Küsimus on pakendis.

Ükspäev sattusin poolkogemata vaatama dok filmi nimega plastic-planet. Algus oli selline uinamuina ja kuulatav-vaadatav, aga ei midagi erilist. Seesama vana "plastik siin ja plastik seal". Kõike seda näen ma looduses liikudes isegi. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas kooruma plastikust midagi muud ja toodi välja info, millest mul polnud aimugi. Kui film läbi sai oli mul tunne, et mida ma nüüd siis tegema peaks? Lihtsalt niisama seda infot unustada ei saa, aga mingit lootust, et annab elujärge parandada või muuta kah ei antud. Kõik jämedad otsad on kuskil keemia ja plastikutööstuse käes ning sealt neid juba kätte ei anta. Ja kui antaksegi, siis keskkonnas on väljatoodud andmete kohaselt juba nii palju plastikut ja sellega kaasnevaid aineid, et isegi kui hoobilt kõigest uuest lahti saaks ei juhtuks meie eluajal midagi. Meie ülesandeks jääb vaid oodata ja loota, et inimeste sigimisvõime täiesti ära ei kaoks või siis oraganism selle s***ga kuidagi kohaneks. Kui kunagi peaksin veel mõne (lapse)lapse saama, siis kaalun tõsiselt klaaspudelite kasutamist. Kuigi, midakuradit see ikka mõjutab, kui kõik muu siin maailmas me ümber on sellestsamast kahtlaseid aineid täis plastikust.
Natuke selline tunne, nagu oleks vaadanud Al Gore kliimasoenemise filmi ainult et teisel teemal. Ametlik leht on kahjuks keeles mida mina eriti ei mõista, ja muud infi pole mingil imelikul põhjusel väga leida. Plastikutootjate poolne vastulöök aga on loomulikult korrektselt vormistatud ja kõiki kahtlusi "kummutav"...
Ma tõsiselt loodan, et filmi sisu on ühele poole kallutatud, sest vastasel juhul on asi ikka täiega sealsamuses.
Lõpu poole oli lõik, kus tuli külla nn. PR tüüp, kes rääkis et tegelt pole asi üldsegi nii hull ja kõik on kontrolli all. Seda lõiku vaadates tuli nii karjuvalt meelde film "Thank you for smoking". Dziisas. Soovitan ka seda vaadata, et kompott oleks täielik.

Nüüd ma arutlen omaette juba mitmendat päeva ja ei oskagi kohe muud midagi teha, kui kirjutan siia selle posti ja soovitan teistel kah vaadata. Kindlasti vaadake ja mõelge, sest see on info, mida peaks teadma. (Isegi kui see 100% õigeks ei osutu)

Väga oluline ühendus

Kui kasutada ronimismaailma väljendeid, siis eile õhtul tegin ära ühe olulise lingi. Nimelt sain lõpuks ometi sõidetud Pirita jõe minu hinnangu alusel kõige raskema lõigu. Ja seda nii vastu kui pärivoolu.

Algus siis Kiili, Rae ja Kose valla ristist ning suunaga ülesvoolu. Sama trassi olen sealtpoolt proovinud vähemalt kahel korral ning alati on järgmise teeni jõudmiseks aega puudu jäänud. Seekord aga olin varustatud enda valge käekesega koostatud kaardiga ning korralikult lookeid ja suundi jälgides sai edenemisel kogu aeg silm peal hoida. Nii vähemalt on mingi ettekujutus, kui palju veel lookeid teha ja kas tasub end allesjäänud aja sees edasi pressida. Nüüd peale "välitöid" saab veel täiendavaid parandusi teha ning olukord muutub veelgi paremaks. Kui aga antud lõigul võrrelda openstreetmap'i ja meie kohalike veebikaartide olukorda, siis minu puhul pole enam kaksipidimõtlemist. Proovin ka edaspidi plaanitavate sõitude alused kaardid eelnevalt(ja järgnevalt kah loomulikult) korrastada ja kasutada vabavara kaarti.

