neljapäev, detsember 29, 2011

Ekspeditsioon Draakonipesa mäele

1. Jõuluvana tõi lastele taskulambid
2. Ühel õhtul lapsele tekki peale pannes ja head ööd soovides tuleb küsimus, et millal ma sinuga kahekesi saaksin kuskile minna/midagi teha.
3. Tööl korraldatakse evakuatsiooniõppus ning satud koju kolmveerandtunnike varem kui tavaliselt.
4. Ilm ei olegi enam sügiseselt tatine.

Ehk siis kui taevakehad on ennast kenasti ritta seadnud, pole meil lihtsurelikel enam mingit võimalust kaasa rääkida ning tuleb minna. Seekord pakkisin pudinad autosse ja lubasin nad huvitavale mäele turnima viia. Teekond sinna oli aga täis ohtusid ja katsumusi.

Kui õnnestus edukalt jäise kaanega "põhjatute" fjordide[1] vahelt läbi laveerida, tuli teha pikk ja kurnav traavers mööda järsku külmunud rusunõlva[2] ning läbida tihe ning metselajatest kubisev ohtlik dzungel[3].
Uuesti lageda peale jõudnuna oli aga ees jäise veega mäslev mägijõgi[4], millest üle saamiseks sai sild ehitatud. Aga teispool jõge oli pikk ja kitsas mäehari[5], mida mööda tasakaalu hoides vaikselt sai edasi liikuda. Kui hari juba imepeenikeseks muutus ja enam kuidagi edasi ei saanud tuli teha laskumine põhjatusse kuristikku[6]. Nüüd läks natukene lihtsamaks, sest ees oli vaid ränk laskumine mööda järsku mäenõlva ning ületamatu platoo[7] ületus.
Matkalised olid aga visad ning täpselt teejoomise ajaks jõudsime Draakonipesa mäe[8] jalamile.

Draakonid olid õnneks hetkel kodunt ära, aga nende tegevuse jälgi oli kogu nõlv täis. Vahvad maadeuurijad siis uurisidki neid jälgi seest ja väljast, alt ja ülevalt. Kirkadega võeti väärtuslikke pinnaseproove ning materdati üliohtlikke suurte hammastega roomajaid. Igaüks aga väsib ning jõudiski kätte aeg jalga lasta enne, kui draakonid koju jõuavad.

Tagasitee turvalisusse oli kaardilugejal natukene paremini planeeritud ning ületada tuli vaid ületamatu platoo, ronida üles inimsilma jaoks mõõtmatust nõlvast, ületada järskude kallastega sügavas orus asuv metsik mägijõgi ning läbida maduussidest kubisev ning lõputuna näiv rohumaa.

Jõuluvana toodud lambid olid kogu matka kestel oma ülesannete kõrgusel ning hoolimata ümbritsevast pilkasest pimedusest jõudsid vaprad seiklejad üsna pea jälle õnnelikult tsivilisatsiooni servale tagasi.






[1] igas mõõdus ja kujus porilombid
[2] maja suurune mullahunnik
[3] pajuvõsa
[4] Karjääri kuivenduskraav
[5] pinnasevall
[6] 70 kraadine ja 6m sügav nõlv
[7] tasane maa küngaste vahel
[8] suur voolavast veest triibuliseks armistunud savikruusa küngas.

teisipäev, detsember 27, 2011

Kivi peal on natike jääd

Jõulupühal ajasin saapad jalga, võtsin seljakotiga nati varustust kaasa ning läksin väo karjääri territooriumile uudistama. Kuna ilm pole veel külma näidanud, siis polnudki eesmärk niivõrd ronimine, kui liikumine värskes õhus ja valduste üle vaatamine. Suvega on seal seina ääres päris palju toimetatud ning mind piinas teadmatus, mis ja kuidas täpselt.
Olukord pole päris trööstitu, kuid parimad osad on kindlasti rikutud. Kui aga jää kohad on untsus, siis üha rohkem hakkas silma seina osasid, kus väikese puhastamisega saaks kenasti kaljut kriipida. Sisenurgad, välisnurgad, peenikesed praod ja parajad servad. Kui üldiselt on karjääri sein suht pudine ning seda eriti ülemises otsas, siis mõne koha peal on ka puhtamat ja tugevamat kivimit. Osad sellised lõigud on isegi kõrgete kohtade peal ning need peaks mingi aeg järgi proovima.

Seekord aga trampisin parema puudusel suurel killustikumäel üles-alla. Varjus oleva külje pealmine pind oli täpselt nii krõbe, et löödud kirka pidama jäi ning lähiajal toimunud suurtest sadudest tekkinud pinnavormid olid suht futud. Üles alla siblimine võttis kiirelt tossu välja ja hinge kinni, kohe näha, et pole viimasel ajal jooksutrenni saanud teha.

Karjääriaugust välja ronimiseks valisin selle talve esimese lühikese mixed raja. Kuigi mul puudusid kassid ja oli kasutada vaid üks kirka, möödus soolotõus jäisel kaljul edukalt. Päeva plusspoolele võib lisaks kirja panna ka uue parkimiskoha ja liginemistee leidmise. Väheneb bensu kulu ja pole vaja karjäärist läbi kõndida. Hullude lumeoludega muidugi pole see eriti kasutatav.

teisipäev, detsember 20, 2011

Nõiume ilma heaks

Siht silme ees
Aknast ei taha kohe välja vaadatagi, kõik on hall ja vett täis. Kuidagi aga peab hakkama talveks valmistuma ning üks osa sellest on kindlasti kõrvade vahelise ala korrastamine. Ronimise õnnestumises on alati suur roll mängida sellel, kuidas mõtted liiguvad, mis tunded sind valdavad ning mis on sinu eesmärgid. Ei saa ronida oma võimete piiril, kui sa pole selleks mentaalselt valmis. Eks igaühel ole oma nipid ja meetodid, kuidas ennast ees ootavale ülesandele fokusseerida, kuid paha ei tee lugeda mida teised samast asjast arvavad. George McEwan pani kirja mõningad nipid ja tähelepanekud, mis pole üldsegi paha idee läbi lugeda ja kõrva taha panna. Kindlasti kõlab osa sellest väga tavaliselt ja labaselt, kuid seinal kirkadest kramplikult kinni hoides on olukord hoopis teine ning iga väiksemgi nipp tuleb kasuks.
 
Kui hing on valmis, küll siis keha kah järgi jõuab.
Kui talv käes, küll siis külmaks kah läheb.

reede, detsember 09, 2011

Suurem on parem

Ma arvan, et see on laste hirmutamiseks välja mõeldud.

kolmapäev, detsember 07, 2011

inspiratsioon-motivatsioon


Ma enam täpselt ei mäletagi kuidas ja millega seoses ja õieti pole see olulinegi, aga sattusin vaatama üht viidikut, mille peale tekkis koletu tahtmine uurida misasi see Kilian's Quest täpsemalt on. Tsipake uurimist ja brausimist ning jõudsin viidikutevaatamise maratoni algusse.
Tuleb välja, et mõned inimesed elavadki oma unistustes. Õnneks on tänapäevaste vahenditega võimalik kõike seda jäädvustada ning ülejäänutel on vähemalt võimalus jälgida, kui võimas see võib olla. Meie siin lamedal maal muidugi saame kõike seda teha vaid unenägudes. Head unelemist, sest iga uni saab ükskord otsa.

kolmapäev, november 23, 2011

Suur juubel

Märkamatult on möödas viis aastat (tegelt juba kevadel) ning käesoleva postiga täitub ümmargune 500 kirjutise märk. Tunnen, et tahaks teha mingit kokkuvõtet mis ja kuidas on siin veebiruumis jooksult kujunenud.

Teemad on läbi aegade olnud erinevad, kuid siiki on üldjoontes läbivaks mõtteks olnud seiklus. Loomulikult on seiklus igaühe jaoks erinev, kuid see siin on minu maailm ja nii ma teda näen ja kogen. Vahepeale on pikitud ka mõningaid informatiivseid jutukesi varustusest ja muidu toredatest asjadest. Nagu statistika näitab, siis üpris suur hulk külastajaid satub siia just selliste postide juurde ja see mulle meeldib.

Olen üritanud kirjutistele ka teemade silte külge panna, kuid väga laiaks ei ole ringi ajanud. Siiski kujuneb välja nn lemmikteemade nimekiri, kus esirinnas on jääronimine, sport ja võistlus.


Mõni blogiruum on rohkem nagu jututuba, kus kommentaarid on enamus sisust. siin vähemalt senise kogemuse järgi mitte. Praeguseks on kommentaare nati rohkem kui pool postide hulgast.

Blogi see külg, mis puudutab sisu tekitamist polegi ehk nii huvitav, kui see teine osa, mis käsitseb külalisi. Kust nad tulevad, mida nad otsivad ja kas nad leiavad selle mille järgi nad siia tulid.
Esiteks on kogu ajaloo vältel toimunud 25,987 külastust ja vaadatud 42,560 lehte. Umbes pooled neist on olnud ühekordsed ja teine pool tagasi tulevad külalised. See teine pool on valdavalt pikemaajaliste lugejate pöördumised.
Ja kui juba lugema on hakatud, siis tehakse seda suhteliselt tihti ehk siis uuesti pöördumised on valdavalt kas samal päeval või paari päeva sees.
Kestus on tavaliselt vaid üks klikk ehk siis tullakse loetakse ja kohe minnakse. Vaid 6% teeb 1-3 min jooksul veel ühe kliki ja veel 6% teeb kuni 10m jooksul kliki.
Ühe külastuse käigus vaadatakse tavaliselt üht lehte. Harva (13%) vaadatakse veel teist ning väga harva (5%) veel kolmandatki. Pikemalt lugejad on ikkagi suures vähemuses.
 
