Öös on rattaid

Kuna lätis läks nii kurvalt, et lamp kadus enne pimedat, tuli teha järeltestimine. Ideaalselt sobis selleks üks pikaaegne plaan sõita ratastega Paldiskist Tallinna. Hooajast sõltuvalt on hetkel väga raske valget aega leida ning see sobis antud ülesandega väga hästi. Isegi kuu oli taevas vaid pisikene vaevumärgatav kriips, mis tegi öö veelgi mustemaks.

Plaan: Rongiga Paldiskisse ning sealt mööda ranniku äärt pisikesi teid pidi tagasi kulgeda. Kaardid olid kaasas ning suuri teid oli tahtmine vältida. Ajaline aken oli planeeritud kuskile 4-5 tunni kanti.

Kulg: Järvelt 18:20 rongile ning rütmilise loksumise saatel krabistasime kaartidega ning käisime üldjoontes trassi üle. enamvähem sai plaan paika, kuid midagi kivisse ei raiunud. Viimased ettevalmistused lampide, söökide ja muu varustuse osas.

Ratastel saime liikuma ümmarguselt 19:30 ning esmane probleem oli linnast välja saamine ning õiges kohas pankrannikule jõudmine. Kui ükskord kaardile jõudsime ning õige raja kätte saime, oli lõbu laialt. Kes on valges seal Pakri poolsaare järsaku serval sõitnud teab kui lõbus see võib olla. Nüüd lisage sinna veel pilkane pimedus, kuskil all mühisev meri ning valgusvihk, mis kunagi ei valgusta seda, mis on tõusunuki taga. Avarad vaated muidugi jäid selle pimeduse tõttu olemata, kuid elamus teadmatusest on kindlasti vähemalt sama võimas.
Poolsaare põhjakallas oli liivasem ning mõneski kohas sõites raskelt läbitav. Kui ratas nii sügavale sisse vajub, et kett liiva puudub, on edasiväntamine võimatu. Lisaks tuli vastik liivase keti hääl.
Kus võimalik valisime väiksemaid radu ja teid, kuid klooga rannani jõudmiseks pidime siiski natuke ka suurt maanteed mõõtma. Esimesel võimalusel muidugi keerasime kõrvale ning metsavaheteed mööda liikudes lõppes tee aiaga. Kuna suur tee ei kutsunud, põikasime mereranda, kus adruvallide ja mere vahel sai mõnel juhul päris edukalt sõita.
Klooga oja hüppega ületades rapsas käsi kogemata spidokat ning sulpsti kukkus see kiirevoolulisse ojja. Jõudsin valgusvihus vaid pruuni vette kaduvat hõbedast asja silmata ja läind oligi. Lamp lenksu pealt maha, täisvõimsusele ning pruunikast veest paistis vooluga kaasa liikuv spidokas kätte. Kinnas käest, natike õngitsemist ning sõit võis jätkuda. Pealambi vihus poleks ilmselt tulemus nii õnnelik olnud.
Kloogalt põhja poole oli jällegi rannaäär läbivalt rajatu ning viivuks põikasime suurele teele, et sealt Laulasmaa kandis uuesti vasakule metsa alla põigata. Pimedas rajakesi ristirästi täis metsas muidugi pole suuremõõtmelise kaardiga väga miskit peale hakata ning sattusimegi tupikusse. Vaikselt mööda rannaäärset metsatukka liivas ragistades jõudsime Laulasmaa SPA tagaõue. Vabalt oleks võinud terrassile istuda ja läbi akna telekat vaadata, aga õhtu eesmärk oli teine.

Mööda kaldaalust metsa õigeid radu otsides pidi korduvalt seisatama-vaatama-mõtlema ning vahepeal isegi paarkümmend meetrit võsa triikima, aga vaikselt siiski liikusime edasi. Meremõisa väravast mööda, väiksed metsarajad ning leidsimegi endid Keila-Joa äärest. Siin võtsin kasutusele oma kolmanda aku, sest teisega oli mingi jama ning see ei tahtnud korralikku vurtsu välja anda.
Keila-joa park oma mõnusate radadega, teedevõrgustik rannamännikus kuni Türisalu pangani. Seal siis üks korralikum tõus, mis ka higi lahti võttis ning üleval hingeldama jättis.

