Üllatused Harkus

Andke mulle dünamiiti..

Pühapäeval harku karjääri servale jõudes hakkas esimese asjana silma putka. Uksel "M" täht ja jalased all. Teise asjana hakkas silma karjääriserva uus kuju ning paekivilahmakate hunnik seal kuskil allpool. Niisiis on karjääri aktiivne tegevus jõudnud ka jääronijatele armsaks saanud nurka ning karta on, et pikalt seda turnimist enam ei anta. Esialgu paistab küll põhisein kõrvale jäävat, aga läänesein taandub ilmselt 50 m. Ja seda kõike sellisel toredal jäisel talvel nagu käesolev hooaeg meile pakub. Seega kes läheb olge ettevaatlikud, et pommi peale ei astu ja varingu alla ei jää.

Aga kuna oli nädalavahetus ja kedagi läheduses näha polnud ning jälgi kah ei paistnud ning häirepasun ei unnanud, siis võtsime oma asjad kotist välja ja ronima.

Pool seltskonda üritas kumme paigast nihutada ja teine pool puuris paar auku servale, mille tulemusena tekkis teinegi fikseeritud ankur. Sedakorda siis lääneserva keskel oleva purika tippu lähedusse. Peale mõningat soojendusringi tuli ikkagi puurid kah vööle riputada ning seda altjulgetust testida. Kõik peale näppude soojana hoidmise toimis. Isegi värskelt neljahambuliseks tehtud titaanpuur hammustas vägagi reipalt jääd. Nüüd võib selle jää uue liinina kirja panna. Vastavalt päeva teemale saagu tema nimeks "Dünamiidi põik". Raskusaste on neil karjääri asjadel seina vertikaalsusest ja pikkusest tingituna kõigil samasugune ehk WI4.

Ankurdamine teega.

Aga trenni peaks tegema. Ma mõtlen praegu lisaks lumerookimisele. Viimasest on mul parema käe lihased valusad ja tunne lõhnab ületreenituse järele. Peaks mõningaks ajaks labida nurka viskama ja selle asemel hoopis kirka küljes rippuma.

Harku karjäär

Asukoht.
Lääne ja põhjasein

1. Diagonaal põik WI 3
Algus mööda purikaid, lõpp kergelt jäisest sisenurgast.

2. Nimetu kosk.
asukoht WI3 Kardetavasti muutub selle jää olemasolu varsti ajalooks, sest lõhkamise front on sealsamas kõrval. paremat külge mööda võib raskuseks arvestada WI4. Ülemine ots on lahtised kivid ja lumi.

 

3. Vasak pauk. WI4
Esimene pool mööda vasakut püstloodis purikat, siis diagonaalis paremale üles. Vahepealseks julgestuseks vajalik kaljunael või jääkonks, aga julgemad võivad ka pikema vahe teha.
Lõpp samas kohas kus järgmisel.



4. Dünamiidi põik WI4.
Allpool rahuldava paksusega jää. Ülemised 3m on õhuke ja vahelduv jää. Serva peal ülemiseks punktiks pole tavaliselt peale lume  midagi. Üldjuhul kuiv ja habras jää.
Pildil parempoolne.



Hüvasti kroon WI3. 10m lihtsat jääd. Esmaronimine 31.12.2010, mil oli eesti krooni viimnepäev. Asub karjääri lääneseina põhjapoolseimas nurgast mõnekümne meetri kaugusel.

 5. Peidukas WI3
Ühes sisenurgas peidus olev jää. Alumises otsas on kõrge rusuhunnik, mis jää pikkust kahandab. Jää on üldiselt õhuke ja ei pruugi igal aastal moodustuda. Ühtlaselt kerge positiivne kalle.













