xDream Sakus

Pean kahjuks juba teist korda xdreami ajaloos alustama tagareast ehk siis hetkel, kui meie tiim stardikaare alt metsa poole punub on ülejäänud loomakari juba ammu kadunud. Seekordset põhjust võib otsida ühe tiimiliikme kellaga mitte sina peal olemisest.
esimene kilomeeter jalgsi legendi järgi ning juba kolmanda pöörde peal panin valesti. Järgmise ristmiku juures sain küll aru, aga vigade parandus on ainult vigade parandus. Rullide jalgapanemise punkti jõudes nägime esimesi konkurente ning sealt platsilt lahkudes ei olnudki me enam viimased.

Rullitamine oli seekord kolmeks jagatud. Igaüks sai pikkuselt võrdse jupi legendi järgi liikumist koos kolme punkti korjamisega. Mina tuiskasin esimese variandiga kohe minema ning umbes pool tundi hiljem olin kogunemiskohas. Seal ootas kilekoti täis puzzletükke, mille kokku panemisel pidi kaart välja tulema. No eks ta tuli kah, aga algus oli vaevaline ning ei hoomanud seda õiget nippi. Nüüd laua taga istudes torkas pähe, et oleks pidanud oma õige kaardi kõrvale võtma ning selle abil oleks tükid iseenesest paika loksunud.
Kui puzzle koos, keerasime selle kummuli ning teipisime teiselt poolt korralikult mäkaivari teibiga kokku, siis kotti ja kotisuu kinni. Peab nentima, et selline kaart pidas ilusti ilma lagunemiseta lõpuni vastu.
ei läinud poolt tundigi, kui saime tiimi jälle kokku (koht 67) ning uhasime tagasi rattaala poole. Esimene vedas, teine rippus ja kolmas puhkas tuules. Ja siis esimese ja kolmanda vahetus. Vahetuspunktis koht juba 48.

Ratta esimene punkt oli kohe värava taga, kus mina istusin pliiatsiga maha kaardile punkte kandma ning teised asusid kaminapuud saagima. Ikka võimalikult 1 kg raskust. Kahjuks õnnestus see neil enne, kui mina kõik vajalikud asjad kaardile kanda jõudsin ning saigi pooliku kaardiga ajama pandud. (Puzzleplakati võtsime ikka kah kaasa). Koht 43.
Rattal kaardi lugemine pole minu tugevaim külg ning eriti, kui viimasel ajal pole kaarti isegi mitte ilma rattata näinud. igaljuhul olid ristmikel hetkelised mõttepausid ning kõik rajad ei tahtnud õigel ajal pähe mahtuda. Kolm punkti hiljem aga saabusime järjekordsesse vahetusalasse aga juba kohaga 37. Nüüd siis kaevikujooks ning väikene jalgsiorienteerumistiir. Rada oli lihtne, aga tagantjärele kaarti vaadates torkavad koheselt paremad rajad silma. uuesti vahetusalasse jõudes olime endiselt samal positsioonil, kuid kiire rattaga majandamine tõstis meid kohe 3 kohta. Õnneks panin 2+2 kokku ning suundusin samasse punkti, kus jalgsietapil juba piiksu teinud olime. Järgmist raiesmiku serva punkti oleks ehk paremast kohast saanud rünnata, aga polnud kah hullu kedagist. Palju kehvem oli see, et kaardile punktide märkimiseks oli mul kasutada must vildikas ning sellega kahe punkti vahelist joont ekslikult teerajaks pidades sai väikene lisahaak tehtud.
Männiku liivakarjääri teedel või siis õigemini liivamülgastes sai kah natuke "sõita", kuid üldiselt pidi ikkagi muldteid ja metsaalust eelistama, et ikka sadulas olles saaks edasi liikuda. Järjekordne vahetusala oli karjääri kaldal, kuhu jõudsime 33-nda järjekorranumbri all.

Vahepalaks sai trossi peal üle karjääri ja tagasi sõidetud, mis kohta kohe üldse ei muutnud, kuid kõhu võttis valusaks (oma vöö on ikka oma vöö). Kohe, kui olime hea kanuu välja valinud(valik käib tegelikult mõlade järgi), hakkasime udjama. Õnneks piilusin oma kaardile ja sealt vaatas mulle vastu vaid üks punkt. Kiire kontroll tuvastas, et puzzle oli endiselt ratta juures ning sinna siis tuligi meie ankrumehel talle järgi joosta.

