neljapäev, märts 29, 2007

Väikese lapse sinine unistus

Unistused hakkavad ükshaaval selgemaid piirjooni võtma.
Nüüd on saanud iga päev peale tööd ehitamas käia. Jõle väsitav tegelt. Kui muidu oid peale tööpäeva tüdinud ja väsinud, siis nüüd on hilisõhtul koju jõudes veelgi rohkem väsinud tunne. Ühest küljest on see muidugi raske, aga samas on ehitusel nokitsemine ka tore tegevus. Näed, kuidas oma kätega midagi reaalset tehtud saab ning tunnetad oma kodu valmimist vahetult. Kui aga käed ploki saagimisest väsivad ja selg katusel tasakaalu hoidmisest spetsiifiliselt ära väsib, siis tuleb vahelduseks midagi muud teha.
Juba väga ammu olen tahtnud endale koju väikest ronimisseina teha. Sobilikku kohta ainult pole siiamaani olnud. Viimastel päevadel on saanud muude tööde kõrvalt natuke nokitsetud ning eile õhtul valmis esimene prototüüp. Hankisin endale keerulisi kanaleid pidi mõned OSB plaatidest tehtud euroalused ning nendest kätte saadud plaaditükkidest siis kavatsengi miskit head kokku meisterdada. Esialgu väga kiirelt kokku klopsitud ning lihtsalt proovimiseks sai 4 plaati üheks sirgeks (umb 4m) kokku pandud ning negatiivina vahelae tala peale toetuma pandud. Mõned puuklotsid kruvide ja naeltega külge ning saigi esimene proov tehtud.
Alguses panin kalde kohe optimistlikult liiga jõhkraks. Kui olin teist mõned korrad korrigerinud, sai juba paar liigutust teha. Potensiaali on, kuid nüüd tuleb veel plaadile mutri augud sisse puurida, löökmutrid paika toksida ja riidekapi põhjast ronimisnukid välja koukida. Ja suveks olen sellises ronimisvormis, et ...
Naisele muidugi ütlen, et see on lastele ronimiseks mõeldud, siis ta ei pahanda liigselt kulutatud aja pärast.

Ratas liikumas

Täna sai esimest korda sel aastal ratas välja aetud. Enne nimelt ei õnnestunud oma truult teeninud rattalukku kuskilt leida ning ilma lukuta pole lootustki rattaga tööle minnes pärast parklast midagi eest leida. Eile siis tegin väljamineku ja soetasin endale ABUSe koodiga luku. Nüüd ei pea võtit kogu aeg kaasas tarima ja ka lukk on vähe kobedama trossiga. Kobakas ainult on.
Kui ma nüüd ennast liiga õhukeste sõiduriiete tõttu ära ei külmeta, siis hakkangi rattaga liikuma. Ikka hommikul tööle, peale tööd krundile maja kallale nokitsema ja õhtul vurrdi koju. 20km päevas, 100km nädalas. Selline arvutus näitab, et Esimese xDreami ajaks on mul juba 400km tagumiku all. Tublisti rohkem, kui eelmisel aastal.
Ainuke probleem rattaga liikumisel on see, et ei saa piisaval hulgal vajalikke tööriistu kaasas tarida ning ehituspoest kraami muretsemiseks peab kuskilt eraldi liikumisvahendi sebima ja eraldi ajal ära käima. Ei kujuta hästi ette, kuidas sõidaksin Ülemiste kanali ääres lõka-lõka kilomeetri jagu kaablit kaelas kõlkumas. Kuigi see võiks päris hea vaatepilt olla.
Peakski fotolavastuse tegema...

neljapäev, märts 22, 2007

Cecile Corbel ja nõukaaegne kultuurimaja.


Eile hommikul silmasin õigemini küll kuulsin hommikutelevisioonist üht mahedat lauluhäält harfi ja kitarri taustal. Pärast aga mainiti, et seesamane laulja annab õhtul kontserdi sellises kohas nagu Aravete kultuurimaja. Kuna mul on Aravetel tutvusi, siis sai kõigepealt kohalikele soovitatud, et kui sa veel kuulnud pole, siis teil on praktiliselt koduõuel hea kontsert tulemas.
jutuajamine viis aga niikaugele, et planeerisime ka endi lapsed hoidlasse ja läksime kontserti nautima. Pikka aega pole käinud kuskil väikses kohas mingit kultuuri saamas, seega oli elamus veelgi erilisem. Õhkkond oli selline hubane ja kodune. Kohalik rahvas oli kokku tulnud ja vadistas vaikselt omavahel. Kõik tundsid kõiki või siis peaaegu kõiki. Saal oli siis selline sügavalt nõuka hõnguline väike kino/rahvamaja moodi. Või siis meenutas kõige rohkem ehk kunagist põhikooli aegset aulat. Ainult et tunduvalt väiksem. Kõigepealt nn soojendusesineja "klaveril" mis tegelikult oli tugeva võimuga ühendatud süntekas. Helid olid küllaltki klaveri moodi, ainult et liiga ülevõimendatud, jättes sellega väheke tehisliku mulje. Pianist ise oli aga tasemel. Mängis ühte jutti mingis kompositsioonis kümmekond prantsuse sugemetega lugu. Mina tundsin neist ehk pooled ära kui mingi filmi saundträki osa. Ülejäänud olid lihtsalt ilusti ette mängitud.
Õhtu peaesineja Cecile Corbel koos kitarrisaatega oli aga lausa võrratu. Mõnus pehme ja puhas hääl. Toredad viisid ning hea pillimäng. Kõik see mõjus nii, et nüüd on meil plaadimängijas üks uus plaat. Tegelikult on lausa imekspandav, et selline tegelane esineb sellises kohas nii väiksele publikule. Kohal oli vast mingi 80 inimest. Rohkem ei oskagi esinemise kohta öelda, kõik oli lihtsalt nii hea, et seda peab ise kogema.
Teie õnneks, kes te juhtute seda tükki siin lugema annab Neiuke Eestis veel mõned kontserdid. Näiteks 24 märts Tallinnas Kindlasti leidke see poolteist tundi ja minge head muusikat kuulama.

