Hooaja lõpupauk 15.03.2014

Kui talv hakkas talve moodi minema, sai enda jaoks mõeldud, et kui ikka korraldaks sel aastal midagi. Et koht on ju hea ja potensiaali pikkade ja raskete radade jaoks nagu on. Siis aga tuli see mis tuli ning ilm keeras täiega pekki. Mingisuguse ime läbi on aga senimaani natukene jääd alles ning ma arvan, et osa sellest püsib ka tuleva laupäevani.

Niisiis otsus on tehtud ning see hooaeg saab lõpetatud ühise toksimisega Tallinna kandi kõige äkilisemas jääronimiskohas.

Aeg 15 märts algusega kell 11:00 Kes osaleda tahab peaks muidugi juba 10:30 kohal olema, sest siis jääb rohkem aega toksimiseks.

Kavas on teha flash stiilis üritus ehk siis kõik ronivad kõiki radasid, paneme tulemused kirja ning excel arvutab siis võitja välja. Praeguse seisuga on näha, et saab teha ühe jääraja. Ühe mixed raja ning siis lisaks veel 2-3 kivi peal turnimist. Sealsed kivirajad on ütleme nii et ... teistsugused. Kindlasti tasub proovida.

Kuna aga materjali on seinal vaid õite vähe järele jäänud ning koht on ametliku poole pealt kesiselt ligipääsetav (et mitte öelda suletud), siis seadsin osalejate arvule piiriks 16 ning katsub vaikselt ja viisakalt hakkama saada.

Kes ennem jõuab, see saab enne kirja. Kui 16 on täis, siis on 16 täis ja kõik.
Osalemissoovist anna teada kas mulle meilile, pane end kirja näoraamatus või anna mulle mingil muul viisil teada.


Nagu ikka, peab osalejal olema endal kiiver, vöö, kassid ja kirkad.

Osavõtutasu ei hakka küsima, aga kui keegi toksib kirka või kassiga vastu köit, siis tuleb maksta osavõtutrahvi 3€.

Kui keegi osalejatest veel seda "salajast" kohta ei tea, siis küsige julgelt ja juhatan kohale.

Tuttav koht uued vormid

Aitäh kobras

Mõni aeg tagasi käisin jalutamas. Ütleme nii, et peale aastaid hoogu võtmist proovisin lõpuks ometi ära selle, kuidas oleks otse kodunt Väo karjäärini sammuda. Kuigi teadsin enamvähem, kust kuhu liikuda, oli koju unustatud kompass ja lauspilvitus suuna hoidmisel pärssivaks teguriks. Siinseal pidi sügava veega kohtades ringi minema kuid paaril korral tungis vesi siiski üle kummiku serva. Igati mitmekesine trass oli . Jäised ja hapud jõhvikad, suht kuiv raba, vesine metsaalune, kobraste üleujutused ja kõik muu taoline. Igati mõnus.

Vana koht uus pilt

Karjääris aga polnud suurt midagi rõõmustavat. Nagu korduvalt olen suurelt teelt näinud on põhisein ära tasandatud. Serva taga pumbajaama juures on küll järsakut, kuid praeguse seisuga ei tundu seal väga jää(ronimis)potensiaali olema. Eks käib lähiajal uuesti piilumas, kuid vanad head ajad on siiski möödas. Natuke eemal käib aga hoogne kaevandamine ning kui seal jäetakse sein järsuks, siis võib isegi ühtteist sobilikku tekkida. Elame näeme.

seina on, niiskust on, aga ...

Päästetööd Ida-Viru moodi

Kolmapäeval 08.02.2012 käisime seltskonnaga Idavirus jääd ronimas. Koht oli ilus ja ronijate jaoks nagu loodud. Ronisime siin ja seal ning enesetunne oli hea. Juhtus aga nii, et ilus päev lõppes hoopis teistmoodi, kui arvata oli. Kogu see protsess oli uudne kõigile osapooltele ning kindlasti oleks saanud teha midagi teistmoodi või paremini.

Olen siinkohal sündmuste käigu kirja pannud  nii nagu see paistis minule. Päästmisoperatsioonide käigus kadus ära ka mu fotokas (nüüdseks leitud) ja põhijutt tehtud mälu järgi ilma piltide pealt mõõtkava ja täpset olukorda vaatamata. Loodetavasti on kõigest sellest kirjeldusest tuleviku tarbeks mingit abi. Kas või selle kandi pealt, et päästmine on ka Eesti tingimustes täiesti võimalik stsenaarium ning vajalikud oskused peaks kõik selged olema. Kasuks tuli see, et meid oli kokku 5 ehk piisav hulk operatsiooni majandamiseks. Ja kindlasti on kasu olnud igakevadistest päästevõistlusest Rannamõisa pangal. Ilma selleta oleks ploki meisterdamine ja raami liigutamine kauem nuputamist nõudnud. Niisiis mis juhtus....

--------------------------------------------
 Ronisime Toilamõisa joast 150m ida suunas oleval jääseinal. Võtsime ette parempoolse natuke lamedama serva ning ühe liini, kust oleks saanud lõpus diagonaalis mööda laugemat nõlva täitsa üles serva peale ronida.

Mina alustasin ja ronisin 4 puuriga nii umbes 15 m kõrgusele, seal otsustasin külmetavate sõrmede tõttu tagasi alla tulla. Tegin mõned asted allapoole kuni puurini ja laskusin täitsa alla.

kuigi minu pandud puurid jäid seinale, otsustas Tõnis minna sama liini pidi paigaldades oma puurid. Ta jõudis samale kõrgusele 5 puuriga ning klikkis igaks juhuks ka minu viimasena paigaldatud puuri. Sealt ronis ta edasi ja pani umbes ühe inimpikkuse järel veel ühe puuri. Sealsamas oli väike puhkekoht, kus pidi hea seista olema.

punasega märgitud edasine köie
kulg ja sinisega viimased puurid

Väikese puhkuse järel otsustas ta ronida veel viimase mõni meeter jääd, misjärel sein muutus laugemaks ja jäävaeseks.  Vasakul pool, kuhupoole jäi ka laugem väljumine, oli alt vaadates rohkem ja paksemat jääd, aga Tõnis ronis otse üles jõudes kirkad panna juba laugema osa peale, aga jalad olid veel püstisel seinal.

Mingi hetk kuulsin hüüet et ma kukun. Olin millegipärast eelnevalt valmis vaadanud koha kuhu hüppan ning kui 3-4 sekundi pärast toimus kukkumine, siis hoidsin köit ja hüppasin tahapoole. Jõudsin umbes 2 m allapoole enne kui köis mu kinni pidas.

