teisipäev, oktoober 27, 2009

On jäänud loetud päevad

Juba sel nädalalõpul toimub käesolevat hooaega alustav drytooli võistlus. Ilm on hetkel küll tatine, aga sõbralikud ilmatädid räägivad, et nädalavehtuseks ja just eriti pühapäevaks saabub vähe kuivem ja muretum ilm. Pealegi kõik teavad ju niikuinii, et "Pole olemas halba ilma, on vale riietus".

Võistlejatele on ette valmistatud 8 kvalifikatsioonirada ning üks finaalrada, kuhu pääsevad 3 parimat. (Kui praegust osalejate nimekirja vaadata, siis peaks ilmselt ka naiste finaalraja tegema) Seega on garanteeritud võimalus ronida 40 min. Kui kogu aeg ära kasutada, siis võtab ikka võhmale küll ja pärast on käed kindlasti pehmed kui keedetud makaronid. Aga eks vahepeal saab ju 35min puhata kah.

Niisiis tehke kiiver ja kirkad tolmust puhtaks ning olge kohal, sest talihooaja avapauk antakse juba sel pühapäeval.

reede, oktoober 23, 2009

Päevad on õed

Mõnel päeval on kohe selline aura, et midagi ei tule välja. Punni kuidas tahad ikka on asjad viltu ja ajad lääbakil.
Teisel päeval jälle on kõik hästi ja saad lastega tegeletud, söögid vaaritatud, toad koristatud ja nati ehitusegagi tegeletud. Nende päevade nimel tasub üle elada need vahepealsed mõttetud ja rasked päevad.

Hoolimata sellest, et avastasin kaks kohta, kuhu tegelikult pole kaablit veetud(lootusetult hilja peaks mainima), oli siiski see teist tüüpi päev. Seetõttu on karta, et homme on ilmselt see esimest sorti päev, mis tuleb kuidagi üle elada.

neljapäev, oktoober 22, 2009

Bex ehk külm liiva-mudavann ratastel

Rattaga rogainil, no kas teil paremat ideed ei ole? Tundub, et ei ole, sest starti oli kogunenud omajagu rahvast. Kui võrrelda selle esimese ehk siis 2003 aastal toimunud üritusega oli kohe hoopis teine nägu. Nojahh, kasvõi selle pärast, et lumi polnud mitte maas vaid alles ähvardas maha jõuda. Esialgu oli veel õhus ja tegi riideid märjaks ja sõrmi külmaks.

Kuna pole viimasel ajal väga ratta selga saanud ja ega teistelgi polnud just väga paugutamise tunne, siis tegime tagasihidliku plaani, jättes lõppu võimalikult palju väljajätmisvõimalusi. See tähendas vaid seda, et alustasime ülevalt ja alumise otsa jätsime lõpu poole vastavalt allesjäänud ajale. Kui idee oli olemas, sai nähtud hulka vaeva, et see ka kaardile kanda, sest sedakorda keeldus pastakas meiega koostööd tegemast. Samuti sai otsustatud, et kui on valida igava tee ja mõnusa singelträki vahel, siis valik langeb viimasele. Mitmes kohas oli see küll omajagu aeglasem, kuid see-eest palju lõbusam. Ahjaa, seda kah, et kui võimalik sõita, siis sõidame, mitte ei trambi otse. Seega sihid paigas andsime tuld.

Esimene ots suusaradadel üles-alla 48 poole, sest otserada pidi teadjamate sõnul suht vee all olema. 45 kah veel otse ja lihtsalt.
Oosi pealne 44 juurde oli kaunis sõidetamatu oma mahalangenud puude ja kaldus libedate radadega. Suvel kuivaga on seal kindlasti tore.
järgmisse minnes oli üks koht üle ujutatud ning ühest salakavalast lombist läbi sõites saingi jalad läbimärjaks. Edasi oli suht sisutu ja igav muda-kruusaralli kuni paukjärve ligidusse, kus ühel suveajal täiesti normaalsel lõikel sattusime jällegi pahkluuni vette. Peale seda polnud torni juures enam küsimustki, et kas paneme otse või mööda teed. Loomulikult otse mööda mudast ja ülesalla vonklevat matkarada järvede vahelt.
Vahepeal jällegi Kõrvemaale nii omast liivateed ja siis jälle järvede ja ooside keskele kitsastele radadele rallima. Suures õhinas sai isegi Kõverjärvele tiir peale tehtud, kuigi sama teed tagasi oleks ilmselt omajagu kiirem ja lihtsam olnud. Aga siis oleks ju ära jäänud tõbraste tekitatud teetõkete ületused ja libedal laudteel uisutamine...
Järgnevad paar punktivahet lihtsalt teid mööda sõitmine. Sekka joogipunkt, paar soise ala ületust ning üks pikem rabaületus. Kaardil muidugi oli selle koha peal jäme rada, aga ilmselt oli kaardistaja seal käinud talvel, kui suusatraktor just sõitnud oli.
Nüüd olime jõudnud kaardi lõunapoolele ja maastik muutus liivasest sopaseks. Kahjuks aga oli meil aeg otsakorral ja jõudsime põigata veel ainult paari punkti. Viimase punkti lootsime saada 57 näol, aga õigest rajakesest panime hooga mööda ja otsimisele aega ei julgenud väga raisata.
Finishis jäi vaid mõni minut varuaega.
Parim osa aga oli peale rattapesu ja söömist ja pisukest autosõitu, kui sai sooja sauna ja jahedat õunamahla.

