Murphy seadused kehtivad

Tundub, et minu xDreami öisele etapile minek on suure küsimärgi all,
sest selle asemel on oht sattuda sünnitusmajas tugiisiku rolli.
Eelmise lapse sünni eel kaks aastat tagasi oli täpselt sama trall. Kogu
aeg oli ehku peal, kas saan enne võistlusele mindud ja sealt tagasi, kui
asi pihta hakkab või langeb mulle paha ja hoolimatu isa roll. Siis oli
võistluse asukoht ka veel tunduvalt kaugemal. Nimelt Värskas ning kestis
kogu üritus ka kauem. Samas aga jooksis kõik nii nagu pidi ja
sünnitustegevus hakkas pihta täpselt siis, kui ma olin rahulikult
Tallinnasse tagasi jõudnud. Huvitav, kas seekord on kah nii hea õnn või
kulgeb saatusejoon teist rada pidi? Millegipärast kardan teist varianti
ning meie tiim peab vist asendusliikme puudumise tõttu kahekesi raja
läbi tegema ning mingit erilist tulemust kirja saada on niimoodi suht
võimatu. Ilgelt kahju oleks tiimikaaslasi alt vedada, kuid veel vähem
tahaks alt vedada elu(tiimi)kaaslasi.

Tänasest autotu.

Et siis täna sai lõpuks ometi oma vana CRX maha müüdud. Juba igati kaua
aega minu käes olnud (6 aastat) ning nii mõnegi katsumuse üle elanud.
Vot CRX on selline masin, mida ei ole vaja müüa, vaid mis müüb end ise.
Selle 3 aastaga, mis ta mul aia taga nähtaval seisis on mulle kojamehe
vahele lugmatul hulgal ostukuulutusi pandud. Enamuses on need muidugi
vene keelsed ja noorema põlvkonna kribatud. Alguses ei olnud väga soovi
müüa ja ütlesin soolasema hinna, hiljem juba tekkis väikene müügisoov,
kuna niikuinii eriti antud autoga ei sõitnud ja lasin hinna väikest
viisi allapoole ja allapoole. Peret ju sellisesse väikesesse masinasse
ei mahuta. Nüüd siis andsin teise poolmuidu ära, et aga saaks aitagause
tühjemaks ja oleks kohta, kuhu hakata uuemat ja korralikku pereautot
muretsema. Loodetavasti saab uus omanik masina pisiprobleemidest
(rooste, elektroonika ja veermik) üle ning rakendab tubli mootori hästi
tööle.

Öine seanss: Lucky Number Slevin

Ports kuulsate nimedega näitlejaid, sekka mõni vähemtuntud ja terve hunnik täiesti tundmatuid nimesid. Kõik need sisuka ja kaasahaarava süzeega kokku truitud filmilindile jäädvustatult ongi Lucky Number Slevin. Kui tüüpiliselt on thrillerid suhteliselt etteaimatava ülesehitusega ning lõpp on kuidagi ootamatuks tehtud, siis selles filmis oli iga käänak omamoodi uue nurga pealt ning kogu aeg toimus midagi, mida eelnavatest kaadritest ei oleks osanud ette aimata. Selliseid väärt (thriller) filme on veel vaid mõned, kahju ainult, et neid ei saa üha uuesti ja uuesti nautida, sest nad paljastavad oma võlu peaasjalikult ainult esmasel vaatamisel.
Ma peaks juba ammu magama, kuid olen rahul, et sain selle kaks tundi väärtuslikku uneaega kulutada nii hästi. Soovitan soojalt kõikidele filmifännidele.

Futurama uued episoodid

Tuli uudis selle kohta, et treitakse valmis 13 uut Futurama episoodi. Taolisi kuulujutte ja liba-uudiseid on aegajalt ikka avalikkuse ette tulnud, kuid siiamaani on vaid kõlakate tasemele jäänud. Nüüd siis päriselt.
Uudis ise siin.

2008 aasta kujuneb heaks saada. Nüüd peaks hakkama vanu episoode alla sikutama ja uuesti läbi vaatama. Lihtsalt naudingu pärast.
Futurama tuli välja umbes siis, kui ma kooli kõrvalt öösiti tööl käisin. Siis oli hea üleval püsimiseks non-stop futuramat vahtida. Ei olnud ohtu kah, et silm looja vajub, sest kõht oli pidevalt naerukrampidest kõver. Võibolla mul on küll natuke teistmoodi naljasoon, kuid Futurama on just minu maitse. Kindlasti on ka selliseid inimesi, kes sellest multikast kohe kuidagi aru ei saa.
Igatahes senini peaks tehtud episoode olema 72 ringis. Neid ikka annab vahtida, kui vähegi huvi on.
Hea infoallikas Futurama kohta.

Wrong Parking

Teretulnud algatus Wrong parking
Endalgi on mõnel puhul tekkinud tahtmine fotoaparaadiga klõps teha ja kuskile interneti häbiposti üles riputada. Nüüd on siis see võimalus olemas ja järgmine kord kasutan võimalust. Viimane juhtum näiteks oli Eile Kesklinna sünnistusmaja taga parklas, kus keeg oli oma auto suisa keset teed parkinud. Õnneks sai seekord teiselt poolt saarekest välja nikerdatud.
Huvitav, kas sellise fotomaterjali põhjal saaks ka Falcki tegelased tagantjärele trahvi välja kirjutada?