Kõige rohkem on tuldud otse esilehele ja minu üllatuseks on väga palju tulnud ka suvalisi külalisi, kes kasutavad nuppu "next blog".
Sisu poolest on paar huvipakkuvamat teemat millest kõige rohkem rõõmu valmistab mulle ronimisvõistluste korraldamisega seotud lehed (HDB, VJM, HDT) seejärel varustuse meisterdamisega(naastrehvid, kaardialus, vedamise süsteemid) või topodega seotud lehed (väo, harku). Omajagu lugemist on leidnud ka erinevate võistluste ja ronimisretkede muljed. Sooloüritajana on väga hea tulemuse saanud kirjutis Tallinna jalgrattateedest, kuhu iga nädal külastajaid otsingu kaudu juurde tilgub ning väga ammune ja erandlik lugu thepir*tebay ajutise sulgemise kohta. Ahjaa, Samsungi internet-tv hädalised on kah mu blogist 99'l korral abi saanud.
Üldkokkuvõttes on loetavamad teemad ikka need, mida mulle endale kah meeldib lugeda ja kirjutada.

Külalised on tulnud mingit linki klikkides (42%), otse aadressiribale urli trükkides/buukmarkidest klikkides (31%) või siis mingit otsingumootorit kasutades (22%) ning lomulikult on sel juhul viitajaks guugel. Kui viitajaid lahkama hakata, siis väga suur osa on tulnud ühe populaarse blogi kaudu, kus link mu juttudele figureeris kuni 2009 lõpuni. siis on veel paar tavalist viitajat nagu blog.tr, blogger, feedburner. Siit edasi hakkavad juba spetsiifilise külastajaskonnaga lehed nagu firn, alpinism, veloclubbers ja xdream. Uuema aja trend on ka näoraamat, kus mõned võistluse lingid on saanud postitada. Paarkümmend külastust on ka UKC foorumist, kuhu möödunud talvel eesti jääronimise kohta miskit kirjutasin. Aga ei midagi rabavalt revolutsioonilist. Muideks aegajalt linkijaid uurides on võimalik enda jaoks pärsi huvitavaid lehti ja seosesid leida.

Absoluutselt kõige huvitavam on aga otsinguga minu lehele jõudnud külalised ning sõnad millega siia jõutakse. Kokku on kasutatud 1961 erinevat otsingufraasi. Minu kurvastuseks troonib seda listi "thepir*tebay". Aga enda lohutuseks võib öelda, et seda lihtsalt kirjutatakse kogu aeg ühte moodi ja kombinatsioone ei teki. Teemadest on vaieldamatult kõige populaarsem jääronimine erinevate otsingusõnade lõikes. Teisena tallinna jalgrattateede teema ning sealt edasi juba blogi nime või pealkirja ning minu nimega seotud fraasid. Paljassaare poolsaar on kah üks ütlemata populaarne paik, mille kohta infi otsitakse. Kuna võistlusprotokollidega seoses on blogisse ka hulk inimeste nimesid tekkinud, siis nüüd ma tean, kes on neist kõige populaarsem ja tagaotsitum...
Loomulikult käivad otsisõnad ka hooajati. näiteks hakkab kevaditi see rattateema ja talvel, kui paks lumi maha tuli, hakkas üks räätsa tegemise õpetuse tagaotsimine. aegajalt otsitakse ka muid tegemise ja olemise nippe.
Ja muidugi on pikast otsisõnade nimekirjast võimalik väga häid pärleid leida.
"astusin roostes naela jalga,mida teha" kohta mina õpetust ei jaga, aga nüüd ma vähemalt tean, mis on "abalakovi kell". Endiselt jääb aga mõistatuseks kas on "lätlastel 6 sõrme"

Mis aga silma hakkas on see, et temaatilised otsifraasid, millega tullakse väga harva juhatavad mu leheni inimesed kes loevad pikalt ja põhjalikult. Näiteks külaline, kes tahtis teada kuidas toimub "köielt laskumine" võttis aega ja luges läbi lausa 26 lehte. Või siis "köiel laskumise juhend" tõmbas ligi isiku kes raatsis 23 lehe lugemiseks kulutada tervelt 42 minutit. Respekt.

Riikidest on esindatud lausa 81 eri nimetust, kuid vähemalt kolmandiku võib sealt kohe maha tõmmata, kui kogemata kuskile klikkijad. Teine kolmandik on ilmselt vale (rahvusvahelise) otsisõnaga siia maandunud.

Brauserite sõda on läbi, sest tulirebane on kindlalt esimene, samas on akende op süsteem jätkuvalt oma 92%'ga tugevalt domineeriv. Üllatusena oli nimekirjas aga ka android, symbian, iphone, ipad ja isegi ipod. Esimene mobiilne külastus sai registreeritud 2009 novembris.

Loodetavasti on järgmised 500 sissekannet sisukad ja lugejad saavad seda, mida on tulnud siia otsima. Palju õnne.

teisipäev, november 22, 2011

Uue hooaja lahinguväljad



Millalgi suvel tuli üks pauk väost. Nimelt oli seal kõige kõrgem ja mõnusam koht osaliselt ära täidetud. Nüüd on kevadise finaalraja koha peal lauge nõlv mis juba kergelt rohetab. Seega eelmisel aastal hoolikalt tehtud topo osaliselt mõttetu. Parempoolne 100m on niisiis ses mõttes ära nullitud. Eks siis nüüd keskendub sellele, mis veel alles on. Mis sellest tulevikus edasi saab pole veel selge, kuid loodame mitte kõige hullemat.

Igaks petteks olen mõnel korral ka Harku pool piilumas käinud ning seal on seis ootuspärane. Lääne sein, kus oli "Dünamiidi põik" on täiesti ribadeks lastud ning sellega pole lähiaastatel ilmselt miskit peale hakata. Endine serv läks umbes punase joonega tõmmatud kohast.
Ülejäänud on esialgu veel puutumata, aga kui kauaks pole teada. Ilmselt jääb sel talvel põhitegevus lõunaseinale. Muidugi, kui nad seda kah mingil hetkel ribadeks ei kõmmuta. Serv igaljuhul on juba korralikult mullast puhastatud ja ette valmistatud. Hetkel on aga positiivsema poole pealt seina alune suurest  sodist enamuses osas tühjaks lükatud, mis tähendab kokkuvõttes kõrgemat ja ühtlasema raskusega jääseina. Lõhkamise eest hoiatav silt aga on nurga peale tagasi ilmunud ning kauguses undasid dünamiidi augu puurid tööd teha.

kolmapäev, november 16, 2011

HDT 2011 kvalifikatsiooni rajad

Kvalifikatsioonis oli 5 rada. kõigil märgitud alguse kirkade nukk ning jalad pidid olema seinal. Lõpunukk märgitud kalju serval ning TOP loetakse, kui mõlemad kirkad on sinna asetatud. Allpool siis radade kirjeldused nati mõtteid ja värvilise tesktiga minu enda ronimise kulg ning muljed. Pildid on tehtud peale võistlus ning jooned on veetud kriidijälgede järgi. Mõnes kohas oli aga pilt uduse kvaliteediga ning kõik tsooni jooned ei pruugi täiesti õigetel kohtadel olla. Üldmulje aga on ilust näha.

Esimene rada algas paari bolderingi liigutusega(negatiivsus ja sirutus) jalad kõhu all, kuid edasi juba mööda sirget ning korralike nukkidega seina üles. Viimane poolteist meetrit oli kirkadele vaid vertikaalne pragu.
2/3 jõudis lõpuni. Parim aeg 1:55
Ronisin suht puhtalt ning väga kaua nukke ei otsinud. Jalgu pidi hoolega vaatama, et kogemata tsoonist välja ei paneks.


Teine rada oli hoopis teist masti. Esimene jupp jällegi negatiivne. Kui kirka juba algusnukist 30cm kõrgemale saab, läheb nati lihtsamaks kuni diagonaalpraoni.
Sealt edasi pikem sirutus suurde prakku. See oli ligi pooltele osalejatest liiga pikk.
 Edasi tuli lihtsam osa üles ja vasakule liikumisega, kus lõpus korralik jalgealune ning ka kirkad võimalik puhkeasendi jaoks väga kindlalt prakku väänata. Puhkus aga oli oluline, set nüüd tuli lae alt välja ronida ning ennast kuidagi seinale upitada. See ei õnnestunud lõplikult ühelgi võistlejal, sest niiöelda "kolmas nukk" asus teisest natukene liiga kaugel. Samale pulgale jäi pidama lausa kolmandik ronijaid. Ilmselgelt liiga raske koht või loetamatu sein. Ülejäänud sein segu keskmistest ja väiksematest kirka nukkidest mis koos  korraliku jalatoega moodustas mõnusa diagonaaltraaversi.
Rada planeerides tundus algus küll nati negatiivne, aga mitte midagi hullu. Olin kahjuks aga arvestamata jätnud, et jalgadele polnud alguse nukist kirkadega hoides mingit loogilist kohta. Võttis nati võimlemist enne kui asjale pihta sai. Selle tõttu oli ronimine ka rohkem paremal, kui algselt plaanitud. Sirutus suurde prakku tuli pingutusega, kuid jäi veel väike varu. Kirka korralikult sügavuses kinni sai võetud väike puhkehetk ning alles siis üles ning vasakule riiuli peale.
Siin sättisin kirkad mõnusalt paika, jalad servale ning lõdvestasin põhjalikult. Lae välisnurgal paistis kaks nukki. Kõigepealt kirkad alumisele, jalad rippu, siis teisele edasi. Uurisin seina ja ühtki head järgmist nukki ei paistnud. Proovisin fig-4 teha, aga sattusin vähe pusasse ja käed olid kah nigelad. Ronisin uuesti kaks liigutust allapoole puhkekohta. Lõdvestus. Uuel katsel jõudsin kiirelt teise nukini ning sealt proovisin kõigepealt jalgadele mingitki toetust saada, aga sein oli nii kaugel eemal, et see tundus lootusetu. Seejärel jäi üle veel end üles tõmmata, lukustada ja üritada üks käsi edasi panna. Sihitud koht osutus liiga kõrgeks. Korra või kaks proovisin ka dünaamilist sirutust, millega sain sutsuke kaugemale, aga ikka jäi 10 senti puudu. Tulin kolinal alla. Karta on, et kui oleks ka kirka kuskile taha jäänud, siis tolleks hetkeks ikka juba kätes liiga vähe rammu ning kukkumist poleks saanud vältida.

