Gastein 3. päev

Hommikul proovisime varakult valmis olla, et jõuaks päeva jooksul kindlasti oma eesmärgi lõpuni. Eesmärk oli aga loomulikult piirkonna ilmselt kõige ronitum jääkosk. Mordor on 300m pikk WI5 kosk mis esineb ilmselt kõikidel piltidel mis sealkandis tehakse. Igaljuhul on vähemalt piltide pealt vaadates tegemist laia, pika ja järsu jäämassiiviga. Nüüd oli meil plaanis sealt üles saada.

Liginemine oli siin juba klass omaette. Peale poolteist tundi mööda mäenõlva ülespoole trampimist jõudsime jää algusse, kuid olukord polnud kiita. Jälle kord oli meie ees üks kahene tiim, kes sodi alla ajas. Samas aga tundus kosk olema piisavalt lai ja sopiline, et õnnestuks leida turvalised liinid ronimiseks ning kohad julgestamiseks.

Mina alustasin esimese otsaga.  Panin puure ikka korralikult, kuni üks hetk avastasin, et kohani, kuhu tahtsin baasi teha on veel palju minna, aga minul on vaid loetud arv keermestatud torusid vööl. enne ei tahtnud baasi teha, sest ülevalt paistis päike hoolega seinale ning selle tulemusena oli just minu kohal palju alla kukkuvat sodi. Nii siis pressisin ülespoole jättes puuride vahele hirmuäratavalt pikki vahemaid. 5 meetrit enne soovitud baasikohta aga oli köis pingul mis pingul ning edasi ei saanud enam meetritki. Toppisin siis viimased kaks alles hoitud puuri jaamaks ning hakkasin vihma ja jääsajus julgestama.

Kui teised üles said, siis liigutasime baasi selle puuduvad 5 meetrit ülespoole, mille tulemusena lakkas jääsadu, aga dush läks tihedamaks. Oleks tahtnud sealt kähku edasi saada, aga polnud minu kord. Selles baasis sai tilkuva vee all kükitatud tund ja natuke, kuid lohutuseks võib nentida, et Allanil polnud ronides lugu palju parem. Kogu aeg tuli ülevalt vett ja vilet. Kuna õhk oli hoolimata kiirgavast päikesest kogu aega miinuses, siis moodustus kottide ja jopede ja kapuutside ja köite ja kirkade ja üldse kõige varustuse peale mõnus jääkiht. Sõrmed, mis hoolimata kinnaste vahetamisest silmapilkselt märjaks said muutusid jäiseks ning tuimaks. Vahetasime Peteriga mõlemad poole järgi ronimise peal kindaid, kuid soojus ei tulnud sõrmedesse tagasi. Järgmisse baasi jõudes võis ikkagi kinnastest vett välja väänata.

Hindasime seal olles olukorda ning arvates, et minna on veel vähemalt 3 juppi ja kell on miljon, otsustasime seekord mäele järgi anda.
Laskumine polnud põrmugi parem. Läbimärjad, kuid jäised köied pressivad küll kuidagi shellist läbi, kuid kogu see jama läheb paratamatult kinnastesse ning sõrmed on pidevalt jäises vees. Muutsime vähemalt natukene baasi asukohta, et ei peaks uuesti dushi alla minema. Selle asemel riskime ülevalt sadava jääpudiga, mida tolleks hetkeks on juba vähemaks jäänud. Kolmanda laskumise lõpuks on köitest peaagu kogu vesi välja pressitud ning nad tunduvad juba üsna kuivad. Kaaluvad aga sellest hoolimata poole rohkem kui hommikul. Kirkasid silmitsedes on näha ühtlast jääkihti, millest kinni hoides on ütlemata libe tunne.