Jalgrattateed Tallinnas

Minuni jõudis täna hommikul kaart Tallinna jalgrattateedega(osaline digiversioon siit[pdf]). Sinna siis peale märgitud olemasolevad jalgrattateed, sõiduteele joonitud jalgrattateed, planeeritavad jalgrattateed ja ka temaatilised poed. Esimese hetkega vaatasin kohe kesklinna kanti, kuna siin olen olukorraga kõige paremini kursis ning mõned jalgrattateed olid ikka väga imelikesse kohtadesse märgitud. Näiteks Pronksi-Liivalaia ääres Ahtrist kuni Olümpiani peaks olema spets jalgrattatee. Tegelikult on siin aga kõnniteede äärde mõned sildid üles pandud ja vist mõnes kohas ka natuke värvi maha pudistatud. Andke mulle andeks, aga koht kus ei ole võimalik SÕITA, seal EI OLE jalgrattatee!
Teisest küljest leidsin kaardilt ootamatutest kohtadest jalgrattapoode tähistavad mummukesed

City Bike Uus tn 33

Velospets Rohu 13

Kuna need jäävad aegajalt minu liikumistrajektoori lähedusse, siis vaatan millalgi üle, ehk on asjalikud.
Kaart on isenesest abiks, aga vähemalt mõõtkava võiks olla peale märgitud, siis teaks vahemaid arvestada. Kuna seal on peal ka Tallinna muu teedevõrgustik ja lähim ümbrus, siis saab selle kaardi osasid ka niisama avastussõitudel kasutada. Näiteks seal peal Harku järve tagune ja Tartu mnt ümbruse nurk Assaku kandis. Kahju ainult, et kirjanuka pole mere peale paigutatud vaid asjaliku kaardi peale. Igaljuhul peab kaardi juppideks lõikuma (Materjaliks selline paks kiletatud paber) või koopiad tegema ja nädalavahetusel sõitma minema.

Kuna vahepeal tegelesin hoolega puhkamisega, siis pole aega olnud sissekandeid treida. Seega alustame algusest.
Neljapäev sai käidud orienteerumas. Seekordne rada oli üles seatud Kõrvemaa metsadesse ning seda niivõrd hästi, et mul võttis kohe karbi lahti. Vähemalt pikal rajal (H21A) oli suur osa rajast planeeritud sellisel alal, kus väga palju teid ja radu pole ning paljuski tuli ise teerajaja osas olla. Punktide 9 ja 12 vahel oli tunne, et olen üksi metsas. Kuskil pold ühtegi inimest näha. Ilmselt oli selle õnne osas suureks määrajaks ka see, et erinevalt tavapärasest sai seekord juba suhteliselt varakult kohale jõutud ja rajale mindud. Lõpetades leidsin nööri pealt vaid mõned sama rada jooksnud tegelaste ajad.
Laupäev oli Maardu taga metsas orienteerumisüritus nimega XXXIII Suvejooks. Kuna selle piirkonna kaartidega on kitsas käes ja sealt tõotas hea kasutatav kaart tulla, siis tegin ühe väikese avatud raja (rogain) jooksu.
Esimesest punktis õnnestus mul kuidagi mööda silgata, kuues oli kas kohalike kurikaelte poolt ära pätsatud või siis korraldajate poolt paigaldamata unustatud. Igaljuhul sai seal hulga aega raisatud. ning kui ma kaardi kaugeimasse punkti jõudsin, oli ette nähtud tunnist 37 min. juba kulunud. Tegin siis tagasi tulles mõned üksikud looked sisse ja korjasin veel paar punkti ning sain oma 15 punktiga 2,5 min enne kontrollaega finishisse. Maastik on sealkandis ikka tase omaette, järsud vallid ja lugematul hulgal kõiksugu pinnakonarusi (mikroreljeefi). Ja loomulikult ei saa rahulikult joostes kaarti vaadata, sest maapind on igasugu kola täis, mistõttu ka muidu tasasel heinamaal võid plekkämbrisse astudes kägarasse panna. lisaks kõigele muule suutsin ma paar korda ka mingist okkalisest põõsast läbi ragistada nii, et siiamaani on kintsud punasetäpilised (loe auklikud).
Nüüd saab siis sinna kanti rattaga sõitma minnes kaart kaasas hoitud ning ehk ka miskit head ja huvitavat proovitud.