Esimene üllatus oli teise kurvi taga, kus varasemalt paiknes kahe kolmveerand meetrise läbimõõduga puutüve koosmõjul tekkinud läbimatu tõke. Nüüd aga oli seal alles vaid üks paariline ning teine paiknes sadakond meetrit allavoolu. See tähendab seda, et lagunenud oli ainuke tõke, mille lammutamisega ma ise kohe kuidagi ei oleks hakkama saanud. See lisas indu juurde ning edasised pugemised ja murdmised ja tõukamised ja tirimised ei tundunud enam nii hirmuäratavad. Kahel korral aga pidin siiski ka süstast välja astuma, et puukuhilatest üle saada. Mõlemas kohas oleks piisanud väikesest saest, aga millegipärast põlgasin poes Fiskarsi pisikest aiasaagi uurides hinda vähe kalliks ning seekord seda vahendit mu varustuses polnud. Tundub aga, et peab selle väljamineku siiski mingi hetk tegema.
Ühel hetkel peale toomingapuust läbi ragistamist avastasin, et paat on pealtpoolt helesinisest hoopis valgeks muutunud. Muu lehe ja oksarisu oli suht ühtlase kihina toomingaõitest kaetud. Kahju ainult, et fotikat vee peal kaasas ei olnud, sest hiljem polnud kamoflaazist enam suurt midagi järgi jäänud. Vaid mõni leht ja oksatükk ning paadi põhjas sopane vesi.

Kui möödunud oli ümmarguselt 2 tundi jõudsin ma kohta, kus olin juba varem viibinud. Seda siis teiselt poolt ja pärivoolu sõites. Veel 20 minutit hiljem olin autotee ääres, kust ilusti ka valge inimene ligi saab. Edasi oleks olnud veel mõne käänaku jagu pugemist ja ragistamist enne kui silla alt läbi ja vabasse vette jõuab. Selleks aga mul enam aega ei jätkunud ning keerasin otsa ringi. Küll aga on minu kontos nüüd Pirita jõe kõik lõigud Kose-Uuemõisast kuni mereni.

Pärivoolu sõit nagu ikka on kiirem ja lihtsam. Lisaks voolu abile oli mul kasutada teadmine kust ja kuidas läbi pääseb ning "keegi" oli ka veele jäävaid takistusi juba õgvendanud.

Mingi hetk pani kobras saba ning siis mõtlesin, et proovin vähe vaiksemalt võtta ja järgmisele elukale enne saba panemist pilgu peale visata. Nii ma siis tegin tükk aega rahulikke ja vaikseid liigutusi, et sulistamisega mitte väga loomi hirmutada. Ise muidugi piilusin kogu aeg ringi, et kustkohast see elukas nüüd välja hüppab või missugune ujuv puuront on tegelikult kopranina. Pikapeale hakkas tähelepanu hajuma ning tõmbed rohkem solisema. Eks jõgi muutus kah käänulisemaks ning manööverdamine nõudis oma tähelepanu ja jõulisemaid tõmbeid. Kobras va elukas aga märkas mind ikkagi alles siis, kui olin talle juba selja keeranud (möödunud) ning pani siis suure padinaga vette. Mina muidugi olin veel uimasem, sest nägin jällegi vaid vesist sabaotsa ja lainetavat vett. Küll aga nägin lugematul hulgal kopraradu ja isegi mõne selgelt savi sisse talletunud jälje.

Ja tuttpütt partidel on pojad. Pisikesed lapilised sulepallid sibavad mööda vett. Kaheksane pesakond oli. Alles noored ja lollid, ei oska veel sukeldudes paadi eestki peitu pugeda. Aga kui neid enne nahka ei panda, siis küll nad jõuavad suve jooksul õppida. Eks lähen mingi aeg ja kontrollin, kas ja palju neid alles on.

Tagasi kühveldamine võttis aega vaid tühised tund ja 25 minutit. Suur ajavahe tingitud ilmselt suhteliselt asisest voolust ning takistuste läbimise kiirusest.

