Kand ja Varvas WI4

Möödas on pea aasta enne kui jälle Toilamõisa kanti jõudsin. Seekordne hooaeg on nii toredasti alanud, et juba vana aasta sees on jääd piisavalt palju, et võtta ette tripp Ida-Virumaale.

Kõige tähtsamast kõigepealt. Liin, mida eelmisel talvel alustasin ja kus juhtus kurb lugu oli mul silme ees. Ilmselt selle pärast, et see on selle seina ainuke selge liin, mis on ronitav algusest lõpuni. Ja seda enamvähem julgelt.

Olud olid seekord palju paremad ehk külma mõned kraadid ning jää oli osaliselt vesine ja pehme. Segavat lund oli seinal sutike vähem, mis tähendas, et maapind rohkem külmunud ja hoidis kirkat paremini.

Liini esimene osa siis 75/80 jää, mis läheb sujuvalt üle 85/90 jääks. Kõrgus hinnanguliselt 20m. Kaasas oli 7 puuri, millest 2 viimast panin täitsa jää ülemisse otsa (mõlemale köiele oma). Kuigi see oli mul talve esimene puurimine, tuli kõik ladusalt. Mõned puurivahed olevat küll kiibitsejate snutsi liiga pikad jäänud, aga seinal olles tundus kõik ok.

Huvitavaks läks aga siis, kui jõudsin jääst ülespoole. Ronida oli veel umb. 5-8 meetrikest, kuid seal oli vaid lumi, muda pudine savimuld ja mõned lahtised kivilahmakad. Õnneks oli seinaprofiil enamjaolt positiivne ning sai ühe erandiga igal pool jalgadele toetuda. Peale pikka uurimist ja katsetamist ei jäänud üle muud, kui tagusin kirkaga pinnasesse sügava augu  ning lootsin, et see ei pudise tolmuks. Siis teise käega sama asi natikene kõrgemal, jalad järgmistele nukkidele ning jälle kordus. Kui kirka tera vähemalt poolenisti sees polnud, siis polnud mingit pidamist. Niimoodi lund eest ära kraapides, mulda tagudes ja ülespoole nihkudes jõudsin lõpuks esimese pehkinud juurikani, mille koheselt ära "lindistasin". Edasine oli vaid vormistamise küsimus ning üles jõudes sai rahulikult külmunud sõrmi raputada. Et mõne mehe kand ikka kiiremini paraneks, siis võiks edaspidi nimetada seda liini "Kand ja varvas"

Hea liin, kuid ülemine ots on ainult puuridega minnes nati ohtlik. Ühes kohas võibolla aitaks väiksem pähklike, kuid see pragu ei tundunud väga tugev olema. Pigem oleks abi "porgandi" või siis jääkonksu maase tagumisest. Peaks vist jälle poodi minema.

Muus osas oli jääsein kena. Sama lai, aga 2 korda kõrgem kui Väo ning erinevaid jäämoodustisi täis. Positiivset ja negatiivset. Purikaid ja lillkapsast vesist ja haprat jääd. Isegi värvi oli võimalik valida.  Õhtuhämaruses tuli aga välja, et on veel üks liin, mida on võimalik täies ulatuses ronida. See on vähe karmima kaldenurgaga ning ülemine jäävaba ots on palju järsem ja kivisem. Esialgu ei usu, et lähimal ajal keegi julgeks seda altjulgestuses teha. Vähemalt mitte enne, kui leiab head julgestuse tekitamise kohad jääpiirist ülevalpool. Toprõubis on kaks linnukest juba kirjas.
 
Natuke kõrval olevale toilamõisa joa peale me seekord ei jõudnudki, kuid sealgi on palju huvitavat ja väljakutset pakkuvat ootamas.

Kui nüüd suur sula ei tule ja aega leiab, siis kindlasti on mõned idaviru tripid sel talvel veel ees.

Saab ka nii

Laste sünnipäevale viimise ja sealt toomise vahele jäi mingid mõttetud 2 tundi. Edasi-tagasi koju sõita väga ei viitsi, poes tolkneda kah ei tahaks. Võtsin siis seljakotiga kama kaasa ja ning proovisin teha üht kiiret tiiru.
12min sõitu betooni tänavale.
14min kõndimist raudteed ja lumist heinamaad mööda
5 min köie panekuks ning vöö ja kasside installeerimiseks.
50 min solo toprõubis ülesalla ronimist
5 min asjade kokku panemiseks
15 min tagasi autoni kõmpimiseks
15 min autoga uuesti kesklinna sõiduks.

Jalad väsisid kiirest kõndimisest rohkem, kui käed ronimisest, kuid kokkuvõttes oli siiski positiivne elamus. Ilus ilm ja mõnus aktiviteet.
Ja pildi tegemisele aega ei raisanud.

Katkestan pika vaikuse kurva sõnumiga.

Käesoleval talihooajal pole mõtet Harku karjääri jääd ronima minna. Seoses aktiivse kaevandamistööga on seal kõik varem jääd kandnud seinad pudiks lastud ning seina ääred on kivihunnikuid täis. Kui ka miskit seinale tekib, siis kõrgust väga ei ole.

Väos on seis umbes sama nagu eelmisel talvel. Läänepoolne osa on nüüd pea lõpuni täidetud, kuid keskmine laia osaga jää on ikka veel alles ning kannatab juba ronimist. Isegi puuri jaoks on mõnes liinis piisavalt paksust. Muid niresid pole väga näha, aga kuna maapinnas peaks piisavalt vett olema, siis küll nad ilmuvad.
enne lume tulekut oli seina alune suur veereservuaar kenasti tugeva kaane peale saanud. Lume tulekuga on aga olukord muutunud ning kõik on vesine. Kas seal lume ja vesise plöga all ka kandev jää on, ei ole tahtnud testida. Esialgu soovitan ligineda ülevalt poolt.

Vihmane rattaring

Ammu pole rattaga koduvalla uusi radu avastamas käinud ning mõtsin seda nüüd enne suure sügise tulekut teha.

Algatuseks võtsin ette paar kaarti, siis lasin googelmäpsil ruutida ja siis vedasin rajad kõrvalistele teedele. Välja tuli paras ring, kus alguses ja lõpus asfalti ning enamuses vähemalt kaardi järgi kruusakat.
Tegelikult oli vahepeal ka mudaseid metsatee lõike ning korra panin isegi kilomeetri jagu mööda rapsipõllu tehnohooldusrada. Seal tuli kogu aeg jälgida, et kõrvalt ja üle pea kaarduvad varred lenksu käest ei rebi. Muidugi oleks ka kõrvalt normaalse inimese moodi saanud, aga see oli mingi rohtu kasvanud vaevumärgatav rajake ja suure hooga tuiskasin õigest ristist lihtsalt mööda.

Just siis, kui olin jõudnud kõige kaugemasse punkti hakkas vihma sadama. Õigemini peaks ütlema, et siis hakks kallama. Tee oli üks suur lomp, prillid udused ja vett täis. Nähtavus suht kehva, et isegi nigela kontrastsusega kaarti oli veelgi halvem jälgida. Mitmes kohas tekkis kiusatus eelnevalt paika pandud marsuuti lühendada ja lihtsamini sõidetavat teed valida, aga kui on plaan, siis on plaan.