Kaugemalt ülespoole vaadates ja oma trassi hinnates selgub, et ronida oleks olnud veel vaid 2 köiepikkust ning ülemine ots oli juba lamedam ning lihtsam. Kas me oleks mõistliku ajaga üles jõudnud ning funktsioneerivate sõrmedega alla tagasi jõudnud ei oska öelda, aga pigem karta, kui kahetseda.
Seekord sai tegutsetud 8 tundi, millest kõndimist suts üle veerandi. Edasi ronides oleks läinud vähemalt 10+ tundi.

Alla auto juurde jalutada oli pikk maa ning ligi tükivad igasugu mõtted. Tahes tahtmata tekib pähe idee alustada veel varem ja teha kiirelt ja korralikult ja lõpuni. Ka järgmise päeva pilvine ilmaennustus tundus selle kose ronimiseks sobivam. Õhtu möödus varustuse kuivatamise ja valmis sättimise tähe all. Ootus oli õhus.

Gastein 2. päev

Võtsime Peteriga kahe peale ühe kergelt ligipääsetava kose. Seekord oli ilm kena päikesepaisteline ja lumes olid jäljed ees. 20 min autost ja olimegi ilusti Dreiköningsfall'i all. Peale seda, kui kaks kolmest gruppi olid eest ära liikunud panime ka meie köied külge ja puurid seina.

Esimene köis peterile. Alguse 15m läks ludinal. Siis hakkas venima. Puhkepausid läksid pikemaks ja tihedamaks. Situatsioon päädis kukkumisega mõned meetrid enne järsu osa lõppu. Üks kirka jäi küll imelikult ekspressi otsa, aga õnneks miskit hullu ei juhtunud. Peale puhkust viimane nukk vasakult ringiga ning jaam nuki peale.

Teine köietäis oli kaldenurga poolest  sarnane, kuid olukord totaalselt erinev. Kui alumine ots oli olnud varjus, külma ja nati isegi rabeda jääga, siis siin paistis ere päike ja sein oli täitsa vesine. Olenemata valitud liinist said kindad esimeste meetritega märjaks, kuid õnneks olid soojakraadid ning sõrmed elasid selle üle.

Ronisin kose parempoolsel küljel pannes puure nii tihedalt kui enamvähem tugevat jääd leidsin ning liikusin edasi nii kiirelt, et puurid ei jõuaks kuuma päikese käes soojenedes jääst välja sulada. Poole peal sain ühe väga hea puuri päikse eest varjulisse õnarusse ning üleval pool otsas leidsin natukene lund kaitsekilbi ehitamiseks. Sein ei olnud küll väga pikalt väga järsk, kuid siiski. Samas oli eelnevate päevade turnimine juba põhja alla tekitanud ning tunne hakkab kergelt juba märku andma. Lõpu 10 meetrit väheke laugem ning saigi ennast polti klikkida.

Üleval jaamas istusin sooja päikese käes kivil, vaatasin alla maalilisse orgu ja tõmbasin vaikselt köit sisse. Kui nüüd oleks olnud veel istumismatt ja linnulaul, siis oleks sinna jäänudki. Teispool orgu paistis kutsuvalt suursugune Eisarena. Konkurentsitult parim julgestuskoht kogu reisi vältel.

Laskumisel üllatusi ei juhtunud ning päev tuli lühike nagu arvata oli. Igaks petteks tegime veel skauti Eisarena poole, et järgmiste päevade tarvis täpsed parkimised ja liginemised ära vaadata.

Gastein 1. päev

Hommikul pakkisime Maltatalis oma asjad kokku ning seadsime suuna Bad Gastein-i poole. Juba poolel teel oli ilmastik muutunud lumevaesest ja sügisesest pildist lumiseks ja talviseks. Kuigi meie sihtkohas on maailma hetke kõige raskemaks hinnatud jääkosk, polnud linnapildis mingitki viidet, et siin võiks toimuda jääronimise aktiviteeti. Kõik kohad olid täidetud suusatajate ja laudajatega.

Oma esimese päeva jaoks olime välja valinud midagi lühema liginemisega, kuid me polnud arvestanud suure lumekogusega. Kui parklast väljuv rada veel natukene kandis, siis üle silla edasi liikudes muutus lumi aina sügavamaks ja pehmemaks. Mida nõlvast üles poole sai trügitud, seda raskemaks edasiliikumine muutus.

