Sulistamised parditiigis

Hiljutise tormilise süstamaratoni järgselt on ilm juttu täis. Ka muidu süstandusest kaunis kauged inimesed võtavad sõna ja arutavad ja soovitavad (peaasjalikult merest/lainest/tuulest eemale hoida).
Selles valguses sai siis üks õhtupoolik natuke enesepäästmise nippe proovitud. Kahjuks polnud tuult ollagi ja kõike tuli proovida siledal, kuid see-eest mudases tiigivees. Üllatusmomenti pakusid seal lainete asemel aga vetikad ja sogane keskkond.

Eelmisest keeramisest on väga palju aega möödas, mistõttu alustasin toe najal puusanõksu meeldetuletamisega. Seejärel tulid kerged aerutoed ning siis juba pea alaspidi. Ei tea, kas olin enda jaoks kõik hästi läbi mõelnud, või oli lihtsalt õnne, aga paat tuli tagasi püsti kergelt ning lihtsalt. Edust tiivustatuna sai veel mõned tiirud tehtud ning jäin oma sooritusega peaaegu et rahule.
Kõrvalt vaadates aga selgus, et mu keha on liiga risti (külje peal). Sai siis seda kah nati proovitud timmida, aga tulemus polnud vist kõige parem.

Et oleks vaheldust, siis vahepeal sai proovitud, mis asi see aerupadi on ja mis temaga teha saab. Uurisime ja selgus, et on selline kollane taskuga täispuhutav padi ja sellega saab edukalt üksinda paati tagasi ronida. Vähemalt sai seda teha siledal tiigiveel. Ahjaa, üksinda süsta tühjendamisega ümberkeeramist on ilma aerupadjata suht võimatu teha. Õigeks keerata saab ka muidugi niisama, aga siis on aluse tühjakspumpamine väheke pikem ettevõtmine.

Noh ja et veelgi rohkem erinevaid tehnikaid selge oleks, siis ka lihtne T-rescue harjutus. Väga lihtne, aga alguses võtab aega.

Märgsisenemine mul küll õnnestus, aga sellele järgnema pidanud eskimo pööre mitte. Aeru ei saa õiges asendis kätte (vaja nati tuunida) ja täis süstaga keeramine vajab paremat tehnikat. Aga küll seda saab veel lihvida ja egas ta tulemata jää.

Iga asja vahele mahtus tavaliselt ka paar eskimo pööret, mis pikapeale vaevalisemaks muutusid. Ei tea, kas süüdi väsimus või ülepüüdlikkus või miskit muud, aga mida aeg edasi, seda keerulisem oli tagasi püsti saada ning märgväljumised muutusid tihedamaks. Korra juhtus selline kahetsusväärne seik, et suutsin põlle aasa sissepoole pakkida ning peale kahte ebaõnnestunud pööramiskatset paadist eemaldumine esimese hooga ei õnnestunud. Koheselt meenus jutt paanikahoost tingitud vägeva puraka kohta, mille mõjul isegi nõrgemad isendid suudavad pool kokkpitti ja põlle puruks rebida, et aga paadist välja saada. Minul ilmselt siis polnud veel paanikat, sest jõuga mitu korda sikutades ja jalgadega tõugates minul see küll ei õnnestunud. Mõistus tuli pähe tagasi ja kraapisin sõrmedega sealt äärest selle põlle ikkagi irvakile ning sain ilusti paadist eemale. Peab aasale paar lisa nõelapistet tegema, mis seda põlle peale panemisel õigemas asendis hoiaksid.

Video pealt oma keeramisi vaadates arvan, et ebaõnnestumiste põhjuseks mitte puusanõksu taandumine, vaid ikkagi vale aeru asend, mis selliselt panduna piisavalt tuge ei anna ning veesügavusse ära kaob.

poolteist tundi vees sulistamist hakkas aga mõjuma võdinalihastele ning eks hakkas ka õhtu juba kätte jõudma. Harjutamist jäi seega ka järgmisteks kordadeks. Loodetavasti on siis ka tuult ning saab kõike ka reaalsemates oludes proovida.

Internet@tv ei tööta?

