neljapäev, aprill 18, 2013

Kaardinduse abivahend isetegijale

Iga jumala kord, kui ma hakkan kuskile loodusesse miskit brausimist tegema minema, tuleb kõigepealt kaartidega mässata. Kuskilt ei saa normaalset kaarti normaalses mõõdus ning tuleb kogu aeg lõigata-kleepida ning ropult aeg raisata.
Aitab.

Tegin ühe väikese skripti, mis tõmbab wms'ist Maaameti kaardipilte ning kleebib need siis vastavalt etteantavatele parameetritele kokku. Nii saab tekitada päris täpse kaardi päris suure ala kohta päris hea resoga. Kahepoolse A3 jagu 300DPI tihedusega pildimaterjali kokku saada pole enam mingi probleem. Limiidi sätib vaid masina jõudlus pilti renderdada ja interneti kiirus piltide sikutamisel.

 Kuna mul pole imagemagicut installitud ja ei viitsinud hakata seda väga torkima, siis üldpildi kättesaamiseks tuleb kasutada kavalust. Mina tarbin selleks Firefoxi pluginit Screengrab, mis teeb siis kogu veebilehest pildi.

Võibolla on kogu selle tegevuse jaoks mõni parem tööriist olemas, kuid mulle pole kahjuks ette sattunud. Nii mõnigi programm oskab WMS infot tõmmata ja kihina kaardile kuvada, kuid pildi kätte saamise või printimise puhul on alati hambad.
Edaspidi igaljuhul on minu kaartide ettevalmistamine palju lühemaajalisem ning saab rohkem aega kulutada trajektoori enda tuunimisele.

Kujundus on muidugi nagu on, aga nuppude tähendus võiks enamvähem loogiline olla.Ja mõõtkava temaatikast pole ma ennast veel läbi närinud. Kui viitsin, siis millagi uurin. Senimaani tuleb loovalt läheneda.
Kes soovib see proovib. Heade soovituste puhul võib teada anda.



 <html>
<head><title>wms kaardi kodu</title>
</head><body>
<?php
if(!isset($x)) $x = "553675";
if(!isset($y)) $y = "6580486";
if(!isset($xsize)) $xsize = "1000";
if(!isset($ysize)) $ysize = "1000";
if(!isset($tilex)) $tilex = "3";
if(!isset($tiley)) $tiley = "3";
if(!isset($pixels)) $pixels = "300";
if(!isset($layer)) $layer = "ALUSKAART";
if(!isset($grid)) $grid = "0";

$layers = array('ALUSKAART' => "pohi_vr2",
                'ORTO'=>"of10000",
        'MV-ALUSKAART' => 'pohi_mvr2');
$imgurl = "http://kaart.maaamet.ee/wms/alus?SERVICE=WMS&VERSION=1.1.1&REQUEST=GetMap&FORMAT=image/png&LAYERS=".
        $layers["$layer"]."&STYLES=&SRS=EPSG:3301";
$height = $pixels;
$width = $pixels;
$imgheight = "height=$height";
$imgwidth = "width=$width";

$zoomfactorx = $xsize;
$zoomfactory = $ysize;

if (isset($pan)) {
    if ($pan == 'left') $x-=$zoomfactorx;
    if ($pan == 'right') $x+=$zoomfactorx;
    if ($pan == 'up') $y+=$zoomfactory;
    if ($pan == 'down') $y-=$zoomfactory;
}

if(isset($submit) && $submit == 'zoomout') {
    $xsize +=round($zoomfactorx/4);
    $ysize +=round($zoomfactory/4);
} else if(isset($submit) && $submit == 'zoomin') {
    $xsize -=round($zoomfactorx/4);
    $ysize -=round($zoomfactory/4);
}
$sx = $x-round(($tilex*$xsize)/2);
$sy = $y+round(($tiley*$ysize)/2)-$ysize;
for ($i=-1;$i>=-$tiley;$i--) {   //y
    for ($j=0;$j<$tilex;$j++) { // x
        $x1 = $sx+($j*$xsize);
        $y1 = $sy+$i*$ysize;
        $x2 = $x1+$xsize;
        $y2 = $y1+$ysize;
        $bbox = "bbox=$x1,$y1,$x2,$y2";
        $imgurl2 = $imgurl."&$imgheight&$imgwidth&$bbox";
        $images .= "<img  border=$grid margin=0 src=\"$imgurl2\" />";

