Käed soojaks

Käisin jälle kindapoes ja nagu ikka tulin sealt välja paari kindapaariga.

Seekordne saak sisaldas endas sügiseseks kajakisõiduks mõeldud varustust, mis peaks käsi sutsu aega kuiv(em)ana hoidma, head haaret pakkuma ning ehk ka nati hõõrdumise eest kaitsma.

Eesmärk siis 100km kajakimaratoni läbimise leevendamine. Kuna aga täpset ilma ei teadnud ja varasem otsene kogemus puudub, siis võtsin mitut sorti.

Esiteks õhukesed, et sõrmed liiguks ja ei oleks väga palav.

Teiseks paksemad, et külmemates oludes natike rohkem sooja hoiaks.

Põhiliselt pelgan seda, et kui käed higistavad või satub sinna kindasse kuidagi muud moodi vesi, siis hakkab kätel külm. Oleks olnud valida ka selliseid, kus käe seljal vähem kummi, aga need põlgasin esialgu ära kui liiga pritsmetele avatud. Üldiselt olid need sellised, kus käe selja poolel oli hingav riie peaaegu sõrme otsteni välja.

Nüüd tagantjärgi tean, et soojema ilmaga on õhemad täiesti piisavad. Higistamise niiskus muutub natuke häirivaks kuskil 30 km järel, aga see pole tegelikult üldsegi hull. Nati kehvem on see, et võtsin küll väiksemat sorti mööduga suht ümber olevad eksemplarid, kuid neil puudus rannet fikseeriv kinnitus. Ainult elastsest osast ei piisa, peopessa tekivad ikkagi voldid ja see muudab aeru hoidmise nati ebamugavaks. Takjakinnitus randme ümber selle probleemi tõenäoliselt likvideeriks.

Paksemaid seekord kätte ei saanudki, kuid loodetavasti õnnestub neid sel hooajal veel katsetada.

Harku Drytool bouldering 2009

Seonduvad lingid:

• Eelmise aasta võistlusinfo
• Tulemused
• Rajad: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, finaal
• Paar pilti

Aeg: Kõigi pühakute päev 1. nov. algusega kell 11:00. Läbi aegade on sel päeval üldiselt olnud plusskraadid, aga talve hingust on juba tunda. Päike näitab end 7:42 - 16:27 Temperatuur eelmiste aastate järgi +5..+10 kraadi.

Formaat: Boulderingi moodi. Madalal. Mitmel erineval rajal, paremusjärjestus punktide alusel ja lõplikult finaalrajal.

Koht: Harku traavers. Tallinna läänepiiril Harku karjääri värava ligiduses. Infot koha kohta

Plaan: Seinale on märgitud ports radasid, vähemalt 6 või rohkem. Madalal ja erineva tehnilise keerukusega.
Igaüks kes tahab oma oskusi proovile panna ja teistega võrrelda poetab auhinnafondi osavõtumaksu jagu raha.Peale radade ronimist arvestame kokku punktid, mille alusel kolm parimat saavad siis oma järjestuse eraldi püsti pandaval finaalrajal paika sättida.
Lõpetuseks jaotame kogumiskarbi sisu kolme parima vahel 60-20-10%.

Registreerimine:Tore oleks eelnevalt teada saada, mitme osavõtjaga arvestada, siis sujub kohapealne korraldus ladusamalt. Siinkohal saab ka vajaliku varustuse kohta soove esitada. Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.

Osavõtumaks eelregistreerimisel kuni 20.10.2009 50.- Hiljem ja võistluspäeval kohapeal 80.-

Korraldus: Põhiradadel piiramatu arvu katsetega, avatud ronimisega(võib kaasvõistlejate sooritusi vaadata), max 5 min. raja kohta. Vahepeal puhkeaeg 5 min. roteerimisskeem selgub kohapeal vastavalt osalejate arvule.
Finaalrajal osalejad ei tohi rada enne oma aega proovida, ega vaadata teisi rajal ronimas. Kolm katset või 10 min, kumb enne otsa saab. Eraldi on raja vaatamise aeg, mis on 6 min ja toimub finalistidele ühiselt.
Võistlejal on õigus kasutada oma spotterit, kuid igasuguse muu abi osutamine peale kukkumise pehmendamise on rangelt keelatud. Kohtunikul on õigus keelata selle reegli rikkumise tuvastamisel edasised katsed antud rajal.

