Sädemed asfaldil ja lumi püksis

Nagu ikka loositi meie võistkond päästetööde võistlustel esimeseks startijaks, mis tähendas kiiret valmistumist ja lumme jälje sisse lükkamist. Käesoleval aastal muidugi on see lumeteema üldse vähe omamoodi teema.

Niisiis, kuulasime ära suulise juhendi, mis muidugi erines kirjalikust versioonist vähemalt poole võrra ning sättisime oma tegevused vastavalt sellele.

Kuluaarist üles minemine oli käesoleval aastal käkitegu. Julgestusköit poleks tegelikult vaja läinud(aga reaalses elus on alati vajalik) ja sellega läks suti aega. Samas aga polnud see võrreldavgi ajakuluga, mis tuli kanderaami paksus lumes tassimisest. Neljakesi liikumisest võis ainult unistada ja kõige parem moodus mis meie liedsime oli selline:

1 mees liikus ees ja tegi jälgi ning valis trajektoori. Tema järel kõndisid kaks raami tassijat, kellest esimene sai astuda jälgedesse, aga tagumine jälgi ei näinud ning sumpas enivei paksus lumes. Neljas kõndis taga ja hingeldas. Iga nati aja tagant pandi raam maha ja kandajad kukkusid hingetuna kõrvale paksu lumme ning vabad liikmed astusid nende asemele. Niimoodi aegajalt jääst läbi vajudes ja ukerdades jõudsime uuesti seina alla ning hakkasime nukku elustama. Tollel oli nina väga kange ning elustajal näpud nõrgad, seetõttu pani suur osa õhku vasakule. Küliliasendi ja lahastamise kohta märkusi tähele ei pannud seega ehk läks õnneks.

Nüüd altjulgestusega üles (puurid ja mingi imelik kohtunikuköie ja haarava sõlme kombo, mille eest mulle kui laisale haarava sõlme liigutajale minuteid otsa lajatati). Sekeldusi oli veel kanderaami ja saatja julgestusköitega, mis ei tahtnud vabatahtlikult liikuda. Selle võrra sai aga ülessikutamise köit juba tõmbamise ajal ilusti kotti ära toppida.

Kannatanu uuesti alla saatmisega läks mingit mõttetut sebimist serva peale liikumisega ning pingutusköie otsa alla viimisega. Ülesanded läksid vist omavahel sassi ning oli hetkeline peataolek ja segadus. Köie pingutamisel oleks seekord piisanud vaid kergelt sikutamisest, kuid alumine tiim lõi sellele käega ning köis tõmmati sirgeks kui pillikeel. Selle tulemusena jõudis kanderaam poolele teele Soome.
Otsa lahti päästmine ja topeltköiega laskumine läks peaaegu veatult ning mul ei läinudki palju aega, kui ma olin juba ees liikujatele järele jõudnud.
Nüüd aga läks sumpamiseks. Mida lähemale Tabasalule, seda sügavamaks läks lumi ning seda nõrgemaks muutus koorik. Viimane lõpp oli selline, kus lumi oli puusani ja pealmine koorik ei kandnud isegi mitte roomates. Trepini jõudes olime kõik täiesti käpikud. Hoolimata sellest aga võeti üleval serva peal kerge jooksusamm üles ning vahelduva eduga kõmpides ja sörkides sai viimase laskumise poole liigutud.
Viimase laskumise ettevalmistamiseks liikus meil tandem ees, aga mingi arusaamatuse tõttu tekkis segadus ülemise baasi tegemisega ja laskuma hakkamisega. Lõpuks olime ikkagi kõik pundis koos ja ükshaaval tilkumisest polnud mingit kasu. Minutike lisandus veel sellega, et mäele jäetava aasa pidin parema puudumisel tegema slingist, ning selle jaoks oli vaja köie ots uuesti üles tõmmata ning lindist läbi ajada.
Kokku saime aja 03:25:00, millest 8 minutit trahvides. See teisendus teiseks kohaks. Kui nüüd esimestega võrrelda, siis esimene jupp (nurgast üles ja kanderaami tassimine) oli meil 14 sekundit aeglasem, kuid meil oli tallumata lumi. Teine jupp ehk siis kanderaami üles ja alla transportimine (tehniline osa) oli meil 5 minutit aeglasem. Ilma pusserdamata tehes oleksime olnud kiiremad. Suur vahe tuli aga sisse viimase jupi ehk jalgsimatka osas, kus kalda all liikumine oli meil vastaste poole tunni asemel terve tund. Siin mängis rolli ilmselt nende parem vorm ja kindalsti kohe parem rajavalik. Nimelt kui meie hoidsime kalda ligidale, siis nemad liikusid pigem vee piiri lähedal. Seal oli kandev koorik ja liikumine lihtsam.
Kokku 32 min vahet kolme tunni kestuse kohta on ikka väga palju. Mis muud kui nõrgad ja saamatud oleme.

