neljapäev, september 28, 2006

Lasin end jälle veristada

Erinevatel põhjustel on nüüd juba pea 3 aastat viimasest vereandmisest mööda läinud. Kord on olnud kõht tühi ja kord on olnud kiire päev ja kord on olnud samal õhtul trenn või samal nädalalõpul mingi pikem võistlus. Ja eks ma olen ka vahest lihtsalt laisk ja hoolimatu olnud. Spetsiaalselt verekeskuses sai ikka väga ammu käidud, sinnakanti pole lihtsalt eriti liikumist. Täna siis võtsin kätte ja lasin oma hinnalist verd kenasti plastikaatkotti niristada. Suurem meeldetuletamine oli, et kummast käest lasta, sest varemast mäletan, et ühelt poolt on tulemuseks kotitäis verd ja teiselt poolt boonusena auklik veen ja sinine nahaalune. Seekord läks siiski õnneks, sest plasma hakkas ilusti jooksma ja veretädi ei saanud paralleelse ohvriga eriti aega tegeledagi, kui mul juba paun täis.
Kurvastuseks ei saanudki pärast shokolaadiga maiustada, seekord jagati vaid mingit nänni. Egas midagi sain oma ilma kõrvata tassi ära visata ja uue Verekeskuse joogianuma kasutusele võtta. Järgmine kord lugati shokolaadi kah anda ja kui mingit takistust ei tule, eks siis maiustan.
Skoor oli kaardi pealt uurides 11 korda vahemikus 1999-2003. Peab vaatama, kas järgmise nelja aastaga saan uue isikliku rekordi. Algus igaljuhul on juba tehtud.

