Setesdali ronimised vol.1

Esimene päev sai ronimiseks valitud Coyote falls ja White wolf. Mõlemad paberite järgi WI4 ja pikkused vastavalt 195 ja 125 meetrit. Tegelik pikkus ilmselt jääolusid arvestades lühem. Esimene tuli 3 köit, millest teine oli simuga nati pikem ja kolmas nati lühem.  Liginemine lühike. Jää seisukord esimesel köiel suht napp, aga ülevalpool parem. Alla jõudes oli veel aega piisavalt ning otsustasime teise kiirelt simuna ära teha. Mina panin siis ees minema ning lamedamapoolsel, kuid imeõhukesel jääl turnides sai kuskile poole köie peale esimene otsapidi välja jääv lühike puur pandud. Edasi läks nati paremaks ning lõpus järsema osa peal sai juba nati tihedamalt ja pikemaid puure kasutada.

Ülejäänud päevavalgust kasutasime mööda orgu ülesalla sõitmiseks ja potensiaalsetele koskedele pilgu peale viskamiseks. Palju paistis selliseid,mida raamatus ei olnud, kuid samas olid paljud raamatus olevad ronimiskõlbmatus seisukorras. Kokkuvõttes siiski hoolimata väga nigelast ilmastikust sel hooajal olid paljud kosed korralikud ja loodetavasti ronitavad.


Järjekordne päev tuli sulailmaga. Seks puhuks olime plaaninud minna vähe kõrgemale ning proovida, kas suudame leida Gloppefosseni, mille peal kaks kõrvuti asetsevat WI4+ rada. pikkused mõlemal sinna 150m juurde.
Liginemine läbi paksu lume, kuid ei olnud väga pikk ja ei hakanud räätsasid võtma. Oleks pidanud. Servalt laskudes paistis, et vett voolab hirmsasti ja pritsib laialt igasse ilmakaarde. Hoolikamalt vaadates paistis paar potensiaalset liini, kus jää vähe kuivem ja paksem ja kannatab ehk ka ronija raskust ja puurimist.

Alumine lihtsam pool mis oli ilmselt sinna 100m kanti läks simuna. Jaam naeltest kaljupragudesse, kuna kõrval olev jää oli väga märg ja dushi all. Teise poole võttis Allan vesise purika pealt. Pärast kinnitas tõsimeeli, et ei olnud õhuke, yeah right. Lisaks purika kohale oli märg ka see mis sealt edasi tuli. Igalt poolt voolas ja pritsis kogu köiepikkuse jagu. A võibolla oli see tingitud sellest, et jää oli auguliseks toksitud ja igast august tuli pahinal vett välja.

Et kõik võrdselt jaguks, tegime teise seti veel. Seekord sain mina simus järgi ronida ning ülemist nati asisemat juppi ees liikuda. Liin mille võtsin kulges kuskilt keskelt. Vesi lahises mõlemalt poolt ojadena, aga seal vahel oli vähemalt kaugemalt vaadates kuiv ja paks jää. No paks ta oli, aga kuivuse koha pealt jääksin eriarvamusele. Kuigi lootsin äkilisemat, oli järsku osa sellel jupil mõne meetri kaupa ja paaris kohas. Serva peal olev pooleldi pehkinud kask sai ka teist korda julgestusjaama ametiga hakkama.



Hommikul ärgates oli endiselt nigel ilm. Kellad olid aga nati varasemaks helisema pandud, sest tänase päeva plaanis oli eelmisel õhtul kaugelt piilutud suur ja nimetu kosk Ruafjell seinal. Liginemist sinna tund+

Esimese kümne meetriga sai selgeks, et autost välja kougitud räätsad on hoolimata vähesest lumest ja tallutud koorikust seekord  väga abiks. esimesed 40 min mööduski mööda ühtlaselt tõusvat teed vantsides. Lihtne, kuid samas nii tüütu. Edasine liginemine kujutas endast räätsade jaoks liiga järsku nõlva mööda üles udimist. Alguses metsa vahel lumes. Siis metsa vahel jääl. Siis veel natukene metsa vahel nati sügavamas lumes. Siis juba hõredama võsa vahel väga sügavas lumes ning lõpuks ei olnud ka mitte peenikesi oksi, millest kinni võtta, et ennast sügavas lumes ülespoole sikutada.

Foto: Allan Valge

Trassi algus ise oli umbes samasugune lumes sügamine ja mingite jäätutsakate otsimine. Poole köie pealt jõudsin jää peale ning 40m vähem ja rohkem kaldus jääd mööda liikumist hiljem  jõudsin kohta, mis alt poolt vaadates paistis väga hea jaama pleiss olema. Kaitstud oli ta küll, aga jalgealune oli kaldus tugev jää ning olemine oli säärtele päris väsitav. Kui ma sinna üksinda julgestama jäin tikkus külm ligi. Peale polnud midagi panna ja ainuke võimalus sooja saada ol ennast liigutada. Nii ma seal siis tegingi jääkuubikuid. Enne ronimisloa saamist valmis uhke tantsuplats ning hambaplaginat polnud enam väga kaugele kuulda. Teekond järgmisse jaama oli lihtne, kuid näpud polnud need mis nad oleks pidanud olema. Õnneks oli nüüd väga hea koht, kus ma sain tuule käest purikate tagusesse riietuskabiini pugeda, vöö maha võtta ning omale kotist ühe soojema riideeseme jope alla toppida. Elu on ikka lill.