Samsungi telekatel ei tohiks Eestis olla reklaami, et sellega saab kasutada teenust nimega Internet@TV, sest ametlikult seda teha ei saa. Ja mis kõige kurvem, seda pole mainitud mitte üheski manualis ega õpetuses.
Ka google ei ole eriti varmas aitama, kui sa ei oska panna õiget märksõna. Selleks märksõnaks on "other country". Põhimõte selles, et igal maal on oma rakendused, mida lubatakse kasutada ning kui sul pole määratud maad (telekas on eesti puudumisel valitud "muu"), siis antud funktsioon ei töötagi. Õnnetuseks on see maa valik otseselt seotud digisignaali kellaajaga ehk kui võtta näiteks päritoluks Saksamaa, siis on telekavas kõik ajad 2 tunni võrra nihkes. Seda üritasin mingi hetk teha, aga pidev kellaaja arvutamine ajas pea sassi ja tegi tuju pahaks. Ja loomulikult on kõige rikkalikum rakenduste valik ikkagi ameerikamaa klientidele ehk seal on kellaaeg veelgi rohkem nihkes.

Helistasin isegi Samsungi ametlikule abiliinile, aga sealt ei saanud kah muud sovitust, et vaheta maad.

Siinkohal aga on üks nipp, mida samsungi support mulle ei oska või ei taha öelda ehk hooldusmenüü. Sealt kaudu on võimalik sättida parameetreid, mis tavakasutajale nähtamatuks jäävad. Üks neist parameetritest nätab ära ka internetiteenuse jaoks raporteeritava riigi ning seda muutes saabki juutuubi nautima hakata. Originaalõpetus võib mingi hetk kaduda, seetõttu teen ka kopipaste. Kes soovib see proovib. Mina proovisin ja näen nüüd nii juutuubi kui ka flickrit.

-------------------------
Step1: Get into Service Menu
Turn TV off
Press Info
Press Menu
Press Mute
Turn TV on
---> Service Menu will appear as TV turns on.
(All the steps must be done within 3 seconds)

Step 2: Turn On MediaLink
Go into "Options"
Change Medialink Type = Infolink ON

Step 3: Choose a country for Media Link
Press Return until you reach the top menu
Got into "Control"
Then into "Sub Option"
Make the following change:
Infolink Country = to any thing other than NONE, I chose Vietnam

Turn TV off, Turn TV on.
Press the Internet@ button. Surf Well.

Notes:
1. make sure you have configured the network as per the TV manual for this to completely work.
2. The weather will be for the country you chose in step 3, this can be changed on the widget.

xDream Tamsalus

Võistlus algas eraldi tulip jooksuga, mille teise käänakuga oleks ma peaaegu valesti pannud. Nool näitas natuke rohkem paremale, kui mina esimese raksuga suundusin. Sellegipoolest sain kiirelt õigele rajale, punkti kätte ning kokkusaamispunktis ei olnud viimane. Kolmandat oodates viskasin kerge pilgu ees ootavatele etappidele, aga väga ei jõudnud süveneda. Millegipärast öeldi meile vahetusala poole joostes number 6, mis tundus ebamääraselt vale olema.

Rulli tegime rullidega ja sõitsime natuke ringi ehk valisime parema teekattega tänavaid. Suurt see ei mõjutanud, sest rulli lõpu punkt on meil kaheksanda ajaga. Küll aga jõudsid meile järgi ja möödusid siis eraldijooksus C valikus vigu teinud tugevad tiimid ning koos jalanõude vahetuse ja rahulikult tehtud rattalõiguga Porkuni järve äärde suurenes meie kohanumber reaalsele positsioonile lähemale.

Esimese hooga pidi kaardile kandma saarte ja järve piirjooned, millega ma vist tagantjärgi targana enamvähem normaalselt hakkama sain ning seejärel juba kanuuga veele ja punkte jahtima.

Paar esimest tulid kiirelt vastu, vaja vaid kergelt mõlaga vett silitada. 14 käisime kanuuga aga 14-15-16 sain joosta. Ajastus oli täpne, sest lisaülesandele jõudsime koos.

Õllekastidest torni ehitamise lisalesande juurde jõudes olime väge täis ning tegime kribinal-krõbinal torni ära. Kui aga olime juba kenasti kanuusse tagasi istunud, hakkas silma järve ääres ilutsev punkt ning seetõttu pidime veelkord kaldast üles ronima ning uuesti torni ehitama. Vahelduse mõttes panime seekord kastid tagurpidi, et oleks mugavam üles ronida. See teine katse oli kindlasti üks kiiremaid aegu, mida kahjuks pole hetkel protokollist näha.

