Sooloseiklus Palukülas

Sai siis ikkagi asjad niikaugele, et olin laupäeva ennelõunal Palukülas SI näpus ja kompass käes tee ääres valmis. 40 aastat vana kaardiga metsa minemine ja sealt punktide otsimine tundus korraliku seiklusena. Heh, vahest on isegi 10 aasta vanuse kaardiga suht lootusetu paberit ja reaalset olukorda kokku viia. Otsustasin kasutada reljeefi ja kraave ning teede/radade olemasolu kaardil suht unustada, kuna need on esimesed asjad, mis ajaga muutuvad.

Algselt oli teada vaid seda, et 71-sel aastal oli võitja aeg alla 4 tunni ja kontrollaeg on 8 tundi. Tundus tehtav.

Alguses pean tunnistama, et eesmärk oli rada läbida, parem kui hea ajaga, seetõttu sai alguses ka kohe lippama pandud. Algus ei olnud just helge ja sain õnneks suht kähku aru, et pean ise kogu aeg koralikult kaardis püsima ja oma suunda hoidma. Õnneks oli esimesse punkti jõudmine just täpselt selline kaardiga tutvumise etapp. Pikalt mööda ühtlast mülgast, kuni künkani ja siis mööda selle harja punktini.

Teise sain peaaegu lihtsalt, kuid keset rada seismine ja ümbruse tudeerimine tundus kohutava ajaraiskamisena, tutvusin nõgestega ja esimese tiheda võsaga.

Kolmanda juures oli lagendik aegade jooksul oma kuju muutnud ja sisenesin metsa valest nurgast, mis õnneks viivitas punkti leidmist vaid loetud minutite võrra.

Neljandasse minek sisaldas endas ühte neist vähestest teed mööda jooksmistest ja lõpus nati ragistamist.

Kuni sinnani oli kogu aeg läheduses keegi jooksmas ja teel viiendasse nägin kaugemal ees üht selga. Etteruttavalt võib öelda, et järgmine hetk, kui kaasvõistlejaid nägin oli juba finishis. Seega järgmised 7 tundi panin ma oma mõtete ja valikutega metsas ihuüksi. Küll aga oli siinseal näha suht õiges suunas kulgevaid jäljeradasid, millest järeldasin, et olen ikka seal võistlejaterivi keskel või tagumises pooles. vahemikud 6-7-8-9 oli üks jube võsas ragistamine ja sammhaaval edasiliikumine, aga seal harjutasin ennast reljeefi lugema ja kõige hullemini ei läinudki.

Teel kümnendasse sai nati rada mööda sörgitud. Siin olin ma tagantjärele aegu uurides vist esimesena.

11 tundus olema lihtne. Suunaga kraavini, siis kraavide ristumine üles otsida ja siis seda mööda kuni käänakuni ja siis suunaga künka peale. Vot see viimane mul välja ei tulnud. Hoidsin küll omast arust piisavalt vasakule, aga tulemuseks oli kaldumine paremale ja vesises metsas solberdades jõudsin lõpuks pool kilti eemal oleva lageda künkani. Ei hakanud enam suunaga mässama, vaid tõmbasin kraavi äärde ja seda mööda kindla peale künkani. Ajakadu 12 min.

kaheteistkümnendat otsisin mõned minutid valest kohast ja koos bahillikummide paranduse ja telefonikõnega kadu 8 min. 13 lihtsalt.

Nüüd otsustasin otse minemise asemel paremalt kerge tee otsa teha, kuid rägastiku tõttu, mis mul teeni jõudmiseks läbida tuli oli see siiski vale otsus. Samas ei olnud tee poolt liginedes punkti leidmisega raskusi.

15-nda punkti juures kuulsin kellegi ragistamist, aga SI aegu vaadates oli see luulu. Olin endiselt üksi metsas.

16 tuli hoolimata väikesest legendi valesti vaatamisest ilma vigadeta. Järgmine etapp põhiliselt küngastiku peal ja küljel ragistamine, aga õnneks on suund õige ja jõuan just oma (ja punkti) asukohas kahtlema hakata, kui küngas ja punavalge asi silmapiirile kerkib.

Teekond 18-ndasse jällegi pikem ja suunaga. Õnneks termineerib selle ristikraav ja kui just kraav pole kinni aetud, siis suurt eksimise võimalust ei tohiks olla. Ometigi kahtlen kõiges täiega ja viimane ots läheb juba väga ebalevalt. Kogu aeg on tunne, et olen juba liiga pikalt liikunud. Suunaga eksin kokkuvõttes vaid 15m.