Lõunasein

Auk lumes WI4
Verikaalne jää 10+ meetrit. Ülemises otsas olenevalt oludest kas lumi või lahtised kivirahnud. Ülemise otsa julgestus puudulik.

kirkahoidmise tehnika

Kirkadega jää peal ronides on oluline jälgida kahte asja. Esiteks kuidas kirkat lüüa ja teiseks kuidas kirkast hoida. Eks igaühel ole oma harjumused ja kätteõpitud liigutused ning loomulikult sõltub kõik ka konkreetsest kirkast, mis kasutusel. Löömist ma siinkohal ei puudutaks, kuna seda peab ikka jää peal näitama, kuid hoidmist saab kasvõi lauajala peal proovida. Siinkohal paar näpunäidet mis on olenemata kirkast universaalsed ning mida tasub ronimisel silmas pidada.

Esiteks loomulikult see sõrmede pigistamise teema. Pole mõtet kirkavarrest kramplikult kinni hoida, sest see väsitab vaid käsi. Pigem lahtise haardega ja aegajalt hoopis lahti lasta ja kätt/sõrmi lõdvestada.
See viib meid teise  aspektini ehk käe asend kirka suhtes. Mina pole sellele siiamaani teadlikult väga täheleapanu pööranud, kuid vaadates Will Gadd poolt välja öeldud tarkustera leian, et osaliselt olen selle käitumiseni jõudnud ka ise. Seega soovitus on praktiline ja töötab. Kuigi minu puhul kipub käte asend olema väiksemas ulatuses muutuv. Samas on aga  minu käed rohkem löögi- kui rippumisasendis. Viimane tuleb kätte alles siis, kui näpud on nisad ja kukkumine lähedal. Seega löögi ajal keerata näppe väljapoole ja rippumisel sissepoole.

Unenägu. Seekord kellegi teise.

Meil siin on küll mõnusalt külm ilm ja lumi ja jää, aga kõik pole mitte nii õnnelikud. Täitsa jube ju, kui oled sattunud sinise veega päikselisse mereranda ning läheduses pole lootustki leida jääd. Võinoh kui siis ainult kokteiliklaasis.
Hea tahtmise korral annab aga igal pool kirkasid sihipäraselt kasutada.
Ilusaid unenägusid teilegi.

Minu Monika lugu

Neljapäeva õhtul 23 paiku oli vaja hakata mõtlema kojusaamise peale. Taksojärjekorrad pidid aga olema tund ja rohkem ning sellele ma väga ei panustanud. Võtsin siis kergelt aja maha ning lasin alkokaloritel vaikselt ära põleda. umbes kell 1 jõudsin õnnelikult autoni ning hakkas mõnus ja lustlik teekond kodu poole.
Kuigi Monika (lumetormi nimi) oli oma tõelist palet juba paar tundi näidanud, siis Tallinna teed olid mõnusad. Lumest peaaegu puhtad ja kaasliikljetatest tühjad. Isegi tartu mnt oli puhas. tuiskas küll nii, et teed väga ei näinud, aga takistavat lund polnud ollagi.

Kõik muutus aga tol hetkel, kui ma suurelt teel maha keerasin. Esimesel ristil 50m kaugusel oli rekka risti ning paar autot ootas sabas. Peale mõningat olukorra hindamist sai labidaga paar strateegilist liigutust tehtud ning läbi rammitud. Minu jäljes tuli veel paar masinat. Nüüd õnnestus peaaegu pool kilti tuisuvaalude rammijat ja lumeujukit mängitud, kuni jõudsin sappa ühele kõhu peal istuvale tagaveolisele bemmile. Õnnetu masin oma õnnetu juhiga. Aitas vaid see, kui labidaga kõhualune vall ära lõhkuda ja madalamaks kraapida ning 4 meest tagant lükkamas. Hinnaguliselt poole tunniga saime selle 100m läbitud ning teised masinad said mööda.

