Ma käisin La Gomeral

Kui kukk esimest silma pilgutas, olime meie juba checkaudi teinud ning istusime sadamas praamijärjekorras. Algne info, et saame 80€-ga edasitagasi oli ekslik, sest mitte-kohalikele on siin millegipärast poole kõrgemad hinnad. Seega 160€ lunastas meie sõidukile ja seltskonnale reisi kõrvalsaarele ja tagasi.

Gomera saar on põhjusmõteliselt üks mägi, keskelt kõrge ja servast madalam. Lisaks on see keskmine kõrgem osa veel vihmametsaga kaetud ning kus vihmametsa, seal ka tavaliselt vihma. Meie sealoleku ajal tugevat vihma ei tulnud, kuid udutas piisavalt. Ja tuul, see oli pidevaks saatjaks nii madalal kui kõrgel. Ainult metsas, autos ja toas oli selle eest pääsu.

Sinnasõit oli üks meeldejäävamaid meresõite üldse ning põhjuseks tohutu tuul, mis saare tagant välja sõites tõusis. Lainet nagu õieti polnudki, aga praam kõikus ning tuul puhus. Tõenäoliselt oleks päris ülemisel tekil (kuhu meid ei lastud) õhku hüpates ja hõlmad laiali ajades laevalt lihtsalt minema lennanud.

Minema ei lennanud ja põhja ei läinud, seega tuli peale maabumist endale midagi huvitavat teha otsida. Väike tiir San Sebastianis kinnitas arvamust, et linnaturism pole väga meie jaoks. Kui siis väike kohvi-õlu-kook.

Mitmete pildistamispeatustega sõitsime vaikselt põhja poole, kus mingid rannad pidid olema. Juhtus aga nii, et igal pool vahutas vesi ning rannik on siinmail kaljune. Kuulasime, kuidas laine kõigepealt mürinaga rannale paiskus ja siis tagasi tõmbudes rannakivisid kolistas. Pikniku kõrvalt vaikselt laineid jälgides ning vete möllu uurides sai siiski uikarid jalga aetud ning jõudu katsuma mindud. Vasakult karide tagusest servast, kus murduvad lained väiksemad ootasime õiget hetke ning siis summdi. Murrust saime kiirelt läbi ja siis oli juba mõnus lasta ennast kõrgetel lainetel kiigutada. Pidi ainult vaatama, et mõni suurem ootamatult ei tabaks ning liiga kaljude lähedale ei triiviks.
Üks hetk aga tekkis tunne, et tahaks kaldale ligemale saada oleks peaaegu paaninkaks läinud, aga vaikne liikumine siiski toimus. Tuli ainult siledamatel hetkedel kätega ülesmäge summida ja mitte nii siledamatel kohtadel üritada laine kandvat jõudu kasutada. Kaldale jõudsime ühes tükis ja peab nentima, et tagasi vette minemise tahtmist tol hetkel enam ei olnud.

Üle mägede sõites põikasime korraks sisse Rahvuspargi külastuskeskkusse (ilm oli üleval külm niiske ja tuuline), aga väga kaua seal ei tahtnud olla. Teispool saart ootas meid kuulu järgi soe ja ilus rand ning öömaja Valle Gran Rey asulas. Soojem seal oli, rand oli kah ja isegi ilusaks võib seda mõnel juhul pidada. Öömaja aga polnud üldse see, mis Booking.com piltidel paistis. Õiget retseptsionisti polnud, mingi vanamees oli, aga tema polnud elu sees midagi muud peale teneriifide keele mõiganud. Kuidagi saime siiski tingimuste kohta suht kallid toad kätte.

Õhtusöök jagunes mitmeks ning lisaks saime esimese maitse sellest, kuidas siinmail jalgpallile kaasa elatakse. Ütleme, et jalgpall on siin tähtis ja ühendav...

Öö oli rahutu. Akendeta toas oli küll mõnusalt pime, kuid sealsamas läbikostva ukse taga puhus tuul kriipivaid lehti mööda kõnniteed. Lisaks karjusid teispool kõnniteed olevas banaanisalus öö otsa mingid tiivulised. Ütleks nende kohta tuvid, aga see oleks ilmselt tuvide suhtes ülekohtune. Seega polnud mul hommikul üldsegi raske üles ärgata (sest ma olin juba üleval) ja end üheks mõnusaks hommikujooksuks valmis sättida.

Saksakeelses gaidbuukis oli selle matakaraja pikkuseks märgitud 4 tundi, järelikult võis arvata, et 2 tundi on täiesti piisav. Kulges ta mere tasapinnalt kuskile ligi 850m peale ning siis sujuvalt mööda mäeharja vingerdades nati allapoole kuni Arure asulani. Algus kerge sörgiga kuni raja alguseni. Edasi oli järsk serpentiin ikka üles ja üles. Kuskil kõrguses kaljuharja peal paistis üksik puu ning sinnapoole rada suunduski. Loomulikult oli puu vaid poole maa peal, kuid siit edasi oli kallak kergem ning sai isegi vaevaliselt sörkida.

