Kui kõik ausalt ära rääkida, siis võistluseelsel õhtul sain lapsed kaelast ära kell 20. Siis kodu poole kulgedes riknes auto sisemuses mingi asi ja kojujõudmine venis tunnikese. Siis algas varustuse kokkulappimine ja viimaste vajalike asjade parandamine kohendamine. Näiteks lasin tagumisele rehvile veel mõned täiendavad kruvid sisse ja täiendasin rehvisisest kruvipeade polsterdust.
Ja lappisin oma õnnetut platypuse joogikotti, mis mul võistluse algustundidel ikkagi tilgatumaks nirises (Seljakotti muidugi).
Lõpuks kui kell 1 öösel teki alla pugesin oli olemine ärev. Ja ega see hommikune varajane ärkamine, asjade autosse pakkimine ja viimsel hetkel avastamine, et auto ikkagi ei tööta korralikult, ärevuse maandamisel hästi ei mõjunud. Vähemalt sai asendustranspordi ootamise ajal kruvirehvide liigpikad kruvid lühemaks naksatud ja varbaküüned lühemaks kärbitud.
Aga hoolimata kõiksugustest sekeldustest jõudsime siiski oma asjadega valmis ja olime stardijoonel paar minutit enne lähet.
Proloog.
5 pilti läheduses asuvatest objektidest, millest üks oli alevikku sisse sõites silma hakanud torn. Sinnapoole suundusimegi ja tee pealolevalt infotahvlilt leidsin veel 3-e objekti asukohad. Viimane jäi kuidagi kogemata tee peale ja oligi korras.
1 Rattaetapp.
Esimene lõik mööda jäist maanteed oli sisseelamisesks ja tasakaalutunnetuse kättesaamiseks. Siis väiksemal ja rööpalisemal teel rohkem tasakaaluharjutusi ja natuke lumes sumpamist otsa. Enne 7-ndat (esimest ratta)punkti veel kiire kinnaste ja rehvirõhu sättimise paus, mis meid sutsuke tahapoole jättis.
Kaheksandas punktis oli koolimaja katuselt laskumine ja köisvõrku mööda ronimine ning majast punkti otsimine. Kõik käis käpelt, kuid punktist edasi sõitma hakates selgus et ühe rehvi seest oli õhk kuskile jalutama läinud. Kuna tegu oli isetehtud naelrehvidega langes kahtlus kohe kehvale polsterdusele. Pika otsimise peale selgus, et sisekumm oli peaaegu et terve (auku ei tuvastanud), aga pöiapael vajas lappimist ja kohendamist.
Igaksjuhuks ka sisekummivahetus. Lahksime vist eelviimastena. Etapi viimane punktivahe oli aga palju kõneainet pakkunud Tudu järve äärde jõudmine. Kuna ühtegi normaalset teed ei paistnud olema, sai ühes jälgedega sihist sissekeeratud ja jalutama hakatud. Sai lumes sumbatud, kraavidel ja laugastel sõidetud ja läbi tuulemurru mindud, aga lõpuks jõudsime vahetusalasse
1. Jalgsietapp -- Tudu järve ümbrus
Sealt edasi saime googlemapsi satifoto pildid, mis meid peale suuna peaaegu üldse ei aidanud. Ja ega pea ju ei lõika ja rattakaardid jäid minust rattale. Siinkohal mainin, et meie ei möödunud punti tulles jalgsietapi punktist ja seega ei teadnud, et sinna saab minna mööda korralikult sissetallatud rada. Seega astusime julgelt tee pealt kompassiga õiget suunda hoides sügavasse lumme. Aga tore oli. Liikusime õiges suunas ja jälgisime orientiire ja õigepea jõudsime ka juba sissetallatud rajani ja punktini. Järgmine lõik peamiselt mööda teed ja ülejärgmine pikalt ja pidevalt mööda kergeid jälgi sinkavonka mööda rabamättaid. Viimane võttis pideva põlvetõstesammu tõttu jalad läbi. Siinkohal läks ka ilm nii pimedaks, et ilma lambita enam ees looklevat jälge ei näinud, algas öö.
Kahe liblika vahel tuli aga natuke morset desifreerida ja varustus ette näidata, millega meil probleem ei olnud.
Teine ring algas hästi, sest saime hea laia jälje peale, aga teise punkti lähistel ei pannud tähele, kust suur mass teel ära metsa keeras ja nii me siis panime peaaegu omaenese tarkusest ja selle uduse sateliidipildi abiga võssa. No ikka totaalselt. Esiteks arvasin alguspunkti ehk siis metsa suundumise punkti natuke teise olema ja seega oli arvatav punkti suund vale. Ja kuna mingit orientiiri peale kauguse ja suuna plnud, tuli enamvähem õigel kaugusel kammida. Sellele aga ei järgnenud punkti leidmist, mistõttu sattusime veelgi suuremasse segadusse, tõmbasime valelpoole kõrvale ja sattusime veelgi rohkem võssa. Lõpuks ajasime ennast uuesti teele tagasi (ikka läbi paksu lume ja tuulemurru) ning panime end uuesti paika. Seekord õige suunaga, mis meile ka edu tagas. Tagasi rataste juurde oli juba lihtne ja peale koti veest tühjaks kallamist ja riietuse korrigeerimist ja kaartide uurimist ja lambipatakate vahetamist saigi mindud teisele rattasõidule
2 rattasõit.
