Üllatused Harkus

Andke mulle dünamiiti..

Pühapäeval harku karjääri servale jõudes hakkas esimese asjana silma putka. Uksel "M" täht ja jalased all. Teise asjana hakkas silma karjääriserva uus kuju ning paekivilahmakate hunnik seal kuskil allpool. Niisiis on karjääri aktiivne tegevus jõudnud ka jääronijatele armsaks saanud nurka ning karta on, et pikalt seda turnimist enam ei anta. Esialgu paistab küll põhisein kõrvale jäävat, aga läänesein taandub ilmselt 50 m. Ja seda kõike sellisel toredal jäisel talvel nagu käesolev hooaeg meile pakub. Seega kes läheb olge ettevaatlikud, et pommi peale ei astu ja varingu alla ei jää.

Aga kuna oli nädalavahetus ja kedagi läheduses näha polnud ning jälgi kah ei paistnud ning häirepasun ei unnanud, siis võtsime oma asjad kotist välja ja ronima.

Pool seltskonda üritas kumme paigast nihutada ja teine pool puuris paar auku servale, mille tulemusena tekkis teinegi fikseeritud ankur. Sedakorda siis lääneserva keskel oleva purika tippu lähedusse. Peale mõningat soojendusringi tuli ikkagi puurid kah vööle riputada ning seda altjulgetust testida. Kõik peale näppude soojana hoidmise toimis. Isegi värskelt neljahambuliseks tehtud titaanpuur hammustas vägagi reipalt jääd. Nüüd võib selle jää uue liinina kirja panna. Vastavalt päeva teemale saagu tema nimeks "Dünamiidi põik". Raskusaste on neil karjääri asjadel seina vertikaalsusest ja pikkusest tingituna kõigil samasugune ehk WI4.

Ankurdamine teega.

Aga trenni peaks tegema. Ma mõtlen praegu lisaks lumerookimisele. Viimasest on mul parema käe lihased valusad ja tunne lõhnab ületreenituse järele. Peaks mõningaks ajaks labida nurka viskama ja selle asemel hoopis kirka küljes rippuma.

Harku karjäär

Asukoht.
Lääne ja põhjasein

1. Diagonaal põik WI 3
Algus mööda purikaid, lõpp kergelt jäisest sisenurgast.

2. Nimetu kosk.
asukoht WI3 Kardetavasti muutub selle jää olemasolu varsti ajalooks, sest lõhkamise front on sealsamas kõrval. paremat külge mööda võib raskuseks arvestada WI4. Ülemine ots on lahtised kivid ja lumi.

 

3. Vasak pauk. WI4
Esimene pool mööda vasakut püstloodis purikat, siis diagonaalis paremale üles. Vahepealseks julgestuseks vajalik kaljunael või jääkonks, aga julgemad võivad ka pikema vahe teha.
Lõpp samas kohas kus järgmisel.



4. Dünamiidi põik WI4.
Allpool rahuldava paksusega jää. Ülemised 3m on õhuke ja vahelduv jää. Serva peal ülemiseks punktiks pole tavaliselt peale lume  midagi. Üldjuhul kuiv ja habras jää.
Pildil parempoolne.



Hüvasti kroon WI3. 10m lihtsat jääd. Esmaronimine 31.12.2010, mil oli eesti krooni viimnepäev. Asub karjääri lääneseina põhjapoolseimas nurgast mõnekümne meetri kaugusel.

 5. Peidukas WI3
Ühes sisenurgas peidus olev jää. Alumises otsas on kõrge rusuhunnik, mis jää pikkust kahandab. Jää on üldiselt õhuke ja ei pruugi igal aastal moodustuda. Ühtlaselt kerge positiivne kalle.













Lõunasein

Auk lumes WI4
Verikaalne jää 10+ meetrit. Ülemises otsas olenevalt oludest kas lumi või lahtised kivirahnud. Ülemise otsa julgestus puudulik.

kirkahoidmise tehnika

Kirkadega jää peal ronides on oluline jälgida kahte asja. Esiteks kuidas kirkat lüüa ja teiseks kuidas kirkast hoida. Eks igaühel ole oma harjumused ja kätteõpitud liigutused ning loomulikult sõltub kõik ka konkreetsest kirkast, mis kasutusel. Löömist ma siinkohal ei puudutaks, kuna seda peab ikka jää peal näitama, kuid hoidmist saab kasvõi lauajala peal proovida. Siinkohal paar näpunäidet mis on olenemata kirkast universaalsed ning mida tasub ronimisel silmas pidada.

Esiteks loomulikult see sõrmede pigistamise teema. Pole mõtet kirkavarrest kramplikult kinni hoida, sest see väsitab vaid käsi. Pigem lahtise haardega ja aegajalt hoopis lahti lasta ja kätt/sõrmi lõdvestada.
See viib meid teise  aspektini ehk käe asend kirka suhtes. Mina pole sellele siiamaani teadlikult väga täheleapanu pööranud, kuid vaadates Will Gadd poolt välja öeldud tarkustera leian, et osaliselt olen selle käitumiseni jõudnud ka ise. Seega soovitus on praktiline ja töötab. Kuigi minu puhul kipub käte asend olema väiksemas ulatuses muutuv. Samas on aga  minu käed rohkem löögi- kui rippumisasendis. Viimane tuleb kätte alles siis, kui näpud on nisad ja kukkumine lähedal. Seega löögi ajal keerata näppe väljapoole ja rippumisel sissepoole.

Unenägu. Seekord kellegi teise.

Meil siin on küll mõnusalt külm ilm ja lumi ja jää, aga kõik pole mitte nii õnnelikud. Täitsa jube ju, kui oled sattunud sinise veega päikselisse mereranda ning läheduses pole lootustki leida jääd. Võinoh kui siis ainult kokteiliklaasis.
Hea tahtmise korral annab aga igal pool kirkasid sihipäraselt kasutada.
Ilusaid unenägusid teilegi.

Minu Monika lugu

Neljapäeva õhtul 23 paiku oli vaja hakata mõtlema kojusaamise peale. Taksojärjekorrad pidid aga olema tund ja rohkem ning sellele ma väga ei panustanud. Võtsin siis kergelt aja maha ning lasin alkokaloritel vaikselt ära põleda. umbes kell 1 jõudsin õnnelikult autoni ning hakkas mõnus ja lustlik teekond kodu poole.
Kuigi Monika (lumetormi nimi) oli oma tõelist palet juba paar tundi näidanud, siis Tallinna teed olid mõnusad. Lumest peaaegu puhtad ja kaasliikljetatest tühjad. Isegi tartu mnt oli puhas. tuiskas küll nii, et teed väga ei näinud, aga takistavat lund polnud ollagi.

Kõik muutus aga tol hetkel, kui ma suurelt teel maha keerasin. Esimesel ristil 50m kaugusel oli rekka risti ning paar autot ootas sabas. Peale mõningat olukorra hindamist sai labidaga paar strateegilist liigutust tehtud ning läbi rammitud. Minu jäljes tuli veel paar masinat. Nüüd õnnestus peaaegu pool kilti tuisuvaalude rammijat ja lumeujukit mängitud, kuni jõudsin sappa ühele kõhu peal istuvale tagaveolisele bemmile. Õnnetu masin oma õnnetu juhiga. Aitas vaid see, kui labidaga kõhualune vall ära lõhkuda ja madalamaks kraapida ning 4 meest tagant lükkamas. Hinnaguliselt poole tunniga saime selle 100m läbitud ning teised masinad said mööda.

