Pakkumine Soome-Rootsi-Norrasse

Reisi kestus ja kava
05.02 - kl 16:00 Laevaga helsingisse
06.02 - Kiruna > Nikkaluokta > Fjällstation
07.02 - Kebenekaise (kui ilm, mäevaim vanajumal ja rootsi kunn seda soosivad)
08.02 - 12.02 - Ronimine Spansdaleni orgudes
13.02 - Korouoma kanjon
14.02 - kl 12:30 Tallinn ja homme tööle!

Reisi hind
Kindlasti odavreiside klassi kuuluv üritus.
Täpse hinna avalikustame tõsisema huvi korral.

Kes veel tahab?
Autos on juhtumisi 2 vaba kohta st kiirustage seltsimehed ronimishuvilised!

Rocca me mängumaa

Olen oma vormist nii masenduses, et katsusin midagi ette võtta. Läksin lõunal natuke silkama ja võtsin nii muuseas ka kirkad kaasa. Raske, oi kui raske. Käed lähevad pakuks ja sõrmed lödiks. Kaks korda õnnestus see puu läbida. Natuke veel erinevaid harjutusi peale, sutike puu küljes ronimist ja tööle tagasi. poolteist tundi koos ronimise ja harjutustega ning väss on peal. Peab ikka korralikumalt hakkama trenni tegema.

Parim paik Eestis

Kui ma seda reisi planeerisin oli mul kõrval oleva pildi jagu infot ehk siis aimasin enamvähem kustkohast oleks võimalik mingit ronimist teha. Igaksjuhuks vedasin mingi märgi maha jätmiseks ka kerged võimalike liinide jooned. Lootus, et midagi neis tehtud saab ei ole küll suur, aga päris maha kah ei matnud.

Laupäeva hommik algas vara, aga hoolimata sellest jõudsime kose alla alles suts enne 12. Ja siis läks veel ilmatu aeg, et ülespoole mingi jaam ja köis saada.

Jää iseenesest oli võimas. Vähemalt Tallinna külje alt pärit inimestele. Keskel suur purikahunnik, vasakul purikakardin ja paremal täies pikkuses olev vertikaalne jääsammas. See viimane oli ka kõige ronitavam asi ehk siis ümmarguselt 20m püstloodis jääd.

Tol päeval sain aru, et ega ma tegelikult ikka jääd ronida ei oska. Või siis on vormis mingi totaalne madalseis, sest punnisin ja punnisin, aga õiget asja ei tulnud. Käed väsisid kiirelt, jalad ei pidanud ja tunne oli nigel. Parimal korral jõudsin ülemisest otsast mõne meetri kaugusele.

Aga keskmisel osal, mis "vähe" laugema profiiliga sai puurimist proovida. Esimene ots meeletult kõva jääga, kuhu kirka hästi sisse ei tahtnud minna, aga mida edasi, seda plastsemaks ja püdelamaks asi muutus. 5 meetrit enne ülemist vesist otsa haukas puur 5 sendi ulatuses jääd ja ülejäänud mingit pehmet asja. Väga usku ei olnud ja lisaks sai pandud veel sling ümber vägagi kahtlase purika. Jaamast ülespoole koosnes mägi vaid õhukesest koorikust ja selle all olevast vesisest lumest. Kirka oleks võinud üleni sinna sisse tampida. Kuidagi aga sai toetuspunkte leida ja koormata ning jõudsin servani.

See viiv, mis ma üle serva piilusin tähendas minu jaoks korralikku dushi, aga nägin siiski ära mis on jäämäe tipu sees.

Ronimise poolest oli see trett lihtne, aga julgestuse ja tingimuste koha pealt nadi.

Lõpus kui oli selge, et keegi enam ronida ei viitsi/jõua/taha tegime filigraanse exiti. Väljusime august ringiga kose tagant ja mööda vasakut serva purikast üles ja mööda lumist nõlva trepini. Nii nagu üks köiskond liikuma peab, korralikult köies ja julgestuses.

Päeva lõpuks oli selgelt aru saada, et keskmine jääkuhil on meie seal veedetud aja jooksul oma 30-40 senti kõrgemaks kasvanud. Järgmiseks nädalavahetuseks on kindlasti ülemise otsaga koos ja konsistents tunduvalt stabiilsem.

Kodus olin oma kehvast tulemusest nii löödud, et saagisin labidavarre pooleks ja riputasin tuppa üles. Selgus, et poolteist minutit ripppumist on suhteliselt maksimum, millega hetkel hakkama saan. Haletsusväärne.

Paar märksõna möödunud aastast

Viimasel aastal elust:

• Ametlikke seiklusi (võistlusi) jäi väheks, aga selle võrra käisin rohkem niisama tiirutamas.
• Lisandus uus harrastus: süstasõit
• Sai tehtud paar peretiimi testi
• draituuli korraldamisega sain hakkama, aga kehvalt
• Maja pole endiselt valmis ja isegi "jõuluks tuppa" projekt ei realiseerunud. Aga väikest edenemist on märgata.
  

