Jääronimisvarustus kodutöökojast.

Tänasest alates on siinmail ringi liikumas veel üks jääronimise kassipaar, kus talla jäigastuseks alumiiniumplaate kasutatakse. Nüüdseks on see idee ja teostus juba vähemalt viiel kassipaaril. Jee....
Kes veel ei tea, siis asja põhiidee on selles, et kui teil on tavalised keskelt liigendiga kassid ning mingid pehmema tallaga jalanõud. Noh näiteks mõnusalt mugavad matkasaapad, siis jääronimisel paindub saapa tald väga palju läbi ning ronida on TUNDUVALT keerulisem kui jäiga saapa või kassiga. Selleks, et ei peaks eraldi jäikasid kasse (platvormkassid) või siis jäikasid saapaid juurde ostma võtsin mina kasutusele jäigastavad 6mm plaadid, mille panin kassi ja saapa vahele.
Kõndimiseks ma plaate ei kasuta, sest jäiga tallaga on vägagi ebamugav liikuda. Kui aga ronimiseks läheb, panen "tallad" vahele ja hopsti muutub kass jäigaks. Sellise setupiga saan ma odava raha eest kassid, mis on võimalised olema nii jäigad, kui ka painduvad. Niiöelda kaks-ühes toode.
Natuke teeb plaat küll kassid raskemaks, kuid seeeest on jällegi saabas oma jäigast variandist tunduvalt kergem. Kokkuvõttes on minu variant vist isegi kergem. Kunagi kaalusin need asjad ka üle, kuid ega siis kõiki numbreid enam ei mäleta.

Ahjaa, ühel korral olen neid plaate edukalt ka lumeräätsadena kasutanud. Tegemist oli sellise poolkõva jalgrajaga, kus palja saapaga astudes iga sammuga põlvini sisse vajus. Mina aga panin oma plaadid risti talla vahelt läbi ja sain edukalt ilma erilise läbivajumiseta liigutud. Aga see oli lihtsalt boonuseks. Niikuinii ei saanud väga kaugele minna, sest matkaseltsilisel ju polnud sellist varustust.

Valisin, e-valisin.

Panin oma hääle kirja. Tee seda sinagi www.valimised.ee
Ilgelt mugav on laua tagant tõusmata valimas käia. Mäletan seda, kui aastate eest pidin linnas üles otsima selle õige valimisjaoskonna, kus minu sissekirjutuse järgne nimekiri eel-hääletusel. Sinna külma ilmaga kohale minema, pikas sabas seisma, korralikult valitu ära märkima ja siis mingeid ümbrikke majandama. See kõik on nüüd möödanik.
Paned PIN1, valid sobiva kandidaadi hiireklikiga, paned PIN2 ja ongi hääletatud.
Nüüd pole mitte-valijatel isegi mitte seda vabandust, et ilgelt tüütu ja ebamugav on see valimiste süsteem.
Häälel on jõud.

Veel nädalake ja läinud ma olengi.

et mite kõik juhutumised ei tunduks tavapärased tuleb ise natuke erilisust sisse tuua. Planeerimisel või siis võiks öelda et lausa realiseerimisel on selle talve jääronimisreis. Erinevalt eelnevatest aastatest saab seekord mindud hoopis Norrasse. Sealne Rjukani piirkond on põhjamaade suurim ja parim jääronimiskoht. Väga väikesel alal on umbkaudu 170 erinevat jääkoske ning enamus neist on väga heade ligipääsu võimalustega. Pikkused ja raskused on seinast seina ning seda millist koske ronida võib valida ilusast värvilisest pildiraamatust. Seega unistuste koht.
Kindlasti teen seal ka mõned pildid mida siis pärast vesistavate suudega kaasmaalastele näitan. Olge järgmine kord usinamad ja võtke mul juba novembris sabast kinni ja küsige, kuhu ja millal sel aastal minek on. Seekord on pundis 9 seltsilist kellest 3 on selle aasta algajad ja 4 ka eelnevatel aastatel nati proovinud tegelased.
Aga nüüd poen sügavale varustuse komplekteerimise maailma ja loen kokku mitu jääpuuri ja karabiini mul vaja läheb.