Rattatrenn ja uued rajad

Sel pühapäeva sai järjekordselt Jaaguga ühine rattasõit kokku lepitud ning boonusena sai ka Risto kaasa meelitatud. et asi niisama tuima sõitmisena ei toimuks kruvisin rattale ka kaardihoidja külge ning otsisin läbitava piirkonna kaarte. Tundub, et olen oma kaardimajandusega vähe segaduses, sest päris otsitavat kaarti ei leidnudki. Ainukesed kasutatavad olid Randvere 1:10000 orienteerumiskaart ning üks aerofoto Maardu taguse metsa kohta millele kena inimene oli rajajooned peale märkinud. Viimasele pidin veel kontorisse järgi minema, sest enamus kaarte mul seal paiknebki.
Igaljuhul tegime väikese võsaragistamise ja krossiraja läbimise randvere metsas, sõitsime mööda väikseid metsateid mere poole ning siis jalgarajake mere ääres. Igati tore, ainult enamus siiski kaardilt väljas ja tunde järgi, teadmata, kas antud suunas ka kuskile välja jõuab või peab äkki sama teed pidi tagasi tulema. Jaak tutvustas meile ka Kabelikivi mis kuskil muuga sadama kandis metsavahel kõrgub. Järgmisel korral, kui sõit sinna kanti viib panen ka ronimissussid kotti ja proovin seal üht liini. Tavaliste tossudega jaoks olid jala toetamise kohad natuke väikesevõitu ning all laiuvasse nõgesepõõsasse ei olnud suurt soovi kukkuda.
Sõidu põhisuund oli meil seekorda seatud Maardu tagustesse metsadesse sealsete karjääri radasid avastama. Teel sinna aga leidsime mingise uue ja sileda auto+jalgrattatee, mis läks muuga sadama järgsest ristist mitte maardu, vaid mere poole. See on vist mingi uus rajatav elamurajoon, kuhu korralik tee juba rajatud, aga maju pole veel ehitatud. Igaljuhul oli seal hea rahulik sõita. mingi hetk aga sai villand ja majaka juurest tõmbasime metsa. Üle heinamaa, läbi õuealade, koertest mööda ja ringiga Kallavereni. Peale seda tegime veel natuke metsaradu, ühe teada tuntud 5km ringi (punane rada) ning oligi limiit täis. Kuna tegelikult ei jõudnud veel eriti midagi avastadagi, siis peab järgmine kord kindlasti tagasi tulema.
Täpselt ei mäleta, kuid koos kojusõidu ja mõningate lühikeste peatustega sai vist 4 tundi ja 70-80 km täis.

Mahe õhtupoolik Pakri poolsaarel

Laupäeva õhtupooik sai Urmase eestvedamisel käidud Pakri poolsaare pangaga tutvumas. Algseks liikuma panevaks jõuks oli atraktiivse loodulsliku ronimiskoha otsimine, kuid tegelikult on seal ka niisama mõnus jalutada ja looduse monumente nautida. Siin-seal oli näha ka kalda serva alla tehtud pääsupesi ning mõned neist olid aktiivses kasutuses. Ja kui õhtu hakaks kätte jõudma ja Elisel 1,8a hakaks uni silma tükkima, sai köis lahti harutatud ja naised lapsed vähe laugemast kohast üles aidatud.
Kogu pangaalust küll läbi ei jalutanud, ega natuke ikka. Sellel jupil oli paar kohta küll, kus paistis väheke tugevamat ja konkreetsemat kivimit leiduma. Eks millalgi peab end kokku võtma ja ka ühe ronimispäeva tegema. Loodetavasti toimub see siis, kui muulukad valmis on, sest seal üleval kalda peal paistis lehti ja õisi meeletus koguses olema.
Mõned pildid sai kah tehtud, aga need jäid kodust kõvaketast kaunistama, eks hiljem riputan mõned näitlikustavad pildid üles.

TON Kolga-Aabla

mõnus ilm ja mõnus mets. Natuke enne poolt maad sai jalad märjaks ja
lõpus olid tossud mingi imeliku kollast värvi tolmuga koos. Tõenäoliselt
mingi öietolmu moodi asi, ei tea mis taimeke sellist asja eritab?
Jooks iseenesest läks enamvähem. Probleeme oli 7'nda pukti juures, kus
kaldusin liiga rappa(vasakule) ja siis ei teadnud natuke aega kuhupoole
joosta. Kaardil oli küll märgitud lähedal asuv lagendik, kuid looduses
oli iga küljes lagendikke. Kruvisin need siis järgemööda läbi ja
viimases oligi pidepunkt kontrollpunkti jõudmiseks. Teine viivitus oli
10'nda punkti juures, kus lasin ennast kaasvõistleja suunast mõjutada
ning kaldusin jälle suti vasaskule. Õnneks sain aru mis kraaviga
tegemist ja kaotus ei kujunenud suureks. Raja lõpuosa läbis räigelt
kivisid täis pillutud maastikku ning loomulikult olid punktid igal pool
kivide vahele/taha peidetud. Tuli kogu aeg hoolikalt suuna peale minna
ja silmad pärani lahti ringi vahtida, ega kogemata juba punktist mööda
jooksnud pole. Tempo polnud küll kõige edulisem, aga vähemalt ei teinud
vigu mis suuremad kui mõnikümmend meetrit.
Bahillid olid jällegi peal ja tegid oma tööd hiilgavalt. Kodus ainult
avastasin, et olin tossu sisetallad maha unustanud ja kogu jooks sai
tehtud ilma taldadeta. Hmm, selle pärast vist pidigi alguses paelad nii
pingule tõmbama :)

Kuidas "varast" häbistada.