Seinal nägin, et viimane puur hüppas koos jäätükkidega seinast ning Tõnis langes nii 7m jagu allapoole jäädes minu viimase puuri peale rippuma.. Kõik paistis okei, kuid Tõnis ütles peaaegu kohe, et "Jalg läks".

Ma ei mõistnud kohe mis see tähendab, ja hoidsin teda paigal kui tulid sõnumid luumurrust, siis asusin vaikselt allpoole laskma nii, et saaks seljal mööda jääd libistada. Teised jõudsid just samal ajal meie juurde ja üritasime paigutada Tõnise horisontaalsele pinnale, matt ja seljakotid alla ning jope sooja hoidmiseks peale. Signaalid olid selles suunas, et veri valgub saapasse ehk siis sääres on lahtine luumurd. (Hiljem selgus, et lahtist luumurdu siiski ei olnud. ilmselt mingi närv tekitas selle vere saapasse voolamise tunde)

Esimene mõte oli võtta matt, see jala ümber kerida, kõvasti nööridega kinni ja siis Tõnis üles vinnata. Teine idee oli kasutada kirkasid, matt läks esialgu külje alla soojustuseks.


Korjasime kirkad ja slingid kokku, et mingit jala fikseerimist teha. Peteri läks servast kaugemale merejääle levi otsima ja päästeametisse helistama, mina võtsin (tol hetkel teadaolevalt ainukese) haaratsi, mõne vahendi ja hakkasin nati kõrval olevat staatilist julgestusköit mööda serva peale ronima. Raske, aga tuli pingutada. Üles jõudes oli kell 15:05 mis tuletas mulle meelde, et pidimegi hakkama umbes sel ajal asju kokku sättima, et õigeks ajaks Tallinna tagasi jõuda. Nüüd aga oli kiire hoopis teise asja pärast.

Sikutasin teise köie kah üles ja sättisin sobilikku ülestõmbamise kohta paika. Ühe julgestuseks ja teise plokiks. Ploki jaoks tõmbasin alt kannatanu varudest lisaks veel ühe rulliku ning mini-traxioni. Sättisin kõik valmis ja jooksin vastu päästetöötajatele,kes millegipärast ei tahtnud autotee pealt lumme astuda ja panga serva poole kõndida. Autotee ja õnnetuskoha vahel umbes 500m lumist heinamaad ja üks 1,5m sügav kraav. Viimane takistas hiljem ka ATV liginemist. Suht autotee juures sain ühe päästjaga kokku ja nähes tal käes pehmet kandekotti, küsisin, kas raami ei olegi ja kas teil valuvaigistit kah on. Mõlemat pidi saama. Seega läksime tagasi üles tõmbamise kohta, et saaks alumistega suhelda ja ehk hakata üles sikutama.

Tegelikult oleks pidanud ISE minema päästeauto juurde, võtma raami ja selle ISE õigesse kohta viima, sest alternatiiv võttis omajagu aega. Niikuinii ei saanud enne ju tõmbama hakata, kui raam all ja kannatanu seal küljes. Mõte lihtsalt ei töötanud. Samuti oleks pidanud ISE minema tee peal seisva kiirabiauto juurde ja ütlema, et mul on vaja kannatanule valuvaigistit, sest alternatiivina tuli see peale pikka edasitagasi raadiosuhtlust alles selleks ajaks, kui kannatanu oli all juba raamile seotud ja peaaegu valmis üles sikutamiseks. Ehk siis ligi tund aega hiljem soovitust.

No mingi aeg sai raam alla saadetud ja siis jäi üle oodata kannatanu raamile sidumist ja ette valmistamist. Seda ilmestasid päästjate rahvusvähemuse keeles toimuvad vaidlused, kannatanu valukarjed, politseiniku "nipiga" küsimused ning pidevad meeldetuletused, et miks ma nii serva lähedal kuskil küljes kinni pole. Aegajalt jälle klikkisin ennast kuskile julgeks, aga sättimist oli siin ja seal ning igale poole lihtsalt ei ulatunud.

Vahepeal kui kisa valjuks muutus, jooksin meedikule vastu ja võtsin valuvaigisti süsti, mille taskust leitud kaamerakotiga alla saatsin. Süst kintsu, viimane tekk peale ning raam tõusuks valmis. Ploki köie otsas olid 4 tursket päästjat, aga kuidagi raskelt tundus tulevat. Mina olin serva peal ja hoidsin köit serva äärel oleva tüve peal õiges kohas ning loomulikult aitasin ka natukene tõmmata. Kuskil poole peal tegin plokile ühe haru juurde, et lihtsamini läheks.
Julgestuse suhtes olin vahepealsel ooteajal politseinikule juhtöörid andnud ning see sujus plaanipäraselt ilma minu vahelesegamise vajaduseta.

Peteri tuli raamiga kaasa nagu see ikka mitmetel päästevõistlustel on läbi proovitud ning sai oma ülesandega väga hästi hakkama. See polnud mingi liivakoti vinnamine, vaid raamil oli kannatanu, kelle mistahes liigutamine seotud valuga. Seega igas mõttes ülim ettevaatlikkus.Hilem sain teada, et enne lõplikku sikutama hakkamist keerati kanderaam teise küljega seina poole, et jalale võimalikult vähe ärritust tekitada. Iga pisiasi loeb.

Viimane lõpp raami üle serva sikutamiseks on alati keeruline. Seal oli aga ülemine ots veel eriti karniisi moodi ning negatiivse seina ülaosas olid veel turritavad juurikad ja muud segavad elemendid. Siin oleks vaja läinud linti, millega kõrgemale puu otsa panna lisatugi, aga kõik üleval olevad lindijupid olid juba kasutusel. Proovisin improviseerida köiest, aga see ei töötanud. Vähemalt mitte nii nagu tahtsin ja lootsin. Pika pusimise peale saime kanderaami peapoolse otsa juurikate tagant välja ja servale. Siis polnud enam palju vaeva, et ka ülejäänud üles upitada.

Edasi läks Tõnis minu uue ja ilusa kollase köiega kanderaami külge seotuna juba päästjate hoole alla. Suund Kohtla-Järve haiglasse. Meie aga asusime süsteeme maha võtma ja asju kokku sättima. Kell oli mäletamist mööda 16:40 kanti ehk õnnetusest oli möödunud umbkaudu 2 tundi. Märkimist väärib kindlasti seik, et väljas oli vähemalt -15 kraadi.

Nüüd paar tähelepanekut, mis pole minu omad vaid mida on mulle rääkinud teised asjaosalised.

