neljapäev, jaanuar 31, 2008

Lõunasöömise asendustegevus

Jääd ei ole. Ja paistab, et vist ei tule kah. Seepärast sai hoopis drytooli tehtud ja kohe nii, et näpud on pärast nagu keedetud makaronid.
Seekord pakkus meile pinget Astangu kalju. Mitte see tavaline kaljuronimise koht, vaid suts enne seda. Seal, kus eelmine käik läheb kalju sisse ja kus pidevalt käigu põhi lainetab. Nimetagem seda kohta siis edaspidi "Pommiauguks" arvan, et see sobib kohaga küll.
Esimene soojenduseks tehtav liin läks vasakult poolt seinast piki pragu üles. Samblane ja vähe mudane, kuid ikkagi suht kerge. Alguseks sobis küll.


Teine liin aga läks otse koopasuu kohalt üles ning sisaldas hulgaliselt erinevaid elemente. Kokkuvõtvalt oli rada vist negatiivne, kuid mõne koha peal sai ikka käsi puhata kah.
Alguses käigu võlvile ronimine, sealt kerge negatiivis traavers vasakule, siis negatiivselt mööda pragu üles, siis jälle kerge negatiivne diagonaal-traavers vasakule ja siis juba mööda 85 kraadist nurgapragu üles lõppu.
Sain küll tehtud, kuid läbi häda.
Kirkadele ei leidnud hästi kohti ja praod sodi ja sammalt täis ja kõik selline. Igaljuhul tundus esimene ronimine raske. Kui järgmine kord uuesti lähen, siis ilmselt läheb ludinamal.
Praeguse seisuga paneks sellele raskusastmeks M5.
Kuna ronisin ülaltjulgestuses, siis vastavalt üldlevinud kommetele rada nimetama ei hakka. Seda teeb alles siis, kui asi on ka altjulgestuses tehtud.

esmaspäev, jaanuar 21, 2008

Elustandardi muutus?

Eile nägin esimest korda eestis laiatarbe spordipoes ehk siis sellises sporditarvete poes, kus müüakse kõiksugu igapäevaseid sporditarbeid, müügil ronimissusse. Boreal toodangut. Ei tea, kas siseronimisseinad on siis juba nii laialt levima hakanud, et sussikaubandus on hoo sisse saanud. Igaljuhul minu poolt tervitatav suundumus, kuigi mul endal ilmselt niipea uut paari vaja ei lähe.
Märgitagu siis siinkohal, et selleks poeks on müügiketi "100% sport" Ülemiste keskuse 2k kauplus. Hmm, praegu alles mõtlesin, et hinda ei vaadanudki...
Eelmisel aastal soetasin sellestsamast ketist endale jääronimiseks kindad. Peale esimest kasutuskorda hakkasid neeed õmblustest hargnema ja vahetasin ringi. Väljavahetatud paar hakkas hargnema natuke hiljem ja praeguseks on mitmed näpud otsapidi väljas. kui õmblused välja arvata, siis on kindad suhteliselt hea kasutuskõlblikkusega. Nüüd poes ringi vaadates aga hakkasid need ilmselgelt praaktoodang-kindad endiselt riiulitel silma.
Seega seis 1:1

Tund laual ja ...


... sain teada, et mul on selgroo sirgestajalihas
Ja et jalgades on mul mõningad lihased olemas. Neid nimelt sai venitatud. Ise nii radikaalselt ei julgegi.
Ja kinnitust leidis tõsiasi, et mu alaselja lihased on ikka ühed nigelad värgid küll. See muidugi polnud teab mis üllatus.
Ja sain teada uue lihasgrupi mida peaks aegajalt venitusharjutustesse kaasama.
Kokkuvõttes "lõdvestav" tunnike. Õhtul kodus lõuatõmbeid tehes oli vahe natuke tuntav, ei esinenud seda spetsiifilist (ebameeldivat) tunnet õlgades kui end täiesti sirgetele kätele lasen. Seega oli kasu küll.