Minu mootori kütus

Aegajalt tekib tunne, et peaks hakkama kirja panema, mida ma nädala jooksul söön. Koos kõige kalorite ja asjadega. Mitte, et oleks karta paksuksminemist, vaid seda et toiduvalik tundub mulle natuke imelik. Mingitel perioodidel on mu toiduvalikus hõivanud suure osa erinev magusakraam. Lausa nii suure osa, et tundub nagu olekski erinevat sorti suhkur minu mootori kütuseks.
Näiteks pakk halvaad või tahvel shokolaadi või karbitäis shokolaadi-kaera küpsiseid pole mingi probleem mõne tunniga pintslisse panna. Ma olen eluaeg selline magusasõber olnud. Kui ikka kotitäis komme ette satub, siis on suhteliselt lühikese ajaga need ka otsas.

Praegu vahin tõtt ühe shokolaadiga ja üritan kiusatuesle vastu panna, et mitte paberit ümbert rebida. Sest kui juba algust on tehtud ei saa ju enne lõppu pidama.
Samas magusaga töötab mu aju paremini.
Et äkki ei peakski mingit kiusatust üritama maha suruda.
Selge... panen pintslisse.

Õhtu ronimisseinal

Nii hea ol üle tüki aja jälle seinal ronimas käia. Susse jalga tõmmates oli küll tunne, et vaesed varbad, kuid ega see vist peabki nii olema. Mida tihedamalt jalas, seda paremini peab. Iagljuhul sai mõningad rajad läbi ronitud. Ei tea, kas minu tasakaalutunnetus ja sõrmede haardeomadus on paremaks läinud või siis sattusid mulle seekord väga lihtsad rajad ette, kuid väga suuri probleeme ette ei tulnudki. Ilmselt on ka jääronimine natuke arengule kaasa aidanud, kuid arvestades täiesti erinevat haarde ja toetustehnikat on see siiski väheoluline.
Ühel roheliste rajal küll vahepeal pidasin aru, kuidas edasi saada, kuid õiges järjekorras õiged liigutused õigete nukkidega tõid edu.
Nüüd on sõrmeotsad jälle õhemaks lihvitud ja liigesed paika venitatud. Nii mõnna.
Kahju ainult, et unustasin seina alla oma vöökoti koos tagavara magneesiumikotikesega. Peaks uurima, ehk on keegi leidnud ja soovib seda mulle tagastada.

Ja ronima ei jõudnudki

Peale töönädala lõppu sai mööduda vaid napp pooltund, kui jätkus minu teine töönädal majaehitusel. Vaja lõpetada tuuletõkkele prusside peale löömine ja kihi tuuletihedaks tegemine. Õhtupimeduses toppisin aga lambi otsaette ja köie katusele. Jällegi üks koht, kus köietöö teadmistest kasu sees. Ripud aga köie otsas, kiigud õigesse kohta ja toksid rahumeeli kämbla pikkusi naelu katusesse. Muidu oleks väheke jäisel kaldpinnal suhteliselt raske püsida.
Tegevus jätkus peale lühildast unepausi järgmisel hommikul. Nüüd oli valge ja hästi näha ka igasugu pisivead mis eelnevatel päevadel töö käigus tekkinud. Näiteks kaks naete toksimise tagajärjel tekkinud auku tuuletõkke plaadis. Samuti ei olnud külma ilmaga silikoon plaadi vuuke korralikult tihendanud. Need kõik sai nüüd korralikult üle käidud ja ka laenatud tööjõu poolt mööda löödud naelte kõrvale uued ja prussi kinni hoidvad taotud.
Kui aeg jõudis nii kaugele, et võis hakata kilet paigaldama, oli isand tuuleke oma tuure just üles keeramas ning esimene katse ebaõnnestus täiega.
Ronisin aga kilerulliga katusele,
kinnitasin nurga õigesse kohta,
rullisin nati kilet katusele laiali,
panin mõned (kerged) raskused kah peale ning avastasin, et olin noa alla unustanud.
Sättisin rulli kindlamalt prusside vahele ja ronisin katuselt alla.
Järgmine asi mis kuulsin oli hääl mida tekitab tugev tuul laperdava kile kallal ning siis üht vuhinat, kõmakat ja purje laperdamise häält.
Kõigepealt ülevalt, siis kõrvalt ja lõpuks alt.
Täitsa pekkis. Peale seda, kui olin kilelt jupi maha saaginud ja all oleva osa hunnikusse kaapinud pidasin natuke aru ja lükkasin kilepaneku edasi mõnele tuulevaiksemale ilmale.
Tegelt selle ühe kile ikka panin ära, aga mitte väga õnnestunult.
Järgmisel päeval oli mul õnneks abiks hoidev ja nõu andev kätepaar ning mitme peale tehes sai katus kilega kaetud. Vaid mõned klambrid tuleb veel lisaks panna ning siis juba liistud peale ja ongi olemas.
Ütleme nii, et tänane õhtu on sisustatud.