Tõnis:

Keskel on puuri väljatulemisest tekkinud auk

viimane puur oli korralikult sees. Kogu aeg puurides tuli otsast jääd kuid see oli purikas. Ilmselt jää oli nõrk ja purunes.

Jalad olid vertikaali peal ja ülespoole polnud kirkasid enam võimalik hästi panna. Mul käed väsisid ära. Lasin ise mingi hetk lahti, et kukkuda. Arvasin, et ise lahti lastes on kukkumine kontrollitum ja vigastuseoht väiksem. Loomulikult ei arvestanud, et võib nii hullusti minna. Ikka ja jälle peab meelde tuletama, et tuleb lõpuni pingutada. Ma oleks sealt oma auke pidi alla roninud, aga kirkad olid liiga kõvasti jääs ja ma ei saanud neid lihtsalt kätte. Oleks pidanud kasvõi enesejulgestusotsa ümber kirkade konksu panema.

Mul on jalgadel külm. (kui kanderaam hakkas üles jõudma)

Mul oli kogu aeg kohutavalt valus. valuvaigisti ei aidanud üldse. Vähemalt mina ei saanud sellest üldse aru. Talutavamaks läks siis kui poisid olid mind raamile asetanud ja Kirill sidus vigastatud jala saapapaelad terve jala saapa külge. Järgmine süst tehti haiglas kui mult hakati saapaid jalast võtma kuid ka see ei tundunud mõjuvat.. Alles siis, kui tehti haiglas otse luu vahele tuimestus, hakkas mõjuma.

Päästjate liige/brigadir
Näe jääb juba rahulikumaks ja käed enam niimoodi ei värise. Järelikult süst mõjub, shokk on üle läinud ja jäänud on ainult valu (kui süsti panemisest oli 10-15 min möödas)

Nagu alati on selliste juhtumite puhul kohustuslik osa:
Mida oleks pidanud tegema teistmoodi/kiiremini/paremini?

• Plaan peab olema. Mitte tormata kohe esimest ettejuhtuvat asja tegema, vaid kogu asi läbi mõelda ning siis teha üks kord ja korralikult. Nagu öeldakse: "Kiirusta aeglaselt!"
• Pea igal esmaabi käsitleval koolitusel räägitakse, et liiguta murtud jäset võimalikult vähe. Üks kord ja korralikult. See osa jäi meil puudulikuks. Oleks pidanud tegema alguses rohkem valu aga jala tugevalt fikseerima. Samas Tõnis arvas hiljem, et see võibolla polekski olukorda paremaks teinud.
• Ploki köie oleks pidanud juhtima läbi puu küljes rippuva karabiini ehk siis serva kohal kõrgemale tõstma. Lihtsustab tunduvalt viimase otsa keerukust ning serva pealne hõõrdumine on kah väiksem. Aega selle paika sättimiseks oleks olnud küll.

Meediakajastust tegi kõigepealt Postimees kes muidugi uskus päästeameti pressiasendaja juttu ning kirjutas midagi valastest alla rullumisest ja ise päästeametisse helistamisest. Selles jutus oli tõde ainult niipalju, et päästjad tõmbasid ta köitega üles (keegi pidi ju käskluse peale köiest sikutama) ja kannatanu toimetati jalavigastuse tõttu kohtla-järve traumapunkti. Järgmiseks päevaks on teksti muudetud ja täiendatud, kuid tegelikku olukorra kirjeldust seal loomulikult pole.


Delfi on umbes sama informatiivne.

Uuendame teadmisi eesti jäämaastikust

Senini on mul olnud veendumus, et eesti kõige vingem ronimisjää on Valaste joa augus. Piisavalt kõrge ning mõned erinevad võimalikud liinid. Ainult et selle moodustumiseks on vaja palju ja käredat külma.

Hiljuti sattusin uudisele, et kevadel avastati Toila kandis uus juga ning lausa kõrguselt Eesti  teine (26 m). Nimeks sai talle Toilamõisa juga ning asub ta kuskil toila mõisa juures. Peilisin täpsema asukoha välja ning võtsin plaani seda talvistes oludes piiluma minna.

See hetk tuli kätte ühel talviselt käredal kolmapäeval. Tee pealt paarsada meetrit üle heinamaa kõndimist ning juba eemalt näitab õige koha kätte tuule ja külma poolt jääskulptuuriks muudetud põõsas. Köis läks sellesama põõsa külge ning igaks juhuks tagavara ots veel kaugemal oleva puu külge kah.

Allpool oligi jää. Kuigi natukene õhuline ja purikaline siiski ronitav. Ülemine pool oli rippuv purikas, mis õrnem ja osaliselt negatiivne, alumine pool seina peal olev jääkiht, mis tugevam, jupiti astmeline ning kerge positiivse kallakuga. Võrdlusena kõrguse ja liinide valikute poolest paistab igati Valaste masti koht olema.. Alt üles välja oleks tol hetkel saanud ronida kahte-kolme liini pidi. Põhipurikas ning natuke vasakul pool kivise osaga liinid..

Nüüd aga kõnnime kalda all 150m lääne poole ning avaneb uus pilt. 40m laiume ja 20m kõrgune jääsein on ühest otsast täiesti püstloodis. Teisest otsast on aga alumine ots lame ja ülevalt natukene keerulisem. Silma hakkab vaid üks laugem lõpuosa, kust julgeks altjulgestusega üles serva peale välja ronida. Ülejäänud osas on lõpp ilma jääta ja pigem karniisi moodi.
Minu seninähtu põhjal on see eesti kõige suurem ja võimsam vertikaalne jäämassiiv. Võrdluseks ehk niipalju, et kui Rannamõisa nõlv on kõik korralikult jääs ja see oleks vertikaalseks keeratud, siis oleks pilt midagi sarnast.

Kes leiab talvel vaba aega, soovitan kindlasti seda asja vaatama ja proovima minna. Viite asukohale panin ka kaardile.
Pildid pole kõige paremad, aga mu enda kaamera oli vahepeal "puhkusel" ja sealt pole veel õiget materjali kätte saanud.

Kõige külmem uudis Eestis täna

Pühapäeva hommikul köögis pooleldi rikkis tremomeetrit silmitsedes hakkas seal silma number -12,4 tundus kuidagi paljuvõitu, sest lubatud oli  ainult pool sellest.

Et aga kahtlus kaua hinge ei näriks lippasin korraks välja vana head elavhõbedatoru vaatama. Tükk aega ei saanud pügalatest aru, et kuidas siis nüüd niimoodi. Uurimine-puurimine ei muutnud aga midagi ning värviline sammas oli peatunud ei vähema ega rohkema, kui 17 miinuskraadi juures.

