Lugemine läks sassi

Eelmisel kevadel sai proovitud Soodla jõge ning ebaõnnestumine jäi natuke kripeldama. Pealegi oli käänuline jõgi ikkagi huvitav sõita, mistõttu kolmpäevaõhtune trett sai seekord siis tehtud samal trassil.  Ilmselge plaan oli jõuda algusest kuni plaanitud lõpuni. Kaasa võtsin gepsu ning loomulikult lambi. Isegi eelmise suve sõitudel end õigustanud sae panin tekikummide vahele, et mõnest kohast ehk saab saagides lihtsamini läbi.

Esimeste käänakute järgi oli kohe aru saada, et vett on rohkem, kui aasta eest, mis andis lootust puhtama jõe suhtes. Natukene aega see tunne ka püsis, kuid mõne aja pärast oli siiski sisse-välja ronimine ülimalt tihe tegevus. Mõnes kohas aitas saag, aga üldjuhul oli pusa liiga suur või siis tüved liiga jämedad. Paadipõhi sai igaljuhul kiirelt mudaseks ning tihti sai arutletud igakordse põlle peale sudimise mõttekuses.

Peale jalakäijate silda olev keskmine kiire lõik oli seekord mõnus. piisavalt sügav vesi ning mõnusalt kiire ja võimas vool. Eks puude vahel manööverdamine muidugi selle tõttu vähe kriitilisem, aga polnud väga hullu miskit. Ilmselt on saanud ka vähe tagumikutunnetust harjutada.

Aega aga kulus tassimistele ja pugemistele meeletult ning me polnud veel lõpu lähedalgi, kui hakkas juba hämaramaks kiskuma. Kõige risusem koht aga oli imselt tolleks hetkeks juba selja taga. Tuli vaid edasi sõita.
Ilusa päikesepasitelise ilma ja hea kaameraga oleks nii mõnestki kohast väga maalilise pildi saanud, aga seekord sai vaid iseendale tarbimiseks mällu talletada.

Soodla asulaga kohakuti oli üle jõe üks sillake. Alt ei mahu, mööda ei saa. tegelesime parasjagu paatide tõstmisega, kui teispool kallast üks tüüp mõmises. Noh et tema on ikka purupurjus ja kas me ei aitaks tema masinat (jalgratast) üle silla. Ise ta võib kas või roomata, aga seda masinat tema üle ei saa. Ega kade polnud. sõidutasin masina üle silla ning vana ise sai kah kuidagimoodi tiira-taara üle. Temal muidugi oli aega küll ja tahtis pikemalt jääda juttu puhuma, aga meil oli veel mõni kilt sõita ning kell juba palju. Seega tegime sealt kiirelt minekut.

Siinkohal muutus jõgi mõneks ajaks juba natuke laiemaks ning risust puhtamaks, kuid selle asemel olid mõnes kohas sellised madalikud, kuhu kinni jäi. Ja loomulikult oli tolleks hetkeks juba nii pime, et enne liiva jooksmist midagi ennetavat näha ei olnud.

Enne päris lõppu hakkas kostma kohinat. Pime kah ja midagi ei näinud, proovisime kuidagi jõe servast seda langust piiluda, aga suurt aru ei saanud. Paistis vaid, et keskelt on järsk kukkumine ning ühelt poolt äärest nagu saaks sõites. Julge hundi rind pidi haavleid täis olema, niisiis panime sealt alla. Tea kas sai vale trajektoor valitud või siis oligi seal nii vähe vett, aga põhja kraapis väga valusa häälega. Kahe peale tulemuseks üks suplus ja üks lappimist vajav süstapõhi.

Nüüd veel mõned viimased käänud ning kogematakombel nägin lambivihus autonumbrit põõsast vastu helkimas. Kell on juba ammu miljon, aga lõpuks ometi sai see lõik sõidetud. Kestus 4:18 ning selle aja jooksul sai läbitud vaid 16km. Lõik ise on hoolimata puudest vägagi mõnus. Vähe lühema paadiga oleks ilmselt lihtsam manööverdada, aga saab ka 5 meetrise noolega hakkama. Sissevälja peab kuni jõe põhjalikuma puhastamiseni niikuinii käima.

Ja tõpraid (loe kopraid) on Soodla jõel meeletus koguses. Kui oli veel valge, siis sai näha paari elukat ka täies hiilguses. Hiljem, kui juba hämaraks ja pimedaks läks oli pea iga jõekäänaku taga tüüp, kes sabaga vett pritsis. Esimeses pooles mõtlesin, et no täna kohtun küll oma kümnekonna isendiga, aga kui oma sõiduga lõpuni olime jõudnud oli see number ilmselt seal kuskil 20 ja 30 vahel. Täiesti meeletu kogus.