Jõevett vahustamas

On mitmeid kordi kutsutud ja alati on ajagraafik tihe olnud. Seekord siis sai lõpuks ometi slallivõistlusele jõutud. toimus see Valgejõel Suru silla juures ning vahust vett oli seal kahes kohas.
Eelmine ja ainuke kord, kus olen istunud lühikeses süstas ning "vahuses" vees oli mõned aastad tagasi ning see oli üldse mu esimene süstas istumine. Seekord oli ootusi vooluga vähe paremini toime tulla ning kujundada arvamus, kas on tulevikus mõtet väikese paadi muretsemist kaaluda.

Esimene tunne peale paadiga veele saamis oli "Krt, see ei hoia ju üldse suunda!" ja teiseks, et "Sellega ümber minemiseks peab ikka kõvasti vaeva nägema". Tuleb välja, et mõlemaga panin puusse.Lihtsalt suuna hoidmiseks peab aeruga tööd tegema ning ümber minemiseks tuleb kallutamine ära jätta ning aeruga mitte tööd teha.

Rahulikuma vooluga kohtades tunnen ennast kindlalt. Manööverdamisega saan hakkama, aga loomulikult mitte nii kiirelt ja täpselt nagu slalomistid.
Kiires voolus olen koba. ei oska voolu "lugeda" ning õigel ajal õigele poole kallutamine ning hoidmine on veel müstika. Aru saan, mis tegema peab, aga välja ei tule.
Vastuvoolu väravad meeldivad mulle rohkem, kuna siis näen mis vool teeb ja olen rohkem "paigal".
Paat oli minu jalgade jaoks lühike ning päkad olid kogu aeg sunnitud asendis pinges. Krampidest hoidusin iga nati aja tagant jalgu vabastades. Õhtuks olid sääremarjad nagu oleks päev otsa varvastel kõndinud.

Kuigi vesi ei tundunud algul üldsegi külm, oli peale tunnikest(kahte) suplusi ja rabelemist kaldale tulles kerge võdin sees.

Aeruga mööda väravaid tagumine viskas lõpuks ikka väga villast juba. Keha ja pea sain ilusti läbi, aga siis panin nätaki aeruga kaikale pihta ning jälle trahv kaelas.

Tulemustest pole mõtet eriti rääkida. Põhivõistluse esimese sõidu lõpetasin pea alaspidi ning õigeks keeramine ei õnnestunud. Mütsi õnneks leidsin veest üles. Teisel sõidul jätsin mütsi maha ning sain aja kirja, aga nii taga otsas, et ülejäänud olid kalendriga eest ära.

Minu õnneks oli seekord toimumas ka eraldi algajate arvestus, kus rajale tuli teisigi rohelisi. Esimene sõit oli nurgeline. Vastuvooluväravatele ei saanud õieti alla sõidetud ning pärivooluväravatest kandis vool oskamatu kallutamise tõttu mööda. Aeruga muidugi tagusin väravaid kah. Positiivse poole pealt jäin püsti ning sain aja kirja.
Teine sõit oli juba parem. Taskutesse sai enamvähem korralikult sisse ning väga suuri silmuseid ei teinud. Aer käis muidugi ikka kolks ja kolks. Silla all tuli aga 19-nes värav ikkagi auringiga. Tulemuseks mitte kõige kehvem teine aeg.

Nüüd on aga see jama, et oma paadiga ma selliseid manöövreid teha ei saa. Isegi kui aega ja kohta leiaks.

Tagasikutsed

Petzl'il on viimane aasta suht must olnud. Kõigepealt tulid nad välja väga heade kirkadega, mis kadusid poelettidelt nagu poleks neid olnudki. Ainult et ei läinud paari kuudki, kui tuli signaal, et kahel neist on küljes korralik disainiviga ning need tuleb ringi vahetada 2011 sügiseks valmiva uue versiooni vastu. Nüüd selgus ka nende julgestusvahendi Gri-gri uue põlvkonna mudeli viga. Selle tõttu kes on endale jõudnud uue ja edeva Grigri-2 muretseda, siis kaaluge selle ringi vahetamist. Täiendavat infi leiab Petzl kodulehelt
http://www.petzl.com/en/outdoor/recall-replacement-grigri-2

Aga muidu on tegu igati korraliku tootjaga. Lihtsalt osade toodete turule toomine hakkab juba arvutitarkvara elutsüklit meenutama. Loodetavasti ei hammusta see nende tootearenduse tahet liialt tugevalt.