Tegin ajalugu

Möödunud nädalavahetusel saabus kevad. Seekord saabus see minu jaoks Rannamõisas jääd toksides. Või noh toksida ei saanud just kuigi palju, aga tegevust oli küll. Esimene etapp siis kiirusronimine.

Juba enne olin otsustanud, et tehke mis tahate, mina seda pagana fifiga mööda seina jooksmist ei tee. Selle asemel siis korralikult kaks kirkat käes nagu see jääronimine ikka välja peaks nägema. Pealegi sai sel aastal vaid vahetult enne võistlusi korra fifiga jääl liikumist proovitud ning see tundus nii ebaloomulik ja kõikide arusaamadega vastuolus olev.

Esimesel rajal tuli palju pusserdamist. Kõigepealt ei saanud kohtunikukarabiini lahti ja endale külge ning kui ükskord sain, siis läks valesti vöösse. Mitte et oleks lahti jäänud, vaid sattus kogemata ka läbi laskumisvahendi karabiini. See aga tekitas üles jõudes probleeme laskumisköie sättimisel.

Lisaks ka natuke ebakindel randmeliigutus kirka löömisel ning tuligi aeg 1:52. See oli korralikult õhku täis aeg.

Teisel rajal õnnestus vältida peaaegu kõiki jamasid. Vaid mõni ebaõnnestunud kirkalöök raja lõpuosas. Hoolimata natuke raskemast rajast tuli ajaks 1:48

Kahe raja kokkuvõttes sain aga siiski mõne sekundilise edu ning kõige väiksema numbriga medali kaela. Kõige rohkem rõõmu aga valmistab see, et vähemalt oma ajaarvamise järgi (viimased viis aastat) olen ma esimene, kes on selle seinajooksu võitnud ronides kahe kirkaga.

Palju õnne mulle ja jääronimise liikumisele eestis. Loodetavasti saab järgmistel aastatel sama tendentsi veelgi näha ning (ühe)fifiga jooksmine jääb unustusehõlma.

Ametlikud tulemused JK Alpiklubi lehel

Mõned päris ilusad pildid nädalavahetusest on leitavad Veiko Jakovets'i lehelt

Jääronimine meedias

Nädala alguses oli Osoonis kajastus ühest Valastel turnimisest. Fookus muidugi saatejuhil ja instruktoril, aga igati tore ala tutvustav lõik.

Alt vaadates oli algus väga kahtlane ja tunne, et ega sealt kaugele ei jõuta. Kuidagimoodi aga hakkas kirka seina jääma ning poole seina peal tekkis kätte juba õiget lööki meenutav liigutus. Sealt edasi läks juba liikumine ladusamalt. Kui huvi oleks, hakkaks hammas juba mõne ronimispäevaga päris toredate liinide peale.

Kaameratöö muidugi oli piiratud võttenurkade tõttu kesine. Ei-ei, kõik on tore, lihtsalt sellises augus nagu see Valaste juga asub on võimalik ikka väga kenasid võtteid teha. Aga selleks peab ilmselt kaameramees ise nati (rohkem) ronimisega tuttav olema ja teadma, mis ja kuidas erinevate nurkade alt võetuna pildile jääb. Eks me kõik ole teinud(teeme siiamaani tegelt) neid altvaates pilte, kus paistab suurelt inimese kõige jämedam kehaosa.

