Mudilased jääl

Mingi nädalavahetus sai tavapärase jääronimise asemel lapsed riidesse topitud ning jääle transporditud. Kõigepealt väikene matk Väo karjääri jääseina alla. Teekond sisaldas koeri, rusuväljasid, paksu lund, nõrka jääd ja kõrgeid künkaid. Aga kohale jõudsid kõik peaaegu kuivalt ja tervetena.

Seekord sai lastele väikene ronimissein, kus igaüks sai kassidega ja kirkadega nii kõrgele ronida, kui aga vähegi oskas ja jaksas.

Lisaks väikene madal köierada niisama tegevuses hoidmiseks. Loomulikult toimus paralleeltöö jää toksimise ja puuride keeramisega ning igalpool ringi jooksmise ja turnimisega.


Ronimise koha pealt on eelmise aastaga võrreldes näha, et kirka püsib nati paremini käes ja jalad teevad juba päris ilusaid löögiliigutusi. Kuna aga saapad on väiksed ja pehmed ning kassid suured ja nürid, pole pidamine veel nii hea, kui sooviks. Päris vertikaali hästi veel ei roni. Kui korralikud kirkaaugud ja jalaasted ees, siis küll, aga muidu on veel jõudu ja oskust vähevõitu.

Ilm oli oma mõne külmakraadiga ideaalne. Varbad ja sõrmed kestsid terve pika päeva ilma et mingit erilist jama oleks tekkinud. Ja kui oli aeg koju minna tehti juba plaane, et millal ja kuhu järgmine kord jää peale saaks.

Vähe tummisem sepik

Aasta tagasi tegin kokkuvõtte üleeelmise aasta trennidest. Olen ka just läbi saanud aastal tubli olnud ja oma toimetamised kenasti kirja pannud. Nüüd hea selle pealt mingit kokkuvõtet teha ja numbreid lahata.

Peab nentima, et seekord on sepikul natukene seemneid sees ja vorm vähe kopsakam olnud. Kui rattasõit on olnud enamvähem samas suurusjärgus (õige väike kasv), siis põhirõhk on läinud jooksule. Eks ka jooksuvorm on tänu sellele paranenud ning peab üritama ka edaspidi sellist joont hoida.

Kokku 181 korda ja 327 tundi. Seekord on kõik see jagunenud 19 erineva tegevuse vahel. Endiselt on aga tunne, et trenni ja võistluse suhe pole päris õige. Kui nüüd ennast korralikult käsile võtta, siis äkki õnnestub ses suhtes midagi ette võtta. Ja ma ei mõtle siinkohalt võistluste kogumahu vähendamist.

P.S. Lugesin kokku, et oma möödundaastase trepitallumise käigus olen ületanud 22486 astet. see teeb ümmarguselt 1250 korrust ja kuskil 4300 tõusumeetrit. Takkajärgi vaadates tundub kuidagi väga vähe olema. Ilmselgelt on põhjus vaid väheses viitsimises.

Vanarahva Ennustused

Hilinenud õnnevalamine tõi üllatusena külmast veest nähtavale kaks peenikest piklikku eset. Mul on suured kahtlused, et see on kuidagi seotud mu personaalse golficaddy eestisse saabumisega. Eks näis, kas see tõele vastab või mitte, kui lumi sulanud ja muru roheliseks läinud on. Seniks aga tuleb mängida golfi eesti moodi ehk kirkad vööle ja jääd toksima. Hmm, on saanud juab mitu aastat omale õnne valada, aga mitte kordagi pole tekkinud midagi kirkat meenutavat. Ilmselgelt on see üks õnnetu tegevus.