Meie väljavalitud kosk polnud ilmselt päris see, mida topo järgi soovisime, kuid asus natukene lähemal. Antud oludes oli see suur pluss.
Esimese lihtsama köie või siis õigemini kaks/kolm köit tegime simuna. Kallak oli tagasihoidlik, kuid lume tõttu raske. Minul olid õnneks kahe inimese jäljed juba ees.

Teine köis algas järsema lõiguga, aga edasi oli jällegi lumist ala. Peteri sai mõlema jupiga hästi hakkama.

Viimane lõik, mis langes mulle, oli natukene teistsugune. See algas lumise kallakuga mis pani mahlad hästi tööle ning tegi kindad täielikult märjaks. Lume lõpust aga algas järsem purika osa, mida ilmestas kogu ulatuses õhuke jää. Jää ja kalju vahel lahises pidevalt vesi ning aegajalt tekkisid pealmisse kihti augud, kust oli tagatoas toimuv  ilusti näha.

Kõige hullem oli kogu aeg tühjusse puurida. mingi hetk sattusin peale järsemat juppi ilusa astme peale, kus samas kõrval oli kena paks ja sinine jää. Üle tüki aja sain ühe korraliku puuri paika. Hea tunne kestis täpselt nii kaua, kuni hakkasin edasi liikuma ning täpselt sinna, kus ma seisin tekkis üks ilmatu suur auk.  Kui oleksin seal 30 sekundit varem tormakamalt trampinud, oleksin kukkunud kalju ja jää vahele vesisesse tühimikku. Paar meetrit langemist oleks olnud kindlustatud. Minu õnneks aga lisaks korralikule puurile ka veel  kirkad ning jalad seinal. hiilisin siis august mööda ja õhukest jääseina pidi üles.
Päris jää üleval oli loomulikult näha, kuidas vesi paksu lume alt tuli ja sügavikku kadus. Viimane lõik enne korralikku baasi oli paksu lume all olev pinnas ja kalju. Päris lame ei olnud ja julgusest jäi puudu. Leidsin selle paksu lume alt ühe peenikese vitsa nöol, millele lindi ümber toppisin. Õnneks seda kukkudes ei testinud. Viimased 10-15m olin köie otsa lõppemise tõttu roninud simuna.

Allaminek oli sama raske kui üles tulek. Paks lumi ja krussis köied. Ja kuna tegmist oli suht harva ronitava kosega, siis laskumisaasasid pidi ise ehitama. viimane laskumine jäi 10m liiga lühikeseks. Ronisime, aga sealt oleks võinud täitsa vabalt ka otse alla paksu lume sisse hüpata...

Hoolimata pealtnäha lihtsast rajast kulus kogu ürituse peale 6 tundi. Kõige hullem on asja juures aga see, et me ei tea tänaseni, mis koske me ronisime. Võib aga arvata, et seal ronimist oleks pidanud silla juures oleva sildi sõnul üldsegi vältima.

Maltatal 3. päev

Autosõidul koskede poole sai lõplikult otsustatud, et Kathedral paistab natukene liiga purikaline ning hetkel pole meie seltskonnas kedagi, kes tahaks seda pikka vertikaalset osa ees ronida. Seega jäi valikusse eelmisel päeval ronimata jäänud Wintasun. Nagu ikka tavaks saanud, siis enne meid oli köiskond peal ning ülalt pudenev jääpudi määras osaliselt meie trajektoori.

Esimene köis Peterile ja alt vaadates tundus kõik okeilt minevat. Baas paremal pool järsema osa all. Profiil selline lamedam  ühe pisikese järsema nukiga.

