reede, jaanuar 30, 2009

Praguline sild

Mul pole püsivust.
See tähendab, et tahan kogu aeg uusi asju kogeda ja kui miski muutub juba tavaliseks, siis peab kuskile tormama. Harku traaversil sai mütatud hulk aega ja vaikselt sai siiber seal üksinda tampimisest. Seega on maastikuvaheldust vaja.
Ja selleks pole vaja muud, kui saapad jalga ja tatsuma. Tee, õigemini küll künklik, kivine, sopane, lumine ja mitmeski kohas samblane maastik, viis mind toredasse kohta vägagi tuttava koha lähistel. Kuigi sealsamas lähistel käib hulga tüüpe ronimas on ilmselt seda "silda" vähesed kaemas käinud. Nüüdseks on esmasest uurimisest juba palju aega möödas ja tegelikult oleks tahtnud juba ammu sinna turnima minna, aga hiljuti sai algust tehtud.

Ronimise poole pealt hakkas sillaaugus esialgu silma kohe 5-6 rada ja siis kõige parem (vähemalt visuaalselt) on konkurentsitult võlvi peal ronimine ehk "Sillatraavers". Antud juhul aga pole tegu mingi boulderingiga, vaid kindlasti peab abiks olema köis ja selleks on vaja sinna mingi kaval julgestuspunktide süsteem rajada. Lõhnab altjulgestuse ja frendide/klemmide järgi.

Koha soojenduseks sai paremal pool serval mõned lühemad asjad proovitud ja jällegi kivitunnetust proovitud. Vasaku köie juures vähe lihtsamad liinid.
Paremal pool on alguses negatiiv ja edasi suht väheste ja väikeste nukkidega(aukudega) sein.

Kui jälle aega leiab eks siis hakkab ka silla rajaga tegelema. Kuigi praegu kisub rohkem jää peale.

kolmapäev, jaanuar 28, 2009

Laupäev kirkade ja kassidega

On juba kolmapäev,aga nädalavahetuse asjad veel üles riputamata. Selle hooaja esimene korralik jääronimine. Mitte tund-kaks kiirustades lõuna ajal, vaid rahulikult nädalavahetuse päeval, kus ronimistegevuse kestust piiramas vaid päikesekaare pikkus.
Alustasime põhikohast idapoolse parkimisplatsi alt. Kõigepealt siis panga keskele laskumine ja baasi tegemine, mis oli seotud komplikatsioonidega (nüüdsest ehk on mõnel pikaks ajaks meeles mida tähendab lause "viska köis alla"). Igaljuhul tegime seal ülaköies ära esimese raksuga pähetulevad liinid, tuletasime meelde löögi ja konksutamistehnikat ja hängisime niisama.

Edasi vatasime tsipa lääne poole, kavatsusega altjulgestusega ronimist meelde tuletada. Kõigepealt "Paksuke" sealtsamast nurga tagant sai tehtud kahel korral ning siis "Jalgrada", mis oli täiesti märg ning lõppes kibuvitsapõõsas. Kumbki ilmselt üle WI2 ei ole.

Sai selgeks, et:
  • Shell tuleb välja vahetada kas ATC guide või reverso3 vastu.
  • vajaka on korralik köis, millega ka vesisel jääl toimetada saab
  • Kiiver peab kaasas olema
  • Puurivänt vajab korda tegemist ja kaasa võtmist.

reede, jaanuar 23, 2009

Türisalu on IN

Ilm ähvardab sulaga, aga lootsin, et vanast inertsist on miskit head näha. Seekord panin ka õiged saapad ja kassid kohe alla, et jää olemasolul ei peaks kurvastusega puuduliku varustuse pärast ronimata jätma.
Oleksin roninud ka siis, kui seda jääd oleks olnud poole vähem, kuid praegune seis on juba päris-päris hea. Vett küll tilgub, aga nii mõneski kohas on jää kuiv. Muidugi on praegune seis veel küllaltki purikaline ja altjulgestuse jaoks peab väga julge olema, seega soovius läheneda ülevalt poolt.

Pilti tegin täna vaid ühest kohast, kuid vasakul-paremal oli veel ühtteist ronitavat. Homme on niikuinii minek ja eks siis jõuab täpsemalt vaadata mis ja kuidas.

