reede, veebruar 13, 2009

Õhtune toksimine


Sattusime jälle väikse seltskonnaga pimedal ajal Väo karjääri. Alustasime sama koha pealt, aga nüüdseks oli vahepealne auk kinni kasvanud. Ainult, et see kinnikasvamine oli kuidagi imelikult toimunud. Tekkinud purikas oli üks pool meetrit paks,aga koosnes tervenisti väiksematest eraldi seisvatest purikatest, mille tulemusena tuli jalaga toetust otsides meeletusuured augud sisse tampida. Kirkale leidis üllataval kombel selliselt seinalt väga hästi tuge. Ühest korrast ronimisest esialgu piisas ja kompunnisin uue liini.

Sealsamas kõrval vaid 15m kaugusel oli valmis saanud kitsam purikas, mis algas meter poolteist maapinnast ja lõppes kuskil seal 12m peal. Algus natuke keerulisem puuduliku jää tõttu, vahepeal lihtsalt püstine sein ja lõpus selline, kuidas nüüd öeldagi, keerulisem koht mittetavapäraste jääformatsioonide tõttu. Sisisime seal paar korda.

Nüüd otsisin puurid välja ja sikutasin kiirelt esimeselt jäält köie alla, et ei oleks ümbermõtlemisvõimalust. Puurid ja ekspressid vööle, mõni lint kah kaela ja vööle ning tuld.
Kuna see uus tekkinud purikas oli ebanormaalse konsistentsiga, siis sinna mingit julgestust panna ei oleks õnnestunud. Vähemalt ei usu, et sellest kasu oleks olnud. Niisiis panin esimese puuri Augu alla nii üles kui võimalik ning siis ronisin nii kõrgele, kus leidus normaalset jääd. Tähendas see muidugi seda, et enne teise puuri valmis saamist kukkudes oleks alla välja jõudnund ning köis oleks veel siiski lõdvaks jäänud.
Enivei, seda ei juhtunud ja veel paar puuri hiljem olin õnnelikult üleval.
Käesoleva aasta esimene korralik altjulgestusega ronimine. Ja kuna see oli esmakordne, siis:

"Lühter" WI4 12m

Päeva lõpetuseks jalutasime veel sutsuke ida poole ning jõudsime karjääri seina keskel asuva suure ja laia jäämoodustiseni. No sinna võib terve Künnapi klubi ära mahutada, kui peaks tahtmist olema. Võimalikke liine on tohutult ja jää on paks. Sein iseenesest tundus küll vähe madalam olema, kui taga nurgas, aga mitte palju. Võtsime ühe lihtsama liini, mida mööda kõik riburada pidi üles läksime (tuli jälle 3 puuri panna) ja saigi päev(õhtu) otsa.

Muideks see viimane koht oli karjääri prozektoritest nii vingelt valgustatud, et pealampi polnud vajagi. Pilti aga seal ei teinud, sest lihtsalt ei leidnud fotikat tol hetkel kotist rauakola alt kobades üles.

kolmapäev, veebruar 11, 2009

Oled julge?

Kui ronimiskohas pole tavapärast ülajulgestuse tegemise kohta. Noh jäme puu või rändrahn või midagi veel vingemat, siis on natuke jama. Teinekord saab kasutada peenemaid puid (5cm) mitmekaupa või pikendatud kaugemalt mingi imeliku asja küljest. Kui aga seda varianti kah pole, mida siis?

Noh Harku karjääri kohal on mõnes kohas pikalt sile maa mõningate jäätunud lompidega. Seal saaks ilmselt pooleldi sissekeeratud puuridega miskit aretada. Huvitav mitut vaja läheb?
Ja mõne koha peal on mingid mullahunnikud, kust turritavad kivi servad välja. Pole aimugi, kui palju nad maa sees on, aga niisama jalaga tagudes ei liikunud. 2-3 tasakaalustada ja ehk peab?

Ja siis see mitte-eriti suur kivi. Hinnanguliselt 100-200 kilo.
Ainult selle küljest oleks kahtlane. Peaks midagi veel tagavaraks panema.

Ja pole veel proovinud, aga ilmselt mingil ajal taon maa sisse vaia, kuhu külge siis aasaga köie saab panna. Ühendkunigriikides on selleks lausa spets raud "warthog". Meil sovjetiaegadest mälestusena nimi "markovka" ehk porgand. Need toimivad tegelikult vist ainult kümunud maapinna puhul, seega suvisteks tegevusteks võib kappi panna. Mõni vanema kooli tüüp võiks selle koha pealt kommenteerida.