Veel õnneliku lõputa lugu sellest, kuidas kodanik Evan hakkas ebaseaduslikult omastatud telefoni jälgi ajama ning kuhu see välja jõudnud on. Hetkel on teada piisavalt telefoni uute omanike kohta, et politseiga ukse taha minna. Tüübi põhieesmärk on aga vist see, et teadvustada sellise tegevuse taunitavust. Ehk siis kui leiad kellegi telefoni, siis ole hea ja tagasta see ausalt omanikule.
Eks üritab jälgida, kuhu see lugu lõpuks välja jõuab.

http://www.evanwashere.com/StolenSidekick/

Glasuurelukad

Peale 36 tunni võistlust sai veel Vanalinna päevade raames minna natuke rakukeraamikat tegema. Sel aastal valmisid siis sellised jubinad. Minu osa piirdus enamuses vaid pisitirtsu kantseldamises ja natukeses pintseldamises. Eile sai siis valmis jubinad kätte.

Plika plätserdas seda siga ning ega ta värviga kokku ei hoidnud. Paksu kihi tõttu hakkas aga pind väga mullitama ning seetõttu tuligi selline imelik välja. Aga armas ikkagi.

Rakukeraamika puhul on algne värvide valik ja see, kuidas asi pärast välja tuleb kaks täiesti erinevat asja. Siga näiteks pidi olema roosa. See pildiraam pidi seest olema kollane siniste krõbinatega, ja kauss pidi olema seest hele ja väljast purpurpunane. Aga nii see kord juba on, et kui asjad ahjust välja tulevad, siis on üllatusmoment.

It's nothing personal. It's a bubble thing.

Üle tüki aja üks minule meelt möölda sissekanne Dilberti blogis. Ei hakka siin pikalt refereerima, kuid kui sind huvitab kuidas suhtuda teiste inimeste SINU OMAST ERINEVASSE mõttemaailma, siis loe.

36h varustuse arvustus

Kasutasin:
Riided - eritellimusel Freesa lycra traksidega püksid. Briko jalgrattasärk, püksid ja käised. Freesa fliis, mingi veekindel kilejope (Grizzly).
Jalas: NB 871 tossud, Suva sokid, Madebymyself väikesed bahillid.
Muu varustus: Author Dynamic 12L seljakott, Platypus 3L joogikott, PRIMUS EasyFuel põleti, Primus Primalite T pealamp.

Alt vedas mind ainult joogikott, kuna otsustas kuskilt servast hakata läbi laskma. Aitas MäkAivari teip.
PRIMUS EasyFuel põleti oli tasemel. Kiire üles panna ja kiirelt vesi keema. Konkreetne isend oli laenatud, kuid suure tõenäosusega ostan endale samasuguse.
Primus Primalite T pealamp oli väga hea nagu alati. Dioodide kestus ja võimas/kauge valgusviht ühes seadmes samas sõbraliku hinnaga. Julgen soovitada. Läheb teine aasta ja teine komplekt patareisid, seega päris hea.
Author Dynamic seljakott on küll natuke kandilise kujuga, kuid istub sellele vaatamata üllatavalt hästi seljas. Vajaliku varustuse mahutas normaalselt ära ja mõned asjad oleks veel saanud külge kah riputada. Samas kui vihma hakkas sadama, sain kileka peale visata nii, et kotti seljast ei võtnud. Õlarihmad võiks küll natuke mugavamad olla. Pikapeale hakkavad soonima.
NB 871 tossud on kehvemad, kui lootsin. Ehk siis eelnev arvustus oli enamvähem õige. Kannad jäid küll seekord eelneva plaasterdamise tõttu terveks, kuid probleemi tekitas tossust mitte välja valguv vesi. Tulemuseks pundunud jalad ja hõõruvad kortsud talla all.
Bahillid mis sai vahetult enne võistlust kokku lastud õigustasid endid 110%-liselt. Nüüd tuleb veel natuke mugavam disain ja parem materjal vaadata ja siis on nad mul igal jooksul jalas. Kui varemalt olid tossu tagumised osad kanarbiku ja okkasodi täis, siis seekord oli sokk must ainult eestotsast, sest seal oli tossud kerge võrguga ja võrgust ikka muda natuke läbi tuleb. Kannaosa oli aga nagu äsja pestud.
Jooksupüksid sai kogu tiimile välja aetud natuke enne võistlust ning kõik olid nende õhukeste traksipükstega väga rahul. Kui selliseid kuskil poes müüa oleks, siis julgeks kõikidele jooksjatele soovitada. Muidu mõnusalt õhukesed (kuivavad kiiresti), kuid hoiavad selja soojas, kuna on kõrge seljaosaga.
Briko jalgrattariided olid head nagu alati, See meil tiimiriietus.

Üldiselt oli varustust parasjagu kaasas. Süüa jäi tsipa üle, kuid tegelikult oleks pidanud rohkem sööma.

Ahjaa, Need Hansaplast geelplaastrid, mida mõni aeg tagasi mainisin toimisid talutavalt. Nii kaua, kui jalg kuiv oli, püsisid nad väga hästi. Millalgi 9 tundi peale starti, kui oli ka juba piisavalt vees lobistatud tsekkisin ja asjad olid ilusti omal kohal, ainult ääred olid natuke imelikuks tõmbunud (nagu hakkaks lahti tulema). kui oli möödunud 23 tundi, siis olid plaastrid oma kohalt lahkunud, kuid olid nahale jätnud mingi libeda geelikihi, mis endiselt höörumise eest kaitses. Lõppkokkuvõttes jäid kannad terveks, seega võib eksperimendi õnnestunuks lugeda. nüüd hiljem leidsin ka ühe mõnusa temaatilise artikli.