Lõdvestuspäev drytoolinguga

Öine sõit läbi Norra ja Rootsi oli minu jaoks suhteliselt udune, kuid peale seda, kui olime paar tundi kuskil tee äärses parklas maganud ja peale kerget hommikueinet edasi sõitsime oli plaan Stockholmi päeva asemel teha väikene matkake kuskil looduses. Üritasime ka ühes vahepealses linnas i-punkti külsatada, et selles suhtes abi saada, kuid otseloomulikult oli see pühapäeviti kinni ning info asemel viitsime hoopis hulga aega linna peal ringi tiirutades. Edasi hoidsime lihtsalt sõites silmad lahti tähistatud matkaradade ja kaljude/rändrahnude suhtes. Esimene koht, kus midagi silma hakkas oli umb 55km lõpppunktist mingi jõe kaldal. Seal paistis kõrge ja suhteliselt paljas kalju olema, täpselt teisel pool jõge päikesepaistel. Peale kohalike partide dresseerimist panime siis vajaliku kama kokku jategime väikese retke kaljudele. Jõest viisid üle kaks autosilda, millede all olid niiöelda hoolduskäigud. Sellist mööda me siis üle jõe põrutasimegi.
Kalju, mille leidsime ei olnud küll pikalt vertikaalne ja üldsegi mitte eriline ronimiskalju, kuid natukeseks lõdvestuseks sobis küll. Põhiline, mis seal ronimise raskeks tegi, oli Kasside puudumine ning räigelt libe sambla ja mudane kalju. Kassid nimelt olid meil teise natuke teist teed pidi sõitnud autosse jäänud ning meil oli vaid 4 kirkat, 2 vööd, köis ja mõned abivahendid. Seega ronida tuli suhteliselt käte peal, sest arvestatavad jalakohad olid suurte vahedega ning mitte eriti kindlad. 2 tunni sisse mahtus 4 erinevat rada. Üks neist suhteliselt "boulder" mõõtu ehk siis õieti ronides umbkaudu 5-6 kirkaasetust. Kui aga ei tea mida ja kuhu panna, siis läheb aega minuteid ja hulganisti proovimist ning sobitamist. Eriti tore oli ronida natuke alla 10 meetrist lõiku, kus oi kahe jala peale kokku umbes 6 normaalset jalakohta ning osasid neist sai kasutada vaid külje pealt koormates. See nõudis head tasakaalu, eelnevat läbimõtlemist ja kindlat kätt. Üldse on mulle selline tunne jäänud, et kalju peal kirkade ja kassidega ronimine annab tegelikult jääronmise tehnikale väga palju olulist juurde. Sellega õpib käsi õiges asendis ja stabiilsena hoidma ning jalgade asendit hoolega kontrollima. Jää peal pole ju erilist vahet, kuhu ja kuidas sa jala või kirka paned, kuid kalju peal pead täpselt arvestama, mis suunas sa koormad, kuhu su keharaskus kandub ja kuidas sa võid oma käsi või jalgu koormamise ajal liigutada. puutepunktid kaljuga on lihtsalt nii väikesed, et vähimgi vale liigutus võib sind seinast eemaldada.
Järgmine kord, KUI on sarnase ajakavaga Rjukanisse minek, siis esimese Stockholmi päeva asemel läheme hoopis drytoolingut tegema. Fun garanteeritud.

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki

peaaegu M6 onsight

See oli meie viimane päev Rjukanis ning seetõttu ei tahtnud keegi midagi pikka ega keerulist ette võtta. Suundusime Krokani’sse, mis peaasjalikult ühe köiepikkuste radade piirkond. Meie seltskond tegi seal aga peaasjalikult ülaköit. Peteri ronis ühe toreda WI3 raja altjulgestusega. Väga tubli. Ise tahtsin ronida sealsamas kõrval olevat täiesti vertikaalset purikat, mis ilma purika alumise otsata oleks olnud M7. Jäädmööda aga hinnanguliselt WI5. Juhtus aga nii, et reha tegemise (seinale jäetud omanikuta varustuse korjamise) käigus sai ka juhuslikult ülaköis paika pandud ja enam ei viitsinudki uuesti köit altjulgestuses ronimise jaoks maha võtta. Küll aga sai seda purikat ronitud erinevat liini pidi mitmeid kordi.
Päevalõpetuseks tegime väikese proovi ka drytooling rajal. Kolme minuti kõndimise kaugusel oli üks M6 rada, mida väga tahtsin proovida. Selle raja „onsight” kulges hästi kuni viimase poldini. Sealt edasi ülaankruni enam ei jõudnud ja jõud lõppes kätest selliselt, et mõlemad kirkad jäid sopsti prakku. Sama rada proovisid siis ka teised ning minu kurvastuseks tõi Tarmo ebaausaid võtteid kasutades mu kirkad ja ka varustuse seinalt alla. Mis siis ikka, see rada jääb minu järgmist Rjukani külastust ootama.
Sealsamas sai ka mingite Rootslastega juttu puhutud, kes olid vaimustuses meie omatehtud kirkadest. Sai neile siis ühtteist nende siseehitusest räägitud ning ka muud staffi näidatud. Selle peale tahtsid nad ka pilti koos varustuse ja omanikuga, et näidata kodus ootavale kaaslasele, kes pidi jutu järgi kadedusest roheliseks minema. Mina vastu ei olnud, mulle meeldivad kadedusest rohelised rootslased.
Edasine õhtu möödus bussiootepaviljonis söögi tegemise, peldikus riiete vahetamise ja öise sõidu tähe all. Aga igav ei hakanud. Ilgelt kahju oli lahkuda kohast, kus sai nii palju nii häid esmakogemusi, aga elu tahab elamist ja teod tegemist. Ka teised olid seda meelt, et peab ikka millalgi uuesti Rjukanisse tulema.

