Harku karjääri jää

Käisin uurimas soojal päeval, mistõttu ilmselt polnud jõudnud tõsisemad kohad veel tekkida, kuid enda jaoks fikseerisin ka niiöelda potensiaalsed kohad ära (ei ole siin piltidel).
Praegu aga on seal paar liini, mida võiks kohe ette võtta. Ülejäänusid peaks nädal peale külmalaine algust uuesti üle vaatama ja arvamuse kujundama. Ja siingi on tegemist tegevkarjääriga, kuhu päris niisama hopsti ei soovitaks turnima minna. Ikka enne uurida, kas ja kuidas. Vaatamise päeval muidugi oli seal suht rahulik. Vaid üks kopp ja kaks kallurit tegid kaldapealset mullast lagedaks ja sedagi ühes karjäri nurgas. Ülejänud oli nagu välja surnud. Keset kibedat tööpäeva muidugi.

Julgestuspuntid on põhimõtteliselt kalda peal leitavad, kuid need tuleb ise kaugemalt pikendada. 20-30m peal on üldjuhul juba mingi pidepunkt olemas.

Üks neist on ilma jääta ja jäi pildile vaid laheda väljanägemise tõttu. Üpris ebamugava laiusega pragu. Seda võiks mingi hetk proovida.

Ja head uut jää- ja seiklusaastat teile kõigile.

Raba uurimas

Nädala aega tagasi saime natuke targemaks.

1. kui pole veel väga külma olnud, siis rabas saab jalad märjaks.
2. rabas on vahelduv kandvus. Mõnikord on kindlam astuda jää peale, kui samblakuhila otsa ning vahest vastupidi. Tunni aja komberdamise ajal erilist seaduspära ei tuvastanud.
3. pimedal ajal lambivalgel eristada kuivendusniret kuivenduskraavist on suht lootusetu tegevus,eriti kui kogu metsaalune on vesiseid loike ja vagusid täis
4. Ära aja lobajuttu, kui tegelikult peaksid raja kõrvalt kraavi otsima. Eriti pimedas.
5. Ära aja lobajuttu, kui tegelikult peaksid raja kõrvalt põlluteed otsima. Eriti pimedas.
6. Ära planeeri 3+ tunnist tiiru, kui soovid kodus tagasi olla poolteise tunniga. Niikuinii liigud aeglasemalt, kui algselt planeeritud.
7. Kehv kaart nõuab rohkem tähelepanu maastikul. Ja korrigeerimise võimalusi on väga piiratult.
8. Pimedas on distantsitunnetus veel kehvem kui valges.
   
9. Kui saunas on 70 kraadi, siis ära topi kerise alust pilpaid täis. Olukord võib väga järsult väga kuumad pöörded võtta.

Aga tegelikult oli tore 2 tunnine jalutuskäik kodukandi rabas ja selle läheduses. Eesmärgist muidugi jäime kaugele, aga ometigi sai natuke selgemaks piirkonna pinnavorm ja niiskustase. Uus katse on juba kokku lepitud. Ehk on selleks ajaks raba läbi külmunud ja kannab.

Täiesti ronimata liinid

Kõik 10m kõrgused TÄIESTI ronimata liinid. Noh tegelikult seal nõlva peal tegin mõned WI2 tõusud ja langused, aga need vähe vertikaalsemat laadi asjad on puutumata. Muideks seal laugema nõlva peal väga hea algõpet teha.Ainuke probleem on ülaankru koha leidmine. Läheduses nimelt puid pole ja jääd kah veel nii palju pole, et puuridega baasi teha. Mõne suurema kivilahmaka ehk leiaks.

Kõige rohkema jääga koht on kahjuks täiesti märg. Muidu oleks sinna ehk isegi proovima läinud, aga väike lootus on, et veevool muudab allatuleku kohta ja see läheb kuivemaks.

Ülejäänud on sellised peenemad nired ja õrnemad purikad, mida võiks turvalise süsteemiga proovida. Ülaankrud on igal pool enamvähem läheduses olemas. Suurem probleem hetkeseisuga on aga purikate mitte üles välja ulatumine ehk siis lõpus peab natuke kaljupragusid ronima. Ja see on seal pudise seina tõttu natuke ohtlik.


Ja nüüd miljoni krooni küsimus: Kus kohas need liinid asuvad? Piltidel oleva maastiku järgi peaks arvamine suht kerge olema.
Tehke oma pakkumised.

Delikaatsed purikad ja ussitanud liivasein

Täna ei tahtnud keegi minuga ronima tulla. Aga õnneks oli mul uus väike paarimees Muvo T200, kes vajalikul hetkel inspireerivaid sõnu kõrva sosistas.

Niisiis selle "talve" esimene jää sai tehtud solo toptrope. Ja ma ei kasutanud enam haaratsit, aga midagi sarnast, mis vähe paremini köiel liikus ja ehituselt vähe tugevam tundub.

Algus kuni purikateni lihtsalt kergete kõpsudega kirka otsad õhukesse jäässe ja kassi kihvadel üles poole astuda. Purikate alumine ots suhteliselt jäävaene ja pudi. Keskel aga sai ka juba kirka korralikult sisse lüüa.
Enne aga, kui üle jäänuki jõuad lõpevad ära kohad, kuhu kirkasid panna ja nii oligi, et toetuspunkt kirka näol oli ühel hetkel kuskil põlve ja hargivahe vahelises piirkonnas. Seal tuli siis haaratsisüsteem peale panna ja üles kahlata.

Päris paarilisega on ikka julgem ja mõnusam, kuid saab ka niimoodi.

Tegelikult oleks kõigepealt paremat kätt olevat liini pidanud proovima, kus jääd rohkem ja minek lihtsam, aga nagu näha sai ka kohe raskemaga alustades hakkama. Jää ootab järgijaid.

P.S. see teine lähedalasuv liin oli vahepeal ära sulanud. Õnneks nägin seda alles siis, kui olin üles baasi teinud ja üle järsakunuki laskunud. Haa..

ahjaa

Tahtsin öelda, et jää on "kohal". Mitte küll suursugune ja mõnus, aga õhuke ja sopane. Esialgu olen vaid Rannamõisas vaatamas käinud, aga eks mujal ole samalaadne seis. Küll aga on juba praegusest pildist näha, et maapinnas on vett palju ja kui vähegi külma peab(ja juurde tuleb), siis sel talvel tekib ka kõrgemaid purikaid. Loodetavasti ei juhtu nii, nagu eelmisel aastal.
Aga kõigest hoolimata jäid silma mõningad kohad, kust saaks ehk sopasena üles roomata, aga ega see pole ikka päris jääronimine. Pigem midagi "mixed" kanti, ainult et kivi asemel on liiv ja savi ja vahest harva ka mõni liivakivi serv. Et siis mõned liinid, mida võiks hetkel ette võtta, kui köie hoidja ja aja leiaks.
See on ehk kõige lihtsam ja allatuleku kohast kohe ümber nurga. Ülemine ots ilma jääta, aga peaks mööda serva saama liikuda.


Natuke sadama poole ja siin on jääd juba sutsuke rohkem. Aga ikkagi peab kirkasid vaid õrnalt toksima ja jalga asetama.



Kui aga liikuda üks 700m ida poole leiab sellise koha. Sisenurk on kergelt jäässe läinud ja mööda seda annaks üles minna küll.

Ja kes proovib, siis kirka peab väga terava otsaga olema, et jääd asjatult ei lõhuks ja õhukeses kihis pidamist pakuks.

cena 28 kop.

Aga ahned kapitalistid on sinna peale kleepinud hinnasildi 47 krooni. Igaljuhul saan nüüd laua taga istudes ja autos sõites vaikselt kummi väänata.
Kunagi lapsepõlves sai sellise kummirõngaga hoolega nagistatud ja ega nende tugevamatega jäi ümmarguselt 50 korda vist piiriks. Eile sai esimese hooga sadakond surumist mõlema käega ja pold hullu midagi. On aga tunda, et vasak on nõrgem. Lähitulevik ilmselt toob väsinud käed, aga nati kaugem tulevik ilmutab käsi, mis enam nii lihtsalt kirkast lahti ei lase.
Ainuke allikas, mille hetkel harjutusteks leidsin on hoopis võitluskonstide harjutamiseks, seega peab hakkama ise midagi välja mõtlema.

Et siis kes soovib, see leiab vastava attribuudi Tallinnast Liivalaia tänaval asuvast Dünamo poest. vähemalt vanasti oli tal selline nimi. Mujal pole nagu silma hakanud.

Võistlusrajad vol. 2

Siin on tegelikult kaks rada. Mõlemad näivad alguses lihtsad ja tegelikult ongi, aga pikkusest tulenevalt on kätele kurnav ning kui härja vastupidavust ei ole ja seinal puhata ei oska, siis on lõppu jõudmisega raskusi. 5-s rada siis joone alt ja jalad kuhu iganes. Lõpupoole muutub sein libedamaks ja pragu imelikumaks, aga siiski leiab jalale piisavalt tuge ja lõpp saavutatav. 50% lõpuni. Kuna pikk rada, siis ajaliselt jõuab teha vaid mõned katsed.
Ülemine rada on tegelikult natuke lihtsam, kuid puudub hea puhkamise koht ja seega tuleb panna algusest lõpuni. Jalgadel on väga hea(välja arvatud täiesti lõpus), ja kirkadel kah suured riiulid. Lõus ainult tuleb kasutada väiksemaid ja pudedamaid servasid või siis teha pikem diagonaalis alla sirutus. 37% jõudis lõpuni. Arvestades, et see oli suurel enamusel viimane ronitav rada, siis käed juba väsinud ja läbimisprotsent selle võrra madalam.