Täna aga tegin soojenduseks kaks rada köiesolona ja olen rahul.
Jääga, mitte oma sooritusega. Vertikaalsel jääl liikumine tundus koba ja ei usalda veel eriti kirkasid pisikeste nukkide taha. Ikka proovin tugevalt jäässe virutada, et oleks kindlam otsas rippuda.
Teadagi, alguse värk.

kolmapäev, jaanuar 21, 2009

Rahustasin närve

Pole teab mis ajast saati seinale saanud. Niisiis üritasin igat ettejuhtuvat semu ära rääkida, et vähekenegi äktsjonit saaks. Ei õnnestunud. Tänaseks viskas see molutamine üle ja läksin ise seinale. Köiega mässamiseks oleks meeletult auru läinud, mistõttu otsustasin täiesti vabalt võtta. Võtsingi. 4-5 korda järjest võtsin. Ja maasikaks tordi peal siis see "MUD TOP" Ülemise väikese mullase negatiiviga. Ülejäänud kõik lamedamad. Kurja koera juures käisin kah, sinna köiega niikuinii ei saa. Ühesõnaga tegin läbi peaagu kõik kohad mis vähegi vertikaali meenutasid. mõni purikaline koht üleval servas jäi veel proovida, aga üldiselt on seal vaid üles-alla jooksmise tegevus.

Aga tegin ära eeltöö algajate seinale laskmiseks: toksisin mõned augud jäässe (nürid kirkad) ja kraapisi öösel sadanud lund vähemaks.

Tagumised(muuli poolsed) purikad on samas seisus, kui 2 nädalat tagasi ehk ronida veel ei kannata.

reede, jaanuar 16, 2009

Icebug 2009 -- Tudu übruses


Kui kõik ausalt ära rääkida, siis võistluseelsel õhtul sain lapsed kaelast ära kell 20. Siis kodu poole kulgedes riknes auto sisemuses mingi asi ja kojujõudmine venis tunnikese. Siis algas varustuse kokkulappimine ja viimaste vajalike asjade parandamine kohendamine. Näiteks lasin tagumisele rehvile veel mõned täiendavad kruvid sisse ja täiendasin rehvisisest kruvipeade polsterdust.
Ja lappisin oma õnnetut platypuse joogikotti, mis mul võistluse algustundidel ikkagi tilgatumaks nirises (Seljakotti muidugi).
Lõpuks kui kell 1 öösel teki alla pugesin oli olemine ärev. Ja ega see hommikune varajane ärkamine, asjade autosse pakkimine ja viimsel hetkel avastamine, et auto ikkagi ei tööta korralikult, ärevuse maandamisel hästi ei mõjunud. Vähemalt sai asendustranspordi ootamise ajal kruvirehvide liigpikad kruvid lühemaks naksatud ja varbaküüned lühemaks kärbitud.
Aga hoolimata kõiksugustest sekeldustest jõudsime siiski oma asjadega valmis ja olime stardijoonel paar minutit enne lähet.

Proloog.
5 pilti läheduses asuvatest objektidest, millest üks oli alevikku sisse sõites silma hakanud torn. Sinnapoole suundusimegi ja tee pealolevalt infotahvlilt leidsin veel 3-e objekti asukohad. Viimane jäi kuidagi kogemata tee peale ja oligi korras.

1 Rattaetapp.
Esimene lõik mööda jäist maanteed oli sisseelamisesks ja tasakaalutunnetuse kättesaamiseks. Siis väiksemal ja rööpalisemal teel rohkem tasakaaluharjutusi ja natuke lumes sumpamist otsa. Enne 7-ndat (esimest ratta)punkti veel kiire kinnaste ja rehvirõhu sättimise paus, mis meid sutsuke tahapoole jättis.
Kaheksandas punktis oli koolimaja katuselt laskumine ja köisvõrku mööda ronimine ning majast punkti otsimine. Kõik käis käpelt, kuid punktist edasi sõitma hakates selgus et ühe rehvi seest oli õhk kuskile jalutama läinud. Kuna tegu oli isetehtud naelrehvidega langes kahtlus kohe kehvale polsterdusele. Pika otsimise peale selgus, et sisekumm oli peaaegu et terve (auku ei tuvastanud), aga pöiapael vajas lappimist ja kohendamist. Igaksjuhuks ka sisekummivahetus. Lahksime vist eelviimastena. Etapi viimane punktivahe oli aga palju kõneainet pakkunud Tudu järve äärde jõudmine. Kuna ühtegi normaalset teed ei paistnud olema, sai ühes jälgedega sihist sissekeeratud ja jalutama hakatud. Sai lumes sumbatud, kraavidel ja laugastel sõidetud ja läbi tuulemurru mindud, aga lõpuks jõudsime vahetusalasse

