Rjukan 2011 kokkuvõte

Kogu muljete kirja panemisega läks seekord palju aega, aga nüüd on sellega ühel pool. Aga eks muid tegemisi on suurepäraste klimaatiliste tingimuste tõttu selle võrra rohkem olnud. Prooviks nüüd aga kogu asja lühidalt enda jaoks kokku võtta.


Ronisin seekord Sven'iga paaris ning koostöö sujus vägagi hästi. Vahest oli küll probleeme köiesignaalide lugemise ja edastamisega, aga eks see oli alguse asi ja mõnes kohas ka trassi omapärast tingitud. Küsitavad situatsioonid lahendusid aga kõik õigesti ehk siis turvaliselt.
Ees ronimisi tegime peaaegu pooleks, kuid enamus "häid" pikkusi jäi siiski õnneks mulle. Ilmselgelt "veteran"iks olemise plussid.

Koosronimine on ajavõit, aga seda peab tegema läbimõeldult ning mõlema ronija nõusolekul ning arusaamisel. Üksteise all ronides seda pudeneva jääsodi tõttu väga teha ei tohiks.

Tehtud sai kronoloogilises järjekorras:

• To menn og et foster WI4 4,5 köiepikkust
• Bolgen WI3 4,5 köiepikkust, koosronimine
• Verdens Ende WI5 3 köiepikkust
• Rjukanfossen WI4 2 köiepikkust
• Nye Vemorkfoss WI5 2 köiepikkust
• Sabotorfossen WI5 2,5 köiepikkust
• Lettvann WI2 3 köiepikkust, ropeless solo.
• Haugsfossen WI6 2 köiepikkust
• Isroser WI3 4(3) köiepikkust, koosronimine
• Tjonnstjadbergfossen WI4 3 köiepikkust

Tegemata jäi kaks planeeritud asja, mis pidevalt ähvardava lumesaju tõttu plaanidest välja jäid.

• Gausta marathon WI3 17 köiepikkust
• Jailhouse WI4  ja skuffelsen WI5 mõlemad 3 köiepikkust

Reisiseltskonna teised liimed ronisid veel:

• Tracy's eyes WI3 1 köiepikkus (peaaegu kõik peale meie)
• Blindtarmen WI4 2 köiepikkust (Peteri, Allan)
• Fabrikfossen WI3 5 köiepikkust (Jaan, Tarmo)
• Kvitaa WI2 9 köiepikkust (esimesed 3 Toomas & Co.)

Võib juhtuda, et midagi jäi välja.

Loodetavasti leian ma endas tahtmist, viitsimist ja ettevõtmist mingit muud sihtkohta orgunnida, sest praegu on küll tunne, et ma ei taha enam Rjukanisse.

Aga nati ka asjadest.

Petzl'i caritoolid on plastmassikäkid. Muidu nii mugavad ja vajalikud asjad muutuvad aga jääronija vaenlaseks, kui värav lahti jääb või hoopistükkis tagurpidi väändub (juhtub väga lihtsalt). Ma ise ei pannud tähelegi, kui puur jeehat pani. Õnneks leidis Sven selle siiski lume seest üles.
Vastutasuks päästsin mina Sveni kassikoti, lindi ja karabiini, mis ta erinevates kohtades ronides alla viskas.

Katsetasin jaama tegemiseks snake cord'i ehk siis köiejuppi, mille mõlemas otsas aasad. Jupi maad paindlikum kasutus, kui lindil, aga eneserahustuseks vahetan ilmselt praeguse 7mm väheke toekama vastu välja.

Reisiks meisterdasin endale ka kirkade julgestusslingi. Kuna mul ei õnnestunud kuskilt saada meetri kaupa müüdavat torulinti (laius kuni 16), siis viimases hädas otsisin kõik oma varud välja ning sõlmisin kahest leitud jupist miskit kokku. Üks jupp sinine teabmisajast pärit väga pehme põimega ronimislindi moodi asi ning teine vana katkise jalgrattakiivri must lõuarihm (rippumist kannatas). Lisaks kaks ehituspoest saadud 7mm karabiini ja üks teadmata katkemistugevusega pöörits. Kumm mis lindi sisse sai aetud on pärit abakhanist, sest sealt leidsin kõige parema venivusega isendi: hinnanguliselt 150%. Karabiinidele võiks lisakummid külge panna, mis hoiaks neid kirkade küljes hüplemast ja pööritsat võiks poes paremini valida, aga muus osas on täiesti töötav attribuut. Kasuks tuli juba 25 sekundit peale esimest korda kasutusele võtmist (hoidis kirkat 50m allapoole kukkumast). Maksumus linte mitte arvestades alla 7€

Abalakovit on tegelikult lihtne teha. Seda peab harjutama ning sellesse peab uskuma. Puur ainult peab terav ja õige hambuvusega olema, et liigselt ümbritsevat jääd ei murendaks. Candela on minu näpitud tööriistadest kõige praktilisem. Puhastab puure, kinnitub vööle või puuri sisse, lõikab nööri, omab konksu. Ja on kollane, mis teeb vöölt ja kotist leidmise lihtsamaks. Kui ta ainult nii kallis ei oleks, siis soovitaks kõigile. Kel rahast kahju, siis aitab ka tavaline traadijupp, millel ühes otsas aas vööle riputamiseks ja teises konks köie läbi tõmbamiseks.