Veel üks tähelepanek, et enne sõitu oli kartus, et selle kevadine suur sääseuputus saab mulle jõel saatuslikuks. Ja ilmselt olekski mind elusast peast kõige naha ja karvadega pintslisse pistetud, kui juhuslikult poleks päev varem ilm jahedaks läinud ning peaaegu et vihma sadanud. No see peaaegu oli selline kergelt seenaka moodi mittesadamine. Tulemusena igaljuhul polnud vee peal sääski ollagi, vaid mõne koha peal, kus pidin väga kalda ääres võsa seest läbi trügima suutis mõni tüüp oma londi mulle naha vahele ajada. Isegi hämardumise aegu, kui tavaliselt vee kohal kõiksugu sitikatest kubiseb oli rahulik ning suud silmad putukavabad. Seega on mul tegelt täitsa hea meel, et ilm meil selline natuke sandivõitu on.

hommik jõel

Juhtus nii, et pidin öösel tööle minema. noh nii, et eelnevalt sai umbes tunnike magada. Mingi hetk tuli peakolu sisse selline mõte, et kui tööülesanded ükskord päikesetõusu aegu otsa saavad, siis pole enam mõtet magama minna ja niisama konutamise jaoks on kah veel nati varavõitu. Mõtlesin siis sutsu ja tulemusena viskasin paadi katusele ning asjad võtsin kaasa.
Kuigi päikesetõusuks välja ei saanud, oli siiski tööga ühele poole saades tavalise laupäevase ärkamiseni aega veel mitmete tundide jagu. Kuskil poole seitsme ajal hommikul leidsin end siis ühes mitmetest Tartu mnt ja Pirita jõe ristumiskohtadest süsta ronimas. Lõiku Siniallikatest Kose-Uuemõisani või õigemini Kose-Uuemõisast siniallikateni olen varem läbinud, kuid see oli kolmekesi kanuus ning võistlusolukorras. Paar käänakut tulid tuttavad, aga üldiselt oli kõik uus.
Esimene pool vastuvoolu algas ilusti, kuid juba 4-5 käänaku järel näitas pirita jõgi oma tõelist palet. Oksad siin ja tüved seal. Seal vahel slalli tehes aga õnnestus mul tervelt esimesed 25 minutit ilma väljumata takistustest mööduda. Edasi tuli siin seal ikkagi jalg maha panna ja paat ringi vedada Kus olid jämedad paljakssöödud tüved, kus peenemat oksarisu. Nii mõneski kohas aga sai ka paadis olles juurikaid ees ära liigutatud. Tunne oli selline, et mida lähemale tsivilisatsioonie, seda risusemaks jõgi muutus. Mis selle põhjus võiks olla ei oskagi välja tuua. Igaljuhul muutus jõgi üks hetk väga madalaks ning kiirevooluliseks ning käänaku tagant paistis kauaoodatud sild. Kuna juba 10 minutit tagasi saabus aeg tagasipööramiseks, siis tegin seda nüüd. Lülitasin sisse kiirema käigu ning pärivoolu manööverdamise reziimi. Tagasiteest pole mainida muud kui, et kaldale põikasin vähem kui teistpidi suunal ehk kolmel korral ning alguspunkti tagasi jõudsin kiirelt.
Vastuvoolu 1:50 ja pärivoolu 1:10
Aga hommikune sõit on omamoodi. Ämblikuvõrgud on hommikusest kastest pärlendavad, linnud siristavad ja laksutavad kui oleks vaja kogu maailmale midagi väga tähtsat kisada ning õhk on kuidagi ... teistmoodi mõnus. Magamata öö muidugi andis kogu järgneva päeva tunda.

