Baaris ronimine

Seekordne paarisronimise trass oli seinale seatud selliselt, mis tekitas minus mõtte. Idee oli optimeerida kaaslase järel ootamisi, aga aimasin kohe, et ega see kohtunikele ja kaasvõistlejatele ei meeldi. Kõik oli aga määrustega kooskõlas ning turvaline. Seega miks mitte roigast sipelgapessa torgata, kui selleks selline võimalus antakse.
Niisiis, trass ise oma elementidega:

• kolme puuriga tõus kohtuniku jaama.
• Järgironija julgestamine.
• Tugiköit mööda järgmisse kohtuniku jaama liikumine. (julgestust ei pidanud olema)
• kolme puuriga pendli ülemisse otsa ronimine. Pendli paigaldus ja topeltköiega kohtuniku jaama laskumine.
• Pendel teisele poole.
• Haarava ja haaratsiga tõus mööda tugiköit kohtuniku jaama.
• Kaaslase alla julgestamine ja topeltköiega laskumine.

Kavalus või siis optimeerimine seisnes selles, et teise puuridega ronimise julgestus tehti esimesest baasist ning teise jaama sai lihtsalt vahejulgestuspunkt pandud. Selle lükkega kadus ära esimese ronija ootamine, et teine talle baasi järgi jõuaks ning teise ronija ootamine, et esimene pendlist topeltköiega laskudes puure välja keerab.
Hetkel, kui ma jaamast edasi liikusin ja puure hakkasin keerama, tõusis seina all selline sumin ja mõmin, nagu oleks laupäeva õhtusesse kesklinna õllekasse sattunud. Argumente oli nii siit kui sealtpoolt, kuid nagu arvata oli, siis põhiliselt ikka vastasleerist. Aga me ei lasknud ennast segada, sest oma plaan tuleb ellu viia ja öeldagu mis tahes see oli õige plaan.

Pendli aasa sidumist tegin kaks korda, sest esimene kord ununes köis läbi panna. kadu 15 sek.

Pendli hoidmisel jäi köis jaamast läbi juhtimata, ehk siis mina jaamas ja köis minu vöös olevas shellis. Selle tõttu siit mingi teadmata suurusega trahv.
Kõik kulges hästi, kuni pendli allatõmbamisel jäi kogemata köie otsa pool sõlme, mida ei ulatunud niisama lahti harutama. Võtsin ennast kiirelt zumaarist ja tugiköiest lahti, harutasime lahti pool köit, mis mul seljas ning tegime ajutise julgestuse millega köieotsale järgi ronisin. Sõlm väljas läks kõik vanast kohast edasi. Ajaline kaotus mõned sekundid üle kahe minuti. Kolmas apsakas oli üks lint, mis Markol viimasesse baasi tõusul alla pudenes, siit teine ajatrahv.
Laskumisaasa tegemisel ununes jällegi köie kaasamine. Selle üles tõmbamine ja aasast läbi ajamine järjekordsed 15 sekundit.
Laskumine läks enamvähem, kuigi jaama maha võtmisega oli pusserdamist päris kaua ning lõpuaeg 26:44 mis 2 sekundit aeglasem, kui parimal. Tol hetkel ma seda loomulikult ei teadnud, sest muu kisa ja vaidlus meie strateegia kohta oli nii vali ja intensiivne, et ma aja kohta mingit vastust ei saanudki.

Nüüd aga järgnes trahvide kokkuliitmise etapp, mis toimus kisa kära ja saladuskatte all. Sain alles 5 päeva hiljem teada, mis mu aeg ja koht olid. Ja seda, mille eest ja kui palju mulle trahvi tehti ei tea ma täpselt siiamaani.
Põhiline on aga see, et ma ei kuulnud mitte ühtki põhjendatavat ja loogilist vastuargumenti meie strateegiale. Ei julgestusliku ega reeglistiku koha pealt. Ainuke midagi sinnakonti oli ütlus, et rajameister oli trassi läbimist teisiti MÕELNUD.

Pigem võiks siinkohal tuhka pähe raputada need, kes pendli juurest topeltköiega alla tulid ja haaravaga ei julgestanud. Kui sul on vaja laskudes puure välja keerata, siis PEAB olema mingi asi mis sind käed lahti lastes paigal hoiab. Ei näinud, et keegi oleks laskumisvahendi puuri keeramise ajaks kinni sõlminud.
Illlustratiivne näide trassi tutvustmisel, et kuidas seda mägedes päriselt tehakse oli mudugi klass omaette. Kes nägid need teavad.

Aga suurt tolmu ei taha hakata üles keerutama. Punktid on jagatud ja medalid kaelas. Kui on midagi konstruktiivset lisada või küsida, siis kommentaarium on avatud. Selleks korraks hooaeg läbi ning tuleb varustus suveks ära konserveerida.

