Elus ja ee... terve.

Liipan mina rahulikult koridoris, kui mul küsitakse
"Noh, käisid kah jooksmas?"
"No natuke sai käidud jah."
Ja et vastaspool ei ajaks mind kogemata sügisjooksu osavõtjaga segamini lisasin nii möödaminnes:
"Üks sada kilti tuli ikka ära"

Ehk siis Rogaini MM Karulas on selja taga. Saime karva võrra alla 200 punkti ning platseerusime 87-ndale kohale. Kokku oli vist 350 midagi tiimi tulnud maailma kangematega mõõtu võtma.
Ilm oli üle ootuste hea: vaid paar vihmatiba ja mitte väga külm öö tegid üritusest igati meeldiva. Vaid mõnel hetkel lageda peal lõõtsuv karge tuul tõmbas jaheduse keresse. Need olid aga nii lühikesed otsad, et ei hakanud isegi kilekat kotist välja võtma.

Plaan oli hea, vormi oli nagu kah natuke, aga endiselt ei oska ma jalgu niimoodi hoida, et need niiskusest üles ei punduks ja rakku ei läheks. Mille tõttu siis raja viimane kolmandik väga rahulik kulgemine. Tõesti tahaks kuskilt tarka ja toimivat nõu saada.

Tulemus: tugev neli, aga vähem kui 4+.

Natuke häbi on...

.. kuna olen peaaegu et põline Tallinnlane ja pole varem sattunud sellisesse poisilikult kihvti kohta, kuhu tänaseks otsaga jõudsin.
Aga parem hilja kui mitte kunagi. Igaljuhul viis tunnine jooksuots mind läbi Harku paekarjääri vanast osast, kus siis siin seal näha kerge paesein ja hunnikutes paelahmakaid ja klibu. Vot seal peal on hea rannaheeringat harjutada (sõnaseletust vaata siit). Vahepel läheb tormates, siis jälle aeglasemalt, kui pind kaunis kaldus ja klibune on ning kui liiga järsuks läheb, tuleb nelivedu sisse lükata ja kui kivilahmakate kõrguste vahed liiga suureks lähevad, siis tuleb kas hüpata või ronida. Ja loomulikult on sellisel liikumisel põhiliseks ärevuse tekitajaks kiirus. Tempot alla lasta ei tohi.
Adrenaliinilaks on garanteeritud.
Selliseid tasakaalu ja kordinatsiooniharjutusi võib ka rannakividel teha, kuid seal on üldjuhul mere poolt ümmargusteks uhutud kivid ja jalgealune palju-palju ühtlasem ja kindlam.
Peaks seal mingi toreda ringi välja mõtlema ning aega võtma, et oleks näha, kas järjepideval tegemisel ka arengu mõttes mingit efekti on.

Vesine värk

Puhkusele minnes panin kirja tegevused, mida tahaks ära teha ning seal nimekirjas oli ka kajaki/süsta sõit. Sellega läks puhkuse ajal nagu läks, aga nüüd kui ilmad jahedamad ja vihmasemad sain kutse tantsule, mille otsustasin vastu võtta. Õhtul jõe äärde, mõned algtõed, seletused ja paati. Aga koivad on mul pikad ja selle tõttu pidin tossud jalast kiskuma, et jalgadel enamvähem normaalne tunne oleks.

Tasakaal. See on oluline. Peaks ütlema, peaaegu et kõige olulisem. Natuke olulisem on veel see, et suudaks tasakaalu hoida nii, et üks süsta serv on üles keeratud ja kui kogemata vale serva üles keerab (valele poole kallutab), siis on jama.
Igaljuhul oli algus raske teha just õigeid liigutusi, set mõnel juhul on enesealalhoiuinstinktid teistpidi suunavad ja siis lõpuks käib sõiduvahend kuidagi sinkavonka ja ühelt küljelt teisele ja sina vaid vehid seal sees kuidagi abitult kätega. Samuti oli mul raskusi süsta otse juhtimisega, kuid see ilmselt kanuust süsta ümberistumise probleem.
Eelnevalt oli mul arusaam, et tulistame mööda jõge kiirelt alla ja ongi kogu moos, tegelikult aga sai iga käänu taga enamuses tahtlikult aga vahest ka tahtmatult nina teise suunda keeratud ja puhatud, tiirutatud. Niimoodi tuli manööverdusharjumus ja voolutunnetus.
Ühes kohas aga kaldusin vastuvoolu hoides valele poole ja vool sikutas mu võssa, kus oli tükk tegemist, et süsta õiget serva üleval hoida ja mitte ümber minna. Sealt lõksust välja punnimisel siis saingi hakkama. Üks hetk oli pea vee all ja eriti midagi ei näinud vaid tugevat voolu oli tunda, mis mind seljaga vastu süsta surus. Sekundi-kaks kestev peataolek möödus kohe, kui tuletasin meelde, mis peab tegema.
Sirutad end ette, haarad sangast, tõmbad põlle maha, surud käed külgedele ja tõukad end süstast välja.
Samal ajal hoiad kramplikult aerust ja üritad mitte hingata. Kui peanupp veest välja jõudis, oli mõneks ajaks kuulmine häiritud. Ilmselt kõrvad vett täis ja muud sellist.
Nüüd siis sain karistatud pikkade koibade pärast, sest ilma tossudeta seal kivise põhjaga jões ei olnud hea. Õnneks oli lähedusest üks saare moodi asi ja seal sai süsta tühjaks ja turvaliselt uuesti sisse ronida.
Edasine oli samatore või siis nati toredam, ainult et pea alaspidi sõitmist enam ei teinud, kuigi mõnel korral oli minek lähedal. Küll aga sai rohkem ja julgemalt keset voolu ringi keeratud ja kivi taga (taasivoolus) hulbitud(surfatud). Jõest välja tulles oli juba kergelt hämar ning riiete vahetamine toimus tänavalaterna all vihmasabinas.

Kokkuvõtvalt sain vastuse küsimusele, kas muretseda endale tulevikus süst või kanuu.

Mäetrenn

Pole ammu puhast jooksutrenni teinud ja kuna ilm oli ju peaaegu et ilus (ainult natukene tibutas), siis tegin ühe väikese sutsaka. Aga et asi huvitavam oleks, siis oli plaan teha mägesid. Lähim korralik siis vanakas, aga seal kohapeal tundus teine kuidagi väga liivane. Tõmbasin siis natuke kõrvale ja otsisin välja natuke toekama pinnasega raja. Ikka ühest kohast üles, ja kohe lähedusest alla tagasi. Üles punnides väsis väga ära ja alla minnes ei saanud kuidagi puhata, sest kallak oli järsk ja pudine. Kui pidevalt jala panemisel hoolas ei oleks olnud, siis oleks näoli sodis lõpetanud.
Eelnevalt püstitatud eesmärgi 45 min joostes vastu pidada täitsin. Ja jalad ei olnudki pärast nagu pakud.
Peaks igaks juhuks veel mõned seansid tegema.