Teine jupp jäi minu kanda. Kuna vasak serv, kus oli palju taskuid ja valmis toksitud astmeid, tundus pideva ülalt tuleva jäärahe tõttu ohtlikuna, sai liigutud paremalt. Siit oli minek oluliselt järsem ning puutumatu jää tõttu toimetamist rohkem. Sealgi aga oli valikuid. Kas purikaline, aga jalgadele loomulikke toetuspunkte pakkuv või tugeva jääga aga siledam liin. Proovisin alguses esimest varianti, kuid kirkad ei tahtnud hästi kinni jääda ja tuli palju taguda. Taganesin nati ning teist varianti proovides oli edenemine parem. Õnnestus leida head kirkaasetused ja mõne puuriga saigi raskest kohast üle. Olin selle järsu koha peal väga kaua, sest mõtteülesanne "Kuidas saada lihtsalt üles?" ei tahnud kuidagi lahenduda. Õnneks olen suutnud nati omandada (ja meelde tuletada) seinal puhkamise tehnikat. Edasine oli juba lamedam "põõsa" alt ning kitsast kuluaarist läbi ronimine. Viimast tegin nii kiirelt kui võimalik, et jällegi ülalt tuleva jääga mitte pihta saada.

Viimane köis jäi Allanile. Alt vaadates paistis positiivse seinana, kuid järgi ronides oli keskel ka vertikaalset osa, mis ei tundunudki ülemäära lihtne. Ülaköies muidugi polnud pilt enam nii jube, kui kaks päeva tagasi. Siinkohal juhtus selline asi, et Peteri kirka rihm otsustas ennast omapäi lahti haakida ning samal ajal otsustas kirka käest lahti minna ning sügavikku kukkuda. Pingsa jälgimise peale jäi teine pidama tükk maad allpool meeter enne järgmisest järsakust alla langemist. Laskudes saime selle kenasti kätte.

Kuna alustasime see päev sihilikult hiljem, siis rohkemat midagi teha ei jõudnud. Samas oli ka puhata vaja ning järgmise päeva kolimise jaoks asjad ja mõtted valmis sättida.

Maltatal 2. päev

Superfeucht esimene köis

Otsustasime võtta sihiks superfeuch WI4  Pikk ja väsitav tõus kose alla nõudis väheke hingetõmbamist, aga niikuinii pidi sutsu ootama, sest palju köiskondi oli ronimas ning jääd pudenes pidevalt ja üpris ohtlikult. Nati olukorda jälginuna valisime liini ning Allan alustas esimse köiega. 75-80 kraadine astmeline sein kulges viperusteta. Massipsühhoosist ajendatuna sai baas küll liiga madalale, aga köie järgi sikutamine olla järsku väga vaevaliseks muutunud.

Teise köiega pani minema Peteri ning see oli vähe lamedam jupp kuni järsu osa jalamini. Parem ja ühtlasi lihtsam pool oli mitme grupi poolt juba hõivatud, seega võtsime vasaku. Kirjade järgi WI5 jupp langes seekord minu saagiks. Üritasin pidevalt jälgida jalgade paigutust ning tasakaalu. Niimoodi liikudes sai puurid paika ning vaikselt ülespoole liikudes ka raskest kohast üles. Purika taha sai pika lindiga puur ning siis järgmisele jupile. Veel mõned meetrid püstist seina ning ülejäänud juba lihtsam jää. hinnanguliselt päris nii raske ei olnud nagu pageritel, aga altjulgestuses järsu jää ronimist tuletas meelde küll. Päris õiget tunnet ikka veel pole, kõik käib natukene ebalevalt.

Köieots on praos
kapitaalselt kinni

Viimast laskumist tehes õnnestus köis ühte prakku totaalselt kinni tõmmata. Täieti arusaamatu, et köieots saab niimoodi kinni jääda. Polnud sõlme ega midagi. Sõbralikud kaasronijad, kes just esimesel köiel tegutsesid aitasid otsa lahti. See päästis meid endid esimest juppi uuesti tegemast.