Tulemused JKA lehel

Öine heegeldamisklubi kokkutulek

Seekordsel öistel päästevõistlustel tuli kanderaam teha ise. Tõuke selleks andis ilmselt hiljutine sündmus idavirus. Selline punumise oskus võib aga mõnel ehk edaspidises elus kasulikuks osutuda ning võibolla elugi päästa. Kõik võtsid seda kui üht mõnusat võistluse elementi.

Tõsteaasa kinnitus.

Sündmuste käik algas kanderaami ehitamisega, mille tarvis puuroikad olid olemas. lisasime omalt poolt kolm kirkat, millel igalühel sidumiseks küljes kaks kahemeetrist repsujuppi. Siis üks ümmarguselt 15 meetrine 6mm repsujupp, millega punusime  kanderaamile põhja. Ettenähtud 10-ne risti täissaamiseks pidime seda veel lisajupiga pikendama, aga põhiline ajakulu oli seal siiski see, kui mul ei tulnud korduvatel katsetel seasõrg kuidagi välja. Nüüd veel kaks kruusakotti raamile, ning nööridega kinni. Peab tunnistama, et oma sõpra vist nii tugevalt raami külge ei seoks, aga samas pole ükski mu sõber siiamaani veel kahes tükis olnud. Viimase jupina läks raami külge tõsteaas, milleks olime eelnevalt ette valmistanud nelijala. ehk siis topeltaas, millest väljus iga kanderaami nurga jaoks üks köieots. Sõlm kenasti keskele ning otsad nurkadesse kinni. Raam valmis nii umbes 10 minutiga.

Nõlvast üles minek nagu tavaliselt: julgus puu ümber ning neljast nurgast jupi kaupa üles tõstmine. Raami tassimine oli aga seekord raske. Jämedad raami pulgad, täissöönud paksuke kannatanu ning kehv füüsiline vorm. Puhkasime tihti, vahetasime pooli tihti ja aega läks palju, aga tehtud saime. Ühes kohas läbisime ka "mägioja" ning edasine rada tuli läbida märgade jalgadega.

Ootan üles tõstmist

Järgmisena sai tehtud mõned vigastatud tiimiliikme sidumised, peale mida suundusime kanderaami tõstmise juurde. Seekord sai esmakordselt (minu jaoks) kasutatud pikka plokki ehk rull kanderaami küljes ja köis jooksis ülesalla. Nii saab tõsta maksimum pool köiepikkust, kuid pole seda pidevat plokisüsteemi taasi tõmbamist. Samuti olin esimest korda kanderaami saatja. Ilmselt nende kahe asja koosmõjul läks meie raam nõlvast sujuvalt ja kiirelt üles.

Üles tõstmise algus

Järgmisena võtsime ette raami tugiköiel alla laskmise. Mina olin viimane laskuja ehk nägin alumise otsa asju vaid kaugelt, aga pilt oli sujuv. Ja piisavalt kiire, et mingit asjatut passimist sellest aastast nagu ei mäletagi. Laskumine topeltköitel oli aga vaevaline, sest köis oli juba nii palju mööda liiva ja mulda liikunud, et asi ei liikunud enam korralikult shellist läbi.

Kui mina alla jõudsin, oli kanderaam juba pulkadeks lahti ning oli jäänud veel köiskond kokku koguda, nööriga kinni siduda ja jooksuga Tabasalus ära käia. Mererannas esimesed 300m jooksime, siis sai jaks otsa ja kõndisime. Aegajalt pragusid ületades ning libedal jääl uisutades. Kogu aeg pidid otsime optimaalset trajektoori, et ei liiguks libedal jääl ja ei läheks liialt paksu lume sisse ning hoiaks eemale salakavalatest pragudest ning õhukestest kohtadest.
Üleval serva peal vaheldumisi libe jää ja lumepudru. Vaid viimased 300m sai normaalse asfaldi peal sörkida.

Viimase asjana seekord vigastatud tiimiliikme seljas alla laskmine. Kohustuslik element siinkohal topeltköiega topeltkarabiinpidur. Kõige peenem ja elastsem köis oli seekord ainuke variant, mis kahekordsest pidurist kuidagimoodi läbi jooksis. Napilt saime kätte prääniku ehk siis aja alla kolme tunni. Koos trahvidega (peale med trahvi pole aimugi, mille eest) tuli aeg 3:05 mis kindlustas käesoleval hooajal esikoha.

Mõned pildid on klõpsitud minu aparaadiga ja osaliselt tõmmatud siit.

Tulemused  Vaheajad tunduvad kole kahtlased, aga väga ei julge vaielda kah. Väga ebatõenäoline, et meie viimane "jooks" oli 20 min kiirem kui teise koha oma.

Iga sekund loeb

17-18 Märts toimusid järjekordsed kevadised JKA jääronimise võistlused.

Seekordsed kiirusronimise rajad olid tehtud natukene pikemad kui tavaliselt ehk siis keelatud ala, millele pidi ronides ringi peale tegema oli suurem kui tavaliselt. Ja see oli ainult hea. Esiotsa konkurents oli aga sellegipoolest üks tihedamaid, mis senini on olnud.

