Parim kink

Uue mänguasja juurde kuulub tavaliselt ka rohkelt kõiksugu lisavidinaid. Kajakile on teadupärast kõikse tähtsam lisand aer. Kuigi mul oli kummipaadi kõrvalt ka üks torust ja plastlabadest kokkupandav aer kuni parema leidmiseni ajutiselt kasutusele võetud, polnud see just suurem asi. Nüüd sain käe alla korraliku aeru, mis hoopis paremini töötab. Labad on palju parema kujuga, tunduvalt jäigemad ning korralikult varre külge fikseeritud nagu ühel aerul ikka peab olema. Aga see ju tegelikult igale aerutajale iseenesest mõistetav. Minule aga on võrdlusmoment siinkohal kehva aeruga täiesti olemas ning lausa lust oli sõita, kui laba läheb ilma sulpsuta vette ja luiged ei pane sind tähele enne kui oled neil juba päris lähedal. Teisest otsast tuleb aer mõnusalt veest välja ja ei takista käte liikumist. Vett loobib küll sama palju õhku ja riietele ja tekile, kui eelmine käkk, aga kahtlustan, et see on rohkem ikka minu kui aeru viga.
Mõni hetk oli küll situatsioon, kus vasaku käe laba sattus vette vale nurgaga ja kiskus mind järsult tasakaalust välja, aga see ehk jällegi liigutuse kätte saamise asi.
Kui võimalik, siis antud aerul:

• muudaks labade omavahelist nurka väiksemaks,
• teeks selle parema käe nukkide all asetseva sõrmetoe natu suuremaks(tuntavamaks) ja lühemaks,
• lühendaks vart 5-10cm jagu.
  

4 tunnise sõiduga sain tuulega võidelda, vastuvoolu laveerida, korra kajakki puurisust ümber tassida, pardiperedega võidu ajada, keset jõge palgijuppi kaisutada ning ühe käelihase mitmeks päevaks valusalt punni ajada. Selgus aga see, et Pirita jõgi on kajakiga sõidetav pikemalt kui seekord aega oli ning järgmisel korral peab kas rohkem aega varuma või rohkem ülavoolu poolt sisse minema.

Suur aitäh kinkijale.

Juba mitu päeva on aastaid üle 30.
Nädalavahetusel tunde metsas üle 30.
Osalesin 36h võistlusel 3-ndat korda.

Ma ütlen teile siin peab mingi seos olema. Kui hääle tagasi saan, siis uurin järgi, mis täpsemalt.

Pea vett täis

Kõigepealt tutvusin teoreetilise baasiga ja eirasin pädevaid soovitusi eskimo õppimist asjatundja käe all alustada. Siis ajasin kajaki Vaskjala veehoidlal vihaseks.
Toe najal puusanõksu harjutamine näitas, et liigutus nagu oleks käpas ja täiesti lihtsalt tehtav.
Esimene kord end põhi ülespidi keerata oli nati vastik. vesi voolas ninast sisse (ja silmadest välja) ning orientatsioon kadus suht kergelt.
Aerul polnud sõrmetuge ehk siis asendit sai kontrollida vaid visuaalselt läbi pruuni vee vaadates või siis vastu vett plätsides. Õnneks oli ikkagi töö paaris ja abiline kummuli kajaki kõrval sättis aeru paika ja aitas "õiget" liigutust teha.
Kuigi ma vist sain ühe korra ka täiesti ise end õigeks keeratud panin vuhti teisele poole ja olin jälle pea alaspidi. Kaldalt videoneerimist sai kah tehtud, aga pole ise veel üle vaadanud ja ei tea mis jubedus sealt vastu vaatab. Enese tarkusest ja tundest arvan, mis vist lõpus veel valesti oli:

• pea tuleb liiga vara veest välja
• aeru asend vees liikudes vale, läheb sügavale ära.
• põlvega tõste jääb kuidagi poolikuks. See ilmselt otseselt seotud esimesega.
• keha peaks alguses nati eespool olema ja lõpus nats tagapool.
• pea oli vett täis voolanud.
  
• hingatava õhu osakaal pirita jõe vees on äärmiselt väike.
  

Õhtul millegipärast pea valutas ja isegi kuum saun ja külm õlu ei old eriti meelepärased. Järgmise korra jaoks peaks ninaaugud makroflexi täis laskma ja kalipso selga ajama. Siis ei lähe pea vett täis ja võdin ei sega õigetele liigutustele keskendumist.

Juustushokolaad

Matkatoitu planeerides ei tasu pagassis varujalanõude sisse igaks juhuks ajutiselt shokolaadi torgata. Ja kui torkate, siis oleks kaval see ikkagi suht varsti seljakotti panna ja metsa kaasa võtta. Muidu võib juhtuda, et shokolaad otsustab pakendist väljuda ning moodustada tossuga sümbioosi.
Aga mina seda kõike ei teadnud ja eile siis tõstsin selle moodustise külmkappi tahenema. Hiljem noaga kangutades sain ühe tossu ja ühe juustushokolaadi. Olin kahevahel, kas manustada või mitte. Otsustasin "mitte" kasuks.