Kodasoo kõrgusjoonte ja ilma soota

Üle ei-teagi-kohe-kui-pika aja jõudsin päevakule. Kohe esimese punktiga sain aru, et kui ikka pole harjutanud, siis ei tasu jalad seljas metsa poole tormata. Tavaliselt lõppeb selline tegevus ikka padrikus.

Niisiis olin kodasoos reljeefikaardiga punkte otsimas. Esimese hooga üritasin ikka lihtsamalt saada ja kuigi kaardil oli vaid teekese esimene jupp tundus suund enamvähem õige olema ja panin mööda seda punuma. Loomulikult keeras mõõtkava mulle käru ning endal pea laiali otsas, mistõttu sattusin eiteakuhu. (Punkti 36 juurde, mida mu kaardil polnud). Pikapeale ikka jõudis pärale, et mis kraav see on ja kuidas peaks õigesse punkti jõudma. Järgmine segadus viiendaga, kus jällegi teerada kasutasin ning seetõttu liiga reljeefi ära kadusin. Õnneks aitas sealsamas lähedal olnud "abipunkt". Poole peal ehk kümnenda otsimisega oli suund väheke vale ning sattusingi jälle edasi-tagasi otsingureziimi. Õnneks seekord mitte kauaks, kuna punktidevahelised vahemaad lühikesed.
13 asukohta teadsin täpselt, aga millegipärast kõndisin ma selle ümbert ringi ilma et oleks augus punkti näinud.
14 ajas oma pisikeste künkakestega minu lugemise sassi ning põrutasin täie auruga mööda.
15 kus olin juba korra olnud jäi silme eest varjule ning lähenesin samamoodi teekese pealt ringiga, nagu eelmisel korral.

Kõige suurem jama oli aga punktiga 19, mida otsisin hoopiski vale seljandiku juurest. Õnneks hakkas mingi hetk pikemaid otsingukaari tehes silma kraavike ning selle taga ka uus seljandik ning loomulikult oli sealsamas ka otsitav punkt. Siit kuni lõpuni oli lihtne, mis ei väljendu minu ajas. Nimel oli mul tolleks hetkeks särgitaskud seeni täis ning nende selja peal hüplevate lisaraskustega oli suhteliselt ebamugav joosta.


Kokkuvõtvalt peab mainima, et kuigi koha nimi on Kodasoo ja kaardil oli sinist ohtralt ei näinud ma peale pisikese kraavi kuskil kohta kus jalad märjaks oleks saanud. Peaks hakkama tihedamini kaardiga metsas jooksmas käima.

Ära kaota aeru

Ikka tuleb ette situatsioone, kus aerutades juhtub midagi ootamatut ning haare aeru küljest kaob ning oled paadiga üksi. Kui vesi on sile ja voolu pole ja on valge, siis pole sellest lugu ja leiad aeru kiirelt üles ning saad kätte. Kui aga mõni nendest tingimustest ei kehti, siis on olukord nutusem ning tuleb tagavaraaeru peale mõelda. Või siiski mitte?

Kavalamad inimesed on selle tarvis välja mõelnud attribuudi nimega aerunöör. Mina ei mõelnud välja, aga vajadus tekkis äkki ning siis oli vaja kiirelt midagi kompunnida. Kõik, mis selleks vaja leidsin kodust õmblustarvete karbist ja niisama majapidamises ringi vaadates.

• takjapaela 10+10cm
• aas takjapaela tagasikeeramiseks(ühendus)
• kummipael ~60cm
• karabiin(haak, kinnitus) Minul kaelapaela keerlev ots
• ujuk

Kõige rohkem aega võttis takjapaela kokku õmblemine, kõige keerukam aga õige pikkuse leidmine. Minul sai esimese hooga liiga pikk (kinnitasin vesti külge rinna peale). Tasub aga teha pigem pikem kui lühem, sest lühendada saad sõlmedega, pikemaks aga ilma uut kummi panemata teha ei saa.

Igaks petteks sidusin karabiini juurde ka ujuki, et jupstükk kogematakombel lahti tulles ja vette kukkudes ära ei upuks. Ujuki suurus tuleb võtta vastavalt karabiini kaalule.

Ahjaa, kui valmistad niiskesse keskkonda mingit varustust õmblemise teel, siis kindlasti kasuta niiti, mis ei mädane ega kõdune.