Esimesel rajal kolm parimat aega 5 sekundi sees, kuid kellelgi ei tulnud ronimine välja ideaalselt. Mul endal takerdus kirka mitu korda nööride vahele, toksimine oli ebaeffektiivne ning alla ronimine liiga väikeste astetega. Millegipärast ei haaranud silmad kiirelt häid kirkakohti ning teravik kraapis mitmel kohal pikalt jääd enne kui kinni jäi.Filmi pealt sooritusi võrreldes oli minu üles jõudmise aeg 15 sekundit nõrgem, kui parimal.
Vähemalt laskumine ning selle peale panemine ja maha võtmine läks hästi. Aeg 2:09 aga ilmselgelt liiga palju. Ideaalaeg sellel rajal ilmselt kuskil 1:55 ligi.

Teisel rajal, mis oli visuaalselt ja aegade põhjal jupi maad pikem, läks mul ronimine juba palju paremini. Iga hoop pidas ning sammud olid paraja pikkusega. Alla ronimisel kirkad õigetesse pesadesse ning ei mingit kriipimist. Vaid ülemisest otsast hakkasin liiga vara alla keerama ning oleks peaaegu keelutsooni sisse läinud. Laskumise sättimisel aga tuli kohe jama sisse. Kirkanöör jäi pahasti teiste asjade vahele, haarav ei installerunud kiirelt ning aeg kulus. Laskumisel ei jooksnud jäik köis kaheksast läbi ning lõpus kiilus üldse kinni.
Maha võtmisel ei saanud haarava karabiini pusast kätte ja pingul köie kaheksast kätte saamine aeglane. Kokkuvõttes eelnevaid ronijaid arvesse võttes siiski hea aeg 2:21

Peale mind aga ronis veel mõni tegelane ning lõpuheitluses langesin kolmandaks. Esimesele kaotasin 3 ja teisele 1 sekundiga.

Tulemused JKA lehel

Gastein 4. päev

Kas nüüd või mitte üldse. Käes oli meie reisi viimase päeva hommik. Kell 4:30 olime voodist väljas ja kolistasime oma varustusega mööda maja ringi. Kiired söögid, mis olime lasknud perenaisel külmkappi valmis panna ning 5:30 olime autos ning enne kuut saime juba hakata mäest üles vantsima.
Kose alla jõudsime juba valges, kuid taevas oli kerges pilvevines, mis andis lootust. Tänaseks teadsime alumise osa kohta täpselt, kuhu paneme baasid ja kuidas ronime. Tunnet oli ja hakkasime pihta.

Esimene jällegi minule ning seekord nati lühemalt, et poleks vaja teha simu ega sattuda dushi alla. Jää oli kuiv ja mõnus ronimine läks ideaalselt.
Teine natuke lühem ja lamedam jupp Peterile. See päädis baasiga nati kõrgemal, kui meie eelmise päeva ürituse esimene jaam. Täpselt järsu (veel järsema)osa alguses.
 Järgmine ehk kose võtmelõik tuli seekord minul ronida ning selle üle oli mul ainult hea meel. Sein ei tundunud väga järsk ja puuride jaoks oli pea igal pool piisavalt head jääd. Vihma ei sadanud, jäätükke ei pudenenud ning väga külm kah ei olnud. Käes olid mul endiselt kindad, mida mõtlesin kasutada ainult liginemisel ehk kokkuvõtvalt oli tunne väga bro. Kogu lõigul oli ainult üks koht, kus ei saanud tugevalt jalgadele toetuda ning nende abil end üles tõugata. Need kaks meetrit tuli siis käte jõuga ronida. Mida ülespoole jõudsin, seda selgemaks sai, et hea jää pole alati igas mõttes hea. Kui on võimalust, siis ikka pannakse ja mida pannakse, seda jääb vähemaks nii ka seekord ning ükshetk avastasin end järsul lõigul vaid nelja puuriga. Viimased julgestuspunktide vahed jäid jälle liiga pikad, aga kuidagimoodi tuli ju hea jaama koha peale jõuda. Lõpupoole oli sein veitsa lihtsam, kuid kirkade jaoks tuli siiski hoolsalt kohti valida. 15m kukkumist ei ole ühesti asendist just väga mõnus ning tuleb teha kõik selleks et seda vältida.

Viimased kaks puuri jällegi jaamaks ning sikutasin teised kah üles. Siinkohal võtsin teadlikult nati rahulikumalt ning paigutasin asjad jaamas käepäraselt. Julgestusjaam keskel, kaks kirkat kummalgi pool, millele hakkasin köisi eraldi peale lappima. Tulemuseks töötav süsteem, millelt lihtne suht vähese ringitõstmisega edasi ronima hakata. Tänu sellisele lähenemisele kulub baasis vähem aega ning pikal trassil liikumine oluliselt kiirem.