1. Jalgsietapp -- Tudu järve ümbrus
Sealt edasi saime googlemapsi satifoto pildid, mis meid peale suuna peaaegu üldse ei aidanud. Ja ega pea ju ei lõika ja rattakaardid jäid minust rattale. Siinkohal mainin, et meie ei möödunud punti tulles jalgsietapi punktist ja seega ei teadnud, et sinna saab minna mööda korralikult sissetallatud rada. Seega astusime julgelt tee pealt kompassiga õiget suunda hoides sügavasse lumme. Aga tore oli. Liikusime õiges suunas ja jälgisime orientiire ja õigepea jõudsime ka juba sissetallatud rajani ja punktini. Järgmine lõik peamiselt mööda teed ja ülejärgmine pikalt ja pidevalt mööda kergeid jälgi sinkavonka mööda rabamättaid. Viimane võttis pideva põlvetõstesammu tõttu jalad läbi. Siinkohal läks ka ilm nii pimedaks, et ilma lambita enam ees looklevat jälge ei näinud, algas öö.
Kahe liblika vahel tuli aga natuke morset desifreerida ja varustus ette näidata, millega meil probleem ei olnud.
Teine ring algas hästi, sest saime hea laia jälje peale, aga teise punkti lähistel ei pannud tähele, kust suur mass teel ära metsa keeras ja nii me siis panime peaaegu omaenese tarkusest ja selle uduse sateliidipildi abiga võssa. No ikka totaalselt. Esiteks arvasin alguspunkti ehk siis metsa suundumise punkti natuke teise olema ja seega oli arvatav punkti suund vale. Ja kuna mingit orientiiri peale kauguse ja suuna plnud, tuli enamvähem õigel kaugusel kammida. Sellele aga ei järgnenud punkti leidmist, mistõttu sattusime veelgi suuremasse segadusse, tõmbasime valelpoole kõrvale ja sattusime veelgi rohkem võssa. Lõpuks ajasime ennast uuesti teele tagasi (ikka läbi paksu lume ja tuulemurru) ning panime end uuesti paika. Seekord õige suunaga, mis meile ka edu tagas. Tagasi rataste juurde oli juba lihtne ja peale koti veest tühjaks kallamist ja riietuse korrigeerimist ja kaartide uurimist ja lambipatakate vahetamist saigi mindud teisele rattasõidule

2 rattasõit.
Algas jalutamisega järve äärest lähimale sõidetavale teele, ning sealt pikk-pikk-pikk sirge tee, ja siis suurem maantee tugeva külg ja vastutuulega ning lõpuks mõistatus, kuidas kõige paremini järve ääres asuva punktini jõuda. Õnneks võtsime me kõik rattad lõpuni kaasa ja saime sealtsamast kohe edasi vändata säästes pika jalgsi tagasi teeni vantsimise, mida mõned tegid. Nüüd kaks lihtsamat punktivahet ja oligi vahetusala, kus ka varustuskott ilusti ootamas. Võtsime mõned topsitäied sooja puljongit, banaani ja edasi.

2. Jalgisetapp
Kaardile vaadates tundus kõik lihtne, kuid mõne koha peal kadus kaardi suurt mõõtkava siunates õige teeots käest ära ja tuli lisa kõndida. Vaepeal üks tõukekelguga sõitmine nati teed mööda vantsimist ja siis jõekäärus künka tippu otsides oli metsaalune ükshetk ristirästi jalajälgi täis. Käi siia ja sinna, aga seda õiget künkakest pole kuskil. Pikapeale tuli ikka mõistus koju ja uurisime ka jõekäänakust nati kaugemalt. No eks sealt siis leiduski see otsitav.
Edasi suund Mõedaku suusaradade poole, mis oli lihtsalt pikk vantsimine ilma erilise orienteerumiseta.