Sõita polnud aga palju, sest juba 200m kaugusel oli järgmine õnnetu kraavi vajunud ning teda sealt välja sikutav maastur blokkis niigi kitsa läbipääsutee. Jällegi oli abi labidaga õigest kohast kraapimisest ning kambakesi tagant lükkamisest. Veel mõnisada meetrit edasi otsustasid eesliikuvad autod aga ära keerata ning loomulikult oli vaja selleks kõigepealt teele seisma jääda ning sissesõit lumest natikenegi puhtaks kraapida. Mina aga pidin selle tõttu ootama ning hiljem hangest läbi rammima. See hoo kaotus ja äkiline tuisuhoog, mis nähtavuse täiesti nulli keeras oligi põhjuseks, miks ma kahe kõrge hange vahelt läbi ei mahtunud Kui tuisk mõne aja pärast hajus, nägin mõlemal pool autot hange ning ees ja taga kitsast pilu. No ikka kitsam, kui minu auto. Massin ei liikunud ei edasi ega tagasi.

Labidas kätte ja kõhualust puhastama. Varsti sain ürituse mõttetusest aru ja hakkasin kõrvale parkimistaskut kühveldama. Väikese labidaga on see ikka nöök küll. Mingi aeg jõudis järgi paar asjalikumat masinat ning ka vastu tuli üks päris kõrge põhja ja asise jõuga kastikas. See mind siis 100m edasi tõmbaski, kuhu sain oma auto paremini tee pealt ära parkida.

Peale poolt kilti vantsimist jõudsin lõpuks kella 3 ajal öösel koju. Aknad aga olid sealkandis kõik pimedad, sest voolu oli emake loodus ära võtnud juba hulga aega tagasi. Niisiis viskasin veel mõned jämedamad notid kaminasse, kraapisin oma jäised teksad jalast ja pugesin voodi. Seda, et järgmisel hommikul pole vaja tööle minna ja saab kauem magada arvasin umbes täpselt 100 protsendiliselt.

Hommik. Mobiil lülitas oma plärakasti ikkagi käima, sest tema teadis, et on tööpäev. Taevas muutub heledamaks ja üks varajane naaber oli lumelabidaga väljas. Kuskil kaugemal oli näha optimistliku naabri autotulesid, aga need pandi varsti kustu tagasi. Kobisin uuesti magama.

Lapsed hakkasid kolistama. Õnneks pole elektrit ja telekat mängima ei saa panna. Piilusin veel korra aknast välja, aga muutunud polnud midagi. Tagasi magama.

Kui kargud lõpuks all, siis esimese asjana läksin potiga õue ja tõin nati "puhast" lund. Kohvi krt oleks ju vaja, aga meie pumbamaja käib elektriga ning elektrit põle. Priimus, gaas, tikud, kohvi....

Selgus, et päkapikk oli suures tuisus kaduma läinud ning laste sokid olid tühjad. Luiskasime siis midagi rasketest ilmaoludest ja loodetavast hilisemast saabumisest. Varsti oligi päka salaja ära käinud ja soki sees olid maiustused olemas. Huhh...

Vahepeal sai ka saunakerisele tuli alla tehtud, et lava peal saaks lund sulatada. Oli ju tarvis vetsus kuidagimoodi need pruunid julgad oma teekonnale ära saata.

Ja siis tuli aeg vatid selga toppida ja õue lund kühveldama minna. Tormipüksid, jope, kapuuts, buff, müts, kindad. Õues on muidugi tore. Lumi tuiskab nii ja naapidi. Üldiselt ikkagi näkku, aga pikapeale saab rajatud läbipääs tänavani ja hulk aega hiljem ka "suure" teeni. See muidugi on samas või siis õite natukene hullemas seisus kui eelmisel öösel. Peale pikka aru võtsin siiski lumelabida ühes ja kõndisin autoni.

Auto ei olnudki lumme mattunud, järelikult lootus on. Olin mõnd maasturit näinud juba sõitmas, seega võtsin hoo sisse ja .... kõhuli lumes. Et siis auto mitte mina. Ega muud kui kaevasin keskmist valli madalamaks ja nii ma sealt jõnksu haaval kodupoole tulin.

Terve päev oli rookimist ja sumpamist. Siis kui päike ära kadus tuli jälle küünlad välja otsida ning jätkata kamina ja kerise kütmist. Õnneks tuli pooltutvuse kaudu elekter tagasi kuskil 18 paiku ning siis sai ka vett. Seega tuli ära teha see kogu päeva mõeldud saunategu. Poiss sai elus esimest korda leiliruumist õue lumele viidud. Vaatab, mis sellest saab.

Sahk sõitis suurt teed mööda nats enne magamaminekut, seega järgmisel päeval oli lootust liikuma saada.

Raskelt siseseinal

Eelmisel laupäeval oli nii ilus krõbe ilm, et lausa lust oleks olnud nurgast kirkad haarata ja jääd toksima minna. Selle asemel oli aga kavas mitu tundi siseseinal kõlkumist Raskusronimise võistluse raames.

Kokku oli kristiine ronimisseinale tehtud 14 rada, mida sai proovida nii alt kui ülaltjulgestuses. Mõni paistis lihtne, aga polnud seda. Teine paistis raske, aga tegelt ei olnud. Kolmas tundus ok ja isegi oli nagu paistis ning ülejäänud paistsid keerulised ja olid minu jaoks suht võimatud.

lõpuni sain 5 rada, aga ühel neist klikkisin kohtuniku arvates liiga hilja ning sain kirja vaid poolikud punktid.
Ühel rajal jõudsin viimase nukini, kuid viimase klikiga ei saanud hakkama. Muidu oleks täiesti ronitav olnud, aga jõudsin sinna alles viimasel tunnil ning väsimus oli peal.
Siis paar rada olid tehtavad, aga lugesin rada valesti (ei saanud aru, et rohepunane kivi on tegelikult punane) või siis lõpupoole oli sõrmedest juba mehu väljas ning pisikestel servadel näpud ei pidanud.
Ja noh, üks negatiivne must ja üks karniisi punane olid juba peale vaadates hoopis teisest klassist rajad.
Lõpetamisele ei jõudnud, mistõttu ei tea ka tulemusi, aga ju ma sinna tagumise poole sisse platseerusin.

Julgestusega oli nii, et ma pole altjulgestuses väga palju roninud, aga tean, et mugavustunde saamiseks on seda vaja harjutada. Seetõttu sai ka eesmärgiks võetud ikka võimalikult palju julgust koguda ning asju õigesti teha. Kahes otsas olevaid radasid ronisin alguse poole ülaltjulgestusega, aga tegelikult poleks seda vaja olnud. Mida rohkem radasid olin roninud, seda usaldavam tunne tekkis ning pikema õhulennu saamise hirm taandus mingil määral.
Nüüd tuleb seda tunned veelgi taandada ning välja mõelda, kuidas ka jää peal piisavalt turvaliselt altjulgestust harjutada.

*pildid:  http://picasaweb.google.com/zomeone/DifficultyClimbingKristiine04122010#

Kolmapäeva õhtu tähistaeva all.