Õppepäev ning lõpulugu

Kuna enamusel oli plaanis puhke või suusapäev ja ise olin juba põhilised eesmärgid ära teinud, siis pakkusin ülejäänutele välja võimaluse, et näitan mõned liigutused ette ning mölisen nende pihta.
Paar soovijat leidus mistõttu suundusimegi Krokanisse. Sai tutvutud üles ja mujale liikumise tehnikatega. Jutud sellest, kuhu lüüa kirkat ja miks/mida peab ronimisel KOGU AEG mõtlema ning jälgima.
Kõige selle tulemusena sai mulle selgeks, et õpetada on raske. Seinal olles pole ronijal meeles praktiliselt mitte ühtki õpetussõna ja kui sa ka alt midagi hüüad, siis ikkagi kipub asend ja liigutused kuidagi omatahtsi minema. Sest nii on seinal olija arvates lihtsam/kiirem/turvalisem/arusaadavam. Selle käigus aga ununeb effektiivsus, jõud, tasakaal, tegelik kiirus ja tegelik turvalisus. Kõige tähtsam on aga siiski jää lugemine ja aru saamine, kuidas konkreetses kohas oleks mõistlik liikuda. Saab ka nii nagu pildiseerial, aga selleks peavad tugevad käed olema.

Kui aega ja viitsimist on, siis võtan mõni kord kodumaal kätte ja proovin kedagi õpetada. Muidugi juhul, kui üldse leidub mõnd sobilikku kandidaati.
Video muideks on sellise õppimise/õpetamise juures abiks materjal, kuna on selgelt võimalik näidata, kuidas üks või teine asi tegelikult välja tuli.

Viimasel päeval aga ei tulnud ühtki sobivalt head sihtmärki pähe, mistõttu valisime lühikese liginemisega linna keskuses oleva "Tjønstadbergfossen"-i. Paberite järgi WI4 ja 3-4 köit. Kuna alustasime hilja, siis enne meid oli seina ääres kohad sisse võtnud 3 köiskonda. Õnneks oli kosk lai ja me saime kuidagimoodi mööda vasakut serva ülespoole liikuma hakata. Kui meie mõlemad olime esimese baasini jõudnud(mis oli konkurentidest kõrgemal), pusisid need alles omi asju. Sven pani ülespoole minema ja mul oli siis aega natuke jälgida, et kuidas teised rahvused seda jääronimise asja ajavad.
Kohutav.

Tõenäoliselt oli tegemist ülimalt kogenematute köiskondadega ning nende arusaam täiega vigane.

1. Julgestati täpselt ronija all ehk kõik jää mis pudenes tuli julgestajale otse pähe. Valus.
2. Kirkad olid ilusti vöösse julgestatud, kuid mitte kirkade vaid ronija julgestamiseks. Mis tähendas seda, et löödi kirka jäässe, siis tõmmati nöör lühikeseks ja puhati selle peal, siis löödi järgmine ja tõmmati lühikeseks ja puhati selle peal.
3. Kogu jaamas julgestamise ajal ei näinud mitte üht sammu, kus kirkad oleks olnud paigutatud vaheldumisi, aga nägin mitut (kahe kirka)samasse kohta löömist.
4. Absoluutselt kõik puurid keerati nööriga kirkas rippudes ning peast kõrgemale.
5. Kolmest seltskonnast kahel oli 5m eesronija kukkumine. Üks neist oleks peaaegu julgestajale kassiga pähe kukkunud, teisel jäi meeter puudu. Selle peale pidi üks paar seinalt taanduma ja kodu poole lonkama.

Aga siis pidin juba ise edasi ronima ning filmi lõpp jäi nägemata. Küll aga sai ka meie rajal kino, sest Sven oli suht jäävaesest kohast üles minnes ühe psühholoogilise julgestuse meisterdanud. Mul läks kohe tuju heaks. Tehtud pilt lubati tuleviku tarbeks õppematerjaliks võtta. Ülejäänud köiepikkus oli sama lihtne nagu esimene ehk siis lihtsalt nõlvast kirkade najal üles astumine.