Selline number pani kohe mõtted tööle ja enne õhtul täieliku pimeduse saabumist võtsin vähe aega ning käisin uurisin olukorda.

Jaa ka Väo karjääri oli öösel talv tulnud ning kaas oli ta võtnud hulgaliselt jääd. Kuna ma ettenägelikult vööd ja köit kaasa ei tassinud, siis tegin kiirelt kaks soolotõusu. Kirkad ja kassid on ju igaühel kogu aeg seljakotiga kaasas, et võimaluselt kuskil harjutada saaks. Üks liin esimese pildi keskelt ja teine viimaselt pildi paremalt servast. Viimase ülemine ots oli alt vaadates küll jäine, aga väga lüüa kuskile polnud. Ikka rohkem hoolikalt servade peale panemine. Karjäärimeeste hiljutisest tegevusest tingituna küll mitte väga kõrged, aga mõned meetrid sai ikka ronida.

Ajanihe on hetkel ilmselt kõige korralikumas seisus, kuid seal on seina alune vett täis. Paremal pool on päris palju jäätunud nirekesi, kuid seina alumine osa täidetud ning liinid lühemad. Ühtteist peaks aga ikka leidma. Nüüd on tõesti talv kohal ning kalju peal ronimisest nüristunud kirkad tuleb uuesti viiliga teravaks ihuda.

HDT 2011 tulemused

Pühapäev täis kirkade kolinat ning kaljukriipimist sai läbi. Algsest prognoositud 10-st sai registreerimisel sujuvalt 17 osavõtjat ning ajagraafik venis arvatust jupi maad pikemaks. Lisades siia rajameistrite aeglasest tegutsemisest tingitud veidi hilinenud stardi oli ette näha pimeda peale jäämist.

Esialgu aga ei seganud see kedagi ning loos tehtud, rajad tutvustatud, sätiti end valmis ning turnimine võis alata.
Viis rada, millest kaks roniti lõpuni, üks eelviimasesse tsooni, üks kolmveerandi peale ning üks jäi päris kesiseks. Missugused need rajad olid, natuke hiljem, kuid kvalifikatsiooni tulemused on järgmised:

Kollased kastid on korrigeeritud järjekord kas aja või katsete arvu põhiselt. Mujal kas oli sama arv katseid või polnud protokolli vastavat infot märgitud.

Hoolimata ilusast ilmast ja pühapäevasest päevast valgus osavõtjate pere aga peale kvalifikatsiooni kildudeks. Finaali, mis toimus täiesti süütul, kuid siiski ülimalt potensiaalsel kaljul tuli vaatama ja proovima vaid käputäis.

Kruusist unustasin pildi tegemata, aga disain oli selline

Kohale jäänud võistlejatest julgesid enne täieliku pimeduse saabumist kirkad seinale toetada vaid Andres Hiiemäe ja Igor Lematško. Viimane neist jõudis rajal kaugemale ning teenis välja õiguse kasutada parimale välja pandud temaatilist kruusi. Loodetavasti meenub nüüd alati kuuma kohvi või teed juues mõnus pühapäevane rahmeldamine.

Tänud kõigile ronijatele kohale tulemise ning meeldiva päeva eest.

Võistluse eelinfo

Jõukatsumiseni on jäänud 5 päeva. Ilm tuleb esialgsete ennustuste kohaselt sademeteta, kuid talve eelselt jahe. Vesi on endiselt vedelas olekus.
Võistlejatel paluks kohal olla 10:30, kui hakkab radade ja korralduse tutvustus. Orienteeruvalt 11:00 hakkab pihta ronimine.


Kvalifikatsioonis on 5 rada, mille kallal igaüks saab kordamööda vaeva näha. Peale seda kui kõik on tiiru peale teinud selgitame tulemuste põhjal 4 paremat, kes lubatakse finaalrada proovima. Orienteeruv finaali aeg on ilmselt kuskil 13:00-14:00 vahemikus, kuid täpne aeg selgub võistluse käigus.

Kuigi ma pole radasid ise veel "roninud", on mul siiski nende läbimisel teatav eelis. Nukkide asukohad ja iseloom on mingil määral tuttavad. Sellega seoses taandan ennast niiöelda ametlikust arvestusest ehk kui jõuan finaali, siis ronin seal esimesena ning väljaspool arvestust. Ülejäänud neli paremat võistlevad aga omavahel.


Parimale on väike temaatiline meene ning esikolmikule paar pisikest vidinat.

Peale ametliku osa lõppu on soovi, sobiliku ilma ja päevavalguse olemasolu korral võimalik ka teistel finaalrajal oma võimeid proovile panna. Juures olev pilt on väike vihje finaalrajale.

Harku Drytool 2011

Harku Drytool 2011

TULEMUSED,  
KVALIFIKATSIOONI RAJAD,  
PILDID

Aeg: 13. november 2011, algusega kell 10:30. "World Kindness Day" on statistiliselt võttes vihmane õhutemperatuuriga vahemikus 0-9 kraadi.

Päikesetõus 8:09 ja loojang 16:01

Formaat: Raskusronimine kaljul ja tehisobjektidel kasutades kirkasid ja kasse. Kvalifikatsiooni radadel ülalt-, finaalrajal ka osaliselt altjulgestuses. Paremusjärjestus kauguse ja aja alusel ja lõplikult finaalrajal.


Koht: Astangu paesein. GPS: 59.397236,24.626336.



Kvalifikatsioon:
Võistlejate järjekord loositakse.
Kasutatakse ülaltjulgestust, kuid igasugune köielt toetuse otsimine on reeglite rikkumine ja katse loetakse lõppenuks.
Seinal on selgelt märgitud radade algus ja lõpp ning keelualad. Võistlejal on iga raja läbimiseks aega 8 minutit. Arvesse läheb kaugeim tsoon, kuhu võistleja reeglitepäraselt jõudis ning katsete arv, mis selleks kulus. Raja läbimise korral pannakse kirja ka kulunud aeg.
Juhul, kui võistleja kukub seinalt või rikub muidu ronimise piiranguid enne aja otsa saamist, on tal võimalus alustada uuesti algusest piiramatul arvul kordadel.
Kvalifikatsiooni pingerida koostatakse saadud punktide alusel. Võrdsete punktide korral on parem tulemus rohkem radu lõpuni roninul või seda kokkuvõttes kiiremini teinud võistlejal. Juhul kui ühelgi sama tulemusega ronijal ei ole lõpuni ronitud radasid, on eelis suuremaid punkte ja neid rohkem saanud võistlejal.