Järgmised etapid 19-20-21-22 on lühemad ja tihedama reljeefiga piirkonnas. Teen seal hoolimata pingsast jälgimisest 21-ga vastiku vimka raisates nii võsases küngastikus ragistamisega energiat ja 5-6 minutit.

Pikk etapp 23-ni alguses nati mööda teed (neljas) ja siis pea põlvini vees solberdades mööda liinialust sihti edasi. Raja ja lagendiku ja kraavide ja künka kaasabil punkti leidmine polnud keeruline.

Nüüd oli aga ees etapp, mis juba kaarti vaadates tundus hirmutav. Valida oli, kas paremalt mööda kõrgendikke ja lõpus suunaga või vasakult mööda kraave ja loota teekese olemasolule enda kauguse paika panemisel. Lootsin kõige paremat ja suundusin kraavide poole. Mingeid jälgi nagu oli ja pidevalt võsa ja kraavi vahel pendeldades jõudsin vaikselt edasi. Kuskil maal aga vist magasin maha hargnemise ning panin pahaaimamatult vale haru mööda edasi. Ja kui ma siis kraavide vahelist ala lõikama asusin muutus olukord veelgi hullemaks, niiet lõpuks mingi rajakeseni jõudes olin enamvähem kindel, et olen õiges kohas. Otsisin siis veel "õige" kraavi ristumise üles ja suunaga punkti poole. Tiirutasin ja otsisin. Eimidagi. Taganesin mitu korda nii tee/kraavi ristini kui kraavini kui teeni. Hakkasin kahtlustama, et ehk on vale kraav ja siblisin natuke lääne poole. Jehhuu... oligi vale kraav, sest jõudsin uue ristini mis seekord tundust just selle "õige" näoga. Noh egas midagi, kui olin seal tulutult edasitagasi siblinud ja ennast totaalselt ära eksitanud proovisin mingit uut attack pointi leida. Mingi hetk jõudsin arusaamale, et see põhjalõunasuunaline rajakene, millele olin metsas sattunud on kaardil ikkagi olemas, aga jupp maad põhja pool, kui ma end arvasin olevat. Siis veel kiire kontroll, et tegemist ikka õige rajaga ja poldki enam muud, kui raputasin endale tuhka päha ja silkasin punkti. Tagantjärele meenutades ja kaarti uurides ei suudagi kokku panna, mis värk oli, sest looduses oli nagu kraave rohkem ja olukord teine. Tegin otsimise kohtadesse küsimärkidega kastid... Peaks ikkagi mingi gepsu värginduse muretsema, et õige joone kuidagi kaardile saaks.

25 oli juba käidud punkti uuesti külastamine, kuid enne tuttavat lagendikku tuli tükk aega põlvini vees sumada. Sealsamas lähedal joogipunktis täitsin ka joogikoti uuesti, sest seljakott hakkas juba häbematult kergeks muutuma.

Kraave oli küll suts rohkem, kui kaardil, aga 26 tuli suht ilusti vastu. Kella piiludes aga oli nukker tunne. Kui miski veel viltu läheb, siis vist ei venita lõpuni välja.

Orvandi lugesin miskipärast legendis ninaks ning otsisin end seal künklikul maastikul täpiks. Täpp olin täpselt nii kaua, kuni kümnekonna minuti pärast punktist üle oleks jooksnud. Tegin igaks petteks piiksu kah. Siinkohal sai toit otsa, mis lõpus hakkas nati tunda andma.

Paar järgmist punni õnneks lihtsamate killast just nimelt oma paiknemise pinnavormide poolest. Ainult suuna ja lõpus nati korrigeeri. Isegi 38 aastat vana lagendiku serv näitas veel õiges suunas otse 30-nda punkti peale.