Kokkuvõttes tuli hea ring. Kui suured asfaltteed välja jätta, siis oli autosid väga vähe näha, lahtisi koeri ei olnud ning tee oli olemasolevat materjali arvesse võttes suhteliselt vaheldusrikas. Siin seal hakkas silma ka potensiaalseid kõrvalradasid, aga nende uurimine jäi järgmiseks korraks.
Tulemuseks näitas rattaspido 65 kilti ning koos navigeerimis ja uudistamispausidega 2:27. Lisaks sõiduelamusele on ka nati vaadata. Tee äärde jääb Suursoo kadakas,  parapõllu looduskaitseala, Rae ja Kautjala mõisad ning kuskil jägala-pirita kanali ääres peaks olema mädajärve laudtee, aga vihmaga ma seda otsima ei läinud. Lisaks oli siinseal tee ääres potensiaalseid marja ja seenemetsi.

Kaerepere xDream

Üldiselt oli VÄGA palav. minu 3 liitrit vett sai seljakotist otsa kanuu alguseks, kus uuesti 2L sisse panin. Lisaks kaanisin joogipunktides palju juurde. Enne lõppu oli jälle vaakum ning aitas vaid Kehtna lisaülesandest kaasa haaratud pudel jooki. Peale finishit sai vist veel paar liitrit joodud.

Alguses tuli kohe rattahajutus ning see tõmbas kõik laiali. Mina lugesin stardikoha millegipärast valesti ja udjasin esimesse punkti kohe vales suunas (2,5 min)
2A->3A oleks pidanud valima ringi tee, aga õnneks suurt eksimist ei tulnud (1min)

 Edasine rattasõit oli kahjuks väheste valikutega ning kõik kulgesid ühes rivis. Ainuke valiku koht all vasakul nurgas raudtee juures. Meie läksime ringiga, aga pole veel aru saanud, kas see oli kiirem või aeglasem. Hoolimata sellest sai aga vigu tehtud siin parasjagu. 4->5 lõunasse sõidul ühest kohast panime otse elektriliini alla. (3 min) ja kaardi paremal all nurgas sõitsime minu vedamisel totaalselt valet teed mööda külast välja. (6 min)

Joonorienteerumine tuli päris hästi välja. Paaris kohas küll kaldus nati kõrvale, aga õigesse kohta tehtud kontrollvaatamised aitasid punkti leida ning otsest viga ei tulnud.

14->15 Rattaga põhja poole sõites sai liigselt passitud ja valesid teeotsi proovitud. lõpuks ikka ülevalt ringi. (1 min)
Trekkimisele minekul 16->17 ununes üks kiiver pähe ja tuli see rataste juurde tagasi viia (1 min). Üle raba minek oli küll aeglane, aga vähemalt suund oli õige ning ujumise algusse jõudsime ilusti.

Rabalaukas ujumine oli hoolimata krampis jalgadest ülimõnus. Mul oli 30L veekindlasse kotti pakitud seljakott ja ülearused riided ning natike õhku. Selle peale siis toetusin ühe käega ja teisega sõudsin edasi. Ühe korra päästis see mind suurest hädast, kui keset laugast vasak jalg järsku valusaks pulgaks muutus ja paremaga sai ainult natikene siputada. Lisaks oli koti rihma küljes hea kaarti hoida. Ujumisel tehtud krambipausid ning aeglasem liikumine läksid maksma hinnanguliselt 10min.

Peale lisaülesandeid valikorienteerumises rõhusime jooksmisele 91-90-99-97. Lootsime leida rabast laudtee, aga see oli tüng. Siiski oli kõvem pinnas, kui enne ujuma minekut ning väga palju ei hävinud. Võitjatel sama valik aga tempo kiirem. 91 ning 90 juures mõlemal 30 sek errorit kah.

Järgnev rattaetapp sisaldas üht pikemat lihtsat lõiku, natikene võsaste küngaste vahel turnimist ning siis üht juppi, kus tuli teha teevalik. Otse mingit normaalset rada ei läinud, Jäi kas lõunast või põhjast ringiga. Meie valik põhjast liikuda läks õnneks ja saime üle põllu lõigata.
 
Kanuu alguses proovisime veesõidukit rattale selga passitada ja sellega liikuda. Tundus aeglane ja loobusime sellest mõttest lauda juures. Lisaks leppisime ratturiga kokku paar treffpunkti, aga oleks pidanud kohe lõpuni minema. Mõttetu ajakulu kokku 5-6 min.

Roll&Ride esimesse punkti liikumisel otsisid ratturid mugavamaid asendeid, Selle käigus panime esimesest punktist mööda ja tulime tagasi. (2 min)
Kõige kiirem oli meie puhul nii, et üks istus sadula tagumisel osal ja jalad rippu või siis nati toetasid kuskile servadele ning teine väntas ja toetas nati sadula esimese otsa peale. Mina olin rullidega taga ning nügisin aegajalt tempot juurde.

Peale Kehtnas puu otsa ronimist tuli veel finishisse uisutada, skyrunneritega ümber staadioni komberdada ning oligi kõik.


Aeg 8:00:41 ning 9-s koht. võitjale kaotasime tervelt poolteist tundi, kuid esiotsa vahed olidki suhteliselt suured. Isegi meie tehtud vigade (31 min) maha lahutamisel poleks väga palju ettepoole saanud. Küll aga teeb meele rõõmsaks trahvideta sooritus. Kuu aja pärast viimane võimalus üldarvestuses ettepoole pressida.

Ma käisin La Gomeral

Kui kukk esimest silma pilgutas, olime meie juba checkaudi teinud ning istusime sadamas praamijärjekorras. Algne info, et saame 80€-ga edasitagasi oli ekslik, sest mitte-kohalikele on siin millegipärast poole kõrgemad hinnad. Seega 160€ lunastas meie sõidukile ja seltskonnale reisi kõrvalsaarele ja tagasi.

Gomera saar on põhjusmõteliselt üks mägi, keskelt kõrge ja servast madalam. Lisaks on see keskmine kõrgem osa veel vihmametsaga kaetud ning kus vihmametsa, seal ka tavaliselt vihma. Meie sealoleku ajal tugevat vihma ei tulnud, kuid udutas piisavalt. Ja tuul, see oli pidevaks saatjaks nii madalal kui kõrgel. Ainult metsas, autos ja toas oli selle eest pääsu.

Sinnasõit oli üks meeldejäävamaid meresõite üldse ning põhjuseks tohutu tuul, mis saare tagant välja sõites tõusis. Lainet nagu õieti polnudki, aga praam kõikus ning tuul puhus. Tõenäoliselt oleks päris ülemisel tekil (kuhu meid ei lastud) õhku hüpates ja hõlmad laiali ajades laevalt lihtsalt minema lennanud.

Minema ei lennanud ja põhja ei läinud, seega tuli peale maabumist endale midagi huvitavat teha otsida. Väike tiir San Sebastianis kinnitas arvamust, et linnaturism pole väga meie jaoks. Kui siis väike kohvi-õlu-kook.