Kolmas oli ilmselt nii mõnegi lemmikrada, kui ainult seda rajatähistuse segadust poleks olnud. Alguses lihtsam mööda korralikke nukke üles minek ning sisenurgas ülespoole turnimine. Lihtne osa lõppes aga järsult laega, kust pidi mõõdetud ja jõuliste liigutustega üle saama. Või tegelikult piisas ka mõõdetusest, kuid ronijatest ei hammustanud seda kreeka pähklit vist keegi katki. Tervelt 8 võistlejat jõudis panna kirka lae servale (tsoon 12), kuid järgmisesse tsooni ei ulatunud. tegelikult aga sai selle 12 üldse vahel jätta ning kokku võttes vähem jõudu ja energiat kulutada. Nipp loomulikult kirka lae alla toppimises (väga hea pragu) ja jalgadega kõrgemale ronimises(korralik eend). Edasine oli parajate servadega ning ühe vahepealse pisema nuki ja pikema sirutusega tsooni kaudu lõppu. See pisem nukk ja pikem sirutus said kah osadele saatuslikuks.
Esimese poole ronimisest ei oska miskit välja tuuagi. Igal pool korralikud toed ja tasakaal ei läinud kah paigast ära. Natukene enne lae alla jõudmist aga kippusid kirkad vasakule headesse pragudesse samal ajal, kui jalad pidid sõltuvalt tsoonist veel paremal püsima. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ei tulnud ilusast ronimisest midagi välja ning tõmbasin ennast sinna lae all olevale nukile "istuma". Hetk puhkust ning ajasin end jalgadele. Püsti tõustes oli vöökoht juba laeäärega tasa ning sirutus kirkaga ülejärgmisse tsooni probleemivaba. Ei mingit serva peal rippumist ja üles punnimist. Kuni järgmise laeni oli jällegi suuri nukke, mida edukalt kasutada. Kui käed nii väsinud poleks olnud, siis võiks seda päris lihtsaks kohaks pidada. Ümber nurga ronides ilmnes jalgade probleem. nimelt liikusid käed küll pikemast sirutusest üles ja paremale, kuid jalgu polnud tsoonidest johtuvalt kuskile toetada. kuidagimoodi tasakaalu hoides ja käsi juphaaval ülespoole liigutades sain siiski kuidagi serva teisele küljele ning lõpp oli silme ees ja vaid vormistamise küsimus. Aga just siis tuli alt hüüe, et aeg on otsas. Puudu jäi kaks lihtsat liigutust. Tegelikult oli ajaarvestus natuke nihkes ja soorituse lõpuni veel vähemalt 1,5 min varu.

Neljas oli see rada, mille algus paistis vägagi hirmutav. Eks oli kah, aga eelnevalt nukid valmis vaadates ja läbimõeldult liikudes sai normaalselt ronida. Kahjuks keegi seda ei teinud või siis ei tulnud asjast miskit välja. Rada ise siis tunnelisuu paremast servast rippudes kuni keskkohani. Sealt riputatud palgi abi kasutades seinale, kus kohe tunneli kohal on suht mugav ha tõhus puhkekoht. Edasi keskmisi suurusega nukke kasutades kuni "lahtiste" kaljutükkideni, mille all hea seismise koht. Rahnude kasutamine oli piiratud vaid parema servaga, kuid see oli nagu korralikust sangast hoidmine. Teisest rahnust ülevalpool kaks järjestikust sirutust ning siis edasi paar liigutust kuni lõpuni. Jalgadele peaaegu igal pool korralikud servad. Hoolimata sellest, et ronida jõuti vaid raja alumist otsa jaotusid tulemused küllaltki ühtlaselt olemasolevate tsoonide vahel. Päeva esimene ronimine sellel rajal näitas muu hulgas ka, et teravate ja heade kirkadega ronides on seinale rippuma jäämise tõenäosus oluliselt suurem, kui tömpide isenditega.
Alustuseks proovisin nukid välja vaadata ja meelde jätta. Haa. Mõte oli ju hea, aga rippudes näeb sein hoopis teistmoodi välja ning õigeid kohti polegi niisama lihtne leida. Proovin parema jala kanda kivinukkidele sättida, aga see ei taha seal kuidagi püsida. Vaikselt kirkasid edasi asetades jõuan keskkohani, kus vaja rippuvas asendis kirkad 40cm ülespoole serva peale saada. Punnin ja punnin, hüppan ja kargan, aga sõrmed ei pea vastu ja tulen säuhti köide. ripun pea alaspidi ja ootan õudusega, et üles jäänud teine kirka mulle teraga kaitsetusse tagumikku kukub. Õnneks seda ei juhtu ning saan teise võimaluse. Tean, et olen suuteline sealt paremini ronima ning üritan seekord hoolikam olla.
nüüd on augud/servad juba tuttava väljanägemisega ning kand paigutub paremini kiviservadele. see võtab kätelt suurema koormuse maha ja on rohkem mahti õigeid auke ja asendeid otsida. Tunneliosa lõpus ei pane enam mõlemat kirkat suurde auku, vaid liigutan teise kohe otse kuuendasse tsooni. See tuli kuidagi poolkogemata välja, kuid tagantjärgi mõeldes ometi väga loogiline liigutus. Üks kand sinnasamasse servale toetama, korraks mõlemale käele kerge lõdvestus ning siis juba palgi kallale. Palgis oli küll omajagu auke puuritud, kuid neid kirkaotsaga kiikuval palgil taga ajada tundus lootusetu. Selle asemel lootsin parimat ning kasutasin teravat riista sihipäraselt. Kui mõlemad kirkad olid otsapidi puus, sai jalad juba seinale toetada ning kergemalt hingata. Raja raske osa oli läbi. Käsi kordamööda lõdvestades ronisin mööda palki ülespoole, kuid enne uuesti seinale jõudmist juhtus õnnetus ning üks kirka pudenes kuidagimoodi alla. Üle huulte vallandus paar krõbedat sõna, mida siinkohal kordama ei hakka ning olin sunnitud ronimise katkestama. Selle võib lugeda päeva suurimaks ebaõnnestumiseks. Samas aga sai vähemalt selgeks, et sealt ON võimalik üles ronida ehk see rada ei ole võimatu.

Viies rada oli mõeldud kolmeosalisena: raske, kus ennast pikalt mökutama jäädes rihmaks tõmmata, tehniline, kus täpsust ja osavust näidata ning kestev, kus pidi lihtsalt lõuni vastu pidama. Esimene osa suurte ja korralike nukkidega, kuid sein negatiivne ja ilma puhkekohtadeta. Vahele üks pikem sirutus ning nii mõnigi oli sunnitud seinale alla vanduma. Kui sein juba püstisemaks muutus, tekkis jalgadelt rohkem tuge ning sai kätelt koormust maha. Samas aga muutusid nukid väiksemaks ning peale samblast toekat serva oli meetrike suhteliselt siledat seina. Peale suurt pragu (mida ei tohtinud kasutada) oli edasi juba lihtsam nukke, auke ja pragusid leida. Enne lõppu veel kerge ümbernurga sirutus ja kirkad serva peale. Lõpuni jõudis kaks võistlejat. Kolmas jõudis ühe kirkaga lõppu, aga siis kukkus lahti. Enamus pudenes siledal osal või siis nati enne samblase nukini jõudmist.
Alguse tsoonid olid küll suured, kuid nukke täpselt nii palju, et paar esimest liigutust andsid kohe tsooni juurde. Ühe puhul ei ulatunud ma muudmoodi, kui dünaamilist tehes, kuigi proovisin ka parema käe lukustust.
Kuskil 5-nda tsooni kanti ei leidnud häid nukke ning mingi hetk tuli hetkel ainuke seinal olev kirka lahti. Mõnikord aga juhtub nii hästi, et teine kirka on seina lähedal ning kukkumise pealt haarab see juhuslikult mingist nukist kinni ning peab seal mingil imatabasel kombel kuni uuesti toetuse saamiseni. Minuga juhtus just seesama ning õnnestus ennast koguda. Siledal seina osal leidsin omast arust päris hea õnaruse, kuhu kirka toetasin. Kas siis liigutamise või nuki murenemise tagajärjel aga irdusin üks hetk seinast ning rippusingi köies.
Aega veel oli ning peale kerget kätelõdvestust võtsin ette teise katse. Algus oli nüüd tuttav ja tegin kohe dünaamilist. samas leidsin nati ülevalpool ühe vahepealse ja sobivama nuki mis viis mind sileda seina osani kiiremini ja väiksema jõukuluga. See kõik aga ei muutnud karvavõrdki lõpptulemust, sest korralikku nukki ma ikka ei leidnud ning enamvähem samast kohast sadasin ma alla ka teisel katsel. Karta on, et midagi ma ikka valesti tegin.