Tee 31-sse aga läbis minu jaoks mõistetamatut tähistust. Kaardi järgi oleks nagu karjäär või sügavik või vähemalt mingi kivilasu, aga maastikul ei erinenud ümbritsevast vesisest metsast eriti millegagi (kaardile joont vedades avastasin üllatusega, et ma vist olin suunaga vale punkti peale läinud ja nati kõrvale sattunud, mis seletab ka miks ma seda maastiku eripära imestasin ja miks vahemaad seal soos nii pikad olid). Jama tekitas kõige rohkem aga see, et õigele künkale jõudnuna ei pannud legendist nii palju tähele, et punkt pole mitte künkal, vaid künka kirdeservas ning seal tipus olles ei vaadanud kuusetihniku taha. Kahtlesin muidugi ka natuke künka õigsuses ja nii ma siis tagasi seda olematut pinnavormi otsima läksingi. Paar korda siiasinna joostes ja vesist metsaalust tuulates saabus ikkagi selgus, et see peab õige koht olema ning kuusetihniku tagune ka mu otsitud punkti paljastas. 25 minti lihtsalt sohu tambitud.

Finishi sulgemiseni oli jäänud alla tunni, kuid suundusin kangekaelselt ja ummisjalu padrikus kapates ikkagi järgmise punkti poole. See lõik näitas, et kui võhma on, siis saab ka sellises padrikus kiirelt liikuda. Näpistasin 3 minutit aega "juurde".

See 32 jäi ka minu viimaseks punktiks, sest järgmise juurde tormates kadus kiire mõtlemisvõime ning sattusin lagedale künkale, mida kiirelt kaardile ei suutnud panna. Aeg aga tiksus armutult edasi ja otsustasin finishi poole liikuma hakata. Kui aga kaarti vaadata, siis esiteks ei teadnud ma täpselt kus olen ja mingit normaalset teed lõpu poole ei läinud kah. Minu otsus oli lõigata kagu suunas tee peale ja sealt lõppu.

See oli minu elu piinarikkaim 2km. Kõndimiseks aega polnud, aga jooksmistingimusi polnud ammugi. Nii ma seal siis tegin gasellihüppeid ja hoo pealt võsast läbi pugemisi ise kuidagimoodi kompassinõela jälgides, et väga ära ei kalduks. Vahepeal oli tunne, et lestadega ujudes saaks ehk kiiremini edasi. Raba vaheldus tihniku ja soise metsaga ja jälle tagasi, kuni 12 min enne lõppu teele jõudsin. See jättis mulle peale finishipiiksu tegemist 3 ja pool minutit ajavaru. Huhh...

Üllatusena kuulsin, et just mõned minutid enne mind oli finisheerunud ainuke raja läbija ning minu tulemus ei olnudki kõige hullem. Kuigi nägin kogu raja ulatuses siin ja seal ikka kergelt sissetallatud radade moodi asjandusi on mul kahtlus, et need on tehtud kas rajameistri või raja testijate poolt, sest tegelt olin ma ju alguses esimesena ja hiljem teisena rajal liikuja.

Raja enda kohta on mul ainult häid sõnu. Olgugi, et risune ja mitmeid kordi vesisem, kui kaart seda aimata laseks oli tegu ikkagi vaheldusrikka rajaga. Ühesõnaga seiklust täie raha eest. Anke ainult teada, kui järgmine samalaadne asi plaanis.

Ja kuigi algselt planeeritud eesmärk jäi täitmata, sain ma ju tegelikult viienda raja ülekaaluka võidu :)

** ajavõrdlused on tehtud ainukese raja lõpetaja aegadega.

Hooaja tippmark

Sündis täna hommikul. Senisest tööletuleku ajast näpistasin maha kaks rasket minutit, mis tähendab 32 minuti sees tööle jõudmist. Selgeks sai ka see, et teoreetiliselt on minu treenituse juures võimalik ka maagiline 30min piir ületada. Selleks peab ainult tuul soodsast suunast olema, või siis üldse mitte olema ning fooridega peab hullupööra vedama. Kuigi olen nurgad juba kaunis sirgeks sõitnud, siis ehk õnnestub isegi mõne äärekivi vahele jätmisega sekundeid maha ajada. Tänase aja sees hoolimata nati päti tegemisest ikkagi ca. 3 min fooride taga passimist (rattaspido näitas ajaks 29:20).

Aga kõik see "võidetud" aeg kulus sooja dushi all piimhapet lahjendades. Selleks, et ajast minuteid maha saada, tuleb ikka hullu moodi vaeva näha. Eriti nii lühikese maa peal, nagu minu kodu-töö trass. Aga mõned korrad antakse ehk veel võimalust rattaga tööl käia ja ehk alistub ka ulmeline poole tunni piir.

