Ühtede jalavarjude saaga

Ostsin tossud.
Kõik oli korras, kuni juba esimesel nädalal tekkis(ilmus) ühe tossu nina peale auk. Otse õmbluse kõrvale.
No viisin esimesel võimalus ehk siis umbes nädala pärast poodi (ei satu enam kesklinna kohe kuidagi).
Üllatusin, kui asi lõppes sellega, et mina pidin täitma mingi nõudepaberi ja jalavarjud saadeti ekspertiisi. Standardprotseduur, ooteaeg 2 nädalat.
poolteist nädalat hiljem sain kõne, et võin parandatud tossudele järgi tulla.
Umbes nädal aega hiljem sain lõpuks kesklinna kanti ja ka tossudele järgi.
Kohe karbist välja võttes hakkas silma, et parandus oli tehtud õmmeldes ja seda täiesti valet värvi niidiga. Mitte sellist värvi, nagu olid ülejäänud õmblused ega ka mitte sellist värvi, nagu oli pealisnahk.
Lisaks selgus lähemal uurimisel, et see tehtud õmblus hargnes. Ehk siis põhimõtteliselt parandamata; vaid pealisnahk oli õmblusnõelaga auklikuks torgitud. Seletuskirjas oli märgitud, et tossud on kasutaja poolt eeltöötlemata ja liiga laia jala või ebastandardsete varvastega
Pood ise neid ei parandanud ja suunati maaletooja poole. Helistasin kohe.
Loomulikult kostus sealt poolt, et miks te küll rahul ei ole. Kui mina välja saatsin, siis oli küll kõik korras. Ainukese variandina pakuti, et saatku uuesti ekspertiisi, vaadatakse uuesti üle, kas ikka on nii hull.
Tegin uue nõude ja saatsin tagasi.
Lausa paari päeva pärast sain kõne, et jah oleme nõus antud paari uute vastu välja vahetama, AGA need on ju nii räpased ja mustad ja mudased ja ... , et te peate need enne ära pesema.
Leppisin siis kokku, et tulen läbi ja võtan kaasa ja puhastan ära ja viin tagasi ja saan uued.
Läksin esimesel võimalusel (nädala jooksul) järgi.
Mu mälu ei petnud ja tossud olid peaaegu et puhtad. Tõmbasin märja rätikuga üle talla ja urgitsesin sutsuke mustri vahel. Ei midagi enamat.
Esimesel võimalusel (pool nädalat) viisin tagasi. Siis mõõdeti mu jalga ja selgus, et tossud on minu jala jaoks liiga kitsad. Õnneks sain ikakgi oma uue paari kätte ja tulin tulema.
Loodetavasti ei pea sinna enam kunagi tagasi minema.
Mõtlen seda tõsiselt ja poes üritan nüüd seda brändi vältida.

tore päikesepaisteline lõuna võpsikus

Astangule ei pääsenud ligi.
Panime Tabasallu. Tegelt mitte päris sinna, aga lähistele.
Seal kõigepealt kirkadega mõned läbimõeldud liigutused ja sopstigi oli negatiivne pragu alistatud. Teisel korral võtsin prao kõrvalt ja sattusin ajutise kirkaasetuskohtade puudumise tõttu sutsuke hämmeldusse. Hämmeldusin seal seina peal kuni näpud töntsid ja pransatasin köide.

Järgmisena proovisime ilma kirkadeta. Inimkäe poolt aastaid puutumatu sein oli loomulikult pudine ja silmad kohe kivipuru täis. Ja ega siis käed kah sellise sodi sees ei püsi. mitmenda korra peale hakkasid juba paremad käe ja jalahaarded välja kujunema ja meelde jääma ja jõudsin poole seina peale. Siin aga vedas tehnika ja jaks alt ja oligi kaputt.

Jäi üle veel üles zumaaritada ja tagasi tööle vurada. Aga kättemaks seinale tuleb tuleb kindlasti magus.

Kust tuleb mustikamoos

Olen nüüd mõned korrad rattaasõidul kasutanud mingeid õhukesi töökindaid, mis ma talvel ronimise jaoks ostsin. Ronimiseks on need aga sutsuke liiga lohvad. Esimene kord, kui peale sõitu käe kindast välja võtsin oli tunne nagu oleks päev otsa mustikaid korjanud. Peopesad olid täiesti lillad ja pesus niisama lihtsalt puhtaks ei läinud. Nüüd on iga kord toon karvavõrra heledam, kuid mustikamoosi isu tuleb iga sõidu järgselt ikkagi peale. Hmm... ja pannkooki võiks siis juba kah olla.