Kanuus olek oli eba. Kui oled kogu aeg süstas istunud, kus saad ennast ja paati ka reitega juhtida oli kanuus istumine ja ühelt poolt mõlaga sikutamine hirmuäratav tegevus. Pealegi oli tuul tugev ning laine loksutas paati päris koledasti. Kõigele muule lisaks sai eelmisel päeval veel muru riisutud ning pauer puudus täiesti. Sellest hoolimata hakkas alates kolmandast punktist meie koht ühtlaselt paranema. Paranemist ei morjendanud isegi mitte see, kui ma oma selle aasta esimese ujumise ära tegin. Ma nimelt piisavalt lühike, et ühes pilliroo otsa punktis tõusis vesi nii kõrgele, et varbad kaapisid põhjamuda vaid vaevu-vaevu. Veest välja saades katsusin igaks juhuks üle, kas kõik elutähtsad oraganid on alles, sest tunda neid küll ei olnud. Vahepeal oli üks punkt pandud kivirahnu otsa. Nõlv oli sel selline, kust võis üles "joosta", aga üks suur-tugev täiskavanud mees küsis nõutult seal all, et "kuidas ma sinna üles saan?" Näitasin ette.
Üks kõige jubedamaid kanuulõike oli punktide 31 ja 32 vahel, kus laine tuli poolviltu peale ja ähvardas kogu aeg alust ümber ajada. Lõpuks kalda varju saades oli kergendus suur. Nati veel mõlamist ja minu poolt ka jooksmist ning olimegi kanuu lõpus. Kohaks ilus peaaegu ümmargune 26.

Edasist etappi vaadates peegeldus mu silmist ilmselt hirm, sest punkt asetses keset raba. Arvestades minu viimase aja orienteerumiskogemust oli tulemus tegelikult etteaimatav. Peale seda, kui olime enamvähem õiges suunas igaviku tampinud hakkas kuskilt eest loksuv vesi paistma ning olimegi rabast väljas. Teadsin küll kus oleme, aga siitpoolt oli täpselt sama pikk maa suunaga minna, kui teiselt poolt tulla, mistõttu leppisin saadava kahe punkti võtmata jätmise trahviga. Tiimikaaslastest polnud kah kellelgi tahtmist kompassile suund peale võtta ja juhtima hakata.

Vahetusalasse jõudsime väsinuna, ja silmad suud tuulest puhutud liiva täis. Enne aga avastasime, et tuul oli ka mingid kotid liiva täis puhunud ning meie pidime nendest torni ehitama. Jõudu on meil rohkem kui mõistust, seega tassisime ehitusplatsile kahekordse koguse kotte ning pärast loomulikult tagasi kah.
Valikust, kas sõita kõik kolm köiega üle vee punkti juures, mõlada kanuuga elektripostini ja tagasi, sumbata rabas või sõita liivases tuules rattaga valisime esimese, kuid pikkade järtsude tahtel võtsime viimase.
Juba neljandat korda sama punkti piiksutades oli ees vaid viimane 4,3 km ratta seljas, mida innukalt vähendama hakkasime. Esimese punktiga oli väike asukoha ebalus, kolmandale liginemiseks sai "mitte nii sobiv" trajektoor valitud. Viimase punkti eel sai just kõigist mööda soperdatud ning mööda sihti edasi trügitud. Hiljem aga selgus, et targemad tõmbasid kohe peale punkti läbi metsa tee peale, kus sai kiiremini sõita, mitte nii nagu meie, et mööda sihti kuni raiesmikuni ning selt siuhti üle. Selle lükkega sai meie 25-ndast kohast naksti 29.
Aga see kõik ei loe mitte midagi, sest kahe võtmata punkti eest saime omad vitsad kenasti kätte ning lõppeks maandusime 52 koha peale. Siin pole muud öelda kui, et tuleb kaardi ja kompassiga tööd harjutada, siis ei eksi rabas ära.