Allan hakkas juba hommikurammestusest üle saama ning võttis järgmise jupi. Kallak polnud enam nii püstine, kuid aegajalt tulid ka järsemad lõigud vahele. Järgi ronida igaljuhul oli lihtne. Vaheldumisi käsi ja jalad, teine käsi ja jalad, puur välja ja jälle algusest peale. Baasi jõudes oli soe kenasti sees, võtsin kõikvõimalikku varustust kaasa ning panin kohe edasi viimasele jupile. Siin oli vaid üks vertikaalse loomuga koht ning see oli kohe alguses ning hästi lühike. Hiljem selline WI3 loomuga jää kuni lõpuni. Kui lõpp juba paistis, hakkas ka köis otsa saama ning tegin peaaegu viimasele jäänukile viimaste vööle jäänud puuridega baasi. Edasi polnud enam kuskile minna.

Laskumise tegi Allan ühes kohas nati huvitavamaks, aga muidu selline tavaline abalakovist abalakovisse  tilkumine. Aega ainult kulub 5 laskumise peale hirmsasti.

Autost autoni kulus seekord 10 tundi ehk ronimine toimus kindlasti kiiremini, kui eelmisel korral. Kogu päeva jooksul polnud aga mingit ohutunnet, et ülevalt kukuks jääd või et puurid välja sulaks. Samuti puudus igasugune sarnasus eelmise päeva vesise olekuga. Jää ning ilm olid ideaalsed. Isegi ilmateates lubatud lõunast algav lumesadu oli kuskile kaugemale ära läinud ning meid ei seganud. Ja muidu iga päev meid seganud kaasronijad olid seekord kuskile mujale läinud ning kogu Eisarena oli vaid meie päralt. Igati kordaläinud päev.
Ja ideaalne punkt meie jääronimisreisile.

Gastein 3. päev

Hommikul proovisime varakult valmis olla, et jõuaks päeva jooksul kindlasti oma eesmärgi lõpuni. Eesmärk oli aga loomulikult piirkonna ilmselt kõige ronitum jääkosk. Mordor on 300m pikk WI5 kosk mis esineb ilmselt kõikidel piltidel mis sealkandis tehakse. Igaljuhul on vähemalt piltide pealt vaadates tegemist laia, pika ja järsu jäämassiiviga. Nüüd oli meil plaanis sealt üles saada.

Liginemine oli siin juba klass omaette. Peale poolteist tundi mööda mäenõlva ülespoole trampimist jõudsime jää algusse, kuid olukord polnud kiita. Jälle kord oli meie ees üks kahene tiim, kes sodi alla ajas. Samas aga tundus kosk olema piisavalt lai ja sopiline, et õnnestuks leida turvalised liinid ronimiseks ning kohad julgestamiseks.

Mina alustasin esimese otsaga.  Panin puure ikka korralikult, kuni üks hetk avastasin, et kohani, kuhu tahtsin baasi teha on veel palju minna, aga minul on vaid loetud arv keermestatud torusid vööl. enne ei tahtnud baasi teha, sest ülevalt paistis päike hoolega seinale ning selle tulemusena oli just minu kohal palju alla kukkuvat sodi. Nii siis pressisin ülespoole jättes puuride vahele hirmuäratavalt pikki vahemaid. 5 meetrit enne soovitud baasikohta aga oli köis pingul mis pingul ning edasi ei saanud enam meetritki. Toppisin siis viimased kaks alles hoitud puuri jaamaks ning hakkasin vihma ja jääsajus julgestama.

Kui teised üles said, siis liigutasime baasi selle puuduvad 5 meetrit ülespoole, mille tulemusena lakkas jääsadu, aga dush läks tihedamaks. Oleks tahtnud sealt kähku edasi saada, aga polnud minu kord. Selles baasis sai tilkuva vee all kükitatud tund ja natuke, kuid lohutuseks võib nentida, et Allanil polnud ronides lugu palju parem. Kogu aeg tuli ülevalt vett ja vilet. Kuna õhk oli hoolimata kiirgavast päikesest kogu aega miinuses, siis moodustus kottide ja jopede ja kapuutside ja köite ja kirkade ja üldse kõige varustuse peale mõnus jääkiht. Sõrmed, mis hoolimata kinnaste vahetamisest silmapilkselt märjaks said muutusid jäiseks ning tuimaks. Vahetasime Peteriga mõlemad poole järgi ronimise peal kindaid, kuid soojus ei tulnud sõrmedesse tagasi. Järgmisse baasi jõudes võis ikkagi kinnastest vett välja väänata.