Ja nagu muuseas sain täna teada, kustkohast oleks võimalik akuga SDS puuri laenutada. Oleks seda paar nädalat varem teadnud....

Täna veel ühtegi neist ei testinud, aga suur ümmargune kivirahn parema serva peal toimis küll kenasti. Ainult jaamaköis pidid 40m olema. Ja sellise pikkuse peale muidugi tuleb jube venimine... Las kosk tilgub ja jäätub veel nati paksemaks/tugevamaks, siis järgmine kord lähen sealt puuridega üles.

esmaspäev, veebruar 09, 2009

Jää harku karjääris

Kõiegepealt autoga tõkkepuust mööda, siis alla karjääri sisse, siis üles serva peale välja ning siis kaarega serva pealt taha nurgani.
Kassid alla, vöö peale, auto külge jaam ja köis alla.
Siis selgus, et auto sutike vale koha peal ja sai harjutatud kassidega autojuhtimist.
Turvaline, üldse ei libisenud.
Purikad olid märjad ja tilkuvad. Igal pool oli paks ja märg sulalumi ja ilm oli soe, aga jää oli olemas ja piisava paksusega ning püstine. Sellest piisas, et päev korda läheks.
Kõigepealt ülaköies paar puutumatut liini, siis üks juba sisse toksitud aukudes ja siis üks keerulisem vähese jää ja omapärase koormamistehnika ja tasakaaluga liin.

Siis aga hakkas hinges kipitama ja võtsin seljakotist puurid välja.
Otsisin välja ühe paksema jääga ja mittenii püstise purika ning otsus oli küps. 4 puuri plaan sai ületatud ühega selle tõttu, et panin vahele lihtsalt harjutamise mõttes tihedamalt. Ning lõpus serva peale üles välja jõudmiseks toppisin veel igaks petteks klemmi prakku. Tõenäoliselt oleks selle otsa kukkumine tähendanud küll paelahmaka kaljust eemaldumist ning pikka õhulendu, aga vähemalt alguses oli mingi kindlustunne olemas.
Kokkuvõtvalt oli jää osa lihtne, aga sealt edasi serva peale üles saamine psühholoogiliselt raske. WI3 (M3) lõpus puuduliku julgestusega.
Pildil olen see tume laik purikate lõpus astangu peale ronimise ponnistust tegemas. Peaks vist hakkama punast fliisi kasutama, et pildil paremini välja paista.

kolmapäev, veebruar 04, 2009

Öine jää

Tegelikult mitte päris öine, aga oli pime ja öö lähenes. Kõik algas sellest, et eelmise aasta lõpupoole sai käidud skautimas ja tulemuseks oli teadmine potensiaalsetest vertikaalsetest jääliinidest. Aegajal on jälgitud ilmateadet ja kaugelt seinale pilk peale visatud, aga nüüd viskas üle ja ajasin pundi kokku. Õhtul peale tööd ja lastega arsti juures käimist viskasin asjad autosse ja kimasin treffpunkti. Seekord lähenesime ülevalt poolt ja peale seda kui ma olin seltskonna valesse kohta juhatanud, pikalt läbi lume sumbanud ja kraavi ületuskohta otsinud jõudsime õigesse nurka.

Baasiks sai ühe pajuvõsa ja vana betoonist aiaposti tasakaalustatud aasake ja sealt siis laskumine tundmatusse. Jää oli täiesti kuiv, kergelt purikaline, aga piisavalt paks, et normaalselt ronida. Ühes kohas oli küll väikene vahe sees, aga muutiski nati huvitavamaks ja tekitas tasakaalu hoidmise koha, et pikalt sirutatud saaks.
Mulle jäi siis au esimesena ronida ning ega ei kurda. Alumine jupp 3m lihtne, kuid siis oli üks meeter poolteist ilma jääta ja sealt pidi kuidagi ilma pea kohal olevaid purikaid alla toksimata üle saama. Kõigepealt jalgadega piisavalt üles astuda, et püsti tõustes ulatuks kirkat ülemise jää külge äsama. Löögid pidid aga olema kerged, sest purikas kõmises kaunis õõnsalt. Hilisematel ronimistel oli ees olevate aukude tõttu juba palju lihtsam ronida, aga esimesel korral oli august üle saades kätes pinget rohkem, kui tohiks. Eks põhjuseks soojenduse puudumine, oskamatus kirkadega ringi käia (ikka veel) ja pisuke kartus kah, mis omakorda sunnib kirkasid sügavamale tampima.
Kokku on jää kõrgus kuskil 12-13m kanti millest viimane meeter ehk oli astmeline.
Teist korda sai tehtud paremalt küljelt, kus auk vähe pikem, kuid seinal oli mingi õhukene jääkirme, kuhu sai jalgu toetada ning külje peale koormates sai purika taga kirkat hoida.
Ja siis veel natuke ja oligi kojuminekuaeg käes.