Tegelikult on ilmselt kõik rajad ronitavad, kuigi number 2 suhtes on mul kõhklusi. Kui nüüd suurt vihma või lund peale ei tule, kestavad radade tähistused ilmselt mitmeid nädalaid ning igaüks on teretulnud proovima ning muljeid jagama.
Võistlejatelt ootaks samuti tagasisidet, et mis antud radadel oli head ja mis oli halba. Mis oleks võinud teistmoodi olla ja mis mitte. kommentaaride kast on avatud ning loomulikult võib mulle selleteemalisi kirju ka postkasti toppida.
Kui keegi oskab antud radadele ka mingit raskust iseloomustavat numbrit öelda, siis palun väga. Mina isiklikult olen sildistatud drytool radadest roninud vaid üht 6-nda raskusastmega rada ning see oli midagi esimese raja sarnast. Küll nati pikem ja altjulgestuses, aga profiili ja nukkide tiheduse poolest sarnane.

esmaspäev, november 14, 2011

HDT 2011 tulemused

Pühapäev täis kirkade kolinat ning kaljukriipimist sai läbi. Algsest prognoositud 10-st sai registreerimisel sujuvalt 17 osavõtjat ning ajagraafik venis arvatust jupi maad pikemaks. Lisades siia rajameistrite aeglasest tegutsemisest tingitud veidi hilinenud stardi oli ette näha pimeda peale jäämist.

Esialgu aga ei seganud see kedagi ning loos tehtud, rajad tutvustatud, sätiti end valmis ning turnimine võis alata.
Viis rada, millest kaks roniti lõpuni, üks eelviimasesse tsooni, üks kolmveerandi peale ning üks jäi päris kesiseks. Missugused need rajad olid, natuke hiljem, kuid kvalifikatsiooni tulemused on järgmised:


Kollased kastid on korrigeeritud järjekord kas aja või katsete arvu põhiselt. Mujal kas oli sama arv katseid või polnud protokolli vastavat infot märgitud.

Hoolimata ilusast ilmast ja pühapäevasest päevast valgus osavõtjate pere aga peale kvalifikatsiooni kildudeks. Finaali, mis toimus täiesti süütul, kuid siiski ülimalt potensiaalsel kaljul tuli vaatama ja proovima vaid käputäis.
Kruusist unustasin pildi tegemata, aga disain oli selline
Kohale jäänud võistlejatest julgesid enne täieliku pimeduse saabumist kirkad seinale toetada vaid Andres Hiiemäe ja Igor Lematško. Viimane neist jõudis rajal kaugemale ning teenis välja õiguse kasutada parimale välja pandud temaatilist kruusi. Loodetavasti meenub nüüd alati kuuma kohvi või teed juues mõnus pühapäevane rahmeldamine.

Tänud kõigile ronijatele kohale tulemise ning meeldiva päeva eest.


teisipäev, november 08, 2011

Võistluse eelinfo

Jõukatsumiseni on jäänud 5 päeva. Ilm tuleb esialgsete ennustuste kohaselt sademeteta, kuid talve eelselt jahe. Vesi on endiselt vedelas olekus.
Võistlejatel paluks kohal olla 10:30, kui hakkab radade ja korralduse tutvustus. Orienteeruvalt 11:00 hakkab pihta ronimine.


Kvalifikatsioonis on 5 rada, mille kallal igaüks saab kordamööda vaeva näha. Peale seda kui kõik on tiiru peale teinud selgitame tulemuste põhjal 4 paremat, kes lubatakse finaalrada proovima. Orienteeruv finaali aeg on ilmselt kuskil 13:00-14:00 vahemikus, kuid täpne aeg selgub võistluse käigus.

Kuigi ma pole radasid ise veel "roninud", on mul siiski nende läbimisel teatav eelis. Nukkide asukohad ja iseloom on mingil määral tuttavad. Sellega seoses taandan ennast niiöelda ametlikust arvestusest ehk kui jõuan finaali, siis ronin seal esimesena ning väljaspool arvestust. Ülejäänud neli paremat võistlevad aga omavahel.


Parimale on väike temaatiline meene ning esikolmikule paar pisikest vidinat.

Peale ametliku osa lõppu on soovi, sobiliku ilma ja päevavalguse olemasolu korral võimalik ka teistel finaalrajal oma võimeid proovile panna. Juures olev pilt on väike vihje finaalrajale.

teisipäev, november 01, 2011

Ronimisjooks 2011

29 oktoober toimus teist korda Ronimisjooks. Kui eelmisel aastal oli üritus kõigile uus ja keegi ei teadnud mida oodata, siis nüüd olid lood natuke teised.
Draituuli asemel oli seekord natukene raskem zumaaritamine ning laskumisel sõlme ületamine, kuid üldjoontes oli rada sutsu lühem ja kiirem.
Algus oli aga ikkagi sama. Kaks kummi järel lohisemas ning täie hooga punumine, ainult et tossude asemel pidid saapad jalas olema.
Aasta tagasi olin ma eelnevalt spetsiifilist trenni teinud ning teadsin enamvähem, kui kiirelt ma jõuan ringi joosta ning omasin paari vahepunkti.
Nüüd aga polnud varem kumme näinudki ning jooksutrennist olin viimasel ajal valusa kanna tõttu üldse hoidunud.
Peale starti panin muidugi kohe hea tempoga minema, kuid üpris varsti rauges hoog ning tükk maad enne esimest käänakut tuli kõnni peale üle minna. Edasi tegin nii, et sopastes kohtades kõndisin ning kruusastes kohtades, kus kummid paremini libisesid tegin kerget jooksusammu. Ringi lõpus oli toss ikka päris väljas. Aega kulus 17:23, mis oli 2 minutit parem, kui olin enda soorituseks arvanud. Kummivedamise ajad olid suht ühtlased, mahtudes käesoleval aastal enamvähem kõik 3 minuti piiridesse.
Järgmise etapina oli ronimine tunnelisuust paremalt ja sisenurgast üles. Enne alustamist tõmbasin kergelt hinge ning seina peal oli paar puhkepausi, aga pikalt ei mölutanud. Üleval tuli siis tugiköiel traavers ning köit mööda alla laskumine. Vigu ei tulnud ning vaheaeg 6:30, mis polnud küll parim, kuid peaaegu.
Võtmelõiguna kogu "treeningul" olin arvanud olevat järgmise: zumaaritamise ning ümberhaakimisega laskumise. Üles minek tuli enamvähem, kuid üks haaratsi ots oleks võinud 15cm pikem olla.
Laskumisel töötas algselt välja mõeldud plaan 100%liselt:
shell daisy kolmandasse aasa, haarav jala-aasa külge.
laskun haarava kuni 5cm kaugusele sõlmest.
riputan end 60cm slingi küljes oleva haaratsiga shellist ülesse poole köiele.
vabastan shelli pingest, tõstan haarava sõlme alla.
tõstan shelli sõlme alla.
panen köiele teise haaratsi, mille küljes olevale lindile astudes vabastan ülemise haaratsi.
Ülearused asjad vööle või üle õla ja laskun alla.
Tagantjärele mõeldes kasutasin küll tarbetult kaht haaratsit, kuid nii oli korralik ja ajavõit poleks väga suur olnud.
Kogu jupi üles-alla käimise peale kulus vaid 7:56. Ja see oligi võtmelõik. Osalejate ajad erinesid siin ikka väga suures ulatuses. Minul õnnestus etteotsa pääseda.
Kokku siis 31:49 millega edestasin teist kohta peaaegu kahe minutiga. Ausaltöelda poleks uskunud, aga Matkamaailma poolt välja pandud ilus kollane köis mis sellega kaasnes kulub väga marjaks ära. Kui raatsin, siis äkki juba 2 nädala pärast võistlustel läheb käiku.

PILDID


kolmapäev, oktoober 26, 2011

Öös on rattaid

Kuna lätis läks nii kurvalt, et lamp kadus enne pimedat, tuli teha järeltestimine. Ideaalselt sobis selleks üks pikaaegne plaan sõita ratastega Paldiskist Tallinna. Hooajast sõltuvalt on hetkel väga raske valget aega leida ning see sobis antud ülesandega väga hästi. Isegi kuu oli taevas vaid pisikene vaevumärgatav kriips, mis tegi öö veelgi mustemaks.

Plaan: Rongiga Paldiskisse ning sealt mööda ranniku äärt pisikesi teid pidi tagasi kulgeda. Kaardid olid kaasas ning suuri teid oli tahtmine vältida. Ajaline aken oli planeeritud kuskile 4-5 tunni kanti.

Kulg: Järvelt 18:20 rongile ning rütmilise loksumise saatel krabistasime kaartidega ning käisime üldjoontes trassi üle. enamvähem sai plaan paika, kuid midagi kivisse ei raiunud. Viimased ettevalmistused lampide, söökide ja muu varustuse osas.