Teiselpool platood sai jällegi pidurite krigisedes alla tuldud ning rannamänniku ja jalakäiate silla kaudu Vääna jõesuu rannale. Teeotsast muidugi panime mööda, aga oja tagant sai kah kenasti mööda väiksemaid radu edasi liigelda. Tänavate rägastikus tuli Rootsi teed mööda minna ning hakkasimegi Suurupi kanti jõudma. Enne muidugi tuli veel läbida see jubedalt sopane ja muhklik tee kuni sõjaväelinnakuni. Merekindluse lähistelt sai jällegi ranniku äärde ning nüüd oli päris pikalt võimalik sõita mööda kitsaid ja käänulisi radu. valges oleks nii mõnestki ojast või august sõites läbi pannud, kuid pimedas polnud tunne kõige julgem ning jalga sai ikka korduvalt maha toetatud. Lisaks mõnes kohas väga järsaku serva peal sõitmine teevad selle üheks paremaks lõiguks kogu trassil.
Kuskil Muraste elamurajooni juures viis järsk rajakene meid panga servale, kus pidi jällegi tänavate rägastikus õiget kohta otsima. Eri teeharude vahel seal muidugi ühendusi pole ning selles laburündis sai nati vesist heinamaad ületatud ning mitu korda tupikusse jõutud. Kaardid lihtsalt polnud ses suhtes kõige täpsemad. Jõudsime aga ikkagi pangast alla viiva trepini ning sealt Piirivalvekooli värava taha. Edasi oli sunnitult natukene asfalti kunagise Merepiigani, kust alates veel mõned kilomeetrid pangapealset terviserada. Tabasalu mäest alla ja kuni lõpuni polnud enam häid pisikesi omavahel ühendatud radu võtta (meil polnud selle piirkonna kaarti kah), mistõttu saigi värsket kergliiklusteed kasutatud. Eks väsimus oli kah juba kontides ning ees ootav järgmine tööpäev innustas kiiremini koju saama.
Kokku tuli minul rattaspido järgi 80 kilti(rongijaama sõit on sees), aga geps näitas puhtaks trassiks 71. Aega kulus nii ümmarguselt 6 tundi, millest ratas liikus 5 jagu. Olgugi, et magada sain vaid 3 tundi ja olin sunnitud täna üle aastase pausi järel jälle kohvi jooma oli üritus igati ettevõtmist väärt. Pimedas sõitmine on hoopis teine elamus, kui valges ning mulle see meeldib. Ja see trass on igasuguse hindamise puhul väärt kõige kõrgemat hinanngut. Mõnes kohas muidugi oleks saanud parema kaardimaterjaliga veelgi huvitavamaid radu valida, kuid isegi nüüd oli tulemus suurepärane. Julgen soovitada igaühele, kes jõuab ratta seljas 5 tundi vändata.

Kindlasti on suur vahe, kas sõita see vaevalt näitava või metsalust valgustava lambiga. Sõita sai nii nõrga kui tugeva valgusjõuga olenevalt hetke aku seisukorrast ja tee iseloomust, kuid liikumiskiiruse ja enesekindluse/julguse vahe oli märgatav. Seekord oli mul tugev lamp lenksul ja nõrk peas, aga mõtlen sügavalt ka teise tugeva lambi muretsemisele, et ka pähe korralikum valgusallikas saada.  Kindlasti peaks olema kaks lampi, sest ainult lenksult valgustades ei näe nurga taha,  aukudesse, üle künka ega ristuvaid teid. Ainult peast valgustades ei teki aga õigeid varje ning sügavustunnetus jääb kesiseks.

Akud muidugi on omaette teema. Tundub, et minu eksemplarid pole kõige paremad ning ses suhtes tuleb veel arendust teha. Seekordse 6 tundi sain hakkama, kuid palju pikem sõit või nõudlikumad tingimused oleks juba liig. Pealegi sõitsin enamuse ajast siiski poolvõimsusega.
Mõtted mis ses suhtes ette võtta, juba liiguvad.