Hindasime seal olles olukorda ning arvates, et minna on veel vähemalt 3 juppi ja kell on miljon, otsustasime seekord mäele järgi anda.
Laskumine polnud põrmugi parem. Läbimärjad, kuid jäised köied pressivad küll kuidagi shellist läbi, kuid kogu see jama läheb paratamatult kinnastesse ning sõrmed on pidevalt jäises vees. Muutsime vähemalt natukene baasi asukohta, et ei peaks uuesti dushi alla minema. Selle asemel riskime ülevalt sadava jääpudiga, mida tolleks hetkeks on juba vähemaks jäänud. Kolmanda laskumise lõpuks on köitest peaagu kogu vesi välja pressitud ning nad tunduvad juba üsna kuivad. Kaaluvad aga sellest hoolimata poole rohkem kui hommikul. Kirkasid silmitsedes on näha ühtlast jääkihti, millest kinni hoides on ütlemata libe tunne.

Kaugemalt ülespoole vaadates ja oma trassi hinnates selgub, et ronida oleks olnud veel vaid 2 köiepikkust ning ülemine ots oli juba lamedam ning lihtsam. Kas me oleks mõistliku ajaga üles jõudnud ning funktsioneerivate sõrmedega alla tagasi jõudnud ei oska öelda, aga pigem karta, kui kahetseda.
Seekord sai tegutsetud 8 tundi, millest kõndimist suts üle veerandi. Edasi ronides oleks läinud vähemalt 10+ tundi.

Alla auto juurde jalutada oli pikk maa ning ligi tükivad igasugu mõtted. Tahes tahtmata tekib pähe idee alustada veel varem ja teha kiirelt ja korralikult ja lõpuni. Ka järgmise päeva pilvine ilmaennustus tundus selle kose ronimiseks sobivam. Õhtu möödus varustuse kuivatamise ja valmis sättimise tähe all. Ootus oli õhus.

Gastein 2. päev

Võtsime Peteriga kahe peale ühe kergelt ligipääsetava kose. Seekord oli ilm kena päikesepaisteline ja lumes olid jäljed ees. 20 min autost ja olimegi ilusti Dreiköningsfall'i all. Peale seda, kui kaks kolmest gruppi olid eest ära liikunud panime ka meie köied külge ja puurid seina.

Esimene köis peterile. Alguse 15m läks ludinal. Siis hakkas venima. Puhkepausid läksid pikemaks ja tihedamaks. Situatsioon päädis kukkumisega mõned meetrid enne järsu osa lõppu. Üks kirka jäi küll imelikult ekspressi otsa, aga õnneks miskit hullu ei juhtunud. Peale puhkust viimane nukk vasakult ringiga ning jaam nuki peale.

Teine köietäis oli kaldenurga poolest  sarnane, kuid olukord totaalselt erinev. Kui alumine ots oli olnud varjus, külma ja nati isegi rabeda jääga, siis siin paistis ere päike ja sein oli täitsa vesine. Olenemata valitud liinist said kindad esimeste meetritega märjaks, kuid õnneks olid soojakraadid ning sõrmed elasid selle üle.

Ronisin kose parempoolsel küljel pannes puure nii tihedalt kui enamvähem tugevat jääd leidsin ning liikusin edasi nii kiirelt, et puurid ei jõuaks kuuma päikese käes soojenedes jääst välja sulada. Poole peal sain ühe väga hea puuri päikse eest varjulisse õnarusse ning üleval pool otsas leidsin natukene lund kaitsekilbi ehitamiseks. Sein ei olnud küll väga pikalt väga järsk, kuid siiski. Samas oli eelnevate päevade turnimine juba põhja alla tekitanud ning tunne hakkab kergelt juba märku andma. Lõpu 10 meetrit väheke laugem ning saigi ennast polti klikkida.

Üleval jaamas istusin sooja päikese käes kivil, vaatasin alla maalilisse orgu ja tõmbasin vaikselt köit sisse. Kui nüüd oleks olnud veel istumismatt ja linnulaul, siis oleks sinna jäänudki. Teispool orgu paistis kutsuvalt suursugune Eisarena. Konkurentsitult parim julgestuskoht kogu reisi vältel.

Laskumisel üllatusi ei juhtunud ning päev tuli lühike nagu arvata oli. Igaks petteks tegime veel skauti Eisarena poole, et järgmiste päevade tarvis täpsed parkimised ja liginemised ära vaadata.

Gastein 1. päev

Hommikul pakkisime Maltatalis oma asjad kokku ning seadsime suuna Bad Gastein-i poole. Juba poolel teel oli ilmastik muutunud lumevaesest ja sügisesest pildist lumiseks ja talviseks. Kuigi meie sihtkohas on maailma hetke kõige raskemaks hinnatud jääkosk, polnud linnapildis mingitki viidet, et siin võiks toimuda jääronimise aktiviteeti. Kõik kohad olid täidetud suusatajate ja laudajatega.

Oma esimese päeva jaoks olime välja valinud midagi lühema liginemisega, kuid me polnud arvestanud suure lumekogusega. Kui parklast väljuv rada veel natukene kandis, siis üle silla edasi liikudes muutus lumi aina sügavamaks ja pehmemaks. Mida nõlvast üles poole sai trügitud, seda raskemaks edasiliikumine muutus.