19 punkt oli see, mis mitmel korral mööda sõites näha oli, aga ta paistis olevat kuidagi vales kohas. ja nii arvasin, et see äkki hoopis mingi B raja jaam. Minu kaardi järgi õÕiges kohas aga punkti polnud ja nii vaatasingi, kuhu teised on oma rajad sisse tallanud. Üllatuslikult viiski see elevandirada läbi võsa eelpoolmainitud punktini.
järgmine samal saarel asuv punkt aga oli "paha". Või õigemini olin mina loll, sest olin maakitsuse oma kaardile liiga jämeda ja pikana joonistanud ning seetõttu kaapisin liiga varakult saarele. Kuigi ma siinkohal kasutan sõna saar, siis tegelikul toli mul jalge alla kari ujuvaid pokusid. Nii ma seal siis ringi tiirutasin aegajalt tühimikku kukkudes ning aegajalt lihtsalt vajuva jalgealuse tõttu külili vajudes. Kohtades, kus jalad põhja ei leidnud proovisin ujuda, aga ka see oli räige oksa ja juurikarisu tõttu raskendatud. Tiirutasin seal aga seetõttu, et "saare" sisemuses oli minig sarnane moodustis, mis mulle kaardilt vastu vaatas. Ainult punkti ei olnud. Kui ma lõpuks pikalt ja pidevalt saare tipu poole olin sumbanud hakkas kostuma hõikeid ja vilksatama kaasvõistlejate ürpe. Nüüd polnud ujuva puu külge kinnitatud punkti võtmine enam mingi kunst.

Edasi veel tavaline mõlamine ning oligi seekordne vesine osa läbi. Edasi sai paar lihtsat punktivahet rattaga ning jõudsimegi järjekordse jalgsietapi algusse. Ainult et seekord oli keegi unustanud kaardile kanda teed ja rajad ja metsad ja lagendikud. Vaid kõrgusjoonte ja soolapikeste järgi liikudes pole ma oma asukohas alati just kuigi kindel. Seega oleks pidanud alustama punktist 60, kus kaardi järgi pidi spikker olema. Õnnetuseks aga läksid enne meid just paar endas kindlate nägudega tiimi ning nede järel enamvähem kaarti vaadates sammusime otsejoones 63 poole. Mingi hetk muidugi selgus, et nad polnud midagi eneses nii kindlad ning järgnes suht sihitu aukude kammimine. Ja otseloomulikult samal ajal, kui meie kammisime said teised aru mis värk on ja tõmbasid ilma meile ütlemata leebet. Noh meil läks vähe aega, enne kui lõpuks oma asukohast parema pildi kujundasime ning suuna punkti õige asukoha poole sättisime.

61 oli mäest paremal, vaja ainult õigel kaugusel alla suunduda ning ka 59 tuli enamvähem, kuna seal oli hästi ära tuntav seljandik, mis õigesse kohta juhatas. Väljusime punktist sama seljandikku mööda plaaniga õigest nurgast suunaga 56 peale võtta. Nii me seal siis liikusime mööda künka külge, kuni ükshetk sattusime kenakese loha peale, mis meid kenasti punktini viis. Peale piiksutamist sattusin aga punkti numbrit vaatama ning millegipärast polnud see 56 vaid seesama 59, kust nati aega tagasi tulnud olime. No nüüd polnud küll enam mingit probleemi, sest eelneva korraga võrreldes vastassuunda liikudes sai ilusti mööda jälge 56 juurde. Ka järgmine 55 tuli vastu lihtsalt, sest nii suure mäe kõrval olevast suht paraja suurusega august on raske mööda kõndida, kui enamvähemgi õige koha peal ollakse. Tõenäoliselt oleks ka 57 samamoodi vastu tulnud, kui ma oleks hoolikamalt kaarti jälginud ning õigesse orgu laskunud. Selle asemel aga suundusime meie naaberauku, kus polnud sood ega punkti. Kui me lõpuks aru saime, mis viga meid varitsenud oli ja üle seljandiku õigesse auku jõudsime, oli kell juba armutult tükk aega omasoodu edasi tiksunud.

Edasi oli mõte võtta see keskmine 58. Sinnapoole astudes aga oli nina ees päris hea rada ning üks hetk selgus, et siit on palju lihtsam minna hoopis punkti 60. Ja ega hea oligi, sest nüüd lõpuks nägime ära selle spikri ning sealt mööda teed 58 ja tagasi minek oli juba vormistamise küsimus. Vahetusala lähedalt veel viimane punkt mööda sissetallatud rada ning oligi see võsas ragistamise etapp läbi. Edasi tuli juba tulipiga ratas.