Finaal:
Finaali pääseb põhivõistluse 4 paremat.
Finaalis ronitakse altjulgestuses klikkides kohtuniku poolt paigaldatud julgestuspunktidesse. Kohtuniku julgestuspunktide koormamine on keelatud ning selle tegemisel loetakse katse lõppenuks. Ühtki punkti ei tohi vahele jätta ning klikkimine peab toimuma enne, kui terve keha on punktist möödunud.
Finaalrajal osalejad ei tohi rada enne oma aega proovida, ega vaadata teisi rajal ronimas. Kaks katset või 10 min, kumb enne otsa saab. Eraldi on raja vaatamise aeg, mis on 10 min ja toimub finalistidele ühiselt.
Võitja on see, kes jõuab kõige kaugemasse tsooni. Kui mitu võistlejat ronivad raja lõpuni, on võitja väikseima ajaga raja läbinud võistleja.
 

Rajad: 
Rada on looduslikult paeseinal piiratud maapinna ja ülemise kaljuservaga ning märgitud tehisobjektidel. Keelualad on märgitud kas joonte, lintide või muu selgelt eristuva piirjoonega. Mistahes kehaosa või varustusega väljaspool rada koormamisel loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad.
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.

Kuigi trass on üle käidud ja kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.

Registreerimine:
Registreerimiseks saata mail aadressil: kus on kirjas osavõtja(te) nimed. Juhul, kui on soovi varustust laenutada, siis tuleb ka sellest registreerimisel märku anda.
Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.

Osavõtumaks eelregistreerimisel kuni 31.10.2011 4€
Hiljem ja võistluspäeval kohapeal 6€

Varustus: 
Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, vöö, kassid ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga. Kirkade mistahes viisil võistleja külge kinnitamine on keelatud.

Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.


* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.

Tagasikutsed

Petzl'il on viimane aasta suht must olnud. Kõigepealt tulid nad välja väga heade kirkadega, mis kadusid poelettidelt nagu poleks neid olnudki. Ainult et ei läinud paari kuudki, kui tuli signaal, et kahel neist on küljes korralik disainiviga ning need tuleb ringi vahetada 2011 sügiseks valmiva uue versiooni vastu. Nüüd selgus ka nende julgestusvahendi Gri-gri uue põlvkonna mudeli viga. Selle tõttu kes on endale jõudnud uue ja edeva Grigri-2 muretseda, siis kaaluge selle ringi vahetamist. Täiendavat infi leiab Petzl kodulehelt
http://www.petzl.com/en/outdoor/recall-replacement-grigri-2

Aga muidu on tegu igati korraliku tootjaga. Lihtsalt osade toodete turule toomine hakkab juba arvutitarkvara elutsüklit meenutama. Loodetavasti ei hammusta see nende tootearenduse tahet liialt tugevalt.

Eesti kõige-kõige kõrgem jääsein.

Märtsi alguse poole jõudis lõpuks kätte see aeg, kus filmimeestel oli võttepäev ning ilmataadil polnud enam kõva pakast varrukast välja puistata. Selleks puhuks sai üks töövaba päev võetud ning juba varahommikul autonina ida poole keeratud. Suund Valaste juga.

Alguses laskudes vaatasin joa ülemist otsa. Kohinat oli kuulda, aga jää oli igalt poolt terve ning vee voolamist oli ainult mõnest kohast läbi jää näha.

Millalgi nati hiljem ülemist otsa piiludes oli prao põhja ka kitsas avaus tekkinud, kust vett välja pritsis ning oli lihtsalt tore vaadata.

Vahetult enne äratulekut oli pragu laiemaks sulanud ning kirkaga natukene aidates sai kaamera august sisse torgata ning ka toru seest unikaalseid kaadreid püüda.

Filmimeestel oli alguses optimistlik plaan teha kaks duublit aga ilmselt peale vertikaalse purika otsast kaks korda taganemist oli isu kadunud ning kõik mis saates näha sai, on ühe ronimise tulemus. Meie ise muidugi tegime veel mõned ronimised nii, et kaamera oli kirka külge kinnitatud, kuid sealt pääses saatesse vaid paar pisikest lõigukest.

Muideks saatejuhti kõrvalt vaadates oli jälle kord ilmekalt näha, kuidas pea surub kehale oma tahtmist peale ehk kui kõrvade vahel pole jõudu, siis on käed ja jalad kah nõrgad. Kui aga pea tahtmisele alla vanduda, siis tuleb jõud kätesse tagasi.

Kes laivis ei näinud, siis nüüdseks on saade täies pikkuses ka internetti üles riputatud ning võimalik Eesti kõige-kõige kõrgemal jääseinal ronimist järelvaadata. Valaste osa on esimesed 11 ja pool minutit. Hääd nautimist.

Grivel avatar

Surfan mina rahulikult internetis ja järsku satub ette pilt vingest riistapuust.
Mida hekki, millal selline asi on juba välja tulnud ja miks mina midagi kuulnud ega näinud pole, tekivad peas ridamisi küsimused. Nokin pildi pealt firma nime ning leian igatsugu infi. Niisiis, tegemist griveli uusima tehnilise kirkaga, millel kõiksugu kellad ja viled.

Üleüldse on see firma viimasel ajal palju asju välja toonud, kuid kõik on kuidagi väikese käraga ning sujuvalt toimunud. Samas on igal jubinal küljes mingi uuenduslik lisa, mida konkurentidel pole pähe tulnud. Igati tervitatav arendustöö vääriks minu arust rohkem tunnustust.


Steel blade - lumelabidas
Master Pro - julgestusvahend
Daisy chain - aga väikese kiiksuga
3F - ekspressislingi kaitse
G20 ja G22 - kassid
Reparto Corse - übertehnilised võistluskirkad (meenutab climbubu toodangut?)
Avatar - galaktika kõige uuenduslikum jääkirka

Viimane siis uusim kirka, mis kuulutati välja kaks kuud tagasi, kuid lettidele jõuab ilmselt alles sügise poole. Kaalult selline keskmine 650, aga väljanägemiselt ultramoodne ja bling-bling. Kinnitamata andmetel pidavat isegi eri värvides saada olema.
Mingit haamrit ega labidat pole ehk siis väga tehniline riist. Tera kuju vaadates tuleb aga lausa hirm peale, mis sellega kõik teha saab. Vars on sellest veel sammukese eespool. Käepide on pildi pealt vaadates just sellisest materjalist, nagu mina enda kirkale tahaksin.
Ootame ja vatame, kas tuleb hype või ei tule. Hind pidavat kah disainile vääriline olema, aga minul ei õnnestunud veel infi leida. Siinmail ilmselt sellist isendit lähimate aastate jooksul ei näe.