xDream sprint Võrus - Verd päris välja ei saanud

Seekord saime vett, tolmu, mägesid, päikest ning ühe liiklusõnnetuse. Ja loomulikult mitu tundi mõnusat rassimist Võru ümbruse maastikul.
Rajale saime tänu eelmise etapi heale tulemusele esireast. Sellest polnud aga suurt tolku, sest asi algas valikorienteerumisega -- Iga tiim pani oma ettenägemise järgi punkte võtma. Meie otsustasime kõigepealt minna järvest lääne poolse ala peale, kuna seal oli lihtsam ring paika panna ning siis tee peal mõelda teise poole trajektoor. Väga suuri prohmakaid sisse ei tulnud, kuid kümmekond minutit saab paljalt orienteerumise kaela ajada küll. Kas siis natuke ebaõnnestunud järjekorra pärast, või siis vale trajektoori pärast või siis maastikul ebalemise pärast. Meie rajavalik siis järgmine: 46-47-42-43-44-45-41-38-40-39-36-37-34-33-31-32-35-48. Lõpus ei viitsinud ümber tiigi joosta ja tegime väikese supluse. Vesi oli mõnus.
Lisaülesande käigus tuli paintballi lasta, see sai ülesandeks Ristole. Tulemuseks 4 mõnusat trahviringi, ilmselt saime kõige rohkem joosta. Igaljuhul saime peale suplust kondid soojaks ja siis oli juba mõnusam ratta selga istuda.
Esimesse rattapunkti sõites tekkis juba kaks viga. Esiteks valisin vale tee haru mistõttu sõitsime natuke ringi ning teiseks ei keeranud suurelt teelt päris õige koha pealt ära, mistõttu pidi väheke tagasi sõitma. Kuradimäe punkti minnes sai mõnikümmend meetrit õigest teeotsast mööda pandud ning jällegi väärtuslikud sekundid/minutid kuluvad. Andsumäe punkti ei viinud aga ühtegi teed ja kõige kiirem variant oli sinna järsust nõlvast ose üles ronimine. Jälle tuletas ratta raskus meelde seda, et peaks voki kergema ja parema vastu välja vahetama. Sellest hoolimata oli meil aga selle lõigu kaheksas aeg. Hiljem piltide pealt vaatasin, et seal kuskil oli ka üks trepp, tõenäoliselt nati mööda mäekülge edasi hüppetorni juures.
Järgmisesse punkti minek oli aga esimene suurem eksimus. Suurele teele jõudes ei paigutanud ennast korralikult kaardile ning valisin paralleeltee, mis viis valele poole punkti. Tulemuseks see, et kogu punt, kellest olime mööda saanud, jõudis meist ette. Ja kuna pidime neile järgi jõudma, siis ei vaadanud väga hoolikalt kaarti ning saigi pundi sabas liiga hooga sõidetud ning tulemuseks väikene ring.
Kõige hullem orienteerumisviga sai aga tehtud Viimäe punktist lahkudes. Pikemalt kaarti süvenemata keerasime tagasi suurele asfaltteele, et kiiruses võita. Tegelikult aga selgus üsnagi varsti, et asfalt läks üle kruusaks ning seegi tegi sellist sinkavonka trajektoori, et loodetud võidu asemel tuli kopsakas kaotus. Lisaks veel väike segadus enne suurele teele saamist ehk siis lõike mitte kasutamine. Loodetavasti võtsime natuke tagasi sellega, et punkti lähistel ei sõitnud me ainult mööda teed vaid üle ühe oja panime roostikust vähemalt poole kildise lõikega. Järgmised punktivahed sai head tempot tehtud ning paljudest möödutud, kuid vahetult enne kanuu vahetusala juhtus ühes pimedas kurvis "kerge" õnnetus. Ütleme nii, et üks konkurentidest oli punktist mööda pannud ning tuiskas täiel aurul meiega vastassuunas(tagasi). Risto oli seekord esimene ning nii kui vastutulija kurvi tagant ilmus tehti mõlemalt poolt mõned "pettemanöövrid" (vinks vonks rattaga otsutamata, kas keerata vasakule või paremale) ning kiirelt pidurit. Piduri panemisest polnud aga suurt kasu, sest kiirused olid suured ja laupkokkupõrge vältimatu. Käis ilge raksakas ning maas oli vaid kaks meest ja hunnik rauda. See oli esimene kord, kus ma nägin kiivrit toimimas kogu raha eest. Kui peale mõneminutilist kogumist ja asjade ülevaatamist saime seekord liikuma, siis ilma kiivriteta oleks sealt kaks meest autoga ära viidud. Ja pole üldsegi kindel, kas kanderaamil või plastikaatkotis. Soovitan seega kõigil ratturitel kiivri kandmisesse täie tõsidusega suhtuda, sest juba järgmise kurvi taga võib ka teid oodata ettenägematu takistus.
Niisiis saime kenasti liikuma ja ees ootas kanuu. Alguse paar punkti oli lihtne, vaid mõla, sest mingit valiku tegemist teha polnud vaja. Siis tuli rullitamine, mille keskel tuli ka üks vabavise sisse saada. Ei tea, kas asi oli selles, et seisin rullidel või selles, et pole ammu saanud kossu harjutada, igatahes kulus hulk proove enne, kui võrk sahises ja saime hakata tagasi rullima. Peab ütlema, et suusakeppidest oli abi, sest siis sai asendit ja tehnikat vahetada ning kokkuvõttes said jalad ja käed võrdselt koormust.
Kanuu teine pool oli aga vähe keerulisem. Alguses kohe 400m ülevedamist ning siis ei paistnud kah mingit head varianti, kuidas lõppu jõuda. Meie otsustasime sõita nii kaua, kuni linn vastu tuleb ning siis kaks meest panna kanuuga vahetusala poole jooksma ning kolmas korjab järelejäänud punktid. Seda aga ei pidanud tegema, sest osutus, et üks kaardile joonistatud kraavike oli tegelikkuses päris lai kanal ning see viis suhteliselt hea trajektooriga punktini ja siis lõppu. Sillapunkt 37 oli aga meie kohale jõudmise ajaks kavalalt vee alla peidetud, niiet esimese hooga ei leidnudki teist üles. Kanuu lõpetasime 15 kohal ning ees ootas väikene jooksuring linna peal. Ega seal linnas eriti orienteerumist vaja lähe, lihtsalt kes on tugevam, see jõuab kiiremini. Meie seega eriti kiiremini ei jõudnud. Jooksu keskele oli aga pandud üks mõtlemisülesanne. Nimelt tuli jalanõud jalast katkuda ning spordisaalis olevad eri värvi toolid üle lugeda, kokku liita ning veel mõned arvutusülesanded teha. Tulemus paberile kirja panna ning kui õieti sai, siis sai välja. Esimesel korral tegin lolli eelduse, et kõik neli pinkide gruppi on ühesuurused ning korrutasin ühe neist neljaga. Teisel korral sai ikka kõik ilusti üle loetud ja saime õige numbri. Koos aeglase jalanõude manageerimisega saime siin kaotust ligi 5 min. Nüüd jällegi tuim jooks tagasi vahetusalasse, kust ratta selga ja viimaseid punkte võtma. Ühe punkti otsimisel tegime (mina tegin) vale pöörde ning seetõttu pidime oma koha pärast rohkem pingutama. Sellest hoolimata aga saime oma lähimatest konkurentidest mööda ning lõpus oli meil 15-nes koht (meestest 12). Esialgsete arvestuste kohaselt sai sel aastal tänuväärne koondtulemus saavutatud. Eks ootab ametlikud tulemused ära ja siis rõõmustab juba põhjendatult.

reede, september 22, 2006

Ilmastikukindlat telefoni otsimas


Vanasti oli muru rohelisem ja suved ilusamad. Vanasti vähemalt üritati teha selliseid telefone, mis maailma karmile kliiimale ja keskkonnale vastu peaksid. Niiöelda tugevdatud korpusega telefone oli nii nokialt, ericcsonilt, kui ka Siemensilt. Viimane, aga mille kohta vähegi reklaami tehti on minu taskus oleva telefoni pisike edasiarendus(Nokia 5140). Ning see oli juba aastaid tagasi ning tehnoloogiad on sellest ajast juba palju edasi liikunud.
Minu unistuste komplekt oleks praegusel hetkel pisike, aga suurte mugavate nuppudega telefon, mis on sinihamba võimeline. Loomulikult peaks tal olema ka mp3 ja FM raadio ning hea oleks mälukaardi pesa (SD sobiks ideaalselt). Kaamera oleks kah hea lisa, kuid mitte isegi nii tähtis. Juurde peaks võtma ühe veekindla sinihambaga kõrvaklapikese, et rääkida ja mussi saaks ka ilma tasku kallale minemata kuulata.
Vastupidiselt lugematutele kommentaaridele kõikjal foorumites ei ole veekindlat telefoni vaja selleks, et vee all rääkida. Seda on vaja selleks, et kui sa trenni tehes jääd vihma kätte, siis pole muret, kas telefon vastu peab. Või kui sa lähed kohta, kus on oht märjaks saada ja äkki on vaja abi kutsuda. Või tahad lihtsalt tehnikale mõtlemata ennast looduses ja tegevuses vabalt tunda.