Ratastel saime liikuma ümmarguselt 19:30 ning esmane probleem oli linnast välja saamine ning õiges kohas pankrannikule jõudmine. Kui ükskord kaardile jõudsime ning õige raja kätte saime, oli lõbu laialt. Kes on valges seal Pakri poolsaare järsaku serval sõitnud teab kui lõbus see võib olla. Nüüd lisage sinna veel pilkane pimedus, kuskil all mühisev meri ning valgusvihk, mis kunagi ei valgusta seda, mis on tõusunuki taga. Avarad vaated muidugi jäid selle pimeduse tõttu olemata, kuid elamus teadmatusest on kindlasti vähemalt sama võimas.
Poolsaare põhjakallas oli liivasem ning mõneski kohas sõites raskelt läbitav. Kui ratas nii sügavale sisse vajub, et kett liiva puudub, on edasiväntamine võimatu. Lisaks tuli vastik liivase keti hääl.
Kus võimalik valisime väiksemaid radu ja teid, kuid klooga rannani jõudmiseks pidime siiski natuke ka suurt maanteed mõõtma. Esimesel võimalusel muidugi keerasime kõrvale ning metsavaheteed mööda liikudes lõppes tee aiaga. Kuna suur tee ei kutsunud, põikasime mereranda, kus adruvallide ja mere vahel sai mõnel juhul päris edukalt sõita.
Klooga oja hüppega ületades rapsas käsi kogemata spidokat ning sulpsti kukkus see kiirevoolulisse ojja. Jõudsin valgusvihus vaid pruuni vette kaduvat hõbedast asja silmata ja läind oligi. Lamp lenksu pealt maha, täisvõimsusele ning pruunikast veest paistis vooluga kaasa liikuv spidokas kätte. Kinnas käest, natike õngitsemist ning sõit võis jätkuda. Pealambi vihus poleks ilmselt tulemus nii õnnelik olnud.
Kloogalt põhja poole oli jällegi rannaäär läbivalt rajatu ning viivuks põikasime suurele teele, et sealt Laulasmaa kandis uuesti vasakule metsa alla põigata. Pimedas rajakesi ristirästi täis metsas muidugi pole suuremõõtmelise kaardiga väga miskit peale hakata ning sattusimegi tupikusse. Vaikselt mööda rannaäärset metsatukka liivas ragistades jõudsime Laulasmaa SPA tagaõue. Vabalt oleks võinud terrassile istuda ja läbi akna telekat vaadata, aga õhtu eesmärk oli teine.

Mööda kaldaalust metsa õigeid radu otsides pidi korduvalt seisatama-vaatama-mõtlema ning vahepeal isegi paarkümmend meetrit võsa triikima, aga vaikselt siiski liikusime edasi. Meremõisa väravast mööda, väiksed metsarajad ning leidsimegi endid Keila-Joa äärest. Siin võtsin kasutusele oma kolmanda aku, sest teisega oli mingi jama ning see ei tahtnud korralikku vurtsu välja anda.
Keila-joa park oma mõnusate radadega, teedevõrgustik rannamännikus kuni Türisalu pangani. Seal siis üks korralikum tõus, mis ka higi lahti võttis ning üleval hingeldama jättis.

Teiselpool platood sai jällegi pidurite krigisedes alla tuldud ning rannamänniku ja jalakäiate silla kaudu Vääna jõesuu rannale. Teeotsast muidugi panime mööda, aga oja tagant sai kah kenasti mööda väiksemaid radu edasi liigelda. Tänavate rägastikus tuli Rootsi teed mööda minna ning hakkasimegi Suurupi kanti jõudma. Enne muidugi tuli veel läbida see jubedalt sopane ja muhklik tee kuni sõjaväelinnakuni. Merekindluse lähistelt sai jällegi ranniku äärde ning nüüd oli päris pikalt võimalik sõita mööda kitsaid ja käänulisi radu. valges oleks nii mõnestki ojast või august sõites läbi pannud, kuid pimedas polnud tunne kõige julgem ning jalga sai ikka korduvalt maha toetatud. Lisaks mõnes kohas väga järsaku serva peal sõitmine teevad selle üheks paremaks lõiguks kogu trassil.
Kuskil Muraste elamurajooni juures viis järsk rajakene meid panga servale, kus pidi jällegi tänavate rägastikus õiget kohta otsima. Eri teeharude vahel seal muidugi ühendusi pole ning selles laburündis sai nati vesist heinamaad ületatud ning mitu korda tupikusse jõutud. Kaardid lihtsalt polnud ses suhtes kõige täpsemad. Jõudsime aga ikkagi pangast alla viiva trepini ning sealt Piirivalvekooli värava taha. Edasi oli sunnitult natukene asfalti kunagise Merepiigani, kust alates veel mõned kilomeetrid pangapealset terviserada. Tabasalu mäest alla ja kuni lõpuni polnud enam häid pisikesi omavahel ühendatud radu võtta (meil polnud selle piirkonna kaarti kah), mistõttu saigi värsket kergliiklusteed kasutatud. Eks väsimus oli kah juba kontides ning ees ootav järgmine tööpäev innustas kiiremini koju saama.
Kokku tuli minul rattaspido järgi 80 kilti(rongijaama sõit on sees), aga geps näitas puhtaks trassiks 71. Aega kulus nii ümmarguselt 6 tundi, millest ratas liikus 5 jagu. Olgugi, et magada sain vaid 3 tundi ja olin sunnitud täna üle aastase pausi järel jälle kohvi jooma oli üritus igati ettevõtmist väärt. Pimedas sõitmine on hoopis teine elamus, kui valges ning mulle see meeldib. Ja see trass on igasuguse hindamise puhul väärt kõige kõrgemat hinanngut. Mõnes kohas muidugi oleks saanud parema kaardimaterjaliga veelgi huvitavamaid radu valida, kuid isegi nüüd oli tulemus suurepärane. Julgen soovitada igaühele, kes jõuab ratta seljas 5 tundi vändata.

Kindlasti on suur vahe, kas sõita see vaevalt näitava või metsalust valgustava lambiga. Sõita sai nii nõrga kui tugeva valgusjõuga olenevalt hetke aku seisukorrast ja tee iseloomust, kuid liikumiskiiruse ja enesekindluse/julguse vahe oli märgatav. Seekord oli mul tugev lamp lenksul ja nõrk peas, aga mõtlen sügavalt ka teise tugeva lambi muretsemisele, et ka pähe korralikum valgusallikas saada.  Kindlasti peaks olema kaks lampi, sest ainult lenksult valgustades ei näe nurga taha,  aukudesse, üle künka ega ristuvaid teid. Ainult peast valgustades ei teki aga õigeid varje ning sügavustunnetus jääb kesiseks.

Akud muidugi on omaette teema. Tundub, et minu eksemplarid pole kõige paremad ning ses suhtes tuleb veel arendust teha. Seekordse 6 tundi sain hakkama, kuid palju pikem sõit või nõudlikumad tingimused oleks juba liig. Pealegi sõitsin enamuse ajast siiski poolvõimsusega.
Mõtted mis ses suhtes ette võtta, juba liiguvad.

teisipäev, oktoober 25, 2011

Pilt hakkab selginema

Eile õhtul, kui päevatööga ühele poole sai, korjasin oma kodinad kokku, pakkisin kotti ja kõndisin Astangu tunneli juurde. Võistlusrajad vajavad planeerimist ning sein puhastamist ning erinevate asjaolude kokkulangemisel on käesoleval nädalal õhtuti natuke vaba aega.
Planeerimist alustasin sel sügisel äraspidiselt ehk esimesena sai planeeritud finaalrada. See nimelt on kõige omapärasem ning kindlasti üllatab. Kuidas, eks see selgub kolme nädala pärast, kui asjalood niikaugele on jõudnud.

Ülejäänud rajad aga olid mul esialgu veel vaid paberil. Pildi peale jutte tõmmata on hiiglama lihtne, kuid tegelik seis seinal on hoopis midagi muud. Nii oligi, et seina äärde jõudes, ja paberil kujutatut päris seinaga võrreldes tuli ühe korraga nii nutt kui naer. Nutt selle pärast, et ilmselt ei leidu kedagi, kes oleks suuteline need paberile joonistatud rajad ka väga pika harjutamise ja proovimise peale ära ronima ning naer selle pärast, et ühes kohas oli sirutus lootusetust asendist pikem, kui püsti seisev inimene. Panoraamfoto petab ikka täiega.
Aga vähemalt potensiaalid olin ka pildi pealt ära tundnud ning liinid jäävad enamvähem algsetesse raamidesse.

Kaks tundi pilkases pimeduses köie otsas rippumist ning üks rada on põhimõtteliselt valmis. Mõned jalatsoonid tuleb veel juurde vaadata, aga üldjoontes on ronitav. Teine rada on kah enamvähem paigas ning suures osas puhastatud, kuid seda peab ilmselt lihtsamaks tegema ning mõnes kohas vaja veel lahtist kivipudi alla ajada.

Aga kui keegi vahepeal sinna seina peale satub, siis võite ju kah väheke sammalt, savi, muda ja kiviklibu alla ajada. Sisenurgas on vaja ka mõned suuremad kivilahmakad alla kangutada, aga üksi ma seda teha ei julge. Üleüldse oli üksinda pimedas Astangu metsas olles üllatavalt kõhe tunne. Natikene tõid ärevasse õhkkonda leevendust ringi tiirutavad nahkhiired, kuid nad ei tahtnud lähemale juttu ajama tulla.

Viimaste päevadega on ka paar nime osavõtjate hulka tulnud ning motivatsioon radasid meisterdada hakkab vaikselt tagasi tulema. Kes on võistlema tulemas, siis palun andke oma nimed varakult üles, et teaksin arvestada.

esmaspäev, oktoober 24, 2011

BAR 2011 Dundaga

Üle mitme aasta sai jälle lätis seiklemas käidud ning tulemuseks järjekordselt arusaamine, et sinna PEAB tagasi minema.