Algselt mõeldud kui üks kergemaid radasid, kuid ajapikku kasvas sellest välja üks vahepealne variant. Keerukat on sellel rajal kahes kohas. Alguses jalgade üles saamine ja lõpus viimase nuki peale saamine, kui jalgade all on vaid ligane ja astmevaba sein. Ja selle viimase sirutuse planeerisin ka sutsuke pikema, et ikka punnitamist oleks. Aga 87,5% ronijatest jõudis õnnelikult pärale. Alumine jalgade tsoon oli seinal vist tegelikult natuke suurem, kui joonisel, aga mitte oluliselt.

Vot see oli kohe alguses planeeritud mul rajana, mida ehk ei ronita lõpuni või siis eristatakse siin nõrgad tugevatest/osavatest. Selle tõttu ehk ka natuke pikem.
Algus on "lihtne" Hoiad kirkadega tasakaalu ja astud mööda nukke. Muidugi pead kõigepealt leidma need imetillukesed nukid, kuhu taha see kirka tasakaalu hoidmiseks panna. Kes ei taibanud, siis siin oli vöö kõrgusel horisontaalne pragu, kus vähemalt kahte kohta sai ilusti tugeva hoova paigutada.
Siis tuli aga upitada end ümber välisnurga libedavõitu seinale, kus kirkakohad olid suti väiksemad ja jalgu pidi seinale liimima. Niimoodi mööda seina üles roomamine paari meetri jagu, kuni saab kirka horisontaalprakku kinni väänata. Nüüd jääb veel üle jalgadele enamvähem toed leida ja kaks täpselt mõõdetud sirutust teha ning top on käes.
Läbimine 0%, Vimane tsoon 12,5% ja eelviimane tsoon 12,5%

Võistlusrajad vol.1

Alguses kirkad puu küljes ja jalg/jalad puu all nukil.
Mööda nurka üles, kus pole häid nukke. Mööda pragu paremale ja siis diagonaalis alla kuni maapinnani välja. Alumine pool juba pisemate servade abiga. Edasine paremale liikumine raja kõige raskem osa negatiivsuse ja pisikeste nukkide tõttu. Ja enne lõpp veel sirutus prakku ja siis lõpunukile, koos pikema jalaastega. Sellel rajal pole jalgadega eriti probleeme. häid servasid on piisavalt tihedalt. 25% ronijatest lõpuni


Üks lihtsamaid radasid, kuid liigub kõrgelt ja on kerge kartusfaktor juures.
Otse üles on head servad, ülemine äär on korralik ning ka alla tulemine on lihtne. Alumise kaare tegemine on ehk natuke väiksemate nukkidega, aga pikakäe mehed ulatasid kahjuks kaks tsooni vahel jätma. Rajameistri praak mis muud. Ja kogu ulatuses on jalgadel väga head tuge leida.
75% ronijatest lõpuni


Lühike aga keerukas. Asimene horisontaalne jupp on lihtsamate killast,kuid pikal haardel kasutati mitmeid variante. Tagurpidi kirka alumise nuki taha, nagu see algselt plaanitud oli või siis järgmisse tsooni ja teravik prakku nagu see paljudel välja tuli. Antud pildil on see pragu rajast väljapool, aga millegipärast jäi raja märkimisel sisse.
Siis tuleb veel üks kirka korralikult horisontaallõhesse kinni saada ja meeletu sirutus lõpunuki suunas, mis seekord kellelgi korralikult ei õnnestunud. Viimane sirutus on ka selle poolest keerulisem, et pole väga head jalatuge millelt tõugata. 0% ronijatest lõpuni, 50% viimasesse tsooni.

Omapärane rada peaks mainima. Ja just nimelt jalgade poole pealt. Algasendist jalgade järgmisse tsooni samiseks tuli neid päris kõrgele upitada. Ning paremale ronides pidid jalad kogu aeg kaunis kõhu all olema, et üldse seinal olla.
Kõige keerulisem oli aga ühendada see käte tööga ehk siis kirkad ülemisse tsooni kinni saada.
Noh ja kui see õnnestus siis kuidagi kägarasendis paremale lõpu poole roomata. 25% ronijatest lõppu.

Läks korda

Võistluslik pühapäev kaljul läks suures joones korda. Paljud reganud jäid küll tulemata(kaks neist andis enamvähem vabandatava põhjuse), aga kes tulid said ronida 8 toredat rada ja kolm parimat neist "vastikut" finaalrada.
Kokkuvõtteks peab nentima, et rajad tulid paraja raskusega. Ei olnud ühtegi rada, mille oleks kõik võistlejad lõpuni roninud ning ei olnud ühtegi võistlejat, kes oleks kõik rajad lõpuni roninud.
Ja kogu pundi peale jäi kaks rada, mille lõpuni ronimine käis kõigile üle jõu. Mõlemal muideks puudutati lõpunukk ära, aga mõlema kirkaga fikseerimist ei toimunud. Seega rajaplaneerimise seisukohast olen rahul. Radade jutt koos joonistega tuleb hiljem.

Finaalrada sai pandud auku (algus 4-nda raja algusest ja lõpp 5-nda raja alguses) ja vaid ühe normaalse kirkanukiga otse augu kohal. Minul ebaõnnestus, Taavi sai sutsuke(15cm) kaugemale, aga Johannes leidis hea prao, kuhu kirkad korraliklt kinni jäid ning jõudis hea nukini. Edasine luhtus lahti tulnud kivi tõttu.

Tulemused:
1. Johannes Vind (66)
2. Taavi Mikker (54)
3. Viljar Grauen (71)
4. Ahti Seier (49)
5. Sven Oja (47)
6. Kaisa Rebane (42)
7. Arvi Jõers (41)
8. Kaisa Nõges (32)

Võistluse eelinfo

Võistlus toimub.

Aga tundub, et rahvas kardab. Ei tasu üldsegi mitte, sest valusalt kukkumise võimalus praktiliselt puudub ja kui mõistusega ronida, siis puudubki. Ja seda kõike ilma spotterita, mis on kah ju lubatud.
Hetkel on planeeritud 7 või 8 kvalifikatsiooni rada, millest ainult kolmel tuleb ronida kõrgemale, kui ulatub maast kirkaga sirutades. Kes pole veel aru saanud, siis Harku traaversil pannakse põhiliselt traaversit.

Pealegi on maha sadanud paks lumekiht, mis on praktiliselt tallumata ja muudab ka mittejalgadele kukkumised pehmeks. Ja seesama lumi on ka ümbruse natuke kenamaks muutnud.

Ja varasematest kirkadega toimuvatest võistlustest on meelde jäänud ka kaljuronijate osavõtt. Mõnel juhul küllaltki edukalt. Seekord pole minu registrerimisnimekirjas veel ühtki. Pole huvi? Või ei liigu info? Chikenid? Ehk veel olukord muutub. Jäänud on 3 päeva.

P.S. Kes tahab niisama vaatama tulla on teretulnud ja veelgi parem, kui vaataja oleks nõus pastakat käes hoidma ja tulemusi üles kribama.

Olukord on talutav

Paks lumekiht ja veidike külma on olusid muutnud. Osalt paremaks osalt kehvemaks. Sein on veidike lumine ja märg, mis teeb jalgade töö keerulisemaks ja kätele langeb suurem koormus. Samas on maas mõnusalt paks lumekiht, kuhu sisse selili kukkude pole üldsegi valus. ainult natuke lund satub kraevahele ja siis hakkab pikalt külitades külm.

Aga täna muutus draituul esmakordselt sel talvel "mixed", ma ei teagi kuidas seda kohalikus keeles kutsuda, ronimiseks. Seinale on tekkinud mõned pisikesed purikad ja mõned korrad toetasin jala sinna peale. Kahju kohe, et ilm vist soojemaks keerab.

Kui kellegi tekib isu seina proovida, siis tasub lumelabidas kaasa võtta. auto parkimiseks muidugi. Ühe platsi viskasin täna vabaks, aga pühapäevaks vaja rohkem kohti tekitada. Tee peale ei soovita jätta, kuna killustikukoormatega kallurid peavad vabalt liikuda saama.
Ja kel autot isutmise all pole, siis lähim bussipeatus (alla 500m) on "paemurd" liinid 145 ja 146 liikusid päris ee.. "tihedalt" oli vist see sõna.

Popp teema

Et siis eile õhtul sai tund aega trenni tehtud. Kühveldasin lund tee pealt eemale. Täna hommikuks oli osa tagasi tulnud ja läks veel 20 min. keskmise koormusega füüsilist tegevust enne, kui sai hakata linna poole vurama.
Veerenni raudteeülesõidul oli mingi anarhia. Tõkkepuud olid all, aga autod vuristasid sealt vahelt läbi. Tundus sutsu kahtlane tegevus, aga peale pikalt mõlemale poole vaatamist eeldasin, et ju on elektroonika nässus ja läksin massiga kaasa. Tükk aega hiljem raudteega paralleelselt sõites kuulen tagant vedurivilinat. Ju siis ikka päris nässus ei olnud.
Selleks, et poiss lasteaeda viia pidin valima uue tee, kuna minu tgavapärase trajektoori peal oli suur buss end risti hange keeranud. Ja kui ma lõpuks õigele tänavale jõudsin, selgus, et silmapiiril pole ühtegi parkimiskohta.
Õnneks olin hommikul meeltesegaduses lumelabida autosse visanud ja nüüd saigi sõiduvahend keset teed seisma jäetud ja suurde hange üks paras parkimisplatsi koht sisse kühveldatud.
Tööle jõudsin vaid 40 min tavapärasest hiljem, mis poole ulatuses oli tingitud kauem magamisest.

