teisipäev, detsember 22, 2009

Vertikaalsed uisutunnid


Väo seinal on kah jääd olemas(19.dets seis). nati vähem, kui harkus, aga pikemalt ehk siis sein on kõrgem ja jää on lõpuni välja. Lühter pole veel eriti valmis, aga ülaköies saab ronida küll. Kõrval aga on rohkem(laiemalt) jääd, kui eelmisel aastal.

Seekord kontos 6 tõusu, millest 2 olid vähe teravamad ja viimane vaevaline.
Teravate hulka jääb parempoolse vasak joon, kus toksida polnud väga kuhugi, aga õnarusi ja purikaid, kuhu taha kirkad sobitada leidus parasjagu. Esimene pool oli lihtne, aga kui käed väsima hakkavad, muutub pisikeste nukkide kasutamine keeruliseks ja vaja tampima hakata. See aga omakorda väsitab veel rohkem ja ... Vimane lõpp üle jäävaese eendi kõrge astega.
Teine erilisem liin lühtri kõrvalt pisemat jääd mööda. Alt vaadates kirka ja jala asetamise riiuleid piisavalt ja eks ta enamvähem nii oligi, aga kuna ronida tuli kuidagi diagonaalis üles, siis tasakaalu säilitamiseks tuli vahepeal imelikke asendeid võtta. Võibolla oli see täiesti mõtetu, aga seal murdekohas, kus pidi verikaalsest diagonaalliikumise peale üle minema tundsin tarvidust üks jalg kohe väga kõrgele tõsta. Ilmselt saaks ka lihtsamalt, aga antud hetkel oli vaateväli piiratud ja umbes rapsima ei tahtnud hakata.

Viimane tõus üles servale sai tehtud kõikse parempoolsemat mööda ja rasket seljakotti tarides oli tunne, et käed õigemini küll vasak käsi ei talu pidevat pinget.

Trenni peab tegema, pole midagi muud öelda.

pühapäev, detsember 20, 2009

Kui valvejoodikud hakkasid laiali vajuma oli minulgi aeg end kodu poole sättima hakata. Õnnetuseks polnud kellelgi võimalust mind kodule lähemale transportida ja nii ma siis astuma hakkasingi. Ilm oli mõnus: külm,  kuiv ja tuuline. Alguses mõtlesin, et jalutan vähe ja siis kutsun takso, aga esimesed lõigud möödusid kiirelt ja mõnusalt ning muudkui astusin edasi. Muu hulgas leidsin, et Järvevana ääres on alternatiivrada. Linna poolses servas majade ja tee vahel läheb puude vahel kena lumine jalgrada. Ma küll ei tea, kuidas seal suvel liikuda saab, aga öösel paksu lumega oli seal väga kena. Maalilisusest innustatuna ei raugenud hoog isegi peale veerenni risti, kust maalt alates oli vaja mööda teeserva liikuda. Aga kuna mul oli vaja veel rahaautomaadi juurest läbi käia, siis tatsasin rõõmsalt ülemiste poole edasi. Enne olin sunnitud veel kõrvad korralikult sisse pakkima, sest külm tuul hakkas mütsi serva vahelt sisse uluma.Ja ega siis poldki enam midagi, lennujaamast mööda, ja veel mõned kilomeetrid mööda maantee äärt. Päris äärest loomulikult ei tahtnud ja nii saigi läbi paksu lume kõrvalteele sumbatud, kus vähe mõnusam edasi sooja koduse voodi poole astuda.
Kaks ja veerand tundi keskmist koormust ja õhtu jooksul alkoholist omandatud kalorid olidki peaaegu et kulunud.

reede, detsember 18, 2009

Mis see seal ripub?


Ahh? ainult üks köieniru. Ülevalt lintide kaasabil haagitud kahe külmast kange paelahmaka ning alt haaratsisüsteemiga ühe hirmunud ronija külge. Lõpphea kõikhea: hirmunud ronija ja kanged lahmakad said õnnelikult jälle kokku.

Kassid on suvel laenus olles paar numbrit väiksemaks muutunud ja seetõttu on kihvad ainult imenatukene saapaääre alt näha. Kalju peal pold asi nii kriitiline, aga purikas ei andesta. Rippusin mitu korda jalgu siputades kirkade otsas enne kui meelde jäi, et kannad tuleb maksimaalselt all hoida. Viimased 3-4 meetrit draituuli ja võisingi end serva peale veeretada. Põhjusmõtteliselt on seis selline, et jää on nii paks, et sööb ka puuri ehk altjulgestus on juba täiesti teema.

kolmapäev, detsember 16, 2009

Mitu rõõmu

Esimene rõõm:
Ka 15 külmakraadiga saab jooksmas käia nii, et nahk on märg ja ihu kuum. Seda ma kahtlustasin kohe, et see paks fliis oli liiast. Muidu aga sai meelde tuletatud külma ilma riietumise põhimõtteid ja enamvähem asi töötas. Trajektoor sai sätitud mööda kanali äärt, milleni jõudmisel selgus

Teine rõõm:
Kanalil on kaas peal. Lambi valgusvihuga siblides ei hakanud ei siin ega seal silma ühtegi vaba vee laiku, mis tähendab et seis on hea. Täna sai muude asjaajamiste käigus ka minutiks Harku järve äärde põigatud ja paksus on seal piisav, et uiskudega peale minna. Hiljem veel kord mööda sõites hakkas ka esimene lohega tiirutaja silma, seega ka kaldast kaugemal on piisavalt paks jää juba olemas. Imelikul kombel olid puudu vaid kalamehed, kes muidu esimestena värsket jääd proovivad. Vahepeal aga käisin nati eemal skautimas, mille käigus selgus

Kolmas rõõm:

Vat selle sain pildi peale. Võttes kõige nende juures arvesse, et möödunud on vaid kolm päeva külmakraade on seis vägagi positiivne. Kohe praegu võiks ülaköies võtta ette 5-6 liini. Ja nädalavahetuseks on seis tõenäoliselt palju paremaks muutunud. Julgestuspunktide leidmine on aga sel hooajal veelgi suurem peavalu. Keegi võõramaa keelt purssiv võiks Obolon rahaühikuga(võin mingis piiris sponsoreerida) sel teemal suhtlema minna...
Laua taha jõudes piilusin igaks juhuks ka ilmateadet millest selgub tegelikult ka

Neljas rõõm:
Lähiajal ei lubata olulist lumesadu, mis tähendab korralikku uisujääd pikemalt, kui vaid paar päeva. "Game on" nagu tavatseb lausuda WG.

esmaspäev, detsember 14, 2009

Üks legend vähem


Täna hommikul oli nii mõnus karge ilm, et plaanisin siia midagi motiveerivat ja rõõmsat kirjutada. Selle asemel aga pasundab kogu maailm ühest järjekordsest kurvast sündmusest. Kes vähegi jääronimisest huvitub, siis Guy Lacelle nimi on kindlasti silma jäänud. Põhiliselt nime teinud just solo ronimistega. Tema kontosse kuulub ka minu üks suuri eesmärke Hydnefossen Hemsedalis.
Seekord siis õnnestus mingitel suvalistel tegelastel käivitada laviin, mis rahulikult puhkava jääronija kaljult alla pühkis.

Situatsioonist ka väikene selgitav videolõik nähtaval.

Moraal, kui oled trassi läbi roninud ja sätid puhkama, siis hoia igaks juhuks silmad lahti, sest äkki varitseb kuskil ootamatu oht.
Foto: Guy Lacelle solomas (www.johnevansphoto.com)

reede, detsember 04, 2009

Hea päev


Mõnikord on kohe hea päev. Ilm on kena ja õigel ajal on tööl natuke rahulikum mistõttu on võimalus natike pikem lõunapaus teha. Seekord oli mul ka köieotsa hoidja ja kuna kõik nii hästi laabus, siis sai proovitud vähe mõnusamaid radasid.
Aga alustama peab kergemast, seega järjekord paremalt vasakule.
Esimene soenduseks, teine selline juba midagi korraliku liini laadset. Eriti, kui parempoolseid suuri astmeid mitte kasutada.

Peale pisikest puhkust korralikult negatiivse algusega kolmas. Või noh mitte ainult algusega, vaid poolel rajast olid jalad kuidagi mittetoetavas asendis. Küll aga oli erinevalt mõnest varasemast korrast tunne, et suudan juba natuke ka jalgu peast kõrgemale tõsta ja seeläbi progressi saavutada. Mäletan veel selgelt üht jalad ülepea jääronimise üritust, mis nägi kõrvalt vaadates ilmselt üsna armetu välja. Igatahes on jalatöö nati paremaks läinud, mis aitas mind ka selle raja lõppu.

Peale pisukest keskendumist otsustasin üle tüki aja proovida vana tuttavat pragu. Aga et kõik oleks korrektne, võtsin asja kohe õigest otsast ja alustasin prao algusest ehk siis otse alt mitte vasakult ringi. Esimene ots on ikka väga negatiivne ja jalgadega on keeruline midagi pihta hakata, aga jällegi oli hoopis teine tera tõsta jalg üles ja otsida kannale või külgmisele kassikihvale serv, millega natikene kehakaalu kätelt ära nihutada või nati keha ülespoole sikutada et kirkaga järgmise nukini ulatuda. Just täpselt nii palju mul see õnnestus, et jõuda negatiivsest osast üles keskmisele eendile, kus sai kergelt käsi raputada.
Viimasest eendist on mul mitmeid raskeid mälestusi, mistõttu oli sealt suhteliselt vähese punnimisega üles saamine siiski natuke pettumuseks. Küll aga oli mul hea meel, et tol päeval sain kontosse kaks head liini ning kogemust negatiivsuse ronimisel.

Nüüd on vanad võlad ronitud ja aeg uutele pragudele/seintele kolida.

esmaspäev, november 30, 2009

Esimene ohver jõejumalale

Kui taevast enam midagi alla ei tilkunud, tõusis rinnus kihk midagi teha. Jätsin siis naise ja lapsed maha ja läksin paati loputama. Seekord oli mul õigel hetkel meeles ja krabasin katlamajast ka ühe sae moodi asja kaasa.

Seiklus algas hetkest, kui keerasin Tartu mnt pealt maha ja üritasin väikeste põlluteede abil õigesse kohta jõe äärde jõuda. Lisaks sellele, et heinamaad olid vee all, oli ka tee vett ja muda täis. Peaks vist maasturi peale mõtlema. Autosõit lõppes suht sopamülkas, aga õnneks paistis jõgi juba lähedalt.

