimne tööpäev läbi sai ning võis hakata puhkamisest mõtlema selgus, et kodus on vägagi haiguslik olukord. Jubedasse köha-nohu-palaviku tõppe olid langenud mõlemad lapsed ning kallis kaasake. Ise pidasin selles haiguskoldes põetades vastu mõned päevad, kuid siis kadus ka minu tervis, võttes ühes nii öise une kui ka hääle.
Nii me seal siis köhisime ja sosistasime üksteisele nädalakese. Pisikestel nagu ikka ei möödu haigus nii kiirelt ning õue jalutamagi sai vaid väga lühidalt ja harva mindud. Õnneks sai kuidagimoodi mõned jõulukingid varutud ning põngerjaid nii palju hoitud ja ravitud, et jõulude ajal sai nad teiste lastega kokku lasta.
Järgmised paar päeva olidki ehk kõige rohkem puhkus selles mõttes et sai maal käidud, natuke puhatud, ringi tiirutatud ning muidu pühi nauditud. Isegi kuuseoksa panime vaasi, et vähe rohelisem oleks.
Aga ega ükski hea ei kesta kaua. 28 õhtul saabus tirtsule selline oksetõbi koos kõhulahtisusega, et pisike pigistati täiesti tühjaks. Õhtu ja öö möödus okset koristades, last potitades ja voodilinu vahetades. Sellest polnud aga haigusjumalale veel küllalt ja ta otsustas last ka kõrge palavikuga tüütama hakata. 39,5 viskas välja vist mitmel korral, aga just selleks hetkeks, kui olime keset ööd kiirabi kutsunud langes palavik millegi salapärase asja mõjul terve kraadi võrra ja näitas meditsiinitöötajatele vaid 38,5. Tegelikult ma neid väga meditsiinitöötajateks ei nimetaks, tulid vaid kohale, tegid tarka nägu, küsisid küsimusi, täitsid mingi mõttetu paberi mõttetute numbrite ja sõnadega ning läksid siis minema. Meie aga pidime last edasi ravima nii nagu ise oskasime, sest mingit nõu ega abi küll ei saanud.
Kõik mis suutsime lapsele sisse sööta ning joota tuli hetkegi kaotamata uuesti välja. Alguses lühemat teed pidi ehk siis sealt kust sisse läks, hiljem kui sooled juba täitsa tühjad olid, polnud vedelikul vahet, kas voolab välja alt või ülevalt. Seega gravitatsioon tegi oma tööd ja edaspidi tuli kõik välja alt.
30-nda lõunaks oli asi nii hull, et me ei suutnud koduste meetoditega enam palavikku alla saada ning saigi ette võetud väike kiirabi autoga sõit. Enne veel väikene süst istmikku ning see turgutas pisikest niivõrd, et kiirabifurgoonis ajas teine juba seosekat jutt masinas leiduvatest seadmetest. Enne oli teine vaid maganud, sittunud ja tuima näoga ringi vahtinud.
Järgnevatest päevadest pole miskit rõõmustavat rääkida. Pisikest torgiti nõeltega, toideti voolikuga ja võeti igasugu analüüse. Tilguti muideks mõjus 3 esimese tunniga nii palju, et neiuke hakkas suhtlema ja ise ringi liikuma ning palavik oli täiesti kadunud. Ju siis oli ikka nii kõva vedelikupuudus tekkinud. Muideks jooma meelitamiseks otsisime isegi ammu rottide poolt ära viidud lutipudeli uuesti kapist välja. Seda lutsiti nüüd siis järgnevatel päevadel mõnuga. Kujutate ette, et 12-13 kg kaaluv elukas joob ära päevas paar liitrit vett (lisaks sai veel vist esimestel päevadel ka tilguti kaudu üle liitri päevas). Tegelt pole seda üldsegi raske ette kujutada, kui arvestada, et pea kõik tuleb ju vabajooksul teisest otsast jälle välja tagasi ning keha ei saa sellest peale pideva potihäda midagi.
Uus aasta tuli vastu üksinda palati aknast välja vaadates. Pisike oli väsinud ja ei ärganud isegi paugutamise peale üles. Nii üksildast aastavahetust ei ole mul küll varem olnud, natuke nukker tunne tuli peale.
Kui tervis hakkas juba head külge näitama, siis otsustas palavik jälle tagasi tulla ning seda ikka kõrge lennuga. 39,5 sai kätte nagu niuhti. Jällegi kõiksugu analüüsid ja särgid-värgid. Analüüsi vastused tulid aeglaselt ning siiski ei näidanud mingit põletikku ega probleemi kohta. Otsest ravi nagu ei saadud teha, kuid pidime edasi haiglas passima. Lõpuks sai vist keha asjast ise võitu ja palavikku ei pidanud enam rohtudega alandama. Selle peale õnnestus meil kuidagi ka arstile selgeks teha, et kodus oleks parem last ravida, kui siin haiguste pesas. 5-s jaanuar oli siis see päev, kus koju saime ja omakorda minu organism nii kaugele jõudis, et põhja alt ära lõi. Vahepeal olid kodus olijad kah muidugi sama asja läbi põdenud. Mitte küll nii drastiliselt, kuid ikkagi kõhuhädade ja palavikuga. Ka minul möödus tõbi kähku ja juba paari päeva pärast saingi tööle tagasi minna.

Ja nüüd ma siis olen jälle siin kuu aega hiljem ja meenutan mis toimus puhkusel olles. Ei meenugi kohe eriti midagi.
Ahjaa, lutipudeli viisid rotid kuramused jälle ära. Tirts oli ilgelt õnnetu.