Mitmete pildistamispeatustega sõitsime vaikselt põhja poole, kus mingid rannad pidid olema. Juhtus aga nii, et igal pool vahutas vesi ning rannik on siinmail kaljune. Kuulasime, kuidas laine kõigepealt mürinaga rannale paiskus ja siis tagasi tõmbudes rannakivisid kolistas. Pikniku kõrvalt vaikselt laineid jälgides ning vete möllu uurides sai siiski uikarid jalga aetud ning jõudu katsuma mindud. Vasakult karide tagusest servast, kus murduvad lained väiksemad ootasime õiget hetke ning siis summdi. Murrust saime kiirelt läbi ja siis oli juba mõnus lasta ennast kõrgetel lainetel kiigutada. Pidi ainult vaatama, et mõni suurem ootamatult ei tabaks ning liiga kaljude lähedale ei triiviks.
Üks hetk aga tekkis tunne, et tahaks kaldale ligemale saada oleks peaaegu paaninkaks läinud, aga vaikne liikumine siiski toimus. Tuli ainult siledamatel hetkedel kätega ülesmäge summida ja mitte nii siledamatel kohtadel üritada laine kandvat jõudu kasutada. Kaldale jõudsime ühes tükis ja peab nentima, et tagasi vette minemise tahtmist tol hetkel enam ei olnud.

Üle mägede sõites põikasime korraks sisse Rahvuspargi külastuskeskkusse (ilm oli üleval külm niiske ja tuuline), aga väga kaua seal ei tahtnud olla. Teispool saart ootas meid kuulu järgi soe ja ilus rand ning öömaja Valle Gran Rey asulas. Soojem seal oli, rand oli kah ja isegi ilusaks võib seda mõnel juhul pidada. Öömaja aga polnud üldse see, mis Booking.com piltidel paistis. Õiget retseptsionisti polnud, mingi vanamees oli, aga tema polnud elu sees midagi muud peale teneriifide keele mõiganud. Kuidagi saime siiski tingimuste kohta suht kallid toad kätte.

Õhtusöök jagunes mitmeks ning lisaks saime esimese maitse sellest, kuidas siinmail jalgpallile kaasa elatakse. Ütleme, et jalgpall on siin tähtis ja ühendav...

Öö oli rahutu. Akendeta toas oli küll mõnusalt pime, kuid sealsamas läbikostva ukse taga puhus tuul kriipivaid lehti mööda kõnniteed. Lisaks karjusid teispool kõnniteed olevas banaanisalus öö otsa mingid tiivulised. Ütleks nende kohta tuvid, aga see oleks ilmselt tuvide suhtes ülekohtune. Seega polnud mul hommikul üldsegi raske üles ärgata (sest ma olin juba üleval) ja end üheks mõnusaks hommikujooksuks valmis sättida.

Saksakeelses gaidbuukis oli selle matakaraja pikkuseks märgitud 4 tundi, järelikult võis arvata, et 2 tundi on täiesti piisav. Kulges ta mere tasapinnalt kuskile ligi 850m peale ning siis sujuvalt mööda mäeharja vingerdades nati allapoole kuni Arure asulani. Algus kerge sörgiga kuni raja alguseni. Edasi oli järsk serpentiin ikka üles ja üles. Kuskil kõrguses kaljuharja peal paistis üksik puu ning sinnapoole rada suunduski. Loomulikult oli puu vaid poole maa peal, kuid siit edasi oli kallak kergem ning sai isegi vaevaliselt sörkida.

Graatsiline kukerpall, jutuajamine kitsedega, La Merica tipu vallutus ning niisama kaljuserval silkamine. Rohkema aja korral saaks ümberkaudsete radade abil hulga huvitavaid ringe läbi käia, meil aga oli plaan tihe ning suundusime peale hommikust õlli vihmametsa uudistama. Vihmamets siis saare keskel kõrgeima tipu ümber. Autoteed kulgevad seal sürrilt puude vahelises tunnelis, igal pool udu nagu varahommikuses augustikuu rabas. Matkaradade valik muidugi tohutu ning ole ainult osav ja vali endale sobiva pikkuse ja tõusumeetritega ring. Pikkused loomulikult on antud tundides ja see kuidas neid peaks endale sobivaks teisendama ei teadnud meist keegi.
Liisk langes seekord rajale, mida sai käigu pealt pikendada/lühendada vastavalt kulunud ajale ning kogu pikkuses pidi olema nii 6 tunnine. Olgu siinkohal mainitud, et 5 tunni pärast pidime juba praami peal olema.

Minu ettekujutus vihmametsast oli midagi mis sisaldas ulmeliselt jämedaid puid ja rippuvaid samblaid. Aegajalt ka mõni uss ja müstiline elukas põõsast piilumas. Tegelikkuses olid puud suht peenikesed ning okstelt rippus alla hoopis roniroos või mingi muu taoline okkaline väät. Sammalt oli nii puudel kui maas, kuid olen Eestiski samblasemaid kohti näinud. Udu muidugi oli parasjagu ja see kuidas taimed õhust vett ammutavad oli silmaga näha. Nagu ikka eksib silm alatihti nendesse kohtadesse, kuhu rada ei vii ning kuigi valgus paistis üldjuhul läbi, oli alusmets kaunis tihe ja okkaline ning väga otse poleks olnud mõstlik minna. Ütleme nii, et okasroosike oleks ennast siin üpris koduselt tundnud.
Suures osas oli meie valitud rada lai kruusakas, kuid oli ka mõnusat võsavahelist kitserada ning loomulikult alla looklevat ning üles mäkke ronivat "treppi". Kogematakombel oli rajale sattunud ka saare kõrgeim punkt Alto de Garajonai, kuhu suunduv tee oli aga pettumuseks ära sillutatud. Osa sellest muidugi õnnestus meil õnnekombel vältida. Tipus kus pidi olema hea vaade oli seekord vaade vaid udule. Igavat vaadet aitasid meeleolukamaks luua kohalikud sisalikud ja infotahvlid ilusa selge ilma piltidega.

10,5 km pikkune rada sai ühele poole suts üle 3,5 tunniga ning tõusumeetreid hommikusele tretile veel 630 lisaks. Kiired hüvastijätud metsa, udu ja üldse kogu saarega ning juba mõne tunni pärast hingasime jälle niisket mereõhku. Poolteist päeva Gomeral on ilmselgelt liiga vähe ning selle ajaga saab vaid väga ähmase ettekujutuse, mida selle saare loodus endas peidab.

Ma käisin Tenerifel

Sihtkoht: Tenerife & La Gomera
Aeg: Aprilli teine pool, kui ilm juba soojem ja kuivem.
Eesmärk: Pulmareis. Nati päikest, nati ookeani, nati kultuuri, nati loodust ja nati trenni. Suures koguses kohalikku ja mitte nii kohalikku sööki ja jooki.
Kuidas: Odavlennud sinna ja tagasi, kohapeal auto ja majutused viies eri kohas.

Eeltööd tehes oli peaaegu igale päevale midagi planeeritud ning tundus, et vaatamist ja tegemist on seal Saaremaa mõõtu saarel rohkem kui kahte nädalasse jõuab pakkida. Alustades rannamõnudest ja lõpetades vulkaani otsa ronimisega. Kui aeg läbi sai, siis umbes nii oligi, et põhiasjad said kõik üle käidud, aga paar punkti ei mahtunud kahjuks ajagraafikusse.

Esimesel õhtul saime vaid auto kätte, hotelli võtme ning linna peal õhtust süüa. Kõik tundus tore ja meelitav. Hiiglaslikke cucarachasid nägime õnneks vaid õues ringi sibamas.