Algas jalutamisega järve äärest lähimale sõidetavale teele, ning sealt pikk-pikk-pikk sirge tee, ja siis suurem maantee tugeva kü
lg ja vastutuulega ning lõpuks mõistatus, kuidas kõige paremini järve ääres asuva punktini jõuda. Õnneks võtsime me kõik rattad lõpuni kaasa ja saime sealtsamast kohe edasi vändata säästes pika jalgsi tagasi teeni vantsimise, mida mõned tegid. Nüüd kaks lihtsamat punktivahet ja oligi vahetusala, kus ka varustuskott ilusti ootamas. Võtsime mõned topsitäied sooja puljongit, banaani ja edasi.
2. Jalgisetapp
Kaardile vaadates tundus kõik lihtne, kuid mõne koha peal kadus kaardi suurt mõõtkava siunates õige teeots käest ära ja tuli lisa kõndida. Vaepeal üks tõukekelguga sõitmine nati teed mööda vantsimist ja siis jõekäärus künka tippu otsides oli metsaalune ükshetk ristirästi jalajälgi täis. Käi siia ja sinna, aga seda õiget künkakest pole kuskil. Pikapeale tuli ikka mõistus koju ja uurisime ka jõekäänakust nati kaugemalt. No eks sealt siis leiduski see otsitav.
Edasi suund Mõedaku suusaradade poole, mis oli lihtsalt pikk vantsimine ilma erilise orienteerumiseta.
Suusaetapp
Esimene raskus oli kaardi hoidmine. Tean et on olemas mingi spets suuskamise kaardialus rinna peale, aga mul seda polnud ja ei tea, kas oskaks ka normaalselt sellega sõita. Esimesed punktivahed möödusid kaarti näpu vahel hoides, kuid selle tõttu oli kaikatöö ikka väga häiritud ja normaalsest tõukest ei tulnud midagi välja. Ühel hetkel aga avastasin seljakoti rinnarihma ning sealt vahelt oli kaarti ka suhteliselt hea lugeda. Omast arust väga palju ringi ei sõitnud, aga kindlasti oleks saanud kõrgusjooni paremini valida. Aega kulus mingi 4 tundi ja lõpuks oli suhteliselt väsimus peal. Aga jalad olid soojad ja kuivad ning hea meelega oleks ka järgmise etapi suuskadega teinud.
Tegelikult aga oli järgmine etapp jalgsi läbimiseks ette nähtud. Niisiis toppisime oma märjad tossud jälle jalgade otsa ja olime valmis. Kuna aga olime olnud aeglased, siis suunati meid siit otse vahetusalasse mis jättis meil vahele paar jalgsipunkti. Vahetusalas sai natuke peastarvutamist praktiseeritud, mille tulemusel pidime palgist 4 seibi välja saagima ning alles seejärle viimsele rattaetapile suunduda.
Rattaga lõppu.
Sel etapil oli 3 vahepunkti, kuid kella ja kaarti vaadates oli kohe aru saada, et võtame vaid 2 teele lähemal olevat ning siis otse lõppu. Aga seegi eesmärk polnud kõige lihtsam täita. Esimene teelõik oli megalibe ja konarlik, mis suurt kiirust ei lubanud arendada. Ja siis majast punkti otsimise punktis saime kah saunatünga. Igaljuhul kui mõlemad punktid vkäes oli meil aega ala tunni ja minna üle 15km. Tee libe ja alguses ka konarlik ja mittesõidetav. Oli kiire. Viimane lõpp oli küll suure laia asfalttee peal, kuid kõvakatet asendas seal jää ja vesine jää. Lisaks oli keegi veel tugeva külgtuule tellinud, mis vahetpidamata üritas sul ratast alt ära puhuda. Kui lisada siia võrrandisse veel veepuudus viimase kahe tunni jooksul, siis oli olemine üpriski sant ja viimane pingutus tuli raskelt.
8,5 min jäi varuks. Aga trahvi saime kõvasti. Võrreldes eelmise aastaga oli enesetunne parem, aga jaksu vähem. Lisaks veel jamad orienteerumises ja rattaga. Tulemus võiks ikka parem olla. Selle nimel tuleb tööd teha.
Tulemused ja pildid ja muu info
ICEBUG 25h kodulehelt
Mul pole püsivust.
Koha soojenduseks sai paremal pool serval mõned lühemad asjad proovitud ja jällegi kivitunnetust proovitud. Vasaku köie juures vähe lihtsamad liinid.
