Sarnaselt eelmisele aastale olime ka sel korral öisel etapil väljas asendusliikmega seega ülesanne number üks oli üritus läbi teha ja alles seejärel vaadata, kui hästi või halvasti see meil välja tuleb.
Kuigi kõiksugu ilmateated lubasid nädalavahetuseks suure suuga lausvihma, siis laupäeva õhtust pühapäeva pärastlõunani vihma ei tulnud. seega kaasas kantud kilekas oli vaid lisakoormaks, aga ega ma selle üle ei nurise. Iga lisapiisk oleks etapi veelgi raskemaks teinud.
Stardikoridoris mõni minut enne pauku avastasin veel, et rattaspidokas hakkab lenksult lahkuma ja tegin sellele kiirkorras mäkaivari teibiga parandust.
Niisiis algas asi rattaga ja lausa nii õnnetult, et iga tiimi liige pidi minema ise suunda legendi järgi rada sõitma. Me küll uurisime kätte saadud pabereid, kuid selle jupini, kus oli öeldud, et "Kui jõuad lõppu, siis oota ka oma võistknnakaaslased ära" nägime alles nati aja pärast. Aga see oli asja helgem pool, sest just siis kui olime lahku minemas purunes meie asendusliikme rattal lohv ning otseloomulikult polnud tal varasema kogemuse puudumise tõttu ei varukummi ega paranduskomplekti ega pumpa. Õnneks oli meil tiimi peale kaks varukummi, kuid lisana pidime autoventiili pöiale presta ventiiliga sisekummi külge pookima. Mäkaivari teip aitas jällegi.
Minu variant (B) Algas kehvalt st. et juba esimese pöörde kohal polnud muud kui võssa kaduv kerge auguke, mis lõppes 150m eemal põllu serval. Edasi tagasi tiirutades ja kaaskannatajatega nõu pidades leidsime 150m edasi ühe tee, mis sobis teise etapi pikkusega, ainult et seal oli sama seis. Nimelt õiges suunas sai küll keerata, aga see juhatas mingit imepisikest rada mööda võssa ja lõppes 100m pärast. Massipsühoosiga kaasa minnes sai kuidagi imevigurit tehes kellegi elamise külje alt läbi tuisatud ja 100m pärast oligi legendi taoline ristumine olemas. Edasi oleks pidanud olema 2,4km pärast vasakule, kuid juba 1300m pärast oli valiku koht. Peab nentima, et meid oli seal pundis ümmarguselt 20-30 ringis ja kellelgi polnud peale mitme variandi uurimist enam eriti ideid. Mõned vurasid ühele poole, mõned teisele poole. Lõpuks proovisin ma sealtsamas ka vasakule sõita ja minu SUUREKS õnneks jõudsin oma raja esimese punktini. Nüüd pidi veel välja mõtlema, et kui see on õige asukoht, siis kuhu poole ja kui kaugele ma peaksin edasi sõitma?
Otsustavaks sai loomulikult kulgev liikumine, ehk siis sama teed pidi edasi. Legend, mida mina suutsin välja lugeda ajas ikka veel aiateibaid ja nii ma siis jälgisin mõningaid samas suunas liikuvaid rattureid. Jumalasta kogemata võtsin ma üks hetk sutike hoogu maha ja samal hetkel jäi samas kohas pidama ka kamp esiotsa tegelasi, kes rääkisid mingist meetrite täis saamisest ja paremale keeramisest. No sellise jutu peale keeras muidugi suur kamp tegelasi kellegi memme taluõue ja proovis põllunurgas olevast võsast läbi tungida. Asjatu vaev küll ma ütlen. Tegelikult oli õige teeots oma 600m edasi ja sealt maalt alates sain ma juba oma jõu ja nõuga legendi lõpuni. Tuli ainult igale teepikkusele vähemalt 10% otsa panna ja siis vaadata, kas juba ristmik paistab. Ühe korra eksisin selle reegli vastu ja mind oleks kurja koera poolt peaaegu et ära söödud.
Kui mina oma variandiga lõpuni jõudsin, siis oli meid juba 2/3 tiimist koos ja peale 10-15 min ootamist panime juba kolmekesi kanuude poole edasi.
Kanuusõiduga läks asi huvitavaks. Alguses oli natuke naljakas, siis kippus jamaks ja pärastpoole oli juba natuke hale. Nimelt vahetasime välja oma tüürimehe ja meie sõiduvahend võttis sellest olukorrast maksimumi. Ilmselt sõitsime vähemalt esimesel lõigul siksakitades umbes kolmandiku võrra pikema maa kui pidanuks. Hilisematel lõikudel muutus olukord juba paremaks ja puhtalt mõlamise peale enam suurt ajakadu ei tulnud.