Kadandela WI5+

Lõpetan paari nädala taguse teema, mis ajapuudusel ja teiste teemade pealetungimisel kajastamata on jäänud.

Vabariigi aastapäev. Valastele jõudsime peaaegu keskpäevaks ning temperatuurinäidik oli hommikuse -24 asemel tõusnud troopilise palavuse -19 kraadini. Köite panemisele ja alla jõudmisele läks kah oma aega ja nii oligi, et poole ühest sai ronima hakata.Mõned episoodid peapurikat toksimist hiljem sai suund võetud paremale järsule kohale.
Kõigepealt mööda kohati väga õrna ja õhukest jääd vasakul puutumatul küljel. Tuletas ilusti meelde, et isegi kui jää pole teab mis paks ning rohkem kardina kui purika kujuline, saab siiski ronida. Lihtsalt jalga ei tohi lüüa ja kirkat ei tohi virutada. Ikka on siitsealt leida pisikesi õnarusi või purikavahesid, kuhu kirkat kerge tõmbega istutada ning jalga peale toetuma panna. Ja kuidas muidu selliseid asju testida, kui mitte ülaköies.

Korraks ronisin ka parempoolsel küljel, kus juba rohkem jälgi ning mis tundus kõige loogilisem ülesronimise koht. Tahes tahtmata sain ka üldise pildi, mis seisus jää ning trass on. Pilt oli kena. iga natukese maa tagant oli leida normaalse konsistentsiga jääd, kuhu puuri võiks keerata ning kogu massiiv tundus kenasti seina küljes kinni olevat . Ka ülemine ots oli seda nägu, et sealt nurgast saaks kohe täiesti üles kaljuserva peale ronida.

Peale pisukest järelronija otsimist haarasin vööle puurid-ekspressid. Sõlmisin köie vöösse ning minekut.
Esimene purika osa oli lihtne. Lihtsalt vaja natuke pealmist osa ära toksida ning saab puurid ilust sisse. Kolmanda puuri panin kahe purika vahelisse auku ning pikendasin hõõrdumise vähendamiseks lindiga. Sealt otse üles ning õhulise kihi seast leidsin ka mõned tihedamad kohad, kuhu puur panna.
Kui olin jõudnud jää ülemisse otsa, tuli liikuda mõned meetrid vasakule, et jõuda puuri keeramiseks piisavalt paksu jääni. Teekond sinna oli aga ümber kitsa välisnurga, kus jalgadele väga keeruline tuge leida. Paigutasin kirkad ülemise ääre taha ning valmistusin ümber nurga kiikuma.
Just välisnurga koha peal, kus jalad negatiivse koha peal õhus siputasid purunes jää parema käe kirka all ning libisesin allapoole. Libisemine oli täpselt nii pikk, et vasaku käe kaks sõrme olid veel kergelt kirkavarre küljes, parem kirka oli koormamise jaoks liiga nõrgalt jää küljes ning jalad olid kuidagimoodi klammerdunud ümber purika.
Selles asendis oldud paari sekundi jooksul sai selgeks, et kummagi kirka peale ma end toetada ei saa. Üks on liiga nõrgalt käes ja teine liiga nõrgalt jääs. Kumbagi ei saa ka paremini sättida, sest muidu oleks kadunud seegi vähene toetus ning tulemuseks kukkumine. Isegi jalgu ei saanud liigutada, sest tulemuseks jällegi tasakaalu kadumine ning ....
Selle asemel vaatasin seinal oma trajektoori, proovisin kirka seinalt kätte haarata ning lasin gravitatsioonil oma töö teha.

Mõned meetrid allpool viimast puuri maandudes oli mul siiski käes vaid üks kirka ning teine rippus endiselt kenasti jääserva taga. Kuigi sellisest seisust on suht ebamugav tunne uuesti ronida, oli seda siiski vaja teha. Tellisin omale asenduskirka ning võtsin ette sama trajektoori. Sama asend, sama kavatsus, kuid täpsem sooritus tagasid edu ning teispoole nukki jõudes sai puhata ning puuri keerata.

Nüüd aga oli ees veel viimane jupp ronimist, kus julgestuseks oleks vaja läinud jääkonksu (mida mul polnud) ja/või väikest pähklikest, mis oli kodus kastipõhjas. Selle puudumisel kasutasin ära meie ülaankru aasa ning köie. Aga ainult julgestuseks, mitte toetuse saamiseks. Ronida tuli siiski vaid kivipragude ja seinale kleepunud pisikeste jäätötsakate najal. Kõige keerulisem oli aga see koht, kus kalju muutub mullaks. Muld on seal aga kaetud paksu karniisi kujulise lumekihiga ning lumi omakorda on kaetud ristirästi jooksvate okste ja väätidega. Ühest küljest ei saanud oksi koormata, sest nad olid nõrgad nig teises küljest ei saanud mulda virutada, sest oksad segasid ning lumi peitis. Viitsin seal vist ronimiskanalit puhastades ja tuge otsides ilmatuma aja. Igaljuhul sain sealt rägastikust pikapeale omal jõul üles. See aga tähendas,et lõpuks ometi olin üles tulnud sealt, mis juba aastaid meeles mõlkunud. Vaid siin, Valaste joa küljel on nii kõrgelt nii järsk jääsein. See on teoreetiliselt ainuke koht Eestis, kus võiks kasutada jääronimise trassi iseloomustamiseks kuuendat raskusastet.

Aga ei, ma jätaks selle seekord siiski panemata. Antud seisukorras ja sellise pikkusega on ta minu arvaes WI5+ ehk siis üks väike nõks jääks nagu puudu. Vertikaalsete osade vahel on siiski ka puhkekohti ning jää on turvalise tõusu jaoks piisavalt tugev. Kui keegi kordab ja omab raskusastmest mingit erinevat arvamust, siis antagu teada. Seniks saab see olema: Kadandela WI5+ 35m
Seal on võimalik ronida ka keerulisemat(negatiivse kaldega) trajektoori mööda, aga see oleks igal aastal erinev ning raskelt hinnatav.

VJM2011 tulemused

Laupäevane raskusronimise kvalifikatsiooniring kestis oodatust rohkema osavõtjate arvu tõttu peaaegu kella neljani ning mõninga arvestuse tulemusena said tulemused kokku löödud. Pingerida sai paika peaasjalikult aegade järgi, sest rajad olid enamuses võistlejatele läbitavad.
Tulemusena pääsesid finaalrajale Jürgen, Mikael, Peteri ja Viljar.
Finaalrada oli seekord ajapuudusel ning turvakaalutlustel siiski ülaltjulgestuses, kuid selle võrra raskem ja pikem.