Tähelepanekud nädalavahetusest

Nädalavahetus kajakkidega Pakritel.

Ronimisvarustus sai ilmaaegu kaasa tassitud (oli koht aga puudus võimalus).

Kahene kajakk on ikka laev.

Paljajalu kajakis on paha.

Sverdi pealt tüürile üle minnes töötavad jalad valetpidi.

Väikse Pakri põhjarannikul on minu senisele kogemusele tuginedes vingeim panga alune rannaheeringas.

Kolm esimeset eskimo katset olid perfektsed. Ülejäänud läksid sinnasamusesse.

Kajakil ja kajakil on ikka vahe küll.

Üksinda avamerel kajakki sisse veel ei saanud.

Allatuult, veits heleda kerega ja laisa lainega loksutab vastikult.

Roiskuv ja kärbsepilves hülgekorjus pole just eriti meeldiv vaatepilt.

Kindlasti lähen sinna tagasi.

Mida imet?

Soomlaste versioon seasõrast. Loodetavasti see ühelegi lapsele ei kinnistunud.

Mul lapsepõlvest üks mälestus, et sai miskit(või keskit) kinni seotud ja jutt käis juurde, et see on ilgelt hea ja vinge ja kindel sõlm. Lausa topelt surmasõlm. Tegelikkuses aga sai nööridele tavalisi sõlmi 3-4 tükki üksteise otsa laotud. Nimi lihtsalt oli alpinismiklubi seinalt meelde jäänud ja tundus kuidagi ekstraäge.

Võistluse eelinfo

Aeg plaane pidada ja midagi kalendrisse kirja panna.

01.11.2009 on plaanis korraldada selleaastane Drytool bouldering comp. Keda huvitab, siis eelmise aasta info siin. Sel aastal kuu jagu eespool, mis annab loodetavasti soojema ja kuivema ilma ning kindlasti annab tunni jagu õhtust valget aega juurde.

Suures joones tuleb üritus samasugune, aga ettevalmistus on pikem, mistõttu ilmselt rajad natuke mitmekesisemad ja paremad ning osalisi loodetavasti sutsu enam. Algselt oli plaanis küll uues kohas ja teises formaadis teha, aga üksinda sellist ettevalmistust kahjuks ära ei tee. Seega endiselt on sihiks Harku traavers ja bouldering. Kui kõik hästi läheb, õnnestub ehk eelmisel aastal realiseerumata ideed ära kasutada ja võistlusele veelgi vürtsi lisada.

Nime võib loomulikult juba kirja panna, aga võib oodata ka täpsema juhendi ilmumiseni.

Muideks praegu on seal suht kuiv ja mittemudane. Suures osas on ka kergelt negatiivse seina tõttu eelmise aasta rajajooned alles ja väikese nuputamisega võimalik neid siis proovida ning harjutamiseks kasutada. Aga plaanis on need mingi aeg maha nühkida.

WRC 2008 ehk 23 tunniga 100 kilti

*** Kuigi alustasin kirjutamist vahetult peale võistlust siis eiteagi miks jäi asi soiku ja lõpuni kribasin alles nüüd, nati enne aasta möödumist. Muljed polnud küll enam värsked, aga ikkagi tulid kaarti vaadates silme ette värvikad pildid kraavidest, võserikest ja mõnusatest metsaradadest. Ning trajektoori panin kaardile nagu oleks nädal aega tagasi metsast tulnud. Järelikult oli täiega meenutamist väärt üritus.

Plaani pidasime nii 80-100 km jaoks ning kui võimalik, siis kuiva pinnast ja ööseks lihtsamat orienteerumist. Samuti oli mõte enne kõige külmemat aega ehk siis umbes 12-03 paiku baaslaagrist läbi käia.
Kui kaardid kätte saime, võttis esimesel hetkel silma kirjuks, siis tekkis enamvähem nägemus piirkondadest ja siis hakkasid juba osad rajalõigud silme ette visualiseeruma.
Plaan öösel baasi külastada sai maha maetud ja seega üks-kaks riideeset rohkem kaasa võetud. Muus osas saime eesmärkidega kaubale. Alustasime paremalt ülevalt siis vasakult ülevalt, siis tiiruga vasakule alla ja siis keskelt üles baasi kõrvale rappa ja siis sealt tiiruga lõppu tagasi. Vahele planeerisime loomulikult lisakaari ja lõikamise kohti ning lõpust kah mõningad kiiremad ja aeglasemad variante.