Viimasel aastal blogist:

• üle poole külastustest on "püsikliendid"
• Kurb, et populaarseim otsisõna "thepiratebay", aga sellele järgnevad on seotud erinevate seiklusteemadega
• enamus on tulnud otse. Suurim viitaja on google ja järgmine Kaja. Viitaja, kust tulnud külalised klikkisid enim lehti oli Alpinismiblog.
• Põhiline mass külastab esilehte, aga järgmisena on inimestel huvi ise naastrehvide tegemise vastu. Ka drytool võistluse leht sai omajagu liiklust.
• aafrika mandrilt ja venemaalt pole ühtki külastust, aga muu on enamvähem esindatud. Kokku 10% välismaalt. Huvitav mida nad küll loevad ma ju puhtalt eestikeelne.
• Võrreldes eelmise aastaga on publik poole võrra kasvanud, lojaalsemaks muutunud ning päringud on muutunud seikluslikumaks ning külastused pikemaks.

Tippude heitlus

7-ndal jaanuaril sündis Leichtfried ja Purner koostöös tõenäoliselt praeguse hetke raskeim jäämarsuut: Centercourt WI7+

Lähemalt tasub lugeda planetmountain-st. Tubli töö igaljuhul, kuid võib juhtuda, et lähiajal tuleb nati virinat raskeima koha peale poldi panemise üle.

Minu võimed ei küüni sinnamaani ilmselt kunagi, aga koheselt jäi sealt silma see jäme parempoolne: Mordor WI5 Seda võiks küll proovida. Igaljuhul leidsin selle uudise valguses ühe hea euroopa jäämarsuutide andmebaasi, mille järgi mõnus tulevat retke planeerida. Nüüd tuleks ainult saksa keel ära õppida.

Tänavaäärne jää

Täna ei viitsinud kaugele minna. Kontori aknast vaatasin, et noh sinnasuunas ja 300m peaks piisama küll. Ja piisas. Täiesti uus, seni avastamata ja ronimata sein. Sooloüritus ja kohe tegin järgi ka korduse.
Sündis liin "Vabrikupood" WI4 pikkust 5m ja kõik 90kraadise nurga all.
Kes soovib võib kah teha, aga nüüd on augud ees. Ahjaa, enne leidke ikka õige koht üles. Vihjeid võin anda, kui ilusti küsite. Esmajärjekorras saavad vihjed antud analoogsete purikate vihjete vastu.

Kui kõik majaomanikud nii hoolsalt purikaid kasvataks oleks ju hiiglama tore eksole?

Kui jalge all viliseb

Kui tuul ulub kõrvus, jalge all viliseb ja käuksub ja pead pidevalt kartlikult üle õla piiluma, oled ilmselt uiskudega kõrvalisel autoteel jäiselt kinnitallatud lumel sahkamas. Just nii juhtus minuga eile, kui päike hakkas oma päevakaart lõpetama ja polnud nädalavahetusel veel midagi erilist teinud. Mingi udune pilt lapsepõlvest ja uiskudel mööda tänavat kihutamisest andis tõuke asi kaasaegsete vahenditega järgi proovida.
Muidu oli tore, aga pind oli suhteliselt krobeline ja ebaühtlaselt kinni tambitud. Sisekurvides tavaliselt vähe jäisem ja väliskurvides vähe lumisem ehk siis täpselt nii nagu autod sõidavad. Aga oma 10 kilti libistasin käppelt ära. Kui tee siledam oleks, võiks ju mõni kord korrata, aga antud seisukorra puhul küll mitte.

Ära tee!

Hoiatuseks talvistele ronijatele: "Ära tee nii nagu pildil näha." Kui õues on külmakraade rohkem kui 5 võib see väga kurvalt lõppeda. Tookord oli väljas vesine ja huuled jäid terveks, aga ...

Kui ohtlik on tegevus vertikaalsel jääl?

Sain siin ükspäev kätte uurimuse jääronimise ja vigastuste seosetest ehk siis korralik dokument selle kohta, kui ohtlik on siis jääronimine ning mis tegurid mõjutavad vigastuste tekkimise tõenäosust.

Muidugi lugesin seda suures osas ka enda seisukohast ehk siis üritasin kokku panna enda riskitaseme. Siinkohal siis mõned huvitavamad väljavõtted tulemustest, mis ehk teistelegi huvi pakuvad.

Naistega juhtub õnnetusi sagedamini kui meestega.

Kõige "hooletumad" on 6-10 aastase kogemusega ja kõige "hoolikamad 11-20 kogemustepagasiga jääronijad.(Huvitav mis seal vahepeal juhtub?)

