Kiirusronimise rada on avatud

Kõik kes veel kahtlevad saabuval pühapäeval kiirusronimisest osavõtu suhtes, siis enam ei ole vaja. Võtke varustus ja minge proovige, kas see rada teile sobib või mitte. Väo karjääris on võistluseelsel nädalal kiirusronimise rada avatud.
Asub see lõunaseina keskel kõige suurema jääkogumi hulgas. Jooni küll hetkel pole,aga sellest pole lugu, sest piirangud praktiliselt puuduvad.
Mida rohkem radadel ronitakse, seda lihtsamaks muutub sein ning seda võrdsemaks muutuvad tingimused kõigile osavõtjatele. Esimesed augud igaljuhul on juba ette tehtud.

Siinkohal on paslik mainida, et raja valmistamisel tehti inimkatseid ning katsealuseks oli persoon, kelle varasem kokkupuude ronimisega oli null. Jääronimisest oli ta aga ainult kaugelt midagi kuulnud. Katsejänes ehk siis inimene tänavalt sai selle rajaga hakkama rahulikult, ilma kiirustamata ronides 3 min. ja 10sek.

Tegus päev kanjonis

Kahel aastal olen vaadanud ja nüüd oli nimekirjas oma koha leidnud. "Nye Vemorkfoss" WI5 ja paberite järgi 3 köit. Käesoleva aasta kohta räägitakse, et on rohkem ja püstisem jää ning seda oli ka kohapeal näha. esimene paarkümmend meetrit oli lihtsam, vaid ülevalpool möllavate itallaste alla saadetav jama peletas mind õigest trajektoorist eemale märjema ja järsema koha peale. Purika algus siis vesine, mis kindad osaliselt läbi leotas. Kuskil keskel tegin paar traaversi liigutust kuivema koha peale ja siis sealt otse üles. edasi tuli üks nn. jääpragu, kuhu olin sunnitud sisse pugema, sest ümberringi lendas jäätükke ja lumekamakaid, millega väga pihta ei tahtnud saada. Ronides sai küll mõlemale poole toetada, aga asendid üldiselt ebamugavamad, kui õigesti seina peal ronides. Pealegi oli seal jää purikaline ja puurivaenulik.

"Kättemaksuks" tegin baasi täpselt sinna, kus itallaste laskumisaas valmis oli ning nemad pidid omale alla tulles natike kõrvale uue abalakovi valmistama. Peab nentima, et mina vist küll sama asjaga nii kiirelt ja muretult hakkama ei oleks saanud.

Teine pikkus oli oluliselt väiksema tõusunurgaga, kuid kohati väga seest tühja jääga ning voolava veega. Igaljuhul leidis Sven puuridele sobivad kohad ning jõudsime mõlemad kenasti üles.
Laskumisel oskas üks köieots lahtisest jäaugust sisse vupsata ning oligi kolmandik köit supsti purika sees voolava vee sees peidus. Õnneks kinni ei jäänud.
Meie ronitud trajektoori pidi võib seda koske rahumeeli number viiega hinnata. Seal vertikaalse osa peal seistes ja puure keerates oli ikka tunne hoopis midagi muud kui eelmisel päeval sama raskusastmega purikal. Aga jää kord juba on selline, et erineb aasta-aastalt oma kuju ja tiheduse ja koguse poolest.

Aega oli, tahtmist oli ning plaan oli kah, seega kõndisime kaljunuki taha ning võtsime ette Sabotorfossen'i. See WI5 kolme köiene kosk on mul eelnevalt ronitud ning kõigele sellele tuginedes sai Sven valida. Ta valis keskmise üpriski omanäolise kaljude vahel kulgeva köiepikkuse. Minule jäi seega esimene lihtne, kus sai kiirust ja tehnikat näidata ning viimane järsem ja tehnilisem. Kui ma olin viimasest jaamast juba nati välja jõudnud, avastasin vööl paiknevate puuride vähesuse. Millegipärast oli ununenud varustuse jaotamine ning mul oli kasutada vaid 3 puuri. Kiire pilk vööle ja seinale ning sai siiski allaronimisest loobutud. Järsu koha algusesse planeeritud lintjulgestuse ehitamine läks aga kauem, kuna pidin mitu vaheseina lahti toksima ning purika ümber sain napilt tiiru tehtud kahe kaasas oleva lindiga. Edasised puurivahed venitasin natuke pikemaks, mis ühest küljest hirmutas, aga teisest küljest manitses hoolikusele ning õhutas korralikku ronimistehnikat kasutama.