Meie väljavalitud kosk polnud ilmselt päris see, mida topo järgi soovisime, kuid asus natukene lähemal. Antud oludes oli see suur pluss.
Esimese lihtsama köie või siis õigemini kaks/kolm köit tegime simuna. Kallak oli tagasihoidlik, kuid lume tõttu raske. Minul olid õnneks kahe inimese jäljed juba ees.

Teine köis algas järsema lõiguga, aga edasi oli jällegi lumist ala. Peteri sai mõlema jupiga hästi hakkama.

Viimane lõik, mis langes mulle, oli natukene teistsugune. See algas lumise kallakuga mis pani mahlad hästi tööle ning tegi kindad täielikult märjaks. Lume lõpust aga algas järsem purika osa, mida ilmestas kogu ulatuses õhuke jää. Jää ja kalju vahel lahises pidevalt vesi ning aegajalt tekkisid pealmisse kihti augud, kust oli tagatoas toimuv  ilusti näha.

Kõige hullem oli kogu aeg tühjusse puurida. mingi hetk sattusin peale järsemat juppi ilusa astme peale, kus samas kõrval oli kena paks ja sinine jää. Üle tüki aja sain ühe korraliku puuri paika. Hea tunne kestis täpselt nii kaua, kuni hakkasin edasi liikuma ning täpselt sinna, kus ma seisin tekkis üks ilmatu suur auk.  Kui oleksin seal 30 sekundit varem tormakamalt trampinud, oleksin kukkunud kalju ja jää vahele vesisesse tühimikku. Paar meetrit langemist oleks olnud kindlustatud. Minu õnneks aga lisaks korralikule puurile ka veel  kirkad ning jalad seinal. hiilisin siis august mööda ja õhukest jääseina pidi üles.
Päris jää üleval oli loomulikult näha, kuidas vesi paksu lume alt tuli ja sügavikku kadus. Viimane lõik enne korralikku baasi oli paksu lume all olev pinnas ja kalju. Päris lame ei olnud ja julgusest jäi puudu. Leidsin selle paksu lume alt ühe peenikese vitsa nöol, millele lindi ümber toppisin. Õnneks seda kukkudes ei testinud. Viimased 10-15m olin köie otsa lõppemise tõttu roninud simuna.

Allaminek oli sama raske kui üles tulek. Paks lumi ja krussis köied. Ja kuna tegmist oli suht harva ronitava kosega, siis laskumisaasasid pidi ise ehitama. viimane laskumine jäi 10m liiga lühikeseks. Ronisime, aga sealt oleks võinud täitsa vabalt ka otse alla paksu lume sisse hüpata...

Hoolimata pealtnäha lihtsast rajast kulus kogu ürituse peale 6 tundi. Kõige hullem on asja juures aga see, et me ei tea tänaseni, mis koske me ronisime. Võib aga arvata, et seal ronimist oleks pidanud silla juures oleva sildi sõnul üldsegi vältima.

Maltatal 3. päev

Autosõidul koskede poole sai lõplikult otsustatud, et Kathedral paistab natukene liiga purikaline ning hetkel pole meie seltskonnas kedagi, kes tahaks seda pikka vertikaalset osa ees ronida. Seega jäi valikusse eelmisel päeval ronimata jäänud Wintasun. Nagu ikka tavaks saanud, siis enne meid oli köiskond peal ning ülalt pudenev jääpudi määras osaliselt meie trajektoori.

Esimene köis Peterile ja alt vaadates tundus kõik okeilt minevat. Baas paremal pool järsema osa all. Profiil selline lamedam  ühe pisikese järsema nukiga.

Teine jupp jäi minu kanda. Kuna vasak serv, kus oli palju taskuid ja valmis toksitud astmeid, tundus pideva ülalt tuleva jäärahe tõttu ohtlikuna, sai liigutud paremalt. Siit oli minek oluliselt järsem ning puutumatu jää tõttu toimetamist rohkem. Sealgi aga oli valikuid. Kas purikaline, aga jalgadele loomulikke toetuspunkte pakkuv või tugeva jääga aga siledam liin. Proovisin alguses esimest varianti, kuid kirkad ei tahtnud hästi kinni jääda ja tuli palju taguda. Taganesin nati ning teist varianti proovides oli edenemine parem. Õnnestus leida head kirkaasetused ja mõne puuriga saigi raskest kohast üle. Olin selle järsu koha peal väga kaua, sest mõtteülesanne "Kuidas saada lihtsalt üles?" ei tahnud kuidagi lahenduda. Õnneks olen suutnud nati omandada (ja meelde tuletada) seinal puhkamise tehnikat. Edasine oli juba lamedam "põõsa" alt ning kitsast kuluaarist läbi ronimine. Viimast tegin nii kiirelt kui võimalik, et jällegi ülalt tuleva jääga mitte pihta saada.