Sõita polnud aga palju, sest juba 200m kaugusel oli järgmine õnnetu kraavi vajunud ning teda sealt välja sikutav maastur blokkis niigi kitsa läbipääsutee. Jällegi oli abi labidaga õigest kohast kraapimisest ning kambakesi tagant lükkamisest. Veel mõnisada meetrit edasi otsustasid eesliikuvad autod aga ära keerata ning loomulikult oli vaja selleks kõigepealt teele seisma jääda ning sissesõit lumest natikenegi puhtaks kraapida. Mina aga pidin selle tõttu ootama ning hiljem hangest läbi rammima. See hoo kaotus ja äkiline tuisuhoog, mis nähtavuse täiesti nulli keeras oligi põhjuseks, miks ma kahe kõrge hange vahelt läbi ei mahtunud Kui tuisk mõne aja pärast hajus, nägin mõlemal pool autot hange ning ees ja taga kitsast pilu. No ikka kitsam, kui minu auto. Massin ei liikunud ei edasi ega tagasi.

Labidas kätte ja kõhualust puhastama. Varsti sain ürituse mõttetusest aru ja hakkasin kõrvale parkimistaskut kühveldama. Väikese labidaga on see ikka nöök küll. Mingi aeg jõudis järgi paar asjalikumat masinat ning ka vastu tuli üks päris kõrge põhja ja asise jõuga kastikas. See mind siis 100m edasi tõmbaski, kuhu sain oma auto paremini tee pealt ära parkida.

Peale poolt kilti vantsimist jõudsin lõpuks kella 3 ajal öösel koju. Aknad aga olid sealkandis kõik pimedad, sest voolu oli emake loodus ära võtnud juba hulga aega tagasi. Niisiis viskasin veel mõned jämedamad notid kaminasse, kraapisin oma jäised teksad jalast ja pugesin voodi. Seda, et järgmisel hommikul pole vaja tööle minna ja saab kauem magada arvasin umbes täpselt 100 protsendiliselt.

Hommik. Mobiil lülitas oma plärakasti ikkagi käima, sest tema teadis, et on tööpäev. Taevas muutub heledamaks ja üks varajane naaber oli lumelabidaga väljas. Kuskil kaugemal oli näha optimistliku naabri autotulesid, aga need pandi varsti kustu tagasi. Kobisin uuesti magama.

Lapsed hakkasid kolistama. Õnneks pole elektrit ja telekat mängima ei saa panna. Piilusin veel korra aknast välja, aga muutunud polnud midagi. Tagasi magama.

Kui kargud lõpuks all, siis esimese asjana läksin potiga õue ja tõin nati "puhast" lund. Kohvi krt oleks ju vaja, aga meie pumbamaja käib elektriga ning elektrit põle. Priimus, gaas, tikud, kohvi....

Selgus, et päkapikk oli suures tuisus kaduma läinud ning laste sokid olid tühjad. Luiskasime siis midagi rasketest ilmaoludest ja loodetavast hilisemast saabumisest. Varsti oligi päka salaja ära käinud ja soki sees olid maiustused olemas. Huhh...

Vahepeal sai ka saunakerisele tuli alla tehtud, et lava peal saaks lund sulatada. Oli ju tarvis vetsus kuidagimoodi need pruunid julgad oma teekonnale ära saata.

Ja siis tuli aeg vatid selga toppida ja õue lund kühveldama minna. Tormipüksid, jope, kapuuts, buff, müts, kindad. Õues on muidugi tore. Lumi tuiskab nii ja naapidi. Üldiselt ikkagi näkku, aga pikapeale saab rajatud läbipääs tänavani ja hulk aega hiljem ka "suure" teeni. See muidugi on samas või siis õite natukene hullemas seisus kui eelmisel öösel. Peale pikka aru võtsin siiski lumelabida ühes ja kõndisin autoni.

Auto ei olnudki lumme mattunud, järelikult lootus on. Olin mõnd maasturit näinud juba sõitmas, seega võtsin hoo sisse ja .... kõhuli lumes. Et siis auto mitte mina. Ega muud kui kaevasin keskmist valli madalamaks ja nii ma sealt jõnksu haaval kodupoole tulin.