Rinna peale kinnitatuna ei seganud aerutamisel üldse. Sisse-välja liikumised muidugi natuke kohmakamad, aga selleks hetkeks saab lihtsalt klõpsuga lahti võtta.  Minu oma on ainult üks disaini variant ning kui see ei meeldi, siis pane lihtsalt otsingusse "paddle leash" ning saad trobikonna eri versioone, kuidas ise teha ning mis on mingi disaini head ja vead.

Salaca kepp*

Oli plaan, tegin teoks.

Stardipaik enne suuremat sagimist

Kuna tegemist öise ettevõtmisega, siis üheks tingimuseks oli tiimi moodustamine. Sai küll mõeldud nii ja naa, aga lõpuks panin ikkagi lätlasega leivad ühte kappi. Niisiis sai minu paariliseks kohalike oludega tuttav ja  "eriti sitke läti vanamees" Andris Stavro.

Andris

Kõigepealt anti start kanuudele, siis 10 minutit hiljem kahestele kajakkidele ning veel 10 minutit hiljem saime meie sõiduloa. Strateegiat paika pannes lubasin paarimehel alguses tempot teha ja ise siis kuidagimoodi sabas püsida. Eks see minu sõidumaneeri arvestades natike riskimine oli, aga olen kuulnud, et jänesed ei pidanud shampust jooma.

Peale stardikäsklust hakkas ilge veevulin ning proovisin eesotsas liikuvale Andrisele sappa saada. Õnneks oli jõgi käänuline, sest muidu poleks ma tema pika ja sirge paadi ning kulpaeru tempos püsinud. Nii me seal siis üheste parve eesotsas liikusime. Tema kiirete tihedate tõmmetega ees ja mina võimalikult kiiluvees olles ja aeglaste pikemate tõmmetega järel püsides.
Õhtu aga läks iga minutiga hämaramaks ning ühel hetkel mõistsin, et ei saa enam kurvide lõikamisega jõudu kokku hoida, sest pimedusest võib suht äkki mingi takistus välja hüpata.

Järgnevad kaks tundi möödusid võideldes ning eespool startijaid kinni püüdes. Enamus oli otsustanud liikuda lambivalgel, kuid meie tiim hoidis vähemalt esialgu tuled kustu. Nii oli kallaste ja taeva järgi hea sõita ning ei pidanud kogu aeg pead keerutama ning kaldaid otsima. Vaid mõningatel hetkedel sai kahtluse korral prozektor sisse lülitatud ning jõge valgustatud.

Toredad kivitornid keset jõge.
Kaugelt vaadates paistsid nagu kanad.

Niisiis sai umbes kahe tunni pärast mu jaks otsa ning võtsin tõmbele rakendatavat jõudu vähemaks. Üllatuseks aga ei jäänud ma mitte maha, vaid liikusin edasi samas tempos. Lihtsalt tehnika muutus ökonoomsemaks. Järjest tihedamaks muutusid hetked, kus mina "murdsin lainet" ning mingist hetkest alates oligi positsioon vahetunud.


Kui kell sai üks, olime möödunud kõigist kanuudest ning eestpoolt ei olnud enam tükil ajal miskit näha olnud. Jõgi oli laisk, hallid toonid ümberringi ning eks väsimus hakkas kah vaikselt saabuma. Tabasin ennast tundelt, et küll oleks nüüd hea magada. Viki sild andis märku, et vaid 9km oli jäänud poole maani ning seal saab korraks süstast välja ronida ning jalgu sirutada. Võtsin seega eesmärgiks enne seda mitte magama jääda.
Staicele tammi kohin, valguspulgad kaldal ning peagi olime süstadest väljas ning lohistasime need kaldast üles söögipunktini.

Menüü oli lätipärane. Soe tee ja leib hammastele läbimatu peki ja sibularõngastega. Võtsin tassi teed ning ühe leiva, millelt sibulad kohe maha nühkisin. Peale esimest hammustamise proovi sõin leiva alt ära ja peki poetasin põõsasse kohalikele kutsudele leidmiseks. Tühja kõhu lohutuseks võtsin veel ühe tassi teed.

jook, kompass, kaart

Peale tammi uuesti vee peale saades tundus öö veel eriti pime olevat. Kaldaid enam ei näinud, taevas oli tume ning jõgi oli kuidagi kitsamaks muutunud. See kõik tingis selle, et pidin ikkagi lambi süütama. See omakorda tingis aga selle, et lambivihust väljapoole ehk küljele ja kaugemale kui 50m midagi ei näinud ning õigel kursil püsimiseks pidi pidevalt peaga vasakule-paremale vehkima. Samuti pidi iga aerutõmbe ajal vaate otse ette suunama, sest vastasel juhul pimestas aerulabalt peegelduv valgus räigelt silmi.