Ilmselt oleks pidanud enne kasutamist pesumasinast läbi laskma, aga siis ilmselt oleks teised riided kah kõik lillat värvi. Kindad ise on tegelikult sinise-mustaga.
Aga oma 25 kroonise hinnaga on väga head kindad eriti just oma õhukese tugeva/haarduva tehisnahast peopesa ja parajalt veniva pealise ja mugava randmekinnituse poolest. Tavaliselt on seda tüüpi töökindad paksemad(palavamad) ja hind kuskil 50 krooni ringis. Spets rattakindad aga seal 300 ja ülespoole. Ja mustikakoosi isu nad kah ei tekita :)

xDream - Klooga

Ahjaa, xdream oli ju kah vahepeal.
Tegelt on lugu nii, et meil läks väga-väga kehvalt ja pikka juttu ei olegi tahtmist heietada. Tiimid, mis igal teisel päeval oleks meie taga, olid seekord eespool, aga eks me proovime endid parandada.

Kanuu oli veel enamvähem, kuigi 4-nda punktiga sabistasin ikka pikalt.
Jooksu esimese punktiga aga panime võssa. Ja lausa sellisesse, mida polnud kaardil märgitud. Totaalne aju kinni jooksmine. Tulemuseks jäime ilma trügimisest B-rajaga ühises punktis, sest hilinesime sinna pool tundi.
Edasine oli vaid kehva vigade parandus, sest kaugust ei osanud hinnata (+5 min), rattaralli tuli ülimalt ebalevalt, takistusraja alguses jäi ühel liikmel komposteerimata ja ta tegi koos komposteerimisega raja uuesti läbi. Mere ääres sõitsime mingit liivast rada mööda, ratastega astangust üles minekuks valisime alguses täiesti vale koha ja kirves ei tahtnud paku sisse minna.
Hästi läks vaid kivide ladumine (5-6 tellist) ja enamvähem köiega veetornist laskumine (seda me ju enne harjutasime). Coastaleering või mis ta nimi nüüd oligi läks kah normaalselt, aga mitte säravalt nagu oleks tahtnud. Mulle tegelikult meeldib väga mööda rannikukive kalpsata, kuid selleks hetkeks oli toss juba suhteliselt väljas. Silmad ja mõte jõudsid küll haarata, et kuhu jalad peavad minema, aga ...

Ja tagatipuks selgus hiljem, et olime sootuks unustanud 5 minuti reegli ning ühes punktis oli ühe pulgaga märke tegemine ebaõnnestunud. Tulemuseks veelgi kolinal tahapoole langemine.
Ja järgmisel osavõistlusel panen pulga paelapikendusega sõrme külge, sest mul kohe kuidagi ei õnnestunud ilma tiimikaaslaste abita neid punkte normaalselt märkida (kolme käe süsteem krt.)

Uue voki kõrvalmõjud

Oma uue rattaga teen ma vähem trenni. Näiteks eile tegin tervelt 10 min vähem kui vana rattaga. Ja seda täpselt sama 32km pikkuse raja peal enamvähem sama intensiivsusega sõites.
Kurb.
Aga samas peab ikka veel pingsalt mõtlema, et mis pidi tuleb käike vahetada, et kergemaks läheks ja mismoodi näppe liigutama, et sirgel maal kiiremini edasi saaks. alatasa panen valetpidi. Kui sellest üle saan teen ilmselt veel minuti paari jagu vähem trenni.
Aga sadul on "õnneks" täpselt samasugune kitsekas nagu vanal. Lausa kurvaks teeb, et vahepeal sain ka üht sobivamat proovida. Minu õnnetuseks oli aga see ainuke jubin rattal, mis praeguse mudeli võrdluses parem. Kuidas küll poest sadulat ostetakse? Et võtad 10 erinevat ja siis viid peale testperioodi 9 tükki tagasi?
Praegu igaljuhul väga ratta selga istuda ei taha. Väntan võimalusel püsti.

Tegime, aga mitte päris ära.