Aga kes ei näinud, siis ETV lehelt saab järelvaadata.

Luigetiivad pimeduses

Üks oli komandeeringus, teine pani ebaviisaka tala ja kolmas sai selle talaga piki ajagraafikut.
Nii siis oligi, et Rannamõisas kummi venitamise asemel vedasid autorattad kaht järelejäänut hoopis Türisalu pangale ning vaadati sealsed väärtused üle. Esimene väärtus oli käesoleval aastal kasvanud tavapärasest tunduvalt paremale. See aga polnud oluliselt muutnud seina profiili. Mängisime seal mõned korrad purikast üles hiilimist.

Siis aga läksime ümber nurga ning tegime korralikult nii-nagu-peab kaks marsuuti. Noh 25m ja 40m. Parempoolne rada võiks tegelikult kulgeda punktiiri kohalt, aga kalju julgestusvahendeid polnud kotis ning see jäi kahjuks tegemata.


Viimase lõpus oli ainsaks järgironija julgestamise variandiks lumeankur. Õnneks on praeguseks hanged looduse poolt juba nii tugevaks pressitud, et pole väga karta vaja. Oleks ilmselt piisanud ka ühest otsapidi lumme lükatud kirkast, kuid proovisin mis ma proovisin, aga ei saanud mina seda ilma teravikuta kirkat lume sisse rammitud.


Koormasin ühte, aga niisama igaks petteks teine kah kõrvale valmis.

Kirka vs. Lumi

Ühel õhtul mõtles kirka, et on ilgelt kange tüüp ja hakkas lumega tüli norima. Lumi omalt poolt ei olnud kah päris papist ja hakkas vastu. Õiglase tulemuse nimel panid kohtunikud kirkale sõra külge ja uputasid lumme. Peale pikka madinat ja rabelemist väljus kirka lumest küll ühes tükis, kuid vastane oli talle korraliku koosa andnud, niiet pead ja jalad olid suhteliselt krussis.

Nüüd ei hüppa see kirka enam kellegagi. Vähemalt mitte enne, kui on endale uue keha muretsenud.

Endiselt on parim koht eestis Valaste

Praeguseks on põhijuga jäme ja üles välja, aga sellele lisaks on jää ka kevadiselt pehme ning ronimine lausa käkitegu.

Parempoolne püstisem purikas on endiselt püsti, kuid on ülevalt otsast väheke lihtsamaks muutunud. Ja otseloomulikult aitab kõvasti ronimisele kaasa see, et kirkat lüües jääb see kinni, mitte ei eralda seinast suuri ja pragulisi lahmakaid.

Esimese liigutusena sai ronitud parempoolset purikat ning üllatuseks olin varsti üleval väljas.

Teise liigutusena sai põhijuga puuritud ning hoolimata sellest, et jää oli kohati väga kihiline ja puuri ei söönud, oli minek lihtne ning üles saamisega probleeme ei tekkinud.

Hiljem siis veel mõlemat purikat nii ja naapidi. kiirelt ja aeglaselt, ühtede ja teiste kirkadega. Jäi vist nii, et parimad ajad keskelt (25m) 56 sek ja parempoolne (20m) 1:26. Üldiselt kui teha kiiruse peale kaks korda järjest, siis teine kord on kiirem. Põhjust tasub otsida ronimise tehnikast, mitte musklist. Kiiruse peale ronimisel tuleb eriti teravalt esile, kuidas oma jalgu ja käsi seinal paned ja liigutad. Kas kulutad liigselt aega ja energiat või mitte.

Igal juhul tasus päev sellele kulutada ja kui seda aega nii napilt poleks ja talv kauem kestaks läheks veelgi. Kui praegune ilm kestab, siis parempoolne purikas tuleb tõenäoliselt ülemise otsaga varsti seinast lahti. Keskel jätkub rõõmu ehk nati kauemaks, sest jäätorn on ikka kaunis massiivne.