Viimane ronimine oli pikk ja keeruline ning ronimine toimus lõpus juba autotulede valgel, kuid lõppjärjestuses seekord korrektuure ei teinud. Nii meeste kui ka naiste arvestuses jäi kehtima sama järjestus, mis kvalifikatsiooni lõpus. Täpsem info erinevate radade aegade ja punktidega tuleb natukene hiljem.

Pühapäevasel kiirusronimisel oli lahedama ajagraafiku tõttu õhkkond veelgi mõnusam ning turniiritabeliga järjest edasi liikudes oli nii draamat kui napikaid. finaalis olid kõrvuti koos Toomas ja Peteri ning seal võttis tulemusega 2:0 võidu Toomas Meema.
Kiireimad ajad küündisid 15 sekundi kanti.

** Kui protokollis on kogemata mõne nime kirjapilt valesti , siis olen süüdi mina ja parandan meeleldi.

Eelteade.

Kõik teie kes te teate mis on jääronimine ja olete sellest huvitatud, siis võtke teadmiseks.
Pseudoklubi "Metsapeatus" orgunnib käesoleval aastal 5-6 märts Tallinna külje all Väo karjääris ühe tõsise jääronimise võistluse. Alustame laupäeval raskusronimisega ning lõpetame pühapäeval kiirusronimisega. Juhendid ja täpsem info tuleb lähipäevil, kuid kalendrisse võite sõõrikesed juba ära teha.

Kes ei julge kirkat käes hoida tuleb vaatama, kuidas teised seda teevad, sest ronimist on palju ja rajad tulevad vinged. Loodetavasti saab draamat kah.
 

Midagi üllatavat puurijatele

Kes on kunagi roninud puuridega mööda tihti ronitavat koske, on kindlasti kaalunud puuri keeramist juba olemasolevasse auku. See on ju palju lihtsam ning mõningal juhul, kui marsuut on ikka väga populaarne, pole head värsket kohta nii lihtne leidagi. Siiamaani on olnud arusaam ja uskumus, et vanasse auku puuri panemine on enesepettus või siis paremal juhul psühholoogiline julgestus ja selle uskumuse järgi olen ma ka elanud ja käitunud. Isegi Sabotorfosseni peal otsisin koha, kus ise auk puurida, kuigi seal oli jää suht sõelapõhi.

Nüüd aga sattusin peale uurimusele, mis käsitleb just seda juhtumit ning võrdleb, kas ja kui palju on vahet värskes jääs ja vanas augus puuril. Lisaks mõningad testid abalakovite teemal. Jutt on suht lihtne lugeda ja seletab ilusti mis ja kuidas toimib ning tulemused on enam kui üllatavad.

1. Juba varem teada tõde, et positiivse nurga all(suunaga allapoole) paigaldatud puurid on tugevamad, aga vajab siiski korduvalt ülemainimist, sest seda on ju nii raske uskuda. 8-16 kraadi tundub parim nurk olevat.
2. Järsul koormamisel pole erilist vahet, kas kukutakse lühikese või pika puuri otsa. Sarnaste jääolude korral on ka julgestuse tugevus küllaltki sarnane.
3. suurim koormus jääle langeb vahetult julgestuspunktist ülevalpool. Ja sealt ka tüüpiliselt purunemine toimub. Seega puuri pole mõtet keerata ja abalakovit pole mõtet ehitada jää ülemisse otsa.
4. Veel üks vähetuntud fakt, et vertikaalsed abalakovid on tugevamad, kui horisontaalsed. Põhjuseks jää kui meediumi omapärad.
5. Ja kõige lõpuks vanasse auku pandud puur on PEAAEGU sama tugev, kui "süütusse" jäässe puuritu. Kuna testide arv oli piiratud, siis garantiid ja täpset numbrit ei saa öelda, aga üldjuhul peaks tugevus jääma turvalisse tsooni.

See tähendab, et võib populaarsele trassile ka mõned vene puurid kaasa võtta, mida on raske niisama jäässe saada. Vanasse auku aga lähevad ludinal. Pealegi on nad sutsukene jämedamad, kui tänapäeva kommertstooted ja seega peaksid augus igati hästi püsima.

Lisaks sisule on üllatus ka selles, et antud uurimus pärineb 2008 aasta sügisest. Imelik, et see mulle varem silma pole sattunud. Tuleb välja, et on palju-palju uurimusi, millest ma lihtsalt mööda olen käinud. Kes huvitub, siis alustada võiks "Mark Beverly" nime otsimisest ja siis avaneb huvitav testide ja numbrite maailm.

See oleks juba midagi toredat

EPL sisaldas täna üht toredat uudist, mis annab lootust lähiaastatel ühe suusatunneli kerkimiseks eestimaa pinnale. Muidu poleks mul sellest uudisest ei sooja ega külma, aga muu hulgas leidus kirjatükis ka selline lõik:

• Plaanide kohaselt poleks keskuses mitte ainult 800 meetri pikkune murdmaarada, vaid ka 80 meetri kõrgune mäesuusanõlv, jää- ja kaljuronimisseinad, jääväljad, mida saab kasutada nii curling’uraja kui liuväljana, snowtubing’u liurada ning jõusaalid ja muud spordiruumid.

Natike kaugele küll pealinnast jääb, aga kui suvel saaks kirkat jää sisse toksida, siis ilmselt on nii mõnigi entusiast asja proovimas. Kui aga jää kõrvale jätta, siis 80m kõrgune ronimissein meelitaks siia turnijaid ka mujalt maailmast. Hiljuti soome ehitatud 29m kõrgune sein jääks selle kõrval selgelt kääbuseks. Ma millegipärast aga ei usu, et eesti ronimiskultuuri taustal ehitataks sein, mis nii kõrge. Pigem on arvata, et kuskile nurka mingi 15m ehk kerkib. Aga lähiajal loodetavasti selle kohta täpsemat infot. Kes teab võib ka siia kribada.

Küsimus on pakendis.