Läksin üksi. Mitte kedagi ei võtnud seltsiks kaasa. Seda muidugi mitte põhjusel nagu tahaksin ronides väga omaette olla, vaid olude sunnil. Millegipärast polnud kellelgi aega ega võimalust sellel kenal kolmapäeva õhtul jääd toksima tulla.

Aga see mind ei sega. vähemalt mitte niipalju, et hülgaksin mõtte õhtusest jääronimisest. Kuna Väo on viimastel kordadel väga märg olnud, siis seekord olen targem ja suundun teisele poole.

Harku karjääri serv on kivihunnikutest puhtaks lükatud, kuid õnneks on enamvähem õiges kohas üks suur lumehunnik. Lähedusest leian ka mõned suuremad kivid ning ongi jaama tegemiseks kõik vajalik olemas.

Tolle seina üks omapärasid on lai riiul 3-4m ülemisest servast allpool. Sellest allpool on tavaliselt jää ja ülalpool kivipudi ja kalju. Seekord on aga kogu riiul tihedalt lund täis tuisanud, mis maskeerib absoluutselt kõik kivid ja servad mis seal peaks olema. Laskudes sudin hoolega jalgadega, et võimalikult palju lund alla ajada ja ronimist lihtsustada.

Esimene ronimine kahe purika vahelt, et lihtsam oleks, aga üles lumeni jõudes on asi hull. Servasid või kive, kuhu taha kirkat sudida ei õnnestu selle pahna seast kuidagi üles leida. Lõppeb asi sellega, et ripun ühe kirka küljes ja teisega taon tuisanud lund kuubikuteks ja kühveldan servalt alla. Pikapeale jõuan nii sügavale, et saan kirkasid edasi tõsta ning ise kah riiuli ning mingi aeg hiljem serva peale välja.

Lumeankrud on ikka veel kenasti paigas ning laskun südamerahuga uuesti pimedusse. võtan veel paar tõusu nii siit kui sealtpoolt purikalt ning lõpuks on käed pakud valmis.

Ühest küljest on see iseenda "julgestamine" halb. Pole suurt kindlust, et kukkumisel kõik korralikult toimib, sest vedru on ikkagi asi mis võib jääd täis minna ja enam ei tööta. Köis läheb jäässe ja haarav enam nii hästi ei pea, Suurema kukkumisjõnksu saamisel võib aparatuur rikneda.

Teisest küljest on see aga hea. Saab ronida ka siis, kui sõbrad on sind hüljanud. Õpid usaldama ennast ja enda ehitatud süsteeme ning tahes tahtmata teed kõike natukene korralikumalt, sest see oled ju sa ise, kes seal köie küljes ripub ning kõik otsused ja tegemised on ainult sinu vastutusel.
Lisaks kõigele muule on minu kasutatav käsitsi liigutatav süsteem kasulik ka selles mõttes, et oled sunnitud vahepeal ühel kirkal rippuma ja teise käega köit sättima. See valmistab natukenegi ette selleks, mis tuleb läbi teha seinal puuride panemiseks. Ehk siis ronimine ei ole vaid kiirelt üles liikumine, vaid ka vahepeal käte lõdvestus ja asendi hoidmine.

Puuderlumi

Mõtlesin teha ühe lühikese suusavarustuse testisõidu ning selleks ei hakka ju kuskile spets suusaraja juurde autoga vurama. Panin niisama maja ees suusad alla ja hopp. Autoteel on kehva sõita. Lumi on küll puhas(valge), aga kvaliteet on ebaühtlane. Uisusammuks on ühest küljest liiga poleeritud ja teisest küljest liiga krobeline. Võtsin siis klassika, aga mida pole on pidamine. Võtsin siis paaristõuked. Mäest üles on raske. Eriti nende igivanade ümmarguseks kulunud kepiteravikega. Silme ette ilmus katlamaja sein, kus viilid kõrvuti reas ripuvad.

Kaua sa ikka tee peal tõukad, tahaks midagi ehedamat. Pöörasin siis puutumatule heinamaale ja kohe oli mõnusam. Ei olnud probleemi pidamise puudumisest, sest niikuinii pidi värsket jälge sisse ajades astuma. Ka külm tuul ei vihisenud enam kõrvus, sest tempot polnud. Nooruspõlvest mäletan, et maal sai ikka ükslugu värskesse lumme rada aetud ning juba paari läbimise korraga muutus rada suht normaalseks. Niisiis tegingi testiks ühe lõigu 4 korda läbi ja ennäe imet. Viimasel sõidul sai juba paaristõuget kasutada.

Nüüd peaks kohaliku buraanimehe kontaktid otsima ja kodukandi ümbruskonda ühe paraja suusaringi organiseerima. Võiks ju ka ise sisse talluda, aga parem on korralik pressitud põhi alla saada. Kaigastel kah parem toetust leida. Ei meenu nagu eriti, et oleks talviti suusatajaid silmanud, aga ehk raja tekkides ilmuvad ka harrastajad.

Väo on in.

Ma valetasin. Enese õigustuseks pean ütlema, et tahtmatult. Ma tõemeeli uskusin, et nädalaga ei teki veel piisavat ronitavat jääd. Ja nii ma siis ütlesingi, et kui hästi läheb, siis jää tuleb ehk järgmisel nädalal.
See oli eelmisel nädalal.
Laupäeva õhtul tuli mõte hommikul varem kargud alla ajada ja väike jalutuskäik teha. Isegi lumesaju lubas ilmateade järgi jätta ja päikese välja ajada. Panin isegi asjad õhtul enamvähem valmis, et hommikul lihtsam oleks. Kella helisemise peale aknast välja piiludes paistis aga ikkagi tihe pilvkate ning lumesadu. Lootusetuses keerasin tagasi magama.
Pealelõunal oli aga juba paar korda vilksamisi päikest näidanud ning hooti oli isegi lumesadu järgi jäänud. See ajas mind asju uuesti kokku panema ning loodusesse.
Betooni tänav oli lahti aetud, aga parkimiskohta loomulikult mitte. Pole hullu, kui lumelabidas autos. Kott selga, räätsad alla ja minekut.
Vajun sisse vaid kuni põlvini. Lumi on hästi kohev ja ei paku isegi räätsaga erilist tuge. Siiski on lihtsam, kui ilma. Karjääri servale jõudes on hea meel, et köie ja kirkad kaasa võtsin, sest avanev vaade on jäine. Koheselt oleks ronitavad paar erinevat liini ning kivi appi võttes veel mõned. Valin välja kõige jämedama ning sean üles väikese tugiköie.

Üleval on lumine. Keskel on märg ja all on suisa vesine. Jalgadele leiab tuge vaid hästi seina äärest, sest sügavale lombile pole veel jääkoorikut peale tekkinud. Sätin seal serva peal omale julgestuse valmis ning proovin ronida kah. Köis on vahepeal pulgaks muutunud ning haarats ei kipu liikuma. Poole seina peal on sõrmed jääs. Liigun vaikselt ülespoole pidevalt sõrmi liigutades ning julgestusega võideldes. Kõigest hoolimata arvan üleval peale kinnaste vahetust, et sellest ei piisa ning laskun uuesti alla.

Teine kord on sõrmed soojemad, aga liin natuke raskem. Tulemus on sama ehk jõuan üles kogu varustusega. Algus on tehtud, ja tunne on .... mitte väga külm.