Juhul, kui finaali pääseb ka keegi korraldajatest(rajamärkija) ja ei leidu erapooletut kvalifitseeritud rajameistrit, pannakse finaalrada püsti ühiselt (kõigil võrdsed tingimused). Muudel juhtudel peavad finalistid raja püstipaneku ajal viibima isolatsioonis (raja juurest eemal.) Finaalrada on pikem, kui ükski põhirada ning võib olla "üllatuslik".

Rajad: Rada on looduslikul paeseinal või tehislikul konstruktsioonil märgitud lintide, joonte või muu selgelt eristuva piirjoonega. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad. Mistahes kehaosaga raja piiridest väljapoole või piirdelindile toetudes loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon.
Kuigi kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.
Rada võib olla osaliselt niiske, samblane või savine. Külmakraadi puhul ka jäine.
Kalju all maas on üldjuhul pehme pinnas mis jalanõude määrdumise kaitseks võimalusel kaetakse.
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.


Varustus: Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga.
Soovitus kasutada ronimissusse. Kasside kasutamine on turvalisuse eesmärgil keelatud.
Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.

* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.

100+ kajakiga ehk Gauja maraton

Võtsin ennast lõpuks kokku ja käisin ära 100km kajaki maratonil. Toimus see Lätis ja jõeks oli Gauja ehk siis eestlaste seas tuntud kui Koiva jõgi.

Start Valkast 9km kauguselt suht suvalisest kohast metsas. Öösel autoga sinna jõudmine muidugi oli juba omaette üritus. Ja arvestades seda, et õhtune söök piirdus vaid mõne pelmeeniga, mis suutsime Viljandis kohalikest puupüsti täis pubis manustada ja vähesest magamisest ja kesisest hommikusest sättimisajast ja piskust pudrueinest oli tunne stardis suhteliselt normaalne.

Kõik enne starti oli muidugi kiire-kiire, Ja ma peaaegu et oleksin jõudnud kõigi teiste startijatega samaaegselt udjama hakata, aga meil oli tiim. Noh et pidime kahekesi koos sõitma ja Sibulapoiss ei jõudnud õigeks ajaks valmis.

Kui põlled peal ja tüür vees, saime liikuma nii minut-paar peale ametlikku algust. Aga mis loeb see väikene kadu, kui ees on ootamas kümmekond tundi.

Esimesed kilomeetrid olid tuimad. Õlad naksusid ja ei olnud üldse veel valmis, aga rahulikult tehes muutusid liigutused sujuvamaks ja mingit jama ei tekkinud.

Eesmärke oli mitu, millest esimene oli juba sooritatud. Meelitasin lisaks endale veel kellegi seda värki proovima. Teine eesmärk oli sõita koos, et kumbki end üksikuna ei tunneks ega igavuse kätte ära ei kõngeks. Etteruttavalt peab ütlema, et ka see sai enamvähem täidetud. Minul sai küll aegajalt vee silitamisest kõrini ja tegin ka mõned tõmbed vahele, aga eks siis sai jälle järgi oodatud. Positiivne oli muidugi see, et sain rohkem süveneda tehnikale ja keha ja käte hoiakule, kui täiega tõmmates. Negatiivne aga see, et pidin kauem aega paadis istuma.

Kolmas eesmärk oli teha nii, et me mõlemad sõidaksime raja kontrollaja sees läbi. Ka see sai tehtud, kuigi esimene kolmandik oli kahtlusi vahepealsesse kontrollpunkti õigeaegselt jõudmise suhtes. See oli 37 km peal ja ette nähtud 5 tunnist ja 10 minutist jäi veel õnneks 30 minutit varuaega.

Eesmärgiks võiks lugeda ka soovi saada "hea" lõpuaeg, aga see jääb mõneks teiseks korraks. Seekord kulus 14 tundi ja 24 minutit, mille sisse jäi kaks kergendus- jalasirutuspeatust, üks söögipeatus ja üks lambiotsimispeatus.

Sõit ise oli tegelikult tore. Sai näha kuidas läti jõeäärsed paistavad ja kuidas elu kulgeb. Alguses aeglase vooluga rahulik jõgi, Strenci kohal oli 10km ulatuses ka kiiremat voolu mõne väiksema kärestikulise kohaga.

