Ma ei tea, kas olen mingi kiirustaja ja etteruttaja tüüp, aga igaljuhul loksub praegu autos uhiuus saunakeris. Saunaruum ise on veel olematu, sest osad vaheseinad ja vahelaedki veel puudu. Rääkimata loomulikult vee ühendamisest ja pesemisvõimalustest.
Aga tegelikult sai keris ostetud selle pärast, et millegagi ruumi kütta ja kuivatada. Pahteldamine ja muude segudega tegelemine teatavasti eraldab tohutult niiskust ning hallituse tekkimise vältimiseks peab ruumi pidevalt kuivatama. Senimaani kasutasime meetodit uksed-aknad valla, kuid see pole praeguse niiske ilmaga just kõige efektiivsem variant.
Aga nüüd vaja veel meetrike suitsutoru ning 100 kilo kerisekive.
Peab vist hakkama põldu kündma.

Elutarkust muudkui koguneb.

Laupäeval oli üks juhtumiste päev. Kõigepealt juhtus see, et köögimööbli firmas oli mulle algse joonise ja projekti teinud töötaja just eelmisel päeval puhkama läinud ning seetõttu saime jutule toreda müügimehega, kes oskas ka asjadest nii rääkida nagu tegelikult on. Nüüd on meil mõtlemiseks enamvähem sobiv disain ja värvivalik. Hind muidugi on soolane, aga karta on, et ega mujalt samaväärset asja odavamalt ei saa. Ja seda peab kah mainima, et kuigi neid värve ja dekoore ja spoone ja midakõike veel on salongides lademetes, ei leia oma värve komplekteerides üldsegi seda õiget üles. Ehk siis karkassi värv võiks teist tooni olla, aga lihtsalt ei ole midagi paremat võtta kah. Mõtleb homseni ja siis peab otsuse ära tegema.
Ja siis juhtus selline asi, et ostsime mõningad kipsplaadid. Plaadid naksti autokatusele, köiega kinni ja minekut. Õnnetuseks olin teadmatusest jätnud fikseerimata esiservad ning kui ma järvevanal 50 sisse sain hakkas pihta pahaendeline plagin ning tahavaatepeeglist oli näha lenduvaid kipsplaadilahmakaid. Seis oli 4-1 tuule kasuks ja kipsplaatide ja minu kahjuks. Nüüd on elu lõpuni meeles, et kipsplaatide vedamisel tuleb esiservad korralikult kinnitada, sest muidu võtab tuule alla ja panevad tiibade lehvides lõuna poole. Peale korralikku sidumist ja prahi teelt koristamist kaotusseis ei suurenenud ning olin õnnelik oma ühe terve ja lugematute tükkide õnneliku ehituspaika jõudmise üle.
Ja siis juhtus selline asi, et panin vahelakke villa. Tassisin parasjagu üht villaplaati pakist paigaldamiskohta ning ei olnud ülearu ettevaatlik. Mainimist vajab, et teisel korrusel pole meil muud kui paljad talad ja esimese korruse lakke on papinaeltega vaid kergelt soome papp kinnitatud. Kui ma seal tolmusel talal siis libastusin möödus murdosa sekundist ja mu alakeha oligi naksti esimesel korrusel. Minu õnneks jäi ülemine ots siiski talade peale kandma ning hoolimata katkisest jalast ja käest oli olukord kontrolli all. Peab meelde jätma, et kui toetuspind pole kindel, siis ole eriti ettevaatlik. Ma millegipärast kardan, et see jääb küll meelde, aga aegajalt ma seda omaenese nõuannet siiski ei arvesta. Aga villa panin peale lae parandamist edasi.
Ei saa ju lasta juhtumistel tuju ja töötahet rikkuda.