Kohupiimast seinakate

Meil endiselt käsil saviseina ehitamine. Juba lõppjärgus, aga siiski pooleli.
Hiljuti tegime saviseina konserveerimiseks kaseiinikrunti. No kõigepealt "väike" kogus testimiseks, et kas ja kuidas. Toimis küll. Ja isegi selle toonimine õnnestus mõningate mööndustega. Ilma toonimata jäi savisein täpselt seda värvi, mis ilma katmata, ainult et pind ei pudise ega erita vastikut peenikest savitolmu. Kuna aga me kasutasime sealtsamast vundamendiaugust võetud kohalikku savi, siis on isegi peale sõelumist väikesi kivikesi ja terakesi sees. See kajastub ka käega katsudes. Eks vaatab, kuidas muutub olukord mitmekordsel võõpamisel. Praeguseks on meil saviseinal vist 2 pakki rasvata kohupiima ja äkki paneb veel nati. Seina teiste külgede viimistlus on veel lahtine.

Ja et tuba, kus on massiivne savisein ei tunduks hiljem ebardlik tahtsime ülejäänud seinad üle teha kaseeinvärviga. Rahva keeles siis kohupiimavärv.
Toonisime kah, punase ja kollasega. tundub, et see kollane värvimuld ei taha hästi lahustuda ja kuigi ma panin punast natuke ja kollast palju, siis oli värv potsikus ikkagi ainult kergelt roosakas. Aargh ütlesin seda tooni vaadates mitmeid kordi ja surasin kollast juurde. Toonile see väga suurt mõju ei avaldanud.
Siis tegin ühe testivärvimise. Olenemata roosakast toonist ämbris tuli seinale kena oranzikas toon. Umbestäpselt selline nagu soov oligi.
Kuna oli juba hiline õhtu või lausa varajane hommik sai seina värvimine järgmisele päevale lükatud.
Kui järgmisel päeval kohale jõudsin, oli kaseiinvärv omandanud endise vedele hapukoore konsistentsi asemel pigem piima konsistentsi moodi oleku, kuid toon paistis ämbris endiselt petlikult roosa. Nii, kui ma pinsliga üle seina tõmbasin ja värvi nägin sain aru, et roosast ja isegi oranzist on asi kaugel. Seinas olev toon oli pigem üks kolmest põhivärvist ehk siis täiesti kollane. Nagu hullude päevade plakat, ainult natukene tumedam ja soliidsem. Teha aga polnud midagi, sest värv ei säili potis kaua ja hetkel ei olnud ka võimalust seda tooni kuidagi muuta. Pealegi on kohupiimavärvi puhul alati võimalus järgmine kiht teha natuke läbipaistev ja seega tooni natuke lasuurida.
Hakkasin siis ühest seinaotsast värvima. Ikka selliste korrapäratute pintslitõmmetega, et värvitud sein hiljem efektne paistaks. Kuna värv kuivades väheke oma tooni muudab, siis ei saanud kohe aru, mis ja kuidas, igaljuhul väga kahju, et fotokat kaasas polnud. Kõige kihvtim oli sein siis, kui värv oli osaliselt kuivanud ja sein oli korrapäratult säbruline. Kui olin kõik vajalikud seinad üle tõmmanud ja värvi oli veel üle vaatasin, et kahjuks oli seina algus siiski suhteliselt ühtlase tooni omandanud. Vaid paksema värvikihi kohad olid tumedam-kollased kui ülejäänud.
Idee... tõmban seinale sellised paksema värvikihi sigrimigri sisse ja saangi efektselt natuke kirjuma seina. Tehtud-mõeldud. Jällegi kahju, et ei saanud pilti teha, sest efekti oli küll. Miski aga ei valmistanud mind ette selleks, et kuivades ei muutunud värv kollaseks nagu igalpool mujal seinas, vaid jäigi selliseks valkjasroosaks nagu oli potis olev vedel pläga.
Nüüd kus sein on täies koosseisus kuivanud ja sellesama värviga on igatsugu paranduskatsetusi tehtud on tulemuseks mingi sodipudi.
Peab nentima, et täpselt sama värviga, sama tooniga, sama pintsliga ja samale pinnale on võimalik erineva pealekandmistehnikaga saavutada täiesti kardinaalselt erinevat tulemust. Tumekollasest läbi oranzi ja punase kuni hele-roosa ja valgeni välja. Ja kõik need toonid on nüüd meie seinal esindatud. Kuna aga samas kõrval on naturaalse olekuga massiivne savisein, põrandal tammeparkett ja sein on nii kreisilt sigrimigri, siis ehk ei olegi väga häiriv. Esialgu igaljuhul jääb nii.
Enne järgmist kohupiimavärvimist peab aga vist veits harjutama või kuskilt tarka nõu küsima.