Nüüd paar hingetõmmet ja hakkasime kaarti ja legendi võrdlema. Vaja oli leida vaid üks vahepealne punkt ning siis saaks otse kaardi järgi sõita. Millegipärast aga ei õnnestunud meil kuidagi kaarti ja legendi kokku viia (isegi praegu laua taga istudes ei tule välja) ning hakkasime legendi järgi sõitma. Oli pori ja liiva, oksi ja muda, aga lõpuks jõudsime söödasõimeni, kus sai kõrvu paitava piiksu teha.
Siit edasi sai juba kaardi järgi ning mina küll ei näinud kedagi, kes oleks legendi järgi edasi sõitnud. Kuigi see tiim, kes meiega koos sõitis ei omanud kuni järgmise vahetusalani aimu, kus me oleme või mis me teeme.

Peale rattarallit tuli väikene lisaülesanne puuliikide määramisekohta. Kask ja kuusk olid meil nii ühesugused valged, et vahetasime need omavahel ära, ülejäänud täppi. Peale kahe trahviringi jooksmist koukisime kaardi välja ning üritasime künklikul raiesmikul kuidagi etteantud joont mööda liikuda. Kohe esimesest nukast pööras meie ees liikuv tiim valesti, aga ma õnneks vaatasin kompassi ning läksime nati õigemasse suunda. Kuidagimoodi künkaid ja lohkusid jälgides üritasin enamvähem pildis püsida, kuid ma pole siiani päris kindel, mis trajektoori pidi me selle esimese punktini jõudsime. Läks aga nii hästi, et saime täpselt oma esimesele punktile pihta ning sealt edasi oli juba lihtsam. Joone tagumises otsas oli segadust vähem, sest valikuvariante lohade näol vähem, kuid tagasi raiesmikule jõudes ning viimast punkti otsides oli väike eksimise noot jälle tekkimas. Hoolikalt kive ja tipukesi ja lohke vaadates sattusin aga kuidagi eksiteele ning siit päästis vaid kuskilt kõrgemalt künkalt nähtud loha üles otsimine. Viimane punkt käes, kiirelt ratastele ja kiirelt Tamsalu poole tagasi.

Juba hommikul stardi poole sõites hakaksid paremal käel silma kõrged hooned, kuhu nüüd suundusimegi. Mina kui lambiomanik sain rakmed jalga ja kiivri pähe ning sibasin mõõdetud sammul mööda treppi hoone kõrgeimale korrusele. Oi nei treppe oli palju. Üleval oli põrandas augud, kust pidi siis lambivalgel alla laskuma. Ühes sellisest suundusin minagi pimedusse. Keset seda pikka laskumist rippus ka üks punkt, mille võtmine raskusi ei valmistanud.

Nüüd jäi enne finishit vaid üks punkt, mille kõrval legendis ilutses kirjeldus TÄHELEPANUÜLESANNE. Kus siis pidi esmase hajutuse rajal olnud Nike ACG lipu juures olnud punkti ära märkima. Selle otsimist alustasime tunneli juurest, sealt edasi jõudsime salomoni lippude juurde, siis käisime Running lipu juures mispeale arvasin teadvat, kust õiget lippu leida(noh kolmas rajavariant). Üllatusena aga vaatas sealt vastu hoopis rootsipanga lipp. Sellepeale ei osanudki kohe muud teha, kui valisime kolmest kõige tõenäolisema ning märkisime punase Running lipu juures punkti. Kõige selle peale kulus meil meeletud ajad ning 6 kohta.

Metsast välja saime ei rohkem ega vähem, kui 7 tunni ja 6 minutiga, mis andis meile 41-se koha. Väikene edasiminek eelmise etapiga võrreldes, aga tühja õhku on sees veel küll ja küll. Tõsisemad eksimused punktides 16 - 2min, 20 - 7min, 48 - 20min. Reljeefikaardi peal oleks saanud suuremaid vigu vältides võita 20-25 minutit ning rattaralli esimese otsa läbipuremisega veel 10.