Pilt hakkab selginema

Eile õhtul, kui päevatööga ühele poole sai, korjasin oma kodinad kokku, pakkisin kotti ja kõndisin Astangu tunneli juurde. Võistlusrajad vajavad planeerimist ning sein puhastamist ning erinevate asjaolude kokkulangemisel on käesoleval nädalal õhtuti natuke vaba aega.
Planeerimist alustasin sel sügisel äraspidiselt ehk esimesena sai planeeritud finaalrada. See nimelt on kõige omapärasem ning kindlasti üllatab. Kuidas, eks see selgub kolme nädala pärast, kui asjalood niikaugele on jõudnud.

Ülejäänud rajad aga olid mul esialgu veel vaid paberil. Pildi peale jutte tõmmata on hiiglama lihtne, kuid tegelik seis seinal on hoopis midagi muud. Nii oligi, et seina äärde jõudes, ja paberil kujutatut päris seinaga võrreldes tuli ühe korraga nii nutt kui naer. Nutt selle pärast, et ilmselt ei leidu kedagi, kes oleks suuteline need paberile joonistatud rajad ka väga pika harjutamise ja proovimise peale ära ronima ning naer selle pärast, et ühes kohas oli sirutus lootusetust asendist pikem, kui püsti seisev inimene. Panoraamfoto petab ikka täiega.
Aga vähemalt potensiaalid olin ka pildi pealt ära tundnud ning liinid jäävad enamvähem algsetesse raamidesse.

Kaks tundi pilkases pimeduses köie otsas rippumist ning üks rada on põhimõtteliselt valmis. Mõned jalatsoonid tuleb veel juurde vaadata, aga üldjoontes on ronitav. Teine rada on kah enamvähem paigas ning suures osas puhastatud, kuid seda peab ilmselt lihtsamaks tegema ning mõnes kohas vaja veel lahtist kivipudi alla ajada.

Aga kui keegi vahepeal sinna seina peale satub, siis võite ju kah väheke sammalt, savi, muda ja kiviklibu alla ajada. Sisenurgas on vaja ka mõned suuremad kivilahmakad alla kangutada, aga üksi ma seda teha ei julge. Üleüldse oli üksinda pimedas Astangu metsas olles üllatavalt kõhe tunne. Natikene tõid ärevasse õhkkonda leevendust ringi tiirutavad nahkhiired, kuid nad ei tahtnud lähemale juttu ajama tulla.

Viimaste päevadega on ka paar nime osavõtjate hulka tulnud ning motivatsioon radasid meisterdada hakkab vaikselt tagasi tulema. Kes on võistlema tulemas, siis palun andke oma nimed varakult üles, et teaksin arvestada.

BAR 2011 Dundaga

Üle mitme aasta sai jälle lätis seiklemas käidud ning tulemuseks järjekordselt arusaamine, et sinna PEAB tagasi minema.

Start anti, aga öeldi vaid, et kaardi leiate vanast raudtehoone jaamast. Kellelgi polnud aimu kuhu poole peaks jooksma, aga joosti ikkagi. Kõigepealt ühele, siis teisele poole. mina sattusin mingisse võrguga piiratud aeda, kust lauavirna pealt paistis kena läbipääs. Sealt võrkaia august läbi hüpates ei näinud ülemist traati ja panin sinna pead ja rannet pidi otsa. Laup nüüd sinine ja muhklik, randmel veenilõikaja märk ning pöial ei kannatanud koormust mitu tundi.
Kaardi aga saime kätte ning Proovisime ka score-o punkte kokku arvutada. Pranglimine pole aga meie ala ning hakkasime vaikselt suuremate punktide poole liikuma. Mingi hetk rajal selgus, et kui ühe pisikese ära jätame, siis tuleb täpselt õige summa kokku ja peidetud väärtusega punkte polegi vaja võtta. Kui aga rajal ühest niikuinii mööda jooksime,siis selgus, et see asendas täpselt kahte teist punkti.

Legendi jätsime esimeseks jooksuks rataste juurde, sest seal ju midagi olulist polnud. Tuli aga välja, et siiski oli seal inf etapi lõpu kohta, mis meil päris täpselt meeles polnud. Käisime sellel järgi. +4 min.