Võtsin kätte ühe oma ammuse projekti ja hakkasin mööda netiavarusi otsima infot ilmastikukindlate (weatherproof) telefonide kohta. No loomulikult oli esimene otsing googl-est. Märksõnad siis waetherproof, waterproof ja muud häid omadussõnu koos ja eraldi, ühes ja teises järjestuses. Sealt siis juhtisid niidid edasi mööda kõiksugu foorumeid ja tootjate kodulehti.
Tulemuseks sain, et nii mõnigi firma on parandatud vastupanuvõimetega telefoni aegajalt oma mudelivalikusse tekitanud. Jama on aga selles, et siinmail ehk siis Eestis pole sellest tükk aega midagi kuulda ega näha olnud. ning ega mujalgi pole need telefonid väga suurt kõlapinda leidnud.
Laias maailmas pakutavast leidsin siis järgmist:
- LG CanU 502 on veekindel, kuid praeguses kehtivas LG telefonide nimekirjas, ega ka kuskil netipoes seda isendit ei leidnud. Kuna aga uudis telefoni turule toomisest on pärit eelmise aasta lõpust, siis üpris tõenäoliselt on tegu kas aasia turule orienteeritud või kiirele surmale määratud tootega.
- Sony/Ericsson ja DoCoMo panid pead kokku ja tegid käesoleva aasta alguseks esimese weekindla 3G telefoni SO902iWP+. Tundub liiga hea et olla tõsi? Jah, kahju, kuid nii ta on. Eestis seda saada pole ja tegelikult pole seda vist ka kuskilt mujalt saada. Froogle näiteks ei oska sellise nimega tooteid kuskilt välja võluda.
Ja ega väga palju rohkem ei õnnestunudki leida. Vaid mingeid vanemaid mudeleid, mida enam saada ei ole või siis näiteks selle LG eellane Casio firmamärgi all välja lastud G'zOne Type-R

Kui ei õnnestu saada vee(ilmastiku) kindlat telefoni, tuleb leppida variandiga number 2 ehk teha oma olemasolev telefon võimalikult vastupidavaks. Selle tegevuse juures on pakkujaid juba rohkem ning valik on päris hea. Esimesena tulekski ära mainida kodusel eestimaal juba ammu saada olevaid Aquapac kotte. Kindlasti turustab neid Matkasport, kiire otsing NETI kaudu andis teiseks müüjaks elioni e-poe.. Aquapaci kahjuks peab aga ütlema, et kuigi ta kaitseb hästi, siis läbi koti telefoni käsitseda ja kaasas kanda on küllaltki kohmakas. Lisab ta ju telefoni mõõtmetele jubedalt juurde.
Et ei oleks mainitud vaid ühte tootjat panen siia juurde teisegi lingi Wavecase. Eestis edasimüüjat vist ei ole. Loomulikult leiab analoogsete toodete tootjaid teisigi, lihtsalt paar märksõna guuglisse ja tuleb...
Oma otsingutel aga sattusin sellise "omapärase" toote peale, mis oma olemuselt ja kasutuselt meenutab kondoomi. See tõmmatakse samamoodi telefonile pähe, erinevus on vaid selles, et tõenäoliselt on libestusaine ära jäetud, materjal on mõned korrad tugevam ning see pannakse ümber mitmekordselt. Jällegi on Eestis saadavusega kurvad lood, kuid vähemalt on võimalik seda nende kodulehel oleva info kohaselt saada rootsist. Netist kah võimalik tellida. 3 nahka "vaid" $9.99. See aga tundub olema nii uus toode, et erilist kõmu pole veel jõudnud tekkida. Eks see kondoomiga veekindlaks tegemine ole tõsistele seiklejatele juba ammu tuntud nipp, kuid selle miinuseks on esiteks pläkane telefon ja teiseks ikkagi oht mingi abrasiivse asjaga kumm katki teha.
Ja otseloomulikult on osadele telefonimarkidele spetsiaalseid kestasid, mis sobivad vaid ühe konkreetse mudeliga, või siis on samamoodi kohmakad nagu eelpool mainitud kestad. Kes soovib oma telefoni jaoks leida, toksigu aga googlesse oma telefoni mark ja märksõna waterproof ning ehk miskit tuleb.
Mina aga üritan veel oma tuimade nuppudega telefoniga kuidagi hakkama saada ning kui asi totaalselt ära keerab, eks siis võtan sellesama uuringu uuesti käsile. Seniks jääme ootama ja lootma, et mobiilitootjad ka seikluslikele inimestele vastuvõetava mudeli tootmisesse panevad.

neljapäev, september 21, 2006

Esimene talvekuulutaja

Postimees edastab, et Põhja lapis sadas juba selle hooaja esimene lumi. Tunduvalt varem kui tavaliselt. Loodetavasti tähendab see seda, et tuleb tavalisest pikem, külmem ja talvisem talv. Ma juba mitmendat nädalat olen jääronimisvarustuse peale mõelnud ja ühtteist nokitsenud. Kui ainult aega oleks, teeks kohe mitmed kirkad varuks valmis.
Külm-külm, tule ja jääta ka meie maa jugasid ja veeniresid, et jääronijad saaksid kirkadega jää kallal krõbistada. Öösel ja päeval, ehas ja koidus.

kolmapäev, september 20, 2006

Oi, mammud!!!