Kaks tundi autost autoni. Hulganisti lumes sumpamist ja nati ronimist. Kui nüüd enam hullult lund ei saja, siis liginemise rada on sisse tambitud ja üks parkimiskoht ära roogitud. Pole muud kui andke aga minna. Karta on, et Harku karjääris on seis midagi analoogset, aga seal on parkimiskoha sisserookimine raskem.

HDB 2010 tulemused

Selle sügisene Harku Drytool Boulder on läbi. Võistlus koosnes seekord kolmest kvalifikatsiooni rajast, mis erinevalt eelmistest kordadest olid lihtsamad, kuid selle võrra hulga pikemad. Sellele järgnes finaalrada, mida roniti samaaegselt ning toimus nn tagaajamismäng.
Pikkade radade ronimise hõlbustamiseks oli lubatud ka vahepeal seinal enesejulgestusse puhkama jääda, kuid ekstsentrikutega tuli see punkt ise kirka küljes rippudes meisterdada.


Põhiradade ronimise järjestus oli kahe esimese raja põhjal väga tasavägine, aga kolmanda raja lõpus oli nelja võistleja märgid poole meetri sees ning seal toimus väikene kohtade ümbermäng. Kokkuvõttes jagunesid punktid järgmiselt.

Viljar Grauen 4
Tõnis Peljo 6
Johannes Vind 11
Andres Hiiemäe 12
Peteri Grauen 15
Madis Reinumägi 17
Sven Oja 19
Erkki Aadli 23

Lõpuni said ronitud kõik rajad, kuid ainult Tõnis tegi seda 100 protsendiliselt ehk enesejulgestuses puhkamata.


Finaalis said neli paremat seinale ja esimene ohver Viljar langes 1:57 teise vahepunkti sisenemisel. Tõnis langes konkurentsist 4:39 täpselt samas kohas. 3-4 minutit hiljem sa pidu läbi, kui kahe viimase võistleja vahe nullini vähenes.
Võitjaks sai teist aastat järjest Andres Hiiemäe.

Kui üks väike viperus finaalraja teise alguspunktiga välja arvata, siis võib üritusega rahule jääda. Tänud võistlejatele, kes võtsid vaevaks kohale tulla ja kirkaga kivi kraapida. Peale võistlust väikese arutelu käigus käidi välja mitmeid võistlusformaadi parandamise aspekte mida võimalikel tulevastel üritustel rakendada.

Mõned pildid kah olustiku edasi andmiseks.
Minu kaamerast
Madise kaamerast

Head kirkahooaja algust kõigile.

Omani reis -- esmane ekskursioon

Hommik algas telefonihelinaga. Tuli välja, et me elasime veel egiptuse ajas ja seega pool päeva juba möödas. Kiired söögid hotellis (täitsa nämma), mõningad asjad kokku  ja istusime jällegi meie külalislahke kohaliku autosse. Kindlat plaani polnud, kuid soov oli näha, mis pealinnas ja ümbruses toimub.

Esmajoones viidi meid vaatama kalaturgu. No jah, kilu ja räime seal polnud. Oli hoopis omajagu erinevaid värvilisi ja mittevärvilisi kalu. Sekka mõned kombitsatega asjapulgad ning paar suuremamõõdulist jurakat. Lisaks kalade ostmisele sai seal lasta oma ost ka ära puhastada-fileerida. Selleks oli lausa suurem hulk pakistaanlasi/hindusid kokku kogutud. Lõikelaudade kulumise järgi vaadates oli neil tööd palju. Siinsamas kõrvaltänavas pidi olema ka üks kalarestoran, kuhu saab siit turult ostetud kala küpsetamiseks viia.

Kalahaisu seest suundusime edasi aga riigi tähtsaima mehe kodu kaema. Sultanipalee asub Muscati vanalinnas ning on viimaste aastate jooksul kõvasti ülesvuntsimist saanud. Põhiliselt just palee ümbrus. Kahjuks nii lähedale, kui Kadriorus lihtinimesi ei lasta.

Edasi väikene rõudtrip mööda kaldaäärset maanteed. Ilusad vaated kaljusele rannikule. Saame teada, kus on sadam, kus on sukeldumiskeskus ning ette näidatakse ka üks ilus avalik rand. Vaikselt anti aga mõista, et ujuma minge sinna eurooplaste kohta, mis on "secure" (sissepääs 3 riaali), mitte siia avalikku randa, kus kohalikud kah käivad. Eestlase mõistusele jäi küll nati arusaamatuks, mida mõeldakse turvalisuse all, aga noogutasime igaks juhuks mõistvalt kaasa.
Saime ka õpetust, et kui sõidad mööda müügiputkast, kus müüjaks on hindu, siis võid signaaliga teeninduse autosse tellida, kui aga müüjaks on araablane, siis pole see viisakas.

Tagasi linna jõudes parkisime auto mereääse tee serva ning astusime sisse ühest pealtnäha mittemidagiütlevast kangialusest. Sealt edasi avanes meie ees lõpmatute käikude jada, mis oli mõlemast küljest ääristatud igat sorti käsitöö kaupadega. Enamus muidugi mingi tilu-lilu nagu meilgi kunagi Kadaka turul ainult et India-Pakistani võtmes. Mõistus ei suutnud kohe aga kõike haarata ning esialgu sai põhiliselt info talletamisega tegeletud. Jätsime koha meelde ilmselge tagamõttega siin hiljem põhjalikumalt ringi vaadata.

Sobivalt saabus ka siesta aeg, kus kõik poekesed kinni pannakse ning rahvas põhjusmõtteliselt koju pikutama suundub. Meie võõrustaja oli kah seda nägu, et ta tahaks puhata, aga võõramaalased olid näljased. Kuna olime Omanis, siis tahtsime loomulikult midagi kohalikku maitsta. Kohalike kommete kohaselt sõitsime selleks läbi terve linna, sest sadama pool ei pidavat midagi muud peale india ja sarnaste toidukohtade olema.

Maandusime söögikohas nimega "Restaurant for Omanifood", mis paistis üllatavalt araabialik. "King fish" ja mingi riisi asi läks 2,4 riaali, maitses hea ja oli tubli kõhutäis. Niiöelda magustoiduks kutsuti meid "parima sõbra" juurde. Tegelikult oli see siis üks neist mitmetest keldris asuvatest suitsuurgastest, kus araabia mehed käivad salaja sishat (vesipiipu) imemas. See pole küll päris minu teema, aga kogu selle kõrvale käiv ilmselgelt "turvalises" keskkonnas käiv jutt andis mingit arusaamist, mismoodi kulgeb ühe omaani "pintsaklipslase" (pole neil ei pintsakut ega lipsu) rutiinne tööpäev. See tundus igaljuhul suht lühike ja pikkade ja tihedate pausidega.

Nüüd tegime ühe pisikese pausi, et meie võõrustaja saaks koju magama minna. Meie ühtede õigete eestlastena aga siestat ei pidanud vaid tegime selle asemel ühe väikese jalutuskäigu hotelli juurest sadamani ja tagasi. Selle aja peale oli siesta läbi ning meie endid läbinisti higiseks ajanud. Otseloomulikult nõudis selline hetk kohe ujuma minemist. Kohalikku innukusega sõidutati meid jällegi linna teise serva ning ühe koha peal siis näidati, et seal kaljunuki taga on üks tore ja varjatud abajas, kus on sobilik (poolpaljana) ujuma minna. No me siis läksime. Ja ujusime. Kuni päike mere taha ära vajus. Pildil toimuv dws oli tore, aga lõppes sulpsatusega kohe, kui üks krabi serva tagant mu sõrmi uudistama tuli.