Fotode originaalid xdream foorumist leitud linkide kaudu.

kollane sõber

2009 viimastel päevad muretsesin endale uue kollase sõbra. Oli ka juba aeg ütlevad ilmselt kõik kes minuga koos ronimas on käinud, sest ülejäänud nöörid on mul aastast ..... ja rohkem.

Nati siis parameetritest:

Mark Tendon master 9.7 , 60m, complete shield, midpoint, SBS sukk, 61g/m, 9-10 UIAA kukkumist

Võtsin siis kõige jämedama master köie ja kõige vingema kaitsega, ehk siis veeimavus peaks olema nullilähedane. Kes sama konfiga köit soovib, siis palju õnne, peate tellima, sest kodumaalt sellist kohe poest ostes küll ei leia.

Kogemused: On tuntavalt peenem ja mõnusam, kui teised kasutatavad. isegi 9.8-sega on vahe nati tunda. Alguses on loomulikult mõnus ja libe, jookseb shellist läbi nagu õlitatult, aga kinni jääb kah, kui ikka vaja on. Veel peenemaga hakkaks ilmselt juba hambaga shelli nõudma, aga seda peab proovima.

Vähemalt alguses on see veeimavuse jutt õige. Köis võib ka jääsupis vedeleda ja pärast lased lihtsalt shellist läbi ja põhimõtteliselt jäävaba. Sellist köie kangeks muutumise südroomi nagu mittetöödeldud köitega(suht uut olen proovinud), ei esine. Vahe on olemas ka ainult suka töötlusega köiega ehk siis üks muutub vesisel kosel tugevate külmakraadidega jäigaks, aga teine mitte niiväga.
Juhul aga kui sõlme ümber moodustub tihke jääklomp ei aita ka ka mitteimavus seda sõlme ilma haamrita lahti kangutada.

Köis on praeguseks näinud vett ja jääd, lund ja ehk ka mõne kivi ja puu. Kahjuks on enamuses ronimist toimunud ülaköies, aga on saanud ka altjulgestust ning mõnedkümned korrad laskumist.

Tehases tehtud keskkoha märk on praeguseks nähtav vaid päise päeva ajal ja hoolikalt otsides.

Ma ei tea millest see juhtus, kuid peale Norra jääronimisreisi on üks köie ots 10m ulatuses meeletult karvane ja narmendav. Nagu oleks kuskil kaljunuki vastas edasitagasi saaginud sellega. Enda teada aga pole sellist asja olnud, sest igal pool on köis ikkagi jää ja lume peale sätitud ja erilist "saagimist" pole sellega tehtudki. Kõige tõenäolisem on see, et köis on kose külge kinni jäätunud ning siis jõuga lahti tõmmatud, mille tagajärjel niidijupikesed jää külge jäävad.
Kõik lõhnab selle järgi, et sellest 60m köiest saab järgmisel hooajal 50m köis.

24 tundi jääd

Kuigi kevad on juba õues, on mul üks talvine asi klaarimata. Nimelt vastuvaidlematult möödunud hooaja suurim jääronimise teemaline häppening oli 24 tunni ronimine. Pole eriti sõnu. "Where there's a Will there's a way" sobiks ilmselt selle mehe kohta paremini kui ükski muu ütlus. Tundub natuke ebareaalne, et inimene suudab non-stop ronida peaaegu vertikaalset jääd 24 tundi, Aga Will Gadd sai sellega hakkama. Ööpäevaga 194 korda üles 40m kõrgusest WI4 kosest. See teeb 7,7 km. Eesti mõõtmetes teeb see umbes 600 korda mingist karjääri jääst (näit. Lühter) üles ronimist. Minu ühe korra piir on seal kuski 20 juures, milleks kulus koos pausidega (kordamööda ronimine) oma 3-4 tundi. Oleks ilmselt nati veel jõudnud, aga aeg sai otsa.

Kogu sellest kogemusest on tal ka mõned kommentaarid kirjutatud, kuid ega seda õiget emotsiooni ikka edasi ei anna.
Esimene sissekanne räägib kannatustest. See annab aimu mida on vaja selleks, et olla üle kõigist eesmärgi täitmist takistavaist tegureist. Lisaks treeningu sissekanded annavad ehk väikese vihje, kui pühendunud peab sellise eesmärgi saavutamiseks olema.

