Seiklustreening

Kulutasin hulga aega ja vaeva raja ja kaartide atte valmistamisele. Orgunnisin vahetusalad ning vahendite transpordi. Võtsin töölt päeva vabaks.
ja siis saan teada, et kaaslasi ei tulegi. Pekki ma ütlen, nii seda asja ei jäeta.

Saatsin ikkagi asjad minema ning hommikul olin üksi stardijoonel. või noh peaaegu, sest üks töllakas oli suure sagina peale kaardid ja kompassi koju unustanud.
Niisiis 45 minutit hiljem olin üksi stardijoonel ning panin kella käima.

Eesmärk oli teha üks pikem seiklustreening jooksu, ratta ja uisuga. Kaks esimest ala maastikule laiali pandud punktidest läbi liikudes ja viimane lihtsalt kulgedes. linnulennuliselt oli jalgsi osa 16km ja 10kp, ratast 35 ja 16kp ning uisku siis veel 25km otsa.

Hiiu tänavatel liiklemine oli soojenduse eest, kuid kolmandasse punkti otsustasin seikluse nimel minna prügila tagant metsast. Ega mina ei teadnud, et seal pole enam aeda ja et künka ümber on kena teekene tehtud. Panin ikka täiega läbi võssi ja alles tagumises otsas sain mõnisada meetrit ka inimese kombel liigutud.Prügilast punktini oli vahepeal aga poole ulatuses laudtee tehtud ning ülejäänud kena jalgrada.

3->4 tundus kaardi järgi lihtne, aga 2/3 peale jõudes selgus, et kaardil olevad teed on hiljutisele kinnisvaraarendusele jalgu jäänud ning nüüd on seal mingi aiaga piiratud tööstusala. Mis muud kui sukeldusin võssi. Neljandast väljudes aga valisin ekslikult otsetee, oletades, et sealt majade vahelt ikka kuidagi läbi saab. No ega ikka ei saanud küll. Selle asemel sain pikalt ragistada dr.Livingstone'likus padrikus.

Viienda ja kuuenda vahel ma loomulikult mööda raudteed ei läinud, vaid panin kõik trumbid sellele, et kaardil näidatud kohas ka päriselt mingi sillakene oleks. No tegelikult ma lihtsalt ei uskunud, et see kraav nii lai ja vett täis on. Oli. Ja esimene sild oli juba aastaid tagasi lagunenud ja veepõhja vajunud. Teine asus küll peaage kellegi õues ja polnud ka just teab mis seisukorras, aga venitasin end sealt kuivade jalgadega üle.

6-> 7 etapp sisaldas endas jõe ületust. Loomulikult oleks olnud lihtne mööda teid liikuda ja sillast üle minna, aga see on nõrkadele. Mina panin otse sinnapoole, kust ortofoto järgi mingi potensiaalne ülesaamise koht paistis. Enne seda muidugi pidi aga ületama hobusekopli ning nii kui kabjalised mind üle traadi nägid astumas, tulid koheselt suure jooksuga mind tervitama. Tegin mõned põiked ja sain sealt ilma rautamata tulema. Jõgi oli suht kitsas ja maha langenud puid täis. Kohe esimeses kohas sai sobiva tüve kaudu üle marsitud.

Kaheksandale liginesin idast mööda kraavi. Keegi usin inimene oli sinna nimelt tee teinud, mida ühelgi kaardil polnud. Aitähh. Kahjuks aga ei läinud see tee enam üheksanda poole ning seal tuli vesises metsas jalad peaaegu märjaks teha. Jalgsi osa lõpuni veel tee ja põllujooksu, punkt lagunenud veskist ning tuligi vahetusala.

Jooksutossud kotti, rattatossud jalga, pampers püksi ning ratta selga.

Kohe esimese risti järgi oli aed ees. Väikse ringiga sai aga taas rajale. Oleks ma aga nii tegija olnud, et õigest rajat kinni hoian. Ei. Mina panin muidugi otsejoones kellegi hoovi poole ning siis imestasin, et kuidas siis nüüd niimoodi. Siis veel nati õigest teeotsast möödasõitmist ning nati heinamaa forseerimist, kraavi ületust ning olingi esimeses sõõrikeses kohal.

Järgmine vahe oli planeeritud mitme valikuga. Kaalusin küll seikluse mõttes korra ka "otse" minekut, aga sai siiski paremalt ringi vuditud. Kuid seegi variant kadus lõpus päris pisikestele rajakestele. Tekkis tunne, et maastikku on tänasel rajal vist parasjagu. Punktist väljudes astusin katki keti ning oli käes aeg näpud õliseks ja kett lühemaks teha. Antud isendil oli see juba kolmas lüli vahelt välja võtta. Positiivse noodina peab mainima, et iga korraga muutun üha osavamaks.

Peale ketivahetust oli otsustuskoht. Kas turvaliselt põhjapoolt mööda teid või seikluslikult  lõuna poolt üle heinamaa ja jõe? Õnneks pääses "mõistus" võidule ja valisin jõe ületuse. See oli kindlasti aeglasem, kuid valides jõe ületuse vahel kas üle asfalteeritud silla või paljajalu libedatel kividel põlvini jääkülmas vees solberdades ja ratast õlal kandes, on ju igaühele arusaadav kumb on fannim ja pikemaks ajaks meelde jääb.