Esimene täispäev võtsime ette turismiatraktsiooni "Paisaje Lunar", mis on heledast liiva/kruuskivimist moodustunud omapärased formatsioonid kuskil metsas. Matkarada sinna eestlase jaoks harjumatult rohkete tõusumeetritega, kuid mulle meeldis. Esimene mekk seedrimänni metsadest hiiglasuurte käbidega, sinkavonka üles-alla kulgevatest matkaradadest ning faunast. Auto jätsime Vilaflor'ist mõni kilt edasi tee äärde ning seadsime sammud üles.

Kogu ring oli suts alla 10 kildi mille sees tõusu 930m. Loomulikult ei unustanud me ka väikest piknikku veini ja juustuga. Saiapuru andsime aga lähedal ringi luusivatele kohalikele "kanadele". Omapärase kogemuse osaliseks saime laavakivimist pudisel nõlval. Meenutas nati liivadüüni mööda liikumist. samamoodi pehme ja järsk, ainult et pole nii peenike liiv, et tuulega silma läheks. Lisaks hea lihtne pärast fannimist sodi tossust välja koputada.
Sihtkoht ise oli fotogeeniline, ainult et polnud korralikku aparaati, millega majesteetlikke kaadreid salvestada. Väga ei julgenud seal turnida, kuna iga puudutusega tuli turismiatraktsiooni küljest tükke

Muideks esimene koht, kus näen, et matkarajal on keelatud jalgrattaga sõita. Tenerifel on see millegipärast suht paljudes kohtades nii. Isegi täiesti sõidetavad rajad ning korraliku rattaga mõnusat elamust pakkuvad on keelumärkidega sildistatud. Ju on mingi erosiooni teema. Samas on mõningal juhul kõrval viidatud ka rada kust rattaga liikuda tohib.

Päeva mahtus veel eestlastele täiesti sobiva temperatuuriga vees ujumine turistide linnaosas ringi tuiamine ja esimene niiöelda kohaliku toidu kompott.
Järeldusena võib öelda, et jänesed on neil kondised, kartulid on eestaste jaoks suht tavalised, mojo-sid on väga erinevaid ja igaüks leiab tahtmise korral oma maitse. Paremates kohtades hoitakse õllekannusid sügavkülmas, mis tagab mõnusa värskendava sõõmu natukene pikemaks ajaks.

Sissejuhatus puhkusele oli tehtud, esimesed nahalaigud punaseks põletatud, esimesed sinikad ja kriimud saadud, esimesed lihased andsid korraks märku. Järelikult oli õige aeg plaanis muutusi teha ning järgmiseks hommikuks sättisime endid praamiga Gomerale sõitma. Õhtul kükitasime selle nimel läpakaga retseptsiooni ukse taga vaba wifi levialas ning uurisime asju. "Väike" õlu muidugi kuulus asja juurde.

2012 xDream'i avaetapp Tallinnas

Stardipaika jõudsime seekord minimaalse ajavaruga. Seljakotid olime jätnud rattaalasse, sest kolmveerand tundi suudame ilma joogita likuda küll. Jooks aga selle võrra oluliselt kergem.

Stardist minek üle Harju mäe ning Hermanni tagant nõlvale. Kahjuks tegime massiga kaasa tiigi taha kinni jooksmise mis lisas ajale minutikese.

Valiku tegemise ajal jäi õnneks silma kiri, et tuleb võtta vaid 5 punni ning valisime lihtsamini ligipääsetavad ehk 34-35-33-46-37. Mingeid ootamatusi ei olnud, aga kogu see aeg uurisime kaarti, et kuskohas on siis see üheksas punkt.  Vahetult enne valiku lõppu olin lugemisega jõudnud jooksuralli jupile ning sealt keskelt paistis ka päästev number 9. Järgnev teekond kuni rulli alguseni läks edasise raja läbivaatamise tähe all. Rullis oli mingid vimkad sees ning rapsida polnud mõtet. Seekord oli dkoraldajad õnneks spikrid ette andnud ning läbihammustamine käis natukene kergemalt.

Niisiis rullid jalga ja legendi lugema. Esiteks tegime hüppe 4->11 säästes 2 kilti. Seejärel jätsime ära pauna 14-17. 21-27 tulime otse mööda sama teed tagasi, mis oli kah veits lühem ning hüppasime üle kraavi rannaäärsele kergliiklusteele. mida mööda uhasime kuni 29-nda sammuni. Nüüd proovisime rada mööda liikuda, kuid tekis väike segadus ning lähenesime loogiliselt. Punkt pidi asuma tee lõpus ning teed lõppevad sealkandis mere ääres. Ühe selise juurest punkti 14 leidsimegi.Sealt edasi oleks olnud suht lühike maa (koos 45-54 lõikega) viimasessse punkti, kuid pöörete asukohad millegipärast hästi ei klappinud. Võtsime jällegi loomingulisuse appi ning legndist paistva rannahoone järgi saime ka punkti asukoha üsna hõlpsalt teada. Vahepeal oli meile mingi ulmeliselt väike (ühekohaline) kohanumber öeldud, mistõttu proovisime kõike hoolikalt teha ning mitte rapsima hakata.

Peale pisikest lisaülesannet saime rattale ning kohe esimesse punni minekuga ajasime tänavad natuke sassi. Tulemuseks poole minutiline lisakaar. Kopli liinide taguse puu juures jõudis meile järgi Vaude, kes ka eest libisema hakkas. 5 punktivahet hiljem veel nägime, kuid liikumise tempod olid ikka erinevad.

Lisaülesanne 24 punkti juures on mul juba aastaid meeles mõlkunud, kuid kahjuks ei tehtud seda nii nagu vaja. Selle asemel, et tünni sisse vahutava vee juurde laskuda sai ainult tünni väliskülge mööda üles ja alla liikuda.

25-26 tegime sisse ühe tarbetu haagi ümber märgala mis lisas ilmselt nii minuti jagu. Kogu rattaetapp oli nigel sõita. Kett viskas üle ja vajutada ei saanud. Peab kiiremas korras miskit ette võtma.

klikka pildil, et näha trasse

Lennusadama juures panime rattad aedikusse ning suundusime Patarei kompleksi siseorienteerumist tegema. Esimene ülesanne oli leida ligi- ja sissepääs. Sellega viga minut. Meie puntide järjekord oli 31-32-33-34-35-36-37-38. Esimene oli lihtne, kuid juba teise punkti minek oli pähkel (alla teisele, kekmisest trepist alla esimesele, läbi õue paremalt sisse ja käänulisi käike mööda punktini). See polnud aga midagi võrreldes kolmanda punktiga, kuhu esimesel katsel ootamatu seina tõttu ei jõudnudki. Igatahes oli ajude ragistamist parasjagu ning kuskil poole peal hakkas enamvähem arusaamine tekkima, et kust ja kuidas liikuda ning kuidas teekondi planeerida. Igaljuhul aia alt läbi ei pugenud, müüridest üle ei roninud ning uksi ei avanud. Hoolimata pikkadest mõttepausidest saime üÜllatusena ka selle etapiga suht eeskujuliku aja ning jätkasime heal positsioonil.

Kui me olime lisaülesandeks olnud kahe paadi vahelisest võrgust üle roninud, selgus, et punkt oli esimesel laeval ning see jäi meil võtmata. Mis siis ikka, oleme ennegi lisaülesandeid mitu korda teinud, ei olnud seegikord väga raske. Teisel korral polnud ka järjekorras seismist ning sai kiirelt oma tempoga tehtud.