kolmapäev, jaanuar 16, 2008

Kõigile pole ajusid antud

Vaatan, et autod-bussid jäävad vöötraja ees kenasti seisma.
Asutan kah ennast rahulikult üle sebra kõndima.
Kui jõuan liinibussi ette, siis minu suureks üllatuseks see stardib.
Bussijuhi silmad olid sele manöövri hetkel pööratud küll kuskile mujale, kui sõiduteele.
Kui ma oleks olnud nati vanem või lapsega vai suure kotiga, siis ma poleks jõudnud eest ära sprintida ja siin ei muliseks.
Heal juhul oleksin traumapunktis.
Aga bussijuht (nr 53 keeras gonsiorilt kivisilla tänavale kell 8:48 kuupäeval 16.01.2008) vaatas minu kohkunud ja pahast nägu nagu poleks midagi juhutnud ja põrutas rahulikult edasi.
Kuradi värdjas selline.

teisipäev, jaanuar 15, 2008

Icebug 25h 2008

Esimene tõsine talvine seiklus eestis. Ja me otsustasime mõõtu võtta. ikka seesama tavapärane tiim. Kraapisime kappidest ja lähematelt tuttavatelt kokku kõik vähegi sobivad riidetükid ja varustuse jubinad ning sõitsime Otepää külje alla võistluskeskusesse. Veel hommikulgi oli diskussioon, et mitu kihti ikka peab riideid selga panema ja mis me jalga paneme, aga lõpuks saime ikkagi kõik enamvähem ühtlaselt sisse pakitud ja ära majandatud.
Minul siis jalas vaid paksud liibuvad püksid ja seljas lähikeste käistega rattasärk +käised ja windstopperiga jakk peal. Jalas juba üliauklikud ja rebenenud tossud vooderdatud õhukeste, kuid tihedate villaste sokkidega ning peas buff. Käes 34 kr maksnud kindad, mis ostsin jääronimise tarvis. Kotis loomulikult veel üks fliis ja kilekas.

Start anti 11:00 laupäeva hommikul. Peab nentima, et tavaliselt 2/3 meie tiimist sel ajal veel põõnab või rüüpab hommikust äratuskohvi.