Küll aga tuli ajakadu minu orienteerumisoskuse või siis täpsemalt mitteoskuse arvelt. Algas see esimese kanuupunktiga, kus kadusin kuskile tundmatusse nõgesevõssa ära ja peale pikka siia-sinna tiirutamist tõmbasin lageda peale välja, panin and kaardil paika ja mõne minutiga jõudsin sinna lähedusse, kust otsimist alustasin ja võtsin punkti.
Teine kanuupunkt oli oja suue, aga seda ma puhma tagant ei näinud, samas oli kogu see ümbrus loha jälgedest nii segi trambitud, et ma ulpisin kah seal nati ringi. Tegelt oli punkt kanuu randumiskohast 3m kaugusel.
Kolmas oli tehniliselt lihtne, kuid õige kohani jõudmiseks tuli hulga aega põlvini vees solberdada.
Neljas oli minu jaoks hullumaja. Ma ei tea miks, aga kaugustaju kadus täiesti. Ukerdasin seal kraavide kallastel vist oma kolmveerand tundi, kuni ükskord võtsin suuna järvele ja sealt uuesti kanuu juurde ja siis max 5 minutiga punktini. Aga see-eest nägin tagasi järve poole liikudes kahte neiukest, kes kah sama punkti otsisid. Nende sõnutsi punkti minu liikumise suunas ei olevat, ma ei osanud vastu kah vaielda, aga enne selliste avalduste tegemist võiks ikka selgeks teha, kus sa ise asud. Antud hetkel ei olnud ei mina ega nemad sellest teadlikud.
Edasi veel üks lühike punktivahe ja siis rappa. Esimese hooga polnud väga aimugi, et mille järgi siin nüüd peaks punktile lähenema. Hoidsime aga suunda ja pikapeale hakkasid ka laukad ilmuma ja siis sai kergelt juba nn. metsa ja lageda ala eristama hakatud. väike kõrvalekalle käib pika asimuudi puhul ikka asja juurde, aga selle me parandasime.
No Orvandi punkti me leidsime kah üles, aga seal küngaste vahel üles-alla, vasakule-paremale tõmblemist oli omajagu.
Sealt edasi oli see mäe tipu punkt, mida ei olnud. Õigemini mis oli naabertipul. Peale tulutut otsimist (vaatasime ka lähematele naabertippudele) hakkasime edasi minema ja täpselt meie järgmisse punkti mineva tee peale jäi väikene küngas, kus otsas asus loomulikult meie otsitud punkt.
Järgmine punkt tuli suhteliselt valutult ning siis üks häästi pikk jalutamise ots tagasi kanuude juurde. Väike jupp kanuuga siksakitamist (tüürimine) ja saime teada, et teine jooksuetapp, mis oleks pidanud tulema 4 punkti pärast jäetakse ära ja lõpuni ongi vaid rattasõit. Ühest küljest kahju, et just tehniliselt huvitav etapp ära jäetakse, aga teisest küljest ka ajalisest seisukohast suhteliselt arusaadav otsus.
Rattasõidu algusesse sattus ka veel viimase varukummi kasutusele võtmine koos presta ventiili paksendamise ja väliskummi lappimisega. Ja et mäkaivari teibiga lapitud ratas ringi käiks sai ka tagumised pidurid eemaldatud. Ikka asendusliikme rattal, kus mujal. Õnneks valisime me lühema ja läbi raba ronimise asemel pikema mööda teed sõitmise, mis meid ka peale pikka udjamist kohale juhatas. Ja krossirajal sai asendusliige rohkelt rattaga joosta, sest ainult esipiduritega ei old väga hea liivastest küngastest alla vuhiseda. Õnneks aga teist korda sõitma ei pidanud ja läksime kahanenud jõuvarusid arvestades vaikselt edasi. Kummipaadiga eskimo pöörde tegemine kulges edukalt, aga ma sattusin lahtiriietamisega liiga hoogu ja pärast läks jälle kaua aega enne kui kõik vajalikud hilbud jälle tagasi selga sain. Aga vähemalt said teised sel ajal puhata. Lõpusõit tehtud, surusime ühistööna palli pealt korvi ja otsisime kastist punkte. Võtsime järjekorras, aga selgus, et tegelikut polnudki vaja. Lõpus veel väike spurt, et oma kohta säilitada ja oligi kõik.
Kokkuvõttes asjaolusid arvestades normaalne tulemus, vähemalt kahaneb nüüd stardinumber pea poole võrra. Ja ekstra hea meel oli puhta soorituse üle, sest finishiprotokolli vaadates figureerivad seal enamuses trahvidega tiimid. Terve A raja peale vaid 17 puhast läbimist ja ilmselt on siit välja jäetud KP11, mis asus vales kohas ja millega seonduvad lõigud ei läinud lõpptulemuses arvesse.
Aga päevakutel mitte käimine mõjutab tulemust siiski kõige rohkem. Otseseid vigu tuleb juba rohkem kui tunni jagu.