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki

WI4 ja varustuse täiendus

Minu jaoks üks huvitavamaid päevi Rjukanis käimise jooksul. Üleeelmisel päeval tehtud marsuudi laskumise käigus oli mulle üks huvi pakkuv detail silma jäänud. Nimelt oli meie kõrvalkosel mingid ingliskeelset vada ajavad kolm ronijat. Õhtupoole alla laskudes aga hakaks mulle seltsamast kõrvalkoselt üks tuttavakujuga ese silma. Fotoka zuumi abil hankisime kinnitust, et kosel ripub ronimiskirka. Meile pähe turgatanud mõte oli selline, et läheks tooks ära, aga ei taha nagu kellegi teise oma niisama kah võtta. Selleks siis tegime järgmisel päeval matkapäeva, et jätta omanikele aega oma kama rahulikult seinalt alla tuua. Kuna aga see kõrvalkosk oli meile sobiva raskusastmega WI4 ja marsuudi tegemise kihk oli ikka veel sees, siis panime tolle päeva hommikul varakult mäe poole minema. Tegelikult oli see kosk, kuhu enne olime autoga läinud täitsa meie magala taga seina peal. Vaid mõnisada meetrit astuda, üle peaaegu kuiva jõe ning olimegi sealsamas, kuhu eelmine kord auto jätsime.
Alt ei paistnud midagi, kuid kui jõudsime juba täiesti jääkose juurde paistis ülevalt midagi kirka sarnast olema küll.
Kiirelt varustus külge, köied lahti ja minema, sest samal ajal, kui meie seal omi asju sättisime jõudis seina alla veel kaks inglaste köiskonda ning see oleks kah nati nukker olnud, kui me oleks kiiruses alla jäänud ja kirka oleks kuskile mujale rännanud. Seekord oli meil kasutada üks 60 ja üks 40 meetrine köis. Selle esimesega siis hakkasimegi kiirelt ülespoole rühkima. Ikka mina ees ja Juhani järgi. Inglased kuramused aga arendasid kah kiiret tempot ning seetõttu pidin mina kiiruse hoidmise eesmärgil ka järgmised köiepikkused ronima.
Esimene oli lühikeste vertikaalsete osadega, kuid üldiselt lauge osa, teisel oli vertikaalsust nati vähem ja ronida oli lihtne.
Kolmas köiepikkus oli seesama, kus me kirkat nägime ning mis ka selle marsuudi kõige keerulisem lõik oli. Algas see nati lamedamalt 80 kraadise seinaga, mida kaudu jõudis vertikaalse osa alla. Siit seinaosa pealt leidsin ma lisaks enne nähtud kirkale ka veel 2 jääpuuri koos ekspressidega. See vertikaalne osa oli umb 10-15m kõrge, ning täiesti märg. See tähendab, mitte märg vaid tilkuv. Võiks öelda, et lausa pritsiv või purskav. Eriti dushi sarnane oli see pool, kuhu mina tüürima pidin, et seina pealt kirkat kätte saada. Kui allpool sai kenasti puuri normaalsesse jäässe keerata, siis nüüd oli olukord palju hullem. Korralikku ühtlast jääd polnud kuskil ning parima variandina otsustasin kasutada sling ümber purika varianti. Siitsamast leidsin ma veel ühe jääpuuri koos ekspressiga. Peab märkima, etkõik need puurid olid ainult välja tõmbamise või pigem üles korjamise vaev, sest jääst olid nad juba ammu välja sulanud. Kui ma jõudsin natuke edasi ronida, sain ka ise teada missuguse tempoga see sulamine toimub. Ega ma siis väga palju ei julge julgestuspunktis ülevalpool ronida ja üritasin siis keset vertikaalset osa jääpuuri pruukida. Keerasin sisse ja selgus, et jääd on vaid 10cm ning tagant on kõik tühi. Samas kui korralikus jääs oleks see 10cm kah ehk pidanud, siis antud olukorras voolas ülevalt nii palju vett peale, et puur oli praktiliselt kohe välja sulanud.
Aga mul polnud palju valikut. Krabasin seinalt efektse liigutusega üleliigse kirka, toppisin ta vööle ja ronisin edasi. Proovisin veel ühe puuriga õnne, kuid tulemus oli umbes samasugune. Iga üleliigse sekundiga väsisin üha rohkem ja rõivad muutusid alla sadavast veest üha raskemaks ja külmemaks. Paljalt seinas olevast kirkast kinni hoidmise ajal voolas mu varrukast sisse mitu liitrit vett. Ilma kirkat seina panemata aga ei saa ju ronida. Nüüd ei jäänud muud üle, kui üles ronida või pikalt alla kukkuda. Valisin esimese variandi.
Kui sealt vertikaalsest kohast üles jõudsin tundsin, et see raskusaste ongi minu piir. Vähemalt sellistes tingimustes. Panin baasi üles ja kui Juhani üles jõudis tegime seal astangul ühe kerge kisellipausi. Enam ei olnud kiiret kuhugi. Järgmised kaks köiepikkust juhtis Juhani. Ja siis jälle ühe mina. See oli selline rahulik järelronimine. Ei midagi rasket ega kiirustavat. Teisalt on vertikaalsem sein jällegi parem, sest seal ei ole niipalju lund. Kauguses täiesti mäekülje tipu lähedal paistis veel mingi suur ja kõrge jäämassiiv, kuid sinna oli nii palju maad läbi paksu lumise võsa, et ei hakanud sinna minema. Pealegi oli guidebookis marsuudi pikkuseks märgitud vaid 4 köiepikkust. Selle asemel istusime seal üleval mugavates lumest tugitoolides, vaatasime kaugele alla orgu kuidas autod sibasid nagu sipelgad, jõime kiselli, sõime küpsiseid ja lihtsalt nautisime.
Allatulek oli samast kohast, kust ka üleeelmisel päeval, kuid 25m asemel saime nüüd liikuda 40m kaupa. Tunduvalt kiirem ja stressivabam. Sai rahulikumalt laskumispunkte valida ning sahmerdamist oli tunduvalt vähem.
Õhtul ladusime oma vastselt omandatud vara mökki põrandale laiali ning hea ja mõnus tunne oli. On siiamaani. Selle talve reis maksis ennast ise kinni. Kulutused olid kokkuvõttes isegi väiksemad, kui tagasi saadud varustus poes maksaks.