Pigi mu arm

Juba teab mis ajast on eestis teeehitusel kasutatud pigi. ikka nende pisikeste kivide omavaheliseks sidumiseks. On ju pigi selline ollus, mis hoiab kõikidest teistest asjadest kõvasti kinni ja lahti ei lase. Teada on ka see, et soojal suvepäeval muutub see pigi pehmeks ja määrivaks.

Eilse sooja päeva puhul leidsid kolm parajates aastates põngerjat, et see musta värvi kleepuv ollus on hiiglama hea maskeerimisvahend ning sellega käed ja jalad (ja muud kehaosad) kokku määrides on nii tore sõrmi nagistda ja üksteist "böö.."'tada. Millega nad aga ei arvestanud, oli see, et õhtu saabudes ei lase neid sellises olekus tuppa mitte üks normaalne lapsevanem.
Esimene katse oli küünelakieemaldiga. Kasu ei miskit. Neeger jääb ikka neeegriks.

Peast käisid läbi veel lahusti, bensiin ning naabri käest laenatav auto pigiplekkide eemaldusvahend. Kuna üks neist põngerjatest oli meil laenuks, siis ei julgenud päris bensiinileotisega pihta hakata ning otsisin katlamaja riiulite sügavusest välja kunagi sinna unustatud spets kätepuhastusvahendi. Karm keemia, mida kasutatakse töökodades räige roka maha saamiseks. Ma pole juba aastaid käsi nii mustaks saanud, et seda oleks vaja läinud.

Edasine tegevus meenutas ühes küljest traumapunkti tuba oma vatipatjade ja tupsutamistega ning teiselt sõjavangide ülekuulamistuba palja ihu, vooliku ja külma veega. Sinna vahel mahtus räige piinamiskamber hammustavate sitikatega, keda ei tohtinud (pigiste) kätega eemale ajada.

Ilmselt on nüüdsest need kolm inimhinge oma pigiga mäkerdamise õppetunni kätte saanud.
Lõpp hea, kõik hea.

Pilt siit

xdream rõuges.

Kanuu algas kiirelt ning mul ei jäänud väga aega trassi üle vaadata. Ja kuna seekord polnud mina kanuupunktide võtja, siis tegelesin rohkem mõlamisega. Päädis sellega, et punktivõtja pani jooksuga ning meie panime paadiga. Saime aga varsti aru, et ka kanuu pidi punkti jõudma ning seega tegime topelt tööd. Kolmandas punktis uuesti kokku saades olime suht kehval kohal. Mõned tassimised ja mõlamised hiljem sai juba kanuu läbi ning tuli kuival maal kohta parandama hakata.

Väikene jooksulõik ning saime hakata linnulaulusid kuulama. Sagimist oli kõvasti ja kõige selle vidina hulgast oli üks tuttav. Panime siis kiirelt paberile kirja mõned eesti levinuimad metsalinnud ning saimegi vaid kaks miinust.

Rattaetapp algas kangelt, aga kaart sai mõne kilomeetriga tuttavaks ning jõudsime 8-nda punkti lähistele. Või noh ma arvasin nii. Kogu punt hüppas ratastelt maha ning tormas võssa. Punkt pidi olema ju siinsamas lähedal. Suure ähmiga või hoolimatusest ununes kaart kaasa haarata ning varsti oli seis, kus punkti ei tulnud ega tulnud aga meil polnud kaarti. Aegajalt sai kaasvõistlejate paberitele pilgu peale visata, aga see väga ei aidanud ning polnudki muud võimalust, kui usaldada jälge, mis kuskile kaugusse kadus. Kuidagimoodi saime ikkagi punktini ning sealt tagasi ratasteni tulles selgus kurb tõsiasi, et siiski oli sinna kulgenud rahuldav rattarada ning me lihtsalt ei märganud üle heinamaa kulgevat tol hetkel õrna tallatud rada. Siitkohast ajaline kaotus kuskil 8min. Kohti kaotasime kah oma 15.