Proloog siis väikene jooksuring võistluskeskuse ümber mis näitas, et jalgadel saab järgneval ööpäeval väga märg olemine tulema. Edasi jalgsietapp sinkavonka mööda põldusid, metsi, linatänavaid ja sooääri. Üle ojade ja mägede läbi tihnikute ja hekkide. Sealhulgas sai ronida apteekrimäe hüppetorni otsa, liugu lastud mööda peegelsiledat külavaheteed mis kulges mäest alla ning ületatud soo, mis õnneks oli jääkaane all. Samas väike emajõgi (kaardi peal oli nii kirjas) oli jäävaba ja sealt üle ei saanudki. Igatahes jõudsime õnnelikult ja vist 8-nda koha peal jalgsietapi lõppu. Lõpus tulid meile juba vastu suuski tassivad konkurendid. Eitea, kas nad ei raatsinud suuski kulutada või oli mingi muu häda, igaljuhul ei lasknud meie end sellest häirida ja tõmbasime rahumeeli soojad ja kuivad suusasaapad jalga ning klõpsisime klambrid kinni.
Algus oli raske, sest kus lund oli, sinna polnud vaja sõita (me natuke ikka sõitsime kah) ja kuhu oli vaja suunduda, seal polnud jälle lund. Kuna ma pole juba mitu aastat suuska alla saanud, siis võtsin viimast ja põrutasin suuskadega ka suure maantee serval hanges. Hiljem sai ka minule selgeks, et ega ikka igal pool pole mõtet ja võtsime omaks suusad alla/suusad alt tehnika. Nii ja naamoodi möödus see sõit kuni lahkusime Kekkose suusaradadelt etapi karmima laskumise kaudu, kus paljud tiimid kadusid kandsid. Meie poolt lisandus sinna üks katkine suusakepp ja murdunud hing. No seda, et me kõik seal kägarat panime ja lund köhisime ma isegi ei maini. Väikene avariipakkimine ja jätkasime juba kahe suusataja ja ühe suuski tassiva liikmega. Siit algas siis lebotamine vähemalt tiimi enamusele, sest ega jalgsi ikka liikus tunduvalt aeglasemini hoolimata mõningatest takistavatest võsadest ja järskudest tõusudest ja korralikult liivatatud teedest sai plastikutel libisedest pea kolmandiku võrra kiiremini edasi. Meie suusaetapp ja päikese taevalaotuse teekond jõudsid lõpule peaaegu et samal ajal. Veel viimane laskumine, mis tuli nii või teisiti suusad käes teha toimus pimedas ja oli hea, et olime lambid selleks ajaks juba kotis välja koukinud.
Nüüd üks lisaülesanne tõukekelgutamise näol, siis üks kerge puulõhkumine, mis tänu heale fiskarsi kirvel sujus ladusalt, kelguga tagasi ja olimegi rattaetapi alguses.
Kohutav. Ütlen veelkord -- väga kohutav oli see teede olukord seal lõunaosariikides. Peab mainima, et uiskudega oleks vist tunduvalt paremini edasi saanud. Õnneks algas etapp tõusuga ja keegi peale mu oma tiimi ei näinud, kuidas ma esimesel laskumisel ratta alt ära kadumise tõttu külili prantsatasin. Millegipärast oli sel öösel korduvalt mõtteis, et peaks ikka endale need krdi naelkummid muretsema. Eriti tihti tulid need mõtted nendel teelõikudel, kus mu keha talvise teekattega otsekontakti leidis. Kõige huvitavam oli aga see, et teised kurtsid küll libeduse pärast, aga lähemat tutvust tee pinnaga teised ei teinud. Hoolimata sellest, et laskumistel toimetasin üliettevaatlikult ja väikseimagi ohu korral otsisin abi teepinnalt jalga maha toetades sain küljed valusaks. Ega asja ei teinud lihtsamaks ka see, et mu pealambi valgusvihk jäi aina nõrgemaks ja nõrgemaks, kuni näitas valgust vaid lähiümbrusele Kui aga liigud 20km/h ja näed 20m ette ning seal ilmub lausjää, siis on ainus lootus, et ei pimedusest ei tuleks laskumist ja lausjää lõpeks kohe-kohe. Ülejäänud juhtudel lõpes olukord üldjuhul teeservas või pikali või siis mõlemat korraga.
Õnneks sai see läbi, aga mitte varem, kui oli kulunud umbes pool kontrollajast. Samas õnneks sai see läbi võistluskeskuses, kus meil oli võimalus oma varusid täiendada varustuskotist, mille sai enne starti valmis panna. Meil oli seal üks termos nuudlitega, nati juua ja mõned kuivad riided. Selleks ajaks, kui me olime nati riideid vahetanud, nati riideid kuivatanud, kaardi peale vajalikud punktid kandnud ning imenatuke söönud-joonud kulus märkamatult üle tunni ja olime sunnitud kiirelt teele asuma. Selle asemele, et jalutada järgmisse punkti, lugesin ma maastikku väga valesti ning põrutasime hoopistükkis kaugemale. Siis keerasime lootusrikkalt vale teed mööda sisse ning kui kõrva ääres hakaks minig volkam kurjalt haukuma ning teed enam edasi ei läinud olime sunnitud nati sügavamalt kaarti tudeerima ning läbi märja ja soise metsa tagasi ragistama. No loomulikult polnud siin jääd ega midagi ja jalad vajusid ikka mõnuga mudasse. Siit algas siis mõningate jalgade allakäik. Igatahes jõudsime õigesse kohta, kus joonistasime söestatud puupilbastega mõned portreed, saime piirkonna täpsema kaardi ning panime edasi. täpsema kaardiga muidugi hea liikuda, kuid sellel oli kaks probleemi, sisenemis ja väljumispunkt. Esimese leid oli lihtne, kuid punkti, mis pidi tulema peale mikroorienteerumist ei õnnestunud pisikesel kaardil leida. No loomulikult need, kes maastikku ja ümbrust teadsid oli pilt selge, kuid meie panime ringiga mööda teed ning kaotasime sellega hulga aega ja energiat. Viimane jalgsietapi lõpp oligi selline tuim edasi-tagasi kõndimine mööda asfalteeritud ja jäävaba maanteed, millest viimasel otsal siis tuul vastu. Aega kontrollaja lõpuni oli veel ümmarguselt 5 tundi ja umbes nii pikalt oleks läinud ka viimane rattaetapp, kuid olime viimasel vantsimisel jõudnud otsusele, et see jäägu siis järgmiseks korraks. Põhjuseid oli mitu ja üks haletsusväärsem, kui teine aga ilmselt lõppkokkuvõttes ainuõige otsus. Vähemalt kui ma nägin mis ühe teatava tiimiliikme soki seest välja tuli, siis ..... Brr... Minu jalad õnneks terved ja isegi erilist lihasevalu pole. Vaid õlad on koti kandmisest soonilised ja valusad.
Ja tatipaberite hunnik paberikorvis kasvab meeletu kiirusega, aga see pisik oli vist juba enne sees.
Kokku olime rajal suts alla 20 tunni ehk koos lõplike trahvipunktidega 29:04:23 paigutudes üldpingereas 10-ndaks tiimiks. Nõrk saavutus, aga parem kui mittemidagi. tiimid, kellega koos jalgsietapi lõpetasime said finishisse napilt enne kontrollaega, seega teoreetiline võimalus oli olemas.
Nüüd nati puhkame ja hakkame jälle trenni tegema.