Start anti, aga öeldi vaid, et kaardi leiate vanast raudtehoone jaamast. Kellelgi polnud aimu kuhu poole peaks jooksma, aga joosti ikkagi. Kõigepealt ühele, siis teisele poole. mina sattusin mingisse võrguga piiratud aeda, kust lauavirna pealt paistis kena läbipääs. Sealt võrkaia august läbi hüpates ei näinud ülemist traati ja panin sinna pead ja rannet pidi otsa. Laup nüüd sinine ja muhklik, randmel veenilõikaja märk ning pöial ei kannatanud koormust mitu tundi.
Kaardi aga saime kätte ning Proovisime ka score-o punkte kokku arvutada. Pranglimine pole aga meie ala ning hakkasime vaikselt suuremate punktide poole liikuma. Mingi hetk rajal selgus, et kui ühe pisikese ära jätame, siis tuleb täpselt õige summa kokku ja peidetud väärtusega punkte polegi vaja võtta. Kui aga rajal ühest niikuinii mööda jooksime,siis selgus, et see asendas täpselt kahte teist punkti.

Legendi jätsime esimeseks jooksuks rataste juurde, sest seal ju midagi olulist polnud. Tuli aga välja, et siiski oli seal inf etapi lõpu kohta, mis meil päris täpselt meeles polnud. Käisime sellel järgi. +4 min.

Enne ratastele saamist otsisime lossihoovist 5 vihjet järgnevate punktide kohta ning asusime kohalikke pinnima, et nende asukohtasid selgitada. Pikapeale saime nägemuse kokku ja hakkasime korjama. Tünnid->Puu->Lossimakett->Autod(sõitsime alguses valet teed mööda +5 min.)->Villavabrik. Seal oli ülesanne, kus pidi kahe hunniku peale kokku lugema unikaalsete toonidega lõngavihid. Uurisime hoolikalt lõngavärvide erinevusi, kulutades palju aega ja saime tulemuse 32.

Rattarogainil ei pööranud tähelepanu 117 ehk peidetud punkti legendile ja väärtusele. Selle otsimisele kulutatud aeg ja energia oli edasise tulemuse kõige suurem mõjutaja. Ajakulu hinnanguliselt +65 min ja tulemusena ikkagi punkti kätte ei saanud.
114 punkti liivakoobaste juurest edasi minnes proovisime leida kaardil kujutatud metsateed. Seda seal loomulikult ei olnud +10 min. Lisaks ununes uus ja vinge taskulamp koti kõrvale maha. Nati aja pärast avastasin ja sõitsin tagasi. Otsingud tulemusi ei andnud ning öö tõotas kujuneda pimedaks. kaotus +8 min.
Enne etapi lõppu nõudis vedamissüsteem oma esimese ohvri. Püksid terved aga kints katki. Kõrvalt vaadates tundus väga valus.


Rogaini lõpetasime ühtede viimaste seas, mis tähendas, et ees võiks palju tiime ja korralikud jäljed olla. Esimesed paar punkti lihtsad. Ainult sõida nii kuis torust tuleb. Pimedaks läks teise/kolmanda punkti vahel. Vahepeal pidi küll ratast puu otsa sikutama, aga meie õnneks polnud seal tol hetkel väga tunglemist.


Jalgsi rogaini pimedas reljeefi täis metsas tegime päris normaalselt.  123 juurde jõudsime peaaegu nii nagu olime planeerinud, aga siiski oli ilmselt selles suur osa õnne. Lõpus muidugi läks kiireks ning saime -2 punkti trahvi. Oma kella järgi küll vaid ühe punkti, aga kohtunike kell on 19 sekundit täpsem :)


40-nes punkt oli keset mittemidagi ütlevat metsa. Igaks petteks oli lisatud ka mingi vana vene kaart, kus paar peenikese katkendjoonega teekest peale joonistatud. Õiget rada otsides tegime oma variandi, mis kulges tihedas võpsikus ja külmas vees. Imekombel kõndisime peale pikka ekslemist ja siia-sinnapoole rügamist täpselt punktile pihta. Vale teevaliku tõttu hinnanguliselt +30 min. Kuidas me lõpuks ikkagi punktile pihta saime ma ei tea, aga üks hetk helkis miski 100m kaugusel ja 10m kõrgusel otse meie ees.
Edasi jällegi natuke lihtsamat orienteerumist, mis oli kompenseeritud raskesti ligipääsetava punktiga. Mööda teed punkti lähistele, siis läbi võsa sügavale orgu, üle jõe, teisest järsust nõlvast üles, punkt, uuesti nõlvast alla, purret mööda üle jõe, võsasest nõlvast üles tagasi tee peale.
42 punkti esimesest karjäärist sai alguses puudesalu kujule tuginedes natukene kaugelt otsitud. Ajakulu +3 min. Teises karjääris aga oli lisaks punktile ka veel lisaülesanne, kus pidime viimase rogaini kaardi tükke otsima. Õnneks olid eelnevad tiimid seal puhta vuugi teinud ning kõik tükid olid piistu pandud. seega jäi meil otsimine ära ning saime täiesti terve kaardi väikese ajakuluga kätte.


Joonorienteerumise algusesse jõudmine oli kaardipildi järgi täiesti tehtav, aga meie panime natukene liiga pikalt mööda kraavi äärt lõunasse ning diagonaalis liikudes olime juba teeotsast möödas. Iga samm mis me mööda võsa rattaid tassides tegime viis meid hoopistükkis sihtmärgist kaugemale. Mingi hetk hiljem saime sellest aru ja suunaga põhja leidsime siiski ka otsitud tee. Kaotust võib siin ilmselt +20 min arvestada.

Joon-foto orienteerumine oli ise aga omamoodi. teekonda jälgida oli lihtne, kuid fotosid pimedas metsas üles leida ja ära tunda mõnel juhul küllalki keeruline. Üks rippuv puu oli vahepeal alla kukkunud ja üks truup oli uue korraliku killustikukatte saanud. Viimane tõi meile ka ühe miinuse (-1 p).



Jõekääru punkt 44 ei olnud mitte teest vasakul nagu algselt arvasime, vaid paremal. Oma ja punkti täpse asukohta selgitamisega kulus nii +5 min. Teekond järgmisse punkti oli minu jaoks arusaamatu. Kompass näitas jumal teab mida, kaart oli nagu 20 aasta vanune niidikera joonis ning lamp oli tuhm. Kuidagi jõudsime kohale, aga mõtte ja ringikeeramise pause tuli ilmselt +8 min jagu.

45->46 võib kokku võtta kui läbikukkunud teevalik. Või noh valisime hästi, aga välja kukkus nagu ikka. Jõest kuni "Koshrags" asulani liikumine koos ringikeeramiste ning ratta tõstmiste ja lükkamistega võttis +9 min.

Nüüd tuli etapp, mille pidime läbima 2 rattaga. Siin oli meil seiklusi palju ning ilmselt moraal langes alla mõistliku piiri.
Kõigepealt  jõe delta punkti ei tahtnud kohe kuidagi läbi vee minna. Olematu ületuskoha otsimisele kulutasime oma +6 min. Hiljem kaotasime mitmel korral oma järje teederägastikus teekonnal 52->47 ning teenisime sellega jälle +18 min. Teine pool läks küll puhtamalt, aga tempo siiski madal. Õnneks läks etapi lõpus valgeks ning üldine tuju hakas kohe tõusma.

Enne järgmisele etapile minekut muidugi pidi veel korra tornis ära käima. Rattaga saime lihtsalt väljapoolt köiega tõmmates, käe SI pidi aga ise torni väliskülge pidi ronima. Eks kõrgusekartus sai seal seljatatud ning esimesed ronimistehnilised liigutused proovitud, kuid lõpuks sai piiks tehtud ning võisime sadulasse istuda.

55-s punkt terviseraja otsas oli imelikus kohas ning sellest panime esimese hooga mööda. Peale punkti võtmist mõtlesime veel alternatiivse väljumise peale, aga see osutus vesiseks tupikuks. Vigade saldo sai juurde +7 min.

Majakani, kust algas 56 juurde viiv matkarada tahtsime minna mööda kaldapealset metsateed, aga poole peale oli keegi sinna viimase 80 aasta jooksul(jah, nii vana kaart oli meil) karjääri kaevanud. Keerasime ringi ja tegime tiiru kruusaka peale. Tulemuseks +4 min. Matkarada ise oli ametlikult suletud totaalselt lagunenud trepi ja laudtee tõttu. Tegime täistiiru peale, millest esimene pool oli mahalangenuid puid täis ning teine pool laudteest täiesti pehkinud ja katki. Järsust kaldaservast lagunenud treppi mööda rattaga uuesti üles ronimine võttis tossu välja. Lõpuni jäi veel 3 punkti, ning kaks rogaini. Aega aga oli meil järgi veel vaid tund:nelikümmend. Otsustasime liikuda mööda punktitrassi nii kiirelt kui võimalik ning vaadata, kuidas kulgeb.



Kohe järgmise punkti juures oli lisaülesanne, kus punkt tuli mahajäetud majast üles otsida. See oli aga pandud katusele ning loomulikult pidi sinna väikese köieülesandega minema. Mina siis julgestasin, juhendasin ning tassisin ratast mööda katuseharja. Vahepeal olin ise kah julge.

Nüüd oli selge, et meil on väga kiire. Panime tuisates edasi ning kuna järgmine punkt jäi niiehknaa tee peale, siis otsustasime selle ära võtta ja sealt otse lõppu kihutada. Otseloomulikult oli see "teepealne" punkt aga puu otsa pandud. Kiirelt hindasime olukorda ning arvasime, et suudame selle ära võtta kiiremini, kui 9 minutiga, mis oleks olnud võtmata jätmise korral miinuste hind. Ma pole küll päris kindel, aga arvan, et saime sellega hakkama. Igaljuhul jäi tiim kes seal enne meid pusis veel peale meidki pusima.