Winter xdream ja katusel turnimine

Ilgelt kiire ja palju tegemist on olnud. Kirja pole saanud midagi panna, kuid seda, mida kribada on hunnikutes. Mõned napisõnalised ja eredamad nopped.
Nädalavahetusel sai lisaks jääronimisele käidud ka Haanja järvedega tutvumas. xDream klubi nimelt korraldab juba komandat aastat talvist rogaini. Ilm oli mega ja rada oli super. Napilt enne lõppu sai ka natuke puutumatut metsa trambitud. Kui mujal oli igal pool vajalikus suunas minev rada juba sisse tallatud, siis viimasesse punkti minnes oli üks sihike jäänud puutumata ning sealt siis panimegi läbi põlvini lume õiges suunas. Vinge tunne on minna jäiselt sillerdavas lumes ilma et ühtegi jälge ees näha oleks. Peaks ikka kuskile metsa matkama minema enne kui lumi ära sulab. Tulemuse saime normaalse. Meestest 18 ja üldises järjekorras 26. Rajavaliku osas sai natuke mööda pandud, kuid üldkokkuvõttes ei olnudki väga hull. Ja Korraldajate hoiatus, et lisaülesandel võivad kindad märjaks saada osutus peaaegu õigeks: need kindad, mis mul olid igaks juhuks kaasa võetud ja põue sooja pistetud, olid finishisse jõudes ikka täiesti läbimärjad.

Teisipäevane päev möödus Lafarge katuste kohta infot saades. Külastasin koos ühe töökaaslasega tehase poolt pakutavat katusekooli. Räägiti siis betoon ja savikividest, paigaldusest ning muust tarvilikust asjast. Rohkem küll juba kogenud katusepanijatele nipide ja parema info edastamiseks, kuid sain ka mina nati targemaks. Nüüd võib südamerahuga hakata ise katust panema, enamvähem kõik tarvilik inf on olemas ja ülejäänud selgub töö käigus. Proovitud sai ka wakaflexiga korstna tihendamist, Vot see on küll väärt kogemus. Mul ju vaja kaks korstent tihendada.
Tasuta koolitusele sai kauba peale veel kolme käigulise lõuna, paksu kausta koos abiks materjalidega ning meenepudeli millega kuumal suvepäeval saab janu kustutada.

Kolmapäev ja neljapäev olid aga pikad päevad mis möödusid juba püsti olevatele sarikatele tuuletõkke peale ehitamisega. Mõned töökäed ja tööriistad olid abiks laenatud, kuid siiski oli panemine nati vaevalisem kui oskasin oodata.
Plaadid pole päris täisnurksed,
ehitajad on sarikaid pannud nagu juhtub,
ilm oli silikooniga tihendamiseks nati külmavõitu,
tellitud puidumaterjal hilines pool päeva,
lisaks olid prussid osaliselt vettinud ja jääs ning loomulikult kõverad,
ja muidugi läks õhtupoole pimedaks ja töötada tuli lambi valgel.
Kaks kaheteist tunnist tööpäeva ja oligi tuuletõke peal. Nüüd vaja veel mõned panemata prussid kohale asetada ja kõik korralikult naeltega üle käia.
Ehitaja küsis mult sellise töö eest 15000 ja nädal aega. Mina sain tunduvalt vähemaga ja hea tuju veel kauba pealegi. Kuna ülakehale tehtav treening on viimastel aastatel tahaplaanile jänud, siis oli täna hommikul liikumine suhteliselt kange. Õhtuks hakkab keha juba enamvähem tööle, kuid nüüd vaja uuesti lambi valgel katusele turnima minna. Ei tea, kas jõuabki pühapäeval jääd ronima. Kile vaja ikkagi katusele peale saada.

Saan eesti parimaks jääronijaks -- tehtud!