Nüüd on dilemma, kas minna lõuna ajal ronima või mitte. Reedelgi oli seal üks õnnetu rekka mäe peale ära surnud ja tekitas ummikut. Karta on, et täna on olukord hoopis hullem.

Drytool comp. 30 nov.

EDIT* Võistlus on toimunud. Ja muu sellega seonduv info on järgnevate teemade all:

• Olukord on Talutav
• Võistluse eelinfo
• Lühikokkuvõte ja Tulemused
• Võistlusrajad vol. 1 & vol. 2
• Pildid Kauri kaamerast
• Pildid ametlikult fotograafilt
  

Et siis ilm kisub vaikselt külmaks ja esimesed purikadki juba tekivad. Sellepeale võiks teha ühe drytooli raskusronimise mõõduvõtmise.

Aeg: Andresepäev 30 nov. algusega kell 11:00. Ilmateate järgi -2 .. -6 sademeteta ilm. Maa on tõenäoliselt valge.


Formaat: Aga mitte köies, vaid boulderingi moodi. Madalal. Mitmel erineval rajal, paremusjärjestus punktide alusel ja lõplikult finaalrajal.

Koht: Harku traavers. Tallinna läänepiiril Harku karjääri värava ligiduses. Infot koha kohta

Plaan: Seinale on märgitud ports radasid, vähemalt 5 või rohkem. Madalal ja erineva tehnilise keerukusega.
Igaüks kes tahab oma oskusi proovile panna ja teistega võrrelda poetab kogumiskarpi osavõtumaksu suurusega 50 kohalikku raha. Peale radade ronimist arvestame kokku punktid, mille alusel kolm parimat saavad siis oma järjestuse eraldi püsti pandaval finaalrajal paika sättida.
Lõpetuseks jaotame kogumiskarbi sisu kolme parima vahel 60-30-10%.

Registreerimine:Tore oleks eelnevalt teada saada, mitme osavõtjaga arvestada, siis sujub kohapealne korraldus ladusamalt. Siinkohal saab ka vajaliku varustuse kohta soove esitada. Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.

Korraldus: Põhiradadel piiramatu arvu katsetega, avatud ronimisega(võib kaasvõistlejaid vaadata), max 5 min. raja kohta. Vahepeal puhkeaeg 5 min. roteerimisskeem selgub kohapeal vastavalt osalejate arvule.
Finaalrajal osalejad ei tohi rada enne oma aega proovida, ega vaadata teisi rajal ronimas. Kaks katset või 10 min, kumb enne otsa saab. Eraldi on raja vaatamise aeg, mis on 6 min ja toimub finalistidele ühiselt.
Võistlejal on õigus kasutada oma spotterit, kuid igasuguse muu abi osutamine peale kukkumise pehmendamise on rangelt keelatud. Kohtunikul on õigus keelata selle reegli rikkumise tuvastamisel edasised katsed antud rajal.

Juhul, kui finaali pääseb ka keegi korraldajatest(rajamärkija) ja ei leidu erapooletut kvalifitseeritud rajameistrit, pannakse finaalrada püsti ühiselt (kõigil võrdsed tingimused). Muudel juhtudel peavad finalistid raja püstipaneku ajal viibima isolatsioonis (raja juurest eemal.) Finaalrada on pikem, kui ükski põhirada ning võib olla "üllatuslik".

Rajad: Rada on looduslikul paeseinal või tehislikul konstruktsioonil märgitud lintidega. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad. Mistahes kehaosaga raja piiridest väljapoole või piirdelindile toetudes loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon.
Kuigi kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.
Rada võib olla osaliselt niiske, samblane või savine. Külmakraadi puhul ka jäine.
Kalju all maas on üldjuhul pehme pinnas mis jalanõude määrdumise kaitseks kaetakse (ei kehti lume puhul).
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.


Varustus: Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga.
Soovitus kasutada ronimissusse. Kasside kasutamine on turvalisuse eesmärgil keelatud.
Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.

* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.

Alustame dokumenteerimist

Nädalake puhkust on hästi mõjunud, sest nüüd suutsin juba 2/3 seina pikkusest ühe jutiga ära ronida. Jamasid tekkis alguses ja lõpus, kus ronimine suurusjärgu võrra tehnilisem. Jalg aga on parem kui enne, sest täna libises toss juba palju vähem seinalt maha.
Huvitav, kas siin on seos seina puhastamise ja kuiva ilmaga?

Igaljuhul sai peale jõu raugemist natuke keerulisemaid asju proovitud ning üks variant siis pildil. Algust pole hästi näha, aga seal tuleb kirkaotsad mingi ääre peale panna ja jalgedel on maapinna lähedal konreetne aste. Auk on väga samblane ja jalgadega sealt tuge ei leia, aga pole vajagi, sest peaaegu et ülatub üle astuma. Vahepeal on küll soov, et pea all oleks pehme matt, mis pisikese nuki murdumise järel kukkumist pehmendaks, aga sellest saab üle, kui nukk siiski terve püsib ja kirkateravik maha ei libise.
Kuigi esmapilgul on kirkaaukude seis nadi, siis hoolikamal uurimisel leiab sobivaid auke siiski piisavalt, et rada ka väsinuna alistada.
Proovige.

läks napilt

See piima joomine tasub ennast ikka ära küll ma ütlen. Juba mitmendat korda on peale jubedat matsu röntgenpilt mulle terveid luid näidanud. Seekord oli ilmselt kõige napikam.
Tahtsin üht metallpulka peenemaks viilida, ja panin ta selleks trelli otsa.
Trell kruustangide vahele ja pöörded põhja.
Mingi hetk andis aga kinnitusdetail järgi ja trell tegi vehkat. Pidurdades hoogu vastu minu labajalapealset. Töödeldav detail igaljuhul oli korralikult ja täielikult krussis.
Õhtul sai kõvasti jääkuubikuid tarbitud ja ühe jala peal hüpatud (traumapunkti ja tagasi).
Öösel eriti magada ei saanud, aga hommikuks on asi niipalju paranenud, et saab peaaegu juba jala peale toetuda.
Päeva siiamaani raskeim osa lapse lasteaeda viimine. Teine korrus ikkagi.
Nüüd istun vaikselt oma töölaua taga ja loodan salamisi, et keegi mulle köögist kuuma kakaod toob.

Tea, kas peaks nüüd ronimises väikese pausi pidama....

Krt küll

Just said minna soojaks mereveed...

Ehk siis just sain omale vastupidava telefoni, kui nad raisad tulid turule uue ja parema versiooniga.
Endise pritsmekindluse asemel nüüd veekindlus, endise 1,6m kõrguse kukutamise asemel nüüd 2.0m ja otseloomulikult on nüüd telefonil olemas spets volüümi nupud, taskulamp ja soft, millega telefonis olevat datat sünkida. XP1 on küll hea vastupidavusega, aga soft ja telefoni läbimõeldus/kasutusmugavus pole just kiita. mille peale meenubki, et pole veel seadmele avalikku hinnangut andnud.
Mismanüüdküllteen???

Harku traavers

30m paekiviseina mööda ilma julgestuseta -- see on "Harku traavers". Aga suhteliselt riskivabalt, sest kukkumine ei toimu kõrgelt.

Astangu lähedal, kuid mitte päris. Varasemaid ronimise jälgi ei tuvastanud, seega hiljuti pole sellel eesmärgil seina kasutatud. Paldiski maanteelt keerata Harku Paekarjääri poole ja suts enne karjääri territooriumi vasakut kätt. Auto saab parkida mõnikümmend meetrit peale ronimiskohta paremale poole tee äärde.

Algus vasakult puu juurest, mille sisse on kasvanud üks metallplaat.
Esimene ots on nati pudine, siis üks pikem sirutus üle vesise prao, mis talvel ilmselt kinni jäätub. Siis läheb sein pisut paremaks ja suund diagonaalis allapoole.

Siis veel üks vee allavoolukoha ületus ning edasi on sein kõrgem ja praod konkreetsemad. Lõpp diagonaalis üles aga on jällegi nati niiske ja samblane.

Üldiselt on paekivisein selline horisontaalpragudega nagu ikka, aga kui tundub liiga lihtne, võib ju alati suts teise kõrguse valida ja väiksemaid nukke kasutada.
Viimased 5-10m on sein väheke kõrgem ja valikuvariante rohkem.

Raja plussiks siis pikalt enamvähem ühtlase kvaliteedi ja stiiliga sein, kust alla kukkudes kohe kallakust alla ei pudene, vaid ka natuke horisontaalset pinda on. Seina kivim, kui algus välja arvata on suhtkoht tugev ja kogu pikkuse ulatuses vähemalt 90 kraadine. Üle 90-e tähendab minu meelest negatiivi ehk siis väga pikalt on jalad kuskil seina all ära ja ripud käte peal.

