Ekspeditsioon Draakonipesa mäele

1. Jõuluvana tõi lastele taskulambid
2. Ühel õhtul lapsele tekki peale pannes ja head ööd soovides tuleb küsimus, et millal ma sinuga kahekesi saaksin kuskile minna/midagi teha.
3. Tööl korraldatakse evakuatsiooniõppus ning satud koju kolmveerandtunnike varem kui tavaliselt.
4. Ilm ei olegi enam sügiseselt tatine.

Ehk siis kui taevakehad on ennast kenasti ritta seadnud, pole meil lihtsurelikel enam mingit võimalust kaasa rääkida ning tuleb minna. Seekord pakkisin pudinad autosse ja lubasin nad huvitavale mäele turnima viia. Teekond sinna oli aga täis ohtusid ja katsumusi.

Kui õnnestus edukalt jäise kaanega "põhjatute" fjordide[1] vahelt läbi laveerida, tuli teha pikk ja kurnav traavers mööda järsku külmunud rusunõlva[2] ning läbida tihe ning metselajatest kubisev ohtlik dzungel[3].
Uuesti lageda peale jõudnuna oli aga ees jäise veega mäslev mägijõgi[4], millest üle saamiseks sai sild ehitatud. Aga teispool jõge oli pikk ja kitsas mäehari[5], mida mööda tasakaalu hoides vaikselt sai edasi liikuda. Kui hari juba imepeenikeseks muutus ja enam kuidagi edasi ei saanud tuli teha laskumine põhjatusse kuristikku[6]. Nüüd läks natukene lihtsamaks, sest ees oli vaid ränk laskumine mööda järsku mäenõlva ning ületamatu platoo[7] ületus.
Matkalised olid aga visad ning täpselt teejoomise ajaks jõudsime Draakonipesa mäe[8] jalamile.

Draakonid olid õnneks hetkel kodunt ära, aga nende tegevuse jälgi oli kogu nõlv täis. Vahvad maadeuurijad siis uurisidki neid jälgi seest ja väljast, alt ja ülevalt. Kirkadega võeti väärtuslikke pinnaseproove ning materdati üliohtlikke suurte hammastega roomajaid. Igaüks aga väsib ning jõudiski kätte aeg jalga lasta enne, kui draakonid koju jõuavad.

Tagasitee turvalisusse oli kaardilugejal natukene paremini planeeritud ning ületada tuli vaid ületamatu platoo, ronida üles inimsilma jaoks mõõtmatust nõlvast, ületada järskude kallastega sügavas orus asuv metsik mägijõgi ning läbida maduussidest kubisev ning lõputuna näiv rohumaa.

Jõuluvana toodud lambid olid kogu matka kestel oma ülesannete kõrgusel ning hoolimata ümbritsevast pilkasest pimedusest jõudsid vaprad seiklejad üsna pea jälle õnnelikult tsivilisatsiooni servale tagasi.






[1] igas mõõdus ja kujus porilombid
[2] maja suurune mullahunnik
[3] pajuvõsa
[4] Karjääri kuivenduskraav
[5] pinnasevall
[6] 70 kraadine ja 6m sügav nõlv
[7] tasane maa küngaste vahel
[8] suur voolavast veest triibuliseks armistunud savikruusa küngas.

Kivi peal on natike jääd

Jõulupühal ajasin saapad jalga, võtsin seljakotiga nati varustust kaasa ning läksin väo karjääri territooriumile uudistama. Kuna ilm pole veel külma näidanud, siis polnudki eesmärk niivõrd ronimine, kui liikumine värskes õhus ja valduste üle vaatamine. Suvega on seal seina ääres päris palju toimetatud ning mind piinas teadmatus, mis ja kuidas täpselt.
Olukord pole päris trööstitu, kuid parimad osad on kindlasti rikutud. Kui aga jää kohad on untsus, siis üha rohkem hakkas silma seina osasid, kus väikese puhastamisega saaks kenasti kaljut kriipida. Sisenurgad, välisnurgad, peenikesed praod ja parajad servad. Kui üldiselt on karjääri sein suht pudine ning seda eriti ülemises otsas, siis mõne koha peal on ka puhtamat ja tugevamat kivimit. Osad sellised lõigud on isegi kõrgete kohtade peal ning need peaks mingi aeg järgi proovima.

Seekord aga trampisin parema puudusel suurel killustikumäel üles-alla. Varjus oleva külje pealmine pind oli täpselt nii krõbe, et löödud kirka pidama jäi ning lähiajal toimunud suurtest sadudest tekkinud pinnavormid olid suht futud. Üles alla siblimine võttis kiirelt tossu välja ja hinge kinni, kohe näha, et pole viimasel ajal jooksutrenni saanud teha.

Karjääriaugust välja ronimiseks valisin selle talve esimese lühikese mixed raja. Kuigi mul puudusid kassid ja oli kasutada vaid üks kirka, möödus soolotõus jäisel kaljul edukalt. Päeva plusspoolele võib lisaks kirja panna ka uue parkimiskoha ja liginemistee leidmise. Väheneb bensu kulu ja pole vaja karjäärist läbi kõndida. Hullude lumeoludega muidugi pole see eriti kasutatav.

Nõiume ilma heaks

Siht silme ees

Aknast ei taha kohe välja vaadatagi, kõik on hall ja vett täis. Kuidagi aga peab hakkama talveks valmistuma ning üks osa sellest on kindlasti kõrvade vahelise ala korrastamine. Ronimise õnnestumises on alati suur roll mängida sellel, kuidas mõtted liiguvad, mis tunded sind valdavad ning mis on sinu eesmärgid. Ei saa ronida oma võimete piiril, kui sa pole selleks mentaalselt valmis. Eks igaühel ole oma nipid ja meetodid, kuidas ennast ees ootavale ülesandele fokusseerida, kuid paha ei tee lugeda mida teised samast asjast arvavad. George McEwan pani kirja mõningad nipid ja tähelepanekud, mis pole üldsegi paha idee läbi lugeda ja kõrva taha panna. Kindlasti kõlab osa sellest väga tavaliselt ja labaselt, kuid seinal kirkadest kramplikult kinni hoides on olukord hoopis teine ning iga väiksemgi nipp tuleb kasuks.
 
Kui hing on valmis, küll siis keha kah järgi jõuab.
Kui talv käes, küll siis külmaks kah läheb.

Suurem on parem

Ma arvan, et see on laste hirmutamiseks välja mõeldud.

inspiratsioon-motivatsioon

Ma enam täpselt ei mäletagi kuidas ja millega seoses ja õieti pole see olulinegi, aga sattusin vaatama üht viidikut, mille peale tekkis koletu tahtmine uurida misasi see Kilian's Quest täpsemalt on. Tsipake uurimist ja brausimist ning jõudsin viidikutevaatamise maratoni algusse.

Tuleb välja, et mõned inimesed elavadki oma unistustes. Õnneks on tänapäevaste vahenditega võimalik kõike seda jäädvustada ning ülejäänutel on vähemalt võimalus jälgida, kui võimas see võib olla. Meie siin lamedal maal muidugi saame kõike seda teha vaid unenägudes. Head unelemist, sest iga uni saab ükskord otsa.