Eile oli see tähelepanu vääriv õhtupoolik, kus suutsin naiska panna orienteeruma. Nimelt tehti Raul Reiman'i mälestuseks väikene orienteerumisüritus Harku metsas ning mõtlesin, et millal veel oleks parem aeg peret metsa meelitada, kui mitte praegu. Tehtud-mõeldud. Paar minutit enne 18:00-i, kui start pidi kinni pandama jõudsime stardipaika, vahetasin nati riideid, aheldasin väikese poisi kõhukotiga endale külge, suurema tirtsu võtsin käekõrvale ja kompassi ning SI pulga andsin kohe heaga käest ära. Stardist jõudsime 10m kaugusele,kui läks lahti üks suur mustikate söömine. Ja ega siis Tirts ei tahtnud edasi minna, kui saab ise põõsa küljest mammu võtta ja natuke pläkerdades suhu toppida. Tegelikult olidki edasiviivateks motivatsiooni allikateks vaid eespool lubatavad suure(ma)d ja magusa(ma)d mustikad ning piiksumasinaga piiksu tegemine. Piiksumasin oli siis SI jaam, mis pulga toppimisel last rõõmustas. Tund ja 8 minutit ning olimegi 12-st punktist 5 ära võtnud. Jee, meie pere esimene ühine orienteerumine. Järgmisel aastal võib juba rogainile mõelda :)
Aga metsas oli tore, seened pungitasid oma kübaraid sambla seest välja, pihlakad punetasid ning mõnes kohas oli ka mustikaid kämblaga suhu ajamiseks. Peaks ikka millalgi pikemalt metsa sattuma.
Niisama, ilma mingi kiirustamiseta omaette olemise jaoks oleks aega vaja.

Aeroc plokid on defitsiitkaup.

Täna hommikupoole sai Saku kandis käidud Aeroc plokke toomas. Reklaamitud 250 asemel lugesime seal kokku vaid 177. Endine plokkide omanik oli aga omal ajal maksnud terve kompoti eest. Arvutasime, et vahe tulenes aluste suuruse muutumisest. Endistele alustele mahtus 48 plokki ja uutele vaid 32. Niisiis peale pikka aru pidamist, kuidas plokid kõige valutumalt autole saada, sai need ikkagi Veoautol olnud kraanaga üle heki tõstetud. Vahepeal vajus küll autol tugijalg maa sisse ja seda toestades sai hulk paekivi maa sisse vajutatud, kuid kahe tunniga olidki kõik plokid kenasti kastis. Peab mainima, et käsitsi laadides oleks vist kiiremini saanud.
Nüüd on vajalikust 41-st alusest juba 16 olemas. Kõva sõna kas pole.
Kui kellelgi juhtumisi ehitusel Aeroc 375'te üle jääb võib teada anda, sest sellise tempoga plokke taga ajades ei saa me vajalikku kogust veel nii pea kätte.
Ladujad on aga juba kohal ja täna pannakse esimesed plokid paika.

teisipäev, september 19, 2006

Rattamaratoni jaoks vaja ikka ratast sõita

Nädalalõpp oli siis seekord Tartu Rattamaratoni valguses. Laupäeva õhtul Pühajärvele aklimatiseeruma minek tähendas järjekordset lühikest ööd. Väikene vein, snäkid ja alias aitasid aega veeta varajaste hommikutundideni. Kui ükskord voodisse sai heidetud ei thatnud loomulikult uni tulla ja nii oligi, et hommikul mobiili piiksumise peale väga rõõmus meel ei olnud. Loomulikult käis ka elav diskussioon riietuse pikkuse ja paksuse osas. Esialgu otsustasin pikaga minna (hommikul oli vaid +3). pool tundi enne starti aga sai pikkad püksid maha aetud ja stardis olin nagu igal teiselgi suvepäeval. Selle poole pealt läks hästi, sest päike hakkas mõnusalt kütma ja viludaks küll ei läinud.
Sel aastal polnud ühelgi teisel rattamaratonil käinud ja sellist spets maastikutrenni polnud eriti teinud. Sõidukilomeetreid küll natuke on kogunenud, kuid kõik pikemad sõidud on olnud kas lihtsamatel radadel nagu xDreamil või siis piisavate puhkepausidega. Seega, kui 35 km läbi sai ei olnud enam sellist gruppi, kuhu ma oleks saanud hambad külge lüüa ja ennast natukenegi vedada lasta. Kõik panid suure hooga mööda. Et olukord veelgi hullem tunduks hakkas alaselg vaikselt väsimise märke andma. Põhimõtteliselt saigi sealtmaalt praktiliselt omal jõul edasi rühitud (ilma grupisõiduta siis). 20 km enne lõppu läks seljavalu järsku nii hulluks, et pidasin väheke kinni ja üritasin nati võimelda/venitada. Edasi sõitsin nii, et kui tee oli vähegi konarlik või põrutav, sõitsin püsti ja muidu sai rahulikult ilma vajutamata keritud. Istudes lihtsalt ei tahtnud pedaalile vajutada. eiole midagi, tuleb enda sõiduasendit hakata korrigeerima ja sõites regulaarselt seljale puhkust andma.
Rada oli aga normaalne, rohkem metsaalust keerutamist kui enne. Algselt hoiatati küll, et tunduvalt raskem, kuid see oleks kehtinud ilmselt siis, kui enne sõitu oleks hea tugev sahmakas vihma raja püdelaks teinud. Sellise ilusa kuiva ilmaga aga oli "hea" sõita.
Peale sõitu oli kuum saun ja külm õlu nagu rusikas silmaauku.