Vett on palju, ikka tunduvalt rohkem, kui eelmistel kordadel. Suve jooksul on aga ka palju risu jõe peale jäänud ning ellmine kord läbitav takistus oli nüüd nii tihkelt kinni, et pidin ringi tassima. Edasine oli tänu kõrgele veeseisule paremini läbitav ja mõnes kohas kasutasin ka saagi, et läbipääsu tuleviku mõttes veelgi paremaks teha. Kuni ühel hetkel jõudsin läbimatu tõkkeni.
Kõigepealt saagisin läbi ühe palgi, aga see ei mõiganud, siis sakutasin nati ja saagisin veel, et ava tekitada. Juhtus aga nii, et midagi andis järgi ja olin solpsti vees. näpud leidsid õnneks kuskilt roikalt tuge ja hetkega meenus puusanõks, mis mind veepiirist ülespoole aitas. Käes olnud saag aga oli rabinas jäänud jõejumalale andamiks. Loomulikult oleks olnud mõistlik saele eelnevalt nöör taha ühendada, aga eks siis järgmine kord ja järgmise saega. Väänasin kindad natuke kuivemaks, manööverdasin end voolus ja kitsastes oludes ringi ja udjasin tuldud teed tagasi.

Kui olin juba lõpusirgele jõudnud panin tähele, et talv hakkab tulema, sest õhus on vaikus. Ei mingit ritsikate siristamist või lindude vadistamist. Keegi ei krabista põõsas ja isegi tuul ei sahista puulehtedes. Ainult aerult tilkuva vee helin ja kaugusest vaikselt kostuv teemüra segab täielikku vaikust. Istun veel mõned minutid ja kuulatan vaikust. Vool kannab vaikselt ja ei pane läbiligunenud riideid tähelegi. Nüüd on juba päris pime ja peab hakkama kodu poole minema. Autosse pakkimine toimub lambivalgel. Mõnus.

reede, november 27, 2009

Elu Mudel



Seiklus, mis see on? Eks igaüks kirjeldab seda omamoodi ja kuni siiamaani oli see minu jaoks kaunis umbmäärane. Nüüd aga leidsin ükspäev internetist mudeli. Lihtsa, aga suht täpse seletuse. Ja ei saa kohe muudmoodi, kui pean selle ka siia üles riputama, et nati selgitada seikluse mõistet.

Natike peab ehk sel määral mõistet laiendama, et kompetentsi alla kuulub ka teostuslikud aspektid ja riski alla ülesande keerukus üldisena, mitte ainult otsesed ohud tervisele ja varale.

Minu meelistegevused langevad sinna seikluse, tippkogemuse ja ebaõnnestumise piirkonda. Lihtsalt mina nimetan ebaõnnestumist kah seikluseks. See on lihtsalt natuke teistmoodi ehk siis osaliselt nagu pealesurutud seiklus, kui ei suuda eelnevalt kõike ette näha ja alahindad ülesande või keskkonna keerukust. Või siis jah teed mingi lolli vea.
Aga lõbus on sellegipoolest.

Mis ühe jaoks on seiklus, võib teise jaoks olla tüdimus ja kolmanda jaoks kaos ja häving.Seega soovin kõigile seikluslikke ebaõnnestumisis, sest ilma ise läbi tegemata ei saa ju teada, kustmaalt sinu jaoks see piir jookseb. 

kolmapäev, november 25, 2009

Midagi teistsugust

Tükk aega polnud kindel, kas on mõtet sellest kirjutada, aga kuna läks lahti teema kirkadega siseseinal ronimisest, siis lastulla.

Umbes aastake tagasi tuldi välja prototüübiga tootest millel nimeks "Figfour". Peale seda on siitsealt ikka ja jälle midagi asjast kuulda, kuid ei midagi suurt. Katsuda ja vaadata saab seda esialgu ilmselt vaid UK pinnal ja seega pole mul aimugi, kas reklaamjutt ka tõele vastab ja mida see asi tegelikult teha võimaldab. Lubaduste ja testkasutajate sõnade järgi on võimalik suht pisikeste nukkide otsas rippuda ja vääga erinevat moodi koormata. Demovideoid ja pilte leiab guugli kaudu.
Idee iseenesest on aga lihtne ja sageli on just lihtsad asjad geniaalsed. See märgiti ära ka "innov-ex" 2009 tulemustes, mis viis suht kiirelt ka rahastaja leidmiseni.

Seega kui on soovi siseseinal "kirkadega" ronida, siis üks variant oleks endale muretseda komplekt figfour'e ja siis ei saa keegi enam kobiseda, et rikud seina ära. Infot tellimise kohta saab alpkit lehelt, aga hinda ja täpset tarneaega ei oska veel kahjuks öelda. Ähvardavad jaanuaris produktsiooniga välja tulla, eks siis saa ka täpsemat infi.

esmaspäev, november 23, 2009

Teadlik kirkakasutus

Täna olen puuk ja edastan põhiliselt vaid materjali, mille keegi teine on kokku pannud. Aga hästi on pannud. Ehk siis siin on mõningat kirjeldust koos pildimaterjaliga, kuidas kirkat draituulimises kasutada. Põhivõtted on ära seletatud, aga nagu ka mainitud, on vastavalt seinatüübile veel lugematult palju erinevaid variatsioone, kuidas konkreetses kohas kirka seinale asetada.
Põhiline muidugi, et draituulimises on ka lõualuud tähtsad ja kirka vars võiks olla strateegilisest kohast teibitud.

Meie paekiviseinte horisontaalpragude jaoks võiks lisada veel sideways steinpull (p) Kirka on praos niimoodi, et tera ots on prao alumisel serval ja pea on surutud vastu ülemist. Kirka on seina suhtes lapiti ja koormus küljele. Illustreerivat pilti hetkel ei leidnud, aga kui meelde tuleb, siis millalgi klõpsin ja riputan üles.

Edu katsetamisel.

kolmapäev, november 18, 2009

Pommiaugus soppa loopimas

Panin köie Astangul pommiaugu nurgast alla ja laskusin. Samal ajal aga kraapisin kirkaga seinalt sammalt, mulda, savi ja lahtisi kivitükke. Kogu seda jama on seal ikka palju ja ega puhtaks küll ei saanud. Peamised kirkakohad on aga niipalju ära puhastatud, et sodi silma ja krae vahele ei tule ning selle võrra siis ronimine lihtsam. Suur eend on aga minu meelest vägagi ehku peal ja kõige õigem oleks see strateegilise kangitõmbega sealt alla kukutada. Siis vähemalt pole ohtu, et see hiljem kellelegi peale kukub. Sein muidugi muutuks selle tegevuse tagajärjel kardinaalselt. Altpoolt vaadates seisab kogu lahmakas vaid kitsa pudise serva najal.

Üle poole tunni seinal ning hakkasin mõtlema uuesti üles saamisele. Laisk nagu olen ei viitsinud ringi minna ja sättisin ühe solo toprõubi valmis. Tulemusena sain teada, et olen paari aastaga nati ikka arenenud. Kui juba niimoodi üles saab, siis ju see ikka üks lihtne rada ole.

Edasi proovib seina veel nati samblast ja sodist puhastada ning mõned vingemad rajad ära teha. Mõtteid igaljuhul on.

esmaspäev, november 16, 2009

Talvine kõrvemaa

Liiapeksist peale ja aegviidust maha oli plaan. Algus läks hästi. Goretex tossud hoidsid jalad kuivas ja bahillid tegid lume tõrjumisel oma töö, et ka üle serve mingit jama sisse ei tulnud. Siis aga tuli suursoo oma osaliselt lagunenud ja osaliselt veealuse jäise laudteega. Kui üle tossuserva vesi ei ulatunud oli hea, aga kui põlvini sisse kukkusin polnud mingist membraanist enam tühjagi kasu. Enamus matkarajast oli jäljetu ehk siis lume sisse sai ise oma kenad tallamustrid vajutada ning selle võrra rohkem energiat kulutada. Kui kaks ja pool tundi oli silgatud jäime hetkeks hüpetega eemalduva kitse valget perset vahtima ning uuesti liikuma hakates selgus ühe kaasas olnud põlve töötahte puudumine. Sellest andis ta ka valuaistingutega märku ning sinna siis jäigi matkaraja talvise läbimise test pooleli.
Täna mõtlen, et kas jalad on puised lumes sumpamisest või hilisemast öösel klubis karglemisest, ühed trennid mõlemad.

neljapäev, november 12, 2009

HDB 2009 Finaalrada

Kuna tegu oli bouldering võistlusega, siis oli igati "asjakohane", et finaali raja planeerisin üllatusena kõrgele seinale ja köies ronimisena. Millegipärast olid kõigil ka vööd igaks juhuks kaasas ja nii ei pidanud isegi vöö vahetamisele ronijate vahel aega raiskama.

Igaljuhul olid inimestel juba kojukippumise mõtted peas ja proovisin kiirelt köied üles ja raja paika saada. Seetõttu tõmbasin seinale vaid ühe joone: selle,mis näitas kuhumaale peab lae all ronima enne kui kirka üle serva võib upitada. Ülejäänud seina pind koos oma pragude ja riiulitega oli vabalt kasutatav, mis muutis juba lae alt üles jõudnul edasiliikumise suht lihtsaks.

Kuna inimesi oli niikuinii vähe kohale jäänud, siis sai kõigile soovijaile antud võimalus rada proovida. Tulemus näitas, et need kes said kvalifikatsioonis paremini hakkama jõudsid ka siin kõrgemale. Esimesed venitasid julgestusköied parajaks ning näitasid stiilseid kukkumisi,

Allpool siis kolme parima tulemused liikuva pildina niipalju, kui enda kaamerast leidsin. Kõigi kolme seinal püsimise ja edasiliikumise tehnika on omanäoline, kuigi hoolikalt vaadates näeb ka samu liigutusi.

kolmapäev, november 11, 2009

HDB 2009 Kaheksas rada

Sellel rajal oli vaid üks keeruline koht. Aga sellest üle saamiseks tuli sinna mööda pisikesi nukke tippida ja jalad tsoonis hoida.Nurga peal olev hea nukk aga asus eelmistest nukkidest suht kaugel ning sinna püsima jäämiseks tuli lahendda tasakaaluprobleem. Keeruliseks tegi raja kitsas keskkoht, kust tuli läbi ronida jalad kõhu all. See oli jõukohane vaid hilisemale võitjale, kuid väljaspool tsooni jala kasutamise tõttu ei saanud siit täispunkte, vaid piirduti neljaga. Ülejäänute laeks jäi 3 ja 2 puru.

teisipäev, november 10, 2009

HDB 2009 Seitsmes rada

Mitmekülgselt raske proovikivi, mille aluseks on eelmise aasta üks raskemaid (läbimata) radu. Aga... tegin selle hoopis teistsuguseks ühe pisikese nipiga. Nimelt hakkab nüüd rada paremalt ülevalt. Lisaks sai veel üks tsooni osa välja jäetud, et pikakäe mehed ei saaks tsoone vahele jättes eelist.
Raja planeerimisel sai edukalt üksikuid raja elemente proovitud(pelgalt raja planeerimise mitte harjutamise mõttes), kuid võistluse ajal ei õnnestunud mul millegipärast kolmandasse tsooni kinni haakida. Eks see oli ka raja kõige raskem liigutus ja sinna jäigi enamuse tulemus pidama. protokolli järgi sai siit edasi vaid 2 ronijat.