Gamseck esimene köis

Kuna aega tundus olema, siis otsutasime teise kose veel teha. Selleks aga tuli kõigepealt alla vantsida ning siis uuesti natuke kõrvalt üles. Kõva nõlvatrenn tuli päeva peale kokku. Kuna esmase valiku peale hakkasid just ronijad minema, siis sai seekordseks sihtmärgitks Gamseck.
Selle kose ronimise põhirõhk oli allalangeva jää eest peitumine. Esimesel köiel pidi Peteri liikuma parempoolset õhukest jääd mööda ja purikate alust nõlva mööda.

Gamseck teise köie ülemine pool
ja edasine laugem osa

Teine köis tuli minul teha ning see kujutas endast nii 80-85 kraadist umb 5m laiust seina. Kuna paremal serval, kus oli normaalsema paksusega jää, juba ronis üks paar, tuli minul terve naha huvides püsida vasakul pool. Kogu see köis oli hirmus. Mitte füüsiliselt raske ega ülemäära keeruline, aga puuri polnud õhukese jää tõttu kuskile keerata ning see mõjutab isegi kindla ronimise puhul tahes tahtmata kogu sooritust. Vaatasin seal julgestuse tegemise mõtetega nii kõrval asuvaid okkalisi põõsaid kui ka mõningaid purikaid, aga kasutamiseni ei jõudnud. Ikka ja jälle ronisin veel pool meetrit kõrgemale, et seal paistab natukene paksem jää olevat. Eks mõned korralikud puurid sain kah paika, aga paljud jäid küsitavaks.  Üles jõudes olin läbi nii seest kui väljast ning jaama poltide pärast kahe teise tiimiga kisma löömise asemel ehitasin rahulikult kõrvale puuridest oma baasi.

Edasine paistis lihsam ja korralik jää nati rohkem, kui köie pikkuse jagu. Leppisime kokku, et Allan läheb ja me lihtsalt järgneme, kui köis otsa saab. Lõpuks ronisime simuna rohkem kui kaks köiepikkust, mille käigus mina suutsin ajutiselt kaotada oma shelli, eesronija järjekordselt oma lõua katki teha ning sääremarjad täiesti pakuks ronida. Jää oli seal paks ja väga hea. Ühes kohas külm ja kõva nagu klaas, teises kohas voolava vee tõttu plastne nagu savi. Üles jõudsime veel valges, aga juba esimesel laskumisel hakkas hämarduma.

Kolmanda laskumise lõpus suutis Allan kohmitsedes oma pealambi alla visata (see kõige järsem koht) ning kui alla tõmmatava köie ots meist hooga mööda tuhises pani see laksaki vastu minu kuppu(kiivrit) ning otseloomulikult arvas seal küljes olev lamp selle peale paremaks tööleping lõpetada. Nüüd jäi meil kolme peale üks lamp. Kaks esimest laskusid tähistaeva valguses, viimane kontrollis kõik üle ja tuli viimasena. Järgmise baasi lähedusest lumest tuli õnneks välja ka enne alla pudenenud lamp, kuid valgust ta enam tol õhtul näidata ei tahtnud. Viimane laskumine sama skeemi alusel ning oligi jäänud vaid nõlvast alla auto juurde jalutamine. See muidugi võttis puuduliku valguse tõttu nati rohkem aega.

Tagasi auto juures olime peale 9 tundi rassimist kuskil 19 paiku. Kamba peale kaasas olev liiter teed oli otsa saanud juba mõnd aega tagasi.

Maltatal 1. päev

Kui kõht täis ja varustus kotti topitud, sõitsime tava tee lõppu parklasse ja hakkasime astuma. Ei teadnud väga kuhu minna ja kui otse tee kõrvale jäi silmnähtavalat lihtne kosk Melnikfall, tegime plaani. Võtsime selle soojenduseks kavasse. Esimese köie silkasin üles. Päike paistis, palav ja märg. Ülevalpool läks veelgi laugemaks ja otsustasime sellega piirduda. Soojenduseks piisas küll.