Graatsiline kukerpall, jutuajamine kitsedega, La Merica tipu vallutus ning niisama kaljuserval silkamine. Rohkema aja korral saaks ümberkaudsete radade abil hulga huvitavaid ringe läbi käia, meil aga oli plaan tihe ning suundusime peale hommikust õlli vihmametsa uudistama. Vihmamets siis saare keskel kõrgeima tipu ümber. Autoteed kulgevad seal sürrilt puude vahelises tunnelis, igal pool udu nagu varahommikuses augustikuu rabas. Matkaradade valik muidugi tohutu ning ole ainult osav ja vali endale sobiva pikkuse ja tõusumeetritega ring. Pikkused loomulikult on antud tundides ja see kuidas neid peaks endale sobivaks teisendama ei teadnud meist keegi.
Liisk langes seekord rajale, mida sai käigu pealt pikendada/lühendada vastavalt kulunud ajale ning kogu pikkuses pidi olema nii 6 tunnine. Olgu siinkohal mainitud, et 5 tunni pärast pidime juba praami peal olema.

Minu ettekujutus vihmametsast oli midagi mis sisaldas ulmeliselt jämedaid puid ja rippuvaid samblaid. Aegajalt ka mõni uss ja müstiline elukas põõsast piilumas. Tegelikkuses olid puud suht peenikesed ning okstelt rippus alla hoopis roniroos või mingi muu taoline okkaline väät. Sammalt oli nii puudel kui maas, kuid olen Eestiski samblasemaid kohti näinud. Udu muidugi oli parasjagu ja see kuidas taimed õhust vett ammutavad oli silmaga näha. Nagu ikka eksib silm alatihti nendesse kohtadesse, kuhu rada ei vii ning kuigi valgus paistis üldjuhul läbi, oli alusmets kaunis tihe ja okkaline ning väga otse poleks olnud mõstlik minna. Ütleme nii, et okasroosike oleks ennast siin üpris koduselt tundnud.
Suures osas oli meie valitud rada lai kruusakas, kuid oli ka mõnusat võsavahelist kitserada ning loomulikult alla looklevat ning üles mäkke ronivat "treppi". Kogematakombel oli rajale sattunud ka saare kõrgeim punkt Alto de Garajonai, kuhu suunduv tee oli aga pettumuseks ära sillutatud. Osa sellest muidugi õnnestus meil õnnekombel vältida. Tipus kus pidi olema hea vaade oli seekord vaade vaid udule. Igavat vaadet aitasid meeleolukamaks luua kohalikud sisalikud ja infotahvlid ilusa selge ilma piltidega.

10,5 km pikkune rada sai ühele poole suts üle 3,5 tunniga ning tõusumeetreid hommikusele tretile veel 630 lisaks. Kiired hüvastijätud metsa, udu ja üldse kogu saarega ning juba mõne tunni pärast hingasime jälle niisket mereõhku. Poolteist päeva Gomeral on ilmselgelt liiga vähe ning selle ajaga saab vaid väga ähmase ettekujutuse, mida selle saare loodus endas peidab.

Ma käisin Tenerifel

Sihtkoht: Tenerife & La Gomera
Aeg: Aprilli teine pool, kui ilm juba soojem ja kuivem.
Eesmärk: Pulmareis. Nati päikest, nati ookeani, nati kultuuri, nati loodust ja nati trenni. Suures koguses kohalikku ja mitte nii kohalikku sööki ja jooki.
Kuidas: Odavlennud sinna ja tagasi, kohapeal auto ja majutused viies eri kohas.

Eeltööd tehes oli peaaegu igale päevale midagi planeeritud ning tundus, et vaatamist ja tegemist on seal Saaremaa mõõtu saarel rohkem kui kahte nädalasse jõuab pakkida. Alustades rannamõnudest ja lõpetades vulkaani otsa ronimisega. Kui aeg läbi sai, siis umbes nii oligi, et põhiasjad said kõik üle käidud, aga paar punkti ei mahtunud kahjuks ajagraafikusse.

Esimesel õhtul saime vaid auto kätte, hotelli võtme ning linna peal õhtust süüa. Kõik tundus tore ja meelitav. Hiiglaslikke cucarachasid nägime õnneks vaid õues ringi sibamas.