Imepisikesed osakesed minu põlles

Tegin ühe katse, mida olen juba talve algusest saati plaaninud. Nimelt muretsesin ühe pudelikese nanotehnoloogilist vedelikku, mis peaks tekstiil- ja nahatooteid vee eest kaitsma.
varasemalt piidlesin lehte www.percenta.ee, aga nüüd oli nende veebikeskkond millegipärast lukus. Leidsin aga analoogi www.nanomaxi.ee ning tellisin neilt ühe 250ml pudeli. Millegipärast jäi mulle suhtlusest mulje, et olen esimene klient.

Kuna käes on kevad ja algab suvine hooaeg, siis katse ei olnud enam mitte ronimise vaid süstasõidu varustuse töötlus. Esmajärjekorras tahtsin teada, kas see asi suudab parandada mu läbitilkuvat põlle. Hetkel siis mingi nailonpõll, mille pealmine pind on riie ning see riie imab end päris kiiresti vett täis ning siis imbub vaikselt läbi pragude ja õmblusaukude ka sissepoole läbi kummise kihi. Lõpptulemusena on istumine väga märg ning külm poeb ligi.

Tõmbasin siis põlle suvalisele kivile pähe, pihustasin niiskeks ning lasin vaikselt kuivada. Peale 7 tunnist kuivamist testides tekkisid põlle veega pritsides sellele vaid veepärlikesed ning ei mingit märgumist. Lõpuks veeresid ikkagi põllelt maha ja otse minu töötlemata soki peale, mis hoobilt märgus. Seega pakkisin põlle kenasti kotti ning ees ootas tõsine reaalse situatsiooni test Võhandu maratonil. Ega ta hullem ikka saa olla, kui ilma töötlemata.

Esimene tunne oli, et töötab. Piisad sibasid mööda põlle ringi, aga kinni ei hakanud. Kui aga vesi püsib pikka aega põllel (miks ta peakski sealt ära minema), ja kogu aeg toimub liikumine ja hõõrdumine ja mudimine, siis märgub lõpuks ka põlle riie. Keskkoht ehk siis see, kus vesi suht palju ajast peal loksus sai niiskeks kuskil tunni kahega, aga ääred, kus suurt hõõrdumist ja mudimist ei olnud, püsisid kuivana kui mitte lõpuni, siis kolmveerandi peale kindlasti.
Kui nüüd rääkida mitte riide märgumisest,vaid veepidavusest (vee kokkpitti jõudmisest), siis oli olukord ikka omajagu parem, kui töötlemata põlle korral. Kahjuks pidin ma juba esimese kolmandiku peal jalad sopaseks tegema ning sellega ka vett paati tassima, mistõttu ei saa väga head pilti veepidavusest, kuid kõhutunne ütleb, et läbi tilkumist oli oluliselt vähem, kui varasemalt. Kindlasti jälgin toimimist ka edaspidistel sõitudel.

Tegelikult panin väikese sutsu vahendit ka kinnastele. Mõte oli uurida kuidas käitub asi harval kudumil. Üksikud piisad, kui need ei kuku kõrgelt (suure hooga) libisevad maha ilma riiet märgamata. Suurema surve või hooga vesi aga satub siiski kiudude vahele ning jõuab käeni. Tähelepanuväärne on siinkohal aga fakt, et hilisem kuivamine toimub märkimisväärselt kiiremini, kui töötlemata kinda puhul. Põhjuseks ilmselt see, et niiskus pole mitte riidekiududes, vaid seal lõnga(niidi) vahelistes õhuakudes. Täiendavale katsetamisele läheb lähiajal mitu paari erinevat sorti kindaid, niiet aeg annab selgust.