    }
}
$divwidth = $width*$tilex+30;
$divheight = $height*$tiley+30;
?>
<form action="<?=$PHP_SELF?>" >

x<input type="text" name="x" value="<?=$x?>">
suurus<input type="text" name="xsize" value="<?=$xsize?>">
<br />y<input type="text" name="y" value="<?=$y?>">
suurus<input type="text" name="ysize" value="<?=$ysize?>">

<br /><input type="submit" name="submit" value="zoomin">
<input type="submit" name="submit" value="zoomout">

<div>
<input type="submit" name="pan" value="left">
<input type="submit" name="pan" value="up">
<input type="submit" name="pan" value="down">
<input type="submit" name="pan" value="right">
</div>

<select name="layer"><? print makeoption(array_keys($layers), false, $layer)?></select>
pilte <input type="text" size="2" name="tilex" value="<?=$tilex?>"> * <input type="text" size="2" name="tiley" value="<?=$tiley?>">
 pixleid (<2048) <input type="text" size="4" name="pixels" value="<?=$pixels?>">
Grid <input type="checkbox" name="grid" value="1" <? if($grid==1) echo "checked";?>>

<br /><input style="width:200;height:50;" type="submit" name="submit" value="uuenda">
</form>
<div style="border:2px;width:<?=$divwidth?>px;height:<?=$divheight?>px;" >
<?=$images?>
</div>

<?php
function makeoption($data, $keys, $sel='') {
        $result = '';
        if (is_array($data) && count($data) >0) {
                while (list($key, $val) = each($data)) {
                        if ($keys != true) $key = $val;
                        if ($key == $sel) $s = "selected";
                        else $s = '';
                        $result .= "<option value=\"$key\" $s>$val</option>\n";
                }
        }
        return $result;
}
?>
</body></html>



reede, aprill 05, 2013

Teletorni vallutamine

Lõppeks ometi olin sel ajal eestis, kui toimus Teletorni trepijooks. Panin nime kirja ning läksin kohale. Kaks päeva enne olin teinud jooksuotsa, mis sääred valutama pani ja ühe jala suur varvas tuikas, aga muud häda pold. Kuna nii pika trepi peal kogemus puudub, siis otsustasin alguses võtta rahulikult.

Kõigepealt, see teletorni trepp on vastik. Lühikesed jupid, kitsad käigud ja keeramised. Esimene vahekorrus (3) tuli nii kiirelt, et ei saanud arugi. Millegipärast võtsin seal siledal pinnal kah rahulikult ja ei jooksnud eriti.

3-13 korrustel sain kuskil poole peal enamvähem töötava sammutiheduse ja rütmi kätte, aga seda ei saanud kaua nautida, sest 13 tuli jälle vahekorrus, kus natikene horisontaalset pinda. Edasine oli ühtlane trepp, mis oleks võinud ka ühtlase sammuga minna, aga seekordseks takistuseks olid ettejääjad ehk siis aeglasemad eespool startijad, kellest sai mööduda vaid trepimademel ning sealgi tuli rütmi paus teha. Seda juhtus siis lausa kolmel korral.


Jama oli veel see ka, et tõustes ei teadnud, kui kaugel see finish on ehk siis kui palju peab veel jõudu säästma. Igaks juhuks ei julgenud väga pressida ning lõpus oli natikene poolik tunne. Jalad olid küll väsinud, aga mitte nii palju et oleks pidanud istuma või lamama. Ühesõnaga polnud tühi.

Küll aga oli järjekordselt vere maitse suus ja hingetoru vigane. See treppi mööda tulek kuivatab ikka kõik asjad seestpoolt nii ära, et lausa vastik. Paari päevaga ehk saab sellest üle, kui külmetust peale ei saa.