Järgnev kanuu läks sujuvalt. punktid lihtsad ning lainetust minimaalselt vaid viimasel otsal linnahalli juurde saime vahetult enne meid sadamst väljunud kaatri laineid tunda. Loksutas küll, aga võtsime ettevaatlikult ning ees ja taga laiutava tühjuse tõttu sai seda lubada. Hoolimata krudisevast tundest õlas oli tõmbamine enamvähem ning ajal polnud viga midagist.

Viimane jupp jooksmist enne finishiläbu sisaldas punkti linnahalli katuse tagumisel küljel. Oleks pidanud kuulama oma sisehäält ja minema ringiga, kui dsel juhul oleks jäänud olemata see mitmest astangust käepäraste vahenditega üles ja alla ronimine. Esimesest tegime pätti, teisest turnisime mööda antennikronsteine, kolmandast ronisime üles mööda kaablitoru ning päris üles jõudmiseks olid väiksemad astangud. Teisel pool sai lihtsalt rippu lastud ja alla hüpatud ning punkt oligi pihus. Kogu asi läks maksma 2-3 minutit.

Peale jooksu läbi vanalinna vabaduse väljakule veel kerge kummivenitamise ülesanne. Kõige ladusamalt ei läinud, aga saime kõik mõne katsega üles. Enne finishit oli jäänud veel vaid köit mööda seinast üles saada. Meile oli jäänud vaid üks ilma sõlmedeta köis ning tegime sealt kiirelt pätti ja sikutamist lükkamist. Minul oli rattasõidust alates veel kiiver peas mis tähendas, et teised astusid mulle pähe ja siis tõmmati mind kah servale.

Lõpuaeg 4:36:01, puhas sooritus (napilt) ning üldpingereas seitsmes koht. (Poole vähem, kui eelmise hooaja avapaugul). võitjale kaotust 24 min mis teeb 8,7% (eelmisel aastal 19,5%).
Vigu kokku hinnanguliselt 7 minuti jagu ja mõningad lühemad jokutamised lisaks. Peab nentima, et kui targemaks ja tugevamaks saame, siis võib parematki saavutada. Aga nüüd trenni tegema.

Baaris ronimine

Seekordne paarisronimise trass oli seinale seatud selliselt, mis tekitas minus mõtte. Idee oli optimeerida kaaslase järel ootamisi, aga aimasin kohe, et ega see kohtunikele ja kaasvõistlejatele ei meeldi. Kõik oli aga määrustega kooskõlas ning turvaline. Seega miks mitte roigast sipelgapessa torgata, kui selleks selline võimalus antakse.
Niisiis, trass ise oma elementidega:

• kolme puuriga tõus kohtuniku jaama.
• Järgironija julgestamine.
• Tugiköit mööda järgmisse kohtuniku jaama liikumine. (julgestust ei pidanud olema)
• kolme puuriga pendli ülemisse otsa ronimine. Pendli paigaldus ja topeltköiega kohtuniku jaama laskumine.
• Pendel teisele poole.
• Haarava ja haaratsiga tõus mööda tugiköit kohtuniku jaama.
• Kaaslase alla julgestamine ja topeltköiega laskumine.

Kavalus või siis optimeerimine seisnes selles, et teise puuridega ronimise julgestus tehti esimesest baasist ning teise jaama sai lihtsalt vahejulgestuspunkt pandud. Selle lükkega kadus ära esimese ronija ootamine, et teine talle baasi järgi jõuaks ning teise ronija ootamine, et esimene pendlist topeltköiega laskudes puure välja keerab.
Hetkel, kui ma jaamast edasi liikusin ja puure hakkasin keerama, tõusis seina all selline sumin ja mõmin, nagu oleks laupäeva õhtusesse kesklinna õllekasse sattunud. Argumente oli nii siit kui sealtpoolt, kuid nagu arvata oli, siis põhiliselt ikka vastasleerist. Aga me ei lasknud ennast segada, sest oma plaan tuleb ellu viia ja öeldagu mis tahes see oli õige plaan.

Pendli aasa sidumist tegin kaks korda, sest esimene kord ununes köis läbi panna. kadu 15 sek.

Pendli hoidmisel jäi köis jaamast läbi juhtimata, ehk siis mina jaamas ja köis minu vöös olevas shellis. Selle tõttu siit mingi teadmata suurusega trahv.
Kõik kulges hästi, kuni pendli allatõmbamisel jäi kogemata köie otsa pool sõlme, mida ei ulatunud niisama lahti harutama. Võtsin ennast kiirelt zumaarist ja tugiköiest lahti, harutasime lahti pool köit, mis mul seljas ning tegime ajutise julgestuse millega köieotsale järgi ronisin. Sõlm väljas läks kõik vanast kohast edasi. Ajaline kaotus mõned sekundid üle kahe minuti. Kolmas apsakas oli üks lint, mis Markol viimasesse baasi tõusul alla pudenes, siit teine ajatrahv.
Laskumisaasa tegemisel ununes jällegi köie kaasamine. Selle üles tõmbamine ja aasast läbi ajamine järjekordsed 15 sekundit.
Laskumine läks enamvähem, kuigi jaama maha võtmisega oli pusserdamist päris kaua ning lõpuaeg 26:44 mis 2 sekundit aeglasem, kui parimal. Tol hetkel ma seda loomulikult ei teadnud, sest muu kisa ja vaidlus meie strateegia kohta oli nii vali ja intensiivne, et ma aja kohta mingit vastust ei saanudki.

Nüüd aga järgnes trahvide kokkuliitmise etapp, mis toimus kisa kära ja saladuskatte all. Sain alles 5 päeva hiljem teada, mis mu aeg ja koht olid. Ja seda, mille eest ja kui palju mulle trahvi tehti ei tea ma täpselt siiamaani.
Põhiline on aga see, et ma ei kuulnud mitte ühtki põhjendatavat ja loogilist vastuargumenti meie strateegiale. Ei julgestusliku ega reeglistiku koha pealt. Ainuke midagi sinnakonti oli ütlus, et rajameister oli trassi läbimist teisiti MÕELNUD.

Pigem võiks siinkohal tuhka pähe raputada need, kes pendli juurest topeltköiega alla tulid ja haaravaga ei julgestanud. Kui sul on vaja laskudes puure välja keerata, siis PEAB olema mingi asi mis sind käed lahti lastes paigal hoiab. Ei näinud, et keegi oleks laskumisvahendi puuri keeramise ajaks kinni sõlminud.
Illlustratiivne näide trassi tutvustmisel, et kuidas seda mägedes päriselt tehakse oli mudugi klass omaette. Kes nägid need teavad.

Aga suurt tolmu ei taha hakata üles keerutama. Punktid on jagatud ja medalid kaelas. Kui on midagi konstruktiivset lisada või küsida, siis kommentaarium on avatud. Selleks korraks hooaeg läbi ning tuleb varustus suveks ära konserveerida.

Tulemused JKA lehel

Öine heegeldamisklubi kokkutulek

Seekordsel öistel päästevõistlustel tuli kanderaam teha ise. Tõuke selleks andis ilmselt hiljutine sündmus idavirus. Selline punumise oskus võib aga mõnel ehk edaspidises elus kasulikuks osutuda ning võibolla elugi päästa. Kõik võtsid seda kui üht mõnusat võistluse elementi.

Tõsteaasa kinnitus.