Minu esimene tõsine merelaine

Käisin, nägin ja jäin püsti võib öelda osalemise kohta Kaberneeme süstamaratonil. Selle võistluse kohta on nüüd igas uudistekanalis seoses traagiliste sündmustega mitmekülgset infot, kuid kõik pole mitte selline nagu paistab. Lõpptulemus kolme uppunu näol on aga vägagi traagiline ning selle valguses oleks pidanud midagi teistmoodi korraldatud olema. Oleks on aga oleks ning juhtunut see ei muuda. Küll aga on meil võimalus sellest kõigest tuleviku tarbeks midagi kõrva taha panna ning tulevikus ehk teistmoodi käituda. Aga nüüd siis minu nägemus trassist, oludest ja läbielamistest.

Enne starti oli tuul. Päris tugev, kuid mütsi peast ei puhunud ning merele vaadates oli näha vaid laiska loksumist. Mina oma tarkusest arvasin, et kuna on maatuul, siis selle tõttu on laine väiksem ning seega ka turvalisem. Esimene ots oli sisseharjumiseks, kuid poolel teel Rohusi nukani hakkas laine kasvama ning süsta saba nügima. Korraks sai küll kiiluga natike proovitud, aga parema manööverdamise nimel tõmbasin selle varsti sisse tagasi. Minu õnneks oli lainete kasv suhteliselt sujuv ning nii sain aegamööda harjuda laine ja süsta käitumisega ning õppida alust õiges suunas hoidma. Jäin selle tõttu küll liidrigrupist maha, kuid see pole üldsegi oluline.

Mõttes oli vaid see, et jälgida lainete liikumist ja püsida enamvähem kaasvõistlejate läheduses. Minu jaoks kõige ohtlikumana tundunud lõik oligi Rohusi tipust Pedassaare poini ja peale seda natukene maad külglaines sõitmine. Kuigi räägitakse siin kolme ja neljameetritest lainetest, siis mina ei julgeks üle poolteise meetri pakkuda. Aegajalt oli küll kahe laine vahel sügavam auk, aga siiski mitte nii kõrge, kui põrandal istudes kontori lagi (umb. 3m).

Peab nentima, et kahel korral sattus aer pahasti vette ja samal ajal oli süst lainesihis ning lainehari tegi sahmaka. Päästis mind aeru haarde ja asendi "vabastamine" ning kehaga tasakaalu otsimine. Esimene oli suht alguses, Rohusi juures ning teine natukene peale Andineeme poole keeramist. Sealt edasi oli muidugi ka pealetulevat lainet juba näha, mis andis võimaluse end vastavalt lainele kallutada ja hoida. Võtsin ka tempot ja liigutusi rahulikumaks ning jälgisin aga alatasa lainet. See oli edu võtmeks, sest nüüd õnnestus end hoida nii kursil kui õiges asendis. Hiljem muidugi selgus, et see erkoranz asi, mille peale ma suunda hoidsin ei olnud mitte poi, vaid kaater ning tegelik sihtkoht oli tublisti teises suunas. Aga nagu hiljem kuulda, siis oli teisigi, kes sama tünga osaliseks said. Üldse silmasin ma trassil ainult kahte poid (kollasega kaardil).

Andineeme randa jõudsin tervelt ja rahulikuna. Isegi kokpiti krae pragude vahelt läbitunginud vee hulk ei olnud veel nii suur, et oleks pidanud tühjendustööd ette võtma. Süstadega lainetemurrus nikerdajaid oli hulgim ning minema sain sealt enamvähem üheaegselt koos paari kahese ja kolme-nelja ühesega. Kuigi olin otsustanud tagasi aerutada kalda äärest sai esimene hetk sarnaselt teistele suund võetud Pedassaare tipu peale. See oli kõigepealt tarvilik murdlaintest välja pääsemiseks. Hiljem kui lainete suund juba tuule suunaga ühtis sai nina rohkem ranna pole keeratud. Niimoodi seal nühkides oli vahepeal tunne, et sikuta mis sikutad, edasi ei liigu. Sama palju kui jõuad edasi aerutada lükkab tuul ja laine sind jälle tagasi. Kõik see sundis veelgi rohkem kalda poole hoidma, kus tuulel ja lainel vähem rammu.

Siin rannale lähemal oli laine madalam vaid aegajalt sügavamaid auke tekitades, kuid üle pea polnud kordagi. Küll aga valmistas tuska tuul, mis oli niivõrd tugev, et üritas aeru vasaku laba peale puhudes tasakaalust tasakaalutust teha. Õnneks oli see puhanguti ning neil hetkedel tuli lihtsalt madalamat profiili hoida ning kehaga kergelt vasakule naalduda. Salmistu sadama juurde jõudes oli üks ühestest eest kadunud, üks kõrval ning ülejäänud kuhugi tahapoole jäänud. Väga ei julgenud keerutada ja nii ma päristäpselt ei teadnudki, kes või kus mu selja taga on.