esmaspäev, september 18, 2006

Ööralli: No nii sooda ei anna olla

Sai siis selline tore orienteerumisüritus nagu ööralli kavasse võetud. Kahesed tiimid ja öine teatejooks. Joostakse siis pirita metsades kordamööda 4.8; 2.3; 2.3; ja 4.8km pikkustel radadel. Minu kanda oli esimene ja kolmas. Ühisstardist sai kohe oma punkti poole kapatud ja üritasin meeleheitlikult jälgida, et ikka õige numbriga punkti võtaks. Tegelikult mulle ei meeldi eriti Pirita metsas jooksmine, sest seal on minu jaoks liiga palju teid ja radu. Lugemine ja suunataju lähevad väga kergelt sassi ja tulemuseks on metsa kammimine valest kohast. Niimoodi viitsin aega punkti 43 otsingul. Veelgi hullem oli punkt 42, mis tuli võtta peale jõe ületust. Esiteks ei saanud ma täpselt aru, kuskohas ma peale jõe ületust olen, teiseks ajasin ma kaks oja omavahel sassi ja tuhnisin natuke aega vales võsas ning siis sa ka veel punkti lähiümbruses ilgelt kaua aega ringi sebitud, kuna oli teine nii mõnusalt kalda alla paigutatud. Järgnevad punktid tulid ilma eriliste probleemideta. Andsin vahetusalas teate üle ja siis selgus pulga lugemisel, et olen siiski esimese punkti valesti võtnud 33 asemel ilutses minu nimekirjas 33. Juba teist korda järjest sama jama. olenemata disklaffi saamisest tegime ikkagi kõik neli etappi ära. Võiks öelda, et teine jupp läks juba tunduvalt paremini. Ju ma võtsin asja rahulikult ja ei tormanud liigselt. Ühes kohas panin küll suuna peale minekul väheke võssa, kuid see viga sai paari minutiga korrigeeritud.
Kokkuvõtvalt oli öine orienteerumine jällegi mõnus vaheldus. Peaks lähiajal veel paari öist üritust proovima ehk hakkab siis ka asjast natuke asja saama.

reede, september 15, 2006

Titekari Raekojas pidu panemas

Eile oli see päev, kus valitud tegelased said rahulikult oma autot raekoja platsil parkida. Mina nende hulgas. Nimelt oli suvel tavapärase perekonnaseisuametist sünnitunnistuse kättesaamise asemel kihk valida pidulik tunnistuse kätteandmine Tallinna Linnapea poolt Raekojas.
Eile jõudis siis see päev kätte. Loomulikult oli juba nädalake varem kodus selline teema, et mis me lastele selga paneme ja mis ma endale selga panen (see pole minu suust muideks) ehk siis selline teada naiste värk. Igaljuhul lahenesid organisatoorsed küsimused eelneval/üleeelneval päeval kõigile osapooltele vastuvõetavas formaadis.
Pidulik üritus ise oli tore. Saal oli tittedega lapsevanemaid täis tuubitud, linnapea nägu oli kui säraküünal ja ega teisedki tegelinskid just väga mornide nägudega ei paistnud. Kohale oli kutsutud ka mingi mudilaskoor, kelle esituses paari ilusat laulukest kuulati. Linna kõrgeim ametnik pidas väikese kõne ja hakatigi tunnistusi ja väikesi kingipakke üle andma. Huvitav oli see, et kuigi ühte ruumi oli kokku aetud hulgaliselt väikseid ilmakodanikke, oli kisa siiski üllatavalt väike. Enamus kas magas või uudistas niisama suurte silmadega ringi. Meie poiss oli kogu ürituse aja kenasti üleval ja uudistas mis ümberringi toimus. Tegelikult oli hoopis nii, et kui päälik kõnet pidas, siis kisa tõusis ja kui lapsed laulma hakkasid, siis kisa vaibus ja nauditi ilusaid helisid. Kui aga muusika lõppes ja jälle jutustama hakati, tekkisid jälle lastele iseloomulikud hääled. Tore oli aga asja juures see, et linnapea ei pannud asja üldse pahaks vaid mainis hoopis, et pole vajagi lapsi väga vaigistada, see käib kõik asja juurde.
Peale tseremoonia lõppu pakuti ka natuke torti ja jooki. Väga maitsev igatahes, kondiitri pealt polnud kokku hoitud.
Ja otseloomulikult lasima ka endid koos linnapeaga pildiaparaadi sisse imeda, eks lähiajal uurib piltniku käest, et kuidas pildid välja tulid ja mis nende eest plekkima peab.
Tagantjärele olen rahul, et tavalise protseduuri asemel sai see pidulik sündmus valitud. Ehk siis tegelikult pidi seda ise eelnevalt teadma ja ametniku käest spetsiaalselt küsima, sest ega ju tavalistele inimestele ei hakata peale pressima, et "Kuule äkki tahaksite ikka Raekojas linnapea käest käepigistust ja torti kah?". Siit siis mõned plusspunktid www.perekool.ee keskkonnale, kust meie naispere tarvilikku infot ammutamas käib. Igaljuhul kellel pole tunnistuse kätte saamisega kiiret võiks seda pidulikku varianti kaaluda. Endal pärast võibolla mingi tore mälestus lisaks.