Enne ratastele saamist otsisime lossihoovist 5 vihjet järgnevate punktide kohta ning asusime kohalikke pinnima, et nende asukohtasid selgitada. Pikapeale saime nägemuse kokku ja hakkasime korjama. Tünnid->Puu->Lossimakett->Autod(sõitsime alguses valet teed mööda +5 min.)->Villavabrik. Seal oli ülesanne, kus pidi kahe hunniku peale kokku lugema unikaalsete toonidega lõngavihid. Uurisime hoolikalt lõngavärvide erinevusi, kulutades palju aega ja saime tulemuse 32.

Rattarogainil ei pööranud tähelepanu 117 ehk peidetud punkti legendile ja väärtusele. Selle otsimisele kulutatud aeg ja energia oli edasise tulemuse kõige suurem mõjutaja. Ajakulu hinnanguliselt +65 min ja tulemusena ikkagi punkti kätte ei saanud.
114 punkti liivakoobaste juurest edasi minnes proovisime leida kaardil kujutatud metsateed. Seda seal loomulikult ei olnud +10 min. Lisaks ununes uus ja vinge taskulamp koti kõrvale maha. Nati aja pärast avastasin ja sõitsin tagasi. Otsingud tulemusi ei andnud ning öö tõotas kujuneda pimedaks. kaotus +8 min.
Enne etapi lõppu nõudis vedamissüsteem oma esimese ohvri. Püksid terved aga kints katki. Kõrvalt vaadates tundus väga valus.


Rogaini lõpetasime ühtede viimaste seas, mis tähendas, et ees võiks palju tiime ja korralikud jäljed olla. Esimesed paar punkti lihtsad. Ainult sõida nii kuis torust tuleb. Pimedaks läks teise/kolmanda punkti vahel. Vahepeal pidi küll ratast puu otsa sikutama, aga meie õnneks polnud seal tol hetkel väga tunglemist.


Jalgsi rogaini pimedas reljeefi täis metsas tegime päris normaalselt.  123 juurde jõudsime peaaegu nii nagu olime planeerinud, aga siiski oli ilmselt selles suur osa õnne. Lõpus muidugi läks kiireks ning saime -2 punkti trahvi. Oma kella järgi küll vaid ühe punkti, aga kohtunike kell on 19 sekundit täpsem :)


40-nes punkt oli keset mittemidagi ütlevat metsa. Igaks petteks oli lisatud ka mingi vana vene kaart, kus paar peenikese katkendjoonega teekest peale joonistatud. Õiget rada otsides tegime oma variandi, mis kulges tihedas võpsikus ja külmas vees. Imekombel kõndisime peale pikka ekslemist ja siia-sinnapoole rügamist täpselt punktile pihta. Vale teevaliku tõttu hinnanguliselt +30 min. Kuidas me lõpuks ikkagi punktile pihta saime ma ei tea, aga üks hetk helkis miski 100m kaugusel ja 10m kõrgusel otse meie ees.
Edasi jällegi natuke lihtsamat orienteerumist, mis oli kompenseeritud raskesti ligipääsetava punktiga. Mööda teed punkti lähistele, siis läbi võsa sügavale orgu, üle jõe, teisest järsust nõlvast üles, punkt, uuesti nõlvast alla, purret mööda üle jõe, võsasest nõlvast üles tagasi tee peale.
42 punkti esimesest karjäärist sai alguses puudesalu kujule tuginedes natukene kaugelt otsitud. Ajakulu +3 min. Teises karjääris aga oli lisaks punktile ka veel lisaülesanne, kus pidime viimase rogaini kaardi tükke otsima. Õnneks olid eelnevad tiimid seal puhta vuugi teinud ning kõik tükid olid piistu pandud. seega jäi meil otsimine ära ning saime täiesti terve kaardi väikese ajakuluga kätte.


Joonorienteerumise algusesse jõudmine oli kaardipildi järgi täiesti tehtav, aga meie panime natukene liiga pikalt mööda kraavi äärt lõunasse ning diagonaalis liikudes olime juba teeotsast möödas. Iga samm mis me mööda võsa rattaid tassides tegime viis meid hoopistükkis sihtmärgist kaugemale. Mingi hetk hiljem saime sellest aru ja suunaga põhja leidsime siiski ka otsitud tee. Kaotust võib siin ilmselt +20 min arvestada.