Eriline asja juures oli loomulikult ka see, et ronimine toimus pealampide valgel. Kui aga korralikult järgi mõelda, siis ega eriti vahet pole küll. Vähemalt minu lambiga on haardeulatuses kõik kenasti näha ja saab ka natuke kaugemate asjade kohta infot. Keeruline oli ainult alguses õige koha ülesleidmine. Järgmise korra tarbeks sai õige liginemistee üle kontrollitud ja ka üks teine jää koht maamärgiga paika pandud. Väo karjäär ootab meid tagasi.

Ahjaa, kui külma ilmaga pilti teed, siis ära samal ajal hinga.

teisipäev, veebruar 03, 2009

Mida värki!

Mul on üks halb ja üks hea uudis.

Halb uudis on see, et rannamõisas pole purikad endiselt veel mingit valmissaamise märki ilmutanud. Seis tundub olema praktiliselt sama, mis enne sula ilmasid oli. Aga vesi tilkus ja ehk nüüd miskit kasvab.

Hea uudis aga on piltidel. Meeletus koguses liine. Kõiksuts alla 10m ja suures osas püstised jäämoodustised. Mõni on peenem mõni on jämedam, aga ronida peaks kõikide peal kannatama. Mõnda julgeks ehk isegi altjulgestuses proovida.

Ahjaa, seal on ka veel üks halb uudis. Julgestust pole üleval kuskile panna, kui mitte arvestada ühe liini (viimane pilt) ülemisest otsast 30m kaugusel asuvat kivilahmakat ja mõne liini ülemisest otsast 20m kaugusel olevaid suuri külmunud pinnasekamakaid.

Tegelikult on aga veel üks hea uudis, et seal on tugevalt tallatud traktori jäljed, mis tulevad mööda karjääriserva. Ehk õnnestuks sealt ka autoga ligineda. Sellisel juhul on ülaköie paigutamine lapsemäng, sest servapealne on tasane nagu äsjahööveldatud kruusatee ja kõva nagu... hmmm paekivi ma ütleks.

Eks lähipäevad näitavad, kas ma saan oma sees kerkinud ärevuse seal maandada või ei.

Spioon käis piilumas

... kuidas idaosariikides olukord on.
Vesine, aga lootustandev. Põhipurikas veel alla ei ulatu ja külgmised olid pildistamise ajal kuivad.
Piltide järgi on napilt üks liin, mida saaks ronida, aga selle ronimise käigus saab tõenäoliselt alates kirkateravikust kannakassini täiesti läbivettinuks. ootame ja vaatame, mis tulevik toob. Ilmateade igaljuhul annab lootust, et poolteise nädala pärast võiks juba proovima minna.
Huvitav kas seal läheduses mingit "soodsat" majutust kah leiaks, kuhu autotäis seltsilisi ööseks võiks pikali visata.

esmaspäev, veebruar 02, 2009

Ööfilm: Slumdog Millionaire


Hakkasin juba arvama, et head filmid on otsa saanud, aga näedsa. Seepärast otsustasingi peale pikka pausi ka ühe filmiteemalise kande teha.

Algab nagu mingi sõjafilmi piinamis-ülekuulamisstseeni ja dokfilmi seguga ning edasi siis juba vaheldumisi seiklus, dokk ja armastuse sugemetega asi järgi. Stseenid pätipoiste lapse- ja noorpõlvest on kaasakiskuvad ja ühtlasi vägagi seletavad. Verd ei lenda, kuid mõneski kohas on jõhkrust ja vägivalda, kuid see kõik tundub nii peategelase elu juurde kuuluv, et ei häiri karvavõrdki.
Kultuuride erinevus on ikka metsik ja eks see oli ka üks huvitavuse põhjusi. Mitu korda mõtled, et tegelt ju normaalsed inimesed nii ei teeks, aga siis teeb stsenaarium sellise keeru, et kõik klapib ideaalselt nende segaste käitumistega. Osaline tulemus oli juba suht filmi alguses teada, aga kuidas täpselt film lõpeb jäi siiksi viimaste minutite peale. Igate meeldiv 2 tundi. See, et film on saanud maailmas kõvasti tunnustust näitab muidugi selgelt, kui hea maitse mul on :)