Algus selline nagu ikka, suur osa rahvast paneb ilge jooksuga minema ja esimesse punkti jõudes on sealt juba elevandikari läbi käinud. Erinevus vaid selles, et suur osa vadistas võõras keeles ja neist omakorda suur osa vehkis keppidega.
Kolm esimest punkti tulid lihtsalt, neljanda (55) juurde minekul sai alguses suund suurusjärgu võrra valesti võetud ja tegime mõttetu kaare. Ja jalad ei saanud olenemata läbitud märgalast ikkagi veel märjaks. Esimene joogipunkt jäi kogematakombel tee peale ette ja võtsime nii igaks juhuks lonksu vett. E

dasi 63 poole mööda pisikest rada, hobusekopli äärest ja siis kaarega mööda teed. Lagendiku ja mäeseljandiku järgi jõudsime punktini imelihtsalt. Edasi tee peale välja ja valisime rohkem ringi tee, et oleks kuivem ja lihtsam orienteerumine. Punkti alune mägi oli küll ilge risuhunnik, aga läbi sealt presisime ja ka õige tipu üles leidsime. Lahkusime punktist jävekesest lõuna poolt ja peale mõningat võsaragistamist saime rajakese kätte. Vare juurest üle poollageda punktini minna polnud enam keeruline.
Raja peale välja ja põhja poolt kaarega pikem jooksuots. 54 tee lähedal ja palju ragistada polnud vaja.
Järmise ehk 72 lähedusse saime joosta, aga suts enne punkti hääbus korraks minu valitud rada ja saime nati ragistada, mille käigus järjekordselt oma varbaküüne ühe rondi vastu siniseks lõin.
Pikem ots 76 poole algas võsaga, järgnes roikaid täis metsarajaga, raiesmikuäärega ja siis jälle jooksuks kõlbulikku teed. Siin oli esimene nn puhkehetk, kus saimõningaid riideid korrigeerida ja natuke jalgu tohterdada (ühele põlvele kreemi ja ülejänud jalad samal ajal tuulduma). Punkti läheduses oli aga üks vastik kraav, kus siis 2/3 meie tiimist oma jalad märjaks said.
76>40 oli iseenesest lihtne, aga vihma oli tibama hakanu

d ja jalad said rohu sees läbimärjaks. Lisaks kaldusime suti paremale ja tuli väike kaareke sisse.

40>64 väga lihtne mööda teed jooksmine, lõpus edasitagasi lõik teelt punkti ja tagasi.
64>84 umbes sama, lõpus suuna ja kõrgusjoonte järg

i punktini jõudmine käkitegu.
84>53>92 samamoodi enamuses rada mööda ja ülejänud sissetallatud radade järgi. See vist oligi see hetk, kus ilmusid tugevamad elevandirajad, mida orientiiridena kasutada. Niiet õige raja otsimine väga paljudes kohtades muutus vägagi lihtsaks.
92>74 valisime punktist põhjas oleva üle kraavi mineva trajektoori, ja punkti lähistele jõudsime hästi. Seal aga oli mingi segadus ja ei viinud reljeefi ja põhjasuunda omavahel hästi kokku ning kammisime paarsada meetrit valele (ida) poole enne kui viga ilmnes ja uuesti nina õigesse suunda saime.
74->41->60 Suunaga mäest üles ja lagedale, seal ipunkt, kus jalgu tuulutasime ja ringi

mässisime. Punkt kergelt mäe otsast ja edasi läksime põhjapoolset rada pidi. Väike tiimisisene arvamuste lahusus ja sellest tingitud kerge suunakala, aga suurt kaotust ei olnud.
60->93 Sellel lõigul algas pimedus, aga enne seda oli üks pikem täiesti vales suunas võsas ragistamine, mis tegelikult lõppes õige raja peal aga ikka tükk-tükk maad kaugemal, kui mõte oli. Pikem astumine mööda jalgrada ja lõpus künkaharja järgi.