Joon-foto orienteerumine oli ise aga omamoodi. teekonda jälgida oli lihtne, kuid fotosid pimedas metsas üles leida ja ära tunda mõnel juhul küllalki keeruline. Üks rippuv puu oli vahepeal alla kukkunud ja üks truup oli uue korraliku killustikukatte saanud. Viimane tõi meile ka ühe miinuse (-1 p).



Jõekääru punkt 44 ei olnud mitte teest vasakul nagu algselt arvasime, vaid paremal. Oma ja punkti täpse asukohta selgitamisega kulus nii +5 min. Teekond järgmisse punkti oli minu jaoks arusaamatu. Kompass näitas jumal teab mida, kaart oli nagu 20 aasta vanune niidikera joonis ning lamp oli tuhm. Kuidagi jõudsime kohale, aga mõtte ja ringikeeramise pause tuli ilmselt +8 min jagu.

45->46 võib kokku võtta kui läbikukkunud teevalik. Või noh valisime hästi, aga välja kukkus nagu ikka. Jõest kuni "Koshrags" asulani liikumine koos ringikeeramiste ning ratta tõstmiste ja lükkamistega võttis +9 min.

Nüüd tuli etapp, mille pidime läbima 2 rattaga. Siin oli meil seiklusi palju ning ilmselt moraal langes alla mõistliku piiri.
Kõigepealt  jõe delta punkti ei tahtnud kohe kuidagi läbi vee minna. Olematu ületuskoha otsimisele kulutasime oma +6 min. Hiljem kaotasime mitmel korral oma järje teederägastikus teekonnal 52->47 ning teenisime sellega jälle +18 min. Teine pool läks küll puhtamalt, aga tempo siiski madal. Õnneks läks etapi lõpus valgeks ning üldine tuju hakas kohe tõusma.

Enne järgmisele etapile minekut muidugi pidi veel korra tornis ära käima. Rattaga saime lihtsalt väljapoolt köiega tõmmates, käe SI pidi aga ise torni väliskülge pidi ronima. Eks kõrgusekartus sai seal seljatatud ning esimesed ronimistehnilised liigutused proovitud, kuid lõpuks sai piiks tehtud ning võisime sadulasse istuda.

55-s punkt terviseraja otsas oli imelikus kohas ning sellest panime esimese hooga mööda. Peale punkti võtmist mõtlesime veel alternatiivse väljumise peale, aga see osutus vesiseks tupikuks. Vigade saldo sai juurde +7 min.

Majakani, kust algas 56 juurde viiv matkarada tahtsime minna mööda kaldapealset metsateed, aga poole peale oli keegi sinna viimase 80 aasta jooksul(jah, nii vana kaart oli meil) karjääri kaevanud. Keerasime ringi ja tegime tiiru kruusaka peale. Tulemuseks +4 min. Matkarada ise oli ametlikult suletud totaalselt lagunenud trepi ja laudtee tõttu. Tegime täistiiru peale, millest esimene pool oli mahalangenuid puid täis ning teine pool laudteest täiesti pehkinud ja katki. Järsust kaldaservast lagunenud treppi mööda rattaga uuesti üles ronimine võttis tossu välja. Lõpuni jäi veel 3 punkti, ning kaks rogaini. Aega aga oli meil järgi veel vaid tund:nelikümmend. Otsustasime liikuda mööda punktitrassi nii kiirelt kui võimalik ning vaadata, kuidas kulgeb.



Kohe järgmise punkti juures oli lisaülesanne, kus punkt tuli mahajäetud majast üles otsida. See oli aga pandud katusele ning loomulikult pidi sinna väikese köieülesandega minema. Mina siis julgestasin, juhendasin ning tassisin ratast mööda katuseharja. Vahepeal olin ise kah julge.

Nüüd oli selge, et meil on väga kiire. Panime tuisates edasi ning kuna järgmine punkt jäi niiehknaa tee peale, siis otsustasime selle ära võtta ja sealt otse lõppu kihutada. Otseloomulikult oli see "teepealne" punkt aga puu otsa pandud. Kiirelt hindasime olukorda ning arvasime, et suudame selle ära võtta kiiremini, kui 9 minutiga, mis oleks olnud võtmata jätmise korral miinuste hind. Ma pole küll päris kindel, aga arvan, et saime sellega hakkama. Igaljuhul jäi tiim kes seal enne meid pusis veel peale meidki pusima.