Ahjaa, üldine arvamus oli, et üle WI3 sellele keskmisele ikka anda ei saa. Puudub teisel ju ainumaski (peaaegu)vertikaalne jupp. Samuti sai kõik puurid keeratud ilusti jalgadel seistes.

Kõrval asuv purikas aga ootab alles altjulgestuses vallutust. Raskus peaks sinna WI5 juurde jääma.

Minul vähemalt seekord veel julgust ei olnud.

Laupäev lumes

Laupäev on tore päev, eriti kui seltskond toredaid inimesi külla tuleb ja saab lumes möllata. Ja et hiljem ei saaks mind raja valikus süüdistada jätsin metsa vaid mõned vihjed, mille abil pidi õige sihi seadma. Esimese andsin stardis kätte.

200m tänava algusega samas suunas liikudes jõuad kraavil oleva sillani. Silla all on järgmised juhised.
Minu kurvastuseks ei hakanud keegi diagonaalis üle lumise ja võsase krundi minema, vaid otsiti ikkagi nurga tagant see teerada üles.

Kraavi mööda allavoolu liikudes jõuad 450m pärast kraavide ristini. Teel loe üle mitut jäneserada näed. Ristist 10m raadiuses leiad uued juhised.
Esimesed jalad vajusid kraavi jääst läbi saja meetri sees, siis üritati natuke aega mööda kraavi serva sumbata, aga seal oli lumi põhjatu. Lastel ainult oli hea lihtne, neid ju lumekoorik kandis. Üpris varsti kujunes välja uudne liikumisviis, mis sisaldas endas käputamist ja roomamist. Niimoodi sai kõige kiiremini edasi, aga oi-oi need kindad ei jäänud kuivaks.

Mine kirde suunas lageda peale, mille äärt mööda liikudes jõuad teeni. Mööda teed põhja poole jõuad sillani. Silla kõrval oleval torul on uued juhised. pikkus 590m.
Teeni jõudes jagunes seltskond kaheks ning väiksemad suundusid koos saatjatega kodu poole tagasi. Ignorantsemad aga olid esialgu veel optimistlikud ja otsisid uusi vihjeid. Torust muidugi oli vaja kõigil üle minna. All oli puudu veel vaid sügav ja mudane vesi pisikeste alligaatori silmade ja koonudega.

Kaart.Vali meeldivaimana tunduv tee, aga hoia silmad lahti, et magavale kitsele pähe ei astu. Pooled loevad kitsede radasid ja teine pool korjab üles kõik "rosin shokolaadis" kommid, mis silma hakkavad. Edasised juhised on punkti lähistel. Otsi.
Valikus oli mitu erinevat varianti, aga realiseerus ilmselt kõige vähesema lumega js kõige tsiviliseeritum trass. Vaid viimased 400m oligi vaja lumes roomata. Nalja(lund) oli nabani. Siia aga ei jõudnud ma ajapuudusel hommikul punkti välja tuua ja seetõttu tuligi järgmine vihje kotist välja koukida.

Liigu mööda turbamaardla äärt ida poole, kuni teise metsa keerava kraavini(680m), jätka mööda seda kuni kraavi lõpuni(350m). Suundu otse lõunasse 220m, ületa kanal. Mine risti(kanali suhtes) üle lagendiku(480m). 200m kaugusel on betoonpunkri lumine küngas. Sissepääsu juures on edasisesed juhised.
Kraavi põhi oli jällegi parimaks rajaks ehk siis vähima lumepaksusega koht. Küll aga pidi astumisega mõnes kohas ettevaatlik olema, et mitte väga lirtsuvaid varbaid saada. Kraavi lõppedes aga läks jälle sumpamiseks ning mõne koha peal oli vajalik ka madalam liikumisviis. Siin nägime ära ka retke ainukese looma, aga õnnetuseks oli keegi tal juba sisikonna ära söönud. Üle lageda minek ei olnudki kõige hullem, kuna seal oli lumekoorik üllatavalt tugev. Vaid iga 5-10s samm vajus läbi.