Uni peale sirutuspeatust enam ei kimbutanud ning hakkasin just rütmi sisse saama, kui sõbrake tagatpoolt miskit kisama pistis. No eks ma siis otsisin sõbrakese aeru tumedatest vetest jälle üles ja ootasin kuni ta paadi tühjaks kallab ja uuesti sisse ronib. Kogu see protseduur võttis omajagu aega ning peale seda toimus tuntav tempomuutus. Kahjuks mitte kiirema poole. Edasine oli vägagi rahulik kulgemine, ainult pea tegi lambiga vasakule-paremale saagimisliigutusi ja otsis kaldaid. Kui meil sai läbitud ümmarguselt 70km oli juba nii valgeks läinud, et isegi Andris julges oma lambi ära kustutada ning hõikas rõõmsalt, et "Nightmare is over" Natukene sai ta sellest julgust juurde ning toimus kerge tempomuutus paremuse poole. No nii õige pisut.

Mis puu see punane on?

6 kiltsa enne lõppu hakkas aga merelt puhuv vastutuul rolli mängima ning tõmbas tempo veelkord natuke alla. Oma aja võttis ka kalavõrkudest (peaaegu et tamm) ringi tassimine ning siis oli juba lõpp enamvähem paista. Või noh oli paista meri, mis oli lõpu algus. Selle lõpu alguses oli siis veel üks lõik külgsuunas tulevat murdlainetust ning murdlainetuses muuli ääres randumine. Selle lõpu osaga oli mu paarilisel ning tema seedimisel sekeldusi, aga tiimitööna saime kuidagimoodi kaldale. Nüüd oligi jäänud vaid 200m kajakkide tassimist ning võis rõõmsalt käed pea kohale tõsta ja hüüda "jessss".

Läti pargikujunduselement

Seekordne saak oli üheste kajakkide "jüras kajaki" esikoht. Kogu aeg 95km läbimiseks 10:24 mis teeb keskmiseks kiiruseks tublid 9,23km/h Kuna eesmärgiks sai võetud 9+ , siis võib ürituse õnnestunuks lugeda. Siin muideks on veel peatused ja ümbertassimised sees ehk tegelik liikumiskiirus väheke parem. Üldarvestuses jõudsime lõppu viiendana ja loomulikult polnud meie ees peale kaheste paatide kedagi ehk siis esikoht oma paadiklassis oli käes.

Ise arvan, et kaks kahest kajakki oleks veel olnud püütavad, kuid selleks oleks pidanud ka teise poole trassist korralikult sõitma.

* Kui mu uus kuuevarbaline sõber mulle kärbseid pähe ei ajanud, siis kuidagi niimoodi peaks seda ürituse nime tõlkima.

See oleks juba midagi toredat

EPL sisaldas täna üht toredat uudist, mis annab lootust lähiaastatel ühe suusatunneli kerkimiseks eestimaa pinnale. Muidu poleks mul sellest uudisest ei sooja ega külma, aga muu hulgas leidus kirjatükis ka selline lõik:

• Plaanide kohaselt poleks keskuses mitte ainult 800 meetri pikkune murdmaarada, vaid ka 80 meetri kõrgune mäesuusanõlv, jää- ja kaljuronimisseinad, jääväljad, mida saab kasutada nii curling’uraja kui liuväljana, snowtubing’u liurada ning jõusaalid ja muud spordiruumid.

Natike kaugele küll pealinnast jääb, aga kui suvel saaks kirkat jää sisse toksida, siis ilmselt on nii mõnigi entusiast asja proovimas. Kui aga jää kõrvale jätta, siis 80m kõrgune ronimissein meelitaks siia turnijaid ka mujalt maailmast. Hiljuti soome ehitatud 29m kõrgune sein jääks selle kõrval selgelt kääbuseks. Ma millegipärast aga ei usu, et eesti ronimiskultuuri taustal ehitataks sein, mis nii kõrge. Pigem on arvata, et kuskile nurka mingi 15m ehk kerkib. Aga lähiajal loodetavasti selle kohta täpsemat infot. Kes teab võib ka siia kribada.