MäkAivari teip on üle kõige.

21:00 Start Jõesuu poe eest ratastega. Paar minutit enne starti sai veel kibekähku rattapüksid kah jalga pandud, et tagumikul parem oleks.
Kohe alguses selgus, et kaart on väga üldine (mõõt 1:100 000) ehk siis peal olid ainult suuremad teed. Näiteks polnud ka seda teed, mis esimesse punkti viis, vaid kraavi järgi sai õige koht selgeks. Jalgrattaetappide põhikaardiks siis tegelikult Soomaa jõgede kaart (see mul olemas) kus vesised asjad on enamvähem hästi peal, kuid kõik muu on natuke hägusalt. Teise punkti minnes sai ära keeratud üks tee (tegelikult mingi risune siht) varem ning pidi jupp maad ratast käekõrval vedama. Seda olid teinud ka teised nagu jälgede järgi võis oletada. Kolmandasse punkti minnes sai ikka korralikult otse mindud, ehk siis selle asemel, et mööda teed minna, panime meie mõnisada meetrit läbi risuse sihi. Sellega kaotasime, aga vähemalt saime jalad korralikult märjaks :)
Siin sai selgeks, et juba varem kahtlustatu on tõsi ehk siis minu siiamaani hästi töötanud Platypus joogisüsteem lekib ning see asi mis mööda mu selga rattapükstesse voolab pole mitte midagi muud kui rammus spordijook. Selge, pressisin siis edasi teadmisega, et tagumiku hõõrun kiiremini hellaks ja jook võib varsti otsa saada.
Edasi tuli kaardil teena, kuid tegelikkuses mingi mudamülkana välja nägev asi mida mööda tuli liikuda mõned kilomeetrid. Lisaks sai ka punktini viivast sihiotsast natuke mööda pandud ja lisakilomeeter sõidetud. Sellest pole aga midagi, sest meiega koos sõitnud seltskonnast olime meie esimesed, kes tagasi keerasid. Järgmisse punkti minnes oli juba nii pime, et oli raskusi tee pinna jälgimisega. Lamp oli aga sügaval kotipõhjas ning seisma ei raatsinud jääda. Punkti 33 jõudsime kraavi äärt pidi Kopraaukudest mööda laveerides ja mõnda ka sisse kukkudes kell 23:26 Kolmanda tiimina. Siin sai ka lambid välja otsitud ja edasi läks lambivalgel.
Edasi natuke heinamaa rallit ja siis teed mööda nn keskpunkti 50, kus oli ratta ja kanuuala. Tegelikult oli aga nii, et mööda teed saime sõita vaid 100m, kui Risto rattal lõhkes ilge pirakaga kumm. Noh pole hullu, vahetasime ära. Aga täpsemal vaatamisel selgus, et lõhki oli lisaks sisekummile ka mantel.
Esimese hooga tuli tunne, et mida kuradit. Pole veel saanud alustadagi, kui juba peame katkestama. Siis aga läks paanika üle ja arutasime võimalusi. Koorisime seljakotist välja igaks juhuks kaasa võetud mäkaivari teibi (toruteip) ning tõmbasime katkisele kohale võru peale. Tundub et jäi pidama. Seismajäämist ära kasutades lappisin ma sama remondivahendiga ära ka oma joogikoti. Hinnanguliselt oli 1,5-2 L jooki välja voolanud, aga edasine vool jäi õnneks tänu ohtrale teibile pidama.
15 km järgmise punkti poole läks ladusalt kuni oli jäänud veel umb. 2km. Siis kõlas Risto rattal veel üks pauk ning olime jälle kord lõhkise küna(väliskummi) ees. Teip oli küll pidama jäänud, aga rebend oli edasi läinud ja teibi kõrval vaatas vastu uus auk. Samas oli ka sealsamast mõlemale poole tugevaid kulumisjälgi ja potensiaalseid katkiminekukohti näha. Missiisikka, pöörasime kotid pahupidi ja otsisime välja kõik vahendid mis meil antud otstarbeks sobiksid. Käiku läksid kummiparanduskomplekt, leukoplaaster ning mingi elektriteip, mis kogemata kombel oli kaasa saanud. Kogu selle jamaga olime kaotanud oma koha (-14 kohta) ning natuke üle tunni. Samas polnud üldse kindel, et saame sellises seisukorras rattaga võistluse lõpuni. Rohkem meil nimelt teipi polnud.
01:15 saime jooksuetapile Esimesse punkti jõudmine võttis ümmarguselt tunni, kuid enamus sellest oli mööda head teed või siis lõpus selle valesti paigaldatud punkti otsimine. Igaljuhul sai igaks juhuks liigutud järgmise kraavi käänakuni ning seal oligi otsitud punkt. Seal läks meil hästi, sest leidsin paberitest kiirelt järgmise punkti asukoha ning kappasime suurel pundil eest ära. Enne järgmist punkti saime veel mingit lätlased kätte, kellega sai enamvähem ühes tempos pandud. Ei hakanud väga trügima kah, niigi liikusime hea tempoga.
Edasi oli suund Ördi järve äärde, mis asus keset üüratut samanimelist raba. Meie suundusime sinna alguses mööda sihti, siis mööda Uia oja ja siis paar kilomeetrit otse üle hommikuse raba. Mõned laukad nägime ikka kah ära, aga enamuses oli täiesti käidav koht. 05:37 hommikul on päris tore, kui saad võileiba mugides üle raba paistvat päikesetõusu vaadelda. Seda vaatamist oli meil tegelikult veel pikaks ajaks, sest järgmine punkt oli teises raba servas ning ainuke mõistlik variant oli otse üle panna. Vahepeal läks meil suund küll väheke sassi, kuid mõningase korrigeerimise ja natuke mööda sihtimisega saime siiski punkti kätte. Rabas veetsime sel hommikul siis orienteeruvalt 2 pikka tundi.