Siis jällegi rahulik jõgi kuni Valmierani, kus oli lühidalt nati teravam koht ja püsti pandud slallisõidu väravad. Edasi oli kõik suhteliselt lame ja vaikse vooluga, aga vaheldust pakkusid aegajalt mööda libisevad kõrged järsud liivakaljud. Mõneti kollased, mõneti punased. Mida lõpu poole, seda kõrgemad ja suursugusemad. Ühes kohas avastasin, et liivakivisse oli kraabitud sõna "ESTONIA".

Üks selle jõe omapärasid kindlasti põhjavormid ehk siis liivamadalikud ja järsud üleminekud madalalt sügavaks ja seda nii piki kui ristijõge. Kogu aeg pidi jälgima, et sõidad sügavas vees, muidu võttis hoo maha ja manööverdamine muutus väga tuimaks. Üldiselt sõitsin nii, et svert oli mõne sentimeetri võrra väljas, siis hoidis lihtsamini kurssi, kuid lubas veel suht lihtsalt suunda muuta.

Kuskil 15-20km enne lõppu sai päikesevalgus otsa ning edasi tuli rabeleda käsikaudu. Tähendas see seda, et silueti järgi vaatasid, et kaldasse ei põruta ja kui aer põhja kraapis, siis said aru, et oled madalikule liiga lähedal ning tuli rohkem väliskurvi poole hoida. Lambist oli kasu vaid niipalju, et kui kajakiga kuskile otsa põrutasid , siis lülisid valguse sisse, vaatasid lähiümbrust ja vett ning said aru, kui hull asi on. Üldjuhul sai siis selgeks, kas oled otsa sõitnud

• saarele
• puurondile/kännule
• madalikule

Ja siis rapsid end lahti, ja kustutad tule. Mina vähemalt ei saanud lambiga sõita, sest siis nägin vaid lambivalgust ja ei saand ööd ega mütsi aru, kuhupoole see jõgi läheb. Ehk oleks nokamütsist abi olnud.

Eelnevalt kodus kompileeritud ja välja prinditud kaardist oli tohutu abi. Esiteks oli endal kogu aeg mingi lisategevus, mis hoidis meeli ühesugusest liigutusest nüristumast. Teiseks ei oleks ette kujutanud, et kuidas ma oleks teadnud, kuskohas on lõpp, kui mul puudub info oma asukoha kohta. Kohutav moraalilaks oleks olnud teadmatuses aerutada.

Tegelikult aga oleks pidanud lätakad ise sellise kaardi kokku klopsima ja allalaetavaks tegema. Minu üllitisel mõõtkava sutsu suurem, kui 1:100000 ja selle järgi oli enamvähem talutav liikuda Vahepeal ei suutnud küll kaardi ja päriselu jõnkse kokku viia, kuid antud juhul polnudki see nii tähtis. Cutoff on küll kaardil sutsukene valesti märgitud.

Ametlik leht: http://www.laivas.lv/temas/pasakumi/289774/

Ja kaardi tegemise käigus leidsin tiptop kaardisaidi, kust läti kohta väga head kaardid saadaval. Jääb vaid loota, et tulevikus ka Eesti kohta midagi analoogset tekiks.

Elukorralduse muutus

Juba mitmendat päeva olen üksikvanem. Mitte päriselt, aga ajutiselt, nii ümmarguselt kuuks ajaks. Eks näis, kuidas toime tulen. Kindel on see, et kui kodus hääletuseks läheb, siis jään vähemusse, seega peaks vältima. Loomulikult on sebimist rohkem, kuna peab ise kõigega toime tulema, aga samas on ka lihtsam, sest pole mõttepause, et kes teeb seda ja kes teeb toda.

Hommikul igaljuhul pole kellegagi diskuteerida teemal, et kas lükkame kella natuke edasi ja põõname sutsuke veel või tõuseme kohe üles. Kogu vastutus laste lasteaeda ja enda tööle jõudmise ees langeb enda õlule. Nii ma siis kella eriti edasi ei lükkagi ja senimaani on ajakava pidanud.

Isegi põnnid saavad aru ja väga vastu ei punni. Vähemalt õhtul saavad varem magama, sest pole "nõrka lüli", kes lubab kauem üleval olla. Oi ma olen range. Aga see-eest on nad hommikuti rõõmsamad.