93->52 mööda loha ida pool oleva teeni ja siis langendiku peal olevat rada mööda üle soonurga ja enamvähem suuna peale punktini minek.
52->42->50 Mööda jalgrada, metsateed punkti lähiümbrusse, seal aga ei olnud sihid sellised nagu kardil ja tegim

e õiget kohta otsides parajaid ringe. Lõpuks sai ka soine siht ja punkt leitud. Nüüd pikem teeots (joogipunktist panime märkamatult mööda), mille vahel ja lõpus natuke metsa ja raba. Rabakraavid punkti lähistel ei läinud päris hästi kaardiga kokku.
50->51 Otsus minna otse üle raba. Alguses loomulikult lihtne betoonplaadid ja sirge tee. Kui see aga lõppes, siis vaevalt üle hüpatav kraav ja raba oma alustaimestiku ja märja maapinnaga. Tõsine jama hakkas aga siis, kui olime juba punkti lähistel. Punkti ennast aga ei leia ega leia. Võtame mitu korda lagendiku nurgast uuesti suuna peale ja loeme künkaid, kuid puntini ei jõua. Ka teerada ei leia. Lõpuks panem sihti mööda ringi ja mööda teerada ilusti punktini. Selle ajaga oleks võinud kaks korda ringiga punktini jõuda.
51->61->81 Lihtne puktivahe, vaid lõpumeetrid maastikul, ülejäänud tee, rada, tallatud siht. Punktis välja kah sihti mööda, aga see hääbub suht varsti ning edasi suuna peale. Suund aga viib meid oodatust tublisti paremale, mis lisab jällegi teepikkust. M

ööda teed aga põhja poolt kerge kaar ja lõpus juba korralikku rada mööda üle raiesmiku ja mäkke. Teeme jalgadele tuulutust ja istume hetke.

81->71->90->70 Mismuud kui suund peale ja mööda loha astuma. siinseal on valikuid, aga valime üldiselt suurema sissetallatud raja. Saame peaaegu kuiva jalaga üle kraavi, aga edasine padrik on ikkagi kergelt sopane ja lirtsuv. Sissetallatud rajalt kõrvale astumine tundub tiheda padriku tõttu lollusena, seega kaldume vasakule ära. Teine pool punktini mööda teid. Järgmise punktini sai endalegi hea üllatusena suht hästi peale ning punkti läheduses veel reljeefi järgi paika ning kenasti pähe. Siis edasi kuni teeni põhimõtteliselt mööda loha, aga loomulikult oli kompass suu

naga kontrolliks kõrval ja näpp kaardi peal järge ajamas. Mööda teed joogipunktist mööda ning suure ähmiga keerasin valest teeotsast sisse. Aga ei hullu. sai ka sealtpoolt. Nati rohkem võsa, aga ajakulu suurusjärgus võrdne. Tagasitulles joogipunktis vähe pikem peatus veekottide täitmise ja jalgade tuulutamisega.

70->46->82->91 Olime kavalad ja tõmbasime joogipunktist otse lõunasse väikse raja poole. Kui aga märg koht ette tuli lõime põnnama ning ragistasime läände teeni välja. Mõttetu aja ja resursikulu. Edasine oli suures osas mööda teid astumine. Rahmeldada sai vaid sutsu enne 46-t nin 82 ligidal. 91 polnud kah päris tee ääres, aga seal oli suht kuiv ja kena sissetallatud rada.

91->45->43 Nüüd oli see hetk, kus vaatasime kriitiliselt otsa oma jalgadele, väsinud tiimikaaslastele ja kaardile ning tegime otsuseid. Senine plaan jäi kõrvale ning suundusime kergema vastupanu teed. Tol hetkel asjakohane, aga praegu kaardilt vaadates nati kahju. Jäi ju suht lähedusse veel mitu normaalse ligipääsuga punkti. 45 juurde mäe otsa jõudmine oli paras tegemine. Järgmist aga hakkasime millegipärast otsima juba poole maa pealt. Ilmselt saab süüdistada väsimust ja lolli pead, sest olgugi, et ristmik oli "sarnane" oleks igal teisel juhul muude märkide järgi koheselt valest kohast aimu saanud.

43->30->FINISH

Lõputu mööda teed käimine. Jookseks, aga jalatallad valusad. Ja kogu aeg mõõdad kaardil jäänud teepikkust ning ohkad. Praktiliselt tee peal veel üks punkt, millega kah nati kino sai, kohad, kust oleks võinud lõigata aga ei lõiganud ning oligi lõpp.

Finisheerisime ikkagi joostes.