Õhtul tutvusime veel kohaliku kaubandusvõrguga ning võiski päeva lõppenuks lugeda. Muidugi kohaliku arusaam korralikust poest oli natuke erinev meie omast, seega võtsime ükshetk kätte ja lahkusime meile ette näidatud keskusest ning proovisime omal käel õnne. Lõppes asi sellega, et võtsime takso ning lasime endid viia Carrefour poe juurde. 1 Riaal ja tükk aega autosõitu hiljem olime alguspunktist mõnesaja meetri kaugusel teiselpool kiirteed, kus tõepoolest asuski sellenimeline pood. Nüüd saabus õnn meie õuele koos kõige sellega, mis seal poes pakuti.

Omani reis -- Egiptuse kolmnurksed kivihunnikud

Jõudsime Kairosse ja ilm oli soe. See oli küll 2 öösel, aga kindalsti üle 25 kraadi. Kahjuks aeti meid kohe bussi ja terminali. Seal toimus esimene rööv ehk egiptuse viisade eest pidime 25 euri letile viskama. Täpse raha puudumisel saime veel kohalikku paberit vahetusrahana tagasi. Loomulikult kirve kursiga.
Esialgne plaan oli käsipagasit (seljakotte) kaasas vedada ning linna peal tähtsamate vaatamisväärsuste ümber tiir teha. Selgus aga, et saime siin ka suure kohvri oma kätte ning nüüd oli vaja sellega midagi ette võtta. Valikuid suutsime välja mõelda kohe rohkem.

1. Teeme kohe varajase checkini järgmisele lennule ja saame niimoodi kohvrist lahti. Õnnetuseks aga saab seal sisse tsekkida vaid 2 tundi enne lennu väljumist.
2. Anname kohvri pakihoidu. No igas normaalses transpordisõlmes peaks selline olema. Isegi Tallinna rongijaamas on. Kairo Lennujaam pole aga nähtavasti normaalsete transpordisõlmede nimekirja arvatud ning seetõttu pole seal ka oma pakke kuskile jätta.
3. Võtame takso ja põrutame mõnda hotelli, kuhu ehk õnnestub 10-ks tunniks oma kohver turvaliselt ära paigutada.

Mingi rikka tüübi kodu

Kogu selle mõttetegevuse ja sagimise käigus kurtsime oma muret nii ühes kui teises kohas ning sealt koorus välja veel üks variant. Võtame juhiga auto, mille pagassis meie kohver "turvaliselt" pesitseb. Neid asju pakkus seal lennujaamas mingi niiöelda ametlik turismiagentuur või asi. Otseloomulikult polnud seal fiks hindasid, vaid kohe algas meie moosimine ja meelitamine. Kauplemine algas 120$ juurest. ning pool tundi ja mitmeid huvilisis hiljem olime jõudnud 180 kohaliku ehk umbes 380 eeguni. Mis ilmselt oli ikkagi räigelt üle makstud.

Proovin eemalolevat nägu teha
ja müügimeeste piiramisrõngast
kuidagi välja pääseda

Kõigepealt sõideti meid mingisse töötajate parklasse, kus siis tutvusime oma autojuhi ning sõiduvahendiga. Öösel kell 4 oli liiklus hõre, aga sama või isegi veelgi hõredam oli ligipääs vaatamisväärsustele. Nati piilusime valgustatud suuri kenasid maju ning säravaid mosheesid. Kuskil 5..5:30 paiku jõudsime Giza kanti mingisse suht kõrvalisse majadevahelisse hoovi, kus meiega liitus kohalik kaameliajaja/giid. Eesmärgiks loomulikult meile suure raha eest väikene retk maha müüa. See aga polnud meie plaanidega kooskõlas ning seda me seal järgmised vähemalt pool tundi kestva ajupesu ürituse vahele korduvalt mainisime. Põhiline argument muidugi oli see, et püramiidid on kaugel kõrbes ning sinna on pikk maa jalutada ning ilma sõiduvahendita ei jõua kuskile ega näe midagi. Väike kahtlus hakkas muidugi tekkima, aga jäime endile kindlaks. Kui müügiagendist lahti saime leppisime juhiga kokku, et võime kuni söögikohtade avamiseni autos rahulikult pikutada.
Siis väikene söök kuskil tänava ääres ning kell 8 kui värav lahti tehakse saame vaikselt kivihunnikute poole jalutama hakata. Magasime tunni-kaks, otsisime meeletu liiklustihedusega peatänaval söögikoha, einestasime, vahetasime eurosid kohalikuks pahnaks ning peaaegu õigeks ajaks jõudsimegi püramiidide ala väravasse. Muu hulgas jäi meie juht veel vales kohas parkimise eest lubadest ilma ning pidi vahepeal minema sellega jahmerdama.


Krdi valelikud kohalikud ma ütlen. Nii kui valgeks läks, paistsid iidsed kolmnurksed ehitised kohe ära ning polnud need midagi kuskil kaugel kõrbes. Siinsamas 5 minuti jalutuskäigu kaugusel hoopis. Jama muidugi selles, et vahepeale oli ennast sättinud meeletu hulk enesemüüjaid ning nende pidev müügipressing oli väsitav. Kui poleks seda segavat faktorit, siis võiks sinna teine kordki minna püramiide uudistama, aga seekord oli meil niigi vähe aega ja julgelt pool sellest kulus kellegi tõrjumisele ja eemale peletamisele. Lisaks pidi oma trajektoori nii sättima, et sinu ja kohaliku vahele jääks vähemalt üks turist või paarkümmend meetrit, vastasel juhul oli jälle kümme korda "no" vaja öelda.

Püramiidid ise muidugi võimsad, aga milegipärast arvasin, et need ehituseks kasutatud kivid oleks pidanud suuremad olema. Tippu ronida ei lubatud ja sisse minemiseks kahjuks aega nappis nii siis tegime väikese tiiru, piilusime ka sfinksi nati lähemalt ning suundusimegi suht varsti takso juurde tagasi, mis meid väikese tiiruga lennujaama viis. Ummikus passimine jäi olemata ehk oleksime võinud poolteist tundi kauem ringi jalutada, aga ettevaatus eelkõige.

Kairo uusrajoonid moodustasid mustreid

Siit jäi veel kiire vahepeatus araablaste peolinnas Bahreinis ning kell 22 õhtul saime hingata lämbet omaani õhku, mis ei lõhnanud pooltki nii hullult, kui Kairo oma.
Hea üllatusena oli Margiti kohalik sõber siiski meile lennujaama vastu tulnud ning viskas meid hotelli ära. Selgus, et olime esimeseks ööbimiseks valinud Omani vanima, kuid siiski vägagi korraliku ja mitte "väga kalli" hotelli Mutrah. Vajusime suht kiirelt linade vahele ära.