Viimane köis oleks tavarada pidi olnud umbes samasugune, aga ma ei pidanud vastu ning keerasin korraks paremale ära ehk siis lülitasin eeskavasse ühe püstisema koha, mis viis meid ilusa viimase baasini. Siit oli näha linn ja uduselt läbi lumesaju paistev oru vastassein. Kissell ja aprikoosid olid head.

Kui meie laskumisega ühele poole hakkasime saama, siis olid ülejäänud kaks köiskonda juba viimasele tõusule jõudnud. Ilmselt jõuavad nad siiski enne pimedat turvaliselt alla tagasi.

Soomuste uurimine ja Sinine iludus

Mael amfiteater. Kes kunagi Rjukani kandis liikunud, see on kindlasti näinud. Vähemalt kaugelt. Ja see on efektne. Liginemine ainult on kuratlikult pikk. Eelneval õhtul sai vist mitmeid tunde grupiga päevaplaane arutatud, et kes kuhu tahab ja viitsib ja julgeb ja oskab minna. Lõpuks sai plaan selline, et lisaks meile tuli maeli veel kaks kolmest köiskonda ning hoolimata pikast liginemisest ning hilisest lõpulejõudmisest arvan, et enamus jäi siiski rahule.

Minu eesmärk muidugi oli väheke julgem. Visata pilk peale ning normaalsete olude korral ronida "Haugsfossen"it Nagu ikka sellistel puhkudel oli meie tiim aeglane ning itallased jõudsid koseni enne meid. See muidugi tähendas, et nemad valisid omale meelepärase raja kõige otsemast ja lihtsamast kohast. Meile aga jäi valik kas oodata või minna teisele poole.

Hmm... las ma mõtlen... ei me ei oodanud. Kuna Sven tahtis ise teist ja järsemat köit ronida, siis võtsin varustuse vööle ja minekut.
Alguse kümned meetrid lihtne. Lamedam ehk siis mitte püstine ja puuridega hästi julgestatav. Siis aga jõudsin põhipurika soomusteni, mis koosnesid millestki muust, kui jääst. Kirkat oli sinna väga hea lüüa ning peaaegu iga löök oli tugev ja kindel. Julgestusega aga oli kehvem lugu, sest soomuste sisu oli väga pehme pudi, mis meenutas rohkem lund kui jääd.

Seega ainuke võimalus julgestuse saamiseks oli panna puure soomuste vahele tugevama jää sisse. Ja neid pidi siis pikkade lintidega pikendama, et köie hõõrdumine üle mõistuse suureks ei läheks. Seal soomuste vahel pragudes ja välisküljel vaikselt ülespoole liikudes ei teadnud kunagi, millal mõni suurem jäätükk koos kirkaga seinast irdub (oht oli ülimalt kolmemõõtmelise seina tõttu vägagi reaalne) või kui pikk maa järgmise puuri kohani on. Mingi hetk olin oma 10m ülalpool kahtlast purikate vahele pandud puuri ning sein muutus üha järsemaks. Ka lindid, millega julgestust pragudest välja pikendada, said otsa ning viimased 10m pidi köisi täie jõuga endale järgi sikutama. Õnneks jõudsin hea baasi kohani ühes pisikeses jääkoopas just köite lõppemise hetkeks. See on siiamaani minu kõige huvitavaim köiepikkus ja kuigi see ehk pildilt nii ei paista, siis raskusastmeks võiks WI5 küll panna.

Sven jõudis järgi ning peale pisukest plaani pidamist ja sõrmede soojendamist ja varustuse vahetamist suundus ta ülespoole. Väikene jupp põhipurika jalamini  jõudmiseks läks hoolimata imelikest jääformatsioonidest edukalt. Ka järsu osa peale tekkisid esimesed puurid baasist vaadates suhteliselt kiirelt ja muretult. Aga mida kõrgemale liikus köieots, seda aeglasemaks ja ettevaatlikumaks muutusid ülespoole viivad liigutused. Üks hetk oli kätest ramm otsas ning Sven laskus tagasi baasini.

Foto: Jaan Sibul

Nüüd oli minu kord puurid vööle riputada ning üles tuisata. Algus kuni vertikaalse osani oli lihtne. Järsu koha algusmeetritel aga tuli liigutusi korrigeerida ning hakata hoolikamalt tasakaalu peale mõtlema. Muu hulgas korjasin ära ka kõik puurid (4) peale kahe ülemise. Ühelt poolt vähendades köie hõõrdumist ja teiselt poolt varustades ennast suurem hulga varustusega. Kuigi baasist vaadates paistis, et puurist kuni ülemise otsani pole palju maad, oli see siiski petlik. Iga samm viis ülespoole, aga sein ei muutunud karvavõrdki laugemaks. Altpoolt trassi planeerides oli mõte kasutada puhkamiseks ka paremal serval olevaid riiuleid, aga ronides kulges trajektoor kuidagi sirgjooneliselt üles ning mingit puhkamiseks kõrvale põikamise mõtet pikalt ei kaalunud. Selle asemel sai hoolikalt jälgitud jalgade paralleelseid asetusi ning sageli ka käevahetusi, et ikka tasakaal õige püsiks. Kuigi polnud nii planeeritud, siis ronisin täpselt sinise triibu kõrvalt ning täiesti selge jää tõttu oli ilusti näha, kuidas seal taga toimub hoolas vee voolamine.