Praegu on sein väga sambla ja mudaga koos, mistõttu mõneski kohas on tossuga jalgadele keeruline toetust leida Ja ega sõrmedki väga muda(ja külma) ei armasta, mistõttu mina ronisin enamus aega kirkadega. Lähiajal peab seinale ka kasse tutvustama, eks siis muutub jalgadele toetuse otsimine tunduvalt lihtsamaks. Igaljuhul avastasin, et mu uued kirkad on drytooliks karva võrra paremad kui vanad.

Väga bro koht, kui tahad omaette ronimistrenni teha. Ei mingit köitega mässamist ega mõttetut ajakulu. Sealsamas kõrval muideks ka kaks kõrgema seinaga "auku", kus köiega oleks midagi teha, kuid avan, et suhteliselt pudise seina ja väga negatiivse profiili tõttu pole seal suurt midagi teha. Kui siis ainult paar kirkaga ronimise liini.

Pildid on järjestuses vasakult paremale ning enamvähem ilma vahede ja ülekateteta. Aga loomulikult saab õige ettekujutuse alles kohapeal.

Mis talvel Norras?

Eelmise aasta eesmärgid said osaliselt täidetud, kuid aega vähe ja tegemist palju. Seetõttu võtan osa copy-paste meetodil, aga lisan ka uut juurde. Põhiline muidugi mis juurde tuleb on Rjukanist väljaspool olev kosk, mille vallutamiseks peab tükk aega autoga sõitma, tükk aega lumes sumpama ja kõva mees olema. Hemsedalis asuv Hydnefossen on siis selle talve suurim eesmärk. Loodetavasti ei sea ma latti liiga kõrgele ja leian ka paarilise, kellega koos seda seina ületada. Tööd tuleb selle nimel igaljuhul kõvasti teha.
Aga muidu siis miskit sellist:

• Hydnefossen WI6 3 köit (hemsedal)
  
• Rjukanfossen WI4 3 köit
• Sabotorfossen WI5 3 köit
• Nye Vemorkfoss WI5 3 köit
• Skuffelsen WI5 3 köit
• Verdens Ende WI5 5 köit
  
• Vemorbrukfoss Vest WI5 2 köit
• Gammel Nok WI4 3 köit
• Topp pa Toppen WI4 3 köit
• Refirefemann WI4 3 köit
• Sjeldenheten WI5 3köit
• ja Mael amfiteatris tahaks ikkagi käia
  

Muidugi jälle liiaga, aga eks kohapeal paistab, mis jääb ja mis läheb.
Seekordne minek veebruari lõpp ja ehk saab sel aastal eelnevalt ka kodumaal jääd proovida. Uued saapad on juba ostetud, aga ega saapad ise ei roni.

* Kuna ise pole veel seal kohapeal käinud, siis pilt võetud siit

Olin julge. Ise.

Eelmise nädala lõpus rikkusin üht reeglit.
Kui oled eneseulgestuses, siis hüüa "ENESEJULGESTUS".
Ma ei hüüdnud.
Lihtsalt polnud kellelegi hüüda ja vähe imelik oleks olnud üksi kalju peal kõlkudes kisendada.
Aga tegelikult ma ikka päris julge polnud kah, väike kartus oli põues ja kontrollisin enne ikka mitu korda madalamal oma süsteemi enne kui kõrgustesse ronisin.
Aga täpsemalt:
Kuna midagi paremat käepärast polnud, sai põhivahendiks võetud haarats ning kuna ma seda värki väga ei usalda (ikkagi vana ja iganenud) panin nii igaks petteks haarava veel lisaks. Ühes kohas jäi julge olemiseks ka sellest väheks ja tegin lisajulgestuse kõrval rippuvale köiele tehtud vahesõlme.
Köie rippuvale osale raskuseks polnud muud võtta, kui üks vettinud puunott sealtsamast seina kõrvalt maast. Töötas küll ehk siis oli parasjagu raskust, et köit haaratsist ja haaravast läbi sikutada ilma et mind seinalt maha kisuks.
Peale esimest üleval käimist tegin täienduse rinnavöö (lindi) lisamisega ja haarava asendi koha pealt. Samuti tegin nüüd asümmeetrilise haarava. Kohe julgem hakkas. Loomulikult jälle katsed ning kuna haaratsit pinge all olles ei vabasta tegin ka poole rippumise pealt alla laskumise testi. Noh, jalaga haaravasse astudes köielt(haaratsilt) pinge maha, shell peale, haarats maha ja alla.
Lõpetuseks natuke ka kirkaga ronimist ja natuke raskemat rada.
Kuigi saviplögast libeda tossuga oli keeruline, jätsin reaalse kukkumise siiski mõneks teiseks korraks. Ja järgmisel korral panen nööris haarava, mis tundub kindlam.

Ja igaks juhuks siiski mainin üle, et ega haarats pole solo-julgestuse jaoks ikkagi õige vahend. Kel vähegi oidu peas, see kasutab mõnda tugevamat kindlamat jubinat või siis väga ettevaatlikult ja alati tagavarajulgestust kasutades. Ja altjulgestuses MITTE KUNAGI!

Materjali julgestuses solo ronimise kohta on netis palju, ja igalt poolt kumab läbi tõdemus, et hetkel on parim saadaolev vahend Wren Industries Silent Partner.
Ülaköit saab ka tavaliste köiest kinni haaravate seadmetega teha, kuid altjulgestuses spets solo ronimise jaoks on olemas vaid ühe käe sõrmedel üles loetavad variandid.

Noh öelge nüüd, kas on väga valesti?

Pragu on proovitud

Nädala algusepoole sai siis pirital uus koht ette võetud.
Ütleme nii, et vertikaalset pragu on ikka hoopis teistmoodi kirkadega ronida, kui muud värki, mis eestimaa kaljudel leidub. koha leidmine ja koormamine ja kehaasendi hoidmine. Ja siis veel lae nurgas olev pragu. Sinna on kirkat kohe nii mõnus panna ja siis kogu keharaskusega seinast eemale kangutada. Kokkuvõttes oli kohe kahju, et aega nii vähe ja sein nii madal. Aga altjulgestuses võiks normaalselt tehtav olla küll.
Ja väljakutse mõttes sai siis ka prao kõrvalt (nr 2) "siledat" seina ronitud. Hoopis midagi muud ja iga kirkaasetus tuli ülima hoolikusega hoida, sest muidu on naksti nuki tagant maas. Pildilt paistab küll räigelt positiivne olema, aga tegelt vist nii ei olnud.
Aga äkki mõni kobedam ronija teeb ära liini mis jääb nr 1-st veel paremale poole? Äärest on kinnivõtmiskohti kül. Nii käe kui kirkaga. lihtsalt enne ronimist oleks kaval lahtine pudi alla visata.

Üks väljavaadatud koht on nüüd veel proovimata, aga ega ta kauaks nii ei jää.

Kuidas raha kokku hoida*

Varem, kui mul kodus olles magusaisu ja millegi näksimise soov peale tuli, koukisin kapist küpsiste raamatu ja see vajus ise kaerahelbeküpsiste koha pealt lahti (kõige kasutatum koht). Aga kaua sa ikka ühte ja sedasama asja kokku keerad. Hing tahab vaheldust ja seega tegin otsingu. Ükski mu kodune retseptiraamat (no mõned ikka on) ei sisalda infot valeri küpsiste kohta. Seega tuli abiks google. Ja aitas. Lihtne retsept toidutares
Natuke võid, jahu suhkurt, mune ja loomulikult rosinaid/pähkleid ning oligi plöga olemas. Täiesti toimiv.
Peab vist retsepti välja printima või pähe õppima, sest nüüd on kaerahelbekäkkidele tugev konkurent olemas. Vähemalt sai kilo jagu küpsiseid kahe päevaga pintslisse pandud nagu niuhti.
See kõlab nüüd nati imelikult, aga peaks varustusehunnikusse ühe tordipritsi muretsema.

*Kui poes maksavad valerid nii 80..160.- kilo, siis ise tehes tuleb see kuskile sinna 60.- kanti või veelgi vähem olenevalt kust poest ja milliseid aineid ostad.

Oranzid monsterid

Niisiis tossud.
Suve hakul, kui need ostsin ja mõned proovid olid tehtud oli tunne väga hea. No metsa all olid küll oksad paar torkeauku pealsesse teinud, kuid see on oma lohakus ja pigem näitas aukude olemus pealisriide tugevust. Pealis nimelt vähemalt kolmekordsest omavahel sõltumatust kihist. See tähendab, et kui pealmine katki läheb, siis sodi ei pääse veel jalani vaid sisemised kihid hoiavad läbu tagasi.

Nüüdseks on aga kilomeetreid ja tunde juba rohkem kogunenud ja võin südamerahuga põhjapaneva arvamuse kirja panna. Kõigepealt siis sutskan siia mõned numbrid:
võistlusi:
xdream sarja etapid 14+4+6=24h
Orion rogain 8h
WRC 23h
KOKKU: 55h
Lisaks vahepeale ehk samapalju treeningtunde erineval maastikul alates asfaldist lõpetades oksarisus ja mudamülkas käimisega.

Seisukord praeguseks:

• pealis on ribadeks ja mitte oksarisust (need augud on parandatud ja püsivad tervetena), vaid niiöelda strateegilistest murde ja kulumiskohtadest.
• Kannakopsik (heelcup) ehk siis see osa, kus kand sees käib on küll seest terve, aga väljast hakkab alumine ja ülemine osa üksteisest eralduma.
• Integreeritud bahilli lukk hakkab tossu küljest vaikselt eemalduma ja viimasel ajal pole ma teda julgenud pealt ära võttagi. Rogaini stardis oli nimelt tükk tegemist, et bahillid korralikult töökorda saada.