Kõik see kõlab nagu virisemine ja rahulolematus, aga tegelikult läks ikka hästi. Eelmise aasta tulemustega võrreldes on esimene ots oma aegasid nii 15-30 sekundi jagu parandanud. Osa tuleb sellest kindlasti ka kogemuse najalt, et mida oodata ja kuidas joosta.


Minu aeg tuli 5:54 mis üldkokkuvõttes 10-nes ja oma vanuseklassis M30 kolmas. Minu ette platseerus kaks jooksjat vaid 2 sekundilise eduga. Oma hinnagul oleks võimalik praeguse treenituse juures ehk 10 sekundit ajast maha võtta küll. Kas see ka tegelikult õnnestuks pole aga kahjuks võimalik testida.

Üldvõit tuli seekord aga lausa ajaga 5:14. Vot see on tase, milleni küündimiseks läheb kaua aega ja vaeva.

Tulemused
Ametlik Tallinna tõusujooksude sarja leht

kolmapäev, aprill 03, 2013

Kosmiline kiirgus ja luhtunud plaanid

Plaan oli minna esimese trammiga Midi peale. Sealt jalutada hüti poole ning vahepeal nii möödaminnes ronida ära "cascade de cosmiques". See selline lühike (200m) ja lihtne (III 5).
Ilm oli ilus. Päike paistis ja pilvi polnud ollagi. Tatsasime oma suurte kottidega vaikselt mäest alla ja võtsime rahulikult ja ilma kiirustamata asju kotist välja ning seadsime endid väikseks kirkadega jalutuskäiguks valmis.




Esimese julgetuse tegime kohta, kust enam ilma edasi ei tahtnud minna. Algus tundus lihtne, kivide vahel olev tihe lumi ja natike jääd. Selle lõigu võttis Allan. Alt vaadates paistis kõik bueno ja mõnus. Kui aga saabus aeg ise järgi ronima hakata selgus karm tõde. selles kitsas kaljupraos ulgus tuul. Ja kõik mis ta suutis üles keerutada keerutas ta üles. Või siis tegelikult alla ja siis üles ja siis jälle alla ehk mida kaugemale sai ronida, seda hullemaks läks keerutav lahtine lumetuisk. Baas oli ühe eendi all ning seal oli minu üles jõudmise hetkel veel enamvähem normaalne olla.


Kõik paistab veel ilus.
Et edasi ronida tuli ületada üks vähese jääga järsem lõik. Proovisin sellega hakkama saada. Peale natikest julgestusega eksperimenteerimist ja proovimist sain üles. Selle käigus aga olid suud-silmad teravat lumepudru täis. Nimelt tuli eendi pealt nägu välja pistes koheselt tuisk näkku ning nähtavus langes nulli. Prillid ei aidanud, sest need udutasid ja jäätusid momentaalselt. Ainuke võimalus oli piiluda prillide alt või pealt.

10m vahepala ning järgmine lõik oli peaaegu koopia juba läbitud eendi alt välja ronimisest. Ainult et jääd oli rohkem, järsu osa kõrgust oli rohkem, sõrmed olid rohkem külmunud ning otseloomulikult oli tuisk siin mitu korda hullem. Isegi eendi all olles polnud rahu. Igalt poolt pressis lund. Tegin vist 3 katset, aga ükski neist ei kandnud vilja. Otsisin laskumisaasa ja tulin alla tagasi.
Esimene köis. Foto: Allan Valge.

Laskumisel saime tunda, et vahepeal on tuul tüki maad hullemaks keeranud. Köied lendlesid siia-sinna ning silmad kinni oli parem laskuda kui silmad lahti. Isegi all kompsude juures oli juba paras purgaa. Õnneks polnud asjad veel tervenisti lume alla mattunud. Jalutuskäigu viimane paarsada meetrit hütini oli nagu lõik mingist arktilisest seiklusfilmist. Tugev tasakaalu häiriv tuul, tuisk, mis mattis valgesse uttu kõik vähegi kaugemal olevad objektid ning külmapakitsus kepist kinni hoidva käe sõrmedes. Hüti uksest sisse astudes oli mõnus pääsemise tunne.

Olime kogu kompleksi ainukesed külalised.