Kõige hullem oli aga see, et nii kui muidu purikalises jääs oli mõni tugevam ja siledam koht, oli see juba tihedalt puuriauke täis. Loomulikult tähendas see seda, et keerata tuli ebamugavamatest asenditest ning puhastada tuli rohkem. Peab nentima, et ega mul sellel ronimisel puure üle ei jäänud.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis vaatasin väikeste vahedega terve päev seda kanjoni vastasküljel olevat jääd ning oli vaid üks mõte: "See on nii lame ja parajalt jäine, et teha üks kerge solo". Otsus ronida "Lettvann" ise tuli ühe minutiga ja kuigi mu enda kirkade rihm oli maha jäänud laenasin ühe BD spinneri ning läinud ma olingi. Sein (õigemini küll nõlv) ise on lihtne. Ametlikult WI2 millel pikkust kolme köie jagu. Ümmarguselt 45 kraadine kallak ning igal pool leidus piisavalt jääd, kuhu kirka korralikult sisse lüüa. Kuna üheks eesmärgiks oli rõhuda kiirusele, siis mina muidugi ei hakanud väga tugevale toksimisele aega raiskama, Tegin lihtsalt nii, et endal piisavalt kindel tunne oleks. Esimesed paar minutit olid lihtsad. Kordamööda ja pikkade vahedega käed, ning jalad kogu aeg kõrgele kõhu alla ja paralleelselt. Kuskil klmandiku peal oli aga hingamine juba paigast ära ning jalg polnud enam kõige reipam. Poole peal jäin esimest korda mõneks sekundiks seisma ning lõdvestasin päkka.
Viimane kolmandik oi juba raskem. Jalad ei tahtnud pikki samme teha ning lühikesed ei tulnud enam nii kiirelt. Kätes oli aga jõudu ja särtsu veel alles mis aitas tõmmates natukene koormust õiglasemalt jaotada. Viimased 15m tuli sumbata paksus lumes ning siis tee peal väljas.

Kolm köiepikkust ja 10min. Kõike seda oleks mingil määral paslik võrrelda trepijooksuga ja kuna just nädal tagasi ma ühel sellisel käisin, siis oli hästi meeles.

Võistlusala vihjed

Võistlustanner on võimas. Pühapäevase seisuga oli jää Väo karjääris kuiv, tugev ja habras nagu klaas ning teda oli palju. Kaasaolev pilt on tehtud kvalifikatsiooniradade piirkonnas ning üpriski suure tõenäosusega mahuvad kõik rajad sinna peale ära. Igaüks võib nüüd endamisi mõelda, kust mingid liinid jookseksid. Lõpptulemus, milleni rajameister jõuab on aga juba 12 päeva pärast kõigile imetleda ning võistlejatele proovida.
Võistluseni jäänud ajaga pole ilmselt võimalik oma füüsilises vastupidavuses suuri muutusi korda saata. Küll aga on võimalik teha suur samm tehniliste oskuste koha pealt. Selleks on vaja ainult kirkad kätte, kassid jalga ja jääle erinevaid liikumisi proovima. Tegelikult pole siin midagi keerulist.

Praeguseks hetkeks on raskusronimisele registreerunud tosin ja kiirusele sutsu vähem osalejaid. Registreerimise esimese (soodsama) vooru viimane päev on aga käes. Seega kiirustage.

Maailma lõppu toksimas

Ma olen küll paljudel kordadel Rjukanisse sattunud, kuid "Upper gorge" tagumisse otsa pole ma kunagi jõudnud. Lausa häbi on. Seekord sai see viga parandatud, kuid kahjuks polnud seal olemas neid kurikuulsamaid koskesid, mis tegijamaid ronijaid sinna meelitavad. seda kollast teepakikest pidasin silmas.