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki

Gaustatoppen 1883m

Eelmisel õhtul jagunes seltskond päevaplaanide tegemisel kaheks. Kõik tahtsid minna lähedalasuva piirkonna kõrgeima mäe Gaustatoppen tipu otsa, kuid osa seltskonda ei olnud nõus selle nimel poole une pealt üles ärkama. Pealegi ei hoolinud keegi eriti minu nõuandest, et enne peaks ikka olukorra üle tsekkima ja hoopis ülejärgmisel hommikul minema. Selle asemel sai natuke brozüüre lapatud ning seal oli mustvalgel kirjas, et lihtsaim tee pidi olema mingi hüti juurest ja enamusel inimestel võtab see aega 2 tundi.
Nii siis kujuneski, et suurem seltskond ärkas hommikul kell 5 ja kella 7 paiku olime juba mingil parkimisplatsil,mis GPS järgi oli tipust 900m allpool. Igaüks sai lisaks kassidele ka kirka, ning kamba peale võtsime igaks juhuks ka köie kaasa.
Esimesed 100 tõusumeetrit olid lihtsad – mööda puhtaks lükatud autoteed kõndimine, kuid siis tuli koht, kus pidime kõvalt pinnalt astuma lumme. Proovisime liikuda mingite suusajälgede peal, kuna seal oli lumi tugevama kandevõimega. Sellest aga ei piisanud meie seltskonna kõige raskema liikme toetamiseks. Kuna oleme leidlikud, siis meisterdasime kohapeal kohe kiirelt mingid lumeräätsade asemikud. Võtsime kõige pikemad kirkad, mis meil käepärast olid ning torkasime need saapa ja kassi vahele, samas kassi rihmad kõvasti kinni, et kõik korralikult fikseeritud oleks. See aitas just niipalju kui vaja ning enma ei vajunud jalg läbi pealmise lumekooriku kuskile sügavamale. Ülevalpool, kus tuul oli lume juba tihedamalt kokku pakkinud võis selle installatsiooni maha võtta ja niisama edasi astuda.
Tipu suunas läksime suhteliselt otse. Ei mingit erilist siksakitamist. Mõne koha peal oli kallak küll järsuvõitu, kuid üldiselt püsis seal 25-40 kraadi vahel. Mäe tipu lähistele jõudsime mõningate puhkepausidega ümmarguselt 4,5 tunniga. Kogu see aeg oli ulunud jäine tuul, koos lendlevate lume/jää tükkidega, kuid siiski võis öelda, et ilm oli ilus. Päike paistis, lumi on alla nulli ning vaatepilt ümbritsevale võimas. Nüüd aga, kui olime jõudnud nii-öelda mäe kukla peale tuli serva tagant välja tõsine tuulehoog. Tipuni tuli meil minna 500m mööda peaaegu horisontaalset harja. Ütleme nii, et võtsime olukorda tõsiselt ning sidusime endid köiega kokku. Kõigile väike vahe sisse nagu kord ja kohus ning ka õpetussõnad mida keegi tegema peab, kui ees või tagaliikuja peaks kogemata harjast „mööda astuma” või tuule poolt ära puhutama. Õnneks midagi sellist ei juhtunud, kuid kindlasti oli köies liikudes kõigil kindlam tunne. Õnnelikult tipus, tegime ka igatsugu pilte ja muuvisid ja siis mööda harja tagasi.
Selle mäevallutuse kõige säravam osa oli aga kindlasti mitte tipus käimine, vaid pärast mööda nõlva laskumine. Ülesse tulles proovisin ühes kohas kuidas ennast kirkaga libisemisel pidurdada. Selles kohas oli kallak vist väheke lauge ja mingit erilist libisemist ei toimunud, kuid nii mõneski kohas tundus nõlv järsem olema. Alguses hakkasime aga vaikselt astuma, kuid mul sai sellest villand ja proovisin mis oleks, kui teeks väheke persesõitu. Et siis istusin lumele, tõstsin jalad ja hoog sisse ja minekut. Eeskuju oli nakkav ning peagi oli kõigil selline kelgutamiskihk peal. Nii me sealt siis alla tulimegi, esimene tegi oma tagumendiga raja ette ja järgmised panid sellise vungaaliga järgi, et suud-silmad olid kõik lund täis. Otseloomulikult võtsime kõik linti ning näitame kõigile huvitatutele. Pakuks, et saime „kelgutada” ümmarguselt 500-600 vertikaalset meetrit. MEGA!!!
Kui mäe kallak juba natuke laugemaks muutus rauges hoog ja senine meelelahutus oli ammendumas. Kuna niisama ei viitsinud alla kõmpida, sai veel igatsugu trikke tehtud. Muuhulgas siis kukerpallid, „tank”, veeremised ja loomulikult vabastiil. Viimane siis tähendas täiel hool mäest alla kihutamist kuni tasakaalu kaotuseni ja sealt siis edasi niimoodi nagu juhtus. Loomulikult võtsime ka siit natuke midagi mälukaardile, kuid peab nentima, et mälumahud on piiratud ja väga palju enam ei mahtunud.
Kui tippu jõudsime 5 tunniga, siis alla autode juurde tagasi jõudsime vaid 1 tunniga. Vot on tempo.
Ja ega see päev eriti muud tarka ei teinudki. Lebotasime niisama, käisime linna peal vähe vaatamas ja nautisime head enesetunnet erakordselt kordaläinud päevast.

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki

Elu esimene marsuut -- Bolgen WI3

Kolmas päev oli minul elu esimene marsuudi päev. Nimelt sai Rjukanisse mindud mõttega teha vähemalt üks pikem marsuut paarisronimisena. Esimeseks korraks sai valitud paariliseks Juhani tema oskuste ja varustuse poole pealt ning Bolgeni piirkonnas olev Bolgeni kosk tema raskusastme ning asukoha poolest. WI3 tundus esilagu olevat just paras. Igaljuhul sai siis varutud piisav arv puure, slinge ning muud varustust ning hommikul ehk siis peal unat jõudsime peale väikest ekslemist õnnelikult kose alla. Meil oli kaasas üks 50m köis ning sellega oli lausa lust üles minna. Alguses üritasime küll kisamisega üksteisele sõnumeis saaa, kuis peagi sai selgeks, et ega see eli just väga hästi ei levi. Vähehaaval üritasime üle minne köiesignaalide peale. Näiteks eesronija teeb kolm sikutamist, kui ta on enesejulgestuse nig tõmbab köie sisse ja hakkab julgestama, kui baas on valmis. Alguses käis see muidugi üle kivide ja kändude, kuid pikapeale sai asjast natuke asja. Igal juhul saime üles juhendis märgitud nelja asemel hoopis viie köiepikkusega ning allatulemisega läks meil tänu ühele 50m köiele suhteliselt tuugaks. Puid mille pealt laskuda polnud väga tihedalt ning mõnes kohas tuli väga täpselt vaadata, et kust-kuhu maani köiega jõuab. Viimane kord köit valmis pannes oli keskkoha märgi leidmine valguse ülima puudulikkuse tõttu juba raskendatud. Ja autoni kõndimiseks tuli juba lambid välja otsida.
Kõik kokku võttes oli aga megasupertore päev. Minu esimene marsuut. Sellised asjad jävad meelde. Ma vähemalt loodan, et see on tempel mällu igaveseks.


Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki

Saabumine ja Vemorkbrufoss ost WI4

Päev, õigemini siis öine hommik algas meil autos teel rootsist norra poole. Ilm oli üle ootuste kehv, sest sadas vahelduva eduga nii vihma kui ka lörtsi. Nähtavus oli kehv ja tee suhteliselt libe. Kogu tee Norra piirini oli enamuses mingite rekkate taga ja mõlemalt pool tarastatud kitsaste kiirteede radade peal.
Norrasse jõudes tuli kohe kaks asja: teemaksud ja tunnelid. Vahel oli tunne, et sõidad ühest tunnelist välja ja kohe teisest sisse.
Põhiline navigeerimisvahend oli meil GPS seade. See oli tegelikult suhteliselt abiks värk. Näitas täpselt teed kuidas ja kuhu peab keerama. Ainult ühes kohas oli probleem. Nimelt paistis ekraanilt, et on ees kaks ringi väga väikese vahega ning mõlemal peab võtma esimese väljuva tee. Esimesel ringil aga esimest teed valides suubusime kohe pikka tunnelisse ning mõne kilomeetri tunneli läbimise järel jõudsime tunnelis oleva ringini. Kuna tunnelis GPS levi pole, siis ei teadnud me kuhu minna. Samas arvasime, et see tunnel polnud tegelikult kõige õigem valik. Nii siis tegimegi sel mitu ringi enne kui uuesti samasse tunnelisse keerasime ja hoopiski teise väljuva tee valisime. Ja teist ringi ei olnudki.
Rjukanisse jõudsime ümmarguselt poole seitsme paiku hommikul ning seitsmeks jõudsime parkimisplatsile, kus lähedal lootsime teha esimesed ronimised.
Väikene pudru priimusel ja tunni-kahe pärast olimegi enamvähem valmis. Õnneks oliseal sild, kust pealt sai kenasti enne laskumist jääkosed üle vaadata. Parempoolne „vemorkbrufoss vest” tundus osalejate kogemust arvestades natuke liiga olevat, seega sai võetud vasakpoolne „vemorkbrufoss ost”, mille raskuseks oli märgitud WI4
Alguses sai ülevalt mööda koske alla laskutud ja kuskile keskele puuridest baas tehtud. Ning sealt siis pikk köis alla lastud. Nii sai alumist otsa ülaköiega ronida. Teise köis ulatus ühekordselt täiesti ülevalt sinna astanguni, kust me põhiliselt ronisime.
Peab aga nentima, et ilm oli äraütlemata kehva ning eriti pikalt polnud kellelgi ronimise tuju. Pool rahvast läks üpriski kiirelt orupõhja uurima ning õnnetuseks võtsid nad ka termosega tee kaasa. Igaljuhuljõudsid nad enne pimedat tagasi jsa saime teed ning ka suhteliselt õigel ajal seina pealt alla.Tegelt siis ikkagi üles. Kõigepealt ronimiseime mina ja Peteri üles ning sikutaaime ka meie tiimi kõige nõrgima lüli üles. Zumaar ja shell koos kahe mehe jõuga olid suurem kui üks naisterahvas ja gravitatsioon. Ilmselt sai ohver kogemata kõhuli ja põövilis mäest üleslohistatud.
Ülejäänud ronisid üles ülaköies. Igaüks tuli omas tempos ja võimete piires,kuid silma hakkas, et Jacob jõudis tippu kõige kiiremini.
Edasi sõitsime ööbimiskohjta inig najasime seal asjad joonde. Mõnus söök, ninapidi tuhnimine äsjaostetud guidebookis ning võiski järgmisele päevale vastu astuda

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki

Praamiga rootsi ja päev Stockholmis

Riputan nüüd siis üles oma Norra jääronimisreisi muljed. Kõiki saad korraga vaadata siit

Laevaga rootsi ja sealt edasi norra poole. Tegelikult pidime Stockholmis veel nati aega parajaks tegema, et mitte ööseks Rjukanisse jõuda. Tegelikult pidime lausa õhtuni linna peal olema, et õiget lahkumisaega oodata.
Suhteliselt igav ja tüütu päev,kuid üks mõnusamaid mälestusi sellest päevast oli õhtueine ühes pitsabaaris. Me olime seal kuuekesi ja mõtlesime, et 2 suurt pitsat oleks täiesti paras. Valisime siis sordid ära, võtsime veel mõned karastusjoogid kah juurde ja jäime ootama. Nati aja pärast toodi keset lauda kauss salatiga ning kõigile ka parajad taldrikud. No me polnud küll tellinud, kuid mõtlesime, et ju see siis käib põhiroaga kaasas. Hakkasime seda vaikselt mugima ning siis toodi ka esimene pitsa. No mine pekki! Nii suurt pitsat pole ma varem näinud. Kõigil jäid karbid lahti, et kas oelks ikka pidanud kaks tükki tellima. Igaljuhul oli asja läbimõõt poole meetri ringis ning kuigi põhi oli õhuke, siis staffi oli peal tubli sentimeetri jagu. Ja siis toodi veel teine kah. Sellise söögikoguse peale hakkas meil muidugi jook otsa saama ja tellisime juurde. Küssa peale, et kui palju siis arvele juurde tuleb vastati kuidagi rootsi keeles et pole probleemi: no charge. Siis sai veel mõned ringid jooke tellitud. Arvelt selgus aga, et olime maksnud vaid kahe pitsa ja ühe mineraalvee eest. Imelik aga oli see, et keegi meist ei tellinud mineraalvett.
Varsti tuli aga lahkumise aeg. Kuna meil oli pikk öine sõit ees, siis sai veel NIISAMA sealt kohvi lastud teha ning termosesse panna. Termosed olid meil muidugi endal olemas.
Ja ega rohkemat sellel päeval ei toimunudki. Panime norra poole ajama. Alguses mööda kiirteed 120km/h ja pärast nati aeglasemal. Aga see oli juba järgmisel päeval.

kolmapäev, märts 21, 2007

Kiirus maksab

Kirjutasin mina väikese e-kirja ühele arvuteid müüvale firmale. Kirjas oli arvutiostusoov koos mõne täpsustava küsimusega. Ootasin päeva-kaks, ehk poole kolmandatki. Siis vaatasin veel vähe internetis ringi ja saatsin sarnase sisuga e-kirja konkureerivale firmale. Vastus tuli kiiremini, kui mul kulus aega päevalehe lugemiseks ja tassikese kakao nautimiseks. Arvuti saab mulle müüa teine firma.