Sündmuste käik algas kanderaami ehitamisega, mille tarvis puuroikad olid olemas. lisasime omalt poolt kolm kirkat, millel igalühel sidumiseks küljes kaks kahemeetrist repsujuppi. Siis üks ümmarguselt 15 meetrine 6mm repsujupp, millega punusime  kanderaamile põhja. Ettenähtud 10-ne risti täissaamiseks pidime seda veel lisajupiga pikendama, aga põhiline ajakulu oli seal siiski see, kui mul ei tulnud korduvatel katsetel seasõrg kuidagi välja. Nüüd veel kaks kruusakotti raamile, ning nööridega kinni. Peab tunnistama, et oma sõpra vist nii tugevalt raami külge ei seoks, aga samas pole ükski mu sõber siiamaani veel kahes tükis olnud. Viimase jupina läks raami külge tõsteaas, milleks olime eelnevalt ette valmistanud nelijala. ehk siis topeltaas, millest väljus iga kanderaami nurga jaoks üks köieots. Sõlm kenasti keskele ning otsad nurkadesse kinni. Raam valmis nii umbes 10 minutiga.

Nõlvast üles minek nagu tavaliselt: julgus puu ümber ning neljast nurgast jupi kaupa üles tõstmine. Raami tassimine oli aga seekord raske. Jämedad raami pulgad, täissöönud paksuke kannatanu ning kehv füüsiline vorm. Puhkasime tihti, vahetasime pooli tihti ja aega läks palju, aga tehtud saime. Ühes kohas läbisime ka "mägioja" ning edasine rada tuli läbida märgade jalgadega.

Ootan üles tõstmist

Järgmisena sai tehtud mõned vigastatud tiimiliikme sidumised, peale mida suundusime kanderaami tõstmise juurde. Seekord sai esmakordselt (minu jaoks) kasutatud pikka plokki ehk rull kanderaami küljes ja köis jooksis ülesalla. Nii saab tõsta maksimum pool köiepikkust, kuid pole seda pidevat plokisüsteemi taasi tõmbamist. Samuti olin esimest korda kanderaami saatja. Ilmselt nende kahe asja koosmõjul läks meie raam nõlvast sujuvalt ja kiirelt üles.

Üles tõstmise algus

Järgmisena võtsime ette raami tugiköiel alla laskmise. Mina olin viimane laskuja ehk nägin alumise otsa asju vaid kaugelt, aga pilt oli sujuv. Ja piisavalt kiire, et mingit asjatut passimist sellest aastast nagu ei mäletagi. Laskumine topeltköitel oli aga vaevaline, sest köis oli juba nii palju mööda liiva ja mulda liikunud, et asi ei liikunud enam korralikult shellist läbi.

Kui mina alla jõudsin, oli kanderaam juba pulkadeks lahti ning oli jäänud veel köiskond kokku koguda, nööriga kinni siduda ja jooksuga Tabasalus ära käia. Mererannas esimesed 300m jooksime, siis sai jaks otsa ja kõndisime. Aegajalt pragusid ületades ning libedal jääl uisutades. Kogu aeg pidid otsime optimaalset trajektoori, et ei liiguks libedal jääl ja ei läheks liialt paksu lume sisse ning hoiaks eemale salakavalatest pragudest ning õhukestest kohtadest.
Üleval serva peal vaheldumisi libe jää ja lumepudru. Vaid viimased 300m sai normaalse asfaldi peal sörkida.

Viimase asjana seekord vigastatud tiimiliikme seljas alla laskmine. Kohustuslik element siinkohal topeltköiega topeltkarabiinpidur. Kõige peenem ja elastsem köis oli seekord ainuke variant, mis kahekordsest pidurist kuidagimoodi läbi jooksis. Napilt saime kätte prääniku ehk siis aja alla kolme tunni. Koos trahvidega (peale med trahvi pole aimugi, mille eest) tuli aeg 3:05 mis kindlustas käesoleval hooajal esikoha.

Mõned pildid on klõpsitud minu aparaadiga ja osaliselt tõmmatud siit.

Tulemused  Vaheajad tunduvad kole kahtlased, aga väga ei julge vaielda kah. Väga ebatõenäoline, et meie viimane "jooks" oli 20 min kiirem kui teise koha oma.

Iga sekund loeb

17-18 Märts toimusid järjekordsed kevadised JKA jääronimise võistlused.

Seekordsed kiirusronimise rajad olid tehtud natukene pikemad kui tavaliselt ehk siis keelatud ala, millele pidi ronides ringi peale tegema oli suurem kui tavaliselt. Ja see oli ainult hea. Esiotsa konkurents oli aga sellegipoolest üks tihedamaid, mis senini on olnud.

Esimesel rajal kolm parimat aega 5 sekundi sees, kuid kellelgi ei tulnud ronimine välja ideaalselt. Mul endal takerdus kirka mitu korda nööride vahele, toksimine oli ebaeffektiivne ning alla ronimine liiga väikeste astetega. Millegipärast ei haaranud silmad kiirelt häid kirkakohti ning teravik kraapis mitmel kohal pikalt jääd enne kui kinni jäi.Filmi pealt sooritusi võrreldes oli minu üles jõudmise aeg 15 sekundit nõrgem, kui parimal.
Vähemalt laskumine ning selle peale panemine ja maha võtmine läks hästi. Aeg 2:09 aga ilmselgelt liiga palju. Ideaalaeg sellel rajal ilmselt kuskil 1:55 ligi.

Teisel rajal, mis oli visuaalselt ja aegade põhjal jupi maad pikem, läks mul ronimine juba palju paremini. Iga hoop pidas ning sammud olid paraja pikkusega. Alla ronimisel kirkad õigetesse pesadesse ning ei mingit kriipimist. Vaid ülemisest otsast hakkasin liiga vara alla keerama ning oleks peaaegu keelutsooni sisse läinud. Laskumise sättimisel aga tuli kohe jama sisse. Kirkanöör jäi pahasti teiste asjade vahele, haarav ei installerunud kiirelt ning aeg kulus. Laskumisel ei jooksnud jäik köis kaheksast läbi ning lõpus kiilus üldse kinni.
Maha võtmisel ei saanud haarava karabiini pusast kätte ja pingul köie kaheksast kätte saamine aeglane. Kokkuvõttes eelnevaid ronijaid arvesse võttes siiski hea aeg 2:21

Peale mind aga ronis veel mõni tegelane ning lõpuheitluses langesin kolmandaks. Esimesele kaotasin 3 ja teisele 1 sekundiga.

Tulemused JKA lehel

Gastein 4. päev

Kas nüüd või mitte üldse. Käes oli meie reisi viimase päeva hommik. Kell 4:30 olime voodist väljas ja kolistasime oma varustusega mööda maja ringi. Kiired söögid, mis olime lasknud perenaisel külmkappi valmis panna ning 5:30 olime autos ning enne kuut saime juba hakata mäest üles vantsima.
Kose alla jõudsime juba valges, kuid taevas oli kerges pilvevines, mis andis lootust. Tänaseks teadsime alumise osa kohta täpselt, kuhu paneme baasid ja kuidas ronime. Tunnet oli ja hakkasime pihta.