Selleks ajaks, kui meie õige allatuleku koha üles leidsime ja koskede juurde jõudsime olid itaallased juba esimese sihtmärgi hõivanud. Seega ei jäänud muud üle, kui kohe sealsamas kõrval asuvale "Verdens Ende" nimelisele jääle trügida.
Raskusaste WI5 tuleneb esimese otsa purikast, mis vähemalt sel korral oli ilmselt lühem/lihtsam. Puurid läksid suures joones kohtadesse, mis olin alt juba nende jaoks välja valinud ning trajektoor kenasti planeeritud raamides. Vahepeal tahtis küll valmisoleku tunne pealt ära minna, aga selle surusin endas maha.
Peale purikat üks pikk ja lumine nõlvake, kuhu keskele olin sunnitud jaama tegema. Jaam ise suht kahtlase jäämoodustise peal, aga panin igasse võimalikku lähedalasuvasse kohta ka julgestuspuure lisaks.

Teise lihtsama, kuid hästi märja köie ronis ees Sven ning seda pidime natukene koosronimisega pikendama, et baasi saaks normaalsesse kohta ehitada. Kuigi sai üritatud liikuda ja köit juhtida mööda kuivemat serva, muutusid köied ja kindad siin koheselt läbimärjaks.

Kolmas ja viimane köis oli õnneks kuivem ja ehk võibolla sutsuke raskem, kui keskmine. Midagi keerulist aga polnud ning ei hakanudki kõike puure rajale kaasa võtma. Lõpuks jagusid kõik kaasavõetud täpselt jääle laiali ning jaama sai teha üleval serval kasvava puu külge. Hakkab juba õige ronimise tunne tekkima.
Laskusime sama kose pealt abalakovitelt ning võtsime ette järgmise kose, mis selleks hetkeks oli ilusti vaba ning tervenisti meie päralt.

Rjukanfossen WI4 ametlikult 3 köit, kuid juba alt vaadates paistis lihtsam ja lühem. Esimese pikkuse ronisin ma järgi ning midagi eriskummalist sellel lõigul silma ei hakanud. Pildi pealt otsevaates paistab antud kosk alati nii laia ja võimsa ja järsuna. Tegelikult aga on jää suhteliselt lauge profiiliga ning ühtki vertikaalset juppi mulle sealt küll meelde ei jäänud. Baas oli hulka maad kõrgemal, kui topo järgi ette nähtud, aga umbes sinna olime selle ka alt vaadates planeerinud. Peab mainima, et seinal köie pikkuse arvestamine hakkab vaikselt meenuma. Teine pikkus jäi siis mulle ning oma olemuselt oli see kaljupraos oleval jääl ülespoole rühkimine. Ühes kohas oli suur kivimürakas tee blokeerinud ning sealt üle ronimiseks tuli natuke kivi peal turnida. Ülemine baas tasakaalustatud kaljupraos oleva kivikamaka ja lõhesse surutud kirka otsas. Tundus tugev küll.

Kuigi tegemist pidi olema 4 ja 5 raskusega koskedega, siis mina neid päris nii kõrgelt ei hindaks. Aga võib ka olla, et käesoleva aasta jääolud on konkreetsed kohad lihtsamaks teinud. Igaljuhul on nüüd jälle kaks uut liini kirjas.

Sisseelamine Bolgen'is

Esimesel päeval oli plaan teha siinsamas maja taga asuvad kosed. Hea lihtne hommikusöögi laua äärest vaadata, et kas kosed on valmis ja kuhu siis täpsemalt suunduda võiks.
Esimene linnuke siis "To menn og et foster" WI4 ametlikult 4 köiepikkust, aga meil venis viimane pikemaks, kus siis natukene koosronimist proovisime. Esimesed kaks köit lihtsamad, kus Sven'iga kordamööda ees ronisime.
Siis vertikaalne osa, mis kosele raskusastme annab ning sel korral kuiv oli. Puurile koha leidmine oli aga ikkagi keeruline, sest sein oli vägagi purikaline ning mõnest kohast ka üpriski õhuke. Siiski oli üles saamine seotud pigem psühholoogiliste, kui nõrkuse või kehva tehnika tõketest ülesaamisesga.
Igaljuhul lahti ei kukkunud, käed pikaks ei veninud ning sõrmed jäid kah täitsa alles. Lõpuosa siis jällegi lihtsam, kus mõlemad natukene ees saime ronida. Viimase köiepikkusega siis nagu mainitud tegime koosronimist, et ühe üleliigse baasi ehitamisest hoiduda. Kõik tundus laabuvat, kuigi minul kui järelronijal tekkis mõnel juhul raskusi õige tempo ehk köie pingsuse hoidmisega. Ajakulu oli ümmarguselt 50 minutit köiepikkuse peale, mis polegi kõige hullem, aga ega seal midagi hõisata kah pole.
Tagasi alla jõudsime 5 laskumist ja tund hiljem, mis jättis meile siiski napilt aega veel ühe raja ronimiseks.