Peaks siit vist ise mingi tarkusetera välja nokkima ja hakkama oma pikka aega järjekorras olnud töid tegema...

teisipäev, märts 20, 2007

Jääronimisvõistlus -- paarisronimine

Paarisronimine on siis selline ala, kus kaks ronijat on omavahel köiega ühendatud ning teevad ühe lühikese marsuudi. Rada on siis selline, et kõigepealt ronib üks altjulgestusega seina peal oleva baasini, julgestab teise järgi. Siis tehakse eesliikujavahetus ning mööda tugiköit liigutakse traaversiga järgmise baasini. Sealt tõuseb üks liige mööda tugiköit ülemise tugibaasini, paneb sealt läbi köie ning laskub tagasi endisse kohta. Seejärel tehakse sellesama köie peal pendel (joostakse köiele toetudes mööda seina) eemla asuva baasini. Kõigepealt üks ja siis teine. Siis veel üks tõus mööda tugiköit ning lõppu veel mööda oma köit alla laskumine.
kuna sel aastal olid jääolud kehvad, siis jääpuuride asemel tuli kasutada valmistehtud julgestuspunkte. Meil oli enne ronimist kõik korralikult valmis mõeldud ning tundus, et ka erilisi segadusi ei tekkinud. Võiks vaid välja tuua, et enne pendlit panin ma baasi julgestusvahendi, kuigi seda polnud nõutud. Peale pendlit aga oli meil hetkeline mõttepaus, seoses köie kasuliku pikkuse ja tegevuste ajastamisega. Ja noh seda kah, et köie suutsin väheke sassi ajada ja laskumine polnud kõige sujuvam.
Tulemuseks teine aeg mis arvesse läks. Nimelt sai üks tiim veel parema aja kui meie, kuid neil oli kaasas liiga lühike köis ja viimsellaskumisel ei ulatunud topeltköis täiesti alla välja. See tähendas disklaffi.
Kahe päeva kokkuvõttes sain ma individuaalse esimese, paaris teise ja võistkondliku kolmanda koha. Ku mitte arvestada kiirusronimist, siis täpselt sama tulemus mis eelmine aasta.
Jääme järgmist hooaega ootama, sest selleks talveks on jääga köki-möki. kassid ja kirkad võtsin juba pulkadeks lahti, puhastasin ja konserveerisin. Kuigi võib juhtuda, et suvel proovib nati drytoolingut, sai talve asjad siiski suvekorterisse ära sadetud.

Head uudised põhjanaabritele

Olen juba pikka aega silma peal hoidnud soome ronimisfoorumitel SLOUPPI ja RELAA ning sealt on ikka vahest mingit head lugemist. Nüüd siis jõudis "lõpule" selle talve jututeema tehisliku jääseina tegemisest. Samamoodi, nagu meil siin Tallinna lähistel on heade jääronimiskohtade puudus, on ka lõuna Soome piirkond suhteliselt jäävaba. Loomulikult on seal rohkem ja kõrgemad kui meil, kuid sellest on ju vähe. Pealegi on loodusliku jää tekkimine ettearvamatu. Kel järgmisel talvel plaan jääronimisega tegeleda võiks plaani võtta ka selle uue tehtud/tehtava ronimiskoha.Tehislik jääronimiskoht Lõuna soomes on 40m kõrge kaljusein, kuhu siis kuskilt tiigist vett pumbatakse. Sel aastal jõudis kevad küll enne jaole kui mingit erilist ronimist sai tegema hakata, kuid potensiaali on kohal mõõtmatus koguses. Peaks vist ühe nädalavahetuse järgmisel hooajal juba varakult broneerima.
Oleks ainult Tallinna lähedal mõni selline koht sellise asjaliku maaomanikuga mõmiseb paadunud jääronimisfänn kurvalt.