Sissepääsu kõrval maas on tõrvik ja tulemasin. Need on ehk abiks punkrisse peidetud 9 aarde otsimisel. Iga aare on tükk kaardist, mis kokku panduna juhatab sooja ja külluslikku kohta.
Otseloomulikult polnud mul hommikul aega tõrvikut valmis meisterdada ning seda asendas pealamp. Ülejäänud osalised kasutasid pimedas punkris liikumiseks telefone ja fotokatel leiduvaid fokusseerimislampe. Pikapeale ja mitmeid vihjeid hiljem olid vajalikud puzzletükid leitud ning algas kokkupanemine. et aga 9 tükilise puzzle kokkupanek liiga lihtne poleks said tükid eriti keerulise kujuga tehtud. Umb. 20 minutit hiljem olimegi niikaugel, et sai hakata edasi liikuma. See õnneks tähendas sooja sauna ja külluslikku kõhutäit.

Igaljuhul jäi õhku mõte, et kui lumi ära sulab läheb sarnane trass kordamisele. Siis aga peaksid ilmselt kalamehekummikud standardvarustuses olema.

Olin jahil

Ilus ilm ja paks lumi. See lausa kutsub räätsad pagassist välja võtma ning loodust nautima. Kõmpisin ajaviiteks natuke Harku karjääri taga kõnnumaal. Lumel on kõige peal 10cm puuder, siis on 5cm koorik ja siis on põhjatu külm ja kristalliline kohev lumi. Ilma räätsata astusin prooviks esimesed 10m, siis sain mõttetusest aru ja hüppasin sadulasse. Et siis panin räätsad alla. Edasine oli juba mõnus. Kuigi see tugevam lumeplaat andis mõnel korral järgi ja isegi räätsaga vajus jalg üle põlve sisse, siis enamuses ajast sai käia normaalselt. Talla all olevad kihvad pidasid isegi nii palju, et 45 kraadisest nõlvast andis ilma erilise libisemiseta üles vantsida. Üles läksin lõuna poolsest küljest, kus lumi pehmem ja seega libises rohkem. Alla aga tulin põhjapoolsest küljest, kus tegu tugeva firniga. Seal pold muud, kui astud kihvade toel alla. ainult et selg ees peab liikuma.Tagasiteel hakkas üks hetk silma lumes vaevaliselt liikuv kits ning otsustasin võimalust ära kasutada. Mina kui "kergelt lumel hõljuv haldjas" panin kiirtempoga elajale järgi ning sain ta vähe aja pärast kätte. Arutasime seal nati ilmaasju ning muu hulgas tegin ka suhteliselt lähedalt mõned klõpsud. Jule keeruline on looma pildile saada, kui teine on end nii võssa peitnud ja väikseks teinud. Igaljuhul kartis teine kohutavalt ja seega ma talle täitsa külje alla ei pugenud, kuid ikkagi on see siiani kõige väiksem vahemaa minu ja vabas looduses kitse vahel.

Seda elukat, kes sinna lume alla on sukeldunud(või sealt väljunud) ma ei näinud, kuid jälgede järgi peaks tal ilmatu pikad kõrvad olema. Käik igaljuhul oli küll pikk, sest teist otsa kuskil läheduses silma ei hakanud.

Ruskea virta WI4

Peale autos veedetud ööd on alati tore, kui saab külmas lumes leiget putru süüa ja eelmisest päevast veel niisked riided selga ajada. See meeldis kõigile nii väga, et tegime seda laupäeva hommikul kell 8 Korouoma kanjoni parklas. Lisak muidugi toppisime kõiksugu rauakolu seljakotti ning suundusime oru põhja jääd otsima. Kes sealkandis talvel käinud, siis esimene asi, mis alla laagriplatsile jõudes silma hakkab on läheduses kõrguv pruun jääkosk. Soomlaste praktilist meelt silmas pidades on selle lõkke äärest nautimiseks metsa isegi vastavasuunaline siht sisse raiutud. Tollel moodustisel olen ka varem roninud ning mälestustes oli ta kõrge ja püstine aga see-eest väga kehva jääkvaliteediga.
Mälu ei petnud ning eks ta oli ka seekord umbes samasugune, kuigi mitte ehk nii püstine ja kõrge, aga jää oli endiselt vägagi õhuline ja puurivaenulik. Lisaks oli keegi üleval kraani lahti unustanud ning vett ladistas hoolimata korralikest miinuskraadidest ohtralt.