Kosk nimega "Bolgen" on WI3 raskusega ning täpselt sama pikk kui eelnevalt ronitu. Aega oli meil jäänud aga vähem, kui juba kulunud ning seetõttu oligi õige hetk teha üks korralik koosronimise harjutus. Võtsin enda kätte kõik kaasasolevad puurid ja lindid ning panin minema. Puure panin nii harva kui võimalik , kuid ikkagi hakkasid nad varsti otsa saama.
Õnneks sain poole peal meie teiselt parasjagu laskuvalt tiimilt natukene puure laenuks ning jõudsin täpselt puuride otsasaamise hetkeks kuskile kolmanda köiepikkuse kõrgusele mugava julgestuskohani puu juures. Ajakulu täpselt tund.

Kui nüüd natukene koosronimisest rääkida, siis mõningad tähelepanekud. Ronima peaks enamvähem ühtlase tempoga. Julgestust pane nii harva kui julged, aga piisavalt tihti, et kukkumise korral sellest abi oleks. Seda mida allpool roniv paariline teeb sa ei näe, kuule ega tea. Võid ainult köie käitumise järgi aimata ning eelnevalt kokkulepitud signaalide põhjal tuletada. Ole valmis ka raskeid kohti aeglaselt ronima ning köit jõuga järgi sikutama. Igal võimalikul hetkel toeta jalg täistallaga maha, sest ülejäänud aja oled sa kogu aeg esihammastel ja sääremarjad "kuluvad" kiirelt. Järelronija peaks kogu aeg jälgima, et köiel oleks poole meetrine lõtk sees, siis on esimesel hea ronida ja kukkumine minimaalne. enne puurini jõudmist paar kiiremat sammu, kõigepealt ekspress puuri küljest lahti, siis puur välja ja kui siis veel köis pingul pole, siis võib ekspressi ka köie küljest võtta ja vööle panna. Ja lõpetuseks kolm köiepikkust JÄRJEST ronida on ikka tüki maad raskem, kui kolm köiepikkust ronida.

Ülemise otsa tegime teistpidises järjestuses ning alla tagasi jõudsime laskuda ilusti enne pimedat.
Mõlemad need kosed olid mul ronitud juba mitmeid aastaid tagasi, ning siinkohal on võimalus võrrelda enda sooritust. Peab nentima, et siis ma olin palju rohelisem kui praegu ning ühtteist on ikka aastatega külge jäänud küll. Tempo kiirem, kindlus suurem. Ja allatulek läks ikka hulga paremini. Ja elu esimene korralik koosronimine ei tohiks kah mainimata jääda.

Rjukani proloog

Selle talve jääronimisreis on nüüdseks selja taga. Kuigi sihtmärk oli seekord vana hea ja paljukäidud koht leidsin siiski ka mõne veel ronimata kose. Sai aga ronitud ka juba varem toksitud jääd. Ennekõike paarilise rahuldamiseks ja enesekindluse tõstmiseks.

Kvantitatiivne eesmärk, teha päevas rohkem kui üks marsuut, sai peaaegu täidetud ehk siis viie päeva peale kogunes 9 koske. Lisaks üks nn puhkepäev, kus peamine tegevus mõningate nippide tutvustamine ja hoogsalt teiste pihta rääkimine.
Kvalitatiivse eesmärgi poole pealt oli seis kurb, sest keerulisemad kosed polnud sel aastal võtnud vaevaks formeeruda. Vaid üks korralik WI6 õnnestus leida ning see ka tehtud sai.

Proovin mõned täpsemad muljed ja pildid kah lähiajal üles saada, kui muude toimetuste kõrvalt aega leiab. Aga nagu ikka on pildimaterjal nigelavõitu, sest ise ronides ei saa ju normaalseid pilte teha.

Aga juba vähem kui kolme nädala pärast on võistlused tulemas. Nüüd kõik registreerima ja ronimistehnikale viimast lihvi andma. Hetkeseisuga pole naiste esikohale veel ühtegi pretendenti.