Tagantjärele oleks natukese trajektoorimuutusega saanud enamvähem sama aja ja jõukuluga võtta lisa 3 punkti (41,55,59). Seekordne tulemus sinna kuskile keskmike kanti.

teisipäev, oktoober 20, 2009

Leotasin riideid

Laupäeval olin väga positiivses olukorras. Lapsed olid asumisel ja minul "vaba" päev. Ilm kurask aga oli täitsa ära keeranud ning hommikul luugid lahti lüües hakkas silma vaid ladistav vihm. Seega planeeritud värskes õhus aktiivne tegutsemine ei kutsunud väga.
Ühel hetkel aga oli vihm otsas ja pilt muutus väljas selgemaks. Selle peale muidugi läksin riiuli juurde, tirisin oma spordiriided põrandale kuhja ja jaotasin need kaheks hunnikuks. Ühe hunniku ajasin selga, teise aga toppisin kuivkotti, ajasin paadi auto peale ja põrutasin jõe poole.
Otseloomulikult hakkas sadama täpselt siis, kui olin jõe äärde jõudnud ja paadi valmis sättinud. Aga ma pole suhkrust, sisestasin endale ning istusin süsta. Kõigepealt allavoolu, kus tuli meeletult okste ja tüvedega võidelda, et läbi mahtuda. Otseloomulikult tuli üks hetk takistus ette ja ilma väljumata ei oleks edasi saanud. Keerasin seal otsa ringi ja panin plädinal teisele poole ajama.
Kohe peale algset veestumiskohta oli aga jäme kuusk põiki ees ja ilma sae või kirveta poleks seal midagi teinud, seega pidin ikkagi välja tulema ja kerge tassimise tegema.
Edasi oli juba lahedam. Kuni sillani oli veel nati oksi ja risu, aga suht hästi läbitavad. Peale seda aga oli vaba vesi kuni Tartu mnt sillani. Nati maad vaatasin edasi kah, aga hakkas juba pimedaga ähvardama ning pöörasin tagasi.
Lõpuks olin pealaest kuni põlvini märg. Kraevahe oli lehe ja oksarisu täis ning jahe hakkas pealekauba. Aga tuju oli hea.

Nüüd siis on veel ühe pirita jõe lõigu sõidetavus teada ning osaliselt heas ja osaliselt halvas mõttes. Kindel on aga see, et pika sõidu tegemiseks peab enne päris kobedalt sae ja kirvega tööd tegema. Punasega siis risune ja täitsa punasega läbitamatud kohad. Kollasega mõnus osa. Tuleks üks väike aga suurte hammastega saag kuskilt muretseda, mida hea süsta tekile kinnitada. Siis poleks enam sellist muret nende langenud puudega.

kolmapäev, oktoober 14, 2009

Võistlusrajad peaaegu valmis

Olen mõned korrad ikka kirkadega ronimas kah käinud, aga enamus aega läheb iga kord võistlusradade planeerimisele. Üht on vaja teha kergemaks,teist on vaja teha raskemaks ning kuidagi ei tule kohe alguses see õige asi välja. Vaid üks rada on suures osas jäänud selliseks, nagu alguses välja kukkus. Ei mingit negatiivset seina, kus peaks elu eest kirkade küljes rippuma, kuid auke, kuhu tööriista toetada on väga hõredalt. Lausa nii hõredalt, et mõne koha peal on vaja imeasendeid võtta, et järgmisse tsooni ulatuda. Fun-fun on see rajaplaneerija amet. Vähemalt jalgadega pole muret, sest piisava suurusega astmeid on kogu raja ulatuses.
Samuti võin mainida, et ühe raja võtsin eelmisest aastast. Loomulikult mitte üksühele, vaid tegin hmmmm... teistsuguseks. Ilmselt raskemaks.
Praeguseks on paika pandud 7 rada, aga seinal on ruumi veel mitmele.
Kõigele sellele lisaks on sel aastal mõttes ka hoopis teisest klassist vinge finaalrada. Midagi muud, kui ükski eelronitu ning ootan juba huviga, kas ja kuidas sellega toime tullakse. Ainuüksi selle raja pärast tasub kohale tulla. Seda kindlasti nii ronija, kui ka pealtvaataja poolelt vaadates.
Praeguseks olen seal ühe korra peal käinud ning kogu see poolteist tundi kulus seina puhastamisele ja uurimisele, et kas siit üldse saaks rada teha.