Haapse nuki juures oli minu ees üks kahene ning taga pidi olema üks ühene ja üks kahene süst.Laine väga hull ei tundunud ning lõpp-punkti majad paistsid siinsamas läheduses olevat. Päris kalda äärde ei hoidnud vaid suundusin kergelt fnishi punktist sisemaa poole (vasakule).
Kuskil poolel maal nukist sadamani tekkis suht tihe ja nati kõrgem ja teravam külje pealt tulev lainetus ning tuul oli selle koha peal pidevam ning tugevam. Tuul ja laine kandis küll pidevalt kursilt paremale mere poole, kuid niikuinii pidi süsta nina alatasa vasakule poole rohkem lainega risti olevaks korrigeerima. Kokkuvõttes sai parem käsi tuntavalt rohkem koormust kuid suund püsis enamvähem õige.

Siinkohal oleks ehk paslik märkida, et iga laine ei ole kõrge ning sama laine pole igal pool ühekõrgune. Kolm tõmmet ette vaadates ja mõeldes oli võimalik kõrgemad laineharjad vahele jätta. Piisas vaid mõnes kohas kiiremast ja teises kohas aeglasemast tõmbest, et laine eest või tagant mööduks. Kui ma sellele mustrile pihta sain muutus olemine kraadi võrra julgemaks. Alles viimasel kahesajal meetril taganes lainetus, kuid tuul oli endiselt vastikult nügiv. Rannale lähenedes lisandus sellele veel ka silmi torkiv liiv. Vähemalt miski, mis merel ol parem, kui kalda lähedal.

Aeg 21 km läbimisele 3:19


Arusaamine, et midagi on pahasti ja et seal kauguses tiirutav kopter on seotud võistlejate otsinguga jõudis minuni alles tunni möödudes ning sealt edasine oli juba ootamine ja lootmine.

Sõidu ajal hakkasin seal omaette lainetel hulpides mingi hetk tõsisemalt juurdlema selle üle, et mis on minu edasised käigud, kui peaks juhtuma kõige hullem ja ma ümber käin.

Esiteks loomulikult pean proovima eskimot, aga võib juhtuda, et paanikas ja oludest sõltuvalt ei suuda seda alustadagi või ei tule asjast midagi välja. Arvestades seda, et ma pole just usin keeraja, on ebaõnnestumise tõenäosus 80%

Siis peab tegema väljumise ja süsta õigeks keerama.

Oma aerupadja asemikku täitvad klotsid olin maha unustanud ning ainuke asi mis pähe turgatas oli joogikoti tühjendamine ning õhku täis puhumine. Selle kestal nimelt on üks lukuga pilu, kust saab ehk aeru otsa sisse torgata ja padjana kasutada. Ehk siis oma olemuselt meenutabki aerupatja.

Ja siis loomulikult kaelas rippuva telefoni teel kohe abi kutsuda. Number oli olemas ja ka kirjeldus kuidas oma asukohta määrata oli peas enamvähem valmis mõeldud.

Nüüd hiljem arvestades veetemperatuuri ja lainet arvan, et kõige selle jaoks ei oleks võibolla aega ja jaksu jagunud. Seega hädaabikõne esimesena ning muu peale seda.

Samuti olen endamisi juurelnud selle üle, et mida oleks saanud teistmoodi teha (arvestades infot ja olusid mis tol hetkel olid) ning leidsin kaks asja.

- tagasiteel oleks pidanud kogu aeg hoidma rohkem kalda varju.

- Suure lainetuse avastades oleks pidanud leidma paarilise, kellega kokkuleppeliselt koos edasi sõita ja vajadusel vastastikku abi anda.
Rohkemat ei tule pähe.
Korralduse poole pealt pole mina mingi ütleja, aga see siin kõlab vägagi loogiliselt.

Ja järgmine kord, kui vee peale lähen harjutan iseseisvalt süsta ronimist.

Kuidas tehnikast sai tempo

Üritus käia iga nädal vähemalt korra süstaga trenni tegemas oleks paari uksevarga tõttu peaaegu luhta jooksnud. Juhtus aga nii, et õnnetute asjaolude kokkulangemisel vabanes üks õhtu ning tegingi plaani. Paadi sain katusele rekordkiirusega ning juba 20 minutiga olin vee ääres ning valmis.

