Jõelähtme jõgi

See on see kitsas ja mõttetu jõgi, mida soojemal ajal pole olemas. mõnel juhul on ta küll olemas, aga kulgeb sügaval maa all ning süstaga sõita võimatu. Praegu kevadise suurvee aegu on ta aga lai ja rohke veega ning lausa kutsub paadiga sõitma.

Peale läksime Peningi juurest, kus kõige lähem tee oli jõest 200m otse üle põllu. Start sai antud kuskil 18:30 ning ees oli ootamas hulga kühveldatavat vett.

Jõgi ise oli sealpool rahulik. kus vähegi madalam koht, seal olid ümberkaudsed põllud vee all ning võsa vahel loksus tume vesi. Purded, kust normaalse veeseisu ajal pidi saama alt läbi sõita takistasid nüüd teed. Purded olid aga sellised loomingulised. Üks oli betoonist ümmargune kõgepingeliini post ning teine mingi metallsõrestik elektripost. Viimase alt oleks eskimoga läbi pääsenud, aga millegipärast polnud üldse tahtmist ennast ülemäära märjaks teha.

Kostivere juurest hakkas jõgi näitama rahutuse märke. Ühe silla all oli pisike langus, mis kõrget veeseisu arvestades muidugi suht sile. Aga kui saabusime karstialale Kostivere ja Peterburi mnt vahel, läks vool juba erksamaks. Siinseal oli näha keeriseid, saarte külgedelt jooksid tugevama vooluga liinid ning vool muudkui keris.

Enne suurt maanteed kostis kohinat ning tulid esimesed vahused laineharjad. Pika paadiga manööverdamine on nagu on, aga sai siiski küllaltki lihtsalt voolus püsida ning kivide vahelt läbi vupsata. Isegi viimases kurvis enne suure maantee silla alt läbi sõitmist ei visanud külge vastu kallast. Silla all oli kah mingi supp, aga mitte nii loopiv. Nüüd edasi oli natuke aega siledamat, kuid siiski küllalki kiiret voolu. Põhiline oht oli okstes, mis siitsealt üritasid kinni haarata.

Jõelähtme ja Koogi vaheline jupp kulges põllu vahel, kus mõlemal pool jõge vaid kivised vallid. Seal siis juhtuski see, et nägin esimest korda selgelt kobrast. päev oli juba veidike hämar, aga mitte veel pime. Ujus teine mulle vastu ja paadist nii paari meetri kauguselt mööda endal nina õhku ahmimas.

 Mida lähemale lõpule, seda äkilisemaks muutus jõgi. Vool kiirenes ning lained suurenesid. Vahetult enne lõppu Tuti veski juures oli üks õite vahune auk. Selleks ajaks aga oli tagumikutunnetus juba päris hea ning ümbermineku tunnet ei tekkinudki. Küll aga oli natuke probleeme okstega, kuhu vool paadi sisse lükkas ning natuke nägu ja käsi kraapis.

Tammi juures välja tulles oli taevas juba pime. Aega oli seekordsele rahulikule sõitmisele kulunud 2:36 ning pikkust näitas geps 20,1 km. peab nentima, et ajaline graafik püsis planeeritu piirides.

xDream avaetapp Tallinnas

Start.
Esimene jooks läbi vanalinna ja mööda joont kulges pulss punases. proovisin aga siiski joonest kinni hoida, sest vahepeal tundus, et osad jooksevad ühelt ja teised teiseltpoolt maja. Ilga jama, kui oleks seal massi järgi joostes vale punkti võtnud. Ilmselt aga mingit hajutust polnud ning rullialasse jõudes oli sagimist väga palju.

Me polnud just väga esiotsa ligidal ehk rullitades tuli kõvasti slaalomit teha. Minek oli aga hea ning järjest sai kolmestest puntidest mööda uhatud. Piritale rattaalasse jõudes olime enneolematult kõrgel 11-ndal kohal.

Sõitma hakates oli meil väikene peataolek ja üksteise silmist kaotamine, mis maksis koheselt pool minutit ning hiljem veel lisaaega punktide juures sabas seismise arvelt. Üldiselt läks rattaetapp normaalselt, kuid paar mitte nii head rajavalikut tuli sisse. 10 tuli minu jaoks liiga vara, mistõttu kohmetusin natuke kaardi kohal enne kui teiste tiimide järel metsa tormasin. 12-13 tulime põhja poolset risust rada mööda ning 15 juures ei leppinud tiimisiseselt kokku, kas võtame rattad punkti kaasa või mitte. Kui rattad maha jätsime ja teletornis ära olime jõudnud käia, olime kohal 15.