neljapäev, jaanuar 10, 2008

Päev algas hästi, aga pikk tee on veel käia

Eile kirjutasin küll valmis, aga millegipärast ei saatnud ära.

äratus 06:10
Riided selga, väike amps, kompsud kaenlasse, auto lumest puhtaks ja minema.
Õismäel saame kokku, istume ühte autosse ja Rannamõisa poole ajama.
Vöö peale, kassid jalga, kirkad kätte, köied ja paar linti õlale ja sammud kalda poole.
Lint puu külge, eelnevalt ilusti pooleks jaotatud köis alla ja üks liin ongi paigas. Teisega samamoodi ning laskumine ning ronimine võibki alata.
Ma ei tea, kuidas teistel läks, kuid mina sain teha esimesel nõlval umbes 6 ja teisel järsemal 4-5 tõusu. Kestuseks sai vist kuskil tunni ringis.

Jääd on veel suhteliselt vähe ja maha sadanud lumi on sellegi osavalt ära peitnud. Aga kui on häda, siis saab asjad aetud. Nüüd jälle pikem paus, sest homme on hoki ja ülehomme peab juba icebug25 stardi poole kimama hakkama. Kui järgmiseks nädalaks mingit eri jama ilma ei viska, siis hommikused sutsakad jätkuvad.