Vesine päev lõunas

Peale mitut aastat piidlemist jõudsin lõpuks ka mina Võhandu maratoni starti. Suuri eesmärke ei seadnud, põhiline oli sõit lõpetada ning asjast rahulolu kätte saada.
Vee peale jõudsin umbes 10 min varem ning sooja ei jõudnud teha. Sättisin end kuskile keskele ning peale pauku proovisin kuidagi selles paadiraginas ettepoole trügida. Pean siinkohal vabandama nende mõne paadi ees, kellele ette või külge vajusin. Selles oli süüdi minu vähene oskus kaaspaatide lainetusega toime tulemises. Iga kord, kui sattusin mõne teise paadi järellainetusse tõmbas kas esi- või taguotsa kuskile kõrvale. Seetõttu siis punnisingi ettepoole, kus loodetavasti rohkem ruumi ja rahulikum sõita.
Järvelt lahkudes oli hingamine täitsa tuksis, ja tempo tundus nii pika võistluse jaoks liialt kõrge. Edasi oli aga vähe kitsam lõik ning seal sõideti kenasti rivis. Mis minulgi siis muud üle jäi. Kui aga juba jõel nati sõita sai, tuli vähe tuttavam tunne peale ning ka liigutused hakkasid paremaks muutuma. Jõud tõmbamiseks aga ähvardas ikkagi varsti otsa saada.

Õnneks hakkasid koheselt selg ees vastu tulema kummipaadid ning hiljem sõudepaadid. Esimene neist oli Kirumpää silla juures risuhunnikusse sõitnud ning tegeles parasjagu põhja minemisega.
Ümberringi paistsid enamuses kahesed kajakid ning mul polnud jõudu nendega tempot hoida. Nii nad siis vaikselt eest ära libisesid. Ühel hetkel tuli aga tagant ühese süstaga võõramaa keelt rääkiv ja minu suunas muigav tegelane, kelle sabas oli nati lihtsam sõita. Niimoodi sai praktiliselt koos kulgetud kuni Paidrani. Seal tegin ma kiire üleveo ning möödusin hetkega kümnekonnast kaldal olesklejast. Ma nimelt hüppasin kohe peale paisu vette ja sumasin edasi, imestades miks teised oma paatidega mööda kallast nii kaugele kõnnivad.
Tol hetkel tekkis tunne, et ma ehk polegi nii papist, kui väljastpoolt paistab ning iga jõe käänak tõi nähtavale aina toredamaid jõelõike.
See oli see jupp maratonist, mis mulle meeldis. Käänuline kiire vool ja manööverdamine tegid asja lõbusaks. Oli küll paar kriitilist puurondi ja oksarisu ja kivirahnu puudet, aga püsisin õiget pidi ning sumasin edasi. Aeru ja paadi kaldega tüürimine muidugi nõudis oma ja käed ning kõht väsisid kiirelt ning hakkasid endast aina jõulisemalt märku andma.

Enamvähem poole maa peal jõudsin järgi soomlaste kanuule, kelle mõlamistehnika oli enam kui kummaline. Hästi kiired sipsivad liigutused ning kaootilised poolevahetused. Ei mingit sünkroonsust, ei mingit rütmi, vaid ebamäärane sipsimine pisikeste karbonist mõladega. Imelik asja juures oli aga see, et nad liikusid edasi. Ja mitte lihtsalt, vaid tubli tempoga. Enamvähem koos liikudes puhusime natuke juttu õllest ja muust heast, siis võtsin end kokku ja surusin end mööda ja eest ära. Vähemalt enda arust.

Edasi tuli lõik, kus tähtis polnud liikuda mööda voolu, vaid leida lühim ja kiireimalt läbitav tee rohututtide ja madalike ja metsatukkade vahelt. Nii mõnegi koha peal otse sõites sai ees sõitjatele ligemale ja isegi mööda, kuid mõne koha peal oli lõikamine ka mõtetu, sest vooluga kohas sõites liikus palju kiiremini. Igaljuhul kerisin ennast samm sammult ettepoole. Põhiline oli iga natukese aja tagant endale meelde tuletada, et lükka jalaga, keera kehaga, hoia käsi asendis, lõdvesta sõrmi. Nii kui selle unustasid oli tunda väsimust ja vaeva nii kätes, seljas, õlgades kui kõhus.

Kuskil Pindi ja Võuküla vahel olin kogu lähiulatuses olnud pundist ette saanud ning kasvatasin luhtadel edumaad, kuni ühel hetkel mööda voolusängi udjades tupikusse sattusin. Puutüved ja muu risu oli jõe kinni mätsinud ning läbi ei pääsenud kuidagi. Sahmisin seal nati mõtetult, aga pidin ikkagi vastuvoolu tagasi udjama ning kurvastusega vaatama, kuidas 5-6 paati must niuhti teist rada mööda tuimalt mööda põrutasid. Olin jälle samas positsioonis, mis kümmekond kilomeetrit tagasi.