Pahasti:

• Pealsete vastupidavus väga-väga halb. Ei riie on hea, aga liitekohtadest läheb katki.

• paelad pole täies pikkuses lainelised vaid ainult otsad

• Kooslus pehme keel, mitelainelised paelad ja paelte muster mõjub jalapealsele soonivalt. Aga kui kõvasti kinni ei nööri, siis hakkab jalg mingi aeg loksuma. Eriti on soonimist tunda allamäge joostes, sest siis liigub jalg tossu sees sutsuke ettepoole ja rõhub veel tugevamini paeltele. Lühikestel otstel pole väga lugu, aga 10 tundi järjest on juba pahasti.

Aga midagi head kah:

• Haarduvus on erakordne. Olgu siis asfaldil, märjast libedal palgil, samblasel kivil või järsul mudasel laskumisel. Vihmaga laudteel liikudes pole vaja väga libisemist karta, sest talla alused nublud imevad end naksti laudade külge kinni. Libisemistunde tekkimiseks peab ikka väga ekstreemne situatsioon olema. Ja algne kartus, et tallad kuluvad asfaldil imekiiresti oli asjatu, sest nublud on endiselt täies elujõus ja absoluutselt raudpolt, et enne lagunevad pealsed lõplikult, kui et talla haarduvus oluliselt kahaneb.
• Bahillid peavad sodi kinni ja paelad oma kohal. Veniv ääris on ka ilma bahilita täiesti toimiv (lühematel jooksudel ei hakanud bahille peale panemagi).

Kui hind oleks väga palju odavam, siis võiks ju iga aasta sellised osta küll ja ribadeks joosta, aga praeguse hinna juures on nad ikka liiga vähe vastupidavad. Ja kui neile otsa vaadata, siis just selliseks tegevuseks nad ju loodud ongi.
Kahju kohe.
Järgmiseks aastaks peab hakkama jälle uusi tosse otsima.

Pilates minu jaoks?

Kunagi soovitati mulle proovida sellist asja nagu Pilates. Et pidada hää olema. tugevdab salajasi lihaseid ja stuffi. Natuke uurisin ja kujundasin enda jaoks arvamuse, et mis see selline küll olla võiks.
Kui koduvald korraldas mingi prooviürituse ehk siis sai niisama minna ja üks kord proovida mis see siis ikkagi täpsemalt on, panin enda nime kirja.
Käisingi ära. Esimene üllatus oli kohale tulnud seltskond. Kuna minule soovitas meesterahvas, siis polnud ma absoluutselt valmistunud olema üksinda suure naistekarja keskel, aga just nii see oli. Teine üllatus oli see, et ei mingeid spets harjutusi ja personaalset juhendamist, asendi korrigeerimist, vaid ainult mina võimlen siin ja teie teete järgi. Ilmselt oli see osaliselt tingitud ka rühma suurusest, aga minu ettekujutus oli miskit muud.
Ja siis loomulikult see, et ma ootasin midagi teistsugust. Ei oskagi kohe kirjeldada, aga mitte sellist rühmatrenni. Aga kui selline asi meeldib, siis trenni saab kätte küll. Peamiselt just staatilise mitte dünaamilise jõu poole pealt, mis oli kah võibolla üks neist asjadest mis mind alateadlikult häiris. Olen ju kogu aeg ikkagi liikuvat trenni teinud. Igaljuhul sain peaaegu kõigega enda arust hakkama. Küll mitte nii gratsiliselt kui teised, aga siiski. Ja kui alguses käsi ringitades õlaliigesed nagisesid, siis peale sessiooni oli kõik liikumine pehme ja sujuv.
Kuigi harjutusi tehes oli raske, siis kokkuvõttes väsimust ei olnud. Mis trenn see on, kui trennijärgset väsimust ei ole? Igaljuhul mitte minu maitse järgi trenn. Tegin igaks juhuks kõrvalsaalis mõned lõuatõmbeseeriad peale.

Talihooaja alustamine

Leidsin aega. Õigemini küll läksin jõhkralt oma ajakava kallale ja saagisin sealt nüri saega hea tüki. Aga tulemuseks tund-poolteist ronimist ja drytooli pirita panga all. Esimene ports aega kulus autoga võimalikult lähedale saamisele, mida tegelikult ei saanudki, sest üks jõletusuur sopane lomp oli ees. Siis kulus veel palju aega koha valimisele ja köie panekule, ikkagi esimene kord seal.
Ja siis läkski lahti.
Kõigepealt niisama number 2 juurest. Sein alguses väga pudine ja iga koha pealt tuleb kivitükke (lahmakaid) ja sodi. Aga vähemalt lae nurgatükk ei liikunud ja praost sai kenasti koormata. Tegelikult oli ainuke keeruline koht sealt lae kohast üle saada, sest ülevalpool polnud väga mingit haaramise kohta.
Ja siis kirkadega. Jällegi oli keeruline koht seal järsust kohast üles minemisega. ei osanud ülevalpool kirkadele mingit head kohta leida ja käed väsisid kiirelt. Mingi pisikese nuki taha aga siiski jäi ja hops jalg eendi peale, raskuskese õigeks ja jalg sirgeks. Peaks "figure-of-four" liigutust harjutama, sellega saaks sealt palju vähema vaevaga ja kindlamini üles. Hiljem, kui aeg juba läbi hakkas saama, üritasin sealt veel kord kirkadega üles saada, ning pudenesin justnimelt sealt eendi juurest köide.
Ja siis veel see liin number 1 juures. Käed sain eendi peale, kuid edasi tekkis tõrge. Tõrge kestis tükk aega ja lõppes köies. Teen tõrkeületamistrenni ja siis proovin uuesti.
Et järgmisel korral jälle mitte asjatult aega kulutada sai üle vaadatud ka kohad kust köit peaks alla riputama. Teisel pildil siis üks tulevikueesmärkidest.

xDream Leppoja etapp

Kohale jõudsime varakult ja stardi hetkeks olime kõik korralikult valmis sättinud.
Kui aga anti luba karti vaadata selgus, et kirjutusvahend, mis soovitati kaasa võtta oli meil kotis ja mitte näpu vahel,nagu oleks pidanud olema.
Niisiis esimene rattalõik oli selline, kus kaardilt tuli üles leida kolm kaardi nurka märgitud punkti ja siis loomulikult need õiges järjekorras läbida. Kuna meil läks märkimisega suts kauem kui teistel, siis oli alguse ülesanne suurest rahvamassist läbi trügimine. Aga õnneks tuli mingi aja pärast seline rattaga sõidetamatu koht ja seal läbi muda sumbates oli lihtne valgesokimeestest mööda lipsata.
Kahjuks aga oli seal tempo tiimisiseselt ebaühtlane ja nii oligi, et peale mudakoha läbisaamist oli üks tiimiliige nati maha jäänud ja tema ise arvas, et ta on kõige esimene. Ja nii ta siis ootaski seal meid järgi. No piisavalt kaua, et normaalset positsiooni kaotada. Kui me ükskord jälle kokku saime, siis hakkasime jälle tulistama ja eks sellise tempoga tõmbab lohvi tühjaks küll. Kadu hindaks 5 min ringis.