Laupäeval siis saabus see päev, kus sai oma võimeid kõrvutada teiste ronijatega.
Nagu ikka nöögib kodanik fortuuna mind täiega ja loosikausist vahtis mulle vastu paberilipik numbriga 1. See tähendab siis seda, et kvalifikatsioonirajale pidin ma minema esimesena ning hullult vaeva nägema, et kuskile maale jõuda. Nimelt õn esimesel kõige raskem ronida, sest esiteks on sein puutumata ja ilma aukudeta ning teiseks näevad teised sinu järgi kuidas peab või ei ole mõtekas mingit kohta ronida.
Nii ma siis mõtlesin enne nati kuidas peaks rajal käituma ning proovisin.
Ronisin alguses rahulikult nii nagu rada juhatas. Palju auru kulus jää augustamisele ning korralike asetuste leidmisele. Peale ülemist keeramist poolviltu alla ronimisel aga olin kirka kuidagi pahasti pannud ning jäätüki lahti tulemisega kukkusin ka ise alla.
Selleks ajaks oli aga etteantud ajast kulunud üle poole ning uuele katsele läksin kiirustades. Mõned augud olid nüüd küll ees, kuid aega nappis ning lõikasin raja ülemisest jupist. See aga viis mind liigselt tasakaalust välja (aste oli vist siiski liiga pikk) ning seegi katse lõppes kurvalt.
Kolmanda katse jaoks oli veel eriti vähe aega ning siis ma lausa lendasin sealt pikast astest üle, kuid aeg lõppes enne, kui piisavalt kaugele oleksin jõudnud.
Sel hetkel oli küll tunne, et siia lõppes tänane võistlus, kuid aeg möödus, järgnevad ronijad aina pudenesid ja pudenesid ning kvalifikatsioonist väljusin siiski 6-nda kohaga.
See tähendas, et saan oma oskusi ka finaalrajal proovida.
Enne muidugi korralik rajaskaut. Iga jupp korralikult üle vaadata meelde jätta ning läbi mõelda, kuhu ja kuidas kirkasid paigutada. Meelde tuleb jätta ka need kohad, kus saaks puhata ning kust kohast tuleb kiiremini läbi ronida, et end mitte liigselt väsitada.
Rada ise oli suhteliselt pikk ning kahe keerulisema kohaga. Esimene neist ülesriputatud palk, millel augud sisse puuritud ning teine päris lõpus olev negatiivne "drytooling" sein.
Finaalis osalejad aeti isolatsiooni ehk siis sa ei näinud, kuidas teised võistlejad ronivad enne kui sinu kord läbi oli. Mina olin kolmas.
Nüüd enam ajla erilist tähtsust ei olnud, vaid üks katse ja ronid nii kaugele/kõrgele kui suudad. Seega kui teed ühe vea, siis oled väljas. Pidi ronima vägagi hoolikalt.
Raja esimene lõik oli suhteliselt lihtne. Lihtsalt vaata, et jalad ikka õigetes tsoonides oleks ning kirka kogemata lahti ei tuleks. Nüüd natuke kõrvale, kus oli väga abiks käevahetusega ronimine. Millegipärast ei näinud, et eriti keegi teine oleks käevahetust kasutanud. Selleks ju neid S kujulisi varsi tehaksegi, et oleks hea ja ohutu kätt vahetada. Minul polnud küll hea kujuga vart (pole veel jõudnud teha), kuid see-eest olen nede kirkadega juba kau a roninud ja tean kuidas nad käituvad.
Nüüd tuli esimene raskem koht. Seina pealt tuli ronida rippuvale palgile, seda mööda üles ning siis teisele seinajupile. Natuke aitas siin kaasa kannakonks mille olin igaks juhuks oma kassidele külge pannud, kuid ilmselt oleksin ka ilma sealt üles saanud.
Nüüd olid käed juba natuke väsinud ja aegajalt lõdvestades tuli mööda teist seina alla ronida. Seina allosas aga oli köievahetus, et jälle järgmise külje pealt edasi ronida.
Õnneks oli köievahetuse koht pandud sellisesse kohta, kus sai õiget võtet kasutades vägagi edukalt käsi ja jalgu puhata. Keerad aga ühe jala august sisse purika taha ning puhkad käsi. Olin seal vist paar minutit enne kui edasi läksin. Enne veel kasutasin head asendit ära, et korralik kirka paigutus sättida.
Nüüd mõned sisenurgas olevad pikemad asted ning olingi drytooling seina alguse juures. Seal oli Natuke pikem tsoonide vahe ja kasutasin kirkat ka "stein pull" asendis ehk siis tera ülespoole. See andis need vajalikud lisasentimeetrid, et teise kirkaga kivini ulatuda.
Nüüd veel mõned läbimõeldud ja suurt käte jõudu nõudvad liigutused ja olekski olnud lõpp. Ütleme aga ausalt, et ega mul kuida seina peal ronimise kogemust eriti ei ole ning käed olid kah juba parajad makaronid. Pingutasin mis ma pingutasin, kuid minu laeks jäi seekord eelviimane kivi. Seal sadasin alla nagu küpse õun sügisel.
Nüüd jäi ainult üle vaadata mis teistel on vastu panna.
Ei tea, kas teistel oli kas halb päev või lihtsalt jõud otsas, aga eriti kaugele ei jõudnud keegi. Enamus pudenes alla juba enne palki ning palgist edasi jõudis vaid üks konkurent, kes seepeale kogemata kirka alla kukutas.
Seega sain kätte oma karika ka auhinnaraha.
Nüüd peab poodi minema vaatama, kas leidub miskit head. Korralikku ronimiskiivrit vist oleks vaja ja priimus poleks kah paha ja ega mõni kiirlukustuskarabiin kah paha poleks.