Lõppu sõitsime nii kiirelt kui jõudsime lükates, vedades ja igasugu muid nippe kasutades. Finishisse hilinesime 20:10 ehk siis -7 p. Ühe vahelejäänud punkti eest saime (-3p). Lõppsaldo 16 punkti paigutas meid võistlejaterivi keskele 13-ndale positsioonile. Hiljem lõplikus protokollis olime aga 23 punniga kaks positsiooni ettepoole tõstetud.

Kokku sai siis jamasid arvestatud 206 minuti jagu, mis oleks tähendanud rabarogaini läbimist ning osade viimase rogaini punktide võtmist. Lisaks on need kaotused veel hinnangulised ehk siis träki ja SI aegade pealt vaadates tuleks ilmselt lisagi. Väsimust ja tempo aeglust pole vigade sisse arvestatud ehk siis tugevamaks saades on tulemus veelgi parem. Kõik see aga juba järgmistel võistlustel. Seniks tuleb aga talihooaeg mürinaga peale.

Kogu selle õnnetuste jada lõpuks tuli ka üks rõõmus teade. Keegi ol ikkagi mu lambi sealt koobaste juurest üles korjanud ning korraldajate kätte toimetanud. Ja mets saab jälle valgeks.

reede, oktoober 07, 2011

Harku Drytool 2011

Harku Drytool 2011

TULEMUSED,  
KVALIFIKATSIOONI RAJAD,  
PILDID

Aeg: 13. november 2011, algusega kell 10:30. "World Kindness Day" on statistiliselt võttes vihmane õhutemperatuuriga vahemikus 0-9 kraadi.
Päikesetõus 8:09 ja loojang 16:01

Formaat: Raskusronimine kaljul ja tehisobjektidel kasutades kirkasid ja kasse. Kvalifikatsiooni radadel ülalt-, finaalrajal ka osaliselt altjulgestuses. Paremusjärjestus kauguse ja aja alusel ja lõplikult finaalrajal.


Koht: Astangu paesein. GPS: 59.397236,24.626336.



Kvalifikatsioon:
Võistlejate järjekord loositakse.
Kasutatakse ülaltjulgestust, kuid igasugune köielt toetuse otsimine on reeglite rikkumine ja katse loetakse lõppenuks.
Seinal on selgelt märgitud radade algus ja lõpp ning keelualad. Võistlejal on iga raja läbimiseks aega 8 minutit. Arvesse läheb kaugeim tsoon, kuhu võistleja reeglitepäraselt jõudis ning katsete arv, mis selleks kulus. Raja läbimise korral pannakse kirja ka kulunud aeg.
Juhul, kui võistleja kukub seinalt või rikub muidu ronimise piiranguid enne aja otsa saamist, on tal võimalus alustada uuesti algusest piiramatul arvul kordadel.
Kvalifikatsiooni pingerida koostatakse saadud punktide alusel. Võrdsete punktide korral on parem tulemus rohkem radu lõpuni roninul või seda kokkuvõttes kiiremini teinud võistlejal. Juhul kui ühelgi sama tulemusega ronijal ei ole lõpuni ronitud radasid, on eelis suuremaid punkte ja neid rohkem saanud võistlejal.
Finaal:
Finaali pääseb põhivõistluse 4 paremat.
Finaalis ronitakse altjulgestuses klikkides kohtuniku poolt paigaldatud julgestuspunktidesse. Kohtuniku julgestuspunktide koormamine on keelatud ning selle tegemisel loetakse katse lõppenuks. Ühtki punkti ei tohi vahele jätta ning klikkimine peab toimuma enne, kui terve keha on punktist möödunud.
Finaalrajal osalejad ei tohi rada enne oma aega proovida, ega vaadata teisi rajal ronimas. Kaks katset või 10 min, kumb enne otsa saab. Eraldi on raja vaatamise aeg, mis on 10 min ja toimub finalistidele ühiselt.
Võitja on see, kes jõuab kõige kaugemasse tsooni. Kui mitu võistlejat ronivad raja lõpuni, on võitja väikseima ajaga raja läbinud võistleja.
 

Rajad: 
Rada on looduslikult paeseinal piiratud maapinna ja ülemise kaljuservaga ning märgitud tehisobjektidel. Keelualad on märgitud kas joonte, lintide või muu selgelt eristuva piirjoonega. Mistahes kehaosa või varustusega väljaspool rada koormamisel loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad.
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.

Kuigi trass on üle käidud ja kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.

Registreerimine:
Registreerimiseks saata mail aadressil: kus on kirjas osavõtja(te) nimed. Juhul, kui on soovi varustust laenutada, siis tuleb ka sellest registreerimisel märku anda.
Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.
Osavõtumaks eelregistreerimisel kuni 31.10.2011 4€
Hiljem ja võistluspäeval kohapeal 6€


Varustus: 
Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, vöö, kassid ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga. Kirkade mistahes viisil võistleja külge kinnitamine on keelatud.

Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.


* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.

neljapäev, oktoober 06, 2011

Kuidas ma hobuseks käisin


Seekord tulime välja uue tiimi testimise eesmärgil. Ning et test ikka täie eest läheks, siis planeerisime raja piisavalt abitsioonika, kuid samas võimalusi lahtiseks jätva.
linnulennult 45 km pikk ring mõningate juurde ja mahavõtmistega sisaldas kõigepealt ida poolset tihedat ala, siis kaardi keskmist osa, kus kallid punktid ning siis lääne poolt ringiga tagasi keskusse. Juurdevõtmise punktid jäid lääne serva, kus väga pikkade vahedega, kuid kallid punktid ning ärajätmise võimalused tagasitulekul "teeäärsed" punktid.

Kui 2 esimest punkti olid võetud ning selgus meie teel ja metsas liikumise reaalne kiirus, oli selge, et sellise tempoga me oma algset plaani ei suuda täita. Esimese rohuna sai kotist vedamiskumm välja võetud ning hakkasime usinalt tiimitööd harjutama. Seisnes see siis selles, et mina hakkasin hobuseks. Edasine trass kulgeski nii, et radadel ja teedel jooksime kummis, lahedamatel metsaalustel kõndisime kummis ning rägastikus (mida oli ohtras koguses) liikusime ükshaaval.

Tulemusena liikusime minu hinnangul vähemalt kilt tunnis kiiremini. Seda muidugi hobuse vastupidavuse arvelt. Trassi teises pooles sai aegajalt ka vedajat vahetatud, aga kogu selle punnimise tulemusena oli lõpuks toss päris väljas ning jalad kutud. Igati korralik koormustest enne hooajavahetust.


Planeering tuli kokkuvõttes päris hea välja. Väga õige otsus oli alustada idast, kuna see jättis paremad lõikamise võimalused mida hiljem ka vaja oli. ümmarguselt 50km kohta 100 punkti kätte saada polegi halb tulemus. Üldse olid punktid maastiku suhtes hästi paigutatud ning erinevate tiimide teevalikud tulid küllaltki erinevad. Mulle meeldib, kui ei ole mingit loogilist ringi, mida mööda kõik üht või teistpidi jooksevad.


Eks me tegime vigu kah, aga mitte midagi väga suurt.
58 juures tiirutasime 5min mööda nõgesevälja.
46-st väljudes  kiskus suund kiiva ning uitasime kuskil rägastikus. Selle asemel oleks pidanud teed mööda ringi käima +5min.
45 lähistele jõudes sattusime kah väga vesisesse nõgesevõssa, kus liikumine vaevaline +3min.
44->35 vahel mööda radu liikudes sattusime millegipärast valele teele. Tagasi pööramise asemel panime panused järgmise raja peale, mis natuke ringi tegi, aga see oli vahepealse ajaga metsas olematuks muutunud, mistõttu panime "otse" läbi. +5min
täitsa lõpus 21->20 vahes otsustasime tee asemel otse mööda sihti minna, aga sellega kaotasime kah mingi 3 min. Tol hetkel polnud enam aga suurt vahet, sest finishini oli meil piisavalt aega ja juurde polnud enam midagi võtta.
Algsest plaanist olime trallil olles maha hammustanud 6 linnulennulist kilomeetrit ja 9 punga.

Finishis ajaga 7:49:13 ning täpselt 100 punkti. Kokkuvõttes  34, segades 9 ja neljaste tiimide seas esimene.

Test sai seega edukalt läbitud, kõik finishis elus ja rõõmsad. Uued stardid on juba silmapiiril.



teisipäev, september 27, 2011

Soome kaljut paitamas


Algselt naisele IKEA külastuseks mõeldud nädalavahetus muutus tasapisi järjest rohkem puhtakujuliseks ronimisnädalavahetuseks. Reede õhtul laevaga Soome ning peale kolme tundi olimegi Olhava lähistel omi seljakotte valmis sättimas. Varustust oli nii palju, nagu läheks nädalasele ekspeditsioonile, aga esimest korda minnes ei julge ju midagi maha jätta.
Laagriplatsil otsisime kaks enamvähem siledat kohta telkidele ning kobisime vaikselt magama.

Laupäeva hommik algas nagu ikka. Ainult et telgis ja kodust kaugel. Ärevust hinge süstis aga sealsamas kõrval kõrguv kaljusein. Ajasime putru näost sisse, jagasime omavahel raua enamvähem võrdseteks kasutatavateks osadeks ning hakkasime kivi näppima. Kuna eelnev kogemus graniiti ronida puudus ning trad'i olin kodusel paekivil proovinud vaid pisut, tuli väheke pea ees tundmatusse vette hüpata. Sealsamas lõkkeplatsi kõrval oli kirjade järgi üks rada raskusastmega 4. Aga kuna see polnud "nii huvitav", siis võtsime alguse sealt kõrvalt. Esimene eesronimine jäi minule.