Ainuke ala, kus me füüsilise vormi pärast kohti kaotasime oli jalgsietapp ning kaotus toimus mägisel alal peale botaanikaaeda. Õnne meil kah väga polnud ning katakombides punkte otsides kulus konkurentidest omajagu rohkem minuteid. Esimese punkti leidmisel muidugi moodustati punkti ümber koheselt külakuhi ning löögile pääsemine polnud lihtne. Teise peilisin ma tasakesi teise korruse kaugema toa nurgast välja, käisin otsisin tiimikaaslased üles, hiilisime uuesti vaikselt tahatuppa, tegime piiksud ja hiilisime mittemidagiütlevate nägudega maa alt uuesti päikesevalguse kätte. Koht oli siis 19.

Edasine sisaldas palgikandmist ning kanuud, mille kestel säilitasime stabiilselt oma kohta. Olenemata küsitava väärtusega strateegilisest lükkest esimese kahe kanuupunktiga ning tuimast kühveldamisest sillaaluse punkti korjamiseks. Heameel on mul selle üle, et kõige pikem mõlamise ots oli meil hea ajaga ehk siis kätega tõmbamise jõudu nagu oleks.

Rullitamine tagasi kesklinna poole oli muidugi mõnus. Kuigi jalg väga tugevalt enam tõugata ei jõudnud ja jook oli kotist otsa saanud, sai B raja ratturite tuules natukene kergemalt liikuda. Mulle küll ei meenu, et oleksime mõnest tiimist mööda pannud, aga kuidagimoodi saime selle etapiga veel kohakese ettepoole.

Joonorienteerumine vahetusalast vanalinna oli nati teise kujuga, kui teistpidisel suunal ning ühes kohas tekkis kerge segadus. Mõõtkava polnud päris hoomatav ning kulus vist paar lisaminutit enne kui endas arusaamisele jõudsin. Punktid saime aga kätte ning keegi meist mööda ei tuhisenud.

Linnateatri hoovi piire, Patkuli trepid, Toompea, Harju mäe nõlv ning olimegi tagasi Vabaduse väljakul, kus meid ootas ees veel kolm lisaülesannet. Igaüks sai ühe katsumuse ning minu liisk langes ronimisseinale. Ma nüüd ei tea, kui palju võib SI vaheaegasid uskuda, aga neid aegu vaadates selgub, et meie tiimi tõukerattaja sai mööda kahest tiimist ning lõpetasime 16-nda ajaga. Kuna aga meie erinevalt mõnest teisest ei saanud ühtki trahvi, sai lõplikuks kohaks siiski 14, mis on hooajale meeldiv algus.

Ise jäin rahule, kuna suurt jama rajal ei teinud. Kokku ehk kogunes vigade arvelt 8-10 minuti jagu lisaaega.

Ja kui võistlus läbi, siis tegime uuesti väsinud näod pähe ja käisime kõik korra õhupadja peale hüppamas. See paistis ka teistel tiimidel läbihammustatud nipp olema.

Paat kurjaks

Viimastel nädalatel sai igal nädalavahetusel ning vahest ka nädala sees käidud ratta ja jooksutrenni käigus Pirita jõe ääres. Eesmärgiks jää/vee olukorral silm peal hoida, et õiget hetke maha ei magaks. Kui ühel hetkel oli veel kalamees jääl, siis paar päeva hiljem oli jõgi vaba ning vett üüratult palju. Koheselt hakkasid peas keerlema mõtted. Piilusin veel Patika ning Vaidasoo poole kah ning mõtted muutusid keerukamaks. Seal oli lisaks jõele vesi tunginud ka metsa alla ning meenutas hoopis ühte teist kohta siit 100km kaugusel.
Elu aga mängis seekord nii, et süstasõidust ei tulnud midagi välja ning tuli hoopis kummipaat kurjaks ajada. Õnneks sai eelmisel õhtul survetest tehtud ning kõik susisevad kohad korralikult üle liimitud. Sõidu ajal seega väljuva õhu probleeme ei esinenud. Isegi põhja kaudu siseneva vee probleem oli kadunud, kuid sellest polnud suurt tolku, sest laine viskas niikuinii ühelt ja teiselt poolt üle paadi ääre.

Veele läksime Vaskjalast ning esimene pool kilti oli kiiret voolu.