Suusaetapp
Esimene raskus oli kaardi hoidmine. Tean et on olemas mingi spets suuskamise kaardialus rinna peale, aga mul seda polnud ja ei tea, kas oskaks ka normaalselt sellega sõita. Esimesed punktivahed möödusid kaarti näpu vahel hoides, kuid selle tõttu oli kaikatöö ikka väga häiritud ja normaalsest tõukest ei tulnud midagi välja. Ühel hetkel aga avastasin seljakoti rinnarihma ning sealt vahelt oli kaarti ka suhteliselt hea lugeda. Omast arust väga palju ringi ei sõitnud, aga kindlasti oleks saanud kõrgusjooni paremini valida. Aega kulus mingi 4 tundi ja lõpuks oli suhteliselt väsimus peal. Aga jalad olid soojad ja kuivad ning hea meelega oleks ka järgmise etapi suuskadega teinud.

Tegelikult aga oli järgmine etapp jalgsi läbimiseks ette nähtud. Niisiis toppisime oma märjad tossud jälle jalgade otsa ja olime valmis. Kuna aga olime olnud aeglased, siis suunati meid siit otse vahetusalasse mis jättis meil vahele paar jalgsipunkti. Vahetusalas sai natuke peastarvutamist praktiseeritud, mille tulemusel pidime palgist 4 seibi välja saagima ning alles seejärle viimsele rattaetapile suunduda.

Rattaga lõppu.
Sel etapil oli 3 vahepunkti, kuid kella ja kaarti vaadates oli kohe aru saada, et võtame vaid 2 teele lähemal olevat ning siis otse lõppu. Aga seegi eesmärk polnud kõige lihtsam täita. Esimene teelõik oli megalibe ja konarlik, mis suurt kiirust ei lubanud arendada. Ja siis majast punkti otsimise punktis saime kah saunatünga. Igaljuhul kui mõlemad punktid vkäes oli meil aega ala tunni ja minna üle 15km. Tee libe ja alguses ka konarlik ja mittesõidetav. Oli kiire. Viimane lõpp oli küll suure laia asfalttee peal, kuid kõvakatet asendas seal jää ja vesine jää. Lisaks oli keegi veel tugeva külgtuule tellinud, mis vahetpidamata üritas sul ratast alt ära puhuda. Kui lisada siia võrrandisse veel veepuudus viimase kahe tunni jooksul, siis oli olemine üpriski sant ja viimane pingutus tuli raskelt.
8,5 min jäi varuks. Aga trahvi saime kõvasti. Võrreldes eelmise aastaga oli enesetunne parem, aga jaksu vähem. Lisaks veel jamad orienteerumises ja rattaga. Tulemus võiks ikka parem olla. Selle nimel tuleb tööd teha.

Tulemused ja pildid ja muu info ICEBUG 25h kodulehelt

teisipäev, jaanuar 06, 2009

Minge ja proovige kirkat

Selline on siis praegu seis rannamõisas. Lameda koha peal saab juba väga eduliselt ronida. Iseasi, muidugi, et kes see seal lameda koha peal ronida tahab. Üles pidi kuidagi saama ja ühe sutsu siis tegin. Purikad nagu näha pole veel eriti jämedad ja ma tõsiselt loodan, et keegi neid veel toksima ei lähe.
Nõlva ja purikate vahelisel alal loomulikult oli kah ühtteist ronitavat mõnes kohas on isegi lühema puuri panemise jagu jääd.
Aga tuul oli vali ja meri laksus peaaegu vastu seina.