Algus oli harjumuspärane, sangad, servad, nukid, riiulid. Oli kust pealt ja ümbert haarata ning kuhu peale astuda.  Ülevalpool aga tuli välja Olhava kaljuronimise tõeline pale ehk siis praod. Prao peal ei saa seista ja seal küljes ei saa rippuda. tuleb leida vahendeid kiilumise(jamming) ja küljele koormamise (laybacking) seast. Antud rajal oli siiski enamus kohti tavameetoditega läbitavad, mistõttu arvasin, et ma ikka oskan ronida. Üles tulin mingit segarada pidi, kus algus oli "Kehrääjä" 5 oma ja lõpp "Erikois-A" 5+ oma. Igaljuhul oli õnnelikust ülesjõudmisest tuju hea.


Järgmisena võtsime plaani ühe neljase "Hylly", mille algus oli lai (offset) pragu, mis siis laiem kui käsi ja kitsam kui keha. Seekord jäin mina jälitaja rolli, kuid oligi parem alt vaadata ja möliseda, kuidas peaks ronima. Julgestust polnud sinna väga panna, vaid 5m (või kõrgemale) peale üks lint ümber praos oleva kivi ning järmine juba 12m peal olev lae alune pragu. Selle raja ronimise ajal tuli ka sahmakas vihma ning kõik muutus mõnusalt libedaks ja praovahed sopaseks.

Mulle see laiema prao ronimine meeldis kui ikka käe ja õla prakku pressid, ning ka jala kuidagi sinna vahele kinni kiilud, siis on enamvähem kindel tunne. See alumine ots läks seega kiirelt ja valutult. Isegi lae alt välja ronimine tuli enamvähem, kuigi peab mainima, et põlv sai mustaks... Serva taga oli ülespoole likumiseks üks sisenurga pragu, mis oli muda täis. Äsja sadanud vihmast oli mõlemal pool asetsev kivi märg ja libe. Mul oli kohe hea meel, et olin järelronija.

Järgmisena plaanisime minna saarele ning sealt mingit lihtsamat rada mööda üles ronida. Laskusime alla ning peale väikest kõhklust tõmbasime köie järgi. Nüüd jäi üle vaid üles ronida, sest taganeda polnud kuskile. Kõige  loogilisem ja ilmselt lihtsaim rada oli sealtsamast peaaegu otse üles minev "Salama" raskusega 5+. Tegemist sellise vertikaalpraoga, kuhu mahub vahelduva eduga sisse sõrmed või käsi. Peale esimest klemmi ja natukest ronimist tundus see aga siiski minu jaoks natuke keeruline olevat ning tulin alla tagasi. Oskamatus pragu ronida ning kehv psüühiline ettevalmistus said määravaks.  Õnneks olid sealsamas ühed sommid, kes olid nõus meile ülaköie keset seina olevasse ankrusse panema. See lüke andis võimaluse siiski rada ronida. Algus vägagi kartlikult, kuid juba mingi jupi roninuna hakkas ühtteist selgeks saama. Kuidas hoida, kuidas koormata ja mida jalgadega teha. See viimane oli kõige vaevalisem, sest varbad olid kogu aeg kuskile viltu vahele surutud ja see polnud just väga meeldiv tunne. Kuna sein oli siiski kogu ulatuses kergelt positiivse kaldega, siis puhkekohti leidus. Nõrgad käed ja sõrmed ning puudulik tehnika said kompenseeritud.
Ankruni jõudnuna toimus raja muutus. Pragu muutus laiemaks, väljapoole avanevaks ning mõnes kohas mudaseks. Lisak polnud siit edasi enam ülaköit, kuid asjad olid mul veel vööl ning otsustasin edasi minna. Edasise raja juures sujus kõik ladusalt ning kahes kohas oli ehk nati raskem koht. Puude kohal laias mudases praos, polnud kätega kuskilt haarata ja julgestust panna, kuid sai jalgadega suht hästi toetada. Natuke enne lõppu tuli lae alt välja ronida, mis tähendas tühjuse kohal külje peale koormates kõõlumist. Aga julgestus see-eest oli kohe sealsamas ning korralik.
Lõppkokkuvõttes oli ilmselt õige otsus altjulgestuses ronimisest loobuda. Ronisin küll raja puhtalt läbi, kuid just algus oli üpris ebakindel. Harjutamise värk mis muud.

Ja siis tuli vihm. Ladistas hoolega ning kui lõpuks järgi jättis, olid kõik seinad märjad ja tilkuvad. Võtsimegi siis topo kätte  ning läksime väikest paadisõitu tegema. Vaatasime üle enamvähem kõik, mis Olhaval pakkuda on. Ja kuna asjad sai igaks juhuks siiski kaasa võetud ronisime otse paadist ühte laiemasse prakku.
Alppitorvi 4- on alt otsat suht kitsas, niiet suurema kõhuga sealt läbi ei mahu. Servasid kust käega tirida ja kuhu peale astuda on rohkem kui küll, aga kohti, kuhu julgetust panna pole seeeest üldse. Kuna aga seal on kitsas, siis ega kukkuda ju kuskile pole ning nii saigi julgelt ülspoole mindud, kuni suurte kivikamakateni, mis lõhesse kukkunud ja kinni kiilunud. Nende külge/ümber/vahele sai siis mõned asjad pandud.
Ülevalpool läks lahedamaks, kuid lõhet mööda ülespoole minekut segas lagi.  ning pidi korraks praost välja ronima. Vahepealsesse koopasse veel üle tüki aja paar julgestuspunkti ning tuligi viimane lõhest välja ronimine, jaama otsimine ning teiste üles julgestamine. Jällegi üks hoopis teistmoodi ronimiskogemus.

Järgmisel päeval ronisime olenemata erinevate radade uurimisest ja otsimisest siiski telkimisplatsi juures juba järele proovitud radasid. Põigates ehk lühidalt mõned korrad raja kõrvale, kuid siiski üldjoontes tuttaval alal. Pikka aega proovisime "Erikois-a" algust ära teha, kuid ei saanud selelle õigele tehnikale pihta. Kuidagimoodi punnisin sealt laybackiga üles, aga kindlustunnet selles küll polnud.
Nädalavahetus sai otsa lõuna ajal, kui pidime hakkama tagasi sõitma, et õigeks ajaks laevale jõuda.

Peab nentima, et soomlased on tugevad ja osavad. Et endal oleks piisavalt valikut, mida ja kus ronida, peab ikka enne kõvasti paremaks saama. Skaala madalamas otsas on olenemata radade rohkusest siiski vaid üksikud. Veelgi kitsendab valikut see, kui vihm kaljut libedaks teeb ning osad rajad lausa tilguvad.
Tulevikus tahaks kindlasti veel minna ning selline nädalavahetuse formaat tundub täiesti töötavat. Ainult et tuleb vähem asju kaasa võtta ning autost telkimisplatsini oleks väga mõnus rattaga liikuda. Suure kotiga kõmpimine oli tüütu ja arvestades niigi piiratud ajaresurssi, liigne laristamine.

Ronimisvarustust oli meil piisavalt. Ühele köiskonnale jäi ligi 10 frendi, 10 klemmi ning mõned heksid. Mõnede ekspresside asemel võiks parem 60cm lindid olla, kuid sai ka olemasolevatega enamvähem hakkama. Mõned lahtised karabiinid oleks ehk võinud lintide juurde käia.
Kindlasti peaks vööl rippuma pähklivõti (nut tool). See võib ka talvel kasuks tulla, kui hakata mix radasid ronima. Samas jäi hulga asju kasutamata, mis ilmselt mõnel järgmisel korral lihtsalt koju tuleks jätta.

kolmapäev, september 21, 2011

Bling...

Mi laik it. verri-verri haitek staff.

Climbing Technology Alpine Up - UKC/UKH at OutDoor 2011 from UKClimbing.com TV on Vimeo.

laupäev, september 17, 2011

Keilast jookseb läbi jõgi


Juba teab mis ajast on olnud mõttes süstaga Keila jõele minna. Nüüd sai muude toimetuste kõrvalt paat katusele visatud ning suund vee peale.

Start Paldiski mnt silla juurest ülesvoolu. Veeseis polnud väga kiita, mis tähendas väljatulekut raudtee silla all. Sealt edasi oli pool tundi rahulikku ja sügavat vett, millest edasi hakkas aegajalt kiiremaid ja madalamaid kohti sekka tulema. Eks veeseis oli kah suve järgselt madal ning nii tuligi ühe suurema langusega kohas jällegi paadist väljuda, jalgupidi vette ronida ja sõiduvahend kivide vahelt üles sikutada.
Nüüd oli veel natukene vaba sõidetavat vett, mis aegajalt oli madalam ja kivisem ning aegajalt sügavam ja rahulikum. Üks hetk aga oli saar keset jõge. Ühel pool oli poole meetrise läbimõõduga palk risti ees ning teisel pool oli rohkelt igasugu väiksemaid tüvesid segiläbi sõitu takistamas. Ei viitsinud enam väljuda ning keerasin otsa ringi.
Allavoolu sõites sai esimesest langusest väljumata alla, ainult et vahepeal pidi kätega põhjast nügima ning kivide vahel ukerdama. Raudtee silla alt sai paremini alla sõidetud, kuid sealgi tegi kivi paadipõhjale kriime.

Ja et elamus veelgi täiuslikum oleks, hakkas üks hetk paksu paduvihma sadama ning välku lööma ning müristama. Paar tükki kärgatasid paari sekundi kaugusel. Õnneks jäi vihm peale lõpuni jõudmist järgi ja autos olid kuivad riided olemas.
Igati toredad tunnid toredas kohas. Jälle 7km jagu jõge üle vaadatud. Natuke rohkema veega ilmselt oleks kitsaskohtadest parem sõita. Mismuud, kui peab millalgi proovima minema.