Mina ülemise purika keskel.
Foto: Jaan Sibul

Mingil hetkel oli tunne, et käed on kutud. Puuri keeramiseks pidin ikka väga palju kordi käsi vahetama ning suurt kindlustunnet edasironimise suhtes polnud. siis võtsin kätte ja tegin jalgadele natuke mugavamad astmed, lõin kirkad korralikult ning õiges asendis seina ning võtsin puhkeasendi. See ei tähenda mitte puuris istumist vaid jalgadel seismist ning vaheldumisi käsi lõdvestades samal ajal teise sirge käega tasakaalu hoides. Kui esmane jõud tagasi tuli oli tuju hea. Vaikselt liikusin edasi ning üritasin kogu aeg leida häid jalakohti ning kirka paigutada kogu aeg sirge ulatuse järgi. Niimoodi samm-sammult ülespoole liikudes taastusid käed. See on esimene kord mu ronimise ajaloos, kus tajusin, et vertikaalsel seinal ON VÕIMALIK käsi puhata ning sellest on abi. Siiamaani oli käte lõdvestus ning vahetus olnud vaid lõpliku väsimuse edasilükkamise moodus. Nüüd aga tuli eluvaim tagasi, puurid läksid paremini ning lõpp hakkas juba varsti paistma. Oma viimase terava puuri panin peale kirkaga lume ära kühveldamist purika tippu ning mõned sammud eemal sain juba julgemalt tasasel pinnal toimetada. Julgestamine käis seekord üllatavalt kiirelt. Ootasin küll, et köis ehk tõmbub järsult pingule andmaks märku kukkumisest, aga ei midagi sellist. Järelronija töö oli igati kiire ja korralik.

Korras. Nüüd olen siis korralikult roninud WI6 kose. Haugsfossen WI6 2 köiepikkust. Igati oma raskusastet ja tärnikesi väärt nii ronimise keerukuse, väsitavuse, jää ja avanevate vaadete poolest. Sealtsamast lähedalt laskudes oli peaaegu kogu köiepikkuse ulatuses vabalaskumine ning kõrvalt just äsja ronitud purikat vaadata oli ütlemata võimas tunne. Samas oli hea meel, et sai  alguses poolsunduslikult teisele poole mindud, sest jääsamba vasak külg oli ikka täitsa märg. See andis ka aimu, et tegelikult oli see veevool seal purika sees ikka päris tugev ning olenevalt ilmast võib jää vägagi kiirelt vägagi ebastabiilseks muutuda. Seekord aga olid olud soodsad.

Alla jõudes polnud meie ronimine selleks päevaks aga veel läbi. Kuidagi pidi ju üles üles serva peale saama ning selleks oli kaks võimalust.

• sumbata lumes hommikul tuldud teed mööda tagasi
• ronida kiirelt üks WI3 (Isroser 4 köit).

Ma isegi ei hakka pikalt seletama. Loomulikult võtsime variandi nr 2, mille ülemises otsas olid parasjagu teised köiskonnad ning et väga hilja peale ei jääks tegime seda koosronimisega ühe eesliikuja vahetusega. Esimene pool olin mina julgestaja ja järelliikuja rollis, mis tähendas all külmetamist , köie pingsuse valvamist ning allakukkuva jääsodi eest pidevalt varjumist. See kõik läks mul ilma eriliste pingutusteta ning rumal nagu ma olen sättisin teist poolt ronides trajektoori nii, et see läbiks üht nati pikemat vertikaalset juppi. Suht sile ja sirge sein. Nii madalamate kodumaiste karjääriseinte pikkune, ja pealevaadates mitte väga raske. Mul õnnestus aga väga imelikke asendeid võtta ning keharaskus langes pidevalt kätele. Nii ja naapidi kõigutades suutsin seal puurid kuidagi sisse keerata ning laugemale osale jõuda, aga tunne sisimas ütles "AITAB". Üles jõudes oli toss väljas ja rihm maas. Sai ju niiöelda lõdvestuseks veel 3 köiepikkust tehtud ning päevas oli ronimist rohkem, kui piisavalt. Tolleks hetkeks oli päike kah juba kuskile ära läinud ning viimane tund lumes sumpamist ja autoni kõndimist sai tehtud tehisvalguse abil.