Viimane köis jäi Allanile. Alt vaadates paistis positiivse seinana, kuid järgi ronides oli keskel ka vertikaalset osa, mis ei tundunudki ülemäära lihtne. Ülaköies muidugi polnud pilt enam nii jube, kui kaks päeva tagasi. Siinkohal juhtus selline asi, et Peteri kirka rihm otsustas ennast omapäi lahti haakida ning samal ajal otsustas kirka käest lahti minna ning sügavikku kukkuda. Pingsa jälgimise peale jäi teine pidama tükk maad allpool meeter enne järgmisest järsakust alla langemist. Laskudes saime selle kenasti kätte.

Kuna alustasime see päev sihilikult hiljem, siis rohkemat midagi teha ei jõudnud. Samas oli ka puhata vaja ning järgmise päeva kolimise jaoks asjad ja mõtted valmis sättida.

Maltatal 2. päev

Superfeucht esimene köis

Otsustasime võtta sihiks superfeuch WI4  Pikk ja väsitav tõus kose alla nõudis väheke hingetõmbamist, aga niikuinii pidi sutsu ootama, sest palju köiskondi oli ronimas ning jääd pudenes pidevalt ja üpris ohtlikult. Nati olukorda jälginuna valisime liini ning Allan alustas esimse köiega. 75-80 kraadine astmeline sein kulges viperusteta. Massipsühhoosist ajendatuna sai baas küll liiga madalale, aga köie järgi sikutamine olla järsku väga vaevaliseks muutunud.

Teise köiega pani minema Peteri ning see oli vähe lamedam jupp kuni järsu osa jalamini. Parem ja ühtlasi lihtsam pool oli mitme grupi poolt juba hõivatud, seega võtsime vasaku. Kirjade järgi WI5 jupp langes seekord minu saagiks. Üritasin pidevalt jälgida jalgade paigutust ning tasakaalu. Niimoodi liikudes sai puurid paika ning vaikselt ülespoole liikudes ka raskest kohast üles. Purika taha sai pika lindiga puur ning siis järgmisele jupile. Veel mõned meetrid püstist seina ning ülejäänud juba lihtsam jää. hinnanguliselt päris nii raske ei olnud nagu pageritel, aga altjulgestuses järsu jää ronimist tuletas meelde küll. Päris õiget tunnet ikka veel pole, kõik käib natukene ebalevalt.

Köieots on praos
kapitaalselt kinni

Viimast laskumist tehes õnnestus köis ühte prakku totaalselt kinni tõmmata. Täieti arusaamatu, et köieots saab niimoodi kinni jääda. Polnud sõlme ega midagi. Sõbralikud kaasronijad, kes just esimesel köiel tegutsesid aitasid otsa lahti. See päästis meid endid esimest juppi uuesti tegemast.

Gamseck esimene köis

Kuna aega tundus olema, siis otsutasime teise kose veel teha. Selleks aga tuli kõigepealt alla vantsida ning siis uuesti natuke kõrvalt üles. Kõva nõlvatrenn tuli päeva peale kokku. Kuna esmase valiku peale hakkasid just ronijad minema, siis sai seekordseks sihtmärgitks Gamseck.
Selle kose ronimise põhirõhk oli allalangeva jää eest peitumine. Esimesel köiel pidi Peteri liikuma parempoolset õhukest jääd mööda ja purikate alust nõlva mööda.

Gamseck teise köie ülemine pool
ja edasine laugem osa

Teine köis tuli minul teha ning see kujutas endast nii 80-85 kraadist umb 5m laiust seina. Kuna paremal serval, kus oli normaalsema paksusega jää, juba ronis üks paar, tuli minul terve naha huvides püsida vasakul pool. Kogu see köis oli hirmus. Mitte füüsiliselt raske ega ülemäära keeruline, aga puuri polnud õhukese jää tõttu kuskile keerata ning see mõjutab isegi kindla ronimise puhul tahes tahtmata kogu sooritust. Vaatasin seal julgestuse tegemise mõtetega nii kõrval asuvaid okkalisi põõsaid kui ka mõningaid purikaid, aga kasutamiseni ei jõudnud. Ikka ja jälle ronisin veel pool meetrit kõrgemale, et seal paistab natukene paksem jää olevat. Eks mõned korralikud puurid sain kah paika, aga paljud jäid küsitavaks.  Üles jõudes olin läbi nii seest kui väljast ning jaama poltide pärast kahe teise tiimiga kisma löömise asemel ehitasin rahulikult kõrvale puuridest oma baasi.

Edasine paistis lihsam ja korralik jää nati rohkem, kui köie pikkuse jagu. Leppisime kokku, et Allan läheb ja me lihtsalt järgneme, kui köis otsa saab. Lõpuks ronisime simuna rohkem kui kaks köiepikkust, mille käigus mina suutsin ajutiselt kaotada oma shelli, eesronija järjekordselt oma lõua katki teha ning sääremarjad täiesti pakuks ronida. Jää oli seal paks ja väga hea. Ühes kohas külm ja kõva nagu klaas, teises kohas voolava vee tõttu plastne nagu savi. Üles jõudsime veel valges, aga juba esimesel laskumisel hakkas hämarduma.