Peale autasustamist sai finaalrada veel kord proovitud ning nüüd kus mõned augud juba ees olid ja kogemust nati rohkem alistus rada täielikult. See oli ka väike demoronimine, et fotograaf saaks pilte teha. Enne oli ta ju isolatsioonis oma järjekorda ootamas :)

Ahjaa, võistluse korraldas Seikluspark OÜ. seal natuke juttu, tulemused ja ehk saab varsti ka pilte olema.

EDIT: Kirjutatakse SL Õhtulehes ja Eesti Päevalehes

Suusad ja lumesuits

paar nädalat tagasi oli tirtsul esimene proov suuskadel püsti püsida. Huvitav, kas 2,5 aastat on õige aeg sellise asjaga alustada. Igaljuhul saatis proovimist õnnestumine ja tibin paterdas natuke jõuluvana toodud suuskadel raja kõrval. Mõned korrad küll ka potsatas maha, kuid sellest polnud midagi.
Aga pärast läksime hoopis kelgutama. Lumekahuri tehtud künka otsast oli lõbus alla sõita. Alguses oli küll väike kartus selle sisiseva lumepilve ees, kuid see möödus kähku. Saaks aga jälle künka otsa ja alla sõita. Lõpuks olime mõlemad korraliku jääkoorikuga kaetud nii, et jope muutus raudrüü saranaseks asjaks.
Kui ainult päev pikem oleks ja tööl ei peaks käima.
Nii jääb ju pool elu elamata.

Selle talve esimene vertikaalne jää

Eile ei õnnestunud, täna proovisime uuesti. Nagu tellitult, oli ilm super. Üle kaljuserva paistis tuledes Tallinn ning ilm oli vaikne ning karge. Ja mis kõige üllatavam - meri paistis jääs olema vähemalt 50m ulatuses. Seda siis ühe ööpäeva jooksul. Täna veel eriti jää peal ei julgenud käia, kuna mõnest kohast vajus läbi, kuid homseks peaks kõik korras olema ja sanama poolt saab kenasti ligi.
Kõigepealt siis sai natuke kõrvalt ja lamedama koha pealt köiega alla mindud ja purikas üle vaadatud. Tips tops peaks ütlema. On nii paksust kui ka piisavalt laiust, et mitut liini saaks ronida. Kõrgust pakuks 10m otse üles ehk siis tallinna läheduse kõrgeim vertikaalne jääronimiskoht.
Nüüd zumaariga üles, köis õigesse kohta ja tuld. See tähendab et jääd. Või siis et kirkat.
Igaljuhul oli esimene tõus raske. Auke ees pole ja sein puhta vertikaalne. Läbi pingutuse, kuid sain sellest asjast üles. Järgmised kaks läksid juba libedamalt. Osalt juba olemasolevate aukude ja teisalt taastunud kindlustunde tõttu.
Nüüd ma olen õnnelik.
Homme testin kõigi eelduste kohaselt ära Nõmmel asuva torni.
Ja siis olen laupäeval toimuvaks võistluseks peaaegu valmis.

Sarikad ja savi

Nagu ikka lajatavad kõige sobimatumad asjad samaaegselt. Tänase tuule ja lumesajuga on meil siis plaanis sarikate pealepanek. Kohe-kohe peaks kraana jõudma ja hakkama jubinaid kohale tõstma. Õhtuks kui jälle ehitusplatsile jõuab on ilmselt juba miskit püsti. Jääb vaid loota, et asi tehakse korralikult ja s**t ilm väga palju ei sega. Ja siis läheb kiireks, sest kohe vaja ju tuuletõke ja kile kah peale laduda. Huvitav, kas peaks äkki puhkust võtma.