Terve päev oli rookimist ja sumpamist. Siis kui päike ära kadus tuli jälle küünlad välja otsida ning jätkata kamina ja kerise kütmist. Õnneks tuli pooltutvuse kaudu elekter tagasi kuskil 18 paiku ning siis sai ka vett. Seega tuli ära teha see kogu päeva mõeldud saunategu. Poiss sai elus esimest korda leiliruumist õue lumele viidud. Vaatab, mis sellest saab.

Sahk sõitis suurt teed mööda nats enne magamaminekut, seega järgmisel päeval oli lootust liikuma saada.

Raskelt siseseinal

Eelmisel laupäeval oli nii ilus krõbe ilm, et lausa lust oleks olnud nurgast kirkad haarata ja jääd toksima minna. Selle asemel oli aga kavas mitu tundi siseseinal kõlkumist Raskusronimise võistluse raames.

Kokku oli kristiine ronimisseinale tehtud 14 rada, mida sai proovida nii alt kui ülaltjulgestuses. Mõni paistis lihtne, aga polnud seda. Teine paistis raske, aga tegelt ei olnud. Kolmas tundus ok ja isegi oli nagu paistis ning ülejäänud paistsid keerulised ja olid minu jaoks suht võimatud.

lõpuni sain 5 rada, aga ühel neist klikkisin kohtuniku arvates liiga hilja ning sain kirja vaid poolikud punktid.
Ühel rajal jõudsin viimase nukini, kuid viimase klikiga ei saanud hakkama. Muidu oleks täiesti ronitav olnud, aga jõudsin sinna alles viimasel tunnil ning väsimus oli peal.
Siis paar rada olid tehtavad, aga lugesin rada valesti (ei saanud aru, et rohepunane kivi on tegelikult punane) või siis lõpupoole oli sõrmedest juba mehu väljas ning pisikestel servadel näpud ei pidanud.
Ja noh, üks negatiivne must ja üks karniisi punane olid juba peale vaadates hoopis teisest klassist rajad.
Lõpetamisele ei jõudnud, mistõttu ei tea ka tulemusi, aga ju ma sinna tagumise poole sisse platseerusin.

Julgestusega oli nii, et ma pole altjulgestuses väga palju roninud, aga tean, et mugavustunde saamiseks on seda vaja harjutada. Seetõttu sai ka eesmärgiks võetud ikka võimalikult palju julgust koguda ning asju õigesti teha. Kahes otsas olevaid radasid ronisin alguse poole ülaltjulgestusega, aga tegelikult poleks seda vaja olnud. Mida rohkem radasid olin roninud, seda usaldavam tunne tekkis ning pikema õhulennu saamise hirm taandus mingil määral.
Nüüd tuleb seda tunned veelgi taandada ning välja mõelda, kuidas ka jää peal piisavalt turvaliselt altjulgestust harjutada.

*pildid:  http://picasaweb.google.com/zomeone/DifficultyClimbingKristiine04122010#

Kolmapäeva õhtu tähistaeva all.

Läksin üksi. Mitte kedagi ei võtnud seltsiks kaasa. Seda muidugi mitte põhjusel nagu tahaksin ronides väga omaette olla, vaid olude sunnil. Millegipärast polnud kellelgi aega ega võimalust sellel kenal kolmapäeva õhtul jääd toksima tulla.

Aga see mind ei sega. vähemalt mitte niipalju, et hülgaksin mõtte õhtusest jääronimisest. Kuna Väo on viimastel kordadel väga märg olnud, siis seekord olen targem ja suundun teisele poole.

Harku karjääri serv on kivihunnikutest puhtaks lükatud, kuid õnneks on enamvähem õiges kohas üks suur lumehunnik. Lähedusest leian ka mõned suuremad kivid ning ongi jaama tegemiseks kõik vajalik olemas.

Tolle seina üks omapärasid on lai riiul 3-4m ülemisest servast allpool. Sellest allpool on tavaliselt jää ja ülalpool kivipudi ja kalju. Seekord on aga kogu riiul tihedalt lund täis tuisanud, mis maskeerib absoluutselt kõik kivid ja servad mis seal peaks olema. Laskudes sudin hoolega jalgadega, et võimalikult palju lund alla ajada ja ronimist lihtsustada.

Esimene ronimine kahe purika vahelt, et lihtsam oleks, aga üles lumeni jõudes on asi hull. Servasid või kive, kuhu taha kirkat sudida ei õnnestu selle pahna seast kuidagi üles leida. Lõppeb asi sellega, et ripun ühe kirka küljes ja teisega taon tuisanud lund kuubikuteks ja kühveldan servalt alla. Pikapeale jõuan nii sügavale, et saan kirkasid edasi tõsta ning ise kah riiuli ning mingi aeg hiljem serva peale välja.

Lumeankrud on ikka veel kenasti paigas ning laskun südamerahuga uuesti pimedusse. võtan veel paar tõusu nii siit kui sealtpoolt purikalt ning lõpuks on käed pakud valmis.

Ühest küljest on see iseenda "julgestamine" halb. Pole suurt kindlust, et kukkumisel kõik korralikult toimib, sest vedru on ikkagi asi mis võib jääd täis minna ja enam ei tööta. Köis läheb jäässe ja haarav enam nii hästi ei pea, Suurema kukkumisjõnksu saamisel võib aparatuur rikneda.

Teisest küljest on see aga hea. Saab ronida ka siis, kui sõbrad on sind hüljanud. Õpid usaldama ennast ja enda ehitatud süsteeme ning tahes tahtmata teed kõike natukene korralikumalt, sest see oled ju sa ise, kes seal köie küljes ripub ning kõik otsused ja tegemised on ainult sinu vastutusel.
Lisaks kõigele muule on minu kasutatav käsitsi liigutatav süsteem kasulik ka selles mõttes, et oled sunnitud vahepeal ühel kirkal rippuma ja teise käega köit sättima. See valmistab natukenegi ette selleks, mis tuleb läbi teha seinal puuride panemiseks. Ehk siis ronimine ei ole vaid kiirelt üles liikumine, vaid ka vahepeal käte lõdvestus ja asendi hoidmine.

Puuderlumi

Mõtlesin teha ühe lühikese suusavarustuse testisõidu ning selleks ei hakka ju kuskile spets suusaraja juurde autoga vurama. Panin niisama maja ees suusad alla ja hopp. Autoteel on kehva sõita. Lumi on küll puhas(valge), aga kvaliteet on ebaühtlane. Uisusammuks on ühest küljest liiga poleeritud ja teisest küljest liiga krobeline. Võtsin siis klassika, aga mida pole on pidamine. Võtsin siis paaristõuked. Mäest üles on raske. Eriti nende igivanade ümmarguseks kulunud kepiteravikega. Silme ette ilmus katlamaja sein, kus viilid kõrvuti reas ripuvad.

Kaua sa ikka tee peal tõukad, tahaks midagi ehedamat. Pöörasin siis puutumatule heinamaale ja kohe oli mõnusam. Ei olnud probleemi pidamise puudumisest, sest niikuinii pidi värsket jälge sisse ajades astuma. Ka külm tuul ei vihisenud enam kõrvus, sest tempot polnud. Nooruspõlvest mäletan, et maal sai ikka ükslugu värskesse lumme rada aetud ning juba paari läbimise korraga muutus rada suht normaalseks. Niisiis tegingi testiks ühe lõigu 4 korda läbi ja ennäe imet. Viimasel sõidul sai juba paaristõuget kasutada.

Nüüd peaks kohaliku buraanimehe kontaktid otsima ja kodukandi ümbruskonda ühe paraja suusaringi organiseerima. Võiks ju ka ise sisse talluda, aga parem on korralik pressitud põhi alla saada. Kaigastel kah parem toetust leida. Ei meenu nagu eriti, et oleks talviti suusatajaid silmanud, aga ehk raja tekkides ilmuvad ka harrastajad.