Esimene jällegi minule ning seekord nati lühemalt, et poleks vaja teha simu ega sattuda dushi alla. Jää oli kuiv ja mõnus ronimine läks ideaalselt.
Teine natuke lühem ja lamedam jupp Peterile. See päädis baasiga nati kõrgemal, kui meie eelmise päeva ürituse esimene jaam. Täpselt järsu (veel järsema)osa alguses.
 Järgmine ehk kose võtmelõik tuli seekord minul ronida ning selle üle oli mul ainult hea meel. Sein ei tundunud väga järsk ja puuride jaoks oli pea igal pool piisavalt head jääd. Vihma ei sadanud, jäätükke ei pudenenud ning väga külm kah ei olnud. Käes olid mul endiselt kindad, mida mõtlesin kasutada ainult liginemisel ehk kokkuvõtvalt oli tunne väga bro. Kogu lõigul oli ainult üks koht, kus ei saanud tugevalt jalgadele toetuda ning nende abil end üles tõugata. Need kaks meetrit tuli siis käte jõuga ronida. Mida ülespoole jõudsin, seda selgemaks sai, et hea jää pole alati igas mõttes hea. Kui on võimalust, siis ikka pannakse ja mida pannakse, seda jääb vähemaks nii ka seekord ning ükshetk avastasin end järsul lõigul vaid nelja puuriga. Viimased julgestuspunktide vahed jäid jälle liiga pikad, aga kuidagimoodi tuli ju hea jaama koha peale jõuda. Lõpupoole oli sein veitsa lihtsam, kuid kirkade jaoks tuli siiski hoolsalt kohti valida. 15m kukkumist ei ole ühesti asendist just väga mõnus ning tuleb teha kõik selleks et seda vältida.

Viimased kaks puuri jällegi jaamaks ning sikutasin teised kah üles. Siinkohal võtsin teadlikult nati rahulikumalt ning paigutasin asjad jaamas käepäraselt. Julgestusjaam keskel, kaks kirkat kummalgi pool, millele hakkasin köisi eraldi peale lappima. Tulemuseks töötav süsteem, millelt lihtne suht vähese ringitõstmisega edasi ronima hakata. Tänu sellisele lähenemisele kulub baasis vähem aega ning pikal trassil liikumine oluliselt kiirem.

Allan hakkas juba hommikurammestusest üle saama ning võttis järgmise jupi. Kallak polnud enam nii püstine, kuid aegajalt tulid ka järsemad lõigud vahele. Järgi ronida igaljuhul oli lihtne. Vaheldumisi käsi ja jalad, teine käsi ja jalad, puur välja ja jälle algusest peale. Baasi jõudes oli soe kenasti sees, võtsin kõikvõimalikku varustust kaasa ning panin kohe edasi viimasele jupile. Siin oli vaid üks vertikaalse loomuga koht ning see oli kohe alguses ning hästi lühike. Hiljem selline WI3 loomuga jää kuni lõpuni. Kui lõpp juba paistis, hakkas ka köis otsa saama ning tegin peaaegu viimasele jäänukile viimaste vööle jäänud puuridega baasi. Edasi polnud enam kuskile minna.

Laskumise tegi Allan ühes kohas nati huvitavamaks, aga muidu selline tavaline abalakovist abalakovisse  tilkumine. Aega ainult kulub 5 laskumise peale hirmsasti.

Autost autoni kulus seekord 10 tundi ehk ronimine toimus kindlasti kiiremini, kui eelmisel korral. Kogu päeva jooksul polnud aga mingit ohutunnet, et ülevalt kukuks jääd või et puurid välja sulaks. Samuti puudus igasugune sarnasus eelmise päeva vesise olekuga. Jää ning ilm olid ideaalsed. Isegi ilmateates lubatud lõunast algav lumesadu oli kuskile kaugemale ära läinud ning meid ei seganud. Ja muidu iga päev meid seganud kaasronijad olid seekord kuskile mujale läinud ning kogu Eisarena oli vaid meie päralt. Igati kordaläinud päev.
Ja ideaalne punkt meie jääronimisreisile.

Gastein 3. päev

Hommikul proovisime varakult valmis olla, et jõuaks päeva jooksul kindlasti oma eesmärgi lõpuni. Eesmärk oli aga loomulikult piirkonna ilmselt kõige ronitum jääkosk. Mordor on 300m pikk WI5 kosk mis esineb ilmselt kõikidel piltidel mis sealkandis tehakse. Igaljuhul on vähemalt piltide pealt vaadates tegemist laia, pika ja järsu jäämassiiviga. Nüüd oli meil plaanis sealt üles saada.

Liginemine oli siin juba klass omaette. Peale poolteist tundi mööda mäenõlva ülespoole trampimist jõudsime jää algusse, kuid olukord polnud kiita. Jälle kord oli meie ees üks kahene tiim, kes sodi alla ajas. Samas aga tundus kosk olema piisavalt lai ja sopiline, et õnnestuks leida turvalised liinid ronimiseks ning kohad julgestamiseks.

Mina alustasin esimese otsaga.  Panin puure ikka korralikult, kuni üks hetk avastasin, et kohani, kuhu tahtsin baasi teha on veel palju minna, aga minul on vaid loetud arv keermestatud torusid vööl. enne ei tahtnud baasi teha, sest ülevalt paistis päike hoolega seinale ning selle tulemusena oli just minu kohal palju alla kukkuvat sodi. Nii siis pressisin ülespoole jättes puuride vahele hirmuäratavalt pikki vahemaid. 5 meetrit enne soovitud baasikohta aga oli köis pingul mis pingul ning edasi ei saanud enam meetritki. Toppisin siis viimased kaks alles hoitud puuri jaamaks ning hakkasin vihma ja jääsajus julgestama.

Kui teised üles said, siis liigutasime baasi selle puuduvad 5 meetrit ülespoole, mille tulemusena lakkas jääsadu, aga dush läks tihedamaks. Oleks tahtnud sealt kähku edasi saada, aga polnud minu kord. Selles baasis sai tilkuva vee all kükitatud tund ja natuke, kuid lohutuseks võib nentida, et Allanil polnud ronides lugu palju parem. Kogu aeg tuli ülevalt vett ja vilet. Kuna õhk oli hoolimata kiirgavast päikesest kogu aega miinuses, siis moodustus kottide ja jopede ja kapuutside ja köite ja kirkade ja üldse kõige varustuse peale mõnus jääkiht. Sõrmed, mis hoolimata kinnaste vahetamisest silmapilkselt märjaks said muutusid jäiseks ning tuimaks. Vahetasime Peteriga mõlemad poole järgi ronimise peal kindaid, kuid soojus ei tulnud sõrmedesse tagasi. Järgmisse baasi jõudes võis ikkagi kinnastest vett välja väänata.

Hindasime seal olles olukorda ning arvates, et minna on veel vähemalt 3 juppi ja kell on miljon, otsustasime seekord mäele järgi anda.
Laskumine polnud põrmugi parem. Läbimärjad, kuid jäised köied pressivad küll kuidagi shellist läbi, kuid kogu see jama läheb paratamatult kinnastesse ning sõrmed on pidevalt jäises vees. Muutsime vähemalt natukene baasi asukohta, et ei peaks uuesti dushi alla minema. Selle asemel riskime ülevalt sadava jääpudiga, mida tolleks hetkeks on juba vähemaks jäänud. Kolmanda laskumise lõpuks on köitest peaagu kogu vesi välja pressitud ning nad tunduvad juba üsna kuivad. Kaaluvad aga sellest hoolimata poole rohkem kui hommikul. Kirkasid silmitsedes on näha ühtlast jääkihti, millest kinni hoides on ütlemata libe tunne.