Viimane köis oli hoopis teistsugune. Natukene järsem ta oli, aga erinevalt eelmistele pehme  ja märja jääga juppidele oli nüüd ees hoopis külmem ja rabedam. Tegu polnud küll purikatega, aga selline väga imeliku ehitusega jää, mis polnud päris ühes tükis. Ma pole küll päris kindel, kas nüüd õige võrdluse toon, aga äkki oli tegemist spray-on jääga. Ülevalpool oli väga palju just sellist tuule poolt seinale ja okstele puhutud jääd. Tugeva põhjatuulega tekib taoline asi ka meie pankrannikutel, kui alla tilkuv vesi tuule poolt okstesse ja kõrval asuvale seinale kantakse. Igatahes oli ka ülemiseks jaamaks valitud mänd paksu jääkihiga kaetud.

Laskumisele kulus kolm pikkust ning alla jõudes oli täpselt selline kellaaeg, et oleks jõudnud ühe sutsaka veel teha. Probleem aga selles, et kõrval oleva kose "Screw loose" algus paistis olema väga jäävaene. Lubasin häälekalt, et kui puurimiseks piisavalt jääd ei leia, tuleme alla. Tegelikult aga mõtlesin, et mul on ju kaks naela kah kaasas...

Lumises ja jäävaeses kuluaaris ülespoole liikudes sain ühe põõsa slingistatud ning kuskile vahepeale mingi küsitava väärtusega naela toksitud. Järsema koha alguses aga oli minu ja õhukese jääkihi vahel täiesti sile ja ilma jääta kalju, kust üle ei saanud/julgenud/osanud. Proovisin ka kitsast kuluaari praost üles ronida, aga seal tundis minu julgus puudust frendist, mis putkas voodi küljes rippus. Loobusin kuskil poole marsuudi peal ja 10m enne korraliku jääni jõudmist.

Uus talvine sihtkoht: Setesdal

Sel talvel sai käidud Setesdalis jääd ronimas. Teada-tuntud kohast Rjukanist on see vaid 2 autosõidu tunni kaugusel, kuid talviseid ronijaid pole sinna väga palju veel jõudnud. Piirkonda on kirjeldatud kui uut Rjukanit, ainult et ilma segavate konkurentide ja nati suurema seikluslikkusega. Suures joones on see õige, kuid peab mainima, et vahemaad on seal nati suuremad ja jää on vähemalt selle ühekordse kogemuse põhjal nati alpilisem. See tähendab minu jaoks rohkem firni ja lund ning nati kivi kraapimist. Mõnel soodsamal aastal võib aga olukord olla hoopis midagi muud. Org ise on tõesti päris pikk ja täitsa läbi me seda ei uurinudki, aga ka lähema 25km raadiuses oli meie jaoks piisavalt ronimist.

Sõit Stockholmist võttis aega nii 11,5 tundi. Viimane 70km lõik oli mööda mägiteed, mis paar päeva enne oli veel tormi tõttu suletud. Kel võimalik, siis võtke igaks juhuks ketid kaasa.

Majutust pakuvad sealkandis paar erinevat asutust, kuid kõige soodsam ja suht hea koha peal on Kallefoss kämping. Kuigi seal talvel tegelikult kedagi ei käi, siis omanik elab ise paar maja edasi ning kämpade kõrval elavaid lambaid käib igapäevaselt hooldamas. Niisiis võeti meid vastu ja lasti isegi varustuse hoidmiseks ja kuivatamiseks kõrvalmaja kasutada. Niiöelda kaks ühe hinnaga :) Kämpad ise on neljakohalised kahe narivoodi, laua toolide ja kööginurgaga nii 20 ruudu suurused. Vesi on küll vaid peamajas, aga pole väga hullu. Täiesti võrreldav Rjukani kämpaga, ainult et nädala eest võetakse vaid 2000 NOK. Eestistki ei leia sellise hinnaga majutust. Kiire internet oli muideks hinna
sees.
Hoolimata rohkemast autosõidust tuleb reisi eelarve sama pikast ja samaväärsest Rjukani reisist jupi maad odavam. Eriti, kui õnnestuks 8kesi ühe sõiduvahendiga minna.

Piirkonna kohta on värskelt tehtud topo raamat ning seal sees on päris palju erinevat. 20-550m, WI2-WI6+ Ka erineva ilma jaoks on seal valikut. Kui on soojem, saab minna kõrgemale mägede vahele ja kui on külmem, saab sihiks võtta oru põhjas olevad soojemad kohad.
Lisaks raamatus kirjeldatule on seintel ka väga palju sellist, mida pole kirjas ja võib juhtuda, et on ka täiesti ronimata. Liginemised on seinast seina, kuid igaüks leiab midagi. Kindlasti on avastamist igale maitsele. Ma võin huvi korral tutvumiseks laenata.

Lisategevustena puhkepäeva jaoks võib välja tuua suusatamise, Nii murdmaa, kui ka nõlva peal.  Meie sealoleku ajal oli just värsket lund sadanud/sadamas ning rajad läbi sõitmata.

Paar sõna ka raskusastmetest. Kui muidu on WI4+ suht järsk ja raske, siis seal see nii polnud. Kui tavaliselt on WI5 ikkagi pikema vertikaalse jupiga, siis seal polnud isegi mitte päris püstloodis. Võib muidugi olla, et ma oskan nüüd oma keha paremini paigutada ja seinal seista, aga paberitel olevad hinnangud tundusid kraadi võrra liiga kanged olema. Eks esimeste ronimistega saab selle skaala igaüks enda järgi paika sättida.