Oman'i reis -- Eellugu

Kuskil pea aasta tagasi oli hetk, kus tekkis vägev soov kuskile minna. Margiti värsked kontaktid aasia ja araabiamaadega muidugi olid selle ajendiks ning suunajaks ning sealtkandist saigi otsitud sihtmärki. Midagi kindlat ja suurt aga otseselt mõtteis polnud. Kuni ühel päeval sattusime pakkumise otsa, millest ei saanud keelduda. Lennukipiletid Oman'i ja tagasi vaid 6 tuhhi eest oli nagu kingitus. Mõned tunnid vaagimist, eluolu korraldust ning piletid said ostetud. Tuli küll palju ümberistumisis ja lennujaamades ootamist, aga plaanisime neid vahepeatusi sisukalt kohapealse eluga tuvumisel kasutada. Ajaks valisime tol hetkel sügisese perioodi, kus temperatuur juba nati talutavam võiks olla ehk seal 30 kraadi piirimail.

Kodus oli üks raamat Omani kohta, millest huvipakkuvad osad sai kiirelt läbi loetud. Lisaks mõned taustinfot pakkuvad raamatud islami kohta. ning loomulikult guugel see määratu infoallikas. Pikapeale tekkis enamvähem aimdus, et maa kuhu suundume on oma looduse poolest väga rikas ning vaadata ja kogeda on seal kuumast mererannast jaheda mäeni, pisikestest sibavatest putukatest suurte kaameliteni ning korallidest majesteetlike merekilpkonnadeni. Lisaks oli igal pool mainitud külalislahket omani rahvast ja mõnusat olustikku.

Esialgu plaanitud 2 nädalat ei tundunudki enam nii pikk aeg olevat. Kalendrisse sihtkohti ja vaatamisväärsusi lisades sai graafik tihe.

Siinkohal peab tänama eestlasi, kes oma omani reisidest reisikirjad netti riputanud ning sellega info otsimist nati kergendasid. Samuti on tripadvisorist sihtkoha kohta ühtteist asjalikku leida.
Kõige rohkem peab aga tähelepanu pöörama Omani valitsuse suurtele pingutustele oma maad promoda läbi kõikvõimalike turismialaste veebilehtede. Eks nad valmistuvad aktiivselt perioodiks, kus nafta pole enam majanduse alustalaks ning riiki peab mingi muu allikaga rahastama. Nende õnneks on materjali selleks piisavalt.

Kõige selle tulemusena oli reisi alguseks paigas enamvähem ajakava koos sihtmärkide ja GPS kaartidega. See kõik oli aga teoreetiline, sest kohapeale jõudes sai plaane kohe ja kardinaalselt ringi tehtud. Etteruttavalt peab aga ütlema, et enamus plaanitud kohtadest sai külastatud ning reis oli igati oma kulutusi ja vaeva väärt.

Proovin siia kirja panna meie teekonna, muljed ning infot erinevate majutus ja sihtmärkide kohta. Võibolla on mõnel tulevasel reisijal sellest infost mingit kasu.



View OMAN trip in a larger map

40 .. 4 vaid 24 tunniga.

Olen nüüd reisilt tagasi ja proovin uuesti järjele saada.
Keskkütte katel arvas, et tema enam käima ei lähe. Brr...Otsin kapist villaseid sokke ja proovin tehniku vähem kui nädalaga kohale meelitada.
Veekindel fotokas arvas, et ta ikka ei ole niiväga veekindel. Vaatame, mis garantiipoisid arvavad.
Auto tootjad arvasid, et mu autol võib fataalne viga küljes olla ja kutsusid ta tagasi kontrolli.

Pangakontol on toimunud suuremat sorti tühjendus.
Kodune külmkapp on ikka väga tühi. Isegi peale esmast poeskäiku.
Nurgas on suur pesemata riiete kuhi, aga kütmata majas pesu kuivatada on enesetapp.
Tööl on vahepealsete nädalatega tegemist vajavate asjade kuhi kõrgemaks kasvanud.
Meilide hunnik vajab veel ülevaatamist.
Reisimuljed on osalt paberil ja osalt fotokas ja osalt peakolus. Peaks need kuskile ühte kohta majandama.

*Pealkirjas mainitud numbrid on välistemperatuuri muutuse omad.

HDB - speed/endurance

Harku Drytool Bouldering: speed/endurance.
alapealkirjaga: "Catch me if you can!"

Aeg: 21. nov 2010, kell 11:00
Päike 7:55-15:56 ja 19:27 saabub täiskuu.
Ilm on tol ajal heitlik temperatuuriga -10 ja +10 vahel ning sademete tõenäosus on suur.


Formaat: Boulderingi moodi, aga võimalusega ennast seinal vahepeal enesejulgestusse panna. Madalal. Paremusjärjestus kauguse ja aja alusel ja lõplikult finaalrajal.


Koht: Harku traavers. Tallinna läänepiiril Harku karjääri värava ligiduses. Infot koha kohta


Tulemused
Pildid



Põhivõistlus:
Võistlejate järjekord loositakse.
Seinal on selgelt märgitud radade algus ja lõpp ning keelualad. Iga 10* minuti järel stardib võistleja ja ronib võimalikult kiirelt keelualasid vältides lõpu poole. Kui võistlejaid on palju, siis ajakava huvides vahesid lühendatakse. Maad ei tohi puudutada ja üles välja ei tohi ronida. Vahepeal on lubatud puhata enesejulgestuses. Kõik vahendid enesejulgestuse tekitamiseks peavad võistlejal endal kaasas olema ning kõik peab ka lõpuni kaasas olema. Juhul kui midagi seinale jääb või maha kukub loetakse see koht viimaseks punktiks, kuhu maani võistleja jõudis.
Juhul kui võistlejale jõuab järgi hiljem startinu (KÄEGA puudutus mistahes kehaosa või ronimsvahendit) peab ta seinalt maha tulema ning kauguseks loetakse viimane toetuspunkt seinal enne kontakti järgneva ronijaga.
Juhul, kui võistleja kukub seinalt või rikub muidu ronimise piiranguid enne järgmise võistleja ronima hakkamist (10* minutit), on tal võimalus alustada uuesti algusest piiramatul arvul kordadel. Arvesse läheb kõige kaugem punkt, kuhu reeglitepäraselt jõuti. Viimasele ronijale rakendatakse 10* minuti stardi reeglit ning imiteeritakse järelronijana esimese ronija seinal edenemise tempot.
Järgmist rada hakatakse ronima, kui eelmise raja on lõpetanud vähemalt 2 ronijat ning esimene neist on saanud puhata vähemalt 10* minutit (üks terve tsükkel).

Raja läbimise pingerida koostatakse seinal edasi jõudmise järgi. Kui mitu võistlejat jõuavad ronida lõpuni, pannakse järjestus paika läbimise aja järgi.
Paremusjärjestus moodustatakse kõikide radade pingeridade summa ning läbimise aja järgi (väiksem on parem).


Võistlejal on õigus kasutada oma spotterit, kuid igasuguse muu abi osutamine peale kukkumise pehmendamise on rangelt keelatud. Kohtunikul on õigus keelata selle reegli rikkumise tuvastamisel edasised katsed.

Finaal:
Finaali pääseb põhivõistluse 4 paremat.
Võistlejad saavad igaüks ühisel rajal oma stardipositsiooni. Stardi hetkel hakkavad kõik ronima eelnevalt kokkulepitud suunas.
Kui võistleja jõuab raja lõppu, saab ta alustada uuesti algusest(teisest otsast).
See kes järgmise ronija poolt kätte saadakse langeb välja. 
Seinalt kukkumise korral on võistlejal võimalus alustada uuesti alates viimasest läbitud stardipunktist, juhul kui järgmine võistljeja veel sinnamaani jõudnud ei ole. Vastasel juhul loetakse võistleja väljalangenuks kukkumise hetkest alates.
 Kui seinale on jäänud vaid 2 ronijat, lühendatakse rada poole võrra.