Aga nii möödaminnes viskasin pilgu peale ka Harku karjääri tagumisele nurgale ja ohh-sa-pele. Koheselt oleks võtta üle 5 erineva liini, kõik püstloodis ja erineva paksusega. Jää lõpeb 1,5-2m enne ülemist serva, mis on hinnanguliselt 10m kõrgusel. Probleem ainult üleval julgestuspunkti leidmisega. Pildiaparaat oli selleks ajaks akudest viimsegi sädeme välja pigistanud ja olukord jäi kahjuks dokumenteerimata.
Huvitav kas Väos on jää sama tempoga kasvanud? See oleks küll vinge.

esmaspäev, jaanuar 05, 2009

Väike tiir rabas

Nüüdseks on raba täiesti külm ja kõva. Käi kuidas tahad mingit läbikukkumisohtu mina küll ei tuvastanud. Aga kuna lund hetkel pole, siis sai mätaste pealt mõned pööraselt hapud jõhvikad suhu ja kotti topitud. Väga mõnn.
Ja nüüd võib vist öelda, et olen kodurabale ehk siis Rae rabale tiiru peale teinud. Seal on vesist metsaalust, ja vahele mitte nii vesist tihnikut, mõnusat rattasingli materjali, lagedat raba, metsast raba, kitsaid ja laiasid kuivenduskraave, turbakaevanduse väljad ja turbahunnikud oma laiade ja sügavate tumeda veega kraavidega. Igal pool on kitsede ja põtrade rajad ning mõnes kohas on ka saapamustri jälge näha. Meeletu suurena tunduv raielank, mis näib rohkem tuulemurru moodi ning sinna sisse tõmmatud pikad, kitsad ja täiesti sirged kraavid, mida kitsed kiirteedena kasutavad.
Igaljuhul vägagi vaheldusrikas piirkond suhteliselt väiksele alale kokku surutuna. Kahju ainult, et selle kohta mingit norm kaarti ei ole.

Aga kõige tihedam võsa oli ikkagi 100 m koduuksest. Hea, et pimedas silma välja ei torganud.

pühapäev, jaanuar 04, 2009

Peaaegu kodune uisujää

Lõpuks ometi on Vaskjala-Ülemiste kanal jääs. Enne mind olid ühed edasitagasi jäljed, aga mitte kogu pikkuses, vaid nati lühemalt, kui kõrvaloleval pildil märgitud. Pildil olev trass on 6,5 km pikk ja ühes jutis sõidetav ehk siis ka sillaalused on piisavalt tugevad. Edasi on sillaalused kahtlased ja mõnes kohas palju auke sees. Päris veehoidlani välja ei sõitnud, kuna uisukaitsed keeldusid minuga koostööd tegemast ja niisama üle asfalttee ei saanud. Ringtee alt läbi minek oli täna kahtlane ühes suunas toetasin kätega servale, aga tagasi tulles võtsin südame rindu ja panin suure hooga üle. Ragises küll jubedalt aga jäin seekord kuivaks.

Kõige parem lõik oli linnapoolne pool ehk siis tartu mnt-st Loopera tee sillani. Vingelt sile ja mõnus jää. Kui oleks nati laiem, siis võiks sinna peale ridamisi hokiplatse teha.

Lund on jääl praegu vaid väike kirme, kuid päevase sula tulekul ilmselt teeb jää vastikult krobeliseks.
Niiet kiirustage.

reede, jaanuar 02, 2009

Türisalu olukord

Piilusin nati panga alla. Vaateplatvormi alusel kohal saab ronida, kuid kui oled kursis, mida ma loen juba natuke ronitavaks jääks, siis seda pole palju. Liigutused peavad olema õrnad ja täpsed. Äärepealt oleksin ise sealt üles roninud, aga õnnetuseks olid ronimssaapad 30m kõrgemal auto pagassis ja kasside vahetaldasid pole peale uute saabaste ostu enam kaasas tassinud.
Mina ootaks veel nädalakese ja vaataks, kas siis on jääolu ka suuremale seltskonnale sobiv. Vett igaljuhul jooksis peale piisavalt ja lähiajal võiks ka natuke rohkem külmakraade tekkida.