Sodi lendab. Seinal olev lumi
kirkat ei hoia. Võrdle
järgmise päeva pildiga.
Söömine, joomine, kaardimäng, aknast välja vaatamine. Ühesõnaga üks pikk ja sisukas munemine.

Järgmise päeva plaaniks sai võetud üks 500 meetrine jäine värk. Äratuskell kolmeks pirisema ning ise sooja magamiskoti sisse tukkuma. Kõigil südames suur lootus, et ilmajaam teab mis lubab ja homme on tõesti mõnus mõõduka tuulega ja vahelduva pilvitusega sademeteta ilm.

3:00 kuskil koliseb katuseplekk, midagi taob perioodiliselt vatu midagist muud. Seina taga undab ja viliseb nagu kiirelt üksteise vastu hõõrduvad õhuosakesed seda ikka teevad. Lükkame kella 2 tundi edasi ja katsume magada.

5:00 Mina vahet ei tee. Endiselt midagi koliseb, endiselt tormab ja pole mingit tunnet, et olukord muutuks.

7:00 no ei suuda enam magada. Kolin ja mühin on seina taga ikka veel vastikult vali. Kõige lähemaid kaljusid on juba vaikselt läbi lumetuisu näha, aga päevaplaanid on kindlasti untsus. Tuiame nati maja peal ringi joome teed ja mingi hetk võtame ka hommikusöögi asjad välja. Hommikune ilmateade ennustab homseks sama asja mis tänaseks ehk ilusat ilma ja mõõdukat tuult. Aknast välja vaadates sellesse aga suurt usku pole. Otsustame asjad pakkida ning vaikselt liftijaama poole tagasi vantsida. Ajusopi tagumistes käärudes elab väike lootus, et väljas on olukord parem ning vaatame mis eile pooleli jäänud marsuut endast kujutab.

Alumine järsk tuisune koht
Kosmikute raja all üles piiludes on tunne nagu seal valitseks tuulevaikus. Ei mingit tuisku ega üles-alla sahistavat pudi. Paneme laagri püsti ja vupsti ülespoole.



Seekord teame, kus jaamad ja julgestused, rasked ja kerged kohad. Allan võtab tuttava jupi, aga nati lühemalt. Mina võtan teise jupi ja teen jaama selle lõigu alla, kus eelmisel päeval pooleli jäi. Olukord on tuule suhtes parem, kuid midagi roosilist ikkagi pole.  Ühe erinevusena on mul nüüd suusaprillid näos ja see aitab nati nähtavusele kaasa. Altpoolt tundunud tuulevaikus on siin muundunud tugevalt tuntavaks mittetuulevaikuseks.

Foto: Allan Valge
Kolmas jupp ehk crux langeb mulle. Hakkan minema. Topin mõned puurid, võitlen tuisuga,panen jälle puuri, võitlen jälle tuisuga. Klikin teed tõkestava suure kaljurahnu  küljes oleva naela ja poen prakku.
Pragu on aga ebamugavalt kitsas, käed on külmad ning nii kui pea üle serva pistan ulub mingi asi mulle teravalt näkku. Pika mõtlemise ja asendi otsimise ja passimise peale lasen Allanil selle jupi ära teha. Järgi ronides selgub, et üle serva ronides kaob nähtavus peaaegu nulli, jalgadele pole siledal seinal erilist tuge ning kirkat pole kah käsikaudu kobades kuskile tugevalt lüüa. Baas pole aga kaugel, ning seal on natukene vaiksem ilm. Otsustame, et paneme hoolimata kehvast ilmast ning kitsast ajagraafikust edasi ning kui jääme trammist maha, siis jääme. Mis seal ikka.

Cruxile lähenemas. Foto: Allan Valge
Edasine kuluaar jaguneb kaheks, millest kõigepealt proovin vasakpoolset jäist. Jää on aga väga õhuke ja järsk ning julgestust(julgust) ei suuda tekitada. Valin parempoolse trajektoori, mis on kivine ja lumine, kuid siiski omamoodi järsk. Kõige hullem on see pidev tuisk. Isegi suusaprillid on tuulutusaukude kaudu seestpoolt lund täis. Mingi hetk lükkan asjad laubale ja proovin ilma. Valus ja ebamugav aga ma vähemalt näen midagi. Puurid tolgendavad asjatult vööl. Suuremad pähklid hakkavad vaikselt otsa saama ja pean järjest väiksemaid pragusid otsima hakkama. Julgestuste vahed venivad pikaks, kuid ka sein muutub laugemaks. Päästev hari saabub täpselt sel hetkel, kui köis otsa saab.