"Mis kehvasti see uuesti" ütleb üks tark vanasõna ja nii ka tegin. Lülitasin effektiivsema aerutamistehnika sisse ja hakkasin uuesti jooksikuid püüdma. Leevaku paisu juures olin teistel peaaegu sabas ning kiire sissevälja ronimise ja tassimisega olin esimesena päekeseloojangu poole aerutamas. Kohaks öeldi midagi kümnenda kanti, mis võttis mind ausaltöeldes natuke sõnatuks. See ei tundunud küll see õige koht olema, kuskohast finshiprotokollis minu nimi võiks loetav olla. Kui aga nii juba kord seatud, siis pressisin edasi. Ikka jalgade ja kehaga. Sverdi olin kiire vooluga kohas paati tõmmanud, et see manööverdamist ei segaks ning hiljem voolu kadudes ei näinud vajadust uuesti vette lasta. Nimelt oli pika udjamise tulemusena tõmme ühtlaseks muutunud ja paat püsis iseenesest vaid kergete korrigeerimistega õiges suunas.

Nulga silla juures sain kätte kuivad kindad ning aerutunne muutus palju paremaks. Ees polnud enam kedagi püütavat ning ainuke mure oli tempot hoida, et tagant tulijad üllatama ei pääseks. Räpina paisu juures oli selge, et tagant on ohustamas vaid üks kahene paat, kuid samas rütmis jätkates olen mina tugevam. Oi see viimane ots oli raske. Mingi aeg jõudis jõgi lageda peale ning tuul hakkas paati keerama. Proovisin mis ma proovisin, aga üks hetk ei olnud muud teha, kui pidin sverdi kergelt vette laskma, et paati vähekenegi stabiliseerida. Samas aga kaotasin selle lükkega manööverdusvõimes ning teravatel kurvidel oli tegemist, et mõlemalt poolt tõmmates normaalsel trajektooril püsida. Ilmselt pean veel seda aeruga juhtimist õppima.

Hinnanguliselt 15 minutit enne lõppu nägin üle ühe käänaku jälitavat kahest ning tuli vastu võtta otsus. Võtsin vastu ja lõpetasin mölutamise. Edasine veerandtund oli "võidu" peale sikutamine. Kuigi mina olin üksi ja nemad kahekesi suutsin finishis edust säilitada 6 sekundit. See oli aga täpselt parasjagu selleks, et luua natuke põnevust kaldalt kaasaelajatele ning tagumises paadis olijatele.

Niimoodi saigi teoks minu helesinine unistus ning saavutasin Võhandu maratonil enda jaoks väga hea 11-nda koha. Oma paadiklassis K1MEN siis neljas.
Ja kuna kõik seda mulle nina alla hõõruvad, siis jah: sain Veerpalult lakki. Aga see-eest olin selles arvestuses esimene.
Selja taha suutsin seekord jätta kõik kanuud ning vaid üks segapaar oli minust väiksema järjekorranumbriga. Taolise mastaaabiga ürituselt on saadud tulemus minu jaoks kaugelt üle ootuste.

Mõned nubrid, kuidas ma sõidu jooksul paigutusin.

kaugus	aeg			koht
4,5 km	00:32:06			31
20 km	01:56:35			34
40,5 km	03:54:37			25
53,5 km	05:05:40			14
75,5 km	07:10:20			16
90,3 km	08:33:32			11
100 km	09:32:21			11

Trassil tarbisin seekord üllatavalt vähe. Ühe shokolaadi, kohukese ning kaks banaani. Vahepeal küll tekkis mõte midagi lisaks põske pista, aga isu nagu eriti ei olnudki. Jooki läks 2L kandis. Tagantjärele mõeldes on üllatav, et ma kuskil kolmveerandi peal kurnatusest haamrit ei saanud või lihtsalt kummuli ei käinud. Ahjaa, paadist väljas käisin vaid ülevedude jaoks.