Esimene täispäev võtsime ette turismiatraktsiooni "Paisaje Lunar", mis on heledast liiva/kruuskivimist moodustunud omapärased formatsioonid kuskil metsas. Matkarada sinna eestlase jaoks harjumatult rohkete tõusumeetritega, kuid mulle meeldis. Esimene mekk seedrimänni metsadest hiiglasuurte käbidega, sinkavonka üles-alla kulgevatest matkaradadest ning faunast. Auto jätsime Vilaflor'ist mõni kilt edasi tee äärde ning seadsime sammud üles.

Kogu ring oli suts alla 10 kildi mille sees tõusu 930m. Loomulikult ei unustanud me ka väikest piknikku veini ja juustuga. Saiapuru andsime aga lähedal ringi luusivatele kohalikele "kanadele". Omapärase kogemuse osaliseks saime laavakivimist pudisel nõlval. Meenutas nati liivadüüni mööda liikumist. samamoodi pehme ja järsk, ainult et pole nii peenike liiv, et tuulega silma läheks. Lisaks hea lihtne pärast fannimist sodi tossust välja koputada.
Sihtkoht ise oli fotogeeniline, ainult et polnud korralikku aparaati, millega majesteetlikke kaadreid salvestada. Väga ei julgenud seal turnida, kuna iga puudutusega tuli turismiatraktsiooni küljest tükke

Muideks esimene koht, kus näen, et matkarajal on keelatud jalgrattaga sõita. Tenerifel on see millegipärast suht paljudes kohtades nii. Isegi täiesti sõidetavad rajad ning korraliku rattaga mõnusat elamust pakkuvad on keelumärkidega sildistatud. Ju on mingi erosiooni teema. Samas on mõningal juhul kõrval viidatud ka rada kust rattaga liikuda tohib.

Päeva mahtus veel eestlastele täiesti sobiva temperatuuriga vees ujumine turistide linnaosas ringi tuiamine ja esimene niiöelda kohaliku toidu kompott.
Järeldusena võib öelda, et jänesed on neil kondised, kartulid on eestaste jaoks suht tavalised, mojo-sid on väga erinevaid ja igaüks leiab tahtmise korral oma maitse. Paremates kohtades hoitakse õllekannusid sügavkülmas, mis tagab mõnusa värskendava sõõmu natukene pikemaks ajaks.

Sissejuhatus puhkusele oli tehtud, esimesed nahalaigud punaseks põletatud, esimesed sinikad ja kriimud saadud, esimesed lihased andsid korraks märku. Järelikult oli õige aeg plaanis muutusi teha ning järgmiseks hommikuks sättisime endid praamiga Gomerale sõitma. Õhtul kükitasime selle nimel läpakaga retseptsiooni ukse taga vaba wifi levialas ning uurisime asju. "Väike" õlu muidugi kuulus asja juurde.

2012 xDream'i avaetapp Tallinnas

Stardipaika jõudsime seekord minimaalse ajavaruga. Seljakotid olime jätnud rattaalasse, sest kolmveerand tundi suudame ilma joogita likuda küll. Jooks aga selle võrra oluliselt kergem.

Stardist minek üle Harju mäe ning Hermanni tagant nõlvale. Kahjuks tegime massiga kaasa tiigi taha kinni jooksmise mis lisas ajale minutikese.

Valiku tegemise ajal jäi õnneks silma kiri, et tuleb võtta vaid 5 punni ning valisime lihtsamini ligipääsetavad ehk 34-35-33-46-37. Mingeid ootamatusi ei olnud, aga kogu see aeg uurisime kaarti, et kuskohas on siis see üheksas punkt.  Vahetult enne valiku lõppu olin lugemisega jõudnud jooksuralli jupile ning sealt keskelt paistis ka päästev number 9. Järgnev teekond kuni rulli alguseni läks edasise raja läbivaatamise tähe all. Rullis oli mingid vimkad sees ning rapsida polnud mõtet. Seekord oli dkoraldajad õnneks spikrid ette andnud ning läbihammustamine käis natukene kergemalt.

Niisiis rullid jalga ja legendi lugema. Esiteks tegime hüppe 4->11 säästes 2 kilti. Seejärel jätsime ära pauna 14-17. 21-27 tulime otse mööda sama teed tagasi, mis oli kah veits lühem ning hüppasime üle kraavi rannaäärsele kergliiklusteele. mida mööda uhasime kuni 29-nda sammuni. Nüüd proovisime rada mööda liikuda, kuid tekis väike segadus ning lähenesime loogiliselt. Punkt pidi asuma tee lõpus ning teed lõppevad sealkandis mere ääres. Ühe selise juurest punkti 14 leidsimegi.Sealt edasi oleks olnud suht lühike maa (koos 45-54 lõikega) viimasessse punkti, kuid pöörete asukohad millegipärast hästi ei klappinud. Võtsime jällegi loomingulisuse appi ning legndist paistva rannahoone järgi saime ka punkti asukoha üsna hõlpsalt teada. Vahepeal oli meile mingi ulmeliselt väike (ühekohaline) kohanumber öeldud, mistõttu proovisime kõike hoolikalt teha ning mitte rapsima hakata.