Kadandela WI5+

Lõpetan paari nädala taguse teema, mis ajapuudusel ja teiste teemade pealetungimisel kajastamata on jäänud.

Vabariigi aastapäev. Valastele jõudsime peaaegu keskpäevaks ning temperatuurinäidik oli hommikuse -24 asemel tõusnud troopilise palavuse -19 kraadini. Köite panemisele ja alla jõudmisele läks kah oma aega ja nii oligi, et poole ühest sai ronima hakata.Mõned episoodid peapurikat toksimist hiljem sai suund võetud paremale järsule kohale.
Kõigepealt mööda kohati väga õrna ja õhukest jääd vasakul puutumatul küljel. Tuletas ilusti meelde, et isegi kui jää pole teab mis paks ning rohkem kardina kui purika kujuline, saab siiski ronida. Lihtsalt jalga ei tohi lüüa ja kirkat ei tohi virutada. Ikka on siitsealt leida pisikesi õnarusi või purikavahesid, kuhu kirkat kerge tõmbega istutada ning jalga peale toetuma panna. Ja kuidas muidu selliseid asju testida, kui mitte ülaköies.

Korraks ronisin ka parempoolsel küljel, kus juba rohkem jälgi ning mis tundus kõige loogilisem ülesronimise koht. Tahes tahtmata sain ka üldise pildi, mis seisus jää ning trass on. Pilt oli kena. iga natukese maa tagant oli leida normaalse konsistentsiga jääd, kuhu puuri võiks keerata ning kogu massiiv tundus kenasti seina küljes kinni olevat . Ka ülemine ots oli seda nägu, et sealt nurgast saaks kohe täiesti üles kaljuserva peale ronida.

Peale pisukest järelronija otsimist haarasin vööle puurid-ekspressid. Sõlmisin köie vöösse ning minekut.
Esimene purika osa oli lihtne. Lihtsalt vaja natuke pealmist osa ära toksida ning saab puurid ilust sisse. Kolmanda puuri panin kahe purika vahelisse auku ning pikendasin hõõrdumise vähendamiseks lindiga. Sealt otse üles ning õhulise kihi seast leidsin ka mõned tihedamad kohad, kuhu puur panna.
Kui olin jõudnud jää ülemisse otsa, tuli liikuda mõned meetrid vasakule, et jõuda puuri keeramiseks piisavalt paksu jääni. Teekond sinna oli aga ümber kitsa välisnurga, kus jalgadele väga keeruline tuge leida. Paigutasin kirkad ülemise ääre taha ning valmistusin ümber nurga kiikuma.
Just välisnurga koha peal, kus jalad negatiivse koha peal õhus siputasid purunes jää parema käe kirka all ning libisesin allapoole. Libisemine oli täpselt nii pikk, et vasaku käe kaks sõrme olid veel kergelt kirkavarre küljes, parem kirka oli koormamise jaoks liiga nõrgalt jää küljes ning jalad olid kuidagimoodi klammerdunud ümber purika.
Selles asendis oldud paari sekundi jooksul sai selgeks, et kummagi kirka peale ma end toetada ei saa. Üks on liiga nõrgalt käes ja teine liiga nõrgalt jääs. Kumbagi ei saa ka paremini sättida, sest muidu oleks kadunud seegi vähene toetus ning tulemuseks kukkumine. Isegi jalgu ei saanud liigutada, sest tulemuseks jällegi tasakaalu kadumine ning ....
Selle asemel vaatasin seinal oma trajektoori, proovisin kirka seinalt kätte haarata ning lasin gravitatsioonil oma töö teha.

Mõned meetrid allpool viimast puuri maandudes oli mul siiski käes vaid üks kirka ning teine rippus endiselt kenasti jääserva taga. Kuigi sellisest seisust on suht ebamugav tunne uuesti ronida, oli seda siiski vaja teha. Tellisin omale asenduskirka ning võtsin ette sama trajektoori. Sama asend, sama kavatsus, kuid täpsem sooritus tagasid edu ning teispoole nukki jõudes sai puhata ning puuri keerata.