Kehamassi indeks on ülioluline tegur, mida kõrgem, seda vähem tõenäoline on vigastuse teke.

Loomulikult mida vanem, seda vähem õnnetusi. Kõbid ei rapsi....

Jääronijad on üldjuhul haritud rahvas ehk suurel osal on taskus ülikoolidiplom.

Põhilised vigastused kas verevalumid/muljumised (22%) või lahtised haavad (55%). Põhjusteks enamasti langeva jää, lume või kiviga pihta saamine või kehvad oskused. Pihta sai kõige tihedamini PEA (40%). ehk siis põhjus miks kanda kiivrit (ja näokaitset).

Arusaadavalt altjulgestuses toimunud vigastused on põhiline laks 61%, aga mind üllatas lähenemise ja lahkumise väikene osa 6%

Ja nagu ikka ligi 66% nendest oleks olnud võimalik teistmoodi käitudes vältida.

Ületreenimise vigastustest 72% liigitati kehva ronimistehnika tagajärjeks.

Iga 1000 tunni jääronimisega tegelemise kohta saadakse keskmiselt 4.07 vigastust, millest enamus on tühised. 

Aga kokkuvõtteks on jääronimine hulga vähem ohtlik(vigastusaldis) spordiala, kui jalgpall (30/1000h). Loodetavasti võtavad ka kindlustusfirmad tulevikus seda oma riskugruppe välja mõeldes arvesse.

Aga kindlasti lugege ise kah, sest seal on palju huvitavat infot

Uue jääaasta tormiline algus

Eile oli tegus päev. Kui olin hommikupudru valmis saanud ja tee termosesse kallanud asusin Harku poole teele. Peab nentima, et jäin 5 minutit kokkulepitud ajast maha.
Aga sest polnud midagi, sest järgnev tund möödus lõbusalt autodele parkimiskohtade sisserookimisega. Soojendus oli seega tehtud ja võis ronimistehnilisema poole peale asuda.

Niisiis järgnev tund kulus sellele, et sumpasime läbi lume karjääri serva poole ning otsisime ülemisele jaamale kohta. Ettenägelikult olin kaasa võtnud igale ronijale "tarviliku" julgestusvahendi ehk aialipi, milles keskel 12mm suurune auk. Sealt siis köiejupp läbi, sõlmed otsa, asi ise lumme ja oligi baas olemas. Igaks petteks siis sai üks kivinukk kah lume alt üles otsitud ja tagavaraks köie otsa aheldatud. Mina kui initsiaator pidin loomulikult asja testima ja näitama, et selline julgestus ikka töötab kah. Õnneks töötas. Etteruttavalt võib öelda, et pidas ilusti lõpuni ja mingisugust liikumist pärast uurides näha küll polnud. Seega diagnoos: kasutatav tehnika. Nüüd tuleb ainult leida, kui pisikese asjaga julgeb sellsit julgestust teha, sest ega ju aialippi alati ei viitsi kaasas tassida.
Ja nüüd lõpuks saigi ronimisega pihta hakata.
Mõned tiirud ülaköies ja siis üks altjulgestuses. See andis julgust ja tunnet ning võtsin ette vähe järsema jupi. Seesamune mis pildilt näha ehk siis suts üle 10 meetri vertikaalset jääd. Jää ise oli külm, kuiv ja meeletult rabe. Umbes poole peal oli selge, et käed on nõrgad, aga taganeda ei tahtnud. Panin edasi. Vasaku käe kirka oli selle ülemise mummu juures, eelmine puur oli alumise mummu juures ja uus oli juba läbi raskuste ja pidevate käevahetuste saatel sisse kruvitud. Isegi ekspress oli juba puuri küljes koha leidnud. Sikutasin siis köit üles ja pusisin ekspressi kallal, kui kirka seinast eemaldus ning mina mööda noolekest allapoole tuhisesin. Peatusin täpselt selle koha peal, et kui koivad allapoole välja sirutasin võisin oma jalgadele püsti tõusta. Mingi faktor 0.5-0.7 kukkumine. Puhkasin pisuke ja võtsin seina uuesti ette. Nüüd klippisin korralikult ja ronisin üles välja. Puur millele kukkusin oli küll jää pealmist pinda väheke murendanud, aga oli siiski tugevalt sees ja oleks veelgi kannatanud.
Igaljuhul sai selgeks, et tuleb kas käed tugevamaks saada või kohalikku tuimestust(kirkajulgestust) kasutada.

Viimane ülesronimine oli jällegi vaevaline, mis annab märku piisavast koormusest või siis nõrgast vormist. Ja et vormi parandada tegin õhtul veel paar tundi laelaudade lakke kruvimist otsa. Seda trenni saab veel kaua teha, kuna 2/3 teise korruse lagesid veel katmata.