Vahepeale üks lihtsam punktivahe ning siis jälle otsustuskoht, kas mööda teed või heinamaa ja metsarada. Haa, muidugi metsarada. Või vähemalt olin sellel teel, kuni astusin järjekordselt oma keti katki. Seekord lappisin ilma lüli vahelt võtmata ära ja otsustasin, et väntan nüüdsest ettevaatlikumalt ning alustan seekord mööda teed sõitmisega.

Tugamanni sillast Humala linnakuni oli kaks turvalist teed. Üks põhjast ja teine lõunast. Millegipärast võtsin ma aga pähe, et usaldan 2006-nda aasta rogaini kaarti ning lähen otse sealt vahelt mingite katkendjoonte järgi. No ütleme, et oli seiklust. Rabasihti mööda rattaga sõitmist ja ukerdamist, ületamatu rabakraavi ületamist, tihnikus rattaga jalutamist, jändrike vahel sõitmist ning künklikul heinamaal pressimist. Kõige selle peale olin nii audis, et tsivilisatsiooni ääremaile jõudes ei jaganud ööd ega mütsi ning ei taibanud ära, et kaardi peale märgitud tee on tegelikult kinnikasvanud metsavahe. Linnakusse punkti järele sõitsin seega auringiga.

Järgmised kaks punktivahet olid kaardi järgi lihtsad, kuid looduses polnud vähemalt pooli neid radasid olemas või olid nad nii raskelt märgatavad ja mitte eriti sõidetavad. Kõige rohkem oli siinkohal abi kompassist, mis andis enamvähem õige suuna. Ülejäänud oli juba arvamine ja oletamine ja ehku peale minemine. 18-nda punkti eel oli veel kinnisvaraarendus kah jõudsalt juuri ajanud ning osa kaardi peale mägitud teedest asendas nüüd kellegi õu. Panin sealt mööda kraavipõhja liikudes ja läbi võsa kompassi järgi tee poole ning punktini läksin suure kaarega.

Vahepeal mõned lihtsamad jupid, kuid Keila-Joa rannas suutsin end teederägastikus täiesti kapsaks hammustada. Lihtne arusaamatus kruusa ja asfaldi olemusest läks seal teederägastikus maksma omajagu edasitagasi sõitmist, kuni mingite majade järgi ennast paika sain.

Hea meel on aga selle üle, et Naage järsakus oleva koopani suutsin ülevaltpoolt liginedes hästi pihta saada. Kuna olin üksi, siis lisaülesanne jäi ära, aga koht oleks selleks sobinud küll.

Etapi lõpuni oli jäänud veel üks jõe ületus, mille kohta puudus jällegi teadmine, et kus ja kas. Mõte oli aga selline, et lähen ja vaatan, kas on puid või koolmekohta või midagi. Oli olemas nii madalik, kust oleks saanud ilmselt tugeva voolu kiuste ümberkukkumata läbi kahlata kui ka risti üle jõe ulatuv puu. Valisin viimase, kuna see omas suuremat potensiaali vette kukkumiseks ja üleni märjaks saamiseks. Kuigi tuiasin vahepeal ühes käes telefon ja teises ratas, ei juhtunud midagi kahetsusväärset ning nati aja pärast olingi viimses punktis.

Eelnevalt olin kaardi ja ortofotodega tööd teinud ning kokku klopsinud mingi rattaralli moodi asja. Spidokat mul muidugi polnud, kuid pikkuseid oskasin niisamagi umbes ära arvata. Probleem kerkis aga sealt kust seda oodatagi ei osanud. Nimelt oli keegi vahepeal tee asemele oma maja ehitanud. Nüüd ei saanud edasi ei mööda tänavat ega ka kuskilt kõrvalt, sest kes on Vääna-Jõesuu suvilarajoonis kunagi ekselnud, see teab, et ilma korralike juhisteta sealt laburündist elusana välja ei pääse. Õnneks olin ma endale kuskile kaardi servale igaks juhuks ka väikese tänavate skeemikese jätnud ning pääsesin pisikese auringi järel kadudeta vahetusalasse.

Rattatossud jooksutossude vastu, rullid näppu ja väike sörk asfaldi otsinguile. Vaid alla kildi tuligi joosta, kui sai uuesti tossud kotti toppida ning rullidele asuda. esimesed 2,8 km tänavat ja maantee serva mööda ning siis edasi juba kergliiklustee kuni tallinna piirini. teekond ühest kergliiklusteest teiseni oli väga krobeline ja vaevaline, aga kui juba suund astangu poole sai, oli veeremine mõnus. Rulli esimesel otsal sai mõeldud, et küll on hea, et see trass just nii pidi sai tehtud. Kõik puhta allamäge ja täitsa sobilik lõpuponnistuseks. Nüüd aga selgus, et see viimane viis kilti oli kõik puhta ülesmäge. Algas astangult ning sujuvalt tõusis kogu aeg kuni Hiiul asuva finishini välja. Ütleme nii, et võttis nati hingeldama küll.

Telefoni aku sai tühjaks nati enne ratta lõppu, kuid selleks ajaks oli liigutud 6:21 ja 76km. Sinna ratta lõpp, rull ja nipetnäpet otsa ning tuligi 110km kokku. Aega kulus kogu ürituse peale 8 tundi ja 7 minutit. Selliseid üritusi peaks tihedamini tegema.