Ükspäev sattusin poolkogemata vaatama dok filmi nimega plastic-planet. Algus oli selline uinamuina ja kuulatav-vaadatav, aga ei midagi erilist. Seesama vana "plastik siin ja plastik seal". Kõike seda näen ma looduses liikudes isegi. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas kooruma plastikust midagi muud ja toodi välja info, millest mul polnud aimugi. Kui film läbi sai oli mul tunne, et mida ma nüüd siis tegema peaks? Lihtsalt niisama seda infot unustada ei saa, aga mingit lootust, et annab elujärge parandada või muuta kah ei antud. Kõik jämedad otsad on kuskil keemia ja plastikutööstuse käes ning sealt neid juba kätte ei anta. Ja kui antaksegi, siis keskkonnas on väljatoodud andmete kohaselt juba nii palju plastikut ja sellega kaasnevaid aineid, et isegi kui hoobilt kõigest uuest lahti saaks ei juhtuks meie eluajal midagi. Meie ülesandeks jääb vaid oodata ja loota, et inimeste sigimisvõime täiesti ära ei kaoks või siis oraganism selle s***ga kuidagi kohaneks. Kui kunagi peaksin veel mõne (lapse)lapse saama, siis kaalun tõsiselt klaaspudelite kasutamist. Kuigi, midakuradit see ikka mõjutab, kui kõik muu siin maailmas me ümber on sellestsamast kahtlaseid aineid täis plastikust.
Natuke selline tunne, nagu oleks vaadanud Al Gore kliimasoenemise filmi ainult et teisel teemal. Ametlik leht on kahjuks keeles mida mina eriti ei mõista, ja muud infi pole mingil imelikul põhjusel väga leida. Plastikutootjate poolne vastulöök aga on loomulikult korrektselt vormistatud ja kõiki kahtlusi "kummutav"...
Ma tõsiselt loodan, et filmi sisu on ühele poole kallutatud, sest vastasel juhul on asi ikka täiega sealsamuses.
Lõpu poole oli lõik, kus tuli külla nn. PR tüüp, kes rääkis et tegelt pole asi üldsegi nii hull ja kõik on kontrolli all. Seda lõiku vaadates tuli nii karjuvalt meelde film "Thank you for smoking". Dziisas. Soovitan ka seda vaadata, et kompott oleks täielik.

Nüüd ma arutlen omaette juba mitmendat päeva ja ei oskagi kohe muud midagi teha, kui kirjutan siia selle posti ja soovitan teistel kah vaadata. Kindlasti vaadake ja mõelge, sest see on info, mida peaks teadma. (Isegi kui see 100% õigeks ei osutu)

24 tundi jääd

Kuigi kevad on juba õues, on mul üks talvine asi klaarimata. Nimelt vastuvaidlematult möödunud hooaja suurim jääronimise teemaline häppening oli 24 tunni ronimine. Pole eriti sõnu. "Where there's a Will there's a way" sobiks ilmselt selle mehe kohta paremini kui ükski muu ütlus. Tundub natuke ebareaalne, et inimene suudab non-stop ronida peaaegu vertikaalset jääd 24 tundi, Aga Will Gadd sai sellega hakkama. Ööpäevaga 194 korda üles 40m kõrgusest WI4 kosest. See teeb 7,7 km. Eesti mõõtmetes teeb see umbes 600 korda mingist karjääri jääst (näit. Lühter) üles ronimist. Minu ühe korra piir on seal kuski 20 juures, milleks kulus koos pausidega (kordamööda ronimine) oma 3-4 tundi. Oleks ilmselt nati veel jõudnud, aga aeg sai otsa.

Kogu sellest kogemusest on tal ka mõned kommentaarid kirjutatud, kuid ega seda õiget emotsiooni ikka edasi ei anna.
Esimene sissekanne räägib kannatustest. See annab aimu mida on vaja selleks, et olla üle kõigist eesmärgi täitmist takistavaist tegureist. Lisaks treeningu sissekanded annavad ehk väikese vihje, kui pühendunud peab sellise eesmärgi saavutamiseks olema.

Tippude heitlus

7-ndal jaanuaril sündis Leichtfried ja Purner koostöös tõenäoliselt praeguse hetke raskeim jäämarsuut: Centercourt WI7+

Lähemalt tasub lugeda planetmountain-st. Tubli töö igaljuhul, kuid võib juhtuda, et lähiajal tuleb nati virinat raskeima koha peale poldi panemise üle.

Minu võimed ei küüni sinnamaani ilmselt kunagi, aga koheselt jäi sealt silma see jäme parempoolne: Mordor WI5 Seda võiks küll proovida. Igaljuhul leidsin selle uudise valguses ühe hea euroopa jäämarsuutide andmebaasi, mille järgi mõnus tulevat retke planeerida. Nüüd tuleks ainult saksa keel ära õppida.

Kui ohtlik on tegevus vertikaalsel jääl?

Sain siin ükspäev kätte uurimuse jääronimise ja vigastuste seosetest ehk siis korralik dokument selle kohta, kui ohtlik on siis jääronimine ning mis tegurid mõjutavad vigastuste tekkimise tõenäosust.

Muidugi lugesin seda suures osas ka enda seisukohast ehk siis üritasin kokku panna enda riskitaseme. Siinkohal siis mõned huvitavamad väljavõtted tulemustest, mis ehk teistelegi huvi pakuvad.

Naistega juhtub õnnetusi sagedamini kui meestega.

Kõige "hooletumad" on 6-10 aastase kogemusega ja kõige "hoolikamad 11-20 kogemustepagasiga jääronijad.(Huvitav mis seal vahepeal juhtub?)

Kehamassi indeks on ülioluline tegur, mida kõrgem, seda vähem tõenäoline on vigastuse teke.

Loomulikult mida vanem, seda vähem õnnetusi. Kõbid ei rapsi....

Jääronijad on üldjuhul haritud rahvas ehk suurel osal on taskus ülikoolidiplom.

Põhilised vigastused kas verevalumid/muljumised (22%) või lahtised haavad (55%). Põhjusteks enamasti langeva jää, lume või kiviga pihta saamine või kehvad oskused. Pihta sai kõige tihedamini PEA (40%). ehk siis põhjus miks kanda kiivrit (ja näokaitset).

Arusaadavalt altjulgestuses toimunud vigastused on põhiline laks 61%, aga mind üllatas lähenemise ja lahkumise väikene osa 6%

Ja nagu ikka ligi 66% nendest oleks olnud võimalik teistmoodi käitudes vältida.

Ületreenimise vigastustest 72% liigitati kehva ronimistehnika tagajärjeks.

Iga 1000 tunni jääronimisega tegelemise kohta saadakse keskmiselt 4.07 vigastust, millest enamus on tühised. 

Aga kokkuvõtteks on jääronimine hulga vähem ohtlik(vigastusaldis) spordiala, kui jalgpall (30/1000h). Loodetavasti võtavad ka kindlustusfirmad tulevikus seda oma riskugruppe välja mõeldes arvesse.

Aga kindlasti lugege ise kah, sest seal on palju huvitavat infot