9->10 etapp sai valitud otse mööda väiksemaid radu. Natuke oli üle puude tõstmist, nati oli soppa ja tüma maad ning ohtralt tehnilist rattarada, kus korraks ka käpa maha panin. Päädis munamäe otsa sõiduga, kus olime oma eksimusest 10 kohta tagasi sõitnud. Võrreldes ringisõitjate ja otsetrügijate aegu, siis tulemused enamvähem võrdsed.
Kui vällamäe jalamile ratta ära pargitud sai, hakkas esimene tõsisem jooksukas. Ja kohe nii tõsine, et pool oli ülesmäge ning teine pool allamäge. Suunad olid paigas, punktid tulid ilusti vastu ning probleeme peale jaksu puudumise polnud. Peale 3,8km pikkuse etapi lõppu olime oma kohta mõne võrra parandanud.
Rattasõit suusaetapini oli lihtne, aga kogu tiimil polnud täiega laksamiseks piisavalt jaksu. Lõpus panin veel suusastaadionist mööda kah, sest kaart oli selle koha pealt nati kulunud olemisega ning ei teadnud kust ära peaks keerama. Sinna jäi ilmselt minut-kaks maha vedelema.
Peale suusatamist, mille lõpus me käpuli käisime, panime muidugi suurt teed mööda ajama, aga õigesse kohta jõudsime siiski kohale. Nüüd oli siis see hetk, kui pidi lunastama oma linnulaulu trahvipunktid. Meil läks kahe punkti otsimisele 3 minutit ning olimegi valmis edasi kihutama. Kuni vahetusalani polnud muud kui pedaale tallata ning mõnest teeotsast sisse keerata. Teevalikuid ei paistnud siis, ega ka nüüd rahulikult kaarti uurides.

Teise jalgsietapi kaks esimest punkti olid kerged. Seal vahel oli küll üks mülgas, mida pidi kopra moodi ületama, aga sealt sain õnneks tulema vaid mudase jala ja veritseva sõrmega. Hullem oli aga lugu 29-nda punniga, mis meie jaoks liiga ümmarguseks pähkliks osutus.


Millegipärast sattusime valesse soonde ning siis ei saanud enam paika. Ju siis aju ei tahtnud uskuda, et nii mööda panime ning korrektuurid olid rasked. 7 minutit hiljem saime aga lageda kaudu õigesse auku sisse. ning ka punktile ilusti pihta. Väljanägemiselt olid nad täpselt samasugused.

Jõge mööda liikumise alguspunkti (32) jõudmine oli meil vaevaline. Suuresti tingitud strateegia puudumisest, sest nüüd rahulikult kaarti vaadates oleks hoopis tesitmoodi liikunud. Kaotus 5min. Sealt edasi jalgupidi jahutavas vees sulistades oli aga mõnus.
Kiirelt kaks trossiga ülesõitu ning supsti kanuusse. Siin saime tassimised ja sikutamised hästi ning möödusime kahest tiimist.

Kõige suurem kaotus tuli aga 41-se ehk paisu otsimisega. Eelmisest punktist tulles kaldusime (minu juhtimisel) väga paremale ära ning punkti läheduses oli metsaalune lohasid tuugalt täis trambitud. Silkasime siia ja sinnapoole, aga suurt enesekindlust ei saanud enne, kui kuulsime mingit veekohinat. Kaotust tugevad 9 min.

Mööda külma veega oja üles pladistades tuli kõvasti puude vahel turnida. Lisaülesande alguses ei olnud mingit tahtmist korrakski seisma jääda, sest sääski oli nii et mustas. Tegin võimalikult kiirelt selle ülehaibitud trossil kõlkumise ühelt oru kaldalt teisele, oja mööda alla tagasi ning finishi poole. Jälitajatel jooksime lihtsalt eest ära. Tuimalt. Ju me siis lihtsalt olime piisavalt kaua ekselnud ning sellega seoses taastunud.

Finishis numbreid uurides selgus aga tõsiasi, et üks kanuu lõpupunkt on meil märkimata ning sealt saime laksaki 45 minutit lisaks.

Kokkuvõtes 36-s koht. Ilma trahvita oleks olnud kuskil 20 ringis ning kui sealt veel mingi osa vigu maha arvestada, siis sobiks täpselt 17-18ndale kohale.
Rada ise oli füüsiliselt nõudlik oma ligi 1200 tõusumeetriga. Mõnes kohas oli rattatrajektooril ka valikuid, kuid väga palju oli edasitagasi sõitmist (20,24,25)

Kogu kaasa võetud 3L jooki sai otsa ja lisaks kaanisin veel igas joogipunktis kuni pool liitrit juurde. Söögiga väga ei laristanud. 1 geel ja üks batoon, aga vist piisas.

Pildid Fotoluksist ning oma kaamerast, mille raja tagumise huvitavama poole ajaks olin vahetusalasse maha jätnud.