Ja kaart on värskelt openstreetmap keskkonda tekitatud jupist eksporditud. Nüüd peaks käänakud õiged olema ning kaardi ja looduse kokkuviimine lihtsam.

kaartidest ja jõgedest

Viimasel ajal on kaartidega palju sekeldusi olnud ning alatasa tikub pähe üks mõte. Kas ei saaks kuidagi nii teha, et ühe (või kümne) kaardistaja asemel võiks kasutada internetis leiduvaid inimesi. Ikka leidub mingeid parandusi, mis külastajatel silma jääb ning mille korrigeerimine oleks vastava tehnilise lahenduse puhul minutite-sekundite küsimus.
Võtame näiteks jõgede paiknemise. Võta lahti ükskõik milline eesti veebikaardi rakendus (tallinn, delfi, postimees, ...) Kõigil neil on võimalus vaadata ülestikku ortofotot ja kaardikihti ehk siis hübriidi nagu seda vist nimetatakse. Jõgede puhul on seal kujus ja loogete arvus ja paiknemises ning isegi ristide asukohtades tihti suuri möödarääkivusi (vaata pilti). väga lihtne oleks ju see sinine joon foto järgi õigeks sättida. Ma saan aru, et see nõuab aega, aga siinkohal olekski vaja nn. kliente kaasata, et see pisikeste paranduste sisseviimine haritud tööliste (kaardinduse alal) kallist aega ei kulutaks. Sellise võimaluse olemasolul oleksin ma tõenäoliselt viimaste paadisõitude valguses õigeks sättinud juba lugematu arvu jõelõike.

Teiste parandustega on muidugi keerulisem (lagendikud, sood, raiesmikud, metsarajad, majad, sillad, ...) aga normaalse kasutajaliidese puhul pole seegi ületamatu. Muutusi looduses toimub ju alatasa, aga kaardistaja ei jõua ju kogu aeg ja igal pool olla ning neid registreerida ning kaardile kanda. See aga tähendab kokkuvõttes ebatäpsemat kaarti.
Loomulikult tuleb lahendada kontrolli küsimus, kuid üks kontrollija jõuab üle vaadata mitmeid kordi rohkem muudatusi, kui ta ise neid teha jõuab ehk ajavõit oleks ka palgatud tööjõuga täiesti olemas.

Miks ei saaks kaardindust teha samamoodi nagu wikipediat? Mina igaljuhul oleksin nõus oma aega selliste asjade peale kulutama. Seda loomulikult, kui säilib võimalus seda parandatud kaardimaterjali ka kasutada. Aga ehk ongi siia see koer maetud?

Tegelikult nüüd leidsin asja nimega google map maker, aga õnnetuseks on eesti ja põhimõtteliselt kogu euroopa seal valge laiguna ja katse sinna midagi sisestada feilib täiega. Ja eks sati pildi pealt midagi täpsustada on ikka tunduvalt keerulisem, kui meie oma kodumaise maaameti ortofoto pealt. Nüüd ootan ja loodan, et google lubab meil kaarti teha või siis mõni kodumaine kaardihiid vastava lahenduse avalikustaks.

Oi ma otsisin....

Peale arvuti uuesti installimist ei funganud enam gmaili chat. Ei aidanud https ega cache ega cookide eemaldus. Isegi kellaaja uurmine ei viinud kuskile. tuulasin läbi kõik masina firewalli ja selinuxi seaded. Vaatsin ükshaaval üle kõik serviced, aga ei leidnud pruuni auravat hunnikutki.
Lõpuks sattusin http://solutionsforgmail.blogspot.com/ lehele. Paar klikki õiges kohas ja ....

igaks juhuks kopipaste, kui allikas peaks kaduma:
HELLO FRIENDS,

WELCOME TO MY BLOG.HERE IN THIS BLOG I WILL GIVE YOU THE EXACT AND MOST EASY WAYS TO SOLVE MOST OCCURING GMAIL CHAT PROBLEMS IN FIREFOX.

I FOUND THAT "GMAIL CHAT IS DISABLED" IS THE MOST FREQUENTLY OCCURING PROBLEM IN GMAIL.

YOU CAN FEEL RELAXED THAT I HAVE THE MOST EXACT WAY TO SOLVE THIS PROBLEM.

IF THE FOLLOWING MESSAGE IS SHOWING ON YOUR GMAIL WINDOW THEN YOU CAN USE MY IDEA TO SOLVE IT.