kolmapäev, september 13, 2006

ööfilm: The Long Weekend

Üks õhtu võtsin jälle filmivaatamise ette. Täiesti masendav, milliseid filme olen endale arvutisse sikutanud. Tegin mitu korda läbi protseduuri: kirjuta film plaadile, vaata esimesed 10-20 min, kontrolli IMDB-s, kas film on ikka tõesti selline saast, nagu esmamulje on, Pane plaat ülekirjutamisele.
Tsüklist aitas välja film The Long Weekend. Lihtsalt esimesed kaadrid olid kohe sellised pilkupüüdvad ja tuju heaks tegevad. Film ise siis süzeelt midagi erilist ei olnud, tavaline naistega ebakindel tüüp otsib armastust(kramplikult eelmisest kinni hoides). Hoopis omapärane oli aga kogu selle filmi ülesehitus. Väga tabavalt ja õigetesse kohtadesse näiteks oli sisse pikitud lõike nn. koduvideotest. Loomulikult oli selline käitumine filmi tegelase poolt seletatud, kuid selle liigenduse tulemusena oligi film just omamoodi vaatamist väärt. Ka ei ole midagi suurt ette heita näitlejatööle. Situatsioonid, mille sarnaseid ise ei oskaks küll välja mõelda, mängiti välja mõnusalt. Üldse oli kogu film suhteliselt ladusa ülesehitusega, lihtsalt üks tegevus viis teiseni ja mingit auku kuskile ei tekkinud. Kui peaks vaadatud filme kuskile kastidesse jaotama, siis "Mõnus koomiline väikese seltskonna film" oleks selle klassifikatsioon.
Olgugi, et filmi vaatamise alguses oli kell juba miljon ja oleks pidanud ammu voodis linade vahel olema, sai siiski linateos lõpuni vaadatud.

esmaspäev, september 11, 2006

Pisike köietöö

Nädalavahetusel sai natuke köietööd harjutatud. Saunamajakese katuse äärelauad tahtsid värvimist ning redeliga hästi ei ulatunud. Minule kui "kogenud" turnijale polnud see muidugi probleem. Köis üle katuse, mõlemalt poolt sipsti vundamendiposti külge kinni. Vöö peale (värviga mäkerdamise kartuses panin seekord mingi vana veneaegse millest kahju pole), zumaar slingiga külge ja minek.
Tulemuseks veel üks köietöö kogemus, väikene tõrvakahjustus köiel, mõningad jalajäljed katusel (päikesepoolne tõrvapapp oli nii pehme, et pealmine puru nihkus jalaga toetamisel paigast.) ning loomulikult edukalt värvitud lauad.
Putkast hakkab asja saama. Millalgi vaja veel mõnikümmend meetrit kaabli jaoks kraavi kaevata ning terrassi ehitamisel abiks olla ning saabki hakata saunamõnudele mõtlema.

reede, september 08, 2006

TON Saustinõmme

Seekordne metsaskäik ei olnud nii jube kui eelmine, kuid endiselt on metsas liikumise kvaliteet allapoole arvestust. ei tea, kas hakakb sügisrammestus peale tulema või mis. Rajal sai kokku tehtud umb. 15 minuti jagu vigu. 5-ndas panin mööda aia äärt valele poole, 6-ndat otsides sabistasin tükk aega tihedas kuusevõsas ringi, enne kui tagasi tee käänakule tulin ja uuesti algusest korralikult suuna peale läksin. 7-ndas otsisin punkti liiga oja ligidalt (ei fikseerinud korralikult metsa/lageda piiri) ja seega panin kõvasti mööda. Edasi tagasi sabistades sain ka mingi ilge kaikaga kodaratesse. 8-ndasse minnes kaldusin tublisti kõrvale tulemuseks pikk võsast sihti mööda turnimine. 10-ndasse läksin suhteliselt hästi, kuni viimase lõpuni, kus jällegi suunda valesti vaatasin ja õieti tihnikusse ei süstinud. 19-ndasse ei hakanud läbi tihniku trügima ja panin väheke ringiga mööda jalgrada ja lagendikku.
Lõpus selgus aga tõsiasi, et ükskõik, kui kehvalt mul rajal läks kõik selle nullis aga asjaolu, et esimese punkti olin valesti võtnud. Nimelt võtsin 45 asemel 55 mis oli pandud samasse kõrvale paralleelsituatsioonile (kaevikute ristumine). Misteha, ju ma siis vaatasin punkti peal olevat numbrit natuke hooletult. Tulemuseks vabaklass ehk ümmargune null.