Ja siis tuli kohe otsa osalise kaardiga jalgsietapp, kus siis kaart avalik ainult punkti lähiümbruses. Tegelikult oli lihtne, sest asukohad olid lihtsate orientiiridega ja mingit väga keerulist orienteerumist vaja ei läinud. Tulemusega võib rahule jääda.
Ja siis tuli rattaralli. Kohe suht alguses oli legendis märgitu kruusatee asemel hoopis asfalt, aga kuna pikkused klappisid, siis sai edasi pandud. Ühte sihti ei taibanud hästi ära ja saabus hetkeline peataolek 1min. Ning esimesel pikal otsal sai minu kalibreerimata odomeetri näidu põhjal liiga vara ära keeratud. 3km peale näitas kompu 200m viga ja selle tõttu siis paar minutit ajale otsa.
Siis tuli koht, kus ma väga hoolsalt legendi ei jälginud ja punktist väljudes tekkis arusaamatus suundadega. Oma lollusest viga 2-3 min. Ja nüüd polnud enam muud, kui pikal otsal arvestada oma odomeetri eksimist ja sõita 200m rohkem, kui numbrid näitavad ning olimegi varsti vahetusalas.
Sporditarvete kaalumise lisaülesandes kasutasime etalonraskust 750ml joogipudeli näol, mis tundud kuidagi raskem olevat, kui kõik need kolm asja kokku, mistõttu pakkusime kaaluga kõvasti alla ja saime 5,5 min toitumisele pühenduda. Piilusin küll eesseisva kanuu kaarti, aga rohkem edasimõtlemiseks taipu ei olnud.
Kanuu tuli meil hästi välja. Vähemalt sinnamaani, kui mu jalad krampi kiskusid ja ma ajutiselt kasututks lisapagasiks muutusin. Varem on küll mõnikord kanuus sääremarjad tüli teinud, kuid seekord oli asi sootuks hullem. Mõlema jala reie sise ja tagakülg kiskus krampi ja mul pold muud teha, kui lihaseid taguda ja valu kannatada. Tabletike sisse, rohkelt jooki, aga suurt paranemist polnud. Nii, kui oli vaja jalgade asendit muuta, tuli terav ja koletu valu hoobilt tagasi ja olin jälle pooleksminutiks rivist väljas. Paremaks läks alles peale kaldale pääsemist ja kõndima hakkamist. (Jooksuga tulid krambid tagasi aga siis aitas geel). Aga kokkuvõttes kaotasime kanuus liidritele ainult minutitega, mis on igati normaalne tulemus.
Nüüd siis lõpuks vaatsime ka edasist kaarti ja peab tõdema, et tegime (mina tegin) seda väga valesti. Ma ei leidnud seda kaardikohta üles, mis näitaks liikumist 14-15 vahemikus, küll aga tegin omas peas hiilgavaid tuletusi, mis päädisid sellega, et punkt 15 on samas kohas, kui kanuu algus. Olulisteks märgeteks siinkohal olid sõnad rattaala ja maeiteamisveel. Täiesti aga vaatsin mööda sellest, et punktis 11 oli jõgi ja punktis 15 järved. Kus on selle lolluse ots...
Aga jõudsime meie siis õnnelikult rataste juurde ja otsimu oma punkti (tähisega 44) ja siis alles jõuab kohale, et oleme hoopis vales kohas. Õnneks vähemalt nii palju taipasin, et võime siit nüüd rattad võtta ja ei pea enam joostes 15-ndasse minema.
Panime aga minema ja sihtisime alumist rajakest, mis pidi natuke läbi raba minema. Keerasime siis kruusakalt metsateele ja varsti muutuski rada suhteliselt vesiseks ja rabaseks. Üllatusena tuli aga see, et rada nagu õieti polnudki, küll aga oli õigel kohal kraav ja nii siis panimegi võsasel kraavikaldal ratastega ragistades vapralt edasi.
Kui aga poole kildi pärast olukorra paranemist näha polnud muutusin murelikuks. Veel natike edasi ja sisse puges juba tõsine kahtluseuss. Ja kui siis mingi hetk nägin kaardil seda suti lõuna pool asuvat sihti ja kraavi, sain nagu haamriga pähe. Koukisin välja kompassi, kontrollisin suunda ning hakkasin valjusti ropendama. Aga mis kehvasti, seda tuleb parandada. Tõmbasime suuna põhja ja trügisime läbi tiheda kasevõsa ja põlvini vees õige tee poole. Nüüd oli pilt täpselt selline, nagu kaks kuud tagasi tehtud matka aegu, ainult et meil olid takistuseks rattad kaasas. Positiivne asja juures oli aga see, et saime näha tõsist ürgmetsa paksu rohelise sambla ja ristirästi mahakukkunud puudega. Igaljuhul jõudsime vahetusalasse kohale küll poole tunnise ajakaotusega, aga võitlusvaim polnud kuhugi kadunud.
Kiired hüppenöörihüpped ja läksime suuruse järgi järvede äärseid punkte võtma. Me arvasime küll õige järvede järjekorra ära, aga ei olnud endas täiesti kindlad, mistõttu tegime vahepeal mõttetu lisakaare kõige pisema järve äärde. Punkti numbri järgi oli aga järjekord üheselt tuvastatav ja parandasime selle koheselt. Kadu ehk 5min ringis.
Sõit 21-22 oli küll lihtne, aga tagumik oli millegipärast täna õite valusaks läinud ja vahepealne rabas jalutamine seega isegi mõnes mõttes hea.
Ja nüüd siis viimane kanuu. Pelgasin nati seda Valgejõel vastuvoolu sõitmist, kuna see ikkagi parajalt kiirevooluline ja käänuline jõgi. Esimese punkti juurde siis tassisime -- no mina näitasin teed ja atassisin aera ja kandev jõud oli mul järgi. Aga peab nentima, et selle jupiga kaotasime umb. 2min.
Edasi aga väga head vedamiskohta ei paistnud, mistõttu hakkasime vaikselt mööda vett liikuma. Punktid sai leitud enamvähem, kuid küllalt palju oli hetki, kus ma polnud korralikult kaardis, vaid panin autopiloodis eessõitvatte kanuude järgi. Kõik aga sujus enamvähem. viimase punkti juures saime veel mitmest tiimist ette, kuid ühte käänakut lugesime valesti ning kanuu trejektoori muutus võttis nii palju aega, et kaks tiimi möödusid.
Enne finishit oli aga veel üks lisaülesanne, mis seisnes aasadega köit mööda 8m kõrgusele ronimisest ning seal punkti võtmisest. Meil läks see hästi (võitsime ühe koha), kuid kuna täpselt enne meid oli lisaülesandele jõudnud palju tiime, siis pidime hulga aega oma järjekorda ootama. mistõttu jäime ilma lisa kohatõusust. Aga nii see võistlus kord juba on.
Lõpus olime siis kohal 16 ja jälle kord puhas(trahvitu) sooritus.
Tänaseks ei taha parem jalg ikka veel sirgeks minna hoolimata korralikust saunatamisest ja masseerimisest-venitamisest. Peaks vist selles suunas miskit asjalikku ette võtma.

pildid sain siit
Ja kaarte ei ole, sest hetkel pole fotikat ega skannerit käepärast ja digiversiooni ju xdreami korraldajad ei jaga.

Seier punases

Poolkogemata tekkis eile päeval 3 lisatundi ja otsustasin käia natuke skautimas. Seekordseks piirkonnaks siis pirita kaldajärsak ning eesmärgiks leida mõni ronimiseks sobilik koht. Auto parkisin kuskile keskele ja kõigepealt suundusin ida poole. Üldseis masendav ehk ainult vahelduvat traaversit võimaldav sein, kuid oli ka kaks natuke kõrgemat seinalõiku (~7m). Ühel neis suhteliselt normaalne kivikvaliteet ehk siis mitte väga savipudine.
Ja siis seal mustakivi tee otsas on see teepikenduse alguse koht, kus pae sisse on kanal lõhatud. Seal on sein püstloodis 6-8m, aga maapind all klaasikillune ja sein suhteliselt praguline (lõhkamise tagajärg) Aga miskit saaks teha küll, kui paremat pole.
Kuna aega oli auto juurde tagasi jõudes veel järel, siis võtsin ette skaudi ka linna poole. Olin juba lootuse kaotanud näha midagi muud kui 3-4m kõrgust järsakut, kui natuke enne obeliski tõmmati minu ärevuse seier punasessse. Järsak läks järsult kõrgemaks, kivi tugevamaks ja profiil ilusamaks.
Ja seina jätkus pikalt-pikalt, kõik silma järgi nii 8m ringis (mõnes kohas vähem, mõnes rohkem) ja valdavalt sutsukene negatiivne. Nii mõnigi liin salvestus peakeses tulevaste projektide kausta priority nr 1 alla. Igaljuhul tean nüüd, kuhu ronima suundun, kui sealpool linna otsas paarilise ja vaba aega leian.
Boonusena sain poolteist tundi järsaku all kakerdada ja natuke kehalist tegevust värskes õhus.

Elus ja ee... terve.

Liipan mina rahulikult koridoris, kui mul küsitakse
"Noh, käisid kah jooksmas?"
"No natuke sai käidud jah."
Ja et vastaspool ei ajaks mind kogemata sügisjooksu osavõtjaga segamini lisasin nii möödaminnes:
"Üks sada kilti tuli ikka ära"

Ehk siis Rogaini MM Karulas on selja taga. Saime karva võrra alla 200 punkti ning platseerusime 87-ndale kohale. Kokku oli vist 350 midagi tiimi tulnud maailma kangematega mõõtu võtma.
Ilm oli üle ootuste hea: vaid paar vihmatiba ja mitte väga külm öö tegid üritusest igati meeldiva. Vaid mõnel hetkel lageda peal lõõtsuv karge tuul tõmbas jaheduse keresse. Need olid aga nii lühikesed otsad, et ei hakanud isegi kilekat kotist välja võtma.

Plaan oli hea, vormi oli nagu kah natuke, aga endiselt ei oska ma jalgu niimoodi hoida, et need niiskusest üles ei punduks ja rakku ei läheks. Mille tõttu siis raja viimane kolmandik väga rahulik kulgemine. Tõesti tahaks kuskilt tarka ja toimivat nõu saada.

Tulemus: tugev neli, aga vähem kui 4+.

Natuke häbi on...

.. kuna olen peaaegu et põline Tallinnlane ja pole varem sattunud sellisesse poisilikult kihvti kohta, kuhu tänaseks otsaga jõudsin.
Aga parem hilja kui mitte kunagi. Igaljuhul viis tunnine jooksuots mind läbi Harku paekarjääri vanast osast, kus siis siin seal näha kerge paesein ja hunnikutes paelahmakaid ja klibu. Vot seal peal on hea rannaheeringat harjutada (sõnaseletust vaata siit). Vahepel läheb tormates, siis jälle aeglasemalt, kui pind kaunis kaldus ja klibune on ning kui liiga järsuks läheb, tuleb nelivedu sisse lükata ja kui kivilahmakate kõrguste vahed liiga suureks lähevad, siis tuleb kas hüpata või ronida. Ja loomulikult on sellisel liikumisel põhiliseks ärevuse tekitajaks kiirus. Tempot alla lasta ei tohi.
Adrenaliinilaks on garanteeritud.
Selliseid tasakaalu ja kordinatsiooniharjutusi võib ka rannakividel teha, kuid seal on üldjuhul mere poolt ümmargusteks uhutud kivid ja jalgealune palju-palju ühtlasem ja kindlam.
Peaks seal mingi toreda ringi välja mõtlema ning aega võtma, et oleks näha, kas järjepideval tegemisel ka arengu mõttes mingit efekti on.