Tegin eile "trenni".

Tegin eile trenni.
Kätele.
Õigemini paremale käele.
Kõigepealt joonistasin seinale kaheksaid.
Ja mitte niisama, vaid ikka jõuga peab vajutama, et värv korralikult pinstlilt seinale kanduks.
3 tundi järjest.

Ja siis pintseldasin sellesama parema käega hüdroisolatsiooni seina.
Veel 3 tundi.
Siin ei olnud vaja mitte niivõrd jõudu, kui kiirust ja osavust.
Ja akrobaatikat, kui upitad kaugemat laealust nurka üks jalg taburetil ja teine toetumas vastu seina juba mõginast kummiseks muutunud käega kergelt tasakaalu hoides.
Lõpuks tegin venitusharjutusi ehk üritasin käele haakunud ja juba tahkunud pläga ära saada.
Natuke sain kah, aga koos karvadega.

Ja koju voodisse saades oli kell juba ammu 3 läbi.

Väikene jõudehetk

Peale laupäevast sünnipaevapidu otsustas poiss, et temale aitab. Kruvis aga temperatuuri üles ja andis sellega teada, et ei mingit pühapäevast sünnipäeva. Aga meie olime kavalamad, poolitasime pere ja sünnipäevapeole sai siiski mindud.
Minu ülesandeks jäi siis poisiga kodus kvaliteetaega veeta, mida ma ka isuga tegin. Mõtlesin, et võiks üle tüki aja (paar aastat vist) nati raamatut lugeda.
Väga hea oli.
Peaks teinekordki tegema, sest poole jäi ju veel lugemata.
Aga vaevalt, et poiss lähiajal jälle niimoodi haigeks jääb, et mina teda "kantseldan". See tähendab siis seda, et põnn magab teises toas ja mina saan suhteliselt rahulikult raamatusse sukelduda ja mõne lonksu punase veiniga maiustusi nautida.

TAOK Rogain Jägala joal

Seekordne rogain möödus rahulikumalt, kui ükski eelnev. Eelkõige oli see testijooks ja hooaja lõpuüritus ühes kompotis. Ja peab nentima, et kõik läks kokkuvõttes peaaegu plaanipäraselt ja päris hästi.

Rajavalikul jätsime koheselt välja paar eraldi nurkades paiknevat kallist punkti ning kaardi keskel olevad üksikud väikesed pudinad. Sellest hoolimata tuli ring natuke hirmutavalt pikk ning keskele ja lõppu sättisime paar ärajätmise kohta, et oleks võimalik aja kiiremal lennul plaane muuta. Meie planeeritud trajektoor: S-37-46-29-25-35-49-57-34-58-20-33-43-56-55-28-54-44-50-48-31-32-53-42-41-30-(51-40)-52-24-21-(39)-59-38-(47)-26-27-F
Sulgudes siis need, mis aja ülejäämisel juurde võtta ja naksama olime valmis suts peale poole maa läbimist ja päris lõpu eel. Välja kujunes aga nii, et poole maa läbides oli meil kulunud nati rohkem kui pool aega ning jätsime ära 31 ja 32. Lõpu eel aga oli jälle natuke aega rohkem ning võtsime juurde 39. Üleüldse oli lõpus juba rahulikum olemine ning viimane tund möödus praktiliselt kõndides.
Trajektoori valik sujus enamvähem igal pool hästi. Vaid 58-20 oli selline lõik, kus tegime hiigelaja, sest tegime tegelikult väga kehva valiku. surusime otse läbi tihniku, üle kraavide ja ojade mööda katulipõllu serva ja okastraadi otsas. Aga natuke kõrvalt oleks mööda rada saanud.
Ka põlveside oli igaks juhuks kaasas, kuid seekord pidas füüsis kõigil hästi vastu. Ainult mina olin enne starti capsicam'i natuke palju põlvele pannud ning pidin pea tund aega kõrvetavaid põlvi taluma. Vahepeal tegin neile lausa head jahutavat samblakompressi.
tulemuseks siis igati hea 31 koht ning järjekordselt parima neljase tiimi staatus. Sellega kaasnev auhind on veel teadmata, kuid lähipäevil saab ka see müsteerium lahenduse. Boonuseks seekordse võistlue juures oli meie tavapärase tiimi koosseisuga lisandunud segasus... Selle koha pealt olime muide seitsmendal positsioonil. Poodiumist jäi puudu need kaks ära jäetud kolmest punkti.