Ülevalt paistis aga teispool orgu päikse eest varjul olev kena jää ning sinnapoole ka sammud seadsime.

risti-rästi köiskonnad esimesel köiel

Piltide ja asukoha järgi peaks selle asja nimi olema Aluhol, aga pagan seda täpselt teab. Igaljuhul oli sinna omajagu mäest üles rühkimist. Kui meie kohale jõudsime oli seal ees juba 3 köiskonda. Üks kahene esimeses jaamas ja kaks kolmest esimesel köiel tegutsemas. Panime kah kiirelt asjad valmis ja Peteri alustas. Esimene köis selline ühtlase kaldega WI3. Jaam uppi kukkunud puu küljes teiste köiskondade baasidest eemal ja suts kõrgemal. Teise kõige äkilisema köie sai Allan. Trass vasakpoolset järsemat haru pidi külges edukalt, ainult üks tibin segas meie eesronijat oma positsiooni ja puuriküsimisega. Üldse oli nelja köiskonna kosele mahutamisega hulga tegemist. Köied jooksid igalt poolt risti-rästi ning kord pidi alt pugema, kord üle astuma. Hea et ise sõlme ei läinud. Jääd ikka langes, aga suuri tükke õnneks ei tulnud. Seda juppi järgi ronides oli kõhklev tunne, et mis ma ise seal järsu koha peal teinud oleksin. Ei olnud veel päris õiget tunnet sees.

Tibin trügis täpselt Allani alla. Normaalne...

Kolmas köis oli minu ning kulges suht okeilt. Siin polnud enam muret ülalt kukkuva jää suhtes, sest meie tempo oli nõrgemad maha raputanud ning vaid üks kahene seltskond ronis sama juppi vähe kõrvalt. Ülemine pool köiest oli selline 80 kraadine ühtlane kallak korraliku jääga. Algus oli kartlik, aga tunne hakkas vaikselt tulema. Lõpus veel purika peal paar huvitavamat liigutust ning oligi tipp käes.

Viimane köiepikkus

Enne pimeduse saabumist käisime veel teed mööda edasi sõites kaugemaid koskesid vaatamas ja tulevate päevade sihtmärke valimas. Silma hakkasid paar ilusamat asja, mis järgmiste päevade plaanidesse kenasti sisse mahtusid.

Hiljem puuridele korke peale toppides oli viimaseid ühe võrra rohkem ehk siis kuskile oli jäänud üks puurike. Kuhu ja millal on siiamaani mõistatuseks. Kui keegi leiab kollase BD puuri jutuks olnud koskedelt, siis palju õnne.

Muideks ööbisime sellises kohas nagu Gästehaus Hubertus, mille keldris oli lisaks kuivatusruumile ka töökoda koos varustuse laenutusega. Ja laenutus oli majutuse kasutajatele täiesti tasuta. Kasutasin võimalust ja vinnasin sealt kolmeks päevaks ühed Charlet moseri M10-ned endale jalgade otsa. Austri-Alpini kõverikke kirkasid oleks kah saanud proovida, aga mulle sobivat varianti tera nurga ja varre kuju osas ei olnud. Põhjusmõtteliselt oli seal kõik asjad olemas. Võta vaid oma saapad ja riided, ülejäänu vajaliku saab kohapealt.

Talvine jääronimisreis Austrias

Niisiis sai lõpuks ometi skandinaaviast kaugemale ning seekord toksisime jääd Austrias. Olen juba aastaid kogunud linke kõiksugu alpide jääronimisalade kohta ning Austria on kuidagi silma jäänud. Meie reis oli planeeritud umbes nädalane mille käigus soovisime külastada vähemalt kahte piirkonda. Esiteks Maltatal ning teiseks Bad Gastein. Varuks oli vaadatud veel paar lähedalasuvat ala, aga kuna eelpool nimetatutes olid olud normaalsed ja  ronimist piisavalt, siis jäidki nad varuks.