Vesine värk

Puhkusele minnes panin kirja tegevused, mida tahaks ära teha ning seal nimekirjas oli ka kajaki/süsta sõit. Sellega läks puhkuse ajal nagu läks, aga nüüd kui ilmad jahedamad ja vihmasemad sain kutse tantsule, mille otsustasin vastu võtta. Õhtul jõe äärde, mõned algtõed, seletused ja paati. Aga koivad on mul pikad ja selle tõttu pidin tossud jalast kiskuma, et jalgadel enamvähem normaalne tunne oleks.

Tasakaal. See on oluline. Peaks ütlema, peaaegu et kõige olulisem. Natuke olulisem on veel see, et suudaks tasakaalu hoida nii, et üks süsta serv on üles keeratud ja kui kogemata vale serva üles keerab (valele poole kallutab), siis on jama.
Igaljuhul oli algus raske teha just õigeid liigutusi, set mõnel juhul on enesealalhoiuinstinktid teistpidi suunavad ja siis lõpuks käib sõiduvahend kuidagi sinkavonka ja ühelt küljelt teisele ja sina vaid vehid seal sees kuidagi abitult kätega. Samuti oli mul raskusi süsta otse juhtimisega, kuid see ilmselt kanuust süsta ümberistumise probleem.
Eelnevalt oli mul arusaam, et tulistame mööda jõge kiirelt alla ja ongi kogu moos, tegelikult aga sai iga käänu taga enamuses tahtlikult aga vahest ka tahtmatult nina teise suunda keeratud ja puhatud, tiirutatud. Niimoodi tuli manööverdusharjumus ja voolutunnetus.
Ühes kohas aga kaldusin vastuvoolu hoides valele poole ja vool sikutas mu võssa, kus oli tükk tegemist, et süsta õiget serva üleval hoida ja mitte ümber minna. Sealt lõksust välja punnimisel siis saingi hakkama. Üks hetk oli pea vee all ja eriti midagi ei näinud vaid tugevat voolu oli tunda, mis mind seljaga vastu süsta surus. Sekundi-kaks kestev peataolek möödus kohe, kui tuletasin meelde, mis peab tegema.
Sirutad end ette, haarad sangast, tõmbad põlle maha, surud käed külgedele ja tõukad end süstast välja.
Samal ajal hoiad kramplikult aerust ja üritad mitte hingata. Kui peanupp veest välja jõudis, oli mõneks ajaks kuulmine häiritud. Ilmselt kõrvad vett täis ja muud sellist.
Nüüd siis sain karistatud pikkade koibade pärast, sest ilma tossudeta seal kivise põhjaga jões ei olnud hea. Õnneks oli lähedusest üks saare moodi asi ja seal sai süsta tühjaks ja turvaliselt uuesti sisse ronida.
Edasine oli samatore või siis nati toredam, ainult et pea alaspidi sõitmist enam ei teinud, kuigi mõnel korral oli minek lähedal. Küll aga sai rohkem ja julgemalt keset voolu ringi keeratud ja kivi taga (taasivoolus) hulbitud(surfatud). Jõest välja tulles oli juba kergelt hämar ning riiete vahetamine toimus tänavalaterna all vihmasabinas.

Kokkuvõtvalt sain vastuse küsimusele, kas muretseda endale tulevikus süst või kanuu.

Mäetrenn

Pole ammu puhast jooksutrenni teinud ja kuna ilm oli ju peaaegu et ilus (ainult natukene tibutas), siis tegin ühe väikese sutsaka. Aga et asi huvitavam oleks, siis oli plaan teha mägesid. Lähim korralik siis vanakas, aga seal kohapeal tundus teine kuidagi väga liivane. Tõmbasin siis natuke kõrvale ja otsisin välja natuke toekama pinnasega raja. Ikka ühest kohast üles, ja kohe lähedusest alla tagasi. Üles punnides väsis väga ära ja alla minnes ei saanud kuidagi puhata, sest kallak oli järsk ja pudine. Kui pidevalt jala panemisel hoolas ei oleks olnud, siis oleks näoli sodis lõpetanud.
Eelnevalt püstitatud eesmärgi 45 min joostes vastu pidada täitsin. Ja jalad ei olnudki pärast nagu pakud.
Peaks igaks juhuks veel mõned seansid tegema.

Paide xDream - Sprint

No vihma ladistas ja kõik oli märg, aga muidu oli ilm soe ja sai kerge varustusega rajale mindud. Minu puhul siis tähendas see ilma seljakotita liikumist, mida ma pole juba teab mis ajast teinud. vaid üks pudelike oli särgitaskus loksumas. Stardist sai igaüks oma punkti, kuid kõik olid mööda teerada punkti lähedusse ja tagasi jooksmine. Sealt siis kolmekesi koos rattaralli formaadis edasi. Meil aga polnud seekord ühtset vormi seljas ja suutsime kuidagi niimoodi üksteist rüsinas ära kaotada, et peale tulutuid kokkusaamiskatseid ja siit-sealt otsimisi sõitsime kahekesi edasi lootuses esimese punkti juures kolmandaga kokku saada. No see ka õnnestus, aga kogu selle jama aja ja närvikulu oli muidugi kohutav. Lisaks muidugi positsioonikaotus, mis ralli formaadis mängib olulist rolli. Kaotus 9min parimale.
Vahetusalast jooksime kiirelt läbi ja sukeldusime rappa. Kaardilt paistis kena üle lauka ujumine, aga kohapeal oli olukord hoopis roosilisem. Laukad olid kas kinni kasvanud või lihtsalt nii kitsad, et sealt sai ilma ujumata üle. Rabaetapp tuli meil enamvähem välja ja kaotus parimale 5min.
Nüüd jälle üks väikene rattajupp, mis läks meil väga aeglaselt, sest ühel rattal olid ketaspiduri klotsid kinni kiilunud ja edasiliikumine selle tõttu tunduvalt raskendatud. Lõpuks ei võtnud veel vahetusala punkti kah õigel ajal ära ja pidime veast aru saades rullidega mööda soppa ringi jooksma. Muidu suht lihtsa etapi peale kaotus 10min.
Aga rull oli hea. Protokollis on meil küll paremuselt teine aeg, kuid see on ilmselt selle pärast, et ratta viimase punkti võtmisel olid meil juba rullid jalas ja panime kohe ajama, ise arvan, et tegelikult oli 2-4min parimale.
Ja siis kiiruga järve äärde, vest selga ja üle. Loomulikult sai ikka mööda paadisilda võimalikult kaugele mindud ja sealt veel suure hooga edasi hüpatud. Mida vähem ujuda, seda lihtsam. Ujumise lõpus olime kohal 19. Nüüd tuli natuke orienteerumisjooksu, mis sisaldas endas hulgaliselt kraavide ja ojakeste ületusi, mudas sumpamist ning minutehtud väga paha rajavaliku tõttu 20-21 vahes ka mööda rägastikku turnimist. Viimasega siis sai kaotusele veel mõned minutid lisatud.
Torni juures läksin mina laskuma ja teised maastikule peidetud punkte otsima. Peab nentima, et üks punkt oli nii ära peidetud, et meil (mina kui laskuja välja arvatud) kulus selle leidmiseks tohutupalju aega ja sellega kogunes kaotust võitjale 10 min. jagu.
Nüüd veel üks pisike jooksuke vahetusalani ning algas valik kanuuorienteerumine.
Olin juba rulli ajal seal nati planeerinud ning jooksu ajal said selgeks ka ojade voolusuunad ning plaan paranes veelgi. Meie siis järjekorras 51-50-48-49 Peale esimese punkti võtmist sai õigel hetkel paat kaldale sikutatud ning järve kaudu lõigatud. Tagasi aga oja kaudu allavoolu. Siina aga magasin ülevedamise koha maha, sest millegipärast polnud kaardile märgitud kahte silda ja neid ühendavat teekest. Selle tõttu sai vähe rohkem mõlatud ja ajakadu hinnanguliselt 3-4 min. Aga muidu läks kanuu enamvähem kuigi kaotus parimale 9 min on ehk nati palju.
Ja ei olnudki enam muud, kui rattaga lõppu, üks väikene tõkkerada ja finish. Muide selle takistusraja juures ei olnud keelatud tõket pikali lükata ja sellest üle jalutada. Peaasi, et ise tõkke pärast püsti tagasi paned. Meie tegime kõigi tõketega nii, et esimene lasi tõkke alla, teised jooksid üle ja siis uuesti tõke püsti. Palju lihtsam. Lausa imelik oli vaadata, kuidas teised elu eest punnisid ja turnisid.
Lõpp 4:04 ja praegu seisuga oleme kohal 19, mis pole küll teab mis koht, aga üldseisus liigume ikkagi ettepoole.
Kokkuvõtvalt oli väga tore etapp. Oleks kiiremini jooksnud/rattaga sõitnud, aga sain tiimilt tagasisidet, et olen ülivormis. Tegelikult kahtlustan hoopis teiste alavormi või siis vormiriietuse puudumist, sest ma pole ju üldse trenni teinud ja puhata kah pole saanud. Viimaste päevadega on saanud näiteks kümmekond tonni killustikku laiali kärutada.