See oli ka ainuke rada, mille tsoonid hakkasid pihta nullist ehk siis paljalt algasendi eest punkti ei saanud. See ja eelmine olid võistluse kõige karmimad rajad.

esmaspäev, november 09, 2009

HDB 2009 Kuues rada

Vot see on rada, mis on rada. Siin saab teada, kellel on kätes rammu ja kõhus lihaseid, samal ajal teravad silmad ja hea mälu. Pikk ja raske rada, mis oli mõeldud proovile panema parimate ronijate võimed. Nii pikal rajal oleks pidanud tegema rohkem tsoone ning tsooniarvestus olema vähe suurema ulatusega, aga ühtluse huvides ka siin punktid 1-6 ja 10.
Kuigi raja esimene osa on diagonaalselt tõusvas joones, püsivad jalad siiski maapinnale väga lähedal ja kukkumine tähendab üldjuhul vaid prügist selga. Pigem ongi probleeme jalgade üleval hoidmisega, et mitte maad puutuda.Eriti keeruliseks teeb olukorra veel pidev kerge seina negatiivsus ehk põhiraskus langeb kätele ja keha tugevamate lihastega saab vaid natuke tasakaalu hoida.
Kuna rada on pikk tuleb nukid valmis vaadata ja kiirelt ronida, sest kaua ei jõua ju keegi seinal rippuda. Nukid pole kah üldjuhul kuigi suured ja seega peavad liigutused olema rahulikud. Seekord aga piisavalt häid ronijaid kohal ei olnud ja saak kaks 4-ja, üks 3 ja ülejäänud 2-ed näitab, et oleks ehk võinud mõne suurema nuki sisse jätta.
See rada tuleb võtta pikemaajaliseks projektiks.

pühapäev, november 08, 2009

HDB 2009 Viies rada

Ühekülgne ja seetõttu kas lihtne või keeruline. Kogu nipp oli pisikesi nukke pidi vähehaaval ülespoole nihkumises. Kohtadest puudust polnud, kuid samas olid nad kõik piisavalt pisikesed, et kõrvade vahel olev häirekell võib pinisema hakata. Viimane tsoon on juba vähe suuremate äärtega. Erinevus teistest radadest oli kindlasti kitsus ehk siis jala kõrvale asetamine tasakaalu hoidmiseks ei olnud võimalik. Küll aga aitas raskuskeskme sättimiseks külje vahetamine.
Seda võib vabalt ka üksi ronida, kuna asend on kogu aeg püstine ja kukkumine toimub väga suure tõenäosusega jalgadele.

laupäev, november 07, 2009

HDB 2009 Neljas rada

Tegin natuke laiema raja, et tekitada erinevaid läbimise variante. Millegipärast aga juhtus nii, et vasakul küljel oli keskmises tsoonis kirkakohtade põud ja lootus sealt üles saada kustus mul suht kiirelt. Keskelt ei hakanud proovima kuna see oleks sisaldanud pikka ülessirutust kehvalt nukilt. Seega kõige "lihtsam" tundus võtta parem külg. Tasakaalupunkti manageerimine ja väheste kirkakohtade kasutamine viib siit servast peaaegu üles välja. Jalgade tsoonis hoidmine on probleem. Pea meeles, et ka küünarnuki, põlve ega puusaga ei tohi väljastpoolt rada toetust otsida.

Paar päeva hiljem käisin proovimas, kas olid rajad ikka nii hullud, kui algselt tundusid. See vähemalt oli. Kuigi leidsin palju uusi kohti kuhu kirkat toetada ja mitu erinevat liini mida mööda teoreetiliselt üles saada on siiski parem serv kõige lihtsam. Mõne katsega, mis tegin aga seekord lõpuni ei jõudnud. Video lõpust ähmaselt näha, kuidas kiiver päästab hullust muhust.

reede, november 06, 2009

HDB 2009 Kolmas rada

Sel aastal panin rohkem rõhku tehnikale ja üles ronimisele, mitte käsivarte jõule ja suurte nukkide otsas rippumisele. See siin on hea näide. Vähe liigutusi, aga pisikesed nukid ja hea raskuskeskme paigutus on äärmiselt vajalikud.
Kõik algab algasendist, millest vale asendi korral edasi liikuda on keeruline. Paar normaalset nukki ja siis lõpus väiksemad. Viimases tsoonis midagi silmaga nähtavalt head ei ole, mistõttu üritasin mina sealt võistluse ajal üle hüpata. Ühel korral peaaegu õnnestus, aga see oli ka kõik. Tulemuseks üks viimane ja neli eelviimast tsooni.
Nüüd hiljem võtsin uue strateegia ja polnud mingit probleemi lõpuni ronida.

neljapäev, november 05, 2009

Trepid-trepid-trepid

Eile õhtul sain jälle ühe uue kogemuse võrra rikkamaks. Panin end kirja trepijooksule ja viisin ka plaani ellu. Trass oli korruste 2 ja 21 vahel ning astmed vähe kõrgemad, kui tavalisel korrusmaja trepil.
Esimesed 2 korrust läksid sammude paika seadmisele. Mitu astet korraga? Mis astmetele pöörangul jalad panna jne. Esimest korda tõstsin pilgu kümnendal. Siis 13-ndal, kus oli ka juba jalas ja hingamises midagi tunda.
16 korrus muutusid jalad "nõrgaks" ja pidi pöörangutel rohkem kätega sikutama, et hoog ei raugeks. Kuskil siinkohal tuli sisse esimene hetkeline kõnnisamm, kuid sundisin end sellest üle.
19-20 jõudsin järgi 30 sek. varem startinule ja põhjusmõtteliselt sikutasin end käsipuust, et jalad ikka edasi jõuaksid astuda.
Viimasel korrusevahel olid pigem pikad astumised kui trepist üles jooks.
Kõik see käis nii kähku, et isegi pulss ei jõudnud üles minna. 174/184 on mul pigem tunnisel intensiivsel jooksul. Küll aga taandub pikema treeningu järgselt normaalsele tasemele küllalt ruttu. Seekord läks pikalt-pikalt enne kui ühes minutis alla 100 tukse jäi. Selliselt lühikeselt sutsakalt ootasin muidu nati suuremaid numbreid.
Lisaks tuli kõigest sellest ligi räme köha, mida nüüd kuidagi ravida üritan.

Kõik see aga tasus end ära, sest keegi teine osavõtjatest ei suutnud end nii tugevalt tagant sundida. Võitsin kogu ürituse tugeva 4 sekiga järgmiste ees. Lõpuaeg 1:22 kopikatega

HDB 2009 Teine rada

See rada oli mõeldud lihtsana. Pikk küll jah, aga mitte raske. No et vähemalt pooled selle lõpuni ronivad.
Tegelikult oleks ilmselt roninud kah, aga juhtumisi sattus nii, et esimese otsa nukid polnud hästi tunnetatavad ja neid pidi käsikaudu taga otsima. Ja kui kuidagimoodi algusest ennast läbi punnisid, olid käed väsinud ja ei jõudnud enam kaugemale. Kes suutis kiiremini ja paremini pisikesi nukke leida ja meelde jätta, see jõudis kaugemale. Mina lõpuni ja kolm võistlejat neljandasse tsooni.
Ilmselt üks selliseid radu, mis tundub lihtsana, kui on nati rohkem aega end olukorraga kurssi viia. Stiilinäitelt vaadates ei tundugi ju nii raske eksole?


kolmapäev, november 04, 2009

HDB 2009 Esimene rada

See rada sündis kiirelt. Vaatasin seina, ja kohe tuli tahtmine teha üks tasakaalu ja sirutustega läbitav rada. Siin pole vaja käte otsas rippuda, vaid põhiline on säilitada tasakaal ja kirkade asetus seinal.
Kokku vaid 5-6 kirka asetust ja ülejäänu on puhas jalgade ja tasakaalu töö.
Omapärane on siin kirkade horisontaalne asetus ning keskmisest praost möödumine. Üles-aste on võimalik ka traditsioonilisema liigutusega teha, kuid videos nähtav on lihtsam.
Minul tuli välja kolmanda korraga, aga aeg sai kahjuks juba otsa. Keegi teine keskmisest august edasi ei saanud.

Ahjaa, punasega on algselt planeeritud, roosaga tegelik rada. Sama tähistust kasutan ka teiste radade skeemidel.

teisipäev, november 03, 2009

2009 Drytool Boulderi Tulemused

Kuigi alguses oli kurb vaadata vaid mõningaid võistlejaid, tilkus neid mõne aja pärast juurde ja kokkuvõttes ei olnudki kõige hullem.
Natuke jamam oli panus aga rajameistri poolelt ehk siis radade raskused polnud päris hästi paigas. Vähemalt selline mulje jäi mulle endale küll kõhtu kripeldama. Vaid kaks rada sai ajalimiidis päris lõpuni ning enamus punkte olid väiksemapoolsed. Kuid oli ka napikaid, kus viimane tsoon saavutati, aga imenati jäi lõpust puudu.
Radade poolest oleks nii mõneski kohas võinud suuremaid nukke kasutada ja tsoonide vahemaid lühendada. See kõik tegi nati ettevaatlikuks ning finaalrada sai seetõttu liiga vabatsooniline tehtud. Tulemuseks kaks raja lõpuni ronijat, ehk siis situatsioon, mis mulle raskusronimise juures kohe üldse ei meeldi. Eks seetõttu polnud meeles ka aega võtta. Hiljem kodus video pealt aega vaadates sai siis selgeks, kes oli kiirem ja protokollis esimesel real peaks paiknema. Siit on nii mõndagi õppida.

Aga lõplikud tulemused siis niisugused:
  1. Andres Hiiemäe (32) 1:52
  2. Viljar Grauen (44) 2:15
  3. Arvi Jõers (30)
  4. Sven Oja (26)
  5. Kristjan-Erik Suurväli (25)
  6. Tõnis Peljo (21)
  7. Marina Zuravljova (20)
  8. Erik Jaaniso (18)

teisipäev, oktoober 27, 2009

On jäänud loetud päevad

Juba sel nädalalõpul toimub käesolevat hooaega alustav drytooli võistlus. Ilm on hetkel küll tatine, aga sõbralikud ilmatädid räägivad, et nädalavehtuseks ja just eriti pühapäevaks saabub vähe kuivem ja muretum ilm. Pealegi kõik teavad ju niikuinii, et "Pole olemas halba ilma, on vale riietus".