valisin ülesminekuks võimalikult kuiva liini, kuid pealpool esimest nukki tuli nii või teisiti ka vesist jääd toksida. Esimene ots oli siis vertikaalse lähedane 30m lõik ning jää nagu mainisin küllaltki purikaline. Jalgadele sai seetõttu küll paremad toetuskohad, kuid julgestuseks puurile koha leidmine oli raskendatud. Järsul lõigul sai neid muidugi ikka omajagu pandud. Kui arvestada, et mul oli peale järsku juppi alles vaid 3-4 puuri ning plaan oli ikkagi üles välja jõuda, saigi pikad puurivahed tehtud nig üksvahe oli tunne, et "siit libisedes tuleks peaagu kogu järsk osa uuesti ronida." Sain sellest tundes aga võitu ning mõningaid järsemaid kohti puuriga turvates sain üles välja. Puuni jõudes oli 60 meetrine köis täies pikkuses seinal ning baas oli täiesti õigel kohal.

Tegime nii, et julgestamine toimus ülevalt ning igaüks sai peale üles jõudmist järgmist julgestada ning eelmine sai rahulikult alla laskuda. Nii ei hakanud kellelgi külm ning ringlus toimis.
Et poleks asjatu ka teist korda ronida sai pulli pärast stopper käivitatud ning üllatavalt tulid ronimise ajad vägagi erinevad. Teisel ringil, kui tegin küll kiiresti, aga valisin puutumatu raja tuli aeg 10 min. Järgmisel korral aga valisin juba toksitud ja lihtsaima trajektoori ning jõudsin selle 60m WI4'ja ronida ajaga 4:25. Vot see on üks õige kiirusronimise trass, kus kiirus ja vastupidavus on omavahel tasakaalus. Kahju ainult, et meie kodumaal sellist pleissi pole.

Viimase laskumise ajaks oli üks köitest end totaalselt pulgaks tõmmanud ning laskudes lendas pidevalt jääpuru.
Ja polnudki muud, kui auto juurde marssida, kompsud pagassi, väike söök ja kodu poole vurama. Järgmine päev samal ajal sai juba kodus laua taga söödud ning sauna alla puid visatud. Ei olnud see reis just kõige produktiivsem, aga tänu sellele ma nüüd vähemalt tean, kuhu järgmisel korral peaks suunduma.

Plätadega lumes

Tegelikult oleks pidanud sellel teemal sõna võtma juba eelmisel aastal, aga siis jäi teema poolelijäänud nokitsemise tõttu ootele. Käesolev aasta on meid aga õnnistanud rohke lumega ning uuesti tõusis teravalt päevakorda looduses liikumine ilma lumme uppumata. Niisiis teemaks räätsad ning mida teha, kui sul neid pole ja 2000 krooni mingite plastmasstükkide eest poodi jätta on natike kahjuvõitu.

Kõigepealt siis mis on lumerääts? Lihtsustatult öeldes on see latakas, mis teeb jala kandepinna suuremaks, et nii sügavale lume sisse ei vajuks. Lihtsamad(ajaloolised) on lihtsalt vitstest punutud ja nööriga jala külge seotud reketi moodi asjad. Eestis on laiemalt levinud need plastmassist punased reketid, mida rabas käimiseks kasutatakse. Klass kõrgem on juba see, kui jalg kinnitub räätsale liigendiga, et lihtsustada lumest läbi liikumist ning mäest üles minemist. Tüüpiliselt on sellistel ka kassi kihvade moodi asjad all.
Ja otseloomulikult, mida raskem kasutaja ja pehmem lumi, seda suurem peab olema rääts.