Allan pistab varsti näo tuisu sisse.
Kui teised üleval, on plaan küps. Kiirelt alla, kompsud kokku, kotid selga ja Midi jaama poole ajama. Laskumised lähevad peaaegu kõik libedalt, ainult esimesel pikkusel lähevad köied pusasse ning viimasel allatõmbamisel jääb köis kuskile kinni. Peale mõningast nõksutamist siiski tuleb lahti.

15:20 saame astuma hakata ning tempo tuleb kiire. Aga me oleme kärmed tüübid ning jõuame eelviimasele trammile.

Üle tüki aja sai midagi tehtud. See polnud küll mingi suur asi ega ülemäära keeruline, kuid ilmastikuolud muutsid olukorra meie jaoks piiripealseks. Kõike seda tunnet on soojas ja vaikses toas arvuti taga istudes raske edasi anda, kuid vähemalt natukeseks ajaks jääb endale meelde.

Ronisime 3:10, Laskusime 0:50 ja sprint liftijaamani kestis 0:45.




teisipäev, aprill 02, 2013

Suuskadega mune korjamas

Seekordne kevad on kuidagi salamisi ligi hiilinud ning märtsijänese saabudes oli igal pool alles paks ja särav valge lumi. Otseloomulikult paneb selline asi mõtted liikuma ning paar päeva laagerdunud tuli asi teoks teha.

Orto variant. Kes tahab, siis
kaardi variant ja parem reso on kah saadaval
Sokutasin maastikule 15 punkti mida siis vabalt valitud järjekorras ja koguses võis külastada. Kõik oli kenasti suuskadega läbitav ning ajaline piirang 4 tundi tundus igati piisav olevat.

Eelmisel õhtul pimedas punkte metsa viies selgus, et ühe punkti objekti pole enam looduses enam olemas, seega järgi jäi 14. Ülejäänud said kenasti paika. Läbisõidu aeg kinnitas enamvähem planeeringu sobivust ajakavaga.

Starti laekus rahvas aeglaselt nagu alati ning rajale pääs lükkus sujuvalt kolmveerand tunnikest edasi. Kui aga liikuma saadi, siis vajusid kõik erinevates suundades laiali nagu peabki olema. Täisraja tegemiseks polnud palju variante. Üldjuhul joonistus nii kaardil kui maastikul välja ring. Ainuke küsimus, kas päri või vastupäeva. Kuna aga kõik polnud kaardiga sina peal, siis oli tegelikult rohkem valikuid.

Väga sula ei olnud, aga nii mõneski kohas oli pealmine kiht päris tatine ning pehme. Vanad jäljed olid suures osas lamedaks sulanud, kuid näitasid siiski suuna kätte. Üldmuljena tundub, et jäädi rahule, kuid ise näen raja planeerimise suhtes mõningaid puudujääke. Just nooremate osalejate kaasamise ja rajavalikute vähesuse osas. Seda siis proovime tulevikus parandada.

Enamus rajast on juba ära koristatud, kuid soovi korral on võimalik huvilistel omapäi metsa uitama minna. Lumi on ilmselt hetkel veel piisavalt heas seisukorras, aga karta on, et ega seda kauaks ei ole. Ahjaa, nr 11 punkt on jama, sest seda torni ma metsast enam ei leidnud. Ilmselt on millalgi lähiminevikus kuusakoskisse viidud. 2010 aasta orienteerumiskaardil igaljuhul oli veel olemas. Ja kui punktist(7, 9, 13, 14, 15) jänese leiate, siis tooge metsast ära ja andke mulle teada, et kust koristatud on. Jääb mul vähem koristajat mängida.

Ja loomulikult on igasugune tagasiside planeeringu osas teretulnud.