Jäi nati ajavaru. Endal jäi ka nati jõuvaru. Vatamata hoolikast trajektoori valikust ja jalgade kuivana hoidmisest ning vahepealsest tuulutamisest/määrimisest siiski jalatallad rakkus ja valusad. See oli ka meie tulemuse piiravaks teguriks. Kogu selle jalateema hea pool oli ühtlus ehk siis kõigil meil kolmel tekkisid ja edenesid jalavaevused suht ühes taktis ning ei tekkinud kellegi järele ootamist või eestära silkamist.

Esialgne rajaplaan oli tegelikult reaalne ja suht normaalne, aga seda vaid tervete jalgadega. Meie aga tegime käimist juba kuskilt 70-ndast punktist ning lõpust tulime ju suht otse mööda teed tagasi ilma vahepealseid punkte noppimata. Oma 199 korjatud punniga aga platseerusime 87 (mehed 54) koha peale. Esimene 24 tunni rogain minul ja polnudki kõige hullem.

Ametlik leht

RouteGadget (vali rada 79)

WT840BO

Mul on juba nati aega uued jooksutossud New Balance WT840BO. Peab nentima, et need on viimase 10 või isegi 15 aasta odavaimad tossud, mis mul on õnnestunud muretseda, ja seejuures täiesti kasutatavad. Esimesed jooksukorrad näitasid, et tunni paari pikkune trett pole nendega probleem, kuid pikema plaani puhul peab ettevaatlik olema.

Poode kammides otsisin küll nati midagi muud, aga valisin hetkel saada olevatest jalaga sobivaima.
Antud mudel siis jällegi väga agressiivse tallaga, pisut madalama liistuga ja pehmemapoolse pealisega. Lainelised paelad nagu viimse aja NB tossudel ikka ning ei saa mainimata jätta ka oranzi tooni kujundust, mis mõnusalt silma paitav.
Tallamuster mulle sobib, sest mulle meeldib liikuda pehmemal pinnasel. Küll aga on muud näitajad sellega ehk natuke kooskõlast väljas.
Esiteks võiks konstruktsioon olla maastiku jaoks natuke tugevam. Kannakopsik tugevam nii külg, kui pikisuunas ja tald kanna osas sutsuke paksem/jäigem. Viimase tõttu on kõvemal pinnasel joostes kergelt jalatallamassaazi tunda. Pikema maa peale võib mõnele see ilmselt vägagi häirivaks muutuda. Samuti on asfaldil trampimine natuke jalgu põrutav, kuna tegu ikkagi suht kergete ja vähese pehmendusega jalanõudega.

Erinevalt mõnedest teistest jooksutossudest on nendel tegelikult ka sissejooksmisperiood vajalik. Jalas istumine ja maastikul töötamine muutub esimese 5-10 töötunni möödumisel tuntavalt ning seda paremuse poole. Algsed väikesed kannahõõrumised pole praeguseks enam eriline teema ja ka talla tunnetus on kuidagi muutunud.

Märjaks saades muutub toss küll vähe lahedamaks, aga kerge paeltepingutus ning võib rahulkult edasi joosta. Jalats on ideaalne pehme pinnasega rabas ja mudas liikumiseks, hea on ka niisama maastikul ja rägastikus, kuid ebatasasuste peal peaks ettevaatusele manitsema. Kuna nii tald kui pealis on suht pehme, siis hüppeliigese toestus pole kõige parem. Samuti on künkanõlvade peal (maapind küljele kaldu) liikumine kohati natuke ebameeldiv.
Pluss poole pealt peab mainima kindlasti kaalu. Õigemini selle puudumist. Isegi vett täis toss on jala otsas suht kerge rääkimata kuivast, mis on praktiliselt hoomamatu.

Tald ja haakumine on loomulikult väga head, kuid mingil imelikul põhjusel on minu tossudel kaks musta värvi naga juba eemaldunud. Mitte kulunud, vaid lihtsalt küljest ära, nagu oleks keegi noaga nüsinud. Ilmselt mingi kummisegude omavahelise haakumise teema.

Üldine hinnang aga hea olenemata mõningatest ee... vajakajäämistest, sest olgem ausad viimaste aastate tossuotsingutel olen väga paljudest poodidest läbi käinud ja lugematul hulgal erinevaid mudeleid jalga proovinud. Ostnud aga olen vaid mõned paarid.
Sobivus jalaga on muidugi individuaalne, aga minu jalaliistuga sobivamat maastikujooksu jalanõud pole viimasel ajal leida olnud.