Järgnev teelõik oli võimalus kerge jooksusamm teha ning jalgadesse sooja saada. Kasutasime selle ära ja esimest korda istusime kanuusse 9 tundi ja 11 minutit peale starti. Aeg jalgadel puhata ja kätel tööd teha. Kaardiks oli keegi maaameti kodulehelt aerofoto välja printinud ning sellest odava värvikoopiamasinaga paljundusi teinud. Igaljuhul oli sellega kaunis raske oma asukohta paika panna ning nagu ikka läks mul lõpuks käänakute lugemine nii sassi, kui vähegi sai. Punkti leidmine oli suurest õnnelik juhus. Nimelt andis kalda ääres olevate kaasvõistlejate nägemine minu ajule vajaliku impulsi, ning viisin parasjagu käsil oleva pika sirge kaardil olevaga kokku. Natuke enne seda olin juhtunud ka kaardi mõõtkava vaatama hakka või nutma, see oli 1:46762 ehk siis kaunis standardne või mis :)
Kontrollpunkt oli kaldalt natuke eemal ning seal tuli meil liiter vett keema ajada.
Mingi nädalake enne võistlust leidsin internetist, et HONG pakub ka pliidirendi teenust ning sai ka esindajalt nõusoleks OPTIMUS CRUXi launutamise kohta saadud. Seda aga, kust ja kuidas mul õnnestuks pliit kätte saada mul teada saada ei õnnestunudki, sest minu katsetele kontakteeruda lihtsalt ei vastatud. Õnneks aga sain laenata hea priimuse oma vennalt. See oli küll raskem ja suurem, kuid toimis väga hästi. Kui enne olid mõtted, et testin selle Cruxi ära ja kui meeldib, siis ostan hoolimata soolasest hinnast ikkagi sellise mõnusa pisikese töölooma, siis nüüd ilmselt sean sammud ikkagi PRIMUS põletite müüja poole. Misteha esmamulje on määrav, eriti, kui see on negatiivne. Igaljuhul saime oma vee hoolimata tuulekaitse puudumisele üllatavalt kiirelt keema ning puistasime sinna oma seene-makaronisupi ning kohtunike poolt jagatud puljongikuubikud. Hea soe ja soolane potitäis oli.
Edasine kanuutamine oli töö võit. Orienteerumist polnud vaja, sest esimene punkt oli sild peale jõgede ühinemist ning edasi juba lõpp. Viimane 5 km sellest oli veel vastuvoolu kah. Õnneks andis lõpupoole mõnest kohast üle vedada, hea vaheldus tuimale mõlamisele.
Järjekordne rattaetapp algas uudisega, et meil ei õnnestunud võimalike paranduste jaoks teipi laenata. Head tuttavad Nipernaadi tiimist keerasid oma kotid pahupidi, aga ei leidnud oma rulli üles. Seega panime ilma minema. Alguses mõned kilomeetrid mööda rada, mis polnud jalgrattaga sõitmseks mõeldud ning hiljem suuremalt jaolt mööda pikki sirgeid kruusateid. Sekka ka mõned lisaülesanded nagu matkarajalt kaubamärkide otsimine ja vibulaskmine (2 trahviringi). Vibulaskepunkti unustasin oma Kiivri maha ning kui olin tagasi sõitnud ning teistel uuesti järgi jõudnud rabati mind uudisega, et väliskumm on uuesti katki ning nüüd tuleb kiiremas korras midagi ette võtta.
Teipi meil polnud, kuid meil oli veel üks sisekumm. Otsustasime sellest kaitsekihi peale kerida. Tehtud mõeldud. Lõikasime kummil ventiili vahelt välja ning pikkupidi lõhki. Välja nägi nagu oleks uss nahka ajanud. See oli meil juba kummile peale keritud, kui mööduva tiimi Peraküla Krupp liige Tanel Kannel meilt küsis kas saame hakkama. Vastus "Ei tea veel" viis meid väikese dialoogini, mille tulemusena vahetas omanikku korralikult seljakotis oodanud MäkAivari teibi rull. Suured tänud sulle Tanel. Oleks küll huvitav olnud teada, kas meie välja mõeldud ussinaha meetod oleks töötanud, aga läksime siiski kindla(ma) peale välja ning teipisime rattakummi korralikult sisse. Seekordne ajakulu ümmarguselt pool tundi ning tiime möödus meist sel ajal 5. Risto muideks sõitis kogu teise rattaetapi (umb. 65km) püsti et võimalikult vähe raskust tagarattale langeks ja see tervena püsiks.
Järgmises punktis tuli SI jaama otsida majst ning ühe lagunenud ja väljanägemiselt varisemisohtliku maja nurgast ma selle leidsingi. Märkimise hetkel aga tungis täiesti ootamatust küljest mulle kallale roostes nael, läbistades lisaks uutele tossudele ka minu jalatalla. Sellest augustamisest pahasena sai vist vähe kiirust tõstetud ja sündis meie kolmas parim etapiaeg. Ehk oli abi ka sellest, et läksime riskile ja kasutasime teed, mida kaardil polnud.
Veel mõned punktid kruusateed ääres, väikene varustuse kontroll Oksa laagriplatsil ning oligi aeg jälle kord 50-ndasse punkti minna. Olin küll kuulnud miskit mainitavat kanuudega rataste üle jõe transpordist, kuid kuna kindlalt teadsin, et silda ei tohi kasutada ja muus osas ei olnud väga kindel, siis tegime otsuse sõita mööda teed ringi. Takkajärgi oli see muidugi vale otsus ja kaotus 20-30 minutit on paras karistus.