Kui eelmisel aastal jäi kaks rada vallutamata, siis seekordki usun jääb mõni lõpuni läbimata.

Esimesed nimed on juba kirjas, aga ootan lisa. "Soodusaja" lõpuni 6 päeva, võistluseni 17.

esmaspäev, oktoober 12, 2009

Enesepettus

Pahatihti leian end kodus näljase näoga kapiuksi kulutamas ja midagi magusat otsimas. Ikka ja jälle jõuan riiuli juurde, kus meil kommipakid seisavad. Tundub aga nati kohatu õhtul hilja üksinda laua ääres istuda ja kaks pakki komme ära nahistada.
Palju kavalam on need muundada teisele kujule, et manustamine "vastuvõetavam" oleks.
Seega:
Võtan 2 pakki iiriseid,
nokin nad ükshaaval paberist välja,
sulatan potis nati võid,
sulatan ka iirised seal võis
Segan kõike nii kaua, kuni potis on ühtlane tatt.
siis kallan sekka paki maisipulki.
Proovin kõik omavahel segamini saada. See ei taha loomulikult õnnestuda, aga järjekindlus viib peaaegu sihile.
Tõstan saadud pudi paberile ja moodustan kaks rulli.
Jätan rullid kapi peale jahtuma ja ise suundun lusika ja potiga teleka ette.
Kraabin poti sinna külge jäänud iirisest nii puhtaks kui saan.
Kui kedagi nägemas pole ja pea potti mahub, võib anuma üle ka limpsida.

Lähen rahulikult magama teades, et järgnevatel õhtutel on vähemalt midagi head nosida.

kolmapäev, oktoober 07, 2009

Kraana

Üks õhtu istusin koos metallikola ja pliiatsiga laua taha ja kritseldasin nati. Proovisin uut kirka disaini paika panna. Pikapeale hakkas kuju ja funktsionaalsus ilmet võtma ning paberile olid ilmunud toredad kõverikud.
Hommikul tuli poiss kööki ja silmas minu kritseldusi. Need olid kokkuhoiu mõttes tehtud paberile, mis oli ühest nurgast põnni poolt juba soditud. Niisiis nägi ta neid kõverikke ja teatas uhkelt,et "näed issi, mina joonistasin selle kraana siia." Ega ma vastu ei vaielnud, sest me kõik teame, kuhu see välja viib, kui hakkad lapsega vaidlema. Egas nüüd jää muud üle, kui tuleb see "kraana" valmis ehitada ja poisile näidata, mis asja ta valmis tegi.

teisipäev, oktoober 06, 2009

Kuiva kaardiga märjas keskkonnas

Niiske ilmaga metsa kolistama või paadiga veele minnes olen kaardid üldjuhul tavalistesse teibitud kiletaskutesse pannud, kuid ikka on pikapeale niiskus/vesi nurkadest või murdepragudest sisse imbunud.
Mõte muretseda mingitsorti kaardikott ehk veekindlalt kaardi kasutamist võimaldav seadeldis on meeles mõlkunud juba kaua. Olen käinud poes ka ühtteist mudelit kaemas ja näpuga katsumas, kuid selle rahaga, mis tahetakse on pakutavad ikka nigelavõitu küll.
Kuni hetkeni, kui sattusin Selveris õige leti äärde. Tegelt sain ikka eelnevat informatsiooni kah, et seda letti otsima hakata, kuid siiski oli seekordne leidmine suht juhuse värk.
Niisiis vaatas mulle letilt vastu Ferrino kaardikile. Alguses olin küll skeptiline, kas selline sulgur asja ka veekindlaks teeb, kuid peale mõnda kasutamiskorda on asi end täiega õigustanud.
Kõige parem asja juures on aga hind, mis tegelikult on suht olematu. Kui ma ei eksi, siis oli midagi 50 krooni kanti see kõige suurem variant, kuhu mahub natuke laiem, kui A4 leht sisse. Väiksemaid oli ka ja need olid veel odavamad. Samas aga ei kujuta hästi ette, mis kaart see selline on, mis on A5 või väiksem. Ilselt saab väiksematesse pakkida küpsiseid ja shokolaadikomme :) Noh mingeid vajalikke dokumente ehk kah, passid, lennukipiletid, hotellibroneeringud, paberraha, ....
Igaljuhul on asjal tagasikeeratav lahtine serv, mis takjapaelaga kinni käib. Tihkelt voltides peaks see vee kaardist eemal hoidma. Minu test igaljuhul näitas, et päevaks vanni uputatuna ei jõudnud kaardini tilkagi vett.
Ühes nurgas on kandmist ja kinnitamist võimaldav auguke, kus ka erkkollane nöörike küljes. Kui mina oleks tootedisainer, lisaks samasuguse augu ka teistesse nurkadesse ja nööri otsa paneks mingi kinnitusklambri. Viimast teen kohe, kui sobiva kergekaalulise ja väikeste mõõtmetega kollase klambri kuskilt leian.