esmaspäev, märts 19, 2007

Jääronimisvõistlused -- öine päästevõistlus

Peale tegusat päeva tuli uus katsumus: öised päästevõistlused. Siin peab siis viieliikmeline tiim läbi pimeda öö tasime 90kg raskust kanderaami läbi ja üle erinevate takistuste. Kuna ilmaolud olid sel aastal nadid, siis oli rada tehtud nii nagu oled seda võimaldasid. Kõigepealt kanderaamiga üles umb 45 kraadisest jäisest järsakust, seal ümberpöörd ja sama rada pidi alla tagasi. Kanderaam aga pidi kogu aeg olema korralikult. See ju asja mõte, et haavatu võimalikult tervena lõppu toimetada.
Meie tegime nii, et üks liige läks ees üles ja julgestas kanderaami ümber puu. Ülejäänud udisid seda kandamit siis ettevaatlikult järsakust üles. Allatulemine samamoodi, aga siis ei pidanud kanderaami üles vinnama vaid tagasi hoidma, et see alla ei libiseks. ühtmoodi rasked olid
mõlemad.
Edasine etapp oli kanderaamiga 1km ulatuses liustikul liikumine. Kuna eestis liustikke ei ole, siis kohalikes oludes oli täiesti sobivaks pinnaseks merejää. Käesoleva aasta õnnetus aga oli suur soe ja seega ka vähene jää. See kanderaamiga kõndimine oli üks suur seiklus. Alguses oli jää veel ühes tükis, kuid mida kaugemale jõudsid, seda lõhestatumaks muutus jää. Tükilt tükile astudes ning ülesalla kiikudes liikusime aga visalt edasi. Tähele tuli pana seda, et kasutama pidi võimalikult suuri jääpanku. kui jäätüki pindala oli juba hinnanguliselt alla ühe ruutmeetri, siis see vajus peale astudes vee alla. Kui me sellelt õõtsuvalt vesiselt lõigult kanderaamiga tagasi jõudsime pidime natuke ootama.
Järgmise etapi ülesanne oli seesama kanderaam tõsta mööda 80 kraadist seina üles 17m kõrgusele ning kui kõik tiimi liikmed üleval, siis uuesti teisest kohast jälle alla saata. Alla laskmiseks aga pidi kasutama nn. ülesõidu tehnikat ahk siis tuleb köis pingule tõmmata ja seda mööda koos ülaltjulgestusega kanderaam alla libistada. Meie viienda liikme ülesandeks jäi meist tassimise ajal köiega mööda tormata ning juba eelnevalt üles ronida ning tõusuköis paika seada. See aga läks väheke untsu, kuna köis otsustas hoolimata eelnevast sõnade peale lugemist ikkagi sõlme minna.
Algselt oli meil plaanis sealt zumaaridega ehk haaratsitega üles minna, kuid seoses väikese juhendi tõlgendamise muutusega otsustasime ronimise kasuks. See oli küll väheke aeglasem, kuid see-eest kindlasti määrustepärane ning kõigile teada tuntud tegevus. TEgelikult aga osutus selle liikumismooduse aeglaseimaks lüliks köie kaheksast läbi ajamine. Nimelt oli mudast ja märga soolikat küllalki raske vahendist läbi sikutada ning seetõttu ka ülesliikumiskiirus väiksem. Selle ajaga, kui meil kanderaami ülestõstmiseks vajali plokk valmis oli ehitatud ronis eelviimane mees alles seinal. Ülesvinnamine käis suhteliselt ludinal. Ainult 2-3 korda vahetasime tõmbajat ja zumaaride manageerijat.
Alla minemisega läks kah suhteliselt nii nagu plaanitud. Ainult kanderaami paika sättimisega oleks pidanud natuke varem peale hakkama ja korralikumalt tegema. Kujunes aga nii, et kui köis oli juba pingule tõmmatud, pidin mina üksi seal seina peal kanderaami köiele lähemale ja peale vinnama. Kuioleks libisenud, siis oleks pidanud hakkama midagi tarka välja mõtlema.Ülevalt köis lahti, topeltköiega alla ja oligi see etapp jälle otsas.
Järgmiseks kontrolliti meie meditsiinilisi teadmisi kolmes vallas: Teadvuseta isiku õigesse asendisse pööramine, haava sidumine ja lahtise reieluumurru lahastamine. Üks meist kukkus teadvusetult maha(kile peale) ning teine hakkas keerama. Ülejäänud sabistasid varustusega mis oli vaja järgmiseks etapiks kokku sättida ning sidusid lahastamise tarvis kirkasid nööridega kokku. Kõik tundus nagu minevat hästi, ainult et lahasese jäi lõpuks väikene lõtk sisse mis tähendanuks ühte trahvipunkti. Tegelikult aga pandi meile kokku 4 trahvipunkti. Mille eest, on veel selgitamisel, kuid eks peab siis ennast nende eksimustega kurssi viima, et reaalses situatsioonis ikka õigesti käituda oskaks.
Edasine võistlusetapp kujutas endast km pikkust kulgemist ning siis järsakust alla laskumist. Panime siis minema nii kuidas igaüks jõudis. Mina kui köiemanager pidin olema esimene ning ega ma selle ülesandega väga hätta jäänudki. Ülejäänud tulid enamvähem selles tempos, kui kiirelt ma suutsin tulijaid köiega alla lasta. Lõpuks veel ise kah topeltköiega alla ning oligi finish.
Paigutusime kolmandaks kaotusega esimesele kuskil 15 minuti ringis. Täpselt ei tea, kuna aegu pole veel ülesse jõutud panna.
Võrreldes eelmise aastaga oli trass palju mudasem ja vesisem, vähem tehniline ning lühem. Aga eks iga aasta ole omanäoline.
Meie tiim igaljuhul jäi oma ja teiste sooritusega rahule. Vähemalt on kuskile edasi püüelda.
Ahjaa, mudane/liivane köis söi laskumistel ära kaks kaheksat ja ühe HMS karabiini. mudastele köitele meeldib alumiiniumi näksida. Olen seda varem kah tähele pannud.

Jääronimisvõistlused -- kiirus.

Sel nädalavahetusel sai siis ühele poole jääronimishooaja suursündmus. Künnapi klubi korraldatavad võsitlused. Nagu ikka algas värk laupäeval individuaalse kiirusronimisega. Igaüks peab siis ronima jääseinal vähemalt ühe ronimisvahendiga, seina keskel tegema vabalt valitud suunas tiiru ümber takistuse, siis üles välja, seal kiirelt laskumisköiele haarav ja laskumisvahend peale ning alla sõit. Kiirelt köied vabaks ja finishijoone taha. Ning seda protseduuri pidi kordama kahe erineva raja peal. Tulemused liidetakse ning kõige väiksema aja omanik on võitja.
Eelmisel aastal olin esimese raja ajaga enamvähem poodiumigraafikus, kuid teisel rajal jäi fii (ronimisvahend) köie taha takerduma ja sealt ma siis alla sadasingi.
Sel aastal otsutasin sellist jama enam mitte teha. Et kõik kiirelt ja sujuvalt toimiks meisterdasin eelneval õhtul isegi ilusa haarava aasa valmis. See siis selline, kus ühel pool vormi hoidev aas, et saaks kiirelt karabiini toppida ja teisel pool on üks teibijupp, kust pärast laskumist kinni haarata, et saaks haarava sõlme kiirelt lahti võtta. Ja kui kiiret aega taga ajada, siis kindlasti peab ka kasutatavad karabiinid õiges asendis vööle fikseerima. McAivari teip on siingi väga hea abiline.
Esimene rada õnnestus mul ronimise poolest hästi, kuid allatulekul läksid julgestus ja laskumisköis väheke risti ning köite vabastamisel tekkis kerge pusa. Kõige selle tulemusena kaotasin oma "õigele" ajale 5-10s. Peale ühte ronimist oli tihedas rebimises umb. 6 meest. Minu aeg oli vist teine või kolmas.
Ja siis hakkas pihta ootamine. Millegipärast oli minu teise ehk siis järjekorranumbri järgi esimesel rajal tekkinud meeletu ronimise järjekord. Oma järge oodates nägin aga konkurente väga ilusaid ja kiireid ronimisi tegemas ning tunne, et suudaksin neid üle trumbata jäi üha väiksemaks. Enne teist ronimist fikseerisin oma karabiinid veel nati paremini vööle, et vältida eelmisel rajal tekkinud pusa ning jõudiski lõpuks aeg minuni.
Ette joostud, just nimelt joostud, sest sellise kiirusega liikumist ei saa nimetada ronmiseks nimetada, aeg oli 1:26. Seekord mingit jama ei tekkinud. Kui, siis ehk nati kiiremini oleks võinud haarava köielt maha saada, kuid aeg näitas 1:27. Kahe raja kokkuvõttes tähendas see tol hetkel esikohta. Kinnitust sai see mõne minuti pärast, kui ka viimane lähikonkurent roninud oli.
Nüüd olen ma 2007 aasta jääronimise kunn. Minu taskus on nii raskus kui kiirusronimise individuaalkullad. Võiks öelda, et hooaeg on kordaläinud.

