Wenger czech adventure race

Niisiis sattusin suvel tsehhi seiklema. No võistluse raames ikka, mille kontrollaeg oli 55 tundi.

Esimene nii pikk ning minu suurim hirm on ikka ja endiselt jalgade niiskusele ja hõõrdumisele vastu pidamine. Seekord sai varutud hulgaliselt sokke ning plaastreid. Õnnetuseks muidugi unustasin koju koti, mis sisaldas lisaks eelmainitutele ka kõiki sööke ning põhilist lambiakude tagavara. Sõit Tsehhi poole sisaldas seega suures koguses närveerimist ja shoppamist. enamus puuduolevast sai asendatud.

Stardist toimus jagunemine ning meie paar suundus rattaringile. Ringivariandi asemel proovisime otse mööda väiksemaid radu minna ning need olid ikka järsud. Lisaks ei saanud ka päris õigele teeotsale pihta ning tuli nati metsa all ragistada. Aga ka edasine trass oli suht karm. Olgugi, et tegu matkarajaga ning osaliselt isegi rattarajaga oli sõitmine keeruline. Tõusunurk lihtsalt oli kivikänkraid ja puujuurikaid täis rajal niivõrd karm. Ja seda nii üles kui allasuunal. Viimane kolmandik etapist muidugi läks lennates, Mööda asfalti ning allamäge oli lausa lust vahetusala poole kihutada.
etapp 1:15 11km 456tm

Peale pisukest puhkust panime ratastega edasi ning koheselt tuli jälle tõusudega rinda pista. Õnneks oli esimene ots mööda kõvakattega ehk sutsuke lihtsam. Teises punktis oli ette nähtud koobastes ronimine. Väga kihvt oli ronida mööda kitsukesi ja sopilisi käike paarkümmend meetrit maa alla ning siis jälle üles tagasi. See oli minu jaoks esimene mitteturistikas koobas ning tahtmine ka edaspidi selliseid kohti avastada tuli koheselt peale.

Teekond kolmandasse oli valdavalt ülesmäge, kruusakas/kivikas ning käänuline. Kaks väikest laskumist mis vahepeal ette tulid lõhkusid ühe tiimiliikme rehvi (2 korda). Enne punkti veel üks tõsisem ratta lükkamise tõus. Järgmisse vahetusalasse liikumine oli küll valdavalt allamäge, aga poole peal hakkas paduvihma sadama ning mõnusus kadus hoobilt.
etapp 33km ~1000tm

Järgmine etapp oli minu lemmik. Rattaga singlitel http://www.rychlebytrails.eu/en/ tulistamine. Alguses muidugi tuli tulistada ülesmäge, aga doktor weismanni rajale jõudes muutus ka see nii nauditavaks, kui üks ülesmäge väntamine vähegi olla saab. Biskupsky rada oli mõningate huvitavate tehniliste lõikudega, aga tõsine fann hakkas pihta hoopis Superflow-ni jõudes. See allamäge kulgev rada võttis meil kokku ligi tund. Sisaldades lugematul hulgal künkaid, kaldkurve, droppe ja kõiksugu kujutletavaid rajaelemente. Sealt alla tulles teadsin, et kogu see ülesmäge rühkimine on end kuhjaga ära tasunud ning kui ei oleks võistlus, siis teeksin teise ringi veel.
etapp: 20km 588tm

Lükkasime rattad hunnikusse, kerge saiake kõhtu, kofola sisse ning jalgsietapile. Lisaks kogu aeg mäest üles ja alla trampimisele tuli selle etapi kestel teha läbi bols-cross rada. See oli siis takistusrada ronimiste, laskumiste ja ujumistega, mis võttis ümmarguselt pool tundi. etapi vahepealsed viis punkti asusid karjäärides kaljuseinte all, kuhu pidi liginema ujudes ning mida rohkem öö poole, seda külmemaks see vesi muutus. Paar viimast ujumist ka juba pimedas.
etapp 5h 650tm

Ees ootava 90km rattaraja algus oli taas singlitel. Seekord küll mitte nii üles ja alla, aga pimedas. Tempo oli sellest tingituna ka sutsu rahulikum. Kell oli mäletamist mööda kuskil 3 öösel, kui peale pikemat laugemat asfaldietappi tuli mulle üllatusena puhkepaus ühes bussipeatuses. Tegelikult oli see meie edasise kulgemise algus ehk siit edasi oli tegemist pigem kulgemise kui võistlemisega. Põhjuseks tiimiliikme probleemid kõhuga(tervisega) ja selle pidamisega. Reljeef läks järsult karmiks ning kõhuhäda röövis viimsegi energiavaru. Loomulikel põhjustel polnud seda energiavaru võimalik ka kuidagi täiendada ning nii me siis teosammul ja pidevate pauside najal edasi liikusime. Hommik ja päikesevalgus tõi küll natukene eluvaimu tagasi, aga suurt midagi see ei muutnud. Kriitiline pilk kaardile ja ajagraafikule ning jätsime vahele jalgrattaetapi viimase punkti. Hoolimata sellest liikusime eelviimasest vahetusalani 3 tundi.
etapp 9h 85km 1677tm

Haige kobis bussi magama, ülejäänud toimetasid rahulikult söögi ja varustusega. Mingil hetkel sai siiski üheskoos otsustatud vaadata kuidas kõht vastu peab ning jalgsietapile edasi liikuda. Mälu järgi olime vahetusalas suts alla kahe tunni.

Jalgsietapp algas otseloomulikult mäe otsa ronimisega ja siis alla ja siis jälle üles ja siis alla ja siis jälle üles. Ühesõnaga ühel meist oli kõht täiesti tühi, juurde süüa eriti ei andnud, palavik hakkas tõusma ning kui me peale pikka astumist mingi bussipeatuse juurde jõudsime, hakkas roppu paduvihma sadama, siis võtsime lõplikult vastu otsuse, et haigus oli seekord tugevam.
etapp 5h 20km 882tm

Kokku ~30h

Jalad olid ok, aga jalgsikilomeetreid väga palju ei tulnud. Järgmisele pikale üritusele lähen seega jällegi vastu teadmatusega, kuidas jalad pikalt märjana olemisele vastu peavad.