Lõppu sõitsime nii kiirelt kui jõudsime lükates, vedades ja igasugu muid nippe kasutades. Finishisse hilinesime 20:10 ehk siis -7 p. Ühe vahelejäänud punkti eest saime (-3p). Lõppsaldo 16 punkti paigutas meid võistlejaterivi keskele 13-ndale positsioonile. Hiljem lõplikus protokollis olime aga 23 punniga kaks positsiooni ettepoole tõstetud.

Kokku sai siis jamasid arvestatud 206 minuti jagu, mis oleks tähendanud rabarogaini läbimist ning osade viimase rogaini punktide võtmist. Lisaks on need kaotused veel hinnangulised ehk siis träki ja SI aegade pealt vaadates tuleks ilmselt lisagi. Väsimust ja tempo aeglust pole vigade sisse arvestatud ehk siis tugevamaks saades on tulemus veelgi parem. Kõik see aga juba järgmistel võistlustel. Seniks tuleb aga talihooaeg mürinaga peale.

Kogu selle õnnetuste jada lõpuks tuli ka üks rõõmus teade. Keegi ol ikkagi mu lambi sealt koobaste juurest üles korjanud ning korraldajate kätte toimetanud. Ja mets saab jälle valgeks.

Harku Drytool 2011

Harku Drytool 2011

TULEMUSED,  
KVALIFIKATSIOONI RAJAD,  
PILDID

Aeg: 13. november 2011, algusega kell 10:30. "World Kindness Day" on statistiliselt võttes vihmane õhutemperatuuriga vahemikus 0-9 kraadi.

Päikesetõus 8:09 ja loojang 16:01

Formaat: Raskusronimine kaljul ja tehisobjektidel kasutades kirkasid ja kasse. Kvalifikatsiooni radadel ülalt-, finaalrajal ka osaliselt altjulgestuses. Paremusjärjestus kauguse ja aja alusel ja lõplikult finaalrajal.


Koht: Astangu paesein. GPS: 59.397236,24.626336.



Kvalifikatsioon:
Võistlejate järjekord loositakse.
Kasutatakse ülaltjulgestust, kuid igasugune köielt toetuse otsimine on reeglite rikkumine ja katse loetakse lõppenuks.
Seinal on selgelt märgitud radade algus ja lõpp ning keelualad. Võistlejal on iga raja läbimiseks aega 8 minutit. Arvesse läheb kaugeim tsoon, kuhu võistleja reeglitepäraselt jõudis ning katsete arv, mis selleks kulus. Raja läbimise korral pannakse kirja ka kulunud aeg.
Juhul, kui võistleja kukub seinalt või rikub muidu ronimise piiranguid enne aja otsa saamist, on tal võimalus alustada uuesti algusest piiramatul arvul kordadel.
Kvalifikatsiooni pingerida koostatakse saadud punktide alusel. Võrdsete punktide korral on parem tulemus rohkem radu lõpuni roninul või seda kokkuvõttes kiiremini teinud võistlejal. Juhul kui ühelgi sama tulemusega ronijal ei ole lõpuni ronitud radasid, on eelis suuremaid punkte ja neid rohkem saanud võistlejal.

Finaal:
Finaali pääseb põhivõistluse 4 paremat.
Finaalis ronitakse altjulgestuses klikkides kohtuniku poolt paigaldatud julgestuspunktidesse. Kohtuniku julgestuspunktide koormamine on keelatud ning selle tegemisel loetakse katse lõppenuks. Ühtki punkti ei tohi vahele jätta ning klikkimine peab toimuma enne, kui terve keha on punktist möödunud.
Finaalrajal osalejad ei tohi rada enne oma aega proovida, ega vaadata teisi rajal ronimas. Kaks katset või 10 min, kumb enne otsa saab. Eraldi on raja vaatamise aeg, mis on 10 min ja toimub finalistidele ühiselt.
Võitja on see, kes jõuab kõige kaugemasse tsooni. Kui mitu võistlejat ronivad raja lõpuni, on võitja väikseima ajaga raja läbinud võistleja.
 