esmaspäev, jaanuar 07, 2008

Hooaeg on avatud

Peale uisutamist sai siis ikkagi plaani võetud jälle kord rannamõisa jääle pilk peale visata. Köit polnud küll kaasas, kuid kassid ja kirkad olid kenasti autos olemas. Olukord laugemate nõövade juures oli küll paremuse poole muutunud, kuid mitte midagi shokeerivat. Tegime mõned soolo proovid ja jää on täiesti ronitav. Õhemate ja järsemate kohtade peale ilma köieta minema ei hakanud, aga mõned kirka ja kasside jäljed on nüüd jää sees olemas.
Kui ma aga viskasin pilgu "Katla" poole, siis vajus karp lahti. Purikas(parempoolne kõige suurem) oli selle kahe päevaga maani välja kasvanud, ning isegi selle kõrval olev purikas puutus maad.
Ja ilm oli külm ja veed jooksid ehk siis potensiaali purika paksenemisele on tohutult.
Fotikat polnud kaasas ja pilti ei saa, kuid edasiminek on kõva.
Et funni veelgi rohkem saaks toksisime merejääst mõned jääkuubikud ja paigutasime Katlast natuke lääne pool asuva nuki taha tekkinud purika alla väikese kuhila. Et aidata purikat kiiremini kasvada noh. Kui keegi lähipäevil sinna juhutub, siis võiks pilti teha ja mulle saata, et teaksin kas tegevusest ka kasu oli.
Ahjaa, möödaminnes raiusime ka ühest mõttetust kohast jämeda 5 aastase poisi suuruse purika ning panime selle Katlasse alumise otsa najale, et see ikka kiirelt ja ilusti tugevaks muutuks. Ka selle eksperimendi käekäigust oleksin huvitatud.
Täna oli temperatuur õnneks veel miinuses ja jäätumine loodetavasti ei peatu. See tähendab vaid seda, et mingi hommik tuleb oma uneaega ronimise tarvis ohverdada.

Uiskudega Harku järve jääl

Peab nentima, et ajastus oli täpselt õige. Et siis planeerisin kerge uisutrenni pühapäevaks lootes et jää on juba piisavalt paks ja lumi ei ole veel maha sadanud. Ja läkski täpselt nii. Mõned augud olid küll veel Harku järve jääs sees, kuid nende servad olid tugevad ning ülejäänud jää oli igalt poolt 10 ja rohkem senti paks. Siledus polnud igal pool just kiita, kuid see-eest sai panna pikalt ilma keerutamata. Ühes suunas sõites oli tugev tuul tagant nii, et tõugata polnud peaaegu et vajagi. Samas teist pidi sõites oli vaja ainult tõugata, sest kui ei tõuganud, siis mitte ei seisnud paigal, vaid hakkasid enamustel juhtudel tagasi libisema. sai vist 3 ringi tehtud.
Nüüd on lumi maas ja ilmselt enam sellist sõitu teha ei saa. Äkki kuskil mujal avaneb veel sel talvel võimalus.

reede, jaanuar 04, 2008

Jää on kohal -- peaaegu

Käisin täna hommikul jääd tsekkimas. No ikka rannamõisas, sest muud pleisid minu jaoks veelgi kaugemal. Sinnagi oli 50km ja 40 min. Peab natuke kaarti uurima, et kas see oli ikka kõige kiirem tee. Tegin mõned klõpsud kah, aga ei tea, kas oli valgus kehva või käsi kõver aga kuidagi udused ja tatised on need kaadrid. Aga parem kui mittemidagi.

Igaljuhul midagi nagu oleks, aga ronimise jaoks veel suts vähe.
Allatuleku koha kõrval nati järsema kallakuga seinal polnud midagi, sealt mõnikümmend meetrit tallinnna poole aga paistsid mõned peenemad nired.

Kurja koera tõusul paistis juba midagi rohkemat olema, kuid seal pole ju üleval ankurduspunkti ning jää on baasi tegemiseks veel liiga õhuke.

Lääne poole vaadates hakkas esimeses areenis silma õhukene jääkiht Nagu ikka hakkab see poolest seinast ja on rohkem laiuti. Ligemal ei käinud, kuid seal voolab alati vesi, niiet võiks jõudsalt kasvada.