Võitja on see, kes jääb viimasena seinale.




Juhul, kui finaali pääseb ka keegi korraldajatest(rajamärkija) ja ei leidu erapooletut rajameistrit, pannakse finaalrada püsti ühiselt (kõigil võrdsed tingimused). Muudel juhtudel peavad finalistid raja püstipaneku ajal viibima isolatsioonis (raja juurest eemal.)


Rajad:Rada on looduslikul paeseinal piiratud maapinna ja ülemise kaljuservaga. Keelualad on märgitud kas joonte, lintide või muu selgelt eristuva piirjoonega. Mistahes kehaosa või varustusega väljaspool rada koormamisel loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad.


Kuigi kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.
Rada võib olla osaliselt niiske, samblane või savine. Külmakraadi puhul ka jäine.
Kalju all maas on üldjuhul pehme pinnas mis jalanõude määrdumise kaitseks võimalusel kaetakse.
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.

Registreerimine:
Registreerimiseks saata mail aadressil: kus on kirjas osavõtja(te) nimed. Juhul, kui on soovi varustust laenutada, siis tuleb ka sellest registreerimisel märku anda.
Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.

Osavõtumaks eelregistreerimisel kuni 14.11.2010 50.-
Hiljem ja võistluspäeval kohapeal 80.-

Varustus: Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga.
Enesejulgestuseks ja ronimise hõlbustamiseks on lubatud kasutada vaid passiivjulgestusvahendeid(erinevat tüüpi ekstsentrikud). Friendid ja muud vedrumehhanismidel toimivad vahendid ei ole lubatud. Samuti on keelatud riputada ennast kirka või mõne muu konksu külge.
Soovitus kasutada ronimissusse. Kasside kasutamine on turvalisuse eesmärgil keelatud.
Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.


* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.

Põnnid "mägi"matkal.

Jõudis kätte see laupäev, kus toimus matkajate/ronijate laste nn. kokkutulek. Kokku saadi Türisalu panga parklas ning sealt kõigepealt ilusti turistirada pidi alla mere äärde. Et põnnidel huvitav oleks sai neile seljakott selga ning sling koos karabiini ja haaratsiga külge aheldatud.

Esimesel laskumisel said nad tugiköiel libiseva karabiiniga liikumist proovida. Laskumine oli muidugi selline lauget teerada mööda tulemine, aga lastel siiski uudse asja tõttu huvitav.

 Järgmise etapi läbimiseks seoti lapsed grupi kaupa köiega kokku ning prooviti seongus liikumist. Alguses tunnetuse saamiseks mööda siledat maad aga osaliselt ka järsu kaldaserva ääre peal. Hiljem aga sealtsamast kaldaservast alla tulemist. Nüüd oli juba köiega liikumisel jumet. Ega pisikesed veel küll õieti aru saanud, milleks ja kuidas see köis, aga vähemalt said proovida.

Edasine etapp oli matkamine mere ja kaldajärsaku vahel. rahvast oli palju, põnnid turnisid igal pool  ja üldmulje oli positiivne. Mõne koha peal sai küll lahtisemate kivilahmakate otsast turnimast ära kamandatud ning mõne koha peal ilmselt nati ebaõiglaselt kiiremale liikumisele utsitatud. Lõpupoole muidugi hakkas pisemates väike virinauss pead tõstma, aga siis tuli teekonda lihtsalt jälgede uurimise ja turnimiste ja hüppamiste ja niisama jutuga huvitavamaks muuta.

Kui kallas laugeks muutus tehti üks väikene söögipaus ning peale seda said pisikesed mägimatkajad proovida kuidas on haaratsiga nõlvast tugiköie abil üles ronida. Nii mõnelegi jäi haaratsi olemus mõistatuseks ning seda lükati mööda köit edasi vaid selleks, et see ei takistaks. Sikutamine käis ikkagi otse köiest. Kõik olid aga tublid ning jõudsid kenasti üles servale.

Üleval sai natuke aega kõndida, kuni ette sattus "sügav" kraav. Sinna oli ülesõidu köis pingule tõmmatud ning mudilased said teada kuidas töötab ahviraudtee. Tundub et neile meeldis. Minu põnnid olid seda muidugi juba harjutanud, kui sai neid talve lõpul Rannamõisas pika köie peal kaldast alla sõidutatud.
Nüüd veel viimane väike jupp parklani, tublimate tunnustamine diplomitega ning väike porgand.

Kokkuvõtvalt üks väga tore harrastust tutvustav üritus ning üldjoontes tundub, et lapsed jäid rahule. Poiss küll ütles, et temale ei meeldinud, aga see tähendas hoopis seda, et ta tahtis rohkem kivide otsas turnida. Eks peab millalgi pere jälle kokku korjama ja kuskile kivisesse kohta uitama minema.

Korraldajatele aga suur tänu ning jaksu edaspidisteks sarnasteks püüdlusteks.

Kummi lohistamas

Juba kaks nädalat vean iga päev autos kaasas jooksuasju, aga kord on tööl sigakiire, siis jälle on mingid muud asjaajamised või siis on ilm totaalselt vasakule ära keeranud. Nüüd, kui tuli erakordselt hea uudis ning olen ka ühe tööprojektiga peaaegu et vaheetapini jõudnud tegin ühe väikese lõunapausi. Kõigepealt üks pisike ring niisama sörki, siis otsisin üles nurga taga vedelevad kummid ning haakisin endale sappa. Ring kahe kummiga joostes. Karm, aga tehnika lihvimisel ja parema rakme puhul aeg kindlasti paraneb. Tegelikult oli pulss kiirelt punases, aga pingutus siiski suht lühiajaline ja taastus üllatavalt ruttu.
Lõuna polnud aga veel läbi ning igaks petteks tegin teise ringi veel, seekord kõndides. Aega kulus nati rohkem, aga hingetust nagu eriti polnudki. Reied aga sosistasid juba ühtteist alateadvusele. Parkisin siis kummid ära ja tegin igaks petteks veel ühe lõdvestusjooksu peale.
Nüüd pean plaani, et peaks kuskilt ühe vanemat sorti rehvi muretsema ning hakkama õhtuti lastele sõitu tegema.
Krt see läheb juba täitsa trenniks kätte ära...

xDream Roostal

Start ratastel ja igaüks suunati paberite järgi erinevat teed mööda. Kuna kiire pilk legendile andis teada, et esimene punn on hoolimata erinevatest teekondadest siiski sama numbriga sai valitud kõige lihtsamana näiv trajektoor. Ometi panime massipsühoosiga kaasaminnes õigest teeotsast väheke mööda, mis aga kadu ei toonud, kuna järgmine rajake viis samas suunas ning varsti leidsime ka punni. Sealt edasi võtsime igaüks oma legendi ning andsime hagu. Minul juhutus loomulikult kõige halvem mis juhtuda saab ehk siis spidokas,millelt kaugust lugeda andis otsad ning näitas ainult üht ümmargust nulli. Nii ma siis üritasin käänakute ja kõhutunde järgi oma rada mööda liikuda. Korra panin punkti juures valesti, aga ajakadu oli minimaalne ning niikuinii sai järgmise kokkusaamispunkti juures tiimi kogunemisel oodata.