Rajad: 
Rada on looduslikult paeseinal piiratud maapinna ja ülemise kaljuservaga ning märgitud tehisobjektidel. Keelualad on märgitud kas joonte, lintide või muu selgelt eristuva piirjoonega. Mistahes kehaosa või varustusega väljaspool rada koormamisel loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad.
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.

Kuigi trass on üle käidud ja kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.

Registreerimine:
Registreerimiseks saata mail aadressil: kus on kirjas osavõtja(te) nimed. Juhul, kui on soovi varustust laenutada, siis tuleb ka sellest registreerimisel märku anda.
Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.

Osavõtumaks eelregistreerimisel kuni 31.10.2011 4€
Hiljem ja võistluspäeval kohapeal 6€

Varustus: 
Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, vöö, kassid ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga. Kirkade mistahes viisil võistleja külge kinnitamine on keelatud.

Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.


* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.

Kuidas ma hobuseks käisin

Seekord tulime välja uue tiimi testimise eesmärgil. Ning et test ikka täie eest läheks, siis planeerisime raja piisavalt abitsioonika, kuid samas võimalusi lahtiseks jätva.

linnulennult 45 km pikk ring mõningate juurde ja mahavõtmistega sisaldas kõigepealt ida poolset tihedat ala, siis kaardi keskmist osa, kus kallid punktid ning siis lääne poolt ringiga tagasi keskusse. Juurdevõtmise punktid jäid lääne serva, kus väga pikkade vahedega, kuid kallid punktid ning ärajätmise võimalused tagasitulekul "teeäärsed" punktid.

Kui 2 esimest punkti olid võetud ning selgus meie teel ja metsas liikumise reaalne kiirus, oli selge, et sellise tempoga me oma algset plaani ei suuda täita. Esimese rohuna sai kotist vedamiskumm välja võetud ning hakkasime usinalt tiimitööd harjutama. Seisnes see siis selles, et mina hakkasin hobuseks. Edasine trass kulgeski nii, et radadel ja teedel jooksime kummis, lahedamatel metsaalustel kõndisime kummis ning rägastikus (mida oli ohtras koguses) liikusime ükshaaval.

Tulemusena liikusime minu hinnangul vähemalt kilt tunnis kiiremini. Seda muidugi hobuse vastupidavuse arvelt. Trassi teises pooles sai aegajalt ka vedajat vahetatud, aga kogu selle punnimise tulemusena oli lõpuks toss päris väljas ning jalad kutud. Igati korralik koormustest enne hooajavahetust.


Planeering tuli kokkuvõttes päris hea välja. Väga õige otsus oli alustada idast, kuna see jättis paremad lõikamise võimalused mida hiljem ka vaja oli. ümmarguselt 50km kohta 100 punkti kätte saada polegi halb tulemus. Üldse olid punktid maastiku suhtes hästi paigutatud ning erinevate tiimide teevalikud tulid küllaltki erinevad. Mulle meeldib, kui ei ole mingit loogilist ringi, mida mööda kõik üht või teistpidi jooksevad.


Eks me tegime vigu kah, aga mitte midagi väga suurt.
58 juures tiirutasime 5min mööda nõgesevälja.
46-st väljudes  kiskus suund kiiva ning uitasime kuskil rägastikus. Selle asemel oleks pidanud teed mööda ringi käima +5min.

45 lähistele jõudes sattusime kah väga vesisesse nõgesevõssa, kus liikumine vaevaline +3min.
44->35 vahel mööda radu liikudes sattusime millegipärast valele teele. Tagasi pööramise asemel panime panused järgmise raja peale, mis natuke ringi tegi, aga see oli vahepealse ajaga metsas olematuks muutunud, mistõttu panime "otse" läbi. +5min
täitsa lõpus 21->20 vahes otsustasime tee asemel otse mööda sihti minna, aga sellega kaotasime kah mingi 3 min. Tol hetkel polnud enam aga suurt vahet, sest finishini oli meil piisavalt aega ja juurde polnud enam midagi võtta.
Algsest plaanist olime trallil olles maha hammustanud 6 linnulennulist kilomeetrit ja 9 punga.

Finishis ajaga 7:49:13 ning täpselt 100 punkti. Kokkuvõttes  34, segades 9 ja neljaste tiimide seas esimene.

Test sai seega edukalt läbitud, kõik finishis elus ja rõõmsad. Uued stardid on juba silmapiiril.