Sadama poolses osas - Katlas on purikas veel suhteliselt väikene. Mingi nipiga saaks seal ehk isegi ronida, aga siis lõhuks purika ära ja peaks veelgi kauem korralikku seisu ootama. Kui saaks sealt ülevalt paakautotäie vett alla niristada, saaks pühapäevaks juba korraliku harjutamiskoha.


Kõige hullem asja juures on aga see, kuigi meie hiljutine ilm on olnud vesine ja märg, siis praeguseks on rannamõisas maapind nii kuiv, et mitte midagi eriti ei tilgu. Isegi meri on taganenud ning liivaluiteid nähtavale jätnud. Ei mäletagi, millal seal viimati nii kuiv oli.
Vähe positiivsem on aga see, et kalda äärne (kuni kivideni) on kenasti jääkaane all peidus ja merelt tulev soe ei pääse nii kergelt jäätumist segama.

kolmapäev, jaanuar 02, 2008

Liumägi nagu köögimööblist leitud.


Köögimööbli paigaldusest jäi üle üks defektne kapi küljetükk. No nii 2x0,6m see seisis nukralt seina ääres ja võttis asjatut ruumi. Mulle ei meeldi, kui vedelevatel asjadel pole funktsiooni. See lausa sunnib midagi uut välja mõtlema, et jubinatele tekiks olemise mõte. Ka sellele plaadile tekkis mõte. Hea mõte. Aga tegemiseni jõudis alles vahetult enne aastavahetust ning valmis sai eile.
Ehk siis lastele mingit jupstükki, mille peal tundide kaupa aega veeta ilma vanemaid tüütamata. Sellise asjanduse nimi on liumägi ning selle konstrueerimine on tegelikult suhteliselt lihtne.

Vaja läheb materjali:
- libedat materjali liu osa põhjaks (lamineeritud mööbli küljetükist lõigatud 420x1270)
- ülesronimise tükki (sellestsamast mööbli tükist trapetsi kujuline 420-560x670)
- istumise osa ehk siis horisontaalne pind, kus liu laskmiseks valmistuda. (jällegi sama materjal 200x420)
- pikad kitsad ribad külgedele, et kogemata liug lühikeseks ja kolksuga lõppevaks ei jääks. (sama materjal 150 laiad ribad.)
- igasugu kruve ja nurgakinnitusi
- mööblihing, et lahtises olekus liumägi kuidagi kompaktsemaks kokku panna. (420mm)
- vilt et kaitsta parketti kriimude eest
- venimatu nöör või lint ~4m, millega asja laiali vajumist takistada.

Vaja läheb tööriistu:
- saag (käsi, tikk/ketas)
- raspel/viil
- liim
- akutrell
- augu/toosi puur
- möödulint ja pliiats ikka kah

Kuidas:
Lõikad välja vajalikud tükid
lõika ülesronimise tüki sisse redeli pilud
kas saed servad tikk/ketas saega või viilid õigesse kaldesse, et tükke kokku pannes tükid omavahel hästi sobiksid.
Liimi põrandaga kokku puutuvatele pindadele vildiribad, et põrandat kaitsta
otsi keegi tükke paigal hoidma, kuni sa ise neid kruvide ja nurgikute ja hingega kokku kruvid.
Nüüd vaja veel konstruktsiooni alla äärde panna mingi piiraja, et asi kõhuli ei vajuks. Mina kasutasin venimatut ultra tugevat ja vastupidavat pesunööri, kuid ilmselt oleks koormarihm või mingi analoog parem lahendus.
kruvi küljetükid külge, vajadusel lõika need ilusti muu disainiga sobivasse kujusse.
Servad, kust lapsed tahavad käega kinni võtta või kätt libistada peavad olema ilusti siledad ja lihvitud. Soovitan ka üle lakkida/värvida või siis teibiga üle teha, et pindude kätte sattumist vältida. Täispuit materjali puhul loomulikult pole sellist probleemi.
Mul vaja asjale veel mõningane järellihv anda ja üks murdunud nurk tagasi liimida ning siis on täiesti valmis.