Võistlejatele on ette valmistatud 8 kvalifikatsioonirada ning üks finaalrada, kuhu pääsevad 3 parimat. (Kui praegust osalejate nimekirja vaadata, siis peaks ilmselt ka naiste finaalraja tegema) Seega on garanteeritud võimalus ronida 40 min. Kui kogu aeg ära kasutada, siis võtab ikka võhmale küll ja pärast on käed kindlasti pehmed kui keedetud makaronid. Aga eks vahepeal saab ju 35min puhata kah.

Niisiis tehke kiiver ja kirkad tolmust puhtaks ning olge kohal, sest talihooaja avapauk antakse juba sel pühapäeval.

reede, oktoober 23, 2009

Päevad on õed

Mõnel päeval on kohe selline aura, et midagi ei tule välja. Punni kuidas tahad ikka on asjad viltu ja ajad lääbakil.
Teisel päeval jälle on kõik hästi ja saad lastega tegeletud, söögid vaaritatud, toad koristatud ja nati ehitusegagi tegeletud. Nende päevade nimel tasub üle elada need vahepealsed mõttetud ja rasked päevad.

Hoolimata sellest, et avastasin kaks kohta, kuhu tegelikult pole kaablit veetud(lootusetult hilja peaks mainima), oli siiski see teist tüüpi päev. Seetõttu on karta, et homme on ilmselt see esimest sorti päev, mis tuleb kuidagi üle elada.

neljapäev, oktoober 22, 2009

Bex ehk külm liiva-mudavann ratastel

Rattaga rogainil, no kas teil paremat ideed ei ole? Tundub, et ei ole, sest starti oli kogunenud omajagu rahvast. Kui võrrelda selle esimese ehk siis 2003 aastal toimunud üritusega oli kohe hoopis teine nägu. Nojahh, kasvõi selle pärast, et lumi polnud mitte maas vaid alles ähvardas maha jõuda. Esialgu oli veel õhus ja tegi riideid märjaks ja sõrmi külmaks.

Kuna pole viimasel ajal väga ratta selga saanud ja ega teistelgi polnud just väga paugutamise tunne, siis tegime tagasihidliku plaani, jättes lõppu võimalikult palju väljajätmisvõimalusi. See tähendas vaid seda, et alustasime ülevalt ja alumise otsa jätsime lõpu poole vastavalt allesjäänud ajale. Kui idee oli olemas, sai nähtud hulka vaeva, et see ka kaardile kanda, sest sedakorda keeldus pastakas meiega koostööd tegemast. Samuti sai otsustatud, et kui on valida igava tee ja mõnusa singelträki vahel, siis valik langeb viimasele. Mitmes kohas oli see küll omajagu aeglasem, kuid see-eest palju lõbusam. Ahjaa, seda kah, et kui võimalik sõita, siis sõidame, mitte ei trambi otse. Seega sihid paigas andsime tuld.

Esimene ots suusaradadel üles-alla 48 poole, sest otserada pidi teadjamate sõnul suht vee all olema. 45 kah veel otse ja lihtsalt.
Oosi pealne 44 juurde oli kaunis sõidetamatu oma mahalangenud puude ja kaldus libedate radadega. Suvel kuivaga on seal kindlasti tore.
järgmisse minnes oli üks koht üle ujutatud ning ühest salakavalast lombist läbi sõites saingi jalad läbimärjaks. Edasi oli suht sisutu ja igav muda-kruusaralli kuni paukjärve ligidusse, kus ühel suveajal täiesti normaalsel lõikel sattusime jällegi pahkluuni vette. Peale seda polnud torni juures enam küsimustki, et kas paneme otse või mööda teed. Loomulikult otse mööda mudast ja ülesalla vonklevat matkarada järvede vahelt.
Vahepeal jällegi Kõrvemaale nii omast liivateed ja siis jälle järvede ja ooside keskele kitsastele radadele rallima. Suures õhinas sai isegi Kõverjärvele tiir peale tehtud, kuigi sama teed tagasi oleks ilmselt omajagu kiirem ja lihtsam olnud. Aga siis oleks ju ära jäänud tõbraste tekitatud teetõkete ületused ja libedal laudteel uisutamine...
Järgnevad paar punktivahet lihtsalt teid mööda sõitmine. Sekka joogipunkt, paar soise ala ületust ning üks pikem rabaületus. Kaardil muidugi oli selle koha peal jäme rada, aga ilmselt oli kaardistaja seal käinud talvel, kui suusatraktor just sõitnud oli.
Nüüd olime jõudnud kaardi lõunapoolele ja maastik muutus liivasest sopaseks. Kahjuks aga oli meil aeg otsakorral ja jõudsime põigata veel ainult paari punkti. Viimase punkti lootsime saada 57 näol, aga õigest rajakesest panime hooga mööda ja otsimisele aega ei julgenud väga raisata.
Finishis jäi vaid mõni minut varuaega.
Parim osa aga oli peale rattapesu ja söömist ja pisukest autosõitu, kui sai sooja sauna ja jahedat õunamahla.

Tagantjärele oleks natukese trajektoorimuutusega saanud enamvähem sama aja ja jõukuluga võtta lisa 3 punkti (41,55,59). Seekordne tulemus sinna kuskile keskmike kanti.

teisipäev, oktoober 20, 2009

Leotasin riideid

Laupäeval olin väga positiivses olukorras. Lapsed olid asumisel ja minul "vaba" päev. Ilm kurask aga oli täitsa ära keeranud ning hommikul luugid lahti lüües hakkas silma vaid ladistav vihm. Seega planeeritud värskes õhus aktiivne tegutsemine ei kutsunud väga.
Ühel hetkel aga oli vihm otsas ja pilt muutus väljas selgemaks. Selle peale muidugi läksin riiuli juurde, tirisin oma spordiriided põrandale kuhja ja jaotasin need kaheks hunnikuks. Ühe hunniku ajasin selga, teise aga toppisin kuivkotti, ajasin paadi auto peale ja põrutasin jõe poole.
Otseloomulikult hakkas sadama täpselt siis, kui olin jõe äärde jõudnud ja paadi valmis sättinud. Aga ma pole suhkrust, sisestasin endale ning istusin süsta. Kõigepealt allavoolu, kus tuli meeletult okste ja tüvedega võidelda, et läbi mahtuda. Otseloomulikult tuli üks hetk takistus ette ja ilma väljumata ei oleks edasi saanud. Keerasin seal otsa ringi ja panin plädinal teisele poole ajama.
Kohe peale algset veestumiskohta oli aga jäme kuusk põiki ees ja ilma sae või kirveta poleks seal midagi teinud, seega pidin ikkagi välja tulema ja kerge tassimise tegema.
Edasi oli juba lahedam. Kuni sillani oli veel nati oksi ja risu, aga suht hästi läbitavad. Peale seda aga oli vaba vesi kuni Tartu mnt sillani. Nati maad vaatasin edasi kah, aga hakkas juba pimedaga ähvardama ning pöörasin tagasi.
Lõpuks olin pealaest kuni põlvini märg. Kraevahe oli lehe ja oksarisu täis ning jahe hakkas pealekauba. Aga tuju oli hea.

Nüüd siis on veel ühe pirita jõe lõigu sõidetavus teada ning osaliselt heas ja osaliselt halvas mõttes. Kindel on aga see, et pika sõidu tegemiseks peab enne päris kobedalt sae ja kirvega tööd tegema. Punasega siis risune ja täitsa punasega läbitamatud kohad. Kollasega mõnus osa. Tuleks üks väike aga suurte hammastega saag kuskilt muretseda, mida hea süsta tekile kinnitada. Siis poleks enam sellist muret nende langenud puudega.

kolmapäev, oktoober 14, 2009

Võistlusrajad peaaegu valmis

Olen mõned korrad ikka kirkadega ronimas kah käinud, aga enamus aega läheb iga kord võistlusradade planeerimisele. Üht on vaja teha kergemaks,teist on vaja teha raskemaks ning kuidagi ei tule kohe alguses see õige asi välja. Vaid üks rada on suures osas jäänud selliseks, nagu alguses välja kukkus. Ei mingit negatiivset seina, kus peaks elu eest kirkade küljes rippuma, kuid auke, kuhu tööriista toetada on väga hõredalt. Lausa nii hõredalt, et mõne koha peal on vaja imeasendeid võtta, et järgmisse tsooni ulatuda. Fun-fun on see rajaplaneerija amet. Vähemalt jalgadega pole muret, sest piisava suurusega astmeid on kogu raja ulatuses.
Samuti võin mainida, et ühe raja võtsin eelmisest aastast. Loomulikult mitte üksühele, vaid tegin hmmmm... teistsuguseks. Ilmselt raskemaks.
Praeguseks on paika pandud 7 rada, aga seinal on ruumi veel mitmele.
Kõigele sellele lisaks on sel aastal mõttes ka hoopis teisest klassist vinge finaalrada. Midagi muud, kui ükski eelronitu ning ootan juba huviga, kas ja kuidas sellega toime tullakse. Ainuüksi selle raja pärast tasub kohale tulla. Seda kindlasti nii ronija, kui ka pealtvaataja poolelt vaadates.
Praeguseks olen seal ühe korra peal käinud ning kogu see poolteist tundi kulus seina puhastamisele ja uurimisele, et kas siit üldse saaks rada teha.

Kui eelmisel aastal jäi kaks rada vallutamata, siis seekordki usun jääb mõni lõpuni läbimata.

Esimesed nimed on juba kirjas, aga ootan lisa. "Soodusaja" lõpuni 6 päeva, võistluseni 17.

esmaspäev, oktoober 12, 2009

Enesepettus

Pahatihti leian end kodus näljase näoga kapiuksi kulutamas ja midagi magusat otsimas. Ikka ja jälle jõuan riiuli juurde, kus meil kommipakid seisavad. Tundub aga nati kohatu õhtul hilja üksinda laua ääres istuda ja kaks pakki komme ära nahistada.
Palju kavalam on need muundada teisele kujule, et manustamine "vastuvõetavam" oleks.
Seega:
Võtan 2 pakki iiriseid,
nokin nad ükshaaval paberist välja,
sulatan potis nati võid,
sulatan ka iirised seal võis
Segan kõike nii kaua, kuni potis on ühtlane tatt.
siis kallan sekka paki maisipulki.
Proovin kõik omavahel segamini saada. See ei taha loomulikult õnnestuda, aga järjekindlus viib peaaegu sihile.
Tõstan saadud pudi paberile ja moodustan kaks rulli.
Jätan rullid kapi peale jahtuma ja ise suundun lusika ja potiga teleka ette.
Kraabin poti sinna külge jäänud iirisest nii puhtaks kui saan.
Kui kedagi nägemas pole ja pea potti mahub, võib anuma üle ka limpsida.