Järjekordne jooksuosa algas kohtuniku kaardi pealt joonistatud koopia järgi laudteelt punktide otsimisega. Punktid ise olid kenasti leitavad ja kättesaadavad, aga jooks väsitas ära. Eks vist söögi ja unevõlg hakkas segama. Rabas puhkeplatsil puhastasid Jaak ja Risto oma jalanõusid ja varbavahesid mudast, mina tänasin mõttes ööl vastu reedet õmmeldud bahille ja lasin silma mõneks minutiks kinni.
Järgmine punkt oli teisel pool jõge ning ujumismõtted mõlkusid küll peas aga keegi miest ei tahtnud seda vabatahtlikult teha. Misteha, kõndisime autosilla kaudu ringi hävides sellega 15-20min.
Ka järgmine punkt oli peidetud teispoole jõge, aga kaardil paistis jõgi ühe koha pealt kuidagi maa alla kadunud olevat. Tegelikult oli seal ikkagi selline VÄGA märg rohumaa, kuid meil õnnestus kopratammi kaudu üle saada Natuke vesises metsaaluses soperdamist ja suuna peale minnes saime enamvähem punktile pihta. Kaks järgmist punkti olid lihtsad leida ning viimases neis ootas ees tõsine lisaülesanne.
Valgel paberilehele oli märgitud Start, punktide asukohad, ilmakaared ja mõõtkava. Jagasime punktid pooleks kaks mulle ja kas tandemile Risto-Jaak. Neil kahepeale üks kompass, mis eriti õiget suunda ei näidanud. Kui mina oma punktide otsingult edukana tagasi jõudsin solberdasid namad alles külmas jõevees ja otsisid neljandat punkti. Koos sai selgeks, et leidmata on tegelikult hoopis kolmas punkt ning seda läks otsima Risto.
Mõni aeg hiljem läks Jaak teda otsime sõnumiga, et kui kohe ei leia, siis tulevad tagasi ja lepime trahviminutitega. Vahepeal alanud vihmasadu ja lähenev pimedus surus peale.
Mõni aeg hiljem saabus Risto sõnumiga, et ei leidnud, aga Jaak läks veel kord entusiastlikult suuna peale otsima.
Mõni aeg hiljem katkes meil kannatus ja hakkasime avalikult oma pahameelt väljendama.
Mõni aeg hiljem tuli vibrotõbi ehk siis külmavärinad kallale. Kes on kogenud, see teab mis tähendab.
Mõni aeg hiljem viskas meil üle ja alustasime tagasikutsumisoperatsioonidega. Kõlbasid nii vilistamine, hüüdmine kui ka oletatava punkti poole liikumine.
Järgmise punkti poole saime liikuma umb kell 20:30. Ootamisega olime raisanud tunni väärtuslikku valget aega.
Kaks järgmist punktivahet olid mööda teed astumised. Alguses tegime jooksu, et vähegi sooja saada, hiljem kõndi, et vähegi edasi liikuda. Jalatallad olid pundunud, kortsus ja hõõrusid. Viimane juba asi jalgsietapil oli veel eelviimane punkt teisel pool jõge ning edasi siis juba tuttavasse punkti 50 kus sai viimsele kanuuteekonnale mindud.
Selleks ajaks oli stardist möödunud 25 ja pool tundi ning teine uneperiood oli saabumas. See oli ka põhjuseks, miks keskendumisvõime oli kadunud ja aegajalt kippus silm kinni vajuma. Ees oli aga ootamas 25 km mõlamist. Esimesed 5 neist olid juba tuttaval jõelõigul, kuid seekord allavoolu, selle läbisime kolmveerand tunniga. Arvestus ütles, et jäänud on veel 3,5 tundi tõmbamist, kuid me ei arvestanud järsku saabuva une rolliga meie sooritusvõimele.
Vahepeal oli veel lisaülesanne, kus pidi silla pealt köiega laskudes punkti võtma ning siis edasi all ootavasse kanuusse laskuma. Vahendiks oli Gri-Gri, kuid kas oli põhjus mõtte liikumatuses, väsimuses või millegis muus, minule see riistapuu ei sobinud. Tavalise kaheksa või shelliga ikka lihtsam. Saad lasta täpselt nii nagu ise tahad. Gri-gri hakkas minul jõnksudega köit läbi laskma ja oli ebamugav.
Mõned tiimid väitsid, et olid rajal olles karu näinud, ma tõesti ei vaidle neile vastu. Arvestades seda, mida minu silmad seal pimedas öös mulle ajusse projitseerisid, siis üks pisike karu on selle kõrval köömes. Ma kujutan küll ette, et enamus neist asjadest ja elukatest olid vaid varjumängud ja "sleepmonsterid". Üks oli aga kindlasti ehtne. Nimelt kuskil tunnike enne lõppu, kui olime juba mõnest kärestikust alla tulnud ja natuke erksamaks muutunud, siis ujus meiega kokkupõrkekursil üksik ninaaugupaar (Koprad ujuvad niimoodi nina väljas). Kui Jaak sellele tähelepanu juhtis ja me talle (ninaaugupaarile) kiirelt kisasime, et "keera kõrvale, muidu paneme kokku!" siis tegelane lõpuks võttis aru pähe ja laksas sabaga vett (koprad sukelduvad niimoodi). Seekord läks õnneks. aga oleks veel mõni meeter ja ... "Titanic 2".
Lõpus tuli veel kanuu kaldast üles tassida ning oligi kõik. 30:24:25 pingutusele järgnes jaheda veega soe saun, kus vähemalt kaks meie tiimi kolmest liikmest ajutiselt unne suigatasid, soe supp lihapirukaga ning telki kobimine.
Hommikul 9 äratus, supile, lõpetamine, rataste ja asjade pakkimine.