Nüüd aga oli ees veel viimane jupp ronimist, kus julgestuseks oleks vaja läinud jääkonksu (mida mul polnud) ja/või väikest pähklikest, mis oli kodus kastipõhjas. Selle puudumisel kasutasin ära meie ülaankru aasa ning köie. Aga ainult julgestuseks, mitte toetuse saamiseks. Ronida tuli siiski vaid kivipragude ja seinale kleepunud pisikeste jäätötsakate najal. Kõige keerulisem oli aga see koht, kus kalju muutub mullaks. Muld on seal aga kaetud paksu karniisi kujulise lumekihiga ning lumi omakorda on kaetud ristirästi jooksvate okste ja väätidega. Ühest küljest ei saanud oksi koormata, sest nad olid nõrgad nig teises küljest ei saanud mulda virutada, sest oksad segasid ning lumi peitis. Viitsin seal vist ronimiskanalit puhastades ja tuge otsides ilmatuma aja. Igaljuhul sain sealt rägastikust pikapeale omal jõul üles. See aga tähendas,et lõpuks ometi olin üles tulnud sealt, mis juba aastaid meeles mõlkunud. Vaid siin, Valaste joa küljel on nii kõrgelt nii järsk jääsein. See on teoreetiliselt ainuke koht Eestis, kus võiks kasutada jääronimise trassi iseloomustamiseks kuuendat raskusastet.

Aga ei, ma jätaks selle seekord siiski panemata. Antud seisukorras ja sellise pikkusega on ta minu arvaes WI5+ ehk siis üks väike nõks jääks nagu puudu. Vertikaalsete osade vahel on siiski ka puhkekohti ning jää on turvalise tõusu jaoks piisavalt tugev. Kui keegi kordab ja omab raskusastmest mingit erinevat arvamust, siis antagu teada. Seniks saab see olema: Kadandela WI5+ 35m
Seal on võimalik ronida ka keerulisemat(negatiivse kaldega) trajektoori mööda, aga see oleks igal aastal erinev ning raskelt hinnatav.

Jäised nurgad ja võtted

Üks tore neljapäevane päev möödus Valaste joa all ja peal jääd toksides, nurki uurides ja juttu puhudes. Muu hulgas oli kaasas mõned kaamerad ja mehed, kes nende kaameratega ilusaid võtteid oskavad teha.

Millalgi, kui jää juba ilmselt sulanud, ilmub tulemus ka Kanal2 eetrisse. Eks siis vaatab, mis välja tuli. Seniks aga paar head kaadrit, kuidas pilti kaamerasse saada.

Juga ise on veel ronitav, kuid mitte enam kaua. Jäätoru sees on korralik tunnel ning sealt pahiseb hoolega vett sügavikku. Kui hommikul oli ülemine ots jääkaane all, siis õhtuks oli pragu sisse sulanud ning seda laiendades sai kenasti kaeda, mis on looma kõhus. Tühjus.

Parempoolne järsk jää on kah veel korralik, aga selle kokku kukkumist ma küll ennustada ei oska. Peab lihtsalt hoolas olema, et millegagi ronimise ajal pähe ei saa. Iga natukese aja tagant pudenes seinalt kas jää või kivitükke ning valvsust ei tohtinud jätta. Eks see oli ka üks põhjusi, miks puuridega seekord midagi ei üritanud. Ülaköis on sellise ilmaga väheke turvalisem lahendus.

Tempokas kiirusronimine

Kiirusronimises astus joonele 13 võistlejat ning lõpuks pidi neist alles jääma vaid üks. Kõige osavam ja kiirem. Üheskoos sai tehtud korralduses muudatus, et lahtikukkumine pole veel traagika. Võidab see, kes jõuab esimesena tippu ehk lahti kukkudes tuleb lihtsalt uuesti algusest alata ja loota kiiretele liigutustele või vastase ebaõnnele. Loos jagas kõik tabelisse ning ronimine võis alata.

Esimesed ronimised olid ettevaatlikud, kuid kohe oli tunda pinget ja ootust, et kumb võistlejatest saab enne üles. Kuigi sein polnud väga kõrge suutis mõnel juhul seis ronimise ajal mitu korda muutuda. Kellel takerdus kirka köide, kellel tulid jalad seinast lahti ja siputas ning kes ei saanud tuule käes laperdavale plekile pihta.

Peale esimest ringi oli kõigil enamvähem teada, millega tegu. Pooled olid teises ringis ja ülejäänud said veel miinusringis oma oskusi proovile panna. Selge oli, et tuleb kiirelt liigutada ja mitte väga toksimisele aega raisata. Põhiline oli leida kirkale kohe hea koht võimalikult kõrgel ning jalad korralikult esimese hoobiga pidama saada. Vasakpoolsel rajal oli lihtsam algus ja parempoolsel lõpp. Vähemalt nii paistis võistlejate seinal liikumise kiirusest.
Teisel ringil jätkus väljakukkumine sama hooga. Armu ei antud, sest ainult pooled pääsesid edasi.
Kolmanda ringi paaridest huvitavama vaatemängu pakkusid Peteri ja Toomas, kes lõpulöögi pea üheaegselt tegid. Fotofinishi seade ei andnud loodetud tulemust ning kohtunikud andsid oma hääle Peteri võidu poolt. Ronimiskiirused olid nüüdseks juba imepisikesteks kahanenud ning iga eksimus oli väga oluline.
 Miinusringist paistis samal ajal traagika rajapiiride rikkumise ja lahtikukkumiste näol, mis tõi etteotsa Lauri.
Plussringi viimane kohtumine Peteri ja Viljari vahel lõppes hetkel, kui pool kirka terast jäi jää sisse ning teine pool koos Viljariga alla kukkus. Üks finalist oli selgunud.
Plussist miinuse poole suundunud Toomas alistas üksteise järel Erkki, Lauri ja Viljari ning oli jällegi finaalis Peteriga vastamisi.