Lähen rahulikult magama teades, et järgnevatel õhtutel on vähemalt midagi head nosida.

kolmapäev, oktoober 07, 2009

Kraana

Üks õhtu istusin koos metallikola ja pliiatsiga laua taha ja kritseldasin nati. Proovisin uut kirka disaini paika panna. Pikapeale hakkas kuju ja funktsionaalsus ilmet võtma ning paberile olid ilmunud toredad kõverikud.
Hommikul tuli poiss kööki ja silmas minu kritseldusi. Need olid kokkuhoiu mõttes tehtud paberile, mis oli ühest nurgast põnni poolt juba soditud. Niisiis nägi ta neid kõverikke ja teatas uhkelt,et "näed issi, mina joonistasin selle kraana siia." Ega ma vastu ei vaielnud, sest me kõik teame, kuhu see välja viib, kui hakkad lapsega vaidlema. Egas nüüd jää muud üle, kui tuleb see "kraana" valmis ehitada ja poisile näidata, mis asja ta valmis tegi.

teisipäev, oktoober 06, 2009

Kuiva kaardiga märjas keskkonnas

Niiske ilmaga metsa kolistama või paadiga veele minnes olen kaardid üldjuhul tavalistesse teibitud kiletaskutesse pannud, kuid ikka on pikapeale niiskus/vesi nurkadest või murdepragudest sisse imbunud.
Mõte muretseda mingitsorti kaardikott ehk veekindlalt kaardi kasutamist võimaldav seadeldis on meeles mõlkunud juba kaua. Olen käinud poes ka ühtteist mudelit kaemas ja näpuga katsumas, kuid selle rahaga, mis tahetakse on pakutavad ikka nigelavõitu küll.
Kuni hetkeni, kui sattusin Selveris õige leti äärde. Tegelt sain ikka eelnevat informatsiooni kah, et seda letti otsima hakata, kuid siiski oli seekordne leidmine suht juhuse värk.
Niisiis vaatas mulle letilt vastu Ferrino kaardikile. Alguses olin küll skeptiline, kas selline sulgur asja ka veekindlaks teeb, kuid peale mõnda kasutamiskorda on asi end täiega õigustanud.
Kõige parem asja juures on aga hind, mis tegelikult on suht olematu. Kui ma ei eksi, siis oli midagi 50 krooni kanti see kõige suurem variant, kuhu mahub natuke laiem, kui A4 leht sisse. Väiksemaid oli ka ja need olid veel odavamad. Samas aga ei kujuta hästi ette, mis kaart see selline on, mis on A5 või väiksem. Ilselt saab väiksematesse pakkida küpsiseid ja shokolaadikomme :) Noh mingeid vajalikke dokumente ehk kah, passid, lennukipiletid, hotellibroneeringud, paberraha, ....
Igaljuhul on asjal tagasikeeratav lahtine serv, mis takjapaelaga kinni käib. Tihkelt voltides peaks see vee kaardist eemal hoidma. Minu test igaljuhul näitas, et päevaks vanni uputatuna ei jõudnud kaardini tilkagi vett.
Ühes nurgas on kandmist ja kinnitamist võimaldav auguke, kus ka erkkollane nöörike küljes. Kui mina oleks tootedisainer, lisaks samasuguse augu ka teistesse nurkadesse ja nööri otsa paneks mingi kinnitusklambri. Viimast teen kohe, kui sobiva kergekaalulise ja väikeste mõõtmetega kollase klambri kuskilt leian.

Kui võimalus avaneb, siis võiks proovida ka järgnevaid tooteid, iseasi, kas ja kust neid lihtsalt kätte saab:
  • SealLine MAP case grip sulguriga, mis mulle eriti ei meeldi, kuna seda saab vaid paljakäsi opereerida ja ka siis võib juhtuda, et grip ei sulgu korrektselt. Nende teistsuguse sulguriga on HP map case. Esimene kuskil 10£ teine 14£
  • Ortlieb kotid, mis kõik volditava ja takjapaela sulguriga hinnad olenevalt konfiguratsioonist ja suurusest 9 ja 22£ vahel.
  • Silva-l on kah paar erinevat mudelit, kuid mul ei õnnestunud veebist välja peilida nende sulguri mehhanismi. Veekindlad aga on kirjade järgi küll Hind kah seal 9 ja 20naela vahel.
  • AquaPac Kaituna on volditav ja takjapaelaga 20$, Whanganui aga on klass omaette. Teada tuntud täiesti veekindel plastmassist sulgur nagu teistelgi sama firma veekindlatel kottidell. Kallim ja kobakam, kui teised 45$.
  • Veel üks kobedam tegija tundub olevat DRYPAK, kellel samuti plastikust sulguriga kott, kuid vähe mõistlikuma hinnaga mis jääb sinna 13-20$ kanti.
  • LOKSAK reklaamib ennast kui parimate omadustega kuivkottide tootjat ning kui uskuda kirjeldust, siis kotid, mis toimivad 60m sügavusel nädal aega, on täesti head. Iseasi, kui mugav ja lihtne neid avada-sulgeda on. Hind suht pisike ehk 30$ eest saab ümbrise ja 2 kuivkotti. kotte saab juurde osta 3 tk 12$ eest.
  • Sea to summit teeb kah midagi
  • ja eks mõned väiksemad tegijad ole veel, mida kõiki ei viitsinud välja tuua.
Seega, kui lähete eestis asuvasse matkapoodi, ja teilt küsitakse mingi lihtsa kaardikoti eest 250,- siis siin on viiteid mõtlemiseks.

esmaspäev, oktoober 05, 2009

Ilma jalgadeta ja jooks

Üle tüki aja sai tehtud üks kerge lõunane jooksuots. Lõõrid sai puhtaks ja tuju paremaks. Nägin ära ka stroomi uue silla/kergliiklustee. Eelmine kord, kui sealkandis lobistasin olid vaid sillapostid ja imestasin siis, et kas nüüd on siis põhjaväila ühenduse ehitus lahti läinud.

Tänase ilmaga ja minu tervisliku seisundi juures muidugi polnud mere äärde minek just kõige targem tegu. Tuul vuhises kõrvust ja kaenla alt sellise hooga, et isegi kõrvas istuv prodigy oli sahisev.

Aga tegelikult tahtsin öelda seda, et muu hulgas põikasin läbi ka stroomi ranna mänguväljakutelt ja tegin seal mõned janiro(figure four) harjutused. Seal metalltorudest ronimisattribuutide peal on seda päris mõnus teha. Mõtlesin, et olen sellest liigutusest siin ka pajatanud, aga hetkel ei suutnud leida. Igaks juhuks siis panen ka ühe seletava skeemi, mille leidsin kunagi petzli kataloogist.
Algusaastate 3 sammu asemel tuli nüüd kümnekonna ringis enne, kui otsustasin allakukkumise vältimiseks katkestada. Seekord ilma kirkadeta, aga eks peab teine kord fiid või siis teibitud kirkad seljakotti viskama. Proovin varsti algava hooaja puhul seda harjutust oma päevakavasse sisse mahutada. Ehk siis saavad käed vähe tugevamaks ja ei kuku niisama lihtsalt kurnatusest alla.

teisipäev, september 29, 2009

Käed soojaks

Käisin jälle kindapoes ja nagu ikka tulin sealt välja paari kindapaariga.
Seekordne saak sisaldas endas sügiseseks kajakisõiduks mõeldud varustust, mis peaks käsi sutsu aega kuiv(em)ana hoidma, head haaret pakkuma ning ehk ka nati hõõrdumise eest kaitsma.

Eesmärk siis 100km kajakimaratoni läbimise leevendamine. Kuna aga täpset ilma ei teadnud ja varasem otsene kogemus puudub, siis võtsin mitut sorti.
Esiteks õhukesed, et sõrmed liiguks ja ei oleks väga palav.
Teiseks paksemad, et külmemates oludes natike rohkem sooja hoiaks.
Põhiliselt pelgan seda, et kui käed higistavad või satub sinna kindasse kuidagi muud moodi vesi, siis hakkab kätel külm. Oleks olnud valida ka selliseid, kus käe seljal vähem kummi, aga need põlgasin esialgu ära kui liiga pritsmetele avatud. Üldiselt olid need sellised, kus käe selja poolel oli hingav riie peaaegu sõrme otsteni välja.

Nüüd tagantjärgi tean, et soojema ilmaga on õhemad täiesti piisavad. Higistamise niiskus muutub natuke häirivaks kuskil 30 km järel, aga see pole tegelikult üldsegi hull. Nati kehvem on see, et võtsin küll väiksemat sorti mööduga suht ümber olevad eksemplarid, kuid neil puudus rannet fikseeriv kinnitus. Ainult elastsest osast ei piisa, peopessa tekivad ikkagi voldid ja see muudab aeru hoidmise nati ebamugavaks. Takjakinnitus randme ümber selle probleemi tõenäoliselt likvideeriks.
Paksemaid seekord kätte ei saanudki, kuid loodetavasti õnnestub neid sel hooajal veel katsetada.

esmaspäev, september 28, 2009

Harku Drytool bouldering 2009


Seonduvad lingid:

Aeg:
Kõigi pühakute päev 1. nov. algusega kell 11:00. Läbi aegade on sel päeval üldiselt olnud plusskraadid, aga talve hingust on juba tunda. Päike näitab end 7:42 - 16:27 Temperatuur eelmiste aastate järgi +5..+10 kraadi.

Formaat: Boulderingi moodi. Madalal. Mitmel erineval rajal, paremusjärjestus punktide alusel ja lõplikult finaalrajal.

Koht: Harku traavers. Tallinna läänepiiril Harku karjääri värava ligiduses. Infot koha kohta

Plaan: Seinale on märgitud ports radasid, vähemalt 6 või rohkem. Madalal ja erineva tehnilise keerukusega.
Igaüks kes tahab oma oskusi proovile panna ja teistega võrrelda poetab auhinnafondi osavõtumaksu jagu raha.Peale radade ronimist arvestame kokku punktid, mille alusel kolm parimat saavad siis oma järjestuse eraldi püsti pandaval finaalrajal paika sättida.
Lõpetuseks jaotame kogumiskarbi sisu kolme parima vahel 60-20-10%.