36h oli meie jaoks 30,5h

Nüüd on siis Ferrino 36h võistlus läbitud. Raske oli. Tunduvalt raskem,
kui eelmisel aastal. Üldiselt oli minek hea, kuid mõne koha peal saime
valusaid saatuselööke tunda. Eks loomulikult tegime ka ise mõningaid
navigeerimis ja otsustusvigu. Startis 39 võistkonda, Kontrollajas
lõpetas 18 ja meie olime sealhulgas 13-ndad. Rajal sai viibitud 30,5
tundi. Hetkel analüüsin trajektoori ja vigu ning mõtlen natuke olnu üle
järele. Kui natuke aega leiab, siis kirjutan korraliku "walkthrough".
Varustus oli minul isiklikult enamvähem ja tiimi peale oli nagu ikka,
mõningate suurte jamade kõrval päris hea.

Ööbahillid

Hommik, ere päeike poeb ruloo vahelt sisse ja paneb silmi kissitama. Aju ütleb oma seisukord ahinnates, et pane uuesti silmad kinni ja puhka ennast välja. Mina aga pean jälle tööle ruttama. Eile õhtul sai ära tehtud mingid esialgsed bahillad jooksutossude peale tõmbamiseks. Materjal selline natuke paksemat sorti mitte eriti vett imav riie. Kuna ikkagi esimene katse sellise asja tegemisel, siis on eksemplar natuke kiivas ja kole ning ka mitte kõige paremini läbi mõeldud. Testib aga 36h võistlusel ära ja siis teab, mismoodi oleks vaja uued teha. Loodetavasti ei pea kohe alguses tagasi kotti toppima ja miksit kasu neist ikka on.
Kulu: riie 30 cm 19.- jm ja umbes kolmveerand jäi alles., 1m kummipaela 6.-, nailonniitti (ei idane ega mädane) kunagi realiseerimiskeskuset eluaegne tagavara 5 krooni eest. Ja 4-5 TUNDI NIKERDAMIST.
Seega sai eile õhtul (tegelikult siis ikkagi täna varahommikul) kella neljani üleval oldud. Sellel nädalal on unevõla kasvatamine kuidagi hoogsalt edenenud. Brr.. ei taha mõeldagi, mis homme 36h võistlusel saab, kui uni peale hakkab tükkima.

Thepiratebay suletud

http://thepiratebay.org/ on Rootsi võimude poolt kinni pandud. Kas tõesti on neil milestki kinni hakata, või on surve nii suureks muutunud, et tehakse lootusetuid samme? Eks aeg näitab, kuid isiklikult arvan, et varsti on sait uuesti püsti.
Ise ma küll torrentit ei kasuta, kuid neid juriidilisi kirjavahetusi oli küll mõnus lugeda. Guugli poolt käshitud leht siit.

Lisa: Ka Postimees on asjast haisu ninna saanud. Ja nagu ikka, on mõningaid faktivigu. Rootsi politsei sulges ühe maailma suurima meelelahutusportaali The Pirate Bay, mille kaudu oli võimalik filme ja muusikat tasuta alla laadida, vahendas The Local. Tegelikult oli aga tegemist nn aadresside kataloogiga, mitte sait mille kaudu sai staffi alla sikutada. Sellest ka selle veebilehe nii pikk püsimine.