Kurb on aga see, et koos hommikuse viimise ja õhtuse toomise ja pideva söögitegemise ja koristamisega ja kaks korda nädalas trenniliigutustega ei jää eriti aega koos õues olla või midagi toredat teha.

Igatahes, kui õppida aega manageerima, pole elul viga midagi.

Kontrollstart

Nädalavahetusel käisin merel. Paatsalus. Kajakiga. Seal oli neid palju.

Jalad surid ära ja avastasin istmiku külgedelt enda jaoks jälle uued lihased. Huvitav miks ma küll iga kord, kui vähegi pikemale kajaki sõidule lähen leian oma kehast uued lihased, millest mul varem aimugi pole. Ju ma ikka midagi valesti teen.

Igatahes Paatsalu maratoni 18 km pikkusel rajal esimene ots vastutuult ja ristilainet. Otse mõlamine oli katsumus. Ei saa kohe kuidagi kogu kehaga tõmmata, sest nii kui jalgadega pedaale trügima hakkan, tõmbab paadi nina siia või sinnapoole.

Saarte taga sõites oli tuul ja laine peaaegu küljelt ning siin avanes hea võimalus proovida sverdi regullimist. Peab nentima, et alguses olin küll kahtlev, kuid tõesti on võimalik sverdi sügavusega kajaki suunahoidmist reguleerida. Peamine on pihta saada, kuhu poole pean slaiderid liigutama ja kui palju seda teha tohib.

Viimane ots oli peaaegu pärituult, aga mitte päris, sest laine loksutas paati pidevalt paremale ja proovisin mis ma proovisin, sverdiga täiesti õigeks ennast sättida ei suutnud. Ei tea, kas nati suurem või rohkem välja ulatuv svert aitaks? Igaljuhul jäi tunne, et nati oleks veel vaja taguotsa stabiliseerida.

Lõpp saabus 2:15:38 stardist hiljem ja oma klassis seal kuskil keskel ehk 18 koht (kokku 37). Üldkokkuvõttes aga 39-s paat (kokku ~70).

Kõige hullem ei ole, kui arvestada suve jooksul läbitud väheste kilomeetrite hulka. Ja imepisikest laines sõitmise kogemust.

Pisikese hingevärinaga mõtlen eelsesivale 105 km läbimisele koival. See juba vähem, kui 2 nädala pärast.

Kuidas panna täppi?

Ilge jama on selle seina värvimisega. Nimelt plaan teha ülemise korruse seinad veelgi suuremas ulatuses kohupiimavärvidega, kui alumisel korrusel. Ja ega ei oleks probleemi, kui oskaks värve segada. Komponendid muidugi saab hästi kokku möksitud, kõik puha kaalu järgi potti, nati seista, miksriga segamini ja ongi valmis. Aga siis tuleb keeruline osa, kus on vaja valgele värvile õige toon anda ning sellega alalõpmata üks jama. Alumise korruse asjadest olen juba kribanud, aga nüüd on mõõtmed vähe teised ja tööd omajagu rohkem. Seekord siis sai kohe rohkem värvimuldasid varutud ja põhjalik omavaheline segamise test kah ära tehtud.

Plaane on lausa mitu ja kaks neist grandioosset, vähemalt meie kogemusi arvestades.

Kõigepealt siis trepi ruumis prusside vahed kerge kreemja tooniga ja prussid tumepruunid. Välja tuli aga suhteliselt kollane, sest see kollane ei taha kohe kuidagi lahustuda ja nii kui pealt pinnast pintsliga võtad saad seda kõige kollasemat. Kreemjas toon hõljub potis keskel ning tumedamad terad on poti põhjas. Nii siis ongi kollaselaiguline sein üksikute tumedamate triibukestega. (Kui juba kolmandal päeval kaema lähed, siis ei tundugi niiväga hull). Pildil on toodud seina erinevad kuivamisastmed. Ülemine on juba läike osa ära kuivanud ja kõige mõnusama efektiga sein. Kui õnnestuks kuidagi sellist asja säilitada, siis oleks vinge. All korrusel kogesin sama. Keskel siis juba peaegu kuivanud, kus allpool olev valge hakkab läbi tikkuma ning alumine siis järgmisel hommikul, kui selgus, milliseks asi tegelikult kuivas. Pildid loomulikult ei anna seda õiget kohapealset efekti välja. Ahjaa, siin ei teinud mitte kohupiimavärvi, vaid krundiga. Põhjuseks kriidise efekti vältimine. Aga et kipsplaadi vuugid kumama ei jääks oli alt kihi valge värviga juba ära tehtud.