Eesmärk oli valmistada lumerääts, koduste vahenditega lihtsalt ja odavalt. Kuid funktsionaalsuse poole pealt mingeid järeleandmisi tegemata. Etteruttavalt ütlen, et mõningate pisikeste nüanssidega see ka õnnestus ning nüüd on eestis juures üks paar lumeräätsasid ning teave, kuidas neid juurde teha.

Mainin siinkohal ka, et konkreetsed pildid on tehtud esimese mudeli pealt ning tehtud on nii mõnetigi kiirustades ning visuaalsele poolele mitte erilist rõhku pannes. Samuti on mõningad detailid nagu tõusev esiots ja kannaplekk veel puudu. Seega kui välimus pole tipp-topp, siis on probleem lohakuses, mitte odavuses. Kui teha korralikult zabloonide järgi, siis seda probleemi ei tohiks enam olla.

Materjalid:

• alumiiniumtoru 22x1x5000
• ilmastikukindla plakati materjal 1 ruutmeeter.
• lehtmetall "piisava" paksusega ~300x600
• rihmad 4*0,5m ja 2*1m
• kinnitusmaterjalid: 4*m6 polt, tõmbeneedid, nahaneedid, sendid/seibid
• kulumaterjalid(liiv, zablooni puit, kruvid, punnid, vesi)
  

Tööriistad:

• trell
• needitangid
• haamer
• plekikäärid/ketaslõikur
• pliiats
• näpitsad
• viil

Kuidas:
Lõika puidust välja räätsa sisemõõdu zabloon ja kinnita see alusele. Siis vääna eelnevalt liivaga täidetud(veega tihendatult) toru ümber selle zablooni ning kinnita kontuur peale liivast tühjendamist neetidega. Kaval oleks ühenduskoht jätta taha otsa.
Märgi plekile pöördtalla kuju ning lõika välja. Tallale peaks ette varvaste alla ja taha (jala võlvi alla) planeerima mingid libisemist takistavad hambad ning külgedele raami külge kinnitamise kõrvakesed. Painuta need hambad ja kõrvakesed 90 kraadi jagu alla. ning kõrvakestest puuri läbi 6mm auk poltide jaoks.
Aseta jalg räätsa keskele ning märgi raami peal koht päka paindekohast umb. 2cm eespool. Sinna kohta tuleb poltidega kinnitada pöördtald. Kasuta nylok mutreid, kontramutreid või keermeliimi. Kui oled kindel, et kõik on ideaalselt ja ei kavatse enam kunagi lahti võtta võid ka neetida.
Lõika välja katteriie ja kinnita see naha/riideneetidega raamile nii, et tald saaks vabalt pöörelda ning tallast eespool on kerge avaus üleulatuva saapanina jaoks.
Talla pealmisele poolele kinnita rihmad saapa jaoks. Piisava külgstabiilsuse saavutamiseks on vaja vähemalt kahte põikirihma ning ühte kanna rihma. Üks näidis kinnitustest on pildil. Seibidena on kasutatud läbipuuritud 20 sendiseid. Päris suuremõõdulisi pisikese auguga seibe lihtsalt ei leidnud kuskilt.

Pildil seda pole, aga tee ka kanna alla kerge plekist hambuline tükk, mille saad neetidega katteriide alla kinnitada.

Kokkuvõte:
Räätsapaari materjali omahind jääb alla 200 krooni. Osa materjali on siin 0 kroonise hinnaga, kuna oli kodus olemas või sai vasakpoolseid kanaleid mööda hangitud. Loomulikult lisandub siia töö ja aeg ja disain ja särgidvärgid, aga see on ju pool lõbu eksole.
Eks lähiajal teeb mõne pikema testimise, aga esialgsed proovid näitavad, et paksus puutumata lumes ei ole vahet, kas jala otsas on kodukootud või poest 2000 kohalikku ühikut maksnud rääts. Väike vahe on küll külgpidamises, aga see tuleneb ilmselt disaini omapärast.