Maltatal on org mida nimetatakse veeoruks või miskit sellist (ei saa kohalikust keelest hästi aru). Nimelt on seal keskmisest rohkem koskesid ning talvel jäätuvad need loomulikult ära. Kuna kohalikud on ettevõtlikud, siis on ka toposid ja materjale parajalt kätte saadaval ning sellega seotult ka ronijaid piirkonda päris parajalt meelitatud. Nädalavahetustel on kosed ronijaid täis.

On päris lühikesi koskesid ja on ka väga pikkasid (üle 500m) Raskusastmelt on WI4 suht levinud, eriti just kergemini ligipääsetavate koskede puhul. Aga sekka on ka parajalt kergemaid WI3 ja raskemaid WI5 ja rohkem juppe. Ilmselt piirkonna üks esteetilisemaid on tee ääres olev Fallbach, kuid see asub oru päikselisel küljel ning on seega väga ohtlik. Kui me esimest korda tast mööda sõitsime, oli kosk veel ronitava väljanägemisega, ainult et paistis tilkuv. Järgmisel päeval oli purikas kadunud ja ülemine osa paistis õhuke. Kolmandal päeval oli endisest sada+ meetrist alles vaid purika all olev langeva vee poolt tekitatud 20m kõrgune jääkoonus.

Ronitavatest koskedest on Kathedrale ilmselt üks silmatorkavamaid. Pikk lai ning keskel on terve köiepikkuse jagu järsku purikat-kardinat. Aga üldiselt on ronimist palju ning igale maitsele. Kaugemate koskede jaoks soovitaks suuski, sii läheb liginemine lihtsamalt.

Nati teise külje pealt peab aga nentima, et toitlustusasutusi oli napilt ning austerlaste arusaam tumedast õllest piirdub üldjuhul häguse nisuõllega. Õnneks see väga ei seganud.

Meie teine sihtmärk Bad Gastein hiilgab tegelikult oma suusakuurortidega, kuid ometigi on siin hetkel maailma kõige kõrgema raskusastmega jääkosk Centercourt. Käesoleval aastal oli sellest vaid mingid riismed järel. Asub see aga kohas mida nimetatakse Eisarena'ks. Põhjuseks amfiteatri stiilis oru lõpp (nagu Mael Rjukanis), mis on täis igast küljest sirguvaid jääkoskesid. Kuulsamad neist kindlasti Mordor ja Supervisor. Ronimist on aga ka mujal nii kergemas WI3, kui raskemas WI6 kategoorias. Tuleb ainult lahtiste silmadega ringi liikuda ning endale sobilik välja valida. Liginemised on üldjuhul pikemad, kuid leidub ka 20min kõndimisega kohti.
Ahjaa, kuna kosed on nii päikselisel kui varjulisel seinal, siis soovitaks soojalt valida kosk vastavalt ilmale. Lõunaseinal olev jääkosk muutub päikselisel keskpäeval vägagi ohtlikuks kohaks.

Teise külje pealt vaadates on siin suusakuurordist tingituna söögikohti palju rohkem, kuid ka hinnad on vähemalt 25% kõrgemad. Normaalse hinnaga vaba majutust on vähemalt meie valitud kuupäevadel väga raske leida. Bronnida tuleks väga aegsasti. Meil õnnestus ööbimiskoht saada väga napilt ning sedagi lõunanaabrite lätlaste abiga. Nimelt elasime seal emigreerunud lätlaste kodumajutuses.

Lähiajal lisan jõudumööda kirjeldusi mis me seal kaugel jäisel maal nägime ja tegime. Kokkuvõtvalt saime ronida. Mitte päris kaks rada päevas, aga igasse päeva mahtus midagi erilist ja meeldejäävat. Kindlasti on need kaks piirkonda sihtkohad mida julgeks jääronijatele soovitada.

Lõpetuseks panen siia mõningad lingid , kust sai infot ammutatud:
Maltatal vanad nn ametlikud topod
Maltatal uuem kaardi ja pildimaterjaliga infoleht
Suur trasside andmebaas, kus ka palju Austria koskesid (saksa keelne)
Meie majutus Maltatalis Gästehaus Hubertus