Registreerimine:Tore oleks eelnevalt teada saada, mitme osavõtjaga arvestada, siis sujub kohapealne korraldus ladusamalt. Siinkohal saab ka vajaliku varustuse kohta soove esitada. Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.
Osavõtumaks eelregistreerimisel kuni 20.10.2009 50.- Hiljem ja võistluspäeval kohapeal 80.-

Korraldus: Põhiradadel piiramatu arvu katsetega, avatud ronimisega(võib kaasvõistlejate sooritusi vaadata), max 5 min. raja kohta. Vahepeal puhkeaeg 5 min. roteerimisskeem selgub kohapeal vastavalt osalejate arvule.
Finaalrajal osalejad ei tohi rada enne oma aega proovida, ega vaadata teisi rajal ronimas. Kolm katset või 10 min, kumb enne otsa saab. Eraldi on raja vaatamise aeg, mis on 6 min ja toimub finalistidele ühiselt.
Võistlejal on õigus kasutada oma spotterit, kuid igasuguse muu abi osutamine peale kukkumise pehmendamise on rangelt keelatud. Kohtunikul on õigus keelata selle reegli rikkumise tuvastamisel edasised katsed antud rajal.

Juhul, kui finaali pääseb ka keegi korraldajatest(rajamärkija) ja ei leidu erapooletut kvalifitseeritud rajameistrit, pannakse finaalrada püsti ühiselt (kõigil võrdsed tingimused). Muudel juhtudel peavad finalistid raja püstipaneku ajal viibima isolatsioonis (raja juurest eemal.) Finaalrada on pikem, kui ükski põhirada ning võib olla "üllatuslik".

Rajad: Rada on looduslikul paeseinal või tehislikul konstruktsioonil märgitud lintide, joonte või muu selgelt eristuva piirjoonega. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad. Mistahes kehaosaga raja piiridest väljapoole või piirdelindile toetudes loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon.
Kuigi kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.
Rada võib olla osaliselt niiske, samblane või savine. Külmakraadi puhul ka jäine.
Kalju all maas on üldjuhul pehme pinnas mis jalanõude määrdumise kaitseks võimalusel kaetakse.
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.


Varustus: Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga.
Soovitus kasutada ronimissusse. Kasside kasutamine on turvalisuse eesmärgil keelatud.
Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.

* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.

pühapäev, september 27, 2009

100+ kajakiga ehk Gauja maraton

Võtsin ennast lõpuks kokku ja käisin ära 100km kajaki maratonil. Toimus see Lätis ja jõeks oli Gauja ehk siis eestlaste seas tuntud kui Koiva jõgi.

Start Valkast 9km kauguselt suht suvalisest kohast metsas. Öösel autoga sinna jõudmine muidugi oli juba omaette üritus. Ja arvestades seda, et õhtune söök piirdus vaid mõne pelmeeniga, mis suutsime Viljandis kohalikest puupüsti täis pubis manustada ja vähesest magamisest ja kesisest hommikusest sättimisajast ja piskust pudrueinest oli tunne stardis suhteliselt normaalne.
Kõik enne starti oli muidugi kiire-kiire, Ja ma peaaegu et oleksin jõudnud kõigi teiste startijatega samaaegselt udjama hakata, aga meil oli tiim. Noh et pidime kahekesi koos sõitma ja Sibulapoiss ei jõudnud õigeks ajaks valmis.
Kui põlled peal ja tüür vees, saime liikuma nii minut-paar peale ametlikku algust. Aga mis loeb see väikene kadu, kui ees on ootamas kümmekond tundi.
Esimesed kilomeetrid olid tuimad. Õlad naksusid ja ei olnud üldse veel valmis, aga rahulikult tehes muutusid liigutused sujuvamaks ja mingit jama ei tekkinud.
Eesmärke oli mitu, millest esimene oli juba sooritatud. Meelitasin lisaks endale veel kellegi seda värki proovima. Teine eesmärk oli sõita koos, et kumbki end üksikuna ei tunneks ega igavuse kätte ära ei kõngeks. Etteruttavalt peab ütlema, et ka see sai enamvähem täidetud. Minul sai küll aegajalt vee silitamisest kõrini ja tegin ka mõned tõmbed vahele, aga eks siis sai jälle järgi oodatud. Positiivne oli muidugi see, et sain rohkem süveneda tehnikale ja keha ja käte hoiakule, kui täiega tõmmates. Negatiivne aga see, et pidin kauem aega paadis istuma.
Kolmas eesmärk oli teha nii, et me mõlemad sõidaksime raja kontrollaja sees läbi. Ka see sai tehtud, kuigi esimene kolmandik oli kahtlusi vahepealsesse kontrollpunkti õigeaegselt jõudmise suhtes. See oli 37 km peal ja ette nähtud 5 tunnist ja 10 minutist jäi veel õnneks 30 minutit varuaega.
Eesmärgiks võiks lugeda ka soovi saada "hea" lõpuaeg, aga see jääb mõneks teiseks korraks. Seekord kulus 14 tundi ja 24 minutit, mille sisse jäi kaks kergendus- jalasirutuspeatust, üks söögipeatus ja üks lambiotsimispeatus.

Sõit ise oli tegelikult tore. Sai näha kuidas läti jõeäärsed paistavad ja kuidas elu kulgeb. Alguses aeglase vooluga rahulik jõgi, Strenci kohal oli 10km ulatuses ka kiiremat voolu mõne väiksema kärestikulise kohaga.
Siis jällegi rahulik jõgi kuni Valmierani, kus oli lühidalt nati teravam koht ja püsti pandud slallisõidu väravad. Edasi oli kõik suhteliselt lame ja vaikse vooluga, aga vaheldust pakkusid aegajalt mööda libisevad kõrged järsud liivakaljud. Mõneti kollased, mõneti punased. Mida lõpu poole, seda kõrgemad ja suursugusemad. Ühes kohas avastasin, et liivakivisse oli kraabitud sõna "ESTONIA".
Üks selle jõe omapärasid kindlasti põhjavormid ehk siis liivamadalikud ja järsud üleminekud madalalt sügavaks ja seda nii piki kui ristijõge. Kogu aeg pidi jälgima, et sõidad sügavas vees, muidu võttis hoo maha ja manööverdamine muutus väga tuimaks. Üldiselt sõitsin nii, et svert oli mõne sentimeetri võrra väljas, siis hoidis lihtsamini kurssi, kuid lubas veel suht lihtsalt suunda muuta.
Kuskil 15-20km enne lõppu sai päikesevalgus otsa ning edasi tuli rabeleda käsikaudu. Tähendas see seda, et silueti järgi vaatasid, et kaldasse ei põruta ja kui aer põhja kraapis, siis said aru, et oled madalikule liiga lähedal ning tuli rohkem väliskurvi poole hoida. Lambist oli kasu vaid niipalju, et kui kajakiga kuskile otsa põrutasid , siis lülisid valguse sisse, vaatasid lähiümbrust ja vett ning said aru, kui hull asi on. Üldjuhul sai siis selgeks, kas oled otsa sõitnud
  • saarele
  • puurondile/kännule
  • madalikule
Ja siis rapsid end lahti, ja kustutad tule. Mina vähemalt ei saanud lambiga sõita, sest siis nägin vaid lambivalgust ja ei saand ööd ega mütsi aru, kuhupoole see jõgi läheb. Ehk oleks nokamütsist abi olnud.

Eelnevalt kodus kompileeritud ja välja prinditud kaardist oli tohutu abi. Esiteks oli endal kogu aeg mingi lisategevus, mis hoidis meeli ühesugusest liigutusest nüristumast. Teiseks ei oleks ette kujutanud, et kuidas ma oleks teadnud, kuskohas on lõpp, kui mul puudub info oma asukoha kohta. Kohutav moraalilaks oleks olnud teadmatuses aerutada.
Tegelikult aga oleks pidanud lätakad ise sellise kaardi kokku klopsima ja allalaetavaks tegema. Minu üllitisel mõõtkava sutsu suurem, kui 1:100000 ja selle järgi oli enamvähem talutav liikuda Vahepeal ei suutnud küll kaardi ja päriselu jõnkse kokku viia, kuid antud juhul polnudki see nii tähtis. Cutoff on küll kaardil sutsukene valesti märgitud.


Ja kaardi tegemise käigus leidsin tiptop kaardisaidi, kust läti kohta väga head kaardid saadaval. Jääb vaid loota, et tulevikus ka Eesti kohta midagi analoogset tekiks.

neljapäev, september 24, 2009

Elukorralduse muutus

Juba mitmendat päeva olen üksikvanem. Mitte päriselt, aga ajutiselt, nii ümmarguselt kuuks ajaks. Eks näis, kuidas toime tulen. Kindel on see, et kui kodus hääletuseks läheb, siis jään vähemusse, seega peaks vältima. Loomulikult on sebimist rohkem, kuna peab ise kõigega toime tulema, aga samas on ka lihtsam, sest pole mõttepause, et kes teeb seda ja kes teeb toda.
Hommikul igaljuhul pole kellegagi diskuteerida teemal, et kas lükkame kella natuke edasi ja põõname sutsuke veel või tõuseme kohe üles. Kogu vastutus laste lasteaeda ja enda tööle jõudmise ees langeb enda õlule. Nii ma siis kella eriti edasi ei lükkagi ja senimaani on ajakava pidanud.
Isegi põnnid saavad aru ja väga vastu ei punni. Vähemalt õhtul saavad varem magama, sest pole "nõrka lüli", kes lubab kauem üleval olla. Oi ma olen range. Aga see-eest on nad hommikuti rõõmsamad.
Kurb on aga see, et koos hommikuse viimise ja õhtuse toomise ja pideva söögitegemise ja koristamisega ja kaks korda nädalas trenniliigutustega ei jää eriti aega koos õues olla või midagi toredat teha.
Igatahes, kui õppida aega manageerima, pole elul viga midagi.

kolmapäev, september 16, 2009

Kontrollstart

Nädalavahetusel käisin merel. Paatsalus. Kajakiga. Seal oli neid palju.

Jalad surid ära ja avastasin istmiku külgedelt enda jaoks jälle uued lihased. Huvitav miks ma küll iga kord, kui vähegi pikemale kajaki sõidule lähen leian oma kehast uued lihased, millest mul varem aimugi pole. Ju ma ikka midagi valesti teen.