Siis ühe väikese erandiga Lootsi piirkonna juures vägagi rahulik vesi. Sai rahulikult tõmmata ja juttu puhuda. Vahepeal käisime vaatamas uppunud paati, soomustransportööri, üleujutatud teed ning vesikasvuhoonet. Ühe jõeäärse maja trepis oli lausa kummipaat, sest see ilmselt oli ainuke vahend, millega enamvähem kuiva jalaga ukseni jõudis.


Lagedile lähenedes hakkas vool kiirust koguma ning oli juba lihtsam liikuda. nüüd oli ainult vaja vaadata, et vool okstesse ei sikutaks või kuskile otsa ei põrutaks. Lagedi autosilla all olid mingid rippuvad kaablid, millest kogematakombel mööda saime.

Ning siis tulid juba vahused kohad. Alguses pisikesed trepid ja lained, aga mida edasi, seda sügavamaks läksid augud ja märjemaks paat. Raudteesilla juurest edasine oli juba päris vahune ning loksutas paati omajagu. Ma olen seda mõned aastad tagasi sõitnud, aga siis vist oli vähem vett, või hoidsime aukudest eemale.

Enne Iru tammi tulime välja ning pakkisime endid ilusti autosse ära. Huvitav kohe, et mõnikord õnnestub mul ajaline planeering päris hästi. Seekord siis jõudsime ilusti enne pimedat välja. Sama tiimiga plaanis ka esimesele xdreamile minna ning tundub, et koostöö sujub.

Kogemust pole vaja.

Mõni aeg tagasi, kui väljas oli külm ja lumine ning talvehooaeg polnud veel kaugeltki möödas sattus mulle ette üks viidik ning kuskilt sügavalt minu seest hakkas tõusma soov.
Soov teha midagi süstaga.
Soov teha midagi pikemat ja põhjalikumat.
Võtta kaasa mõned sõbrad ja hulga asju ning minna.
Kuskile mujale, kohta kus pole autosid ja prügi.
Kohta, kus pole õhtust linnakuma ja hommikust ummikut.

On aga linnulaul ja vulisev vesi.
Hommikune udu ja palju sääski (no ehk siiski mitte väga palju).
Vahest vett ja vilet aga vahel ka päikest ja soojust.
Ehk siis vaadake ja teie hakkate ka tahtma.

No Experience Required_Full HQ from StuntBeaver Productions on Vimeo.

Eesti kõige-kõige kõrgem jääsein.

Märtsi alguse poole jõudis lõpuks kätte see aeg, kus filmimeestel oli võttepäev ning ilmataadil polnud enam kõva pakast varrukast välja puistata. Selleks puhuks sai üks töövaba päev võetud ning juba varahommikul autonina ida poole keeratud. Suund Valaste juga.

Alguses laskudes vaatasin joa ülemist otsa. Kohinat oli kuulda, aga jää oli igalt poolt terve ning vee voolamist oli ainult mõnest kohast läbi jää näha.

Millalgi nati hiljem ülemist otsa piiludes oli prao põhja ka kitsas avaus tekkinud, kust vett välja pritsis ning oli lihtsalt tore vaadata.

Vahetult enne äratulekut oli pragu laiemaks sulanud ning kirkaga natukene aidates sai kaamera august sisse torgata ning ka toru seest unikaalseid kaadreid püüda.

Filmimeestel oli alguses optimistlik plaan teha kaks duublit aga ilmselt peale vertikaalse purika otsast kaks korda taganemist oli isu kadunud ning kõik mis saates näha sai, on ühe ronimise tulemus. Meie ise muidugi tegime veel mõned ronimised nii, et kaamera oli kirka külge kinnitatud, kuid sealt pääses saatesse vaid paar pisikest lõigukest.

Muideks saatejuhti kõrvalt vaadates oli jälle kord ilmekalt näha, kuidas pea surub kehale oma tahtmist peale ehk kui kõrvade vahel pole jõudu, siis on käed ja jalad kah nõrgad. Kui aga pea tahtmisele alla vanduda, siis tuleb jõud kätesse tagasi.

Kes laivis ei näinud, siis nüüdseks on saade täies pikkuses ka internetti üles riputatud ning võimalik Eesti kõige-kõige kõrgemal jääseinal ronimist järelvaadata. Valaste osa on esimesed 11 ja pool minutit. Hääd nautimist.