THE MESSAGE IS------
"Chat is disabled.
Your internet connection is experiencing problems or your network
administrator has blocked gmail.learn more"

THE SOLUTION FOR THIS PROBLEM IS............................
1)OPEN FIREFOX
2)PASTE THIS LINK IN YOUR ADDRESS BAR --https://chatenabled.mail.google.com
3)IN THE DIALOG BOX NEXT APPEARS SELECT ADD EXCEPTION OR "I UNDERSTAND THE RISK"OR ANYTHING THAT FAVOURS INSTALLATION OF THE GIVEN LINK.
4)RESTART FIREFOX AND OPEN GMAIL AND FIND IT SOLVED OR NOT
5)IN 90% CASES THIS CAN BE SOLVED IN THIS WAY

Soodla jõe alumine pool

Oli plaan ja oli aeg. Plaaniks kajakisõit Soodla veehoidlast allavoolu kuni jägala jõeni (ja natuke edasi kui viitsimist on). Ajaks tavalise tööpäeva õhtu.

Vee peale jõudsime prognoositult paar minutit enne seitset ning ees oli ootamas 16km käänulist jõge ja siis 10km laia lobedat lõdvestust peale. Kümneks kaldale ja kogu moos.
Kõigepealt tegime väikse tiiru seal veehoidla järgsete saarekeste vahel ja lõbustasime kaldal klähvivaid koeri. Edasi sai kohe esimese raksuga õige haru valitud ning saimegi jõkke. Esimese käänaku taga oli väike vahune vesi, kust allasõit pani refleksid tööle. Õnneks kuivalt.
Algus oli paljutõotav: käänuline jõgi kerge voolu ja mõningate mööda sõidetavate takistustega. Kuni esimese jõetõkkeni, kus pidi paadist välja ukerdama ning pärast jälle sise. Nüüd oli iga natukese aja tagant vaja sama protseduuri korrata. Mõnes kohas sai ka kaldalt puid sakutatud ning läbipääs tehtud, aga neid kohti oli üksikuid. Niimoodi sõites ja trampides sai kõvasti sisse-välja harjutusi tehtud, ning loomulikult voolus manööverdamist meelde tuletatud. Peale teist silda muutus jõgi vähe puhtamaks ning sõidu otsad muutusid pikemaks. Üks hetk oli ka vähe vahusem jõelõik oma kivide ja pisikeste langustega.
Kõige keerulisemaks kohaks pean üht käänakut, kus tugev vool tiris väliskurvis võssa ning kohe peale känakut oli vettelangenud puu. Ainus läbipääs oli täiesti sisekurvis kaldus puu alt, aga sinna jõudmine oli risti läbi voolu. Seekord lõppes situatsioon vaid lühildase puu kallistamise ja graatsilise piruetiga, aga oleks väga lihtsalt võinud ka märjaks saada.
Kui vool vaibus, ilmusid jällegi teetõkked ning kiire manööverdamine asendus aeglase manööverdamisega. Head olid need kohad, kust sai hooga või siis jõnksutades üle. Enamvähem olid need, kus sai ja/või meetodiga (kalluta ja/või jõnksuta) läbi ning talutavad olid need, kust sai improviseeritud toega. Viimane siis eriti madalate puude alt külili asendis läbi pugemine ja uuesti püsti ajamine. Korra oli jõel isegi ülestõstetav sild. Tõsi selle opereerimiseks pidin mina alumise poolenisti vee all oleva silla pealt seda ülemist, ajutist silda tõstma.

Hoolimata jõe organiseeritud takistustest oli sõita tore. Vaid päevavalguse vaikne, kuid pidev kadumine hakkas häirima. Kuigi kaart oli kaasas ei andnud see meile puuduliku täpsuse tõttu just väga palju olulist paiknemise infot ning nii oligi, et lootsime kohe-kohe lõpuni jõuda, aga silda ei tulnud ega tulnud. Ühe järjekordse ülevedamise järgselt paati ronides murdus oks millest kinni hoidsin ning kolm korda võib arvata, kes seisis vööni tumedas jõevees ja keeras paati nii, et auk ikka ülevalpool paikneks.