Igatahes Paatsalu maratoni 18 km pikkusel rajal esimene ots vastutuult ja ristilainet. Otse mõlamine oli katsumus. Ei saa kohe kuidagi kogu kehaga tõmmata, sest nii kui jalgadega pedaale trügima hakkan, tõmbab paadi nina siia või sinnapoole.
Saarte taga sõites oli tuul ja laine peaaegu küljelt ning siin avanes hea võimalus proovida sverdi regullimist. Peab nentima, et alguses olin küll kahtlev, kuid tõesti on võimalik sverdi sügavusega kajaki suunahoidmist reguleerida. Peamine on pihta saada, kuhu poole pean slaiderid liigutama ja kui palju seda teha tohib.
Viimane ots oli peaaegu pärituult, aga mitte päris, sest laine loksutas paati pidevalt paremale ja proovisin mis ma proovisin, sverdiga täiesti õigeks ennast sättida ei suutnud. Ei tea, kas nati suurem või rohkem välja ulatuv svert aitaks? Igaljuhul jäi tunne, et nati oleks veel vaja taguotsa stabiliseerida.
Lõpp saabus 2:15:38 stardist hiljem ja oma klassis seal kuskil keskel ehk 18 koht (kokku 37). Üldkokkuvõttes aga 39-s paat (kokku ~70).
Kõige hullem ei ole, kui arvestada suve jooksul läbitud väheste kilomeetrite hulka. Ja imepisikest laines sõitmise kogemust.
Pisikese hingevärinaga mõtlen eelsesivale 105 km läbimisele koival. See juba vähem, kui 2 nädala pärast.

teisipäev, september 08, 2009

Kuidas panna täppi?

Ilge jama on selle seina värvimisega. Nimelt plaan teha ülemise korruse seinad veelgi suuremas ulatuses kohupiimavärvidega, kui alumisel korrusel. Ja ega ei oleks probleemi, kui oskaks värve segada. Komponendid muidugi saab hästi kokku möksitud, kõik puha kaalu järgi potti, nati seista, miksriga segamini ja ongi valmis. Aga siis tuleb keeruline osa, kus on vaja valgele värvile õige toon anda ning sellega alalõpmata üks jama. Alumise korruse asjadest olen juba kribanud, aga nüüd on mõõtmed vähe teised ja tööd omajagu rohkem. Seekord siis sai kohe rohkem värvimuldasid varutud ja põhjalik omavaheline segamise test kah ära tehtud.
Plaane on lausa mitu ja kaks neist grandioosset, vähemalt meie kogemusi arvestades.

Kõigepealt siis trepi ruumis prusside vahed kerge kreemja tooniga ja prussid tumepruunid. Välja tuli aga suhteliselt kollane, sest see kollane ei taha kohe kuidagi lahustuda ja nii kui pealt pinnast pintsliga võtad saad seda kõige kollasemat. Kreemjas toon hõljub potis keskel ning tumedamad terad on poti põhjas. Nii siis ongi kollaselaiguline sein üksikute tumedamate triibukestega. (Kui juba kolmandal päeval kaema lähed, siis ei tundugi niiväga hull). Pildil on toodud seina erinevad kuivamisastmed. Ülemine on juba läike osa ära kuivanud ja kõige mõnusama efektiga sein. Kui õnnestuks kuidagi sellist asja säilitada, siis oleks vinge. All korrusel kogesin sama. Keskel siis juba peaegu kuivanud, kus allpool olev valge hakkab läbi tikkuma ning alumine siis järgmisel hommikul, kui selgus, milliseks asi tegelikult kuivas. Pildid loomulikult ei anna seda õiget kohapealset efekti välja. Ahjaa, siin ei teinud mitte kohupiimavärvi, vaid krundiga. Põhjuseks kriidise efekti vältimine. Aga et kipsplaadi vuugid kumama ei jääks oli alt kihi valge värviga juba ära tehtud.

Poisi toas on ühes küljes seinasisesed riiuliõnarused mis jävad valgeks, aga seda ümbritsev sein peaks tulema tumepunane. Noh selline eriti mõnus sametine. Välja tuli aga selline toon, mis sobiks rohkem plika tuppa ehk siis see punase tooni heledam ots, mida aegajalt roosaks nimetatakse. Jama on selles, et see on sigailus roosa oma kergete punaste triipude ja kerge laigulisusega nii et ühest küljest on natuke kahju seda hiljem tumedama tooniga üle teha. Ilmselt seetõttu võtsingi eile õhtul (või õigem oleks öelda täna varahommikul) kätte ja tegin plika toas kah ühe seina sama värviga üle. Seal riiulite ümbruses aga saab tugevalt toonitud krundiga ilmselt lõpuks enamvähem õige tulemuse.
Teise ja kolmanda seina osas on aga selline pildi joonistamise plaan, mille esimene etapp oli kõik kerge sinaka tooniga üle teha. Sellest oleks siis pidanud hiljem sinine taevas tulema. Potis oli kõik kenasti helesinine ja isegi seina peale kandes tundus normaalne, kui aga värv kuivama hakkas muutus kõik. Nüüd on küll üks sein tehtud valge pahtliga ja teine sinist tooni värviga, aga peale vaadates ei ole vahest küll eriti aru saada. Peab seda asja nati parandama vist.

Teine suur plaan on plika toas, aga sinna pole värviga veel väga jõudnud, kuna mõni koht vajab veel pahtliga silumist.

pühapäev, september 06, 2009

Augud jäässe


Mul pole abalakovid kunagi eriti hästi välja tulnud. Kui vähegi võimalik, siis otsin mõne purika moodi asja, kuhu ümber oma köis kuidagi paigutada või mille juures oleks lihtsam oma augukesi positsioneerida ja köit läbi ajada.
Alatasa on jama, et augud ei satu hästi kokku ja tuleb uus koht otsida.
Black Diamond mehed on ilmselt sama probleemiga kokku puutunud ja leiutasid viguri, mis aitab õige nurga all auke puurida. Nimeks panid tabava "First shot".

Kuni pole proovinud senikaua ei tea, kas asjast ka kasu sünnib või mitte, aga idee iseenesest on igati asjalik. Ise analoogset vigurit valmis meisterdada on teoreetiliselt võimalik, aga sellise raha eest ei saa kindlasti samaväärset tulemust. Eriti kui arvestada veel abalakovi konksu ja nöörilõikamistera lisaväärtust.
Puudu on sellel jubinal vaid puuri puhastamise ja puuri küljes hoidmise funktsioon.

reede, september 04, 2009

Ristsugutis jääl

Talv ligineb ja kõik tootjad tormavad turule oma värskete ja "innovaatiliste" ideedega. Katsun lähiajal siin mõningat eksponeerida.

Grivelil väikene tooteuuendus Speedy ehk jääpuuri ja ekspressi ristsugutis. Kui mul ekspresse napib, siis üks variant ongi lindi otse puuri külge sidumine, aga see pole nii kindel ja mugav variant. Seega võiks tegelikult oma puuridele kah midagi sellist külge monteerima, aga kust saada piisavalt tugevaid aasasid, mis puuritoru ümber püsiksid?

Esmapilgul on igati väärt mõte. Kergem ja saab kiiremini julgeks ja puuri alla kukkumise tõenäosus väheneb.
Aga teisest küljest on tegemist kasutuspaindlikkuse vähenemisega. Kui ekspress on puuri küljes, ei saa sa seinal valida, et siin oleks vaja pikemat linti, või et siin oleks vaja lühemat puuri. Samuti tuleb screameri ühendamiseks mingit jama hakata tegema, mille tulemusena on kaaluvõit hoopis kaalukaotus

Ehk siis ühest küljes tore, aga teisest mitte. Hetkel veel nii uus toode, et mingit kasutuskogemust pole kuskilt leida, seega ootame ja vaatame...

teisipäev, august 25, 2009

Sooloseiklus Palukülas

Sai siis ikkagi asjad niikaugele, et olin laupäeva ennelõunal Palukülas SI näpus ja kompass käes tee ääres valmis. 40 aastat vana kaardiga metsa minemine ja sealt punktide otsimine tundus korraliku seiklusena. Heh, vahest on isegi 10 aasta vanuse kaardiga suht lootusetu paberit ja reaalset olukorda kokku viia. Otsustasin kasutada reljeefi ja kraave ning teede/radade olemasolu kaardil suht unustada, kuna need on esimesed asjad, mis ajaga muutuvad.

Algselt oli teada vaid seda, et 71-sel aastal oli võitja aeg alla 4 tunni ja kontrollaeg on 8 tundi. Tundus tehtav.