Kolmanda laskumise lõpus suutis Allan kohmitsedes oma pealambi alla visata (see kõige järsem koht) ning kui alla tõmmatava köie ots meist hooga mööda tuhises pani see laksaki vastu minu kuppu(kiivrit) ning otseloomulikult arvas seal küljes olev lamp selle peale paremaks tööleping lõpetada. Nüüd jäi meil kolme peale üks lamp. Kaks esimest laskusid tähistaeva valguses, viimane kontrollis kõik üle ja tuli viimasena. Järgmise baasi lähedusest lumest tuli õnneks välja ka enne alla pudenenud lamp, kuid valgust ta enam tol õhtul näidata ei tahtnud. Viimane laskumine sama skeemi alusel ning oligi jäänud vaid nõlvast alla auto juurde jalutamine. See muidugi võttis puuduliku valguse tõttu nati rohkem aega.

Tagasi auto juures olime peale 9 tundi rassimist kuskil 19 paiku. Kamba peale kaasas olev liiter teed oli otsa saanud juba mõnd aega tagasi.

Maltatal 1. päev

Kui kõht täis ja varustus kotti topitud, sõitsime tava tee lõppu parklasse ja hakkasime astuma. Ei teadnud väga kuhu minna ja kui otse tee kõrvale jäi silmnähtavalat lihtne kosk Melnikfall, tegime plaani. Võtsime selle soojenduseks kavasse. Esimese köie silkasin üles. Päike paistis, palav ja märg. Ülevalpool läks veelgi laugemaks ja otsustasime sellega piirduda. Soojenduseks piisas küll.




Ülevalt paistis aga teispool orgu päikse eest varjul olev kena jää ning sinnapoole ka sammud seadsime.

risti-rästi köiskonnad esimesel köiel

Piltide ja asukoha järgi peaks selle asja nimi olema Aluhol, aga pagan seda täpselt teab. Igaljuhul oli sinna omajagu mäest üles rühkimist. Kui meie kohale jõudsime oli seal ees juba 3 köiskonda. Üks kahene esimeses jaamas ja kaks kolmest esimesel köiel tegutsemas. Panime kah kiirelt asjad valmis ja Peteri alustas. Esimene köis selline ühtlase kaldega WI3. Jaam uppi kukkunud puu küljes teiste köiskondade baasidest eemal ja suts kõrgemal. Teise kõige äkilisema köie sai Allan. Trass vasakpoolset järsemat haru pidi külges edukalt, ainult üks tibin segas meie eesronijat oma positsiooni ja puuriküsimisega. Üldse oli nelja köiskonna kosele mahutamisega hulga tegemist. Köied jooksid igalt poolt risti-rästi ning kord pidi alt pugema, kord üle astuma. Hea et ise sõlme ei läinud. Jääd ikka langes, aga suuri tükke õnneks ei tulnud. Seda juppi järgi ronides oli kõhklev tunne, et mis ma ise seal järsu koha peal teinud oleksin. Ei olnud veel päris õiget tunnet sees.

Tibin trügis täpselt Allani alla. Normaalne...

Kolmas köis oli minu ning kulges suht okeilt. Siin polnud enam muret ülalt kukkuva jää suhtes, sest meie tempo oli nõrgemad maha raputanud ning vaid üks kahene seltskond ronis sama juppi vähe kõrvalt. Ülemine pool köiest oli selline 80 kraadine ühtlane kallak korraliku jääga. Algus oli kartlik, aga tunne hakkas vaikselt tulema. Lõpus veel purika peal paar huvitavamat liigutust ning oligi tipp käes.

Viimane köiepikkus

Enne pimeduse saabumist käisime veel teed mööda edasi sõites kaugemaid koskesid vaatamas ja tulevate päevade sihtmärke valimas. Silma hakkasid paar ilusamat asja, mis järgmiste päevade plaanidesse kenasti sisse mahtusid.

Hiljem puuridele korke peale toppides oli viimaseid ühe võrra rohkem ehk siis kuskile oli jäänud üks puurike. Kuhu ja millal on siiamaani mõistatuseks. Kui keegi leiab kollase BD puuri jutuks olnud koskedelt, siis palju õnne.

Muideks ööbisime sellises kohas nagu Gästehaus Hubertus, mille keldris oli lisaks kuivatusruumile ka töökoda koos varustuse laenutusega. Ja laenutus oli majutuse kasutajatele täiesti tasuta. Kasutasin võimalust ja vinnasin sealt kolmeks päevaks ühed Charlet moseri M10-ned endale jalgade otsa. Austri-Alpini kõverikke kirkasid oleks kah saanud proovida, aga mulle sobivat varianti tera nurga ja varre kuju osas ei olnud. Põhjusmõtteliselt oli seal kõik asjad olemas. Võta vaid oma saapad ja riided, ülejäänu vajaliku saab kohapealt.