Poisi toas on ühes küljes seinasisesed riiuliõnarused mis jävad valgeks, aga seda ümbritsev sein peaks tulema tumepunane. Noh selline eriti mõnus sametine. Välja tuli aga selline toon, mis sobiks rohkem plika tuppa ehk siis see punase tooni heledam ots, mida aegajalt roosaks nimetatakse. Jama on selles, et see on sigailus roosa oma kergete punaste triipude ja kerge laigulisusega nii et ühest küljest on natuke kahju seda hiljem tumedama tooniga üle teha. Ilmselt seetõttu võtsingi eile õhtul (või õigem oleks öelda täna varahommikul) kätte ja tegin plika toas kah ühe seina sama värviga üle. Seal riiulite ümbruses aga saab tugevalt toonitud krundiga ilmselt lõpuks enamvähem õige tulemuse.

Teise ja kolmanda seina osas on aga selline pildi joonistamise plaan, mille esimene etapp oli kõik kerge sinaka tooniga üle teha. Sellest oleks siis pidanud hiljem sinine taevas tulema. Potis oli kõik kenasti helesinine ja isegi seina peale kandes tundus normaalne, kui aga värv kuivama hakkas muutus kõik. Nüüd on küll üks sein tehtud valge pahtliga ja teine sinist tooni värviga, aga peale vaadates ei ole vahest küll eriti aru saada. Peab seda asja nati parandama vist.

Teine suur plaan on plika toas, aga sinna pole värviga veel väga jõudnud, kuna mõni koht vajab veel pahtliga silumist.

Augud jäässe

Mul pole abalakovid kunagi eriti hästi välja tulnud. Kui vähegi võimalik, siis otsin mõne purika moodi asja, kuhu ümber oma köis kuidagi paigutada või mille juures oleks lihtsam oma augukesi positsioneerida ja köit läbi ajada.

Alatasa on jama, et augud ei satu hästi kokku ja tuleb uus koht otsida.

Black Diamond mehed on ilmselt sama probleemiga kokku puutunud ja leiutasid viguri, mis aitab õige nurga all auke puurida. Nimeks panid tabava "First shot".

Kuni pole proovinud senikaua ei tea, kas asjast ka kasu sünnib või mitte, aga idee iseenesest on igati asjalik. Ise analoogset vigurit valmis meisterdada on teoreetiliselt võimalik, aga sellise raha eest ei saa kindlasti samaväärset tulemust. Eriti kui arvestada veel abalakovi konksu ja nöörilõikamistera lisaväärtust.

Puudu on sellel jubinal vaid puuri puhastamise ja puuri küljes hoidmise funktsioon.

Ristsugutis jääl

Talv ligineb ja kõik tootjad tormavad turule oma värskete ja "innovaatiliste" ideedega. Katsun lähiajal siin mõningat eksponeerida.

Grivelil väikene tooteuuendus Speedy ehk jääpuuri ja ekspressi ristsugutis. Kui mul ekspresse napib, siis üks variant ongi lindi otse puuri külge sidumine, aga see pole nii kindel ja mugav variant. Seega võiks tegelikult oma puuridele kah midagi sellist külge monteerima, aga kust saada piisavalt tugevaid aasasid, mis puuritoru ümber püsiksid?

Esmapilgul on igati väärt mõte. Kergem ja saab kiiremini julgeks ja puuri alla kukkumise tõenäosus väheneb.

Aga teisest küljest on tegemist kasutuspaindlikkuse vähenemisega. Kui ekspress on puuri küljes, ei saa sa seinal valida, et siin oleks vaja pikemat linti, või et siin oleks vaja lühemat puuri. Samuti tuleb screameri ühendamiseks mingit jama hakata tegema, mille tulemusena on kaaluvõit hoopis kaalukaotus

Ehk siis ühest küljes tore, aga teisest mitte. Hetkel veel nii uus toode, et mingit kasutuskogemust pole kuskilt leida, seega ootame ja vaatame...