Alguses pean tunnistama, et eesmärk oli rada läbida, parem kui hea ajaga, seetõttu sai alguses ka kohe lippama pandud. Algus ei olnud just helge ja sain õnneks suht kähku aru, et pean ise kogu aeg koralikult kaardis püsima ja oma suunda hoidma. Õnneks oli esimesse punkti jõudmine just täpselt selline kaardiga tutvumise etapp. Pikalt mööda ühtlast mülgast, kuni künkani ja siis mööda selle harja punktini.
Teise sain peaaegu lihtsalt, kuid keset rada seismine ja ümbruse tudeerimine tundus kohutava ajaraiskamisena, tutvusin nõgestega ja esimese tiheda võsaga.
Kolmanda juures oli lagendik aegade jooksul oma kuju muutnud ja sisenesin metsa valest nurgast, mis õnneks viivitas punkti leidmist vaid loetud minutite võrra.
Neljandasse minek sisaldas endas ühte neist vähestest teed mööda jooksmistest ja lõpus nati ragistamist.
Kuni sinnani oli kogu aeg läheduses keegi jooksmas ja teel viiendasse nägin kaugemal ees üht selga. Etteruttavalt võib öelda, et järgmine hetk, kui kaasvõistlejaid nägin oli juba finishis. Seega järgmised 7 tundi panin ma oma mõtete ja valikutega metsas ihuüksi. Küll aga oli siinseal näha suht õiges suunas kulgevaid jäljeradasid, millest järeldasin, et olen ikka seal võistlejaterivi keskel või tagumises pooles. vahemikud 6-7-8-9 oli üks jube võsas ragistamine ja sammhaaval edasiliikumine, aga seal harjutasin ennast reljeefi lugema ja kõige hullemini ei läinudki.
Teel kümnendasse sai nati rada mööda sörgitud. Siin olin ma tagantjärele aegu uurides vist esimesena.
11 tundus olema lihtne. Suunaga kraavini, siis kraavide ristumine üles otsida ja siis seda mööda kuni käänakuni ja siis suunaga künka peale. Vot see viimane mul välja ei tulnud. Hoidsin küll omast arust piisavalt vasakule, aga tulemuseks oli kaldumine paremale ja vesises metsas solberdades jõudsin lõpuks pool kilti eemal oleva lageda künkani. Ei hakanud enam suunaga mässama, vaid tõmbasin kraavi äärde ja seda mööda kindla peale künkani. Ajakadu 12 min.
kaheteistkümnendat otsisin mõned minutid valest kohast ja koos bahillikummide paranduse ja telefonikõnega kadu 8 min. 13 lihtsalt.
Nüüd otsustasin otse minemise asemel paremalt kerge tee otsa teha, kuid rägastiku tõttu, mis mul teeni jõudmiseks läbida tuli oli see siiski vale otsus. Samas ei olnud tee poolt liginedes punkti leidmisega raskusi.
15-nda punkti juures kuulsin kellegi ragistamist, aga SI aegu vaadates oli see luulu. Olin endiselt üksi metsas.
16 tuli hoolimata väikesest legendi valesti vaatamisest ilma vigadeta. Järgmine etapp põhiliselt küngastiku peal ja küljel ragistamine, aga õnneks on suund õige ja jõuan just oma (ja punkti) asukohas kahtlema hakata, kui küngas ja punavalge asi silmapiirile kerkib.
Teekond 18-ndasse jällegi pikem ja suunaga. Õnneks termineerib selle ristikraav ja kui just kraav pole kinni aetud, siis suurt eksimise võimalust ei tohiks olla. Ometigi kahtlen kõiges täiega ja viimane ots läheb juba väga ebalevalt. Kogu aeg on tunne, et olen juba liiga pikalt liikunud. Suunaga eksin kokkuvõttes vaid 15m.
Järgmised etapid 19-20-21-22 on lühemad ja tihedama reljeefiga piirkonnas. Teen seal hoolimata pingsast jälgimisest 21-ga vastiku vimka raisates nii võsases küngastikus ragistamisega energiat ja 5-6 minutit.
Pikk etapp 23-ni alguses nati mööda teed (neljas) ja siis pea põlvini vees solberdades mööda liinialust sihti edasi. Raja ja lagendiku ja kraavide ja künka kaasabil punkti leidmine polnud keeruline.
Nüüd oli aga ees etapp, mis juba kaarti vaadates tundus hirmutav. Valida oli, kas paremalt mööda kõrgendikke ja lõpus suunaga või vasakult mööda kraave ja loota teekese olemasolule enda kauguse paika panemisel. Lootsin kõige paremat ja suundusin kraavide poole. Mingeid jälgi nagu oli ja pidevalt võsa ja kraavi vahel pendeldades jõudsin vaikselt edasi. Kuskil maal aga vist magasin maha hargnemise ning panin pahaaimamatult vale haru mööda edasi. Ja kui ma siis kraavide vahelist ala lõikama asusin muutus olukord veelgi hullemaks, niiet lõpuks mingi rajakeseni jõudes olin enamvähem kindel, et olen õiges kohas. Otsisin siis veel "õige" kraavi ristumise üles ja suunaga punkti poole. Tiirutasin ja otsisin. Eimidagi. Taganesin mitu korda nii tee/kraavi ristini kui kraavini kui teeni. Hakkasin kahtlustama, et ehk on vale kraav ja siblisin natuke lääne poole. Jehhuu... oligi vale kraav, sest jõudsin uue ristini mis seekord tundust just selle "õige" näoga. Noh egas midagi, kui olin seal tulutult edasitagasi siblinud ja ennast totaalselt ära eksitanud proovisin mingit uut attack pointi leida. Mingi hetk jõudsin arusaamale, et see põhjalõunasuunaline rajakene, millele olin metsas sattunud on kaardil ikkagi olemas, aga jupp maad põhja pool, kui ma end arvasin olevat. Siis veel kiire kontroll, et tegemist ikka õige rajaga ja poldki enam muud, kui raputasin endale tuhka päha ja silkasin punkti. Tagantjärele meenutades ja kaarti uurides ei suudagi kokku panna, mis värk oli, sest looduses oli nagu kraave rohkem ja olukord teine. Tegin otsimise kohtadesse küsimärkidega kastid... Peaks ikkagi mingi gepsu värginduse muretsema, et õige joone kuidagi kaardile saaks.
25 oli juba käidud punkti uuesti külastamine, kuid enne tuttavat lagendikku tuli tükk aega põlvini vees sumada. Sealsamas lähedal joogipunktis täitsin ka joogikoti uuesti, sest seljakott hakkas juba häbematult kergeks muutuma.
Kraave oli küll suts rohkem, kui kaardil, aga 26 tuli suht ilusti vastu. Kella piiludes aga oli nukker tunne. Kui miski veel viltu läheb, siis vist ei venita lõpuni välja.
Orvandi lugesin miskipärast legendis ninaks ning otsisin end seal künklikul maastikul täpiks. Täpp olin täpselt nii kaua, kuni kümnekonna minuti pärast punktist üle oleks jooksnud. Tegin igaks petteks piiksu kah. Siinkohal sai toit otsa, mis lõpus hakkas nati tunda andma.
Paar järgmist punni õnneks lihtsamate killast just nimelt oma paiknemise pinnavormide poolest. Ainult suuna ja lõpus nati korrigeeri. Isegi 38 aastat vana lagendiku serv näitas veel õiges suunas otse 30-nda punkti peale.
Tee 31-sse aga läbis minu jaoks mõistetamatut tähistust. Kaardi järgi oleks nagu karjäär või sügavik või vähemalt mingi kivilasu, aga maastikul ei erinenud ümbritsevast vesisest metsast eriti millegagi (kaardile joont vedades avastasin üllatusega, et ma vist olin suunaga vale punkti peale läinud ja nati kõrvale sattunud, mis seletab ka miks ma seda maastiku eripära imestasin ja miks vahemaad seal soos nii pikad olid). Jama tekitas kõige rohkem aga see, et õigele künkale jõudnuna ei pannud legendist nii palju tähele, et punkt pole mitte künkal, vaid künka kirdeservas ning seal tipus olles ei vaadanud kuusetihniku taha. Kahtlesin muidugi ka natuke künka õigsuses ja nii ma siis tagasi seda olematut pinnavormi otsima läksingi. Paar korda siiasinna joostes ja vesist metsaalust tuulates saabus ikkagi selgus, et see peab õige koht olema ning kuusetihniku tagune ka mu otsitud punkti paljastas. 25 minti lihtsalt sohu tambitud.
Finishi sulgemiseni oli jäänud alla tunni, kuid suundusin kangekaelselt ja ummisjalu padrikus kapates ikkagi järgmise punkti poole. See lõik näitas, et kui võhma on, siis saab ka sellises padrikus kiirelt liikuda. Näpistasin 3 minutit aega "juurde".
See 32 jäi ka minu viimaseks punktiks, sest järgmise juurde tormates kadus kiire mõtlemisvõime ning sattusin lagedale künkale, mida kiirelt kaardile ei suutnud panna. Aeg aga tiksus armutult edasi ja otsustasin finishi poole liikuma hakata. Kui aga kaarti vaadata, siis esiteks ei teadnud ma täpselt kus olen ja mingit normaalset teed lõpu poole ei läinud kah. Minu otsus oli lõigata kagu suunas tee peale ja sealt lõppu.
See oli minu elu piinarikkaim 2km. Kõndimiseks aega polnud, aga jooksmistingimusi polnud ammugi. Nii ma seal siis tegin gasellihüppeid ja hoo pealt võsast läbi pugemisi ise kuidagimoodi kompassinõela jälgides, et väga ära ei kalduks. Vahepeal oli tunne, et lestadega ujudes saaks ehk kiiremini edasi. Raba vaheldus tihniku ja soise metsaga ja jälle tagasi, kuni 12 min enne lõppu teele jõudsin. See jättis mulle peale finishipiiksu tegemist 3 ja pool minutit ajavaru. Huhh...

Üllatusena kuulsin, et just mõned minutid enne mind oli finisheerunud ainuke raja läbija ning minu tulemus ei olnudki kõige hullem. Kuigi nägin kogu raja ulatuses siin ja seal ikka kergelt sissetallatud radade moodi asjandusi on mul kahtlus, et need on tehtud kas rajameistri või raja testijate poolt, sest tegelt olin ma ju alguses esimesena ja hiljem teisena rajal liikuja.
Raja enda kohta on mul ainult häid sõnu. Olgugi, et risune ja mitmeid kordi vesisem, kui kaart seda aimata laseks oli tegu ikkagi vaheldusrikka rajaga. Ühesõnaga seiklust täie raha eest. Anke ainult teada, kui järgmine samalaadne asi plaanis.

Ja kuigi algselt planeeritud eesmärk jäi täitmata, sain ma ju tegelikult viienda raja ülekaaluka võidu :)

** ajavõrdlused on tehtud ainukese raja lõpetaja aegadega.

esmaspäev, august 17, 2009

Hooaja tippmark

Sündis täna hommikul. Senisest tööletuleku ajast näpistasin maha kaks rasket minutit, mis tähendab 32 minuti sees tööle jõudmist. Selgeks sai ka see, et teoreetiliselt on minu treenituse juures võimalik ka maagiline 30min piir ületada. Selleks peab ainult tuul soodsast suunast olema, või siis üldse mitte olema ning fooridega peab hullupööra vedama. Kuigi olen nurgad juba kaunis sirgeks sõitnud, siis ehk õnnestub isegi mõne äärekivi vahele jätmisega sekundeid maha ajada. Tänase aja sees hoolimata nati päti tegemisest ikkagi ca. 3 min fooride taga passimist (rattaspido näitas ajaks 29:20).
Aga kõik see "võidetud" aeg kulus sooja dushi all piimhapet lahjendades. Selleks, et ajast minuteid maha saada, tuleb ikka hullu moodi vaeva näha. Eriti nii lühikese maa peal, nagu minu kodu-töö trass. Aga mõned korrad antakse ehk veel võimalust rattaga tööl käia ja ehk alistub ka ulmeline poole tunni piir.

neljapäev, august 13, 2009

Tähelepanekud nädalavahetusest


Nädalavahetus kajakkidega Pakritel.
Ronimisvarustus sai ilmaaegu kaasa tassitud (oli koht aga puudus võimalus).
Kahene kajakk on ikka laev.
Paljajalu kajakis on paha.
Sverdi pealt tüürile üle minnes töötavad jalad valetpidi.
Väikse Pakri põhjarannikul on minu senisele kogemusele tuginedes vingeim panga alune rannaheeringas.
Kolm esimeset eskimo katset olid perfektsed. Ülejäänud läksid sinnasamusesse.
Kajakil ja kajakil on ikka vahe küll.
Üksinda avamerel kajakki sisse veel ei saanud.
Allatuult, veits heleda kerega ja laisa lainega loksutab vastikult.
Roiskuv ja kärbsepilves hülgekorjus pole just eriti meeldiv vaatepilt.
Kindlasti lähen sinna tagasi.