neljapäev, september 07, 2006

Maailma külmima madri kõrgeim tipp

Et siis selline uudis EPL vahendusel: http://www.epl.ee/artikkel/353790
Kui mõned aastad tagasi lugesin raamatut "7 summits" ehk siis jutt sellest, kuidas kaks vanaldast ärimeest võtsid nõuks vallutada aasta jooksul esimestena maailmas kõigi mandri kõrgeimad tipud. Avaldas see Antarktika tipu vallutamise osa sellist mõju, et sinna on pea võimatu jõuda. Loomulikult on ajad edasi jõudnud nii transpordi kui ka varustuse koha pealt, kuid siiski on lõunapoolseima mandri vallutamises midagi täiesti erilist. On ju selline võiamlus siiamaani olnud vaid vähestel.
Jõudu ja jaksu Alarile ja Kalevile. Ja loodetavasti jõuavad mõlemad tippu ning alla tagasi ilma tõsisemate viperusteta.
Mäe kohta leiab infot googlest või näiteks siit http://www.7summits.com/vinson/vinson.htm

kolmapäev, september 06, 2006

Maja keset metsa tehtud metsa saadustest

Viimastel aastatel olen nii siit kui sealt lugenud nii põhu kui saviehituste kohta. Erinevad veebisaidid, raamatud mis seletavad et kui odavalt ja hästi ja mõnusalt saab looduslikest toormaterjalidest mõningaid asju ehitada. Täna sattusin lapsevahiks olemsie kõrvalt vaatama Travel&living pealt ühte dokkfilmi(Grand Designs: Sussex), mis rääkis sellest kuidas mingi tüüp otsustas oma metsa ehitada oma maja. Näitas väga head lahendust, kuidas saada püsti karkass, kuidas teha seinu ning igat muud värki. Välisseintes soojustuseks põhupakid, katuse all tselluvill. Siseseinad vitstest punutud ja saviga üle tehtud. Kogu protsess ja lõpptulemus oli nii kihvt, et endalgi tekkis üha suurenev veendumus, et kui ikka enda elamisse sisse saan kunagi kolitud, siis kuskile aianurka hakkan lastele savimajakest ehitama.

Peaks hakkama vist süstemaatiliselt igast dokkanalite kavasid kammima. Viimasel ajal on mitmeid kordi kogemata hea asja peale sattumisi olnud.

esmaspäev, september 04, 2006

Minu panus rahvarohkeimale rahvajooksule

Hommikul väntasin rattaga kohale, kuna veebilehe kohaselt pidi kohapeal olema valvega rattaparkla. Tunnike enne 21km starti seda igaljuhul veel ei olnud ning pakihoius töötavad noored sellest ka miskit asjalikku ei osanud rääkida. Igaljuhul sain oma ratta sinnasamasse pakihoidu numbri vastu ära paigutada. Hiljem teisele ringile minnes nägin läbi aia ka juba vahepeal kerkinud jalgratta parklat. Seega korraldajad olid lihtsalt natuke omadega jännis.
väikesed soojendused, valmissättimised ja varsti oligi stardi aeg. Kodust oli ka mingi 30 kroonise taskuraadio koos tuliuute patareidega kaasa haaranud, et väga igav joosta poleks. Timmisin selle Energy FM peale ja olingi valmis.
Starti võtsin enamvähem rahulikult, kuigi üritasin eespool jooksvat Ristot kätte saada. Õnnestus see alles kuskil 5km peal, kus tal vist esimene spurt otsa sai. Kuna enesetunne normaalne, siis ei hakanud hoogu eriti maha võtma ja panin edasi. Enne esimese ringi lõppu said raadio patareid tühjaks. Ikka eriline voolutarbija on see odav käkk küll. Peaks prügikasti viskama. Lisaks sellele hakkas teise ringi alguses vasak jalg üleeilset orienteerumist meelde tuletama. Siis nimelt jäi kand teipimata ja tulemusena suur villikene strateegilises kohas. Edasi pidi jooksma vasaku jalag plätsudes sest rulluvat sammu ei saanud hõõrumise pärast teha. Pärast jooksu oli lihaste järgi kah aru saada, et jalgadega on ikka väga ebasümmeetriliselt tööd tehtud. Tempo langes kah vähe ja tulude/kulude (möödumiste/möödujate) suhe hakkas negatiivse poole kalduma.
Lõpusirgel aga hea üllatus: aeg tuli sutike alla 1:40-ne ehk siis suts parem kui 5min/km. Pole üldsegi paha tulemus. Nüüd peab ainult jala(d) korda saama ja järgmised üritused juba ootamas.
Ja peale jooksu loomulikult sai lihased ühe väikese rattasõiduga maha rahustatud. Küll on hea, kui võistlused on kodust mõistliku väntamise kaugusel, pole vaja bensiinile raha kulutada ning saab enne natuke sooja teha ja pärast natuke lõdvestust.

