Olen noor

... või vähemalt nooruslik. Ilmselt selle pärast arvas Selveri kassapidaja paslikuks mult täna ostude lunastamisel dokumenti küsida. Ju ta siis arvas, et ega ju täisealised keset päeva niisama heast peast kassalindile veinipudelit ei topi.
Õnnetuseks aga ei võtnud ma kontorist muud peale telefoni, pangakaardi ja raha kaasa, seega lasin selle ostu jaoks vajalikku ID'd näidata seltskonna noorimal.
Nüüd on kodus jälle veidi veini ja ka üks hea idee, kuhu ja missugune veiniriiul ehitada.

Kepid?

No nüüd on küll asi imelikuks läinud. Vähemalt kujutasin nii ette kõrvaltvaataja mõtteid, kui keegi juhuslikult oleks mind eile lõuna ajal põllu peal näinud. Aga elus on asju mida peab proovima ja nii saigi seltskonna mõttes kepid kätte võetud ja astuma hakatud.
Eelnevalt olin vaid suusakeppidega jooksmist proovinud ja taustana teadsin, et kepikõnd annab ülakehale hääd koormust. Nüüd tean aga, et suusakepidega jooksmisega pole mingit ühist nimetajat ja ülakehale annab koormust küll, aga ainult selle arvelt, et jalgadele annab vähem koormust.
Mida rohkem kätega vehid, seda rohkem trenni saad, kui kätega jõuliselt tõugata üritada, siis ei jõua jalad järgi (samm jääb lühikeseks) ja rütm muutub imelikuks. Ja seda kah, et mida rohkem üritad tõugata, seda rohkem põrutad käsi. Aga nagu iga teise harastusega -- harjutamine teeb meistriks ja õige tehnika tuleb erinevaid võtteid proovides ja pika aja vältel.
Kui peaks veel kord kepid kätte sattuma, siis võiks prooviks mingi keskmise raskusega koti selga upitada. Ühtlustab ehk minu jaoks käte ja jalgade koormuse paremini.

jalad riidesse

Üks kuu aega tagasi sattusin mingisse suvalisse spordipoodi ja silmasin, et NB on välja tulnud uue ja edeva multispordi jalanõuga. Kuna aega ei olnud, siis vaid registreerisin ära ja jalutasin edasi.
Vahepeal sain proovida Salomoni uusi tiivakesi ja kahjuks pidin tõdema, et kuigi vanem mudel oli veel okidoki, siis see uus ei sobi minu jalaga kohe kuidagi.
Võtsin siis nüüd lõpuks ometi Pirita otsa jalge alla ja käisin NB poes jalavarje otsimas. Esiteks pole mu vanu mudeleid enam müügil.
Lisaks siinkohal igaks juhuks, et vanadel tossudel oli vaja sissejooksmise perioodi, bahille ja Salomoni sisetaldasid. Peale seda kadusid enamus probleeme ja sobivus jalaga muutus normaalseks.
Tulles aga tagasi olevikku, siis nüüd on tulnud juurde paar uut ja vähemalt peale vaadates head mudelit. Kaks vingemat neist siis M1100MDS ja RX1441AT.
Esimene on odavam ja pisikese sodikaitsega ehk siis mingi elastik hoiab jalast kinni, et tossu sisse sodi ei pääseks. Kahjuks minu jalale sobimatu liistuga, aga tasub proovimist. Jalanõu ehitus igaljuhul tundub olevat vastupidav ja mudas müttamiseks sobilik.
Teine aga on ligi 10cm kõrguse lukuga äravõetava bahilliga, millel veel sise ja välisküljel hõõrdumiskaitsed.
Ja kui bahill on maha võetud, siis on endiselt ümber jala see teiselgi mudelil olnud elastne sodi eemal hoidev ääris.
Pealis on õmbluste vaba.
Kand on tugevas kestas korralikult kinni.
Varvas on ümbritsetud kummikihiga, mis võiks varvaste kaitse jaoks küll väheke paksem olla, kuid asi seegi, et riiet kaitseb.
Paelad on peaaegu need head NB lainelised, kuid kahjuks vaid otste pealt. Keskmine osa on ilma laineteta, mis lubab need ühe sikutamisega pingule tõmmata, aga ei fikseeri koheselt ära. Selle headuses/halbuses kujundan veel seisukohta.
Kõige parem on aga see, et asja jalga pannes oli koheselt tunne jalaga sobivusest. Väga ammu pole sellist tunnet kogenud. Ikka on midagi siit või midagi sealt.
Natuke ettevaatlikuks teeb ainult ülimalt agressiivne tallamuster, mis pehmel pinnasel ja lumel on ilmselt äärmiselt bro, kuid kõval pinnasel on need kõrged nagad natuke jalga maast kergitavad ja kuna nad on suhteliselt pehmest kummist, siis asfalt kulutab neid tõenäoliselt metsikult. Elame näeme.
Igasugu tehinilisi termineid on loomulikult veel, kuid kellele neid kõlavaid nimesid vaja on, peaasi, et asi töötab ja mugav on.