Samas aga saime jutule kaks krunti edasi toimetava kopamehega, et ta meile paar "kühvli" täit savi annaks. Kui meil endal vundamendi auk lahti oli, siis nägime, et meil pinnases väga ilus kollane savi, millest võimalik nii seda kui teist meisterdada. Loomulikult tuli meil see meisterdamise mõte alles siis, kui auk kinni ja savi poled võimalik enam kätte saada. Nii siis passisimegi, et saaks mõne naabri august natike. Täna maandus kaks kopatäit kollakat savi meie sissesõidu tee kõrval olevasse lumehange. No kile ikka panin enne alla. Eks näis, kui katuse peale saab ja sees juba kannatab midagi teha, siis hakkab teist natukese haaval sisse transportima ja üritab miskit valmis voolida.
Õlli küsis kah, aga ma polnud asjade selliseks pöördeks valmis ja lubasin hiljem viia. Kui ta piisavalt kaua seda vundamendi auku kaevab, siis saab ehk kätte.

Tuul, see vastik tuul

Täna hommikuks oli mõeldud väikene jääronimine. Et asi mitte igavaks ei kisuks sai plaanitud ronida seal natuke kaugemal purikate peal. Mis siis, et me polnud seal enne skautimas käinud. Küll hommikul vaatab kuidas saab.
Kohale jõudes avastasin, et maha oli jäänud vägagi oluline varustuse osa -- pealamp. Väljas oli pime ja nii ei saa ju õiget kohtagi üles leida, kust end üle serva alla lasta.
Lisaks oli veel keegi mingi suure ventilaatori käima pannud. Võiks öelda, et see oli lausa torm mis seal rannamõisa kalda peal figureeris.
Läbi tugeva tuisu ja pimeduse saime siiski kahepaele ühe lambiga kindalks tehtud, et purikad on veel natuke väikesed, et sinna peale ronima minna ning loobusime ka lihtsalt ehku peale üle ääre alla minemisest. Kuigi altpoolt oleks ehk olukorrast parema pildi saanud kui üle serva piiludes.
Tsekkisime ka tavalise ronimiskoha juurest alla, kuid seal oli nii tugev ja vastik tuul, et meri möirgas ja ei olnud mingit erilist tahtmist hakata alla ronima.
Peaaegu oleks hommik luhta läinud. Vähemalt seegi hea, et Rannamõisa sõites jäin ma ühe pika rongi taha ootama ja sain seal autos oodates harjutada bahillide ja vöö kitsastes oludes peale panemist. Osav olen.
Ja üle pika aja üks rahulik hommikukohv sai kah tehtud.

Ööfilm: the wicker man

Kohe algusest ja kuni lõpuni välja oli mul kogu aeg dejavu tunne peal. Justkui oleks seda filmi juba millalgi näinud. Kuna aga tegemist siiski küllaltki uue teosega on see ülimalt kaheldav. Ei oskagi kohe öelda, et millest selline tunne.
Kuigi IMDB annab filmile masendava hinnangu, olen siiski arvamusel, et rollid olid hästi välja mängitud ning süzee hea. Hiljem muidugi vaatasin, et tegu on küll juba kordusfilmiga ning tegevus käib raamatu järgi, kuid siiski hea. Ise hakkasin lõpplahendust kahtlustama, kui filmist oli möödas 2/3. Tegelikult oli see vist taotluslik, sest selliseid pisikesi ja justkui möödaminnes vihjeid puistati aegajalt kogu filmi vältel.
Seda filmi võib kohe täitsa vaadata.
Aga ainult korra, sest uuesti vaadates pole enam midagi oodata ja loota.

Hommik jääl

Eile hommik algas siis jälle jää peal. Peab ütlema, et iga päev on seal minig muutus toimunud. Ja ikka paremuse poole. Näiteks oli jää ala laienenud ja loomulikult paksenenud. Natuke allatuleku kohast linna poole, kus on see kurja-koera tõus, sinnagi oli juba natuke ronitavat jääd tekkinud. Seal vähe järsem, kuid all on palju varisenud liiva ja see teeb asja ikkagi madalaks ja lamedamaks.
Ja Meri... meri oli ühe päevaga jällegi 30 meetri võrra kaugemale taandunud. Hommikul polnud aega, kuid nädalavahetusel saab siis ka nurgatagused purikad üle kontrollida.

Täna on kavas natuke teistsugune jääüritus. Saab jälle üle pika aja uiskudele ja hokit proovida. Eks näis, kas litrile pihta kah saan.