Uut moodi seiklused on tulemas

Mu salajane soovinimekiri muutus sel nädalal 5 ja pool meetrit lühemaks.
Selle 5 ja pool meetrit tassisin teisipäeva õhtul vaskjala veehoidla randa ja kütsin sellega 6,5km ülesvoolu. Vahepeal tervitasin luikesid, piidlesin pardiperet ning vahtisin põõsas kükitavat kitse. Kui pimedamaks hakkas minema tulid ka nahkhiired välja ning tiirutasid pidevalt mu ümber. Kobras laksas sabaga kalda ääres, kuid hoolimata vaikselt ootamisest ei ilmutanud rohkem enam mingit märki. Tagasi aerutades juhtus ta mulle natuke lähemale, aga peale nina rohkem midagi ikkagi ei näinud. Nii tore õhtu oli, et isegi lampi ei viitsinud panipaigast välja koukida, kuuvalgel sillerdava vee peal oli mõnus sõita. Kui neid vee kohal lendavaid sitikaid ainult nii palju ei oleks.

Autoga kodu poole sõites tuli raadiost lustakas lugu "Meeeeelde jääääääb ..... kauaks ...." Olin samal meelel, kuid discoshõu asemel mõtlesin millestki muust.

Nüüd tuleb see värvika ajalooga alus veel korralikult korda teha, eskimo selgeks õppida, mõned vajalikud varustusjusjubinad muretseda ning hea äraolemine on garanteeritud. Kahju ainult, et pole kahte, seltsis oleks kindlasti toredam.
Ja hoiukoht tuleb kah valmistada. Esimese hooga sai tõstetud elutoa põrandale ja hiljem trepiauku püsti. Kui aga kuu aja pärast trepp tuleb, siis peab asi kahjuks toast välja kolima. Tegelikult oleks ju päris huvitav nurgas seisev sisustuselement.

Varustuse jaht

Viimasel ajal on seiklustega nadi lugu. Pole ei aega ega vahendeid.
Küll aga on saanud hullu moodi igatsugu varustuse jama korraldada. Vaja mineva varustuse nimekiri on pikk ning väheneb aeglaselt. Lisaks aga tekib sinna kogu aeg midagi uut. Viimasel ajal tegevuses olnud siis jalanõud, joogisüsteemid, sokid, seljakotid, riided, rattavarustus ja veevarustus ning kõiksugu muud jura. Lisaks tavapärased ehituse ja muud probleemid.

Kõiki neid vidinaid vaja proovida ja testida ning selleks kõigeks peab aega leidma. Kõige hullem on aga see, et mul on jalale vist mingi jama sisse löönud, sest vasaku jala säärekont teeb valu ja jooksupaus pole ses suhtes väga suurt muutust toonud. Vähem kui kahe nädala pärast aga peab
Saaremaal tegusid tegema. Seks ajaks on loodetavasti jalg jonksus ja varustuse osas selgus majas. Seniks aga proovin ilma jooksmata kindlaks teha, millise tossuga kannatab märjalt pikka maad joosta.

Kiire ja odav

Oioi... mu rattal pole esiporikat ja vaja sopasele rajale sõitma minna...

Võtsin katkise krohviämbri, saagisin sealt paraja lapaka, lõikasin aiavooliku otsast para pikkusega jupi raamikaitseks, otsisin autost kaks pikka kaablisidet ja voila.

Nägi ikka väkk välja küll, aga tegi oma töö ära, sest hambavahed ja silmalaud polnud peale sõitu soppa täis.

Ratast hiljem remonti viies aga vaatas mehann asja kahtlustavalt ja küsis kas võtame selle jubeda värgi siit maha kohe või natuke hiljem. Nii siis oligi, et käisin porikate stendi juurest läbi.

Aga juba teisel sõidul kukkus see uus ja kallis porikas kinnitusdetaili purunemise tõttu küljest ära. Pole veel parandanud ja sõidan ilma kuni järgmise sopase sõiduni või kuni paranduskihk peale tuleb.

Tiimi?

Tuleb välja, et pean siiski ka sel aastal xDreamil nägu näitama. Vähemalt arvasid niimoodi EPL fortuunad ja mul on nüüd tagataskus ühekordne A-raja tiimiosalus suvalisel xdreami etapil.
Sülle kukkunud õnne mul seega võimalik ka natuke jagada, aga selles suhtes pole enda tahtmistes veel täielikult selgusele jõudnud. Etapivalikuga on lihtne, sest karta on, et öisele sel aastal ei saa suht organisatoorsetel põhjustel minna, sprinti ei viitsi, seega jääb üle vaid kolmas Elva etapp, mis saab toimuma 26 juuli.