Hommikul varakult lapsed voodist välja pekstud, nati toitu suhu topitud, riidesse pakitud ning autosse meelitatud sai nad lõpuks poe parklas vanaemale üle antud.
Ja jõudsimegi täpselt õigeks ajaks lipupunkti (Loo asub nüüdsest vist Rae vallas). Igaljuhul järgnev tunnike möödus nii, et ei toimunudki suurt midagi, sest üks inimene jagas vaid kaarte ja infot ja prügikotte ja suure pinnimise peale saime teada, et meie peaks hoopis Jürisse minema ja sealt on ehk lootust ka prügikotte saada, kuhu metsa all leiduv staff toppida. Hiljem kuulsin, et see lipupunktis uimerdamine oli veel mitmeid sisutuid tunde kestnud. Suht jama, kui oled tulnud midagi ära tegema ning siis lihtsalt passi ja köö aega surnuks, sest keegi pole võimeline sulle järge kätte näitama.
Panime siis Jüri poole ajama ja kohale jõudes oli seis trööstitu. Saime sealt veel mõningad kotid, kuhu saaks olmejäätmeid panna. No igaljuhul panime oma prügihunniku poole minema ja peale mõningat ekslemist saabusime kohta, kus oli tee äärde lugematul hulgal autosid pargitud ja inimesi loomulikult veelgi rohkem.
Ma pole kindel, kas läksime ikka päris õiget hunnikut koristama, aga suhteliselt lähedale.
No kaasa võideldud kotid said kohe täis. Siis edasi sai suuremõõtmelisi asju konteinerisse tassitud ja siis mingi hetk sai terve tiki treiler auto tuuleklaase täis laotud ja siis kümmekond mitmekümneliitrist õli/masuudi/tökati kanistrit tee äärde sikutatud. Seda siis teeotsa esimese 30m ulatuses. Edasi sai suurema seltskonnaga koos paar konteinerit kiiruga sodi täis loobitud ning oligi varsti aeg niikaugel, et peaks vähe keha kinnitama. Kõne koordinaatorile andis kinnitust, et veel jõuame enne toitlustamise lõppu kohale.
Kohapeal (no ikka pika autosõidu järel) selgus, et toit on otsas ja tehke mis tahate. Selle peale tahtsime poodi minna ja pelmeene osta. Õnneks oli minu pesa vaid 5 min kaugusel ja seal me siis jõuvarusid taastasimegi.
Ja siis olime tublid ja läksime samasse kohta tagasi prügi hävitama. Selleks hetkeks oli tee ääres vaid mõni üksik auto, teeotsas paar tühja konteinerit, aga juba pakendatud prügi asus teeotsast tubli 100-200m kaugusel ning see tassimine oleks suht mõttetu olnud.
Korra tuli veel üks tühja konteineriga auto, mis õigesse kohta paigutatuna 10 minutiga täis sai.
Muidu aga tegelesime seal vaid rehvide autokasti loopimisega. Peaaegu et non-stop. Kuni tööpäeva lõpuni st. sest edasi enam kastiautod ei liikunud ja mis meilgi enam teha.
Nii siis jäigi vaid nukralt vaadata, kuidas väikene metsatee mõlemalt poolt paksult rehvidega palistatud ja metsaalune tuugalt prahti täis jäi.
Keegi mainis midagi suvisest maleva külaskäigust, aga tol hetkel tundus see kaunis kahtlane. Ainuke lootus oli, et mujal eestimaa pinnal kulges see koristuspäev ehk paremini, kui minu kokkupuutepunktides. Hiljem sain teada, et nii hull olukord kui meil seal Väo karjääri taga oli olnud veel kuskil harkus ja siis loomulikult ülgasel. Ise arvan, metsas käimiste järgi, et eks ikka mõnel pool mujal kah.
Aga hoolimata väga poolikust lõpptulemusest oli kasu ikkagi. Selles pole kahtlustki.

Kas või juba isiklikult tasandilt vaadates, et tiimi kokku panemisel lubasin ürituse järgselt õlut ja sauna. Sooja õlut ju keegi ei taha, vot selle pärast olin sunnitud endale keldri kaevama. Esialgu küll väikese ja ajutise, kuid kuna asi end täiega õigustab, siis nüüd tean juba millise tulevikus teen.
Ja kuna saun ilma lavata on peaaegu sama hull kui soe õlu, siis ööl enne 3-ndat maid saagisin ja kruvisin ma lõpuks ometi selle kauaoodatud lavakonstruktsiooni kokku. Lavalauad sai tegelikult lõplikult kinnitatud alles peale saunaahju tule tegemist, aga sellest pole hullu, kui õlu ikka külm on :)