Peale pisikest lisaülesannet saime rattale ning kohe esimesse punni minekuga ajasime tänavad natuke sassi. Tulemuseks poole minutiline lisakaar. Kopli liinide taguse puu juures jõudis meile järgi Vaude, kes ka eest libisema hakkas. 5 punktivahet hiljem veel nägime, kuid liikumise tempod olid ikka erinevad.

Lisaülesanne 24 punkti juures on mul juba aastaid meeles mõlkunud, kuid kahjuks ei tehtud seda nii nagu vaja. Selle asemel, et tünni sisse vahutava vee juurde laskuda sai ainult tünni väliskülge mööda üles ja alla liikuda.

25-26 tegime sisse ühe tarbetu haagi ümber märgala mis lisas ilmselt nii minuti jagu. Kogu rattaetapp oli nigel sõita. Kett viskas üle ja vajutada ei saanud. Peab kiiremas korras miskit ette võtma.

klikka pildil, et näha trasse

Lennusadama juures panime rattad aedikusse ning suundusime Patarei kompleksi siseorienteerumist tegema. Esimene ülesanne oli leida ligi- ja sissepääs. Sellega viga minut. Meie puntide järjekord oli 31-32-33-34-35-36-37-38. Esimene oli lihtne, kuid juba teise punkti minek oli pähkel (alla teisele, kekmisest trepist alla esimesele, läbi õue paremalt sisse ja käänulisi käike mööda punktini). See polnud aga midagi võrreldes kolmanda punktiga, kuhu esimesel katsel ootamatu seina tõttu ei jõudnudki. Igatahes oli ajude ragistamist parasjagu ning kuskil poole peal hakkas enamvähem arusaamine tekkima, et kust ja kuidas liikuda ning kuidas teekondi planeerida. Igaljuhul aia alt läbi ei pugenud, müüridest üle ei roninud ning uksi ei avanud. Hoolimata pikkadest mõttepausidest saime üÜllatusena ka selle etapiga suht eeskujuliku aja ning jätkasime heal positsioonil.

Kui me olime lisaülesandeks olnud kahe paadi vahelisest võrgust üle roninud, selgus, et punkt oli esimesel laeval ning see jäi meil võtmata. Mis siis ikka, oleme ennegi lisaülesandeid mitu korda teinud, ei olnud seegikord väga raske. Teisel korral polnud ka järjekorras seismist ning sai kiirelt oma tempoga tehtud.

Järgnev kanuu läks sujuvalt. punktid lihtsad ning lainetust minimaalselt vaid viimasel otsal linnahalli juurde saime vahetult enne meid sadamst väljunud kaatri laineid tunda. Loksutas küll, aga võtsime ettevaatlikult ning ees ja taga laiutava tühjuse tõttu sai seda lubada. Hoolimata krudisevast tundest õlas oli tõmbamine enamvähem ning ajal polnud viga midagist.

Viimane jupp jooksmist enne finishiläbu sisaldas punkti linnahalli katuse tagumisel küljel. Oleks pidanud kuulama oma sisehäält ja minema ringiga, kui dsel juhul oleks jäänud olemata see mitmest astangust käepäraste vahenditega üles ja alla ronimine. Esimesest tegime pätti, teisest turnisime mööda antennikronsteine, kolmandast ronisime üles mööda kaablitoru ning päris üles jõudmiseks olid väiksemad astangud. Teisel pool sai lihtsalt rippu lastud ja alla hüpatud ning punkt oligi pihus. Kogu asi läks maksma 2-3 minutit.

Peale jooksu läbi vanalinna vabaduse väljakule veel kerge kummivenitamise ülesanne. Kõige ladusamalt ei läinud, aga saime kõik mõne katsega üles. Enne finishit oli jäänud veel vaid köit mööda seinast üles saada. Meile oli jäänud vaid üks ilma sõlmedeta köis ning tegime sealt kiirelt pätti ja sikutamist lükkamist. Minul oli rattasõidust alates veel kiiver peas mis tähendas, et teised astusid mulle pähe ja siis tõmmati mind kah servale.

Lõpuaeg 4:36:01, puhas sooritus (napilt) ning üldpingereas seitsmes koht. (Poole vähem, kui eelmise hooaja avapaugul). võitjale kaotust 24 min mis teeb 8,7% (eelmisel aastal 19,5%).
Vigu kokku hinnanguliselt 7 minuti jagu ja mõningad lühemad jokutamised lisaks. Peab nentima, et kui targemaks ja tugevamaks saame, siis võib parematki saavutada. Aga nüüd trenni tegema.