Pikk ja pime plaan

Enne väljamaale minekut on kõva eeltöö tehtud. Nüüd peab ainult korraliku valgustuse ja hea tiimi leidma ning võibki paugutama hakata. Vähemalt ära ei tohiks küll eksida. Pikkused on õiged (mööda jõge), aga alguspunkt tõenäoliselt mitte. Samuti on lõpp  täpsema info puudumisel märgitud umbmääraselt.

Huvi korral võimalus ka natuke parema resoga kaarti saada.

Jõgi võtab - jõgi annab

Peale tööd oli tahtmine aerutama minna ja kuna seltsilisi polnud, siis jällegi tuli jõgi valida. Seekord sai auto lõppu ette saadetud ning ise Otiveski silla juurest sisse mindud. Seoses muutunud veeseisuga oli jõe läbitavus ka natuke halvenenud, aga polnud hullu midagi. Kust muidu läbi ei pääsenud, seal kasutasin saagi, aga suurele puhastamisele seekord rõhku ei pannud. Hoopis hullem oli aga vetikate vohamine, mis mõnes kohas oli kogu jõe laiuse ära hõivanud ning sikutas pidevalt aerust. Pikapeale tuli kätte ka õige liigutus, millega aer ilma liigse kandamita veest(vetikatest)välja tuli.

Kuna jõge puhastada ei vitsinud ja kiirustada väga ei tahtnud, siis jäi üle vaid elajaid otsida ja ümbrust nautida.
Esimene lameda sabaga elajas tuli juba varsti suure rabinaga pikast rohust pläraki vette. Kaldad on suvega nii rohtu kasvanud, et isegi loomade sissevälja käimise kohad on kõrvaliste silmade eest varjul.

Kuna ma juba enamvähem tean, kuskandis need koprad sellel jõelõigul liiguvad, siis võtsin seekord rahulikult ja vaikselt. Piilusin ikka nurga tagant, kas keegi kaldal varitseb või ninaga vett künnab. Kuid ikkagi ujus ta sindrimanahk mulle märkamatult külje alla ja virutas sabaga vastu vett. Oleks mul kaamera käes olnud, oleks tõenäoliselt selle ehmatusega vette pillanud.

Järgmine tüüp sahistas kaldarohust vette juba enne kui ma nuka tagant välja jõudsin ning mina nägin vaid mudast vett seal, kus veeldumine (veestumine?) toimunud oli.

Neljas elukas mulistas vaikselt vee all, kui mööda sõitsin ning pärast saatis veel kerge helilise lööklaine mulle saatjaks kaasa.

Kui hakkas juba päris pimedaks minema, silmasin üks hetk eespool lainekolmnurka ning oligi saabunud hetk, kus nägin elus esimest korda kopra nina. Mustas öös, musta vee taustal oli ta must nina niiii hästi näha. Tegelt ka. Hiljem nägin veel paari lainekolmnurka, aga need olid pardid, sest koprad ju tiibadega ei vehi onju?

Lisaks faunaga tutvumisele vahtisin ka niisama ringi ja ükshetk tundus puurisu kaunis tuttava näoga ning vaatasin korraks jõe põhja. No mismanäen - saag. Väikesed pildistamis ja õngitsemistööd ning seis jõega oligi viigis 1:1

Kõige igavam lõik seekord oli kahtlemata mööda sirget "kanalit" sõitmine. Selle jupi ainuke positiivsus peitub  selles, et seal saab ühtlast tõmmet harjutada. Või noh tavaliselt saab, sest nüüdseks oli pea kogu selle 5 kilomeetri pikkuse sirge vallutanud vetikad ja mingist ühtlasest liigutusest polnud juttugi. Aina laveeri vetikates otsides natukene hõredamaid kohti, kus liikumine ladusam.