reede, september 01, 2006

Jackpotist jäi natuke puudu

Et siis eile oli üks äraütlemata kehva õhtu.
Hoolimata kergest vihmasabinast otsustasin siiski Tugamanni orienteeruma minna. Oli ju rataski selleks otstarbeks kaasa võetud. Ja ettenägelikult panin selle hommikul ka majja vihmavarju, et õhtul oleks hea kuiva tagumikuga sõita.
-- Maha olin aga unustanud teibi millega kannad üle tõmmata. Hüppasin peale tööd läbi ühest apteegist, seal polnud. Siblisin teise juurde, see oli hoopiski varem kinni pandud. Polegi midagi teha, otsustasin tee pealt kuskilt läbi hüpata.
-- Tassisin ratta välja ning sain selle käigus noomituse/ähvarduse osaliseks, et vaata et sa enam seda ratast siia sisse ei tassi. Keegi võib veel pahandada.... Täitsa pekkis, nagu ma oleks ilge rattavandaal.
-- Kentmanni tänavalt Liivalaiale keerates vaatasin, et satuksin autode voolus segamatult paika ning ei pannud kohe tähele, et selasamas nurga peal oleva jalakäijate ülekäigu foor läks autodele just punaseks (autod just moment enne seda veel liikusid) ning ei reageerinud seda märgates piisavalt kiirelt pidurdamisega. Tulemusena oleks ma peaaegu jalakäijale otsa sõitnud. tõsiselt vabandan, kui sa peaksid seda lugema.
-- Ratta spidokas ikka veel ei tööta olenemata väikesest torkimisest ja sudimisest. Peaks millalgi ikka põhjalikuma remo ette võtma.
-- Tugamannis vihme veel sadas ja kaartide jaoks jagatavad kiled olid loomulikult minu startimise hetkeks otsa saanud. Oli veel mingeid imepisikesi kiletaskuid, kuhu siis oma kaardi kuidagi sisse voltisin (raja peal voltisin mitmel korral ringi)
-- kohe peale esimest punkti avastasin, et vihm oli metsa alla raudnõgesed vohama pannud ning loomulikult läks minu trajektoor mööda nõgesevälju. Jalad praegugi aegajalt surisevad.
-- Metsas eksisin pehmelt öeldes ära, sest ühte punkti taga otsides olin tõenäoliselt kaardist välja jooksnud ning siis ei saanud tükil ajal aru kus olen ja kuhu edasi peaks minema. Liikumiskiirus 40 min/km on ikka karm küll. Pärast ei osanud isegi kaardile liikumistrajektoori jutti tõmmata, nii teadmatuses olin vahepeal enda asukohast
-- kordasin eelnevat eksimistegevust veel kahel korral. Suuna võtsin nagu õieti, aga õigesse kohta välja ei jõua. Ise mõtlesin välja kolm võimalust: kompass on rikkis, kompassi mõjutavad mingid maastikul olevad tegurid(magnetväli, rauahunnikud, ...) või olen ise nii kuradi mööda pannud et häbi hakkab. Kahtlustan millegipärast viimast varianti.
-- eelviimasesse punkti jõudsin samaaegselt kohtunikuga, kes selle üles korjas. Õnneks sain ikka enne märke tehtud.
-- Metsast välja saades avastasin, et kell on peaaegu miljon, võitjale kaotus on pool miljonit, vihma sajab, hakkab pimedaks minema ning ma pean elusalt ja tervelt rattaga koju vuristama.
-- Pakihoid oli loomulikult juba kokku pakitud, vaid minu kott oligi laua alla vihmavarju pandud.
-- lampi mul muidugi kaasas ei olnud, sest tõesti ei uskunud nii hilist koju sõitu. Kujutan ette, et vihmasel maanteel olin ma üks pime tomp tee ääres liikumas. Hea on, et vähemalt helkurid on mul küljes (rattal taga).
-- Ja nüüd jackpoti loosimine.... Sõle tänavast üle minnes hakkas minupoolses reas liikuv auto aeglustama just nagu mind üle lastes, kaugemas reas liikuvat ma aga hästi ei näinud ja niimoodi ebalevalt ületamist alustades oleksin peaaegu liiklusstatistikaks muutunud.
-- Kuna joogiks oli mul seekord vaid paljas vesi ning soolad kehast vihma poolt maha pestud, siis hakkasid lõpus jalad krampi kiskuma. Viimased kilomeetrid olid väga valusad sõita.
-- "Õnnelikult" kodus komberdasin kuidagi valutavate krampis jalgadega sooja dushi alla. Hoolimata pikast soojaga leotamisest oli pärast tunne nagu põhjanabal. Tunnike, hunnik sooje riideid ja liiter kuuma teed hiljem hakkas soe sisse tulema.

Täna on eneselegi üllatavalt normaalne olla. Energia oleks nagu kehast kadunud, aga muud hullu väga polegi. Homme aga peab 21 kiltsa maha jooksma. Nendesamade tossudega, mis praegu ajalehti täis topitult vannitoas kuivavad.