Viimases lõpus oli juba päris pime ning ei saanud isegi aru, kas jõel olevast takistusest on võimalik läbi sõita, või peab tassima. Veealuseid ronte ei näinud enam ammu ning aegajalt vaid tundsid, kuidas paat vägivaldselt kursist kõrvale kallutati.

Igaljuhul andis mingi hetk automürin lähedal olevast teest märku ning tirisime paadid välja ning üle heinamaa tee äärde. Stardist oli möödunud mõni minut alla 4 tunni ning kell oli 11 ligi.

Kõige lähema eesmärgini jäi meil lõpus 1.6km, põhilise eesmärgini veel 1,2km lisaks. Nüüd kaarti ja ortofotot võrreldes avastasin, et teise pealt mõõtes on jõgi tunduvalt pikem ja käänulisem, mis arusaadavalt meie läbimise aega pikendas.

Mis on peidus pealpool lage?

Eelmine nädal sain lõpuks ometi hakkama ühe keerulise sõlmega teise korruse ehituses.

Kuna lae peal on hunnik igasugu kaableid ja torusid ja isegi seadmeid, mis võivad hiljem ligipääsu ja hooldust vajada, tuli välja mõelda moodus, kuidas neile võimalikult väikese vaevaga ligi pääseda.
Esimene variant lagi lihtsalt lahti kruvida on ses mõttes paha, et seda peab tegema paigaldamisega vastupidises järjestuses ning seda terves ulatuses kuni soovitava kohani. Keskelt alustada ei saa.
Muidugi oleks võinud osta ka pööninguluugi ning see lakke kruvida, aga selle väljanägemine oleks toa ilme ära rikkunud.
Läksin hoopis seda teed, et disainisin luugi, mis on 3,84m pikk ja 56cm lai. Ehk siis kogu toa laiuses (laudade pikkuses). Eesmärk oli peita luugi servad ning üldse jätta näha võimalikult vähe võõrelemente.

Kõigepealt sorteerisin välja kõige sirgemad ja tasapinnalisemad lauad. Need omavahel põõnadega kokku ja täisnurkselt mõõtu lõigata. Põõnad peavad hiljem asetsema täpselt laes olevate talade kõrval.
Põõnad on punni poolt 10cm ulatuses üle ulatuvad, teiselt poolt cm lühemad.
Üks külg tuleb põõnadega olemasolevate laelaudade peale toetada ning luuk paika sättida. Nüüd jääb veel üle iga tala juurde aknasulgur monteerida ning laelauast lingi jaoks vastavasse kohta auk sisse puurida. Loomulikult oleks mulle veelgi rohkem meeldinud vaid ühest punktist sulgemine, kuid 3m pikka ja multipointset aknasulgurit ei õnnestunud mul millegipärast kaubandusvõrgust leida.

Pele kümmekond korda proovimist ja mõõtmist ja kruvimist ja uuristamist saan nii kaugele, et luuk on paigas. Nüüd vaja veel luugi äärmise laua soone pealmine serv maha lõigata ning luugist järgmise laua paigaldus. Ja et luugi avamisel see kogematakombel avajale pähe ei kukuks sai ta saapapaelte jaoks mõeldud nööriga talade külge riputatud.

Nüüd on laes vaid 6 pisikest auku (peaaegu nagu oksaaugud, aga mitte nii silmatorkavad) ning neile on plaanis veel mütsid peale panna.
Ja pealpool lage on tulevikus peidus ilmselt hooajaväline seiklusvarustus. Igaljuhul sai tekitatud võimalus alati vaadata, mis seal parasjagu toimub.

See on üle tüki aja üks seadeldis, mille olen paberil välja mõelnud ning reaalselt valmis meisterdanud. Oleks ainult jõudu ja viitsimist ka ülejäänud mõtetega niimoodi käituda.