reede, märts 16, 2007

Uksed tellitud.

Tänaseks lõunapausiks oli planeeritud välisuste tellimine. Olime enne ikka natuke juba eeltööd teinud ja siit ja sealtpoolt natuke erinevaid uksi piilunud. Meil oli välja valitud, et sammume aga Haapsalu uksetehase salongi sisse, näitame näguga, et üks selline ja kaks sellist ning kõik klaar. Tegelikult aga kujunes asi selliseks, et sealsams kõrval oli AUM kontor, mis eelmisel korral kui sinnakanti sattusime juhtus juba kinni olema. Otsustasime siis igaks juhuks sisse põigata ning üle vaadata, et mis neil ka pakkuda on.
Vastuvõtt oli mõnusalt sõbralik kui võrrelda jällegi Haapsalu külma, ükskõikse ja väheke üleoleva suhtumisega. Seletati rahulikult nii üht kui teistsguseid uksi ning põhimõtteliselt pilt meeldis. Kuuldes, aga et tellimisaeg on megapikk, mis tähendab siinjuures seda, et kätte saaksime asjad alles augustis, tuli kurbuse tunne peale. Jutuks tuli aga, et neil pidi laos olema umbestäpselt just niisugune uks, nagu me soovime. Oli kellegil värvi või kujunduse poolest nati erisoove tekkinud. Tegelikult küll oli üks erinevus: soovitud kahe tihendi asemel oli see ühe tihendi variant. Mõtlesime ja arutasime, käisime ka laos seda valmis ust vaatamas ja näpuga katsumas ning otsustasime, et võtame. Ülejäänud kaks niiöelda kõrvalust võtame metalluksed ning nende tellimisaeg on ka tunduvalt lühem. Sellise kompunniga saame uksed ja aknad siiski kõik üheaegselt kohale ja paika. Ei teki selist seisu, et aknad on ees, kuid ukseaugust vilitab tuul ja ladiseb vihma sisse.
Ja lõppkokkuvõttes saime ka nati odavamalt. Ei saanud küll vitraaziga ust, kuid piisava tahtmise korral saab papirulli eest tulevikus ju klaasi ära vahetada. Tõenäoliselt jääb see siiski tegemata, kuid hea et on võimaluski.

kolmapäev, märts 14, 2007

Mikiga vallatlemas

Eile õhtul tuli seoses ülitoreda päevase ilmaga ketserlik mõte Pisitibile mõnu pakkuda. Terve talv otsa on ta pööningule kibelenud, et seal oma ilusa punase rattaga sõitma õppida. Pööningul on meil natukene mingite plaatidega tasast pida tekitatud ning seal siis on saanud tirtsule viilimise/puurimise kõrvalt natuke rattasõidutunde anda. Viimased korrad on edusammud juba silmaga nähtavad olnud ning pööningul oleva sõidetava pinna suurus on muutunud tugevalt piiravaks teguriks. Kuuldes, et on õue rattaga sõitma minek, pakkis peategelane ennast kiirelt-kiirelt riidesse ja olimegi valmis. Pisike punane kahe(nelja)rattaline autosse ning suund lauluväljaku poole.
Peab ütlema, et 2,5 aastane on vägagi rattasõidu võimeline. Arvestades seda, et seljas oli talvine kombinesoon ja jalas talvesaapad sujus sõit üllatavalt hästi. Ütleks lausa nii, et kui tal jalad pedaalide külge teipida, siis pole lükata vajagi. Ilma selle radikaalse nipita aga kipub jalg veel liiga tihti pedaalilt maha libisema ning aegajalt ka kogemata vales suunas väntama. Viimane muidugi põhjustab pidurite rakendumise tagajärjel äkilise hoo kadumise. Paigalseisust liikuma saada seisus kus üks jalg on täiesti üleval ja teine täiesti all käib nii väikesel veel peaaegu et üle jõu. Seega väikene algmoment on aegajalt vajalik.
Ja ega multitasking kah ikka veel korrektselt ei tööta. Tibin saab korraga hakkama kas väntamise või siis sõidusuuna valimisega. Koos need asjad veel ei kipu välja tulema ning seetõttu peab ikka hoolega vaatama, et kui suund on nati allamäge, et siis hooga posti otsa ei sõidaks.
Aga tore oli. Veel mõned sellised seansid ning siis ei peata teda enam miski.
Ja Miki on meil ratta nimi kes veel aru ei saanud.

esmaspäev, märts 12, 2007

Tagasi.

Olen tagasi. Kaugel maal oli tasuta internetiga kehvad lood ja seepärast pole ka miskit värki siia ilmunud. Püüan seda asja nüüd vähe parandada.
Sai ronitud ja muudki tehtud. Oli sisukas nädal ja lähiajal saab ka toimumistest lähemalt lugeda. Pilte ja videoid sai kah kahe DVD plaadi jagu. Ilmselt on küll rõhutud kvantiteedile, sest pea igalühel oli mingi aparaat taskus ja pilte tuli mitmest august. Aga mõnes mõttes ka hea, et nii saab pilte vaadates aru kes reisi milise pilguga vaatas või nägi. Mõned eredamad üllitised ehk suudan ka üles riputada. Vaatamist igaljuhul on. Ja muljeid, mida sinna kõrvale jutustada on kah natuke.