Mõte oli teha tehnika lihvimise õhtu, et end mitte väga ära väsitada. Mõne päeva pärast ju Kaberneeme maraton tulemas ning seal võiks liigesed korralikult toimida. Eks saigi siis proovitud tihedamalt ja lühemaid ning harvemini ja tugevamaid tõmbeid. Kehaga ja jalgadega ja kätega ja õlgadega. Proovisin nii kaua, kuni tempo tõusis ja üllatuseks tõusis isegi pulss. Kui viimastel sõitudel on olnud tegemist, et pump minutis rohkem kui 140 lööki teeks, siis seekord sõitsin korraliku tempoga, tegin tööd kogu kehaga ning koormus püsis. Selle peale loomulikult ei tulnud tehnika lihvimisest enam midagi välja ning edasine oli juba puhas temposõit. Ja parem kah, sest nii kui natuke uimerdama jäin olid imejad kohe platsis ning pistsid nokad sisse. Nii ei jäänudki muud üle, kui kogu aega käte ja kehaga vehkida. Ja niimoodi kuni Tartu mnt silla alla välja. Sinna jõudsin täpselt siis, kui möödus tund ning silla all kükitav kalamees õngega haugi välja sikutas. Tõstsin talle korraks pöidlad üles et tubli töö ning keerasin otsa ringi. Tagasisõit voolu tõttu sutsu kiirem ehk kogu sõit sai tehtud 7 minutit alla kahe tunni. See on juba päris tore tempo ma ütleks.

odav tööjõud*

Jällekord on juuni kätte jõudnud ja see igaaastane päev tuleb oma vääramatu jõuga. Optimist minus tõstis aga taas pead ning saatsin laiali kutsed tähistamaks oma sünnipäeva märjalt ja raskelt. Seekordseks plaaniks oli külalisi räigelt oma huvides ära kasutada ning panna nad tööd tegema. Täpsemalt siis puid saagima ja tükeldama. Et aga ülesanne liiga lihtne ei oleks kupatasin asjaosalised kogu varustusega paatidesse ning Pirita jõe kõige läbimatu lõigu algusse. Hoolimata sellest, et kasutasin inimeste kohalemeelitamiseks sõnu nagu piknik, õlu, saun, lõbus, matk -- hammustas suur osa kutsututest mu hirmsa plaani läbi ja jättis kohale tulemata. Need kes pahaaimamatult kohale jõudsid, topiti kiirelt paatidesse ning allavoolu minema.
20m kaugusel oligi esimene proovikivi. Või tegelt oli seal ikagi puurisu, millest saagide ja oksakääridega pidi endid läbi närima. Plaan oli tekitada igale poole nii lai avaus, et kõige laiem paat ehk siis minu oma läbi mahub. Kui esimene tõke läbitud, ootas sealsamas kohe järgmine ja järgmine ja järgmine ja ....
Üritust planeerides olid eesmärgid suured ning trass ka vastavalt sellele pikaks venitatud. Tegelikkuses aga oli tempo madal ning tõkete lammutamiseks läks hoopis rohkem aega ja vaeva, kui võiks arvata. Nii siis juhtuski, et piknikku ei pidanud me mitte Tuhala luhal, vaid siinsamas algusest mõne jõekääru kaugusel jõeniidul. Vorstid ja koogid aga maitsesid täpselt samamoodi hästi.
Söök ja jooks tõi paadisõidu huvi ka kõigeväiksematele tagasi ning saigi natuke edasi murtud.

Ümmarguselt 5 tundi algusest saabusime sobivasse lõpetamise kohta. Olgugi, et 10 asemel oli läbitud vaid kaks kilomeetrit oli see siiski kõige risusem jõe lõik ning sinna läbipääsu tekitamine vähemalt minu jaoks suure tähtsusega. Võiks ju loota, et ka keegi teine seal sõidab ja tehtud tööst rõõmu tunda saab.

P.S. Kaks saagi kolme kummipaadi ja ühe süsta vahel jagamiseks oli ilmne alaarvestus. Kui kunagi peaks analoogset korrastustalgut organiseerima, siis saage peab olema rohkem ja kirvest pole vaja kaasa võtta.

* töötasu natuuras ja 130 kraadises kuumas õhus.