Ja paarsada meetrit enne lõppu sattus ette üks luik. Õnneks valge, sest musta luike poleks ma selles mustas öös ilmselt enam  silmanud. Esimese hooga liikusin vaikselt ja ta ei osanud mind väga karta. Lasi päris ligidale enne kui eemale ujuma hakkas. Igaljuhul jutustas ta mulle selle käigus midagi omas keeles ja kuna ma pole kunagi varem luige "juttu" kuulnud, siis proovisin sellest väikese helilise näidise kätte saada. Midagi isegi jäi kaamerasse, aga hetkel ei suutnud klippi lahti muukida ja üles riputada. Ehk mõnikord hiljem.

Kokku tuli siis 4 pool tundi vee peal olemist ning läbitud sai selle ajaga ümmarguselt 24 km vett.

Koselt Otiveskini

Sündis plaan. Lähen Koselt jõele ja sõidan nii kaugele kui päevaga jõuan. Hakkasin pihta sellest, et tegin kaardid ja lasin end koos varustusega Kosele sõidutada.

midakõike inimestel vaja ei lähe

Kogu jõgi oli siniseid kiile ja liblikaid täis

Silla juures sättisin oma asjad süsta ning astusin vette. Esimesed 200m möödusidki mööda põhja kõndides ja paati järel lohistades. Siis läks juba piisavalt sügavaks, et sai kivide vahel ka normaalselt liikuda. Normaalselt liikumine tähendas seda, et vesi oli piisavalt sügav, ei tähendanud aga seda, et oleks saanud segamatult sõita. Iga natukese aja tagant tuli ette puurisu. Seekord aga olin ettenägelikult pannud süsta tekile sae ning enamus takistustest sai katki saetud ilma paadist väljumata. Jämedad palgid, mis ulatusid ühest kaldast teise ja ei olnud altpoolt läbitavad tuli aga ikkagi alust tõstes ja lohistades ületada. Ühes käärus oli risuhunnik nii korralik, et seal saagisin katki kaks paadisilda ja mitu puutüve enne, kui suutsin süsta enda ees rägastikust läbi pressida.  Aeg aina läks ja läks, aga järgmist asulat ega ühtki selget maamärki silma ei hakanud. Kuigi kaart oli olemas ei olnud plaaniski alguses mingit edenemist jälgida. Mõte oli ju, et esimene asulavahe tuleb poolteist tundi või siis õige natuke rohkem. Kui aga esimesed majad hakaksid paistma alles 3,5 tunni pärast sai selgeks, et mingit väga pikka sõitu ma küll täna teha ei jõua. Natukene enne Kose-Uuemõisat oli aru saada, et siin on jõge puhastatud. risu oli vähem ja suurtel palkidel oli saagimisjälgi. Õite varsti jõudsin ka turismitalu "õuele", kus ilmselt puhtama jõelõigu autor pesitseb. Tuttavana tundus saunatagune, kust on saanud xdreami järgselt loputamas ning ka mingi tööalase seminari aegu jääaugus sulistamas käia.

floora ja fauna

Peab mainima, et inimasutusest eemal on jõgi küll risusem, kuid vähem on igasugu pudeleid ja purke ja kelke ja tünne ja penotükke. Kurb oli vaadata, kui kaks poissi tegelesid jõekäärus suplemisega ja 20m eemal kõrkjates hulpis muu pudelikraami seas ka poolik värvipurk.
Igaljuhul jätkus seda lagedat jõejuppi vaid kuni autosillani ning sealt edasi oli juba sama vana risune asi. Mitte küll nii tihedalt ja nii hullusti, kuid ikkagi sõitu takistavalt. Siit edasist jõge olin jupikaupa sõitnud ka varem, seega nii üks kui teine koht ja taksitus olid tuttavad ning juba teadsin, kust servast ja kuidas peaks pugema. Veeseis oli aga varasemaga võrreldes tuntavalt langenud ning nii mõnigi lõik seetõttu kehvemalt läbitav.