Joosta pole veel saanud, aga lähen teen need oranzid kaunad esimesel võimalusel (ilmselt täna õhtul) sopaseks, eks siis muljetab täpsemalt.

Ankur pidas

Leidsime mõni aeg tagasi toreda seina. Suhteliselt tugeva ja konkreetse kiviga ja olenevalt rajavalikust kas on head või peaaegu head käe ja jalanukid.
Vähe kõrvale minnes saab ka suts negatiivi proovida, aga seal on veel väga sodine.
Ja et meil oli kaasas vaid üks komplekt trakse, siis alumise julgestuse baasi ehitasin ühest friendist ja ühest klemmist. Pidas üle ootuste hästi. No igaks juhuks viskasin ühe lindi kah ümber kallakul kasvava võsu ja kinnitasin klemmi saba külge. ikkagi kindlam tunne, kui klemm peaks praost välja jalutama.
Tund kadus nagu miskit. Järgmine kord peaks ühe väikese tugeva harja kotti pistma, millega saaks kivinukke samblast ja sodist puhastada.

EDIT: Järgmine kord harja kaasas polnud, aga ronida oli ikkagi eelnevalt puhastatud nukkide tõttu tunduvalt lihtsam. Kivi- ja samblapudi tuli oluliselt vähem, aga silmad olid ikkagi mulda täis. Aga häid käeauke on juba liiga palju -- peab uue seina vaatama.
Boonusena laskusime alla mere äärde ja viskasime ka seltpoolt seinale pilgu peale. Kõrge küll, aga ronimise seisukohast ikkagi mõttetu.

vaskjala singel

käisin jälle üht singlit uurimas. Ega polegi palju muud vaja, kui pealehakkamist ja julgust rajakesele maha murdunud puust ringiga mööda minna ja vaadata, mis teisel pool on.
Tegelikult olen seal juba mitmendat korda, kuid nüüdsest saab antud rajajuppi juba peaaegu et ratta seljas läbida. Mõnes kohas olid veel sellised tüved rajal, mida paljakäsi ei andnud eemaldada ja ringisõitu polnud väga mugav teha. Lõpp läks põllu äärt pidi, sest kaardimälu andis signaali, et sealt kuskilt võiks üle jõe saada. Kahjuks aga ei leidnud sobivat kohta ja pidin sama rada pidi tagasi tulema. Muideks sama singel teistpidi sõites on hoopis teine singel. Kõik teeäärsed roikad ja takistused on teistpidised ja käänakud on hoopis teistmoodi. Ja ujumiskohast tagasi ei tulnud mitte mööda autoteed, vaid mööda kallasrada/põlluteed kuni aruküla teeni välja.
Nüüd oleks hädasti vaja leida koht, kust üle jõe saada, sest vähemalt kaardimaterjali ja osalise kohapealse vaatluse järgi on teiselpool looklevat veekogu lademetes häid sõidukohti.
Mõni kohalik äkki oskab sealkandis mingit koolmekohta soovitada? Ortofoto pealt midagi tagasipöörde läheduses silmasin, aga seda peab kohapeale täpsemalt vaatama minema.

Oeh

Proovisin mis ma proovisin, aga tähtpäevaks seemet mulda ei saanud. Veel on 20 kanti mulda laiali kärutada, rehaga enamvähem ära siluda, libistiga mõned kiiremad tiirud teha, üle rullida, külvikuga seemet laotada, seeme mulda rehada, rulliga üle kimada ja siis kasta.
Tundub nagu ei miskit, aga tegelikult on tulevik tume.
Täna igaljuhul proovin lahedamalt võtta ja nati funnida ja grillida ja niisama lebotada. Homme olen juba vanem ja targem ja eks siis paneb uue hooga edasi.

Aga midagi toredat kah tänasesse päeva ehk siis nüüd lähen kirkadega eesti pankrannikut lõhkuma.

Üldfüüsiline

Samal ajal, kui teised Kirikumäe metsades ragistasid tegin mina oma üldfüüsilist teistmoodi täis. Kestus, intensiivsus ja vaheldurikkus polnud küll päris see, aga pühapäeva lõpuks olin omadega üpris õhtal. Keskmise suurusega krundi jagu kivi-mulla-savi sodi maalapi pealt kokku riisuda ja seda vahelduva eduga kärule kühveldada ning minema kärutada tundus alguses suts ja valmis tööna. Kui see aga juba päevi(õhtuid) hakkas kulutama, ja veel poole pealgi polnud, siis läks asi karmiks. Nädalavahetusel siis maksimum pikkusega tööpäevad ja ikkagi jäi uude nädalasse veel üks nurk rehada ja osa sodi minema tassida.
Aga uus korralik muld on juba krundinurgas hunnikutes laialivedamist ootamas ja murukülvimasin on esikus nukralt oma järge ootamas. rääkimata sellest, et ostetud vihmuti tahaks juba kangesti oma elu mõtet täide viia.
Kolme korda pole vaja arvamiseks, mis täna õhtul plaanis on.