Kaugemalt ülespoole vaadates ja oma trassi hinnates selgub, et ronida oleks olnud veel vaid 2 köiepikkust ning ülemine ots oli juba lamedam ning lihtsam. Kas me oleks mõistliku ajaga üles jõudnud ning funktsioneerivate sõrmedega alla tagasi jõudnud ei oska öelda, aga pigem karta, kui kahetseda.
Seekord sai tegutsetud 8 tundi, millest kõndimist suts üle veerandi. Edasi ronides oleks läinud vähemalt 10+ tundi.

Alla auto juurde jalutada oli pikk maa ning ligi tükivad igasugu mõtted. Tahes tahtmata tekib pähe idee alustada veel varem ja teha kiirelt ja korralikult ja lõpuni. Ka järgmise päeva pilvine ilmaennustus tundus selle kose ronimiseks sobivam. Õhtu möödus varustuse kuivatamise ja valmis sättimise tähe all. Ootus oli õhus.

Gastein 2. päev

Võtsime Peteriga kahe peale ühe kergelt ligipääsetava kose. Seekord oli ilm kena päikesepaisteline ja lumes olid jäljed ees. 20 min autost ja olimegi ilusti Dreiköningsfall'i all. Peale seda, kui kaks kolmest gruppi olid eest ära liikunud panime ka meie köied külge ja puurid seina.

Esimene köis peterile. Alguse 15m läks ludinal. Siis hakkas venima. Puhkepausid läksid pikemaks ja tihedamaks. Situatsioon päädis kukkumisega mõned meetrid enne järsu osa lõppu. Üks kirka jäi küll imelikult ekspressi otsa, aga õnneks miskit hullu ei juhtunud. Peale puhkust viimane nukk vasakult ringiga ning jaam nuki peale.

Teine köietäis oli kaldenurga poolest  sarnane, kuid olukord totaalselt erinev. Kui alumine ots oli olnud varjus, külma ja nati isegi rabeda jääga, siis siin paistis ere päike ja sein oli täitsa vesine. Olenemata valitud liinist said kindad esimeste meetritega märjaks, kuid õnneks olid soojakraadid ning sõrmed elasid selle üle.

Ronisin kose parempoolsel küljel pannes puure nii tihedalt kui enamvähem tugevat jääd leidsin ning liikusin edasi nii kiirelt, et puurid ei jõuaks kuuma päikese käes soojenedes jääst välja sulada. Poole peal sain ühe väga hea puuri päikse eest varjulisse õnarusse ning üleval pool otsas leidsin natukene lund kaitsekilbi ehitamiseks. Sein ei olnud küll väga pikalt väga järsk, kuid siiski. Samas oli eelnevate päevade turnimine juba põhja alla tekitanud ning tunne hakkab kergelt juba märku andma. Lõpu 10 meetrit väheke laugem ning saigi ennast polti klikkida.

Üleval jaamas istusin sooja päikese käes kivil, vaatasin alla maalilisse orgu ja tõmbasin vaikselt köit sisse. Kui nüüd oleks olnud veel istumismatt ja linnulaul, siis oleks sinna jäänudki. Teispool orgu paistis kutsuvalt suursugune Eisarena. Konkurentsitult parim julgestuskoht kogu reisi vältel.

Laskumisel üllatusi ei juhtunud ning päev tuli lühike nagu arvata oli. Igaks petteks tegime veel skauti Eisarena poole, et järgmiste päevade tarvis täpsed parkimised ja liginemised ära vaadata.

Gastein 1. päev

Hommikul pakkisime Maltatalis oma asjad kokku ning seadsime suuna Bad Gastein-i poole. Juba poolel teel oli ilmastik muutunud lumevaesest ja sügisesest pildist lumiseks ja talviseks. Kuigi meie sihtkohas on maailma hetke kõige raskemaks hinnatud jääkosk, polnud linnapildis mingitki viidet, et siin võiks toimuda jääronimise aktiviteeti. Kõik kohad olid täidetud suusatajate ja laudajatega.

Oma esimese päeva jaoks olime välja valinud midagi lühema liginemisega, kuid me polnud arvestanud suure lumekogusega. Kui parklast väljuv rada veel natukene kandis, siis üle silla edasi liikudes muutus lumi aina sügavamaks ja pehmemaks. Mida nõlvast üles poole sai trügitud, seda raskemaks edasiliikumine muutus.

Meie väljavalitud kosk polnud ilmselt päris see, mida topo järgi soovisime, kuid asus natukene lähemal. Antud oludes oli see suur pluss.
Esimese lihtsama köie või siis õigemini kaks/kolm köit tegime simuna. Kallak oli tagasihoidlik, kuid lume tõttu raske. Minul olid õnneks kahe inimese jäljed juba ees.

Teine köis algas järsema lõiguga, aga edasi oli jällegi lumist ala. Peteri sai mõlema jupiga hästi hakkama.

Viimane lõik, mis langes mulle, oli natukene teistsugune. See algas lumise kallakuga mis pani mahlad hästi tööle ning tegi kindad täielikult märjaks. Lume lõpust aga algas järsem purika osa, mida ilmestas kogu ulatuses õhuke jää. Jää ja kalju vahel lahises pidevalt vesi ning aegajalt tekkisid pealmisse kihti augud, kust oli tagatoas toimuv  ilusti näha.

Kõige hullem oli kogu aeg tühjusse puurida. mingi hetk sattusin peale järsemat juppi ilusa astme peale, kus samas kõrval oli kena paks ja sinine jää. Üle tüki aja sain ühe korraliku puuri paika. Hea tunne kestis täpselt nii kaua, kuni hakkasin edasi liikuma ning täpselt sinna, kus ma seisin tekkis üks ilmatu suur auk.  Kui oleksin seal 30 sekundit varem tormakamalt trampinud, oleksin kukkunud kalju ja jää vahele vesisesse tühimikku. Paar meetrit langemist oleks olnud kindlustatud. Minu õnneks aga lisaks korralikule puurile ka veel  kirkad ning jalad seinal. hiilisin siis august mööda ja õhukest jääseina pidi üles.
Päris jää üleval oli loomulikult näha, kuidas vesi paksu lume alt tuli ja sügavikku kadus. Viimane lõik enne korralikku baasi oli paksu lume all olev pinnas ja kalju. Päris lame ei olnud ja julgusest jäi puudu. Leidsin selle paksu lume alt ühe peenikese vitsa nöol, millele lindi ümber toppisin. Õnneks seda kukkudes ei testinud. Viimased 10-15m olin köie otsa lõppemise tõttu roninud simuna.

Allaminek oli sama raske kui üles tulek. Paks lumi ja krussis köied. Ja kuna tegmist oli suht harva ronitava kosega, siis laskumisaasasid pidi ise ehitama. viimane laskumine jäi 10m liiga lühikeseks. Ronisime, aga sealt oleks võinud täitsa vabalt ka otse alla paksu lume sisse hüpata...

Hoolimata pealtnäha lihtsast rajast kulus kogu ürituse peale 6 tundi. Kõige hullem on asja juures aga see, et me ei tea tänaseni, mis koske me ronisime. Võib aga arvata, et seal ronimist oleks pidanud silla juures oleva sildi sõnul üldsegi vältima.