Tempo tõusis ning higilõhna peale kohale lennanud valusalt hammustavad parmud hakkasid suure hoolega looduse poolt neile jagatud tööd tegema. Asi läks isegi nii kaugele, et vahepeal tassisin süsta kaldale ja pugesin natukeseks ajaks vetevoogudesse pakku. Kuna aga jõevesi oli mere ja järvega võrreldes ikkagi suhteliselt jahe, siis pold pikka pidu ning oli vaja edasi vehkida. Kaua ma vehkida ei saanud, sõitsin kuni Otiveski sillani ja jäin sinna supluskoha äärde ankrusse. Edasine jupp nimelt oleks olnud 3+ tundi pikk ning autoga praktiliselt ligipääsmatus piirkonnas. Arvestades kehtivat kellaaega tellisin endale transpordi järgi ja tsillisin niisama.
Vee peal veetsin 5+ tundi ja läbisin selle ajaga 23 km

Kirjutis sarjast "Mida tegin puhkusel"

Öine xDream Karulas

Nädalavahetusel toimus kauaoodatud öine xdreami etapp Karula metsades. Maastik seal vägagi paljulubav ning tõotas tulla kena seiklus. Üldiselt ei saanud ootused petetud, kuid kuni lõpuni ootasin et kohe-kohe tuleb mingi märg lisaülesanne või lõik, mis jäigi tulemata. Õnneks sai ise vahepeal nati trassi kõrvalt vett ja muda otsitud, niiet päris ilma ei jäänud :)
Kuigi suures joones läks hästi, siis sai tehtud ka mõned apsud.

• Rattaralli paunad tegime peaaegu täies mahus kaasa. mmm... pool tundi? Muidu see kaardifragmentidega formaat mulle meeldis. Lõpus hakkasin juba asjale pihta saama ja lõikeid nägema, aga siis oli juba peaaegu et hilja.
• Esimese kanuu esimest punkti asusime otsima liiga põhjast. 5 min. Oleks pidanud kompassiga kohe korrektsema suuna ja sihtmärgi võtma.
• Koridororienteerumine tippude otsingul kujunes oodatust erinevalt peaaegu et hästi. Rajal võidetud kohad kadusid aga etapil 26-27, kus arvasin end teisel rajal olevat ning ühele ja teisele poole jooksmise järel sai tihnikusse sukeldutud. Ajakulu võrreldes sihti mööda minekuga 5+ min.
• Ratastega punktivahe 29-30 läks totaalselt hunnikusse. Esimese hooga panime õigest teerajast mööda ning kompassi vaatamata tegin veel vale pöörangu otsa, mis juhatas meid kenasti elektriliini all olevasse valesse punkti. Vähemalt saime teada, kus oleme. Siis ei raatsinud enam väga pirakat ringi tegema hakata ning võtsime plaani hirmriskantse ratastega läbi metsa ragistamise. Peab nentima, et kui seda kurdi kobrast poleks olnud, oleks peaaegu mõistliku ajakuluga punkti jõudnud. Tegelikult aga oli raja lõppedes mets paksult langenud ja langetatud puid täis ning suunal, kuspool punkt oleks pidanud olema laiutas mingi ilge mülgas. Sammhaaval edasi liikudes ja ratast üle puude ja läbi võsa upitades leidsime mingi aja pärast ületatava koha ja sealt edasi oli juba toores jõud ja kriibitud jalad. Veel nüüdki paar päeva hiljem leian kehalt ikka uusi ja uusi sinikaid ning marrastusi. Ajaline kaotus 25-30 min. aga elamus missugune
• Teise kanuu esimest punkti läksime otsima ikkagi järve poolt ehk siis tegime auringi. 1-2 min.
• Eelviimase rattapunkti juures panin trikitamise käigus käna ning murdsin kaardialuse totaalselt ribadeks. prügi kokkukorjamisele ja kottitoppimisele kulus ligi minut.
• tõukeratta järjekorras ootasime 3 min.
• Viimane punktivahe talu juurest matkarajale lõikamine läks totaalselt valesti. Korralik nõgeseteraapia ja võsas ragistamine kulutas viimased 6 min ja kaks kohta.

Aga positiivset oli kah. Laevade pommitamine on lapsepõlvest meeles, puulehti tunnen ning öises metsas suudan juba vaikselt aru saada, kus on langus ja kus on tõus.
Ratta peal suremist ja alaselja valutamist seekord ei toimunudki.

Kokku läks meil 12 tundi 41 minutit ja 29 sekundit peale. Sellest ratta seljas möödus 88km ja ümmarguselt 4 ja kolmveerand tundi.
Kõik see teisendus finishis kohaks number 23, mis on küll käesoleva hooaja parim, aga siiski parandatav. Karta aga on, et järgmisel sprindietapil ei suuda me ennast käima saada ning platseerume kuskile kaugemale. Eks aeg näitab.