Kuidas ma ise naastrehve meisterdasin

Icebug on tulemas ja mul on vägagi selgelt eelmise aasta valusad kukkumised meeles. Seega lausa möödapääsmatult oli selleks korraks vaja rattale naastud alla saada. Kitsipung nagu ma olen ei raatsi suurt raha poodi jätta ja seekord otsustasin ise miskit valmis meisterdada. Pealegi oli mul peaaegu et niisama seina peal kaks nubludega kummi rippumas ja töölaud on erinevat mõõtu kruvide karpe kogu aeg täis.
Sihkat sahkat googli otsingut ja erinevate allikate põhjal saigi omale see meelepärane skeem välja mõeldud.tulevased nastude kohad naeltega märgistatud
Vaja:
  • toorikrehvid (2tk) võimalikult suure nubluga, sest ka lumes on pidamist vaja.
  • kruvid ~200-400tk olenevalt kummi mustrist ja soovitavast naelte tihedusest. Mina kasutasin 3,0x25 peitpea kruvisid, mis mul kodus olemas olid. Tegelikult peaks vist roostevabasid kasutama.
  • liistunaelad (või terav naaskel või hästi peenike puur)
  • riideteipi (elektriku- või hokiteipi)
  • mcaivari teipi
  • aega mõned tunnid
  • näpitsad, haamer, akutrell, käärid, lõiketangid
Toimingud:
  • Kõigepealt on vaja plaani ehk siis loe üle mitu nublu sul on ja mõtle välja kui tihedalt ja mis mustriga tahad naelad(kruvid) panna. Selguse huvis märgi kasutatavad nublud markeriga.
  • löö liistunael soovitava kruvi kohast läbi rehvi. Väljapoolt sissepoole. Kui kasutad naasklit või puuri, siis pead ka koheselt teiselt poolt kruvi sisse keerama, sest hiljem on pisikeste aukude üles leidmine keeruline. Mina toksisin terve kummi naelu täis ja alles siis hakkasin kruvisid panema.
  • Tõmba nael näpitsatega välja ise näppu augu juures hoides, et see silmist ei kaoks, keera näppudega kruvi seestpoolt otsapidi värskesse auku. Soovitan kasutada kindaid, sest 100 pisikest kruvi näppudega kruttides on villid kerged tulema. Mina teipisin poole pealt näpu ja ikkagi on katki.Osad naelad on asendatud kruvidegakruvid sisse keeratud ja osaliselt teibitud
  • Keera akutrelliga kruvi lõpuni sisse. Veendu, et kruvi tuleb välja nublu keskelt, kus tal on kõige rohkem tuge. Siitmaalt pead olema väga ettevaatlik. Kui mina olin valmis saanud, tulid vanad head ajad meelde, kus meil veel riiakas kass oli. Käevarred igaljuhul nägid väga kriibitud välja. Kuigi mul oli kummile spets pukk tehtud, turritasid kruviotsad siiski kogu aeg igas suunas.
  • teibi kruvipead seestpoolt riideteibiga (ei veni välja nagu kileteibid ja kaitseb paremini).
  • Tõmba üle mäkaivar teibiga. Ristipidi, sest muidu jääb teip hullult lokkima ja ei püsi hästi paigal. Kulub küll rohkem aega, aga tulemus tuleb parem.
  • Pane rehv veljele ja pumpa kumm täis.
  • Pooled kruvid möötu lõigatudLõika tangidega kruviotsad maha. Mina jätsin 1-2mm otsad kummist välja arvestusega, et küll nad varsti lühemaks kuluvad. Samas keskmistes ridades peaks lühemad jätma, et veeremine lihtsamini toimiks. Kui on jämedamad kruvid või pole häid tange, siis võib ka relakat kasutada.
  • Ratas alla ja testsõidule
Peab nentima, et kuigi panin vaid ümmarguselt 100 kruvi ühele kummile, siis pidamine on hea. Ja muster lubab vajadusel neid kruve seal vahetada või juurde panna. Tagumisel kummil panin kaks keskmist rida algul liiga hõredalt ja see andis pikemal ja jäisemal testsõidul tunda. Ühel väga konarlikul ja lausjääs külavaheteel kadus taguots alt ära ja olingi külili.
Seda, kui hea kruvide vastupidavus on näitab lähitulevik, kuid esimese sõidu järel pole vähimatki kulumise märki näha. Teine pikem ja suures osas asfaldi ots kulutas kesmiste ridade kruvi otsi natuke ümmargusemaks, aga ei miskit hullu. Minu talvise läbisõidu juures on kestvust küll.