Kui võimalus avaneb, siis võiks proovida ka järgnevaid tooteid, iseasi, kas ja kust neid lihtsalt kätte saab:
  • SealLine MAP case grip sulguriga, mis mulle eriti ei meeldi, kuna seda saab vaid paljakäsi opereerida ja ka siis võib juhtuda, et grip ei sulgu korrektselt. Nende teistsuguse sulguriga on HP map case. Esimene kuskil 10£ teine 14£
  • Ortlieb kotid, mis kõik volditava ja takjapaela sulguriga hinnad olenevalt konfiguratsioonist ja suurusest 9 ja 22£ vahel.
  • Silva-l on kah paar erinevat mudelit, kuid mul ei õnnestunud veebist välja peilida nende sulguri mehhanismi. Veekindlad aga on kirjade järgi küll Hind kah seal 9 ja 20naela vahel.
  • AquaPac Kaituna on volditav ja takjapaelaga 20$, Whanganui aga on klass omaette. Teada tuntud täiesti veekindel plastmassist sulgur nagu teistelgi sama firma veekindlatel kottidell. Kallim ja kobakam, kui teised 45$.
  • Veel üks kobedam tegija tundub olevat DRYPAK, kellel samuti plastikust sulguriga kott, kuid vähe mõistlikuma hinnaga mis jääb sinna 13-20$ kanti.
  • LOKSAK reklaamib ennast kui parimate omadustega kuivkottide tootjat ning kui uskuda kirjeldust, siis kotid, mis toimivad 60m sügavusel nädal aega, on täesti head. Iseasi, kui mugav ja lihtne neid avada-sulgeda on. Hind suht pisike ehk 30$ eest saab ümbrise ja 2 kuivkotti. kotte saab juurde osta 3 tk 12$ eest.
  • Sea to summit teeb kah midagi
  • ja eks mõned väiksemad tegijad ole veel, mida kõiki ei viitsinud välja tuua.
Seega, kui lähete eestis asuvasse matkapoodi, ja teilt küsitakse mingi lihtsa kaardikoti eest 250,- siis siin on viiteid mõtlemiseks.

esmaspäev, oktoober 05, 2009

Ilma jalgadeta ja jooks

Üle tüki aja sai tehtud üks kerge lõunane jooksuots. Lõõrid sai puhtaks ja tuju paremaks. Nägin ära ka stroomi uue silla/kergliiklustee. Eelmine kord, kui sealkandis lobistasin olid vaid sillapostid ja imestasin siis, et kas nüüd on siis põhjaväila ühenduse ehitus lahti läinud.

Tänase ilmaga ja minu tervisliku seisundi juures muidugi polnud mere äärde minek just kõige targem tegu. Tuul vuhises kõrvust ja kaenla alt sellise hooga, et isegi kõrvas istuv prodigy oli sahisev.

Aga tegelikult tahtsin öelda seda, et muu hulgas põikasin läbi ka stroomi ranna mänguväljakutelt ja tegin seal mõned janiro(figure four) harjutused. Seal metalltorudest ronimisattribuutide peal on seda päris mõnus teha. Mõtlesin, et olen sellest liigutusest siin ka pajatanud, aga hetkel ei suutnud leida. Igaks juhuks siis panen ka ühe seletava skeemi, mille leidsin kunagi petzli kataloogist.
Algusaastate 3 sammu asemel tuli nüüd kümnekonna ringis enne, kui otsustasin allakukkumise vältimiseks katkestada. Seekord ilma kirkadeta, aga eks peab teine kord fiid või siis teibitud kirkad seljakotti viskama. Proovin varsti algava hooaja puhul seda harjutust oma päevakavasse sisse mahutada. Ehk siis saavad käed vähe tugevamaks ja ei kuku niisama lihtsalt kurnatusest alla.