kolmapäev, juuni 20, 2007

Jää(puu)ronimine hooajavälisel ajal

Nüüd on jälle pikem vahe tulnud, sest nädala jagu viibisin koolitusel ja siis oli nii kiire, et ei saanudki midagi kribada. Samas on aga vahepeal käidud nii xdreamil ning ühtteist muud korda aetud. Otepää kuplite vahel seiklemisest panen kindlasti midagi kirja, aga täna tahan jagada üht nati teistlaadi kogemust.

Eile õhtul sai siis välja kougitud talvine jääronimisvarustus eesmärgiga teha väheke puuronimist. Mitte niisama, vaid ikka asja pärast. Kaks haaba vajasid maha võtmist ning õnnetuseks (minu õnneks) olid need nii majade ja aia ja grillnurga ja muude asjade läheduses ja vahel, et niisama maha lasta neid ei soovitud. Ning kuna puudel olid oksad kuivanud ja esimese kümne meetri ulatuses teisi õieti polnudki, siis oli appi vaja natuke köietöö tundlikke inimesi.
Esialgne plaan oli loomulikult bravuurikas, kibekähku hopsti puu otsa, ja siis ülalt otsast hakata jupp haaval neid puid lühemaks nüsima. Töö käigus muidugi plaanid väheke muutusid, kuid lõppude lõpuks oli ikkagi seis, kus puud olid väiksemate ja suuremate tükkide haaval turvaliselt maapinnale jõudnud
Vöö peale, kassid jalga, slingid julgestuspunktide tegemiseks kaasa, kirkad kätte ja tuld. juba esimese slingi panemisel selgus, et jule raske on sileda tüvega puu ümber slingi panna, kui teise käega pead kirkavarrest tugevalt kinni hoidma. Ja kuna kasutasin seekord võõraid kasse, siis polnud ka kannakonksu, mis "purika" ronimisel on lausa et hädavajalik. Kuidagi sai siiski ka jalaga ümber puu tasakaalu hoitud ja slingid kinnitatud. Ei saa ka märkimata jätta, et kui jääronimisel on omad nõksud, kuidas kirkat korralikult jää sisse pidama saada nign seda pärast minimaalsete jõupingutustega vabastada, siis puu puhul on tunnetus ja käitumine hoopis midagi muud. Korralikult teritatud kirka läheb sopstigi puu sisse ning peab väga hästi, kuid töövahendi välja võtmine on selle võrra raskem. Mõnes kohas läks lausa minutike selle peale, et korralikult sisse löödud terariista uuesti puu seest kätte saada. Loomulikult on jõuvarud ja tasakaal ja kogu ronimise tunnetus sellega häiritud.
Kassidena olid kasutusel nn. horisontaalkihvadega variandid, kuid sellise pehme puu puhul nagu haab, ei tunnetanud väga suurt probleemi. Mõned korrad küll jah lõin jalad meelega viltu, et kihvad rohkem puu kiududega samas suunas oleksid. Kokku siis altjulgestusega kaks ronimist ja ülaltjulgestusega üks ronimine. See viimane läks eriti kiirelt, kuna segavaid oksatüükaid oli vähem ja kirkasid ei löönud enam nii tugevalt purikasse.
See oli mu senise elu kõige pikem ronitud purikas. Jää puhul ei julgeks ma sellise jämedusega nii pikka purikat altjulgestusega küll ronida, sest üpriski tõenäoliselt katkeb teekond enne lõppu jalgealuse kokkuvarisemisega. Suvel mööda puud turnides aga on tunne natukene kindlam.

Nüüdsest võin enda portfooliosse lisada ka puuronimise. Lausa kahekordselt.

Ja ku kellelgi on vaja turvaliselt puid maha võtta, siis "väikese tasu" eest võin kirkade ja kassidega kohale tulla.

neljapäev, juuni 07, 2007

Nimepäevak Jõelähtmel

Selle aasta esimest orienteerumispäevakut andis kaua oodata. Eks põhjuseid ole erinevaid, kuid läks niimoodi, et enne teisipäevast Jõelähtme oma ma metsa ei ole saanudki. Seega oli mõningane puterdamine ülimalt loomulik.
Jõelähtmel õigemini küll Maardu taga metsas on mul alati olnud probleeme lagendike ja metsatukkade eristamisega. Samuti ei suuda ma mitmel juhul kaardil olevaid ja maastikul paiknevaid kõrguserinevusi omavahel paika panna. Seekord üritasin ekstra hoolega pidevalt oma asukohta jälgida ja lagendikke ning seljandikke ja siile lugeda.
Peab nentima, et see õnnestus mul paremini, kui aasta tagusel üritusel, kuid siiski oli mõnes kohas selline ai-ai-ai tunne peal. Kõige suurem ajakadu tekkis 250 m lõigul 3->4 kus lihtsalt ei hinnanud läbitud vahemaad õieti ja otsisin punkti vales kohas. Seal kadu mõned minutid. ülejäänud eksimused väiksemad ja pigev oli takistavaks teguriks füüsiline vorm.
Ja viimase puterdamise tegin peale finishit. Selle asemel, et info lasta SI pulgalt maha lugeda, hakkasin hoopis juttu ajama ning panin vehkat. Nüüd ei teagi, kuidas ma teistega võrreldes perfoormisin.
Enda kell näitas ajaks 1:09 midagi ning pulss
AVG:153 MAX:186
Mul on aga kahtlus, et pulsivöö patakas on tühjavõitu ja kell ei saa kogu aeg südamelöögi signaali kätte, sest mõnikord kella vaadates juhtun seal ümmargust nulli või äärmiselt ebaloogiliselt väikest numbrit silmama. Ja kui kell on randmel ning käe välja sirutan, siis mõnikord on kell niiöelda levialast väljas ja ekraanil jällegi null. Lähemale tuues saab aga jälle signaali kätte. Niiet enne nädalavahetust peab energiaallika igaks juhuks ära vahetama.

esmaspäev, juuni 04, 2007

Lühkarid ruulivad

Ja aasta sai täis.
Ja nohu on kallal ning keegi kõdistab kurgus.
Ja endiselt on aega palju vähem kui vaja oleks.
Ja magada pole enivei normaalselt saanud.
Ja põnnid on kah nohuga kes vähem ja kes rohkem lääbakil.
Ja mulle kingiti lilli. Nüüd peab mõtlema mis nendega pihta hakata.
Aga muidu on elu ilus.
Vaja ainult korraks peatuda ja ringi vaadata.
Ainult et pole aega ju...