Nüüd üks lühike aga tore männimetsa alune rattalõik ning saimegi kanuusangad pihku haarata ning seda kallast mööda tassima hakata. Korraks põikasime ka merele ja komposteerisime punkti, aga siis tulime turvalisele kaldale tagasi ning vedasime ja tassisime edasi.

Tagumises otsas olid aga punktid kõik nati kaugemal meres ning seal sai ka natuke mõlamisega tegeleda. Laine polnud kõige hullem, kuid laine koos veepinna all varitsevate kividega tahtis meid küll paaril korral vee alla keerata. Õnneks olime tasemel ning jõudsime õnnelikult kanuuetapi lõppu. Täielikust õnnelik olemisest oli puudu vaid üks meres kaduma läinud kaart ning paugutamise tunne. Koht tolleks hetkeks 19.

Esimesed jalgsipunktid tulid talutavalt, kuid suund oleks võinud täpsem olla ning reljeefi lugemine parem. Peale 16 punkti juures meres sulistamist oli põlvest allpool vaja sooja teha ning kaardi vaatamine polnud ehk nii hoolikas. Pealegi olid nimekad orienteerumistiimid kohe siinsamas käeulatuses ning nii me sinna valesse võssa läksimegi. Peale 18-ndat olime rongi sabas ning ühel hetkel sattus minu jalg salakavalasse auku. Matsti oli hüppeliiges viltu, valuhüüe huulil ning mina ise sirakil maas.
Kui ma ükskord püsti ja kuidagi liikuma sain läks veel jupp aega esimese jooksusammuni. Ülejärgmist punkti ajasin aga juba jälle tiimi eesotsas kaardiga metsast taga. Tegemist siiski tiimi liikumise aeglusega, sest jalg tegi endiselt igal astumisel valu. Kohanumber suurenes kõige selle tulemusena 22-ni.

Rataste juurde jõudes selgus kurb tõsiasi, et viimasest kahest kaardist oli meil alles jäänud vaid üks ning kuna minu ratta kaardialus on eelmisest võistlusest saati veel ribadeks, siis olin järgmiseks etapiks taandatud statisti rolli. Väga imelik on sõita, kui tahaks vajutada, aga ei tea mis suunas peaks vajutama. Otsiks hea meelega punkti, aga ei tea kuhu suunas vaadata.
Igaljuhul saime kuidagimoodi vajalikest punktidest läbi käidud ning võtsime suuna järgmise vahetusala poole. Ja vaid natukene enne kohale jõudmist keerasime millegipärast võssa. Või noh mitte võssa vaid sihile, mis üsna pea muutus liivasossiks ning suht sõidetamatuks. Tegime sealt siis aegajalt kaardiga konsulteerides väikese tiiru ning jõudsime vahetusalasse umbes täpselt 29-nda tiimina.

Järgmine etapp oli jalgsi valikorienteerumine. Isegi tavapäevadel on jalgsietapid meile kaotusi toonud, seekord aga oli lisaks veel valutav hüppeliiges, mis ebatasasel maastikul ennast üldsegi hästi tunda ei lasknud. Orienteerumine ise oli suht lihtne, vaid 57 juures oli natukene mõtlemist ja arutlemist ning 65 juures ei leidnud kohe seda kõige õigemat kivi üles. Oli teisi sinna ju kohe küllaga puistatud. Aega kulus ringile 35 minutit ning taandusime pingereas veel kaks kohta.

Järgneva rattaga võistluskeskusse sõidu trajektooriks valisime põhjapoolse variandi, mis võttis meil kuidagi liiga palju aega. Ilmselt oli mingi väsimuse teema. Seeeest aga oli järgmine etapp köisraja ootejärjekorras seismine vägagi lihtne. Seisa vaid 20 minutit ühe koha peal ja vahi ringi. Eks me uurisime seal mölutades nati ka kaardi pealt veel järelejäänud trassi kulgu, uurisime sealsamas kõrval oleva järgmise lisaülesande teksti ning võtsime viimased toidusõõmud.

Turnima läksime igaüks ise rajale, mis ilmselt polnud kõige õigem valik, aga pold hullu kedagist. Nüüd veel kolme löögiga golfipall auku, Üks kiire jalgsi orienteerumisetapp, surfilauaga 10m edasi-tagasi ning tuligi finish.

Koht 28, aeg 4:06:42. Tulemus pole just kiita, aga vähemalt naistetiimidest olime seekord kiiremad.

Hooaja kokkuvõttes platseerusime kohale 34, mis on ikka väga suur number. Peab aga nentima, et eks see on kooskõlas kulutatud treeningtundidega.

Lükkame uue hooaja pauguga käima

Kõigepealt olin kahevahel, kas miskit korraldada?
Jäi ikkagi kripeldama ning siis tekkis küsimus mis formaadis korraldada?
Sõelale jäi kolm varianti, mille tarvis oli vaja välja mõelda millal korraldada?
Umbkaudne aeg sai paika ning nüüd jääb üle vaid küsida kas keegi peale minu ronida tahab?

Räägime siis "Harku drytool bouldering 2010" nimelisest asjast mis võiks aset leida 21. nov 2010.
Kuni täpsema juhendi ilmumiseni jätan formaadi spetsiifika üllatuseks, aga ütlen niipalju, et muutused on möödapääsmatud. Kindlasti aga saab proovida ennast ja teisi ületada ning näha kuidas teised samaga vastata püüavad.

Rae - Sõjamäe kiirtee

Sõpradega koos on alati tore koos miskit teha. Seekord sai muu hulgas vaadatud, kas gaasitrassi sihil saab joosta. Nagu pildilt näha, siis olid seal isegi jäljed ees ning kui seda 400m pikkust soist võsalõiku vahel ei oleks, siis võiks seda lausa kiirteeks nimetada. Siht on tegelikult 10m vasakul, aga seal oli vähe niiskem. Vähemalt saab sealt otse, ilma suuri teid kasutamata ja suhteliselt tsiviliseeritult kahe rabamassiivi vahelt läbi.
Ülejäänud jooks oli vähe tahkemal pinnasel ning lõppes natukene enne suurema tormi ja vihmasaju puhkemist.

Hakkas pihta või?

Keegi rääkis midagi esimestest öökülmadest ja jääs autoakendest ning see võib tähendada ainult üht. Sügis tuleb ning sellega koos vahetub ka suvine hooaeg talvise hooaja vastu. Ja mida tehakse talvisel hooajal?

Loomulikult tuleb kapinurgast kirkad välja otsida ning minna kivi kraapima. Olgu selle ajaga kuidas on, aga hooaja esimeseks draituuliks peab aega leidma. Olgu siis kasvõi lõunasöögi arvelt. Umbes nii ma tegingi ja koriseva kõhu saatel sõitsin Harku traaversile äksjonit tegema. Peab nentima, et sein on ikka veel alles ning ikka veel ei jõua ühe jutiga otsast otsani ronida. 

Siin peab mingi nipp olema.

Poole tunni jooksul muutusid käed jämedateks makaronideks ning püksid rebenesid kõrgemat astet tehes strateegilisest kohast. Järgmine kord läheb veel paremini.