Grivel avatar

Surfan mina rahulikult internetis ja järsku satub ette pilt vingest riistapuust.
Mida hekki, millal selline asi on juba välja tulnud ja miks mina midagi kuulnud ega näinud pole, tekivad peas ridamisi küsimused. Nokin pildi pealt firma nime ning leian igatsugu infi. Niisiis, tegemist griveli uusima tehnilise kirkaga, millel kõiksugu kellad ja viled.

Üleüldse on see firma viimasel ajal palju asju välja toonud, kuid kõik on kuidagi väikese käraga ning sujuvalt toimunud. Samas on igal jubinal küljes mingi uuenduslik lisa, mida konkurentidel pole pähe tulnud. Igati tervitatav arendustöö vääriks minu arust rohkem tunnustust.


Steel blade - lumelabidas
Master Pro - julgestusvahend
Daisy chain - aga väikese kiiksuga
3F - ekspressislingi kaitse
G20 ja G22 - kassid
Reparto Corse - übertehnilised võistluskirkad (meenutab climbubu toodangut?)
Avatar - galaktika kõige uuenduslikum jääkirka

Viimane siis uusim kirka, mis kuulutati välja kaks kuud tagasi, kuid lettidele jõuab ilmselt alles sügise poole. Kaalult selline keskmine 650, aga väljanägemiselt ultramoodne ja bling-bling. Kinnitamata andmetel pidavat isegi eri värvides saada olema.
Mingit haamrit ega labidat pole ehk siis väga tehniline riist. Tera kuju vaadates tuleb aga lausa hirm peale, mis sellega kõik teha saab. Vars on sellest veel sammukese eespool. Käepide on pildi pealt vaadates just sellisest materjalist, nagu mina enda kirkale tahaksin.
Ootame ja vatame, kas tuleb hype või ei tule. Hind pidavat kah disainile vääriline olema, aga minul ei õnnestunud veel infi leida. Siinmail ilmselt sellist isendit lähimate aastate jooksul ei näe.

Kanuuga metsas

DC

Lõpuks ometi jõudis kätte see aasta, kus leidsin aega ja võimalust minna kevadise suurveega Soomaa luhtasid kaema. Lubatud ilusast ilmast polnud märkigi, aga see meid ei morjendadnud. Enamvähem vettpidavad riided selga, kapuuts pähe ning vihm peaaegu et ei häirinudki.

Kõigepealt Riisalt mööda põldu Karuskose poole viiva teeni, mööda seda metsavahi majani. sealt ripp(ujuv)silla juurde, tiir ingatsi matkarajal ning Teispool teed jõge ja põldu mööda tagasi. Eelnevalt olin ette kujutanud, et sõidame kanuudega täitsa metsas, aga see illusioon kustus kiirelt. Ümberringi oli mets küll üle ujutatud, kuid nii tihedas võsas poleks mõnusast sõidust midagi välja tulnud. Mõned korrad küll sai ka võsas ragistatud ning tagasitulles oli isegi mõte kahe jõe vahelist nurka lõigata, aga kaaspaatidele otsa vaadates jäi see katki. Selle asemel käisime söödasõimes heinu nuusutamas ning mingis taluõues kiikumas.

WC

Vett muidugi oli palju ning hea tahtmise korral annab seal tõesti igal pool sõita. Nii metsas kui põllul kui aias kui ka ilmselt toas.
Isegi peldikus oleks saanud paadiga ära käia, ainult et keegi oli juba vee peale lasknud ja paber oli märg.

Süstaga oleks seal muidugi kiiremini ja kaugemale jõudnud, aga metsavahel oleks keeruliseks läinud. Küll ma millalgi ka süstaga sinna jõuan, aga see saab ilmselt mingil järgneval aastal toimuma. Igaljuhul jäi kõlama soov sinna tulevikus tagasi minna ning korralikult linnulaulu ja veevulinat kuulata.

PisiValaste surm

Väike Valaste on surnud.... aga stiilselt. Järsu purika alumine pool on murdunud ja alla prantsatanud jättes järgi kena negatiivse kaldega jääkarniisi. See on juba koht, kus on mõningal juhul kasulik figure-of-four liigutust teha. Juhul muidugi, kui kätes niipalju jõudu oleks.

Igaljuhul on jää veel paks ja tugev ning kannatab ronimist veel küll. Vihamd muidugi võivad olukorda muuta, aga nädalaga ei juhtu veel midagi drastilist. Lisaks kõigele muule hakkas kolmapäeva õhtul silma jääliin, mida kunagi varem pole olnud. Puurimise jaoks vähe, aga ülaköies saaks sealt toksids üles küll.