Ühest küljest on oma punt hea ja kindla peale minek, tead kes kui tugev ja mida oskab ja mis inimene on. Teisest küljest oleks vaja vaheldust. Just kogemuste omandamise ja õppimise seisukohast. Tugevamatelt ja targematelt on ikka parem õppida, kui ise teooriat otsida ja katseeksitusmeetodil proovida. Seega on vaikselt pähe hiilinud mõte ajada kokku kaks tugevamat/osavamat/kogenumat seltsilist, kes oleksid nõus mind osaluspileti eest natuke järgi aitama ja ootama. Eriti tore oleks seda teha segatiimina. Kust aga leitakse tugevaid tegijaid, kes veel kuskil tiimis kirjas ei ole ja kes on valmis mingit tundmatut tegurit oma ridadesse võtma? Mina ei tea kahjuks peale xdreami foorumi ühtki sobivat kohta, aga kui muidu midagi välja ei tule, siis eks peab mingi hetk sinna posti panema. Elame näeme. Samas kui keegi siit seda loeb ja tunneb, et on tugev ja osav ja tahab, siis antagu teada.

Uus treeningkaaslane

Eile sai siis lõpuks nii kaugele jõutud, et plika piisavalt terve ja minul piisavalt pealehakkamist, et läksime koos trenni tegema. Oma uue veloga ja ilma abiratasteta on plikal siledal maal justtäpselt selline tempo, mis minu jooksusammuga enamvähem ühtib ning ürituse võib õnnestunuks lugeda. Tüüp väsis küll suht kähku ja kruusateel on vänderdamist ikka veel omajagu, aga küll see harjutamisega üle läheb. Ja kui tasakaal paremaks muutub, siis jääb ka jõudu väntamiseks rohkem üle. Varsti jõuab ehk kätte aeg, kus ei pööra enam poole pealt tagasi vaid teeme terve ringi ära. Võib ka olla, et kui ta suu mulisemise arvelt natuke kinni paneb ja sõitmisele keskendub, siis jõuab jõud ka jalgadesse ja tasakaal kehasse, aga see pole vist võimalik. Terve see pool tundi, mis me eile liikusime möödus pideva jutuvadina saatel. Mõnele ikka on seda jutukust antud.
Ja kindad peab kah pisikesele kätte panema. Käteraputamise ja jaheda ilma vastu. Huviav, kas nii pisikesele käele pehmendustega rattakindaid kah on?

Ostusoovitus

Quechua ronimissussid number 38 jalale.
Täna vaid 25 krooni. Homme ehk juba 20.-
Ja kui keegi ära ei osta, siis langeb hind laupäevaks kuni 10 kroonini. Ja 11 mai on ilmselt juba letilt kadunud.

Kes soovib see proovib, minu jalg on kahjuks pirakas.
Leitavad on: Mustamäe tee 18, teine korrus, laste jalanõude riiul.

kevad"jooks"

Plaan kevadjooksuga tore trenn teha läks korda. Küll mitte päris nii nagu oleks puhta jooksuga, aga seegi oli tore elamus. Plaan siis poole perega sportlik matk teha nii et mina jala ja teinepool rattaga.

Esimesed 2 km Liiapeksilt oli hea kruusa/liiva tee. Siis keeras aga rööpasse sõidetud muldteele ja seal sõitmiseks vaja suuremat kogemust jalgratta seljas. Siis vahepeal jällegi nati lihtsamat teed kuni Järvi järvedeni, mille kaldal sai jällegi ratast tihnikust läbi suruda ja üle kraavide ja mahalangenud puude upitada. Enne suure soo ületust sai veel sutsuke joosta/rattaga sõita ning siis edasi tuli laudtee ja Paukjärve oosistik. Kui esimene pani ainult psüühilise piduri kitsa raja ja laudadevahelise vahega, siis teine oli ka füüsiliselt ratturile väga raske. Siinkohal ma siis aitasin kohe pikemalt ratast tassida ja käsi seljal tehnikaga pooljärske tõuse võtta.
Peale jussi järvede ümber tiirutamist muutus maastik laugemaks ja teed sõidetavamaks ning mina sain jälle jooksma hakata. ja nii mõningate vahepaladega lõpuni välja. Kahes kohas oli küll väikene raja kaotamine. Esimene koht, kus oli märk 65km suusaraja kohta sai väikene mägine lisapaun tehtud. ning suts enne Ännijärve ärakeeramiskohast mööda põrutatud ja mööda suuremat teed paralleelrada võetud. Järgmisel korral sama rada liikudes juba tean ja oskab ehk paremini punaseid täppe jälgida. Kuigi jah ega neid seal aegviidu poolses otsas just ülemäära palju puudele tehtud polnud.
Kõigega koos siis pea 5 pool tundi metsas liikumist

Samas see ratta liigutada aitamine tekitas soovi ka ise sama trass korralikult otsast lõpuni sadulas läbida. Noh eks minagi pean seal nii mõneski kohas ratast käekõrval talutama, aga kindlasti mitte niipalju, kui seekord.