Puhas vuuk

Pühapäeval metsas veedetud aeg läks asja ette. Juba trajektoori välja mõeldes ja pikkusi mõõtes tundus rada nati lühikesevõitu. Lõplik trajektoor on suts imelik põhjusel, et otsuse kõik punktid võtta tegime alles viimases joogipunktis. Nii siis oligi, et trassi lõpupoole võtsime valikusse kõik kaardil leiduvad punktid ning lõpetasime suts üle 7 tunniga. Ja selle käigus saime veel 2 kilo kukeseeni kauba peale. No ei saa ju metsas ilusatest kollastest seentest niisama mööda joosta. Ikka on vaja seljakotist kilekott otsida ning kübarad sinna sisse toppida. Õnneks andsin kiusatusele järgi alles raja viimase kolmandiku peal ja tassimist ei olnudki väga suures koguses ja pikalt.
Aga rada oleks võinud huvitavam ja raskem olla. Rajavalikuid ei tundunud kaardile vaadates just palju olema, kuid siiski õnnestus meil mõned osad ikkagi omamoodi järjestuses läbida. Omaette kaardiga metsas liikuda ikka toredam, kui kogu aeg kellegi teise sabas või jäljes tuiata. Mõnes kohas muidugi tegima ka rumalaid valikuid eelistades sihti rajale või keerates vara metsast rappa või midagi muud sarnast. Suuri vigu aga orienteerumises ei olnud, pigem sai nõrk füüsiline vorm kuskil poole maa peal takistuseks.
Tegelikult ei osanud ju nii kerge(lühikese) rajaga arvestada ning läksime metsa väikese SI pulgaga. See aga sai juba enne lõppu täis ning viimaste punktide juures ootasime kaasvõistlejaid, et oleks keegi, kes vajadusel meie punktis viibimist tõestada võiks.
Muidu aga oli tore. Jalad annavad tunda aga mitte ülemäära hullusti.Vähem kui kuu aja pärast tulev 24h aga tundub hetkel veel jalgade seisukohalt suhteliselt lootusetu.

Punkti päevale pani kodus hea kuum saun ja paar külma õlut.

Kollased kübarad

Käesoleval aastal on nii palju kukeseeni söödud, et ilmselt ületab see kogu mu elu jooksul söödud kukekate hulga. Mis tegelikult tähendab seda, et varemalt pole seda tegevust eriti olnud. Noh, lapsed suuremaks kasvanud ja saab nendega juba metsas käia ja on ka mõned potensiaalsed kohad leitud, kust aegajalt ikka miskit leiab. Viimase rogaini ajal sai finisheeritud suure seenekotiga ja pool nädalat hiljem olin moraalseks toeks naisele ja tassisin ka lapsed üle rabakraavi metsa seenele. Laenatud säärikutesse oli aga keegi mootorsaega augu sisse teinud ja tunne oli nagu oleks ühes jalas vett täis kummik. Ee.. oligi vist.
Igatahes on hakanud seente mõõt juba kergelt täis saama ja peaks proovima neid kuidagi talveks säilitada. Kunagi sai proovitud külmutada, aga need ei kõlvanud kuskile. Huvitav kas purki saab panna.., Peaks vist proovima, sest egas muidu külmkappi õlle jaoks ruumi ei saa.

Öösel laulmas

Me kõik olime seal. Ja laulsime.
Kui oli laul "Maa tuleb täita lastega" Oli meie pere noorem põlvkond matil(maa peal) siruli ja magasid õndsat und. Ka lähemas ümbruses oli sama asja näha, niiet ülesanne täidetud. Aga niikaua, kuni nad üleval püsisid, kuulasid ja vaatasid ja olid imetoredad. Oleks tahtnud mälestuseks mõne pildi teha, aga fotikat polnud.
Oleks kirjutada rohkemat, aga nii suure asja jaoks pole õigeid sõnu. On vaid tunded.

Süütu sein

Asjad on siis nüüd niikaugel. Auke on veel vaja puurida ja löökmutreid taguda, aga kivide kinnitamise poldid on otsas. Mõned kivid veel on, aga need jäävad poeskäiku ootama.
Aga süütuse kaotab täna õhtul, kui plikatirts ja sünnipäevakülalised kallale lasta.
Eks ta rohkem lastele ole, sest enda jaoks on see ikka lootusetult väike. Võibolla kunagi tulevikus kuskile teispoole maja enda jaoks suurem, aga mitte niipea.


P.S. Üks kivi on enda tehtud ja kõvasti poldiga kinni tõmmates ei ilmutanud mingeid pragunemise märke. Teine on veel, aga jällegi ootab poltide saabumist. Kui need kannatavad, siis ehk isegi õnnestub käepärastest vahenditest endale meelepärase kujuga kive nikerdada. Ootame ja vaaame, mis tänane peaproov näitab...

Mutid auku

Ma ise olen uurinud ja minu käest on mitmel korral uuritud, et kuidas muttidest lahti saada. No see probleem on kindlasti iga aiaomanikku mingil ajal vaevanud. Lausa nii palju, et käibel on igasugu nippe ja meetodeid, kuidas kurjameid kättte saada või ära hävitada. Alustades kasutatud kassiliivast ja mutipeletist, kuni autosumpsi käikudesse ühendamiseni välja.
Eile sai selgeks meie muru terroriseerinud muti kurb saatus, mis annab maailmale juurde veel ühe tõhusa mutihävitusmeetodi.
Mõned ajad tagasi sai alustatud ajapostide aukude tegemist. Laenutusest puur, ning sellega lasta maa sisse auk läbimõõduga 20cm ja sügavusega umb 1m. Kuna ilm meil siin na vihmane, siis ei läinudki kaua aega mööda, kui augud vett täis sadasid ja sellised sügavad kaevud moodustasid. Kui lastel oli konni vaja, siis sai neid sealt aukudest, ning eile siis oli lisaks konnadele ühes augus ka meie mutt.
Niisiis, kui teid tüütavad mutid, siis puurige muti käigu kohale sügav auk, ning laske sinna uppumise jagu vett sisse.
Jõhkramad tüübid võivad vee asendada põhja asetatud teravate ogadega.
Aga mina hakkan nüüd poste panema.

Öine elu piibe ja Peterburi mnt. vahel

Meile meeldib öösel matkata. Aga eelmist vees sulistamist ei tahtnud enam korrata ja seetõttu leppisime rangelt kokku, et kulgeme mööda teid ja teeme lihtsalt ühe pikema treeningu. Ja kuna osa meist ei viibinud puhkusel ja järgmine päev oli tööpäev, siis kahanes algne 12 tunnine 6 tunnise piirajaga ürituseks.
Start 21:15 Peterburi maanteelt Jägala jõe silla juurest ning suund siis mööda jõe põhjakaldale jäävaid rajakesi kagu poole.
No kohe alguses anti mõista,et kaarti ei tohi usaldada ning seal, kus kaardil oli ilus joostav rada polnud looduses seda teps mitte. Hoopis rinnuni võsa. Õnneks oli tegemist osaliselt vaarikavõsaga ja see leevendas natuke tehtud ämbrit. Lisaks vaarikatele uurisime üht jõe peale tehtud elektrijaama, ajasime juttu siiliga ning näitasime üksteisele kustkohast keegi oli neljapäevaku raames üle tee jooksnud. Nii olime peagi suurel magistraalil ja hulga maad edasi jõudnud. Kaardi järgi oli veel üks koht, kus "suurt" teed polnud ja oli oht padrikusse sattuda. Õnneks sattusime vaid kellegi inglise muru kombel pöetud heinamaale ja polnud hullu midagi, kui sealt vaikselt mööda hiilisime. Isegi uhke maasturiga peremees ei tulnud rändureid kaema.
Nüüd edasi oli täiesti tavaline põhjaeesti maastik oma määnimetsade ja kruusateedega. Sekka ka mõned kitsamad pinnasteed, kuid sihte lähemalt uurima ei läinud.
Tagasipöörde punkt jäi kuskile Kuusalust lõunasse ning tagasi läksime peamiselt mööda väikesi kruusakaid. No vahele jäi ka Kiiu liivakarjäär ja mingi eramaa, kust läbiminekut oleks tegelikult pidanud omanikuga kooskõlastama. Aga me ei hakanud helistama, selle asemel selgitasime asja tee kõrval koplis müdistnud lehmadele. Nimelt hakkas neile külge meie jooksupisik ning nad jooksid meie kõrval terve karjaga pimeduses nii, et ainult silmad hiilgasid kahekauapa pimedas nagu pisikestel kuraditel. Nagu piisonid savannis ma ütlen. Täpselt.
Lõpupoole hakaks uni ja ääretult madal temperatuur end meelde tuletama ja tegime seetõttu vähe rohkem jooksu. No ja nii oligi, et mahtusime kenasti etteantud piiridesse ja olime tagasi auto juures suts üle 5 tunniga. Kilomeetreid tuli 35 ja 40 vahele. Täiesti tore öine trenn, mida ka edaspidi ette võib võtta, aga siis juba uutel radadel.

Ahjaa, kui eelmisel öisel retkel ei kuulnud alguse ja jõpu vahel ühtki koera, siis nüüd oli terve öö haukumist täis. Jube suur erinevus oli, ühelt poolt rahu ja vaikus, teiselt poolt pidev ärevus, et kust põõsa tagant peni sulle säärde ronib. Millegipärast eelistan esimest varianti.