Kahe võiduni ronitavas finaalis esimeses koperdas Peteri alguses kirkade asetusega ning jäi selle tõttu maha ning kaotas ronimise. Teises ronimises oli tase ühtlasem ning samas tempos liiguti kuni viimase meetrini. Viimase liigutuse vahe oli vaid poole käesirutuse pikkune ning tõi võidu Toomasele.

Raskusronimise finaalrada.

Mina pidin seekord kõige kauem isolatsioonis passima ning kui ma ükskord seinani jõudsin puudus mul igasugune teadmine eesronijate saavutustest. Alguses oli muidugi mõningaid toksimise jälgi näha, aga mida kaugemale ma jõudsin seda vähemaks neid jäi.
Päike oli juba loojas ning raja valgustamiseks oli autod tuledega seina poole suunatud. See aga polegi väga oluline, sest Väos on ka öösel lähedalasuva energiajaama prozektorite tõttu enamvähem valge.

Rada ise oli alt vaadates keeruline. Kõigepealt purika tagant välja tulemine, mis pidi toimuma suht pimesi kirkat lüües. Olles ise koopas tagusin kirka nurga taha enamvähem õigesse asendisse ning siis selle peale kiikuma. Kuidagi jalad paika ning teine kirka kah seina.

Seejärel väga kitsast diagonaaltsooni pidi üles ronimine, kus tasakaalu väga raske saavutada. Lubatud oli kehaga kasutada tsoonist väljapoole jäävat ala tasakaalu hoidmiseks ning seda ma ka tegin. Kätel muidugi oli suur koormus, aga teisel katsel sain ma sealt siiski kuidagi üles. (Järgmisel päeval kui juba rohkem oli jääd toksitud ja astmeid ning kogemust rohkem, õnnestus samast kohast puhtalt tasakaalu peal läbi ronida.)
Seejärel nii enamvähem hea puhkeasend kahe jäämassiivi vahel, kus ma ennast võistluse ajal küll eriti mugavalt ei tundnud. Jalad väga harkis ja kirkad mitte kõrgemal kui rind. Kaua ma seal "puhata" ei tahtnud. (Järgmisel päeval proovides oli seal tegelikult päris hea koht)
Ümber välisnurga kõõlumine oli mõnus, kuna sai natukene jalgade peal olla ning käevahetusega lihtsamalt liikuda.
  Edasi oli aga diagonaalis üles järgmisse tsooni hüppamine. See viimane oli nii madal tsoon, et jalad ja käed korraga ära ei mahtunud ning sealt pidi kiirelt edasi saama.(Järgmisel päeval sain ma seal umb. 20 kilose jääkamaka kätte/sülle, mis muidugi pool tsoonist endaga kaasa võttis) Mis omakorda tähendas ennast jääkardina külge haakimist ning jalgade üles upitamist.

Negatiivne asend tähendas kogu keharaskuse kätele langemist ning paar liigutust hiljem ma sealt ka alla pudenesin. Aega enam rohkemateks katseteks polnud ning sellega oli minu sooritus läbi. Ometigi aga olin ma jõudnud ühe tsooni võrra kaugemale, kui konkurendid, mis tõi õnne minu õuele.

Edasi oli rajal siis kardina alumist serva pidi traavers, mille lõpus väikese positiivse kaldega jääsein, kus võimalik nati puhata. Lõpus aga minu jaoks hetkel veel proovimata tasakaaluharjutusega eelviimane tsoon ning lõputsooni hüpe/sirutus.

Kokkuvõtvalt väga hea finaalrada, mis üksikute elementide kaupa võetuna täiesti ronitav. Kokku aga moodustas ta pika ja kurnava trassi, mis seekord osutus võistlejatele ületamatuks. Ka järgmisel päeval proovimiste käigus ei jõudnud ühe raksuga keegi kaugemale, kuid jupi kaupa ronides sai kogu trass läbironimist tunda. Jää on küll auklikuks toksitud ja suured tükid mõnest kohast alla tulnud ning naiste trass on peale joonistatud, aga sellegipoolest tasub minna vaatama ning proovima. Võimalust, et keegi on hea ja raske raja seinale joonistanud ei tule meil siin eestis just tihti ette niiet kasutage kuni veel võimalust.

Raskusronimise kvalifikatsiooni rajad

kokkuvõtlik tabel aegade ja punktidega.

Proovin siin kirja panna muljed raskusronimise radadest, ning natuke tulemusi analüüsida. Ühest küljest pean seda tegema kui korraldaja, sest võistlejad ajasin siiski mina seinale. Teisest küljest aga kui ronija, sest rajad olid tundmatud mulle samamoodi, kui ülejäänud võistlejatele.

Rada 1.
Trass oli mummudes ronimine, kus hoolikalt tasakaalu hoides ja mõeldult liigutusi tehes oli lihtne ronida. Samas kui lähed rapsima ja ei süvene, siis isegi lõpupoole sissetoksitud aukudega oli keeruline ennast seal tsoonide vahel tasakaalu sättida. Neli võistlejat ei jõudnud lõpuni ning ülejäänutel olid ajad 2:14 ja 7:55 vahel. Nii mõnigi pidi seda rada rohkem kui üks kord proovima.

Rada 2.
Kõige lihtsam. Vaid üles ronimine ühel pool joont püsides.Määravaks sai liigutuste kiirus ja löökide arv, mistõttu hiljem ronijatel selge eelis.

Rada 3.
Paar diagonaalis rajalõiku lisasid kerge tasakaaluharjutuse, kuid üldjoontes lihtne üles ronimine. Siin võis kasutada ka kaljupragusid, aga kes ei julgenud/osanud/usaldanud, siis sai ka ilma hakkama.

Rada 4.
Kagu kvalifikatsiooni raskeim rada. Esimene ots oli vaja alistada väike negatiivne osa koopast välja ronimise näol. Siis kohe paari meetrine peaaegu vertikaalne kitsas traavers otsa. Seejärel väike puhkekoht ning pikemast keelutsoonist üles astumine. Esimestel oli siin aukude puudumise tõttu tunduvalt raskem ning lõpus ronisid selle raja ära ka kirkalööke mitte kõige paremini valdavad ronijad.

Rada 5.
Antud radadest kõige pikem, mis esimestel võttis terve 8 minutit lubatud ronimisaega. Hilisematel aga läks juba hulga kiiremini. Alguses kitsast sisenurgast üles ronimine, millele järgnes vaid sellel rajal esinev alla ronimine. Pärast puhkepositsiooni uuesti peaaegu sirgelt üles lõpuni.


Kahju, et järjestus aegade järgi tuli kokku panna ning seda tõsist tööd radade alistamisel väheks jäi. Neljanda ja viienda raja puhul oli alguse poole natuke punnitamist näha, aga piisavate aukude tekkimisel kadus ka see. Üldse oli vist suht vältimatu, et hilisematel ronijatel kuidagi eelis tekiks. Seda nii kergematel kui raskematel radadel. Kuna aga ronimine toimus roteerumisega, siis oli igalühel võimalus mõnda rada ronida algusfaasis ning mõnda lõppfaasis. Kokkuvõtvalt olid ikkagi kõik võistlejad enamvähem võrdselt koheldud.

VJM2011 tulemused

Laupäevane raskusronimise kvalifikatsiooniring kestis oodatust rohkema osavõtjate arvu tõttu peaaegu kella neljani ning mõninga arvestuse tulemusena said tulemused kokku löödud. Pingerida sai paika peaasjalikult aegade järgi, sest rajad olid enamuses võistlejatele läbitavad.
Tulemusena pääsesid finaalrajale Jürgen, Mikael, Peteri ja Viljar.
Finaalrada oli seekord ajapuudusel ning turvakaalutlustel siiski ülaltjulgestuses, kuid selle võrra raskem ja pikem.

Viimane ronimine oli pikk ja keeruline ning ronimine toimus lõpus juba autotulede valgel, kuid lõppjärjestuses seekord korrektuure ei teinud. Nii meeste kui ka naiste arvestuses jäi kehtima sama järjestus, mis kvalifikatsiooni lõpus. Täpsem info erinevate radade aegade ja punktidega tuleb natukene hiljem.

Pühapäevasel kiirusronimisel oli lahedama ajagraafiku tõttu õhkkond veelgi mõnusam ning turniiritabeliga järjest edasi liikudes oli nii draamat kui napikaid. finaalis olid kõrvuti koos Toomas ja Peteri ning seal võttis tulemusega 2:0 võidu Toomas Meema.
Kiireimad ajad küündisid 15 sekundi kanti.

** Kui protokollis